Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

I.

Pariisi rahukongress a. 1919, mis lõppes Versailles’i rahuga 28. juunil samal aastal, seisab kõige uuema aja tähtsama välispoliiti­lise suursündmusena vääriliselt eelmiste suurte rahvusvaheliste kokku­lepete, Wieni ja Berliini kongressi kõrval. Ta erineb oma koos­seisult, arutusel olnud probleemide ulatuselt ja mitmekesiduselt, nende lahendamisel tarvitatud metoodidelt kui ka nende ilmavaate­liste lahkuminekute suuruselt ja tähtsuselt, mis siin üksteisega tera­valt kokku põrkasid, eelmistest suurkongressidest sama võrra, kui tema eel käinud nelja-aastane ilmasõda oma kolossaalsete jõupingu­tuste suhtes võrdlematult ületab kõik ennemini aset leidnud riikide­vahelised sõjalised kokkupõrked. Pariisi lahukongressil tehti esimene suurejooneline katse imperialistliku ilmapoliitika probleemide otsusta­mist asetada õiguse ja õigluse alustele, riisuda seni välispoliitikas domineerinud jõu, võimu ja huvide poliitikalt tema ainuvalitseva seisukoha. Kuigi see katse täiel määral äpardus, kuigi osutus võima­tuks vanu jõude ja traditsioone ühe hoobiga välja lüüa senistest positsioonidest, säilitab Pariisi kongress siiski nüüdisaja ilmaprobleemide lahendamise ajaloos erakordselt väljapaistva koha, kajastades riikide võimupüüdeid ja ahnitsemisinstinkte, rahvaste rahuigatsusi ja vennaliku kooperatsiooni ideaale ühte sõlmpunkti koondunult, ühte fookusse kogutult, esitades sellega huvitava läbilõike nüüdisaja tsivili­satsiooni pahede ja hüvede, madalate egotsentriliste ihade ja kõrgete ideaalsete püüete kohta. Ei ole kunagi olnud õpetlikumat pankrotti, kui see, mis Wilsoni püüetele Pariisis osaks sai, väidab õigusega Pariisi kongressi kõige parem tundja ja kirjeldaja Ray Stannard Baker.

Kui see kongress seni ajaloouurijate poolt võrdlemisi vähe tähele­panu leidnud, siis ei ole selles süüdi mitte ainult sündmuse lähedus, mis ei näi võimaldavat teaduslikuks vaatlemiseks vajalist perspektiivi, ega ka uurijale ükskõiksus selle tähtsa ja huvitava küsimuse vastu, vaid eestkätt vastava dokumentaalse allikamaterjali kättesaamatus’ Kongressi läbirääkimised peeti kõige suuremas saladuses; n. n. „suure nelja” (the Big Four – Wilson, Lloyd George, Clémenceau, Orlando) nõukogu kui ka suurriikide välisministritest koostuva „väikse viie” (the Little Five) ja kümne nõukogu protokollid, mis kõige tähtsamad läbirääkimised ja otsused sisaldavad, hoiti kõige viimase ajani seitsme luku taga. Selle tõttu pidid uurijad volens nolens opereerima juhus­likuma ja vähemväärtuslikuma materjaliga alates kongressist osavõt­jate tegelaste memuaaridega ja ülevaadetega (näit Lan singi, Tardieu ja Keynes’i omad) ja lõpetades teel või teisel ajakirjandusse sattunud teadetega või tühiste sagedasti aluseta või tõeolusid moonutavate kuulujuttudega, milliste tekkimiseks suures saladuses peetud läbirääkimised moodustasid õieti soodsa pinna. Neil asja­oludel kannatavad kõik seni ilmunud Pariisi kongressi kirjeldused pealiskaudsuse, verevaesuse ja tühikohtade all. Nad on eestkätt mingisugused kronoloogiliselt järjestatud materjalikogud ega vasta kaugeltki valjumaile ajaloo metodoloogia nõuetele. Niisugusena esineb, näit. ka kõige suurem, üksikasjalisem ja sisurikkam Pariisi kongressi ülevaade, Temperley redaktsioonil väljaantud viieandeline koguteos „A History of the Peace Conferenceof Paris”, mis kartlikult ja ettevaatlikult püüab hoiduda kõigist hinnan­guist, selle asemel aga ohtral käel pakub suuri väljavõtteid kättesaa­davaist allikaist – riigimeeste kõnedest, asjatundjate komisjonide aruannetest, ettepanekutest jne.

Alles läinud aastal ilmunud Bakeri teos viib mainitud töödega võrrelduna Pariisi rahukongressi uurimise suure sammu edasi. Wilsoni isikuliku sõbrana võis Ameerika ajakirjandusbüroo juhataja Pariisi kongressil R. S. Baker Ühisriikide presidendi kutsel läbi vaa­data kõik Wilsoni käes leiduvad materjalid kongressi kohta ja nende põhjal kokku seada hoopis usaldamisväärsema ülevaate kongressi käigust kui ükski eelmine selle aine käsitleja: selleks pakkusid eel­pool mainitud nõukogude protokollid ja teised suure tähtsusega alg­dokumendid kõige kindlamat tuge. Bakeri kolmeandeline teos „Memuaarid ja dokumendid”, millest kaks esimest annet sisaldavad detailse ülevaate kongressi tegevusest, kuna kolmas esitab huvitava väljavaliku Wilsoni käes leiduvaist dokumentidest endist, on sellega esimene algallikail baseeruv Pariisi rahukongressi käsitlus ja seisab eelmisist kongressi ajalugudest juba selle tõttu tunduvalt kõrgemal. Esitades palju uut ja väärtuslikku materjali, hindab Baker samal ajal kongressil kokkupõrganud poliitilisi püüdeid rahuliku objektiivsusega ja külmaverelise kainusega. Isiklikult täiel määral Wilsoni püüete pooldaja, ei esine Baker siiski Ühisriikide poliitika arvustusvõimetu ülistajana, vaid rõhutab ka selle puudusi ja nõrku külgi nii võrra, kui ta neist jaksab aru saada. Üldse ei tungi Baker kirjel­damisel ja kokkuvõtete tegemisel oma isikuga esiplaanile: ta eelistab kirjeldada vaielusi ja kokkupõrkeid otsekoheste allikate abil ja toob ka oma töö esimeses, kirjeldavas osas pikki väljavõtteid vastavate nõukogude protokollest, lastes fakte enda eest kõneleda. Alljärgnev ülevaade Pariisi rahukongressi üldise käigu ja mõne selle tähtsama tulipunkti kohta kasutabki eestkätt Bakeri materjale, arvestades samal ajal ka teiste uurijate vaateid ja käsitlusi.

  

II.

Saksamaa kaotuse ilmasõjas otsustas muude asjaolude kõrval kõige pealt see, et Põhja-Ameerika Ühisriigid pika kõhklemise järgi vaekausile, mis seni otsustavate tulemusteta üles-alla kõikus, lõpuks heitsid oma suure moraalse autoriteedi ja kolossaalsed materiaalsed ressurssid. Ühes sellega omandasid Ühisriigid ilmapoliitikale niivõrra määrava mõju, millist keegi senni ei olnud võinud ette näha. Ilma­sõja lõpul esinesid nad kõige tugevama ja autoriteetsema jõuüksusena ilmariikide peres. Terve ilma pilgud olid pöördunud noorele ookeanitagusele demokraatiale, kes sõjale järgneval rahukongressil tahtis riikide- ja rahvastevahelised suhted rajada hoopis uutele alus­tele. Temalt ootasid seni rõhutud rahvad ja kannatavad rahvaklassid ilmasõja löödud haavade põhjalikku parandamist, terve ilma regene­ratsiooni, – ühe sõnaga suurt lunastavat tegu.

Selleks ülesandeks ei olnud Ühisriigid siiski kuigi hästi ette valmistatud. Terve aastasaja olid nad peale enda tekkimist kinni hoidnud Monroe doktriinist, mis Ameerika ameeriklastele määras, kuid neid samal ajal hoiatas kaugemaisse ilmapoliitilistesse suhetesse segamast. Alles XIX aastasaja lõpul hakkasid noore, kasvava ja pai­suva demokraatia „Flegeljahre”, millest Euroopas oldi harjutud rääkima ainult üleoleva pilkega, lõpuks mööduma. Ühisriigid, kes Tocqueville’i sõnade järgi olid “elanud õnnelikus isoleerituses, Jibre et heureuse comme une petite nation”, muutusid majanduslikkude jõudude arenedes, suurkapitalismi kujunedes ja rahvaarvu kasvades tähtsaks kratopoliitiliseks üksuseks, jõudsid oma jõu äratundmisele ja astusid Hispaania sõjast 1898. a. alates otsustavalt ilmapoliitika teele.  Tunnustades oma otsekoheseks missiooniks -manifest destiny –  kõige pealt poliitilise ja majandusliku primaadi  saavutamise tervel Ameerika kontinentidel kui ka Lääne-India ja Vaikse Ookeani mõjupiirkonnas, andusid Ühisriigid Euroopa suurriikide eeskujul jõhk­rale ja hoolimatule imperialistlikule poliitikale, mille energilise nõud­jana ja teostajana esines kõige pealt vabariiklaste erakond.

Kuid ilmasõja lahtipuhkemiseni ei saavutanud see panameerikaline imperialism kusagil Ühisriikide suurusele ja jõule vastavaid reaalseid tulemusi. Välispoliitilisel alal jäid Ühisriigid, kus imperia­listlikkude püüete kõrval demokraatliku patsifismi hüüdsõnad laiades massides (osalt tänu naisõpetajaile, keda Ühisriikide koolides kuni 90°/o õpetajate üldarvust) leidsid tugeva kõlapinna, ikkagi algaja katsetaja seisukorda: nad ei omanud kindlakskujunenud diplomaatilisi traditsioone, kogenud elukutseliste diplomaatide kontingenti, ei tundnud soovitaval määral teiste suurriikide poliitilisi püüdeid ega näidanud mingit huvi üles Vana-Ilma rahvaste enesekeskistesse keerulistesse suhetesse süvenemiseks.

Ühisriikide poliitilised traditsioonid, mis tugivad rahva enesemääramisõigusel, demokraatlikul ühetaolisusel ja kõigi kodanikkude üheväärilisusel, on oma õilse eetilise idealismiga tavalise Ühisriikides domineeriva ideoloogia seisukohalt midagi mõõtmatult kõrgemat ja ülevamat kui Euroopa riikide poliitika madalegoistlikud võtted. Ameerika ollagi kutsutud oma ajalooliselt pühitsetud terved ja õiged põhimõtted kogu maailmas võidule aitama. Selles seisvat Ühisriikide kõrge ajalooline mission, mille teostumisel rahvaste koostöötamise alusel organiseeritud ilmarahu maksvusele pääseb, lõpulikult kõrvale tõrjudes Vana Euroopa julma võistluse ebaeetilised traditsioonid. Säärase ideoloogia seisukohalt vaadatakse Ühisriikides ükskõikselt teiste suurriikide mõttetule ja suunatule talitamisele. Isegi juhtivad Ühisriikide diplomaadid, kes juba oma ameti tõttu Euroopa polii­tilisi olusid peaks paremini tundma, on Euroopa riiklikkude vahekordade tundmise suhtes sageli üles näidanud kõige hämmastavamat ignorantsi.

Ühisriikide üleilmlise rahumissiooni idee leidis Woodrow Wilsonis oma parema kehastaja ja kandja. See puritaanlikust Shoti-Iiri pere­konnast põlvenenud professor presidendi toolil oli oma kõikumatu usuga Ühisriikide demokraatlikkude põhimõtete jõusse, oma otsejoone­lise, ainult ühes suunas liikuva intellektiga, oma puritaanliku ilmaparandaja tungiga ja isalt-pastorilt pärandatud kõrgelennulise paato­sega otsekui loodud selleks, et Ameerika põhimõtete levitamist oma presidendi võimu abil igapidi edendada ja soodustada. Wilsonis omandasid Ühisriikide „vanad head” poliitilised põhimõtted, mis vaba­riiklaste võimutsemise aja reaalpoliitika keerises kippusid tuhmenema ja lahjenema, jälle jõurikka jutlustaja, kes neile uue elu suutis sisse puhuda ja oma aja mitmekesistunud ja keerulistunud nõuetele kohan­dada. Rahva suveräniteedi idee ei ole Wilsonile mitte iganenud, ajast ja arust läinud sõnakõlks, millega ainult suurte rahvuslikkude pühade aegu kohane mälestusi vanast „isade” ajast esile manada, vaid kõrge moraalne põhimõte, mis kõikjal ja alati, nii sise- kui ka välissuhete reguleerimisel peab esinema juhtiva ideena. „Suured eluga võitlevad tundmatud rahvamassid moodustavad kõigi sündmuste aluse: nad on see dünaamiline jõud, mis ühiskonna tasapinda sunnib tõstma”. Nagu maakamarast elu võrsub, nagu juured õite kandjaks ja toitjaks on, aga mitte vastupidi, nagu puu maapinnast, kus ta juurdub, ülespoole kasvab, nii tuleb Wilsoni arvates ka ühiskondlikus ja poliitilises elus kõik energia ja elujõud laiadelt massidelt, kes ühiskonna kandjana ja ülalhoidjana on õigustatud valitsustelt nõudma kõige pealt oma nõuete rahuldamist, oma huvide arvessevõttu. Selle­pärast peab valitsemine sündima avalikult, rahvaste nähes, toetusel ja osavõtmisel. Kuid kõrgemal kõigist huvidest, mis inimesi ükstei­sest lahutavad, seisab ülevama elulise printsiibina, inimesi üheks vennaspereks ühendava põhimõttena – õiguse idee: „huvid ei tee inimesi üksteise vennaks; nad ainult lahutavad neid üksteisest; on ainult üks ühine jõud, mis jaksab inimesi üksteisega ühendada: see on ühine andumine õigusele”. Otse mingi usulise vaimustu­sega propageerib Wilson kõlavais üleskutsetes ja kõnedes Ameerika ülevat missiooni – kannatavale inimkonnale Ühisriikide ideede abil rahu ja õnne tagasi anda: „minu unistuseks on ikka olnud, et kord terve ilm Ameerika allikaist võiks ammutada uut noorust ja värskust, et Ameerika püsivalt tungla kõrgel hoiaks, mis inimkonnale õiguse, rahu ja vabaduse juurde teed valgustab”. Vankumata doktrinarismiga, mis end ühestki vastuväitest kõigutada ei lase, usub Wilson, et rahvaste enesevalitsemise ja -määramise idee ühes ühetasandava õiguse põhimõttega reguleeritud ühiskonna ainuõige aluse moodustab ja Ühisriikide eeskujul varem või hiljem vastuvõttu leiab teiste rahvaste poolt, niipea kui need jõuavad Ühisriikidele omasele arenemistasapinnale. Selleks ettevalmistusi teha, et see võimalikult pea ja täies ulatuses sünniks, olla iga Ühisriikide riigimehe püha kohus. „Need on Ameerika põhimõtted, see on Ameerika poliitika. Meie ei või mingisugust teist poliitikat edustada. Kuid need on ka kõigi kaugelenägevate meeste ja naiste, millisesse rahvasse nad ka ei kuuluks, iga valgustatud ühiskonna põhimõtted ja poliitilised eesmärgid. Need on inimkonna põhimõtted, nad peavad võitma”.

Ilmasõja lahtipuhkemine lõi soodsa pinna lootusteks, et säärased lennukad Ühisriikide ilmamissiooni unistused jõuavad peatsete teostumisvõimaluste piirkonda. Oma rahvastiku patsifistlikkude veenete mõjul jäid Ühisriigid küll esialgu truuks Euroopa asjusse mittevahelesegamise põhimõttele. Pidulikus üleskutses manitses Wilson oma kaasmaalasi jääma kindlasti erapooletuiks mitte ainult tegudes, vaid ka mõtetes, ega kartnud isegi „Lusitania” hukkumisele järgnenud sõjaka ärevuse õhkkonnas propageerida täielist andumist rahuaate teenimisele. „Ameerika peab näitama erilist eeskuju, rahu eeskuju, ja mitteainult sellepärast, et ta ei taha võidelda, vaid et rahu, aga mitte võitlus, on parandav ja ülendav element siin ilmas. On olemas uhkus, mis liig suur selleks, et võidelda”. 1916. a. presidendi valimistel viivad demokraadid uuesti Wilsoni läbi, saavutades vabariiklaste üle võidu eestkätt hüüdsõna tõttu : he kept us out of war. Sama aasta detsembris teeb Wilson sõdivaile pooltele ettepaneku rahuläbirääkimisi alustada, ja veel 22. jaanuaril 1917, mõni kuu enne Ühisriikide sõtta astumist, arendab ta senatis peetud kõnes ideed „ilma võiduta rahu” tarvilisusest. Ühe või teise poole võit tooks Wilsoni arvates võidetule raske ja häbistava tahu: „See jätaks järgi okka, vihavaenu, kibedad mäles­tused, millistel rahutingimused asuksid mitte nagu kaljul, vaid nagu lendaval liival”.

Kuid mida kauemini kestis ilmasõda, mida suuremaid ponnistusi tegid rahvad võidu saavutamiseks ja mida tihedamaks muutusid Ühisriikide majanduslikud sidemed ühe sõdiva poole, nimelt entente’iga, seda raskemaks osutus Ühisriikidele jääda lõpuni erapooletuks. Ameerika oli rahahädas rabelevale entente’ile ohtrasti laenu andnud, eriti määratu suurel arvul sõjavarustuse näol. Inglise ja Prantsusmaa sõjaline kaotus oleks laenatud miljardite tagasisaamise õieti küsita­vaks teinud, ja selle tõttu ei võinud New Yorki ja teiste idapoolsete suurlinnade kapitalimagnaadid milgi tingimusel lubada Saksamaa täielist võitu liitriikide üle. Juba ammu nõudsid Ida-Ameerika inglisesõbralised äriringkonnad põlvnemiselt, keelelt ja kultuurilt lähedalseisva Inglise demokraatia tõhtsamat toetamist ja samuti energilisemat väljaastumist Saksamaa vastu, kes oma veealuse sõjaga tunta­valt takistas Ühisriikide kaubanduslikku läbikäimist Euroopa riikidega.

Niisugused nõuded leidsid seda hõlpsamini poolehoidu, et Saksa­maa ja Ühisriikide vahekord ka teistel põhjustel oli halvenenud. Preisi ja hiljemini Saksa keiserriigi välispoliitika traditsioonide hulka kuulus kaua hea vahekord Ühisriikidega, mis eriti soojaks muutus sellest ajast peale, kui Preisi tagurline Bismarcki ministeerium neegrite vabastamise sõja ajal jäi põhjapoolsete riikide vastu heatahtlikult era­pooletuks, kuna Inglise ja Prantsuse valitsused sõnaga ja teoga üles näitasid oma poolehoidu neegrite vabastamise vastu võitlevaile lõunariikidele. Kuid Saksamaa ja Ühisriikide vahel ei saanud siiski tekkida püsivamaid sõprussuhteid: liig erinevad olid mõlemad riigid selleks oma poliitiliselt korralt, oma rahvastiku psühholoogilistelt iseärasustelt ja ilmavaatelistelt tõekspidamistelt. Ühisriikide sentimentaalne patsi­fism, mis panameerikalise ekspansiooniga ja vabariiklaste kärarikka imperialismiga päris hästi näis sobivat, tundus sakslastele variserliku silmakirjalisusena. Sellevastu ei võinud Preisi kasarmudistsipliini alla painutatud monarhistliku ja militaristliku Saksamaa suhtes Ühisriikide vabadustarmastaval rahvastikul tekkida teisi tundeid, peale põlguse ja vastumeelsuse.

Need tunded leidsid uut toitu mõlema maa industrialiseerumise tõttu tekkinud majanduslikkudest vastoludest. Tööstusriigiks muutu­nud Saksamaas võis tekkida Ühisriikidele tülikas konkurent eriti Lõuna-Ameerika ja Ida-Aasia turgudel. Juba enne ilmasõda leidsid jutud Saksamaa kolonisatsiooni kavatsustest Lõuna-Ameerika suhtes Ühisriikides kergesti uskujaid, aidates sellega laiades rahvakihtides õhutada saksavaenulist meeleolu. Samas suunas mõjusid sõja ajal formaalse õiguse austajate ameeriklaste silmas sarnased nähtused, nagu Belgia neutraliteedi hoolimatu rikkumine, Ameerika õigustundele täiesti vastuvõtmatu julm veealune sõda ja teised samalaadilised Saksa militaristliku autokraatia jõhkrad eneseavaldused. Niiviisi kujunes aja jooksul Ühisriikide sõjalist väljaastumist soodustav meele­olu, mis suure osa rahvastikust valdas.

Kui Vene revolutsiooni lahtipuhkemine keskriikide võidulootusi tunduvalt tõstis, muutus rahamagnaatide seisukohalt Ühisriikide liitu­mine entente’iga paratamatuks tarviduseks: ainult sel teel oli võimalik ära hoida Ameerika äriilmale mittesoovitavat liitriikide poliitilist ja majanduslikku kokkuvarisemist. Vene monarhia hukkumisega kaotas oma mõju ka väide, nagu ei võitleks tagurlise kolossiga liitunud Inglis- ja Prantsusmaa tõeliselt demokraatia ideaalide, vaid samasuguste proosaliste taskuhuvide eest, nagu keskriigidki. Nüüd võis oma demokraatliku puhtuse eest hoolitsev Ameerika rahuliku süda­mega entente’i toetada, ilma et tal oleks tarvitsenud häbeneda tsaari monarhi šokeerivat naabrust.

Ka president Wilson, kes tavaliselt armastas heljuda metafüüsilistel kõrgustel, pidi nüüd loobuma oma patsifismist ja astuma Ameerika kapitali huvides seisvale sõjateele. See oli temale seda kergem, et tal oodetava Saksamaa võidu puhul oleks tulnud keelduda ammustest unistustest etendada sõja lõpul oma rahupoliitikaga arbiter mundi osa, kes rööbastest väljaläinud maailma jälle juhiks õigeile teedele. Saksa­maa võit oleks tema arvates rahvaste kooperatsiooni kavatsustele kriipsu peale tõmmanud ja inimkonna ennesõjaaegseist suuremaisse viletsustesse paisanud. Et sarnaseid õudseid perspektiive ära hoida, selleks oli vaja täie jõuga entente’ile appi astuda. Nii langesid Wilsoni idealistlikud ilmaparandamispüüded oma resultaatidelt ühte Ühisriikide finantskapitali materiaalsete apetiitidega, – ja 1917. a. aprillis astu­sidki Ühisriigid entente’iga „assotsieeritud” jõuna aktiivse võitlejana ilmasõtta, ilma et Ühisriikide rahvamassid selle sammu järgi oleks tunnud otsekohest tarvet.

     

III.

Ühisriikide sõjakuulutus ei näinud esialgu Saksamaale üleliiga muret teinud olevat. Keskriikides valitses üldiselt arvamine, et teh­niliste raskuste tõttu Ühisriigid entente’ile ei suuda nimetamisväärset äbi pakkuda ega seda nähtavasti ei kavatsegi. Need ootused osu­tusid aga täiesti ekslikes. Tõepoolest läks Wilsonil korda tähelepanuväärt energiat liikvele panna, mis kõik raskused võitis ja lõpuks 1918. a. ülekaalu liitriikidele andis. Samal ajal püüdis Wilson kõik teha, et entente’i võit keskriikide üle kaasa ei tooks julma ja karmi rahu, millise hädaohust ta, nagu mainitud, varakult oli arusaanud. Võitja poole võidujoovastuse paralüseerimiseks otsustas ta terve ilma demokraatlikele jõududele apelleerida ja nende toetusel sõja karmus toorestunud meeled tõsta kõrgemale, moraalsemale astmele. Juba kongressilt sõjakuulutamist nõudes, rõhutas Wilson, et Saksa rahva kohta Ameerika omavat ainult sümpaatia ja sõp­ruse tundeid, sõda kuulutatagu ainult Preisi autokraatiale, kes ei olevat Ühisriikide sõber ega võivatki seda olla. 8. jaanuaril 1918 esines Wilson oma kuulsa rahuprogrammiga, mille ta kongressil peetud kõnes neljateistkümnesse punkti kokku võttis. See programm oli selge ja lihtne; ta ei sisaldanud midagi absoluutselt uut, vaid märgitses ainult Ameerika sisepoliitikas juba ammu mõjulepääsenud põhimõtete ülekandmist terve ilma rahvaste enesekeskiste suhete alale. „Meie nõuame ainult, et valitseks seadus, mis tugib valitse­tavate nõusolekul ja mille kandjaks on terve inimkonna organisee­ritud tahe”, selles lapidaarses lauses võttis Wilson hiljemini kokku kõik oma nõuded rahvaste enesemääramise ja rahvasteliidu alusel organiseeritud rahvaste vastastikuse kooperatsiooni, toetuse ja abi kohta. Neile põhiideedele seltsisid nõudmised saladiplomaatia kõrvaldamise, merede vabaduse, kaubitsemisolude võimaliku ühetaolisuse, relvastuse piiramise ja asumaade rahvastiku huvide kaitse suhtes.

See oli õilis ja õiglane programm, mis viimase sõjaaasta pine­vate rahuigatsuste meeleolu hästi näis tõlgitsevat. See programm sisaldas endas terve „ootuste ilma” miljonitele inimestele ja täitis kõikjal sõjaraskuste all kannatavate rahvaste südamed uute, julgete lootustega. Tänu Ühisriikide presidendi suurejoonelisele poliitikale pidi suitsevaist sõja ahervartest tärkama uus ilusam ja parem elu. Kõigi rahvaste pilgud olid pöördunud Ühisriikidele, kellelt oodeti võimatut, üliloomulikku, imet. Demokraatlikud ringkonnad vaatasid usaldava imetlemisega Wilsoni poole üles „nagu kellale”, ja Itaalias põletasid talupojad tema pildi ees küünlaid, austades teda nägu mõnd punikut. See üldine idealistlik puhang, mis ilmasõja lõpule jõudes rahvaid valdas, oli alguses niivõrra tugev, et isegi liitriikide valit­sused paremaks pidasid Wilsoni põhimõtteid tunnustada ja nõusoleku avaldasid neid võtta Saksamaaga peetavate, rahuläbirääkimiste aluseks.

See ei olnud teadagi otsekohesest südamest lubatud: omasid ju riigid igaüks oma nõudmiste kogu, mis sageli Wilsoni programmist erines nagu taevas maast. Senimaani oldi sõda peetud kõige suu­rema ägeduse ja vihaga ja sõja õnnelikust lõpust oodetud igasugu kompensatsioone kantud ohvrite eest. Ligi kaheksa miljoni surnut ja 20 miljoni haavatut, hävitatud linnad ja põllud, purustatud majandus, masendavad võlakoormad – kõik see oli mõjutanud uimastava sõjapsühoosi, mille kihvtistes aurudes võisid takistamatult kasvada ainult vihkamise, kättemaksu ja kadeduse ürgsed kired. Säärases umbses atmosfääris lämbusid kergesti kõik ülevamad püüded ja õilsemad ideed, kuna šovinistlikud ja imperialistlikud hüüdsõnad nüüd isegi neis ringkonnis leidsid arvukaid pooldajaid, kes enne ilmasõda olid tuntud internatsionaalse ideoloogia ja rahvaste solidariteedi püüete veendunud toetajaina. Veel valdas Euroopa rahvaid „võimas psühhoos, mis massid üles piitsutab, instinktid üles äratab ja mõistuse ahe­laisse paneb”.

Vaherahu allakirjutamisest kongressile teatades, rõhutas Wilson pateetilises kõnes, et soomustatud imperialism olevat surnud ja süngesse hukatuse kuristikku paisatud. See oli täieline eksitus, sest Saksa imperialismi kokkuvarisemisega ei olnud imperialistlik ideoloogia maailmast kaugeltki kadunud. Vaherahu ei kaotanud sõjamõtteid ega sõjatundeid, vaid vastupidi: täieline võit kardetava, vihatud vaenlase üle andis uut hoogu rahvuslikele võimuihadele. Imperialistlik enda maksmapaneku tung teiste kulul ei olnud ainult kondanlistele kihtidele omane, vaid oli jõudnud sügavasti juurduda ka masside hingeelus. Oma rahvas oldi harjutud nägema saatuse lemmikut, kes juba oma kõrgemate hingeomaduste tõttu õigustatud teiste üle valitsema. Ainult oma rahvas tundub sellelt vaatekohalt olevat õige reaalsus, mis elab ikka võimsamaks ja suuremaks kasvavas riigis. Selle riigi võimu kasvamisele ja tõstmisele toogu igaüks oma isiklikud jõud ja mõnusused ohvriks. Nii esineb ka imperialistlikus ideoloogias teatav idealistlik joon „üksiku huvi alistumine kõrgemale üldhuvile, mis iga eluvõimsa sotsiaalse ideoloogia eelduseks”. Võitjate riikide massides leidsid asja nii olles kergesti vastukaja Saksamaa karistamise, tema asumaade jagamise, suurte sõjakulude jne. hüüdsõnad. Selle tõttu hakkas esimene vaimustus Wilsoni rahuprogrammi vastu Inglise, Prantsuse ja isegi Ühisriikide endi rahvastikus peagi jahtuma, püsides ainult nende maade demokraatia teadlikumais ja arenenumais osis. Rahvastevahelise kooperatsiooni põhimõte pidi taga­nema oma rahva julgeoleku kindlustamise, võimu suurendamise ja huvide rahuldamise nõuete eest.

Vanade poliitiliste traditsioonide energiliste kaitsjatena omasid sel ajajärgal kõrgemad sõjaväelased väljapaistva tähtsuse. Saksamaa ja liitlaste vahel tehtud vaherahu 11. novembril 1918. a. oli läbi ja läbi kindralite mõtteilma produkt ega sisaldanud oma karmide tingi­mustega midagi Wilsoni programmi lepitavast vaimust. Kui Saksa revolutsiooni järgi ühes monarhia hukkumisega ka Saksa sõjaline vägevus täiesti kokku varises, siis hoolitsesid entente’i kõrgema sõjanõukogu juhid selle eest, et vaherahu tingimuste nüüd ülearuseks saa­nud valjust selle pikendamise juures milleski ei pehmendatud. Reini piiri vallutamisega ja Saksa majanduselu ruineerimisega blokaadi kaudu seati rahukongress fait accompli ette, mida hiljemini kerge ei olnud muuta. Ka raskendas Saksamaa võimu täieline murdumine tuntavalt president Wilsoni positsiooni. Nüüd võisid allieeritud riikide imperia­listid ilma Ühisriikide abita Saksamaast jagu saada. Nüüd ei vajatud enam Ameerika sõjavägesid ega tema presidendi 14 punkti.

Ka Ühisriikide sisepoliitikas hakkasid ilmenema pahaendelised nähtused. Vabariiklik erakond oli Wilsoni mõõdukat ja lepitavat poliitikat juba ammu kurjasti arvustanud. Wilsoni idee rahvaste­liidu loomisest ja Ühisriikide välispoliitika tihedast koordineerimisest teiste rahvaste omaga oli vabariiklaste arvates ainult doktinäärse kabinetiteadusmehe eluvõõras unistus, mille teostumine oleks Ühisriigid välja tõmmanud senisest õnnelikust isolatsioonist ja neile peale pannud tülika, kuluka ja rahvastiku huvide seisukohalt täiesti kasutu inimkonna esimaadleja ja „ilmapolitseiniku” osa. Vabariiklaste arvates pidi Ühisriikide välispoliitika täiesti loobuma ülearustest ilmamissiooni kavatsustest ja esimesele kohale asetama oma riigi reaalsed huvid. Ka Saksamaa suhtes nõudsid vabariiklased kainet ja valju reaalpolitikat. „Meie tunnustame ainult niisugust rahu, mis järgneb ilma tingimusteta allaandmisele, ja saavutame selle kuulipildujaga, mitte kirjutusmasinaga”, – nii formuleeris Roosevelt vabariiklaste seisu­koha kongressi valimistel novembris a. 1918.   Püüe võitu võima­likult hästi kasutada oli vallanud ka ameeriklaste meeled: mainitud valimistel saavad vabariiklased mõlemas kojas enamuse. Wilson ei võinud nüüd õigupoolest ennast enam pidada Ühisriikide rahvastiku, enamuse õigeks edustajaks. Siiski kasutab ta endist viisi iseseisvat seisukohta, mis Ühisriikide põhiseadus välispoliitika suhtes presiden­dile annab. Ta otsustab isegi Ühisriikide poliitilisi traditsioone rik­kudes ja vastu senati tahtmist isiklikult Pariisi kongressile sõita hoolitsema selle eest, et tema „ideaale seal valesti või ekslikult ei seletataks, vaid et ette võetaks kõik, mis vaja nende teostamiseks”.

Vaherahule järgnevat šovinistliku meeleolu tõusu ruttavad kasu­tama ka entente’i riigimehed Lloyd George, kes Inglise peaminist­rina oli aktsepteerinud rahuläbirääkimiste aluseks Wilsoni 14 punkti ja mõni aeg enne seda rääkinud isegi Saksa asumaades elavate neeg­rite enesemääramisõigusest, taipab nüüd temale omase instinktiga masside meeleolu muutust. Ta hajutab alamkoja, määrab uued vali­mised 1918. a. detsembri peale ja saavutab neil määratu enamuse lubadusega Saksamaad sundida kõik sõjakulud viimse pennini välja maksma ja keiser Wilhelmi sõja peasüüdlasena vastutusele võtta. Prantsuse, Inglise ja Itaalia riigimehed jätkavad oma salajasi läbirää­kimisi keskriikide ja Türgimaa maa-alade jagamise kohta, kindla taht­misega sennst imperialistlikku poliitikat ka Pariisi kongressil teostada.

  

IV.

Maabudes 13. detsembril 1918 Brestis, uskus Wilson siiski kindlasti, et ta Pariisis jaksab läbi suruda oma programmi olulised osad. Ta ei salanud oma lähemate kaastöötajate eest, et tal mää­ratu suurte raskustega tuleb kokku põrgata. Kuid tema erakordne moraalne autoriteet terves ilmas, 14 punkti aktsepteerimine kõigi valitsuste poolt, demokraatlikkude jõudude toetus, Euroopa toitlus- ja rahandusolude sõltuvus Ühisriikidest ja selle poliitika juhist, – need kaaluvad asjaolud näisid Wilsoni rahuprogrammile tagavat tar­vilise kordamineku. Täis lootusküllast optimismi jutlustas Wilson. oma ideid entente’i riikides ettevõetud kõnede ringreisil, kuni kon­gress osalt tehniliste korraldamisraskuste, osalt Prantsuse ja Inglise diplomaatide tahtliku intriigi tõttu alles 1919. aasta jaanuari keskel võis oma tegevust alata.

Wilson oli juba alguses suure eksisammu teinud, kui ta kergesti oma nõusoleku andis kongressi kokkukutsumiseks Pariisi. Kongressi tehnilise korralduse hõlbustamise, teadete saatmise kergendamise ja suurte delegatsioonide võimalikult mugavama äramahutamise otstarbel olid suurriikide juhtivad jõud Prantsuse pealinna kongressi asukohaks valinud ja teised linnad, mis kõne all olid olnud, nagu Brüsseli, Genfi ja Lausanne, kõrvale jätnud. Ka pidi see valik eriti prants­lastele teatavaks moraalseks kompensatsiooniks saama nende era­kordselt suurte ohvrite eest, mis just sel rahval võidu saavutamiseks tuli kanda. Lõpuks oli kõigi vana imperialistliku diplomaatia edustajate otsekohestes huvides rahuläbirääkimisteks valida koht, mis terve ilmasõja kestes oli seisnud vaenlaste kaugelaske kahurite tule ulatuspiirkonnas ja olnud vaenuliste õhulaevade tavaliseks sõidusihiks. Arvates Pariisi kokkutulekuks oma nõusolekut andes ainult harilikku viisakuse kohust täitvat, ei osanud Wilson aru saada, kuivõrra eba­kohane oli just Pariis oma sõjast tülpinud, kättemaksu ihadega täi­tunud, kirglise ja närvilise rahvastikuga selleks, et siin tema õiglase rahuprogrammi alusel ilmasõja pärandust likvideerida. Rahukongress Pariisis, kus seni liitlaste kõrgem sõjanõukogu diktaatorlikult oli tegutsenud, Prantsuse valitsuse tsensuuri ja salajase juhtimise alla kuuluva šovinistliku ajakirjanduse kontrolli ja risttule all, Poincare ja Clémenceau poolt mõjutatud ja juhatatud, pidi paratamatult hoopis suuremal määral arvestama Prantsuse militaristlikku ideoloogiat, kui see mujal oleks võimalik olnud.

Üldse ei tohi Bakeri poolt püstitatud ja tema enda töös kõige paremini teostatud metodoloogilise nõude järgi Pariisi rahukongressi toiminguid vaadelda lahus oma ümbrusest, nagu mingi oma ette, iseseisva asutuse omi, kes rahulikult mõtiskelles maailma heaoleku üle nõu pidanud. Tõepoolest kandis kongress, mis aset leidis tor­milisel ülemineku ajajärgul sõjast rahule, täiel määral selle ülemineku aja pitserit ja pidi töötama tingimustes, mis probleemide rahulikuks kaalumiseks äärmiselt ebasoodsad. Pariisis rahu kallal päid murdvate riigimeeste situatsiooni erakordsed raskused selguvad vast kõige paremini, kui selle kongressi töötingimusi võrrelda oma kuulsa eel­käija Wiini kongressi omadega. Wiinis ei teatud a. 1814-15, millega tööst ülejäävat vaba aega täita, ja anduti alalistele lõbustustele, eriti flirtingule ja tantsule. Pariisis puudusid sääraseks rafineeritud ajaviiteks kõik eeldused. Siin pingutati end ületöötamiseni, närvi­lisuseni, nii palju kui inimlikud jõud ainult lubasid. Wiini statistilise komisjoni asemel, kes maid ja rahvaid ainult peade arvu järgi ühendas või lahutas, töötasid Pariisis 58 erikomisjoni, kes ühtekokku 1646 koosolekut pidasid. Inglise välisminister Castlereagh võttis Wiini kongressile sõites 14 liikmelise saatkonna kaasa, millest täiesti jätkus. Ühisriikide president Wilson ilmus Pariisi 1300 inimesega, kes ainult suurte jõupingutustega suutsid neil lasuvaid kohustusi korralikult täita. Wiini diplomaadid võisid rahulikult ja ilma kärsi­tuseta oma keerdküsimusi üheksa kuu jooksul „edasi tantsida”, ilma et neid peale Napoleoni keegi oleks seganud. Pariisis töötati keset alalist ärevust ja uute plahvatuste ootust, kusjuures korduvad Hiiobi sõnumed riigipööretest, kommunistide edusammest, näljahädast ja majanduskriisist nõupidajaid piitsutasid ikka suuremale ja suure­male kiirusele.

Wiini eraldas Pariisist kõige pealt terve aastasada demokraat­likku arenemist. See, mida Hegel omal ajal oli ennustanud täis äre­vust tuleviku ees, mida Carlyle oli tundnud igapäevaseks tõsiasjaks saavat ja Tocqueville rahuliku objektiivsusega selgitanud, – demo­kraatia tõus määravaks sotsiaalseks jõuks, andis Pariisi kongressi ajal end ka välispoliitiliste suhete alal esimest korda selgesti tunda. Nagu mingi pime jumal komberdas demokraatia Pariisis diplomaati­lisele näitelavale, kohmetult ja kohmakalt, kuid täis elujõudu. Kuna eelmistel kongressidel diplomaadid terve näitelava enda alla võtsid, esinesid Pariisis mitmesugused eri rahvaste, kihtide, voolude, asutuste edustajad ametlikkude kongressi liigete kõrval nõudliku ja peale­tükkiva jõuna ega lasknud end ilma vastupanekuta kõrvale tõrjuda. Hariduse levimine laiades massides, rahvuslikkude tunnete areng, klassiteadvuse kasvamine olid kaotanud massidest senise passiivsuse ja kannatlikkuse: diplomaatiliste intriigide objektist oli võrsunud enda inimõiguste ja huvide kohta teadlik subjekt.

Juba ametlikult oli kongressil edustatud nii suur rahvaste hulk nagu mitte ühelgi riikidevahelisel kongressil enne seda: nimelt 27 suu­remat või vähemat rahvast. Sõja peategelaste, prantslaste, inglaste ja itaallaste kõrval seisid nüüd ka parajasti ellu äratatud Tšehho-Slovakkia ja Poola riikide edustajad; ei olnud edustamata jäänud isegi Siiam, Libeeria, Nikaragua ja teised nende sarnased, kelle osa­võtt ilmasõjast oli peaasjaliselt piirdunud Saksamaale rusika näita­misega. Ka need riigid, rahvad või muud sotsiaalsed rühmitused, kes ametlikult ei olnud õigustatud kongressil kaasa töötama, ei taht­nud head juhust lasta mööda minna, et tõmmata selle ilma väge­vate tähelepanu endi hädadele, kannatustele ja püüetele, ja saatsid kongressi ajaks oma edustajad Pariisi. Vene äärriikide rahvaste kõrval seisid siin Vene emigrantide delegaadid, Ühisriikidest oli ametliku delegatsiooni kõrval kohale sõitnud kohalikkude vähemusrahvuste – neegrite, iirlaste, juutide – saatkonnad; ei puu­dunud ka armeenlased, egiptlased, „araablased oma kõrbetest, korealased, pärslased ega isegi vana Liibanoni mäe rahvastiku edustus, kust kord kuningas Saalomon oma templi ehitamiseks oli lasknud seedrid tuua”. Lõpuks esinesid kongressi ees veel mitmesugused ideelised liikumised – sionism, naisõiguslus j. n. e. – oma nõuete ja ettepanekutega.

Üldse oli saja aasta jooksul, mis Wiini ja Pariisi kongresse üksteisest lahutab, teaduste ja tehnika hoogne areng mitmekesised uued võimalused loonud aja ja ruumi äravõitmiseks. Liikumise hõl­bustamine ja teadete edasiandmise ennekuulmatu kiirendamine olid tervest maailmast teinud ühe kultuurilise organismi ja tunduvalt suu­rendanud tema üksikute osade vahelist rippuvust. Kuid sellega suu­renesid ka rahvaste ja riikide vahelised hõõrumistasapinnad, kuna eri üksuste huvipiirkonnad nüüd üksteisega teravamini kokku põrkasid ja sagedamini üksteisest läbi lõikasid kui eelmisil ajajärkudel. Sise­poliitiline demokratiseerumisprotsess soodustas omakorda seda üldist keerulistumist ja mitmekesistumist. Kellestki sõltumatute autokraatide asemel juhtisid nüüd rahvaste saatust oma hääletajate masside usaldusest kantud ja nende masside meelemuutusest rippuvad riigi­mehed, kes välispoliitikaski ei saanud talitada oma pead, vaid ala­tasa pidid arvestama oma valijate nõudeid ja soove.  Poliitika juh­tide, peaministrite tegevus rippus parlamendist, parlament – vali­jaist, kuid valijate meeleolu mõjutamisel ja kujundamisel mängis „seitsmes suurriik”, oma mõjult ja enesetundelt enneolematul viisil kasvanud ajakirjandus esimest rolli.

Avaliku arvamise edustajana ja loojana seisid ajakirjanikud ka Pariisi kongressi ajal väljapaistval kohal, omades mõnes suhtes isegi suurema võimu kui vastavate riikide peadelegaadid ise. Ühte kokku oli Pariisi üle viiesaja ajakirjaniku kõigist ilmakaartest kokku voola­nud, kes oma igapäevase informatsiooni andmisega, kongressi kohta üle terve ilma teateid saates või täpsete teadete puudumisel igasugu kuulujutte levitades, juhtivate tegelaste ülesastumist soovitavas mõt­tes kommenteerides või suure ägedusega kritiseerides, avalikku ar­vamist mõjutasid. Kongressi liigetel tuli tegutseda nagu alalise kontrolli all ja arvestada kõikumistega rahvaste meeleolus, mida kohalviibijad ajakirjanduse edustajad ühes või teises suunas aitasid juhtida. See ajakirjanduse kaudu teostuv avaliku arvamise esiletungimine moodustas tähtsa teguri rahuläbirääkimiste käigus ja leidis ka diplomaatide poolt väärilist hindamist. Kuna Prantsuse pea­ministril Clémenceaul enam-vähem õnnestus tsenseeritavat kodumaa ajakirjandust oma tahtmise järgi juhtida ja oma poliitika tööriistaks teha, rippusid Inglise ja Itaalia poliitika juhid tuntaval määral oma maa juhtiva ajakirjanduse ja selle llaudu edustatud avaliku arvamise nõuetest. Inglise „ajalehtede kuningas” lord Northcliffe oli näit. isiklikult Prantsusmaale ilmunud, kus ta valvsa silmaga jälgis Lloyd George tegevust, avaldades oma lehtede kaudu viimasele alalist survet ja sundides teda kinni pidama eelmistel valimistel antud luba­dustest Saksamaa karistamise kohta. Ka Ühisriikide president arves­tas oma tegevuses mitmeti ajakirjandust kui esimese järgu tähtsusega võitlusabinõu ja läks oma kolleegadest siin isegi tuntavalt kau­gemale, näit. juhtumisel mil ta mõne saladuses hoitud kongressi keerdküsimuse (näit. rahvasteliidu ja Fiume probleemide arutamise puhul) omavoliliselt oma teadaande kaudu kandis avalikkuse ette et oma poliitikale avalikus arvamises leida kindlamat seljatuge

Nii olid rahvad Pariisi kongressil kaugelt paremini edustatud kui ühelgi kongressil enne seda. Lanceerides rahvaste enesemää­ramise põhimõtte, selle Ühisriikide riigisekretäri Lansingi arvates hädaohtliku ja plahvatusainet sisaldava idee, kõigi maailma rahvaste sekka, sundides suurriike tunnustama selle põhimõtte üheks rahu läbirääkimiste aluseks, tunnustades oma üleskutsetes ainuloomulikuks ja sellega tingimata maksmapandavaks niisuguse rahvusvahelise olu­korra, mil „ rahvad enam üksteist ei lase ühe riigi küljest teise külge sahkerdada ega elutute kaupadena või mänguviguritena ümber pai­gutada”, oli Wilson rahvaste iseteadvust ja enesemääramistunge aidanud tunduvalt õhutada ja neis rahulolematust, kärsitust ja enda maksmapaneku tahet kasvatada. Kõigi nende asjaolude mõjul mängib rahvusprobleem Pariisis väljapaistvat osa ja sunnib diplomaate aru­tama küsimusi, mille lahendamiseks neil sagedasti puudusid huvid või isegi tarvilised eelteadmised.

Lõpuks peatugem veel ühel asjaolul, mis Pariisi läbirääkimisi eraldab eelmistest riikidevahelistest nõupidamistest, nimelt asjatundjate komisjonide tegevusel. Nagu öeldud, oli juba Wiini kongressi ajal tegutsenud statistiline komisjon, et maid ja rahvaid valitsejate vahel ühetasasemalt ära jaotada. Ka hilisemail kongressidel arutati eriküsimusi selleks moodustatud alakomisjonides, kuid kunagi ei tulnud kongressi ametlikkude delegaatide hulka mittekuuluvail asjatundjail nii mitmekesiseid ja keerulisi ülesandeid täita kui Pariisis. Siin ei tulnud kaaluda mitte ainult suurriikidesse puutuvaid poliitilisi küsimusi, vaid lahendada või riivata kõige mitmekesisemaid, üksikasjalisemaid, erilisemaid probleeme: poliitilisi, natsionaalseid ja õieti suurel määral majanduslikke. Mitmesugused majanduslikud vastuolud, võitlus toorainete ja turgude pärast olid ilmasõja põhjuste keskel seisnud õieti väljapaistval, kui mitte esimesel kohal. Loomulikult oli vaja neile nähtustele nüüd palju tähelepanu pühendada ja nende kohta tehtud otsused rahulepingus võimalikult täpselt fikseerida. Tõepoolest moodustavadki üle poole tervest rahulepingust määrused mitmesuguste majanduselu .nähtuste kohta. Rahvuslikud ja majanduslikud keerdküsimused esinesid Pariisis diplomaatidele nii suures ulatuses, et tavalise riigimehe teadmistest kaugeltki ei jätkunud nende üksikasjade kohta seisukoha võtmiseks. Juba sellepärast oli vaja suuremal määral kui senni kasutada eriasjatundjate, teadusmeeste, pangapidajate, suurtöösturite j. n. e. teadmisi ja kogemusi.

Teiseks aitas president Wilson igapidi asjatundjate tähtsuse ja osa tõstmiseks kaasa. Et rahu oleks õiglane ja püsiv, pidi ta Wil­soni arvates rajatama mitte üksikute suurriikide võimutungidele ja egotsentrilistele huvidele, vaid teaduslikult fikseeritud tõsiasjadele. Rahu aluseks ei pidanud saama tujud, kired, ahnus, vägivald või hirm, vaid objektiivsed teaduslikud andmed. Wilsoni pealekäimisel ja mõjul pääsid Pariisi kongressil objektiivsed teaduslikud uurimis­metoodid maksvusele nii mõnegi probleemi suhtes, mis seni oli olnud patenteeritud diplomaatide omavaheliste intriigide monopoliks. Teadusliku uuringu objektiivne ja kaine vaim on tavaliste diplo­maatiliste salasepitsuste ja kõrvalteede kõige suurem vaenlane. Tea­duslikult erapooletud vaatlemismetoodid olid Wilsoni käes selleks sõjariistaks, mille abil ta Pariisis püüdis ühe küsimuse teise järgi vanade diplomaatiliste traditsioonide küüsist välja kiskuda. Küll ei jätkunud Wilsonil jõudu kõige tähtsamaid põhiprobleeme, Saksa-Prantsuse vastolu, Itaalia ja Jaapani nõudeid, asjatundjate komisjonide otsustamiseks anda. Küll ei suutnud asjatundjad ise kõigis küsimusis jääda erapooletule pinnale: selleks olid sõjakired veel liiga elavad, suurriikide poliitilised ja sõjalised huvid liig elulised ja tähtsad. Siiski avaldus asjatundjate tegevuse iseloomus ja ula­tuses esimest korda rahukongressidel hoopis uus, vanale diplo­maatiale võõras ja vaenulik vaim, mis tähtsaks pretsedentsiks tule­vastele kongressidele. Ja kui tähtsamad ja elulisemad suurprobleemid Pariisis veel asjatundjate kompetentsi ei ulatunud, otsustati juba sealgi suurem hulk küsimusi, Bakeri arvates vähemalt ³/4, kui mitte rohkem kõigist kõne all olnud küsimustest, asjatundjate poolt soovitatud mõttes.     

I osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1924

    

V.

Juba rahuläbirääkimiste kuju ja iseloomu kindlaksmääramise küsimuses põrkasid Wilsoni püüded demokraatiat ja diplomaatiat ühendada äärmiselt suurte raskustega kokku. Entente’i võit Sak­samaa üle oli liiga täieline, kättemaksuiha liiga tugev ja selle rahuldamisvõimalused liiga hõlpsad selleks, et Prantsus- ja Inglismaa impe­rialistlikud ringkonnad oleks tahtnud võidetud vaenlasega ühe laua taga nõu pidada purustatud maailma ülesehitamise üle. Hoopis mugavam ja lihtsam tundus olevat säärane asjaajamise kord, mis assotsieeritud ja allieeritud riike võimaldas segamatult oma vahel kõigis peaküsi-musis kokku leppida, et siis selle kokkuleppe tulemused võidetuile esitada tingimatuks ja vastuvaidlematuks allakirjutamiseks. Liitriikide diplomaatia üksmeelsele nõudele järgi andes, aktsepteeris Wilson ilma pikema vastupanekuta diktaatrahu idee ja nõrgendas selle ette­vaatamata sammu läbi kongressi algusest peale tunduvalt oma posit­sioone. Diplomaatias vähe kogenud idealistina ei osanud ta ette näha, kuivõrra ta sakslaste eemaletõrjumisega läbirääkimistest „Kartaago rahu” pooldajate püüete võidulepääsu aitas soodustada.

Ka raskendas Wilsoni võitlust demokraatliku patsifismi ideaalide eest see saladuslikkuse loor, millega Pariisis ümbritseti juhtivate riigi­meeste nõupidamised tähtsaimate ilmapoliitika probleemide üle. Wilson oli küll isiklikult kindlasti veendunud küsimuste avaliku lahendamise esidustes. „Avalikkus on üks puhastavaist poliitika elementidest. Ma olen veendunud selles, et iga valitsemine peab sündima vabalt kõigi nähes, aga mitte lukustatud uste taga. Miski asi ei takista niivõrra poliitilisi väärvõtteid kui nende kandmine avalikkuse ette. Maailma poliitika pahesid arstitagu nagu tuberkuloosi: kantagu haiged välja värske õhu ja päikese valguse kätte”. Niisuguste nõue­tega esines Wilson 1913. a. presidendi valimiste võitluses. Ka tema 14 punkti sisaldavad nõude, et kõik rahvusvahelised lepingud avalikud peavad olema ja nende sõlmimine avalikult peab sündima.

Pariisis osutus absoluutselt võimatuks need põhimõtted kon­gressi tegevuse aluseks võtta. Kongress töötas sõjariistade rahu atmosfääris ja hiljutise sõja tallermaa kõige lähemas naabruses. Veel seisid miljonid sõdurid püssi all, valmis enda katkestatud tööd iga silmapilk jätkama. Vaherahu pikendamise küsimustes oli kõrgemail sõjaväelisil juhtiv sõna ütelda, ja teistelegi kongressil arutatavaile küsimusile ulatus nende mõju. Sõda ja sõjalised metoodid eeldavad aga saladust ja „lukustatud uksi”. Ka vana kooli diplomaadid pool­dasid salajas peetavaid läbirääkimisi, mis suurriike võimaldasid takis­tamatult ja segamatult harilikkude võtete ja intriigide abil loodetava saagi pärast piike murda, seda enam, et kõiki liitlastevahelisi salalepinguid, mis vanemais vendades kadedust ja pahameelt oleks ära­tanud, milgi tingimusel ei tahetud avalikkuse ette tuua. Lõpuks valdasid ka Wilsoni ennast teatavad kahtlused läbirääkimiste täielise avalikkuse üle. Kindlasti kinni hoides nõudest salalepingute kõrval­damise kohta, arvas Ühisriikide president siiski võimatu olevat iga lepingu tegemise puhul peetavaid läbirääkimisi piiramatult avalikkuse ette kanda. Salalepingute kõrvaldamine ei tarvitsenud tema arvates veel tähendada salajaste asjaharutamiste täielist keeldu.

Eriti otstarbekohatuna tundus täieline avalikkus Wilsonile antud tingimustel Pariisis: kõigi tehtud otsuste viibimata avaldamine oleks kergesti võinud tolle aja ärevas õhkkonnas rahutusi ja verevalamisi põhjustada ja sellega hävitada kongressi kordaminekuks vajalise rahuliku ja tasakaaluka meeleolu. Pikkade vaieluste järgi leiti kompromiss: ainult plenaarkoosolekud kuulutati avalikuks, komisjonide, 10- ja 4-nõukogu koosolekud jäid kinnisteks ja neis asetleidnud toiminguist informeeriti ajakirjanikke õieti napilt. Kuid sellestki ei saanud avalikkus palju kasu, sest diplomaadid hoidusid otsusta­vate vaieluste kandmisest plenaarkoosolekuile; viimased minetasid sellega igasuguse reaalse tähenduse, muutudes igavaks ja vähepakkuvaks  dekoratsiooniks.  Avalikke  plenaarkoosolekuid  peeti  terve kongressi kestes ainult kuus, kuna kõik kardinaalsed küsimused lahendati in camera, asjatundjate komisjonides ja nõukogudes. Nii ei leidnud demokraatlikud elemendid võimalust oma otsekohese vahelesegamisega vaekaussi ühe või teise poole kasuks nihutada. Arusaadavasti oli niisugune küsimuste lahendamise moodus „Wilsoni rahule” ebasoodus, „Kartaago rahule” aga äärmiselt kasulik.

Wilson oleks oma programmile väiksemate riikide poolt teatavat toetust leidnud, kui mitte Pariisis hoolt ei oleks kantud, et võrdle­misi suur kongressist osavõtvate riikide arv liiga kardetavaks ei saaks entente’i juhtivaile jõududele. Väikeriigid nõudsid kongressi alguses loomulikult üheõiguslikkust suurriikidega, kuid Prantsuse poliitikud ei tahtnud säärast nõudmist arutamiselegi võtta. Prantsuse, Inglise ja Itaalia edustajad rõhutasid kategooriliselt, et nende isamaad sõjaraskused oma õlul kandnud ja sellepärast õigustatud kõige pealt enda julgeoleku huvides tagatisi looma. „Uue sõja korral paiskaks Sak­samaa terve oma jõu Prantsusmaa, mitte aga Kuuba või Hondurase peale”, väitis Clémenceau ja järeldas sellest, et rahukongress kõige pealt Prantsusmaa ja teiste suurriikide elulised nõuded peab rahuldama, mispärast küsimuste otsustamine ainult viie suurriigi (Prant­suse, Inglise, Ühisriikide, Itaalia ja Jaapani) kätte peab jääma. Kui väikeriikide ridadest selle vastu juleti protesteerida, seletas Clémenceau järsult, et tähendatud suurriigid, kelle käsutada 12 miljoni sõdurit, enda tahte hoolimata kõigest jaksavad maksma panna. Wilsonil puudus arusaamine organisatsiooni ja kodukorra tähtsusest kongressi käigu kohta: ta lootis, et ta õilsed ideed oma sisemise kandejõu ja ulatusega vana diplomaatia väärvõtted kõrvale tõrjuvad, ja toetas selle tõttu kongressi organisatsiooni loomisel väikeriikide püüdeid õieti loiult. Viimased lasti lõpuks ainult plenaarkoosolekuile üheõiguslikkude liigetena ja lubati neile ka mõningast komisjonist osa võtta. Kongressi otsustavaist asutusist (kümne ja hiljemini nelja nõukogust) jäeti aga kõik kesk- ja väikeriigid välja. Kõigist pealekäimisist hoolimata ei pääsenud isegi paljukannatanud Serbia ja Belgia kümnenõukogu liikmeks. Et plenaarkoosolekuil reaalne täht­sust puudus, siis oli peaküsimuste otsustamisel Pariisis väikerii­kide erikaal õieti tühine. Sellega kaotas Wilson jõu, kes teda mõnigi kord oleks võinud tõhtsalt toetada suurriikide imperialistlikkude ihade vastu.

Et kongress oma tegevuses ühe, alguses kindlaksmääratud kava järgi ei käinud, vaid end sagedasti sündmustest laskis juhtida, siis omas kongressi juhataja, läbirääkimisi kiirustades või takistades, päeva­korda oma tahtmise järgi kindlaks määrates ja muutes, vaielusi pii­rates ja koosolekute aega ning järjekorda reguleerides, kongressi üldisele käigule määratu suure mõju. Siin talitas Wilson jällegi ettevaatamatult, et ta oma määratut autoriteeti kongressi alguses selleks ei kasutanud, et ise pääseda juhataja kohale, milleks tal kui ainukesel kongressil viibival riigipeal (teisi riike edustasid pea- ja välisministrid) täieline õigus oleks olnud. Kuid ükskõikne väliste vormide vastu, jättis Wilson sellegi abinõu kasutamata ja laskis tähtsa juhatajakoha oma visama vastase, Prantsuse peaministri Clémenceau kätte minna, kes temale omase brutaalse energiaga ja hoolimatu jõhkrusega ruttas oma võimu Prantsuse sõjatseva imperialismi huvides kasutama.

Vana, vilunud ja kaval ministeeriumide kukutaja, „tiiger” Clémenceau oli kohane mees selleks, et Wilsoni autoriteedile vääriliselt vastu astuda. Pealaest jalatallani reaalpoliitik a’ la Bismarck, ei omanud Clémenceau ühtki meelt selleks, et Wilsoni inimsoo õnnes­ta mise kõrgeist kavatsusist aru saada, veel vähem neid hinnata ja heaks kiita. Wilsoni taeva all lendlevale idealismile seadis Clémenceau oma lihtsa ja proosalise, maises pinnas juurduva elufilosoofia vastu. Rahvad on tema kontseptsioonis reaalsed organismid, kes oma eluhoiu tungist juhituna peavad oma vahel halastamatut ja karmi võit­lust elu eest, liitudes üksteisega ainult ajutiste sihtide taotlemiseks egoistlikkude kaalumiste sunnil. Sõjad on rahvaste loomulik elu­avaldus, mida võimatu kaotada, ja rahu tähendavat ainult sõja edasi jätkamist teistsuguste abinõudega. Prantsusmaast kultuuriliselt mõõt­matult madalamal seisva, poolbarbaarse, ülbe ja upsaka Saksamaa vastu olla kõige parem taktika raudne karmus ja järjekindel halas­tamatus. 1917. a. novembris raskel tunnil peaministri kohale pääsnud, sisendas Clémenceau prantslastesse oma leegitseva viha Saksamaa vastu, oma murdumatu võidutahte ja raugematu energia ja sai niiviisi „võidu isaks”. Tundes ainult üht armastust – isamaa vastu, ja üht viha – Saksamaa vastu, vaatles Clémenceau kõiki rahuga ühenduses seisvaid probleeme Saksa-Prantsuse vastolu, Prant­suse julgeoleku kindlustamise ja Saksamaa jõu murdmise seisukohalt.

Ka Inglise peaminister Lloyd George oli oma sisaliku väledusega, elavhõbeda liikuvusega, oma harukordse inimestetundmisega ja osku­sega nende nõrku külgi osavasti enda huvides kasutada Wilsoni kardetavaks võistlejaks Pariisis. Tal puudusid küll niivörra kindlad põhimõtted kui Wilsonil ja niivõrra väljatöötatud ja terviklik rahuprogramm kui Clémenceaul, kuid need puudused korvas rikkalikult Lloyd George’ile omane võime kõige keerulisemate küsimuste rägas­tikus kergesti orienteeruda, momendi meeleolu tabades oma ette­panekuid nii muuta, et nende vastuvõtmine kindlustatud, äkiliste ja ootamatute taktiliste võtetega vastastele kallale tungida ja kaotuse korral kergelt ja elegantselt, nagu poleks midagi juhtunud, taganeda. Põhimõtetele ei andnud Lloyd George mingit määravat tähtsust ja oli valmis neid otsekohe muutma, nii pea kui Inglise poliitika huvid seda nõudsid. Et Saksamaa sõjaline kokkuvarisemine, eriti sõja­laevastiku kaotus Inglismaa peasoovi oli täide viinud, siis ei vaja­nudki Lloyd George säärast kindlat rahukava, nagu näit. prantslased. Tema peamure seisis nüüd selles, et prantslased saagi jagamisel võrreldes inglastega liiga palju ei saaks ja sellega oma senisele liit­lasele hädaohtlikuks ei muutuks. Prantslaste nõudlikkus tekitas temas oppositsiooni ka sellepärast, et ta kartis sakslaste poolt tugevat vastuseismist liiga karmidele rahutingimistele, mille tagajärjel rahukongress oleks võinud nurja minna ja inglastele ebasoodus rahutu seisukord Euroopa mandril edasi kesta. Inglise peaministrit ei võinud ei Wilson ega Clémenceau kumbki enda kindlaks liitlaseks pidada. Harjumustelt ja traditsioonidelt vana kooli diplomaat, eelistas Lloyd George siiski suuremaid mööndusi demokraatlikule rahuprogrammile ja suuremat vastutulelikkust Saksamaale kui seda karmid Prantsuse nõudmised lubasid. Ka oli ta lõpuks valmis juba välja­töötatud rahutingimusi Saksamaa vastuettepanekute alusel pehmen­dama, hoolimata sellest, et ta ise 1918. a. valimisvõitluses oli nõudnud Saksamaa halastamatut kohtlemist.

Wilsoni võitlust sääraste diplomaatia virtuoosidega, nagu Lloyd George ja Clémenceau, raskendasid tunduvalt tema iseloomu iseära­sused, mis teda äärmiselt saamatuks tegid diplomaatiliseks manööver­damiseks selle keeruliste malekäikudega, löökide, vastulöökide ja kõrvalepõiklemistega. Wilson oli külm ja kinnine kabineti inimene, kes oma ideedega üksi armastas olla ja inimestest kaugel seistes neid oma hoogsais üleskutsetes massidesse lennutas. Selle vastu hoidis ta võimalikult kõrvale otsekohestest inimlikkudest kokkupuutumistest ega näinud heameelega, et keegi oma kutsumata kriitikaga julges läheneda tema ideede süsteemile, mis ta oma eraldatud üksinduses oli kestva mõttetöö abil välja töötanud. Oma lähemailt kaastöölisilt ei nõudnud ta põhimõtteid ega ideid, vaid spetsiaalteadmisi ja või­meid teda tema programmi teostamisel sõnakuulelikult ja arvustamatult toetada. Ise välisdiplomaatias vähe kogenud, ei kasutanud Wilson teiste kogemusi tarvilisel määral, eriti siis, kui ta teadis, et need tema ideedega täiesti päri ei ole. Ameerikast tõi ta asjatundjaina Pariisi kaasa eestkätt eriteadlased-professorid, aga mitte ühtki senati väliskomisjoni liiget ega üldse ühtki senaatorit. Pariisis tarvitas ta väga vähe oma välisasjade riigisekretäri Lansingi abi ja hindas üldse liiga vähe koordineeritud ja vastastikusest usaldusest kantud koostöötamist, kõigi asjaomaste olemasolevate võimete ja kogemuste kasutamist. Wilsoni ühes suunas liikuv, paindumatu, aeglane ja väheleidlik intellekt ei võimaldanud teda kergesti rea­geerida vilunud, professionaalsete diplomaatide intriigidele ja neid julgete ja ootamatute keerdkäikudega kahjutuks teha. Tal puudus osavus kauplemiseks, kompromissideks, samm-sammulisteks järgiandmisteks, kui võimatu oli oma nõudeid täies ulatuses läbi viia. Imposant ja võimus siis, kui ta oma ideid Olümpose kõrgustelt jut­lustas, muutus Wilson saamatuks, puiseks ja oskamatuks, nii pea kui tal tuli laskuda inimlikkude suhete kirevasse keerisesse, et nende üksikküsimusi ja eri juhtumisi lahendada.

 

VI.

Kõigil neil asjaoludel muutusid tingimused Wilsoni rahuprogrammi teostamiseks Pariisis algusest peale lootusetult raskeiks. Imperialistliku ideoloogia edustajad rakendasid kõik oma rohkearvu­lised ja vilunud jõud tööle, et loodavat rahulepingut võimalikult eemale nihutada Wilsoni 14 punktist, mis riigid rahuläbikäimiste alusena olid aktsepteerinud. Selle asemel, et läheneda rahuprobleemile kaine rahuga ja kindla tahtega rajada rahu rahvusvahelise õig­luse ja rahvaste ühistöötamise alusele, jätkati algusest peale vanu jutte huvipiirkondadest, asumaade jagamisest, petrooleumi väljadest ja teistest senise diplomaatia harilikest kaubitsemisobjektidest. Vastu­kaaluks säärasile tendentsidele nõudis Wilson täielist tähiste vahetust, täielist muutust terves välispoliitilises süsteemis. „Rahu võti on rahu tagatistes, mitte selle üksikasjus. Üksikasjad: on väärtuseta, kui mitte mõni püsiv, alaline, ühine võim nende taga ei seisa ja neid alal ei hoia”. Sellepärast olla rahukongressi peamine ja esimene ülesanne asuda niisuguse võimu loomisele. Ainult rahvasteliit jaksab korraldada tähtsat vastastikust abi, mis püsiva rahu võimaldab ja konfliktid rahulikkude abinõudega lahendab. Ainult rahvasteliidu toetusel võivad demokraatlikud põhimõtted ka rahvaste välissuhete alal juhtivaiks ideedeks saada ja senise iseka ning omakasupüüdliku süsteemi kõrvale tõrjuda. Sellelt üldiselt seisukohalt lähenes Wilson kõigile kongressil käsiteldavaile probleemele. Üksikküsimuste kohta ei omanud ta selle vastu enamal jaol juhtumustest kindlasti formuleeritud ettepanekuid; selle tõttu võeti läbirääkimiste aluseks kas Prantsuse, Inglise või Itaalia projekt, kuna Ühisriigid pidid piirduma arvustaja ja obstruktsioonitegija tänamatu osaga. Ka see asjaolu, et Wilson vaevaks ei võtnud üksikasjus kindlasti väljatöötatud ettepanekutega enda kavatsustele pinda luua, vastaseid heidutada ja kahtlejaid sugereerida, aitas omajagu tema püüete nurjaminekuks kaasa.

Esimene saatuslik kokkupõrge Wilsoni ja liitlaste vahel tekkis sõja ajal sõlmitud salalepingute maksvuse tunnustamise küsimuses. Ilmasõja kestes olid eri riigid oma sõjast osavõtmise või sõja jätka­mise tingimuseks kuulutanud teatavate reaalsete kompensatsioonide hankimise peale sõja õnneliku lõpu. Venemaa pressis Inglismaalt 1915 a. märtsi kuus välja lubaduse leppida Konstantinoopoli ja merekitsuste valdamisega ja tunnustas selle vastu Inglise huvid Pärsias, Mesopotaamias ja Egiptuses. Itaalia, kes oma välisministri Salandra sõnade järgi end ainult pühast egoismist – sacro egoismo – laskis juhtida, ei olnud nõus enne liitriikidega ühinema, kuni viimased Londoni lepinguga 26. aprillist 1915 temale kindlustasid sõjasaagina Trentino, Triesti, Goerzi ja Gradisca krahvkonnad, ühe osa Tiroolist ja Dalmaatsiast (küll ilma Fiume linnata), – maa-alad, kus suur osa rahvastikust või isegi selle enamus koostus sakslasist, slaavlasist, albaanlasist ja kreeklasist. Samalaadiliste salalepingutega kindlustas Rumeenia endale a. 1916 Transsilvaania, Banaati ja Bukoviina, kuna Prantsusmaa 1917. a. märtsi kuus teistelt liitlastelt tunnustuse nõutas Elsass-Lotringi tagasisaamiseks, Saari kivisöe raiooni omandamiseks ja terve Reini pahema kalda eraldamiseks Saksamaast. Umbes samal ajal leppisid Inglismaa ja Jaapan oma vahel kokku Vaikse ookeani piirkonnas asuvate Saksa maaosade   jagamise  kohta: Schantung ühes Kiaotschaoga ja saared põhjapool ekvaatorit saavutas Jaapan, maa-alad lõunapool ekvaatorit Inglismaa.

Kõik need ja teised säärased kokkulepped sündisid kõige suu­remas saladuses, nii et ei väiksemad liitriigid ega Ameerika neist palju ei teadnud. Vene valitsus oli küll veidi enne 1917. a. revo­lutsiooni avaldanud kokkuleppe Konstantinoopoli kohta ja sama aasta sügisel avaldasid enamlased nende kätte sattunud salalepingute tekstid. Hoolimata sellest jäi nende sisu ja tähtsus kuni Pariisi kongressini Ühisriikides õieti tumedaks. Lansing seletas hiljemini senatis, et ta alles Pariisis saanud nende kohta õige ülevaate. Wilson ei andud neile esialgu mingit tähtsust: ta arvas, et Ühisriigid assot­sieeritud, mitte aga allieeritud riigina ei tarvitse end siduda lasta liitlaste omavaheliste lepingutega ja et tema 14 punkti tunnustamine rahulepingu aluseks kõrvaldanud vajaduse iga salalepingut uuesti tühistada. Siin eksis ta põhjalikult, sest riigid, kelle reaalsed huvid niisuguste kokkulepetega seotud, ei pidanud neid mitte Wilsoni rahuprogrammi läbi tühistatuks, vaid nõudsid Pariisis äärmise visaduse ja energiaga nende teostamist. Kuivõrra ägedad löömingud Pariisis salalepingute ümber keerlesid, kui palju kokkupõrkeid ja paksu verd need põhjustasid, kui määratu palju kongressi aega ja tähelepanu röövisid, selgub alles Bakeri poolt avaldatud dokumentidest. Et läbi­rääkimised nende küsimuste üle aset leidsid kinnistel nõukogude ja komisjonide koosolekuil, siis ei olnud nad eelmisile kongressi kirjeldajaile kättesaadavad või vaikti asjasse pühendatud isikute poolt lihtsalt surnuks: nii ei taha hästi informeeritud Tardieu, kes ise kongressist osa võttis, oma muidu sisukais memuaarides salalepinguist midagi kõnelda ega maini neid üldse.

Wilsonil ei läinud kõigi sõnalahingute peale vaatamata korda salalepingute tühistamise küsimuses oma radikaalset seisukohta läbi viia. Liiga suured huvid olid suurriikidel kaalul selleks, et võidu vilja Wilsoni lahja läätseleeme eest käest anda, liiga üksmeelne ja äge oli oppositsioon, mis Ühisriikide presidendi püüetele selles suhtes vastu astus, liiga vähe oli viimane ise kohane vastaste murdmiseks kasutama läbirääkimistel tavalisi diplomaatilisi intriige ja taktilisi võtteid. Enne kongressi oli Wilson seletanud, et ta oma pro­grammi kurjaga läbi surub, kui võimatu peaks olema seda heaga maksma panna. Kuid kurjaga tegutsemiseks, surve instseneerimiseks puudusid Wilsonil kõik eeldused. Ta oli selleks liiga tagasihoidlik ja konservatiivne tegelane, et demokraatlikke jõude organiseerides, sotsia­listlike masside poole pöördudes vana korra kandjatega avalikku võitlusse astuda. Hoolimata oma näilikult radikaalsest programmist i olnud ta mingi õige radikaal, mingi revolutsionäär.Põhimõtted, mis ta ilmale kuulutas, olid Ühisriikide poliitilistest traditsioonidest välja võrsunud. Neid tervele ilmale levitada, nende äraproovitud ja tervendavat jõudu kasutada haige maailma parandamiseks, – selles Wilsoni programmis ei olnud midagi järsult revolutsioonilist.

Pealegi oli tolle raske ja äreva aja tingimusis kahtlane, kas demokraatlikkude jõudude toetus oleks Wilsoni võimaldanud imperialismi kantsid hävitada. Väheteadlikud massid ei olnud veel tarvi­liselt jõudnud vabaneda uimastavast sõjapsühoosist ja tõid meeleldi ohvreid šovinismi altareile. Pariisi kongressi ajal Bernis peetud sotsialistide kongress ei suutnud laiu masse tarvilises ulatuses oma sõiduvette tõmmata. Idast tõusis aga enamluse näol ähvardav kõue­pilv, mis oleva tsivilisatsiooni ähvardas juurteni ära hävitada. Nii seisis üks osa demokraatiast vanade jõudude teenistuses, kuna teine oli killustunud kaheks, üksteisele vaenulikuks leeriks. Neil tingi­musil ei näinud Wilson mingit tagatist selleks, et imperialistlikkude võimude vastu alustatud võitlus demokraatia tõesti võidule viiks, mitte aga ei lõpeks moskvalaste diktatuuriga, vanade jõudude võiduga või täielise kokkuvarisemise, segaduse ja anarhiaga. Eriti hoidis hirm enamluse levimise eest Wilsoni tagasi asja mitte üleliiga noaterale asetamast. Pariisis nõudsid kõrgemad sõjaväelised, Foch j. t., visalt, et neile luba antaks tegevuseta seisvad väed enamlaste vastu võit­lusse paisata. Wilsoni vastuseismisel jäi see kavatsus, mis rahu saa­bumise momendi oleks nihutanud tundmatusse tulevikku, teostamata. Seda enam oli aga Wilsonil põhjust Pariisis püsimiseks, et oma autoriteediga sõjaliste ringide üliagarust tagasi hoida ja niiviisi Euroopale kindlustada mingisuguse rahu, mida Ameerika majandus­ringkonnad kõige pealt nõudsid.

Clémenceau, Lloyd George ja teised vana ideoloogia edustajad oskasid neid Wilsoni positsiooni nõrkusi suurepäraselt enda huvides kasutada. Teades, et Wilson ainult äärmisel juhtumisel ihkab Parii­sist lahkuda ilma rahuta, näitasid eriti prantslased suurt nõudlikkust üles ja kaitsesid kõige visamini vana diplomaatia programmi. Aasta­kümneid olid prantslased unistanud revanche’i silmapilgust, mil või­malik oleks kätte maksa Sadovaja ja Sedani eest ja, Marcelle Tinayre’i sõnade järgi, poser le pied sur l’ennemi abattu.  Just enneilmasõda oli võrsunud karm, julge ja energiline sugupõlv, kelle rinnus „püha revanche’i tuli” leegitses. Selle kõrval oli juba uue aja algusest peale Prantsusmaal suurt poolehoidu leidnud õpetus loomu­likest riigipiiridest, mille pidid moodustama Rein, Alpid, Püreneid. Need ideed olid prantslastele muutunud pühadeks dogmadeks, mida tunnustati kirgliselt ja arvustamatult, nagu üldse – Fouillée sõnad – prantslased õige poliitilise meele asemel pahatihti omavad ainult poliitilise fanatismi.

Nüüd, kus võimalus avanes Saksa majanduse hävitamisega, Saksa riikliku organismi tükeldamisega, Saksa rahva poliitilise ja majandusliku orjastamisega kardetava vastase kauaks ajaks kah­jutuks teha, olid prantslased valmis sellele kõik muu ohvriks tooma ega tahtnud mingisugustest järelandmistest või kompromissi­dest selles küsimuses midagi teada. Marssal Foch esitab memo­randumis 10. jaanuarist 1919. a., mis Wilsonile küll alles märtsikuus samal aastal teatavaks tehti, nõuded Prantsuse julgeoleku ja Saksamaa hävitamise kohta sõjaväelisele omase julguse ja kategoorilisusega. Saksa poliitika sihiks olnud ainult enda võimu levitamine, entente’i riigid võidelnud õiguse ja rahvaste vabaduse eest. Et Saksamaa vabariigina oma poliitikat muudaks, on võimatu uskuda, vaid vastu­pidi : vabanenud väikeste vürstiriigikeste olemasolust ja saavutanud täielise riikliku ühtluse, kasutaks Saksamaa selle läbi tõusnud elujõu jälle selleks, et end teiste rahvaste kulul maksma panna, ja jääks Euroopale hädaohtlikuks ähvarduseks. Sellepärast on liitriigid õigustatud enda julgeoleku kindlustamiseks vastuabinõud tarvitusele võtma, seda enam, et Venemaa sõjalise kokkuvarisemisega ära jääb abi ida poolt ja et Saksa rahvaarvu kiire kasvu tagajärjel 64-75 miljonile sakslasele võimalik on ainult 49 miljoni prantslast, belglast ja luxemburglast vastu seada. Saksa invasiooniteele on loodus ainult ühe takistuse ette seadnud: Reini jõe. Seda tuleb siis ka lääneriikide julgeoleku huvides loomuliku piirina kasutada. Prantslased ei või Reini ära anda ilma oma tuleviku hädaohtu saatmata: „Die Wacht am Rhein”  peab siit peale saama Prantsusmaa võitlushüüdeks”.

Rahu ei kindlustata ainuüksi ideeliste varadega. Sõja hädaohu vastu aitavad ainult materiaalsed jõud, realiteedid: loomulikud kaitsepiirid, relvastus j. n. e. Sellest järgnevad Fochi ettepanekud Reini pahema kalda Saksamaast eraldamise ja neist autonoomsete, tegelikult aga Prantsus­maast rippuvate riigikeste loomise kohta. Sõjalisele programmile selt­sisid teised Prantsuse nõuded: Saksamaa tasugu sõjakulud, andku välja relvastus, allugu liitriikide majanduspoliitilisele kontrollile j. n. e.

Ei või ütelda, et Wilson sellele programmile kergesti oleks alla vandunud. Mitu nädalat kestis märtsi lõpul ja aprilli algul äge ja pinev võitlus Ühisriikide presidendi ja Prantsuse peaministri vahel. Et tekkinud konflikti võimalikult salajas hoida, piirdusid nüüd Lloyd George, Clémenceau ja Wilson omavaheliste nõupidamistega, millest hiljemini, Itaalia peaministri Orlando juurdetulekul, nelja nõukogu välja kasvas. See oli see „sünge periood” rahuläbirääkimiste käigus, mis senni hoopis selgitamata ja esimest korda valgustamist leiab Bakeri töös. Nädalad möödusid; ilma et mingisugust kokkuleppe võimalust näha oleks olnud. Clémenceau püsis kindlasti kui kalju oma seisukohal, ja Wilson ei tahtnud samuti järelandmisest midagi teada. Täieliselt muust ilmast isoleerituna, Clémenceauga silm silma vastu võitlust pidades, ei osanud Wilson mingisuguseid tähtsaid abinõusid leida Clémenceau raudse tahtmise murdmiseks. Ras­kete sisemiste võitluste ja närvipingutuste tagajärjel jääb Wilson lõpuks haigeks ja teeb haigevoodis meeleheitel otsuse Pariisi tolmu oma jalgelt puistata ja ära sõita. Kuid telegramm, millega Wilson palus Ameerikast endale laeva järgi saata, avaldab Clémenceaule kainestavat mõju. Et mitte rahuläbikäimisi hoopis nurja lasta minna, annavad prantslased nüüd Wilsonile mõnes suhtes järgi. Reini pahema kalda kohta otsustatakse, et see ainult 15 aastaks okkupeeritakse, Saari kivisöe alal antakse ainult kaevandused Prantsuse riigi oman­duseks, kuna maakonna enda riiklik kuuluvus 15-aastase okupatsiooni järgi rahvahääletamisel otsustatakse. Saksamaa ei tasu mitte kõiki sõjakulusid, vaid ainult kahjud, mis kodanline rahvastiku osa sõja ajal saanud, kuid nende n. n. reparatsiooni summade hulka arvatakse nüüd ka pensionid ja abirahad sõdurite perekondadele, mis suurema summa moodustavad kui kõik teised tasusummad kokku. Reparatsiooni suurus jäetakse esialgu lahtiseks selle fikseerimise tähtajaks määratakse 1. mai 1921. a. Ka võetakse rahvasteliidu põhi­kiri, millisele Wilson eriti suure tähtsuse andis, Versailles’i rahule­pingusse integraalse osana sisse.

Välja arvatud need mööndused, viis Clémenceau nüüd oma pro­grammi täiel määral läbi. Ainult küsimusis, mis Prantsusmaale elulised polnud, saavutas Wilson veel mõne väiksema triumfi. Fiumet ei antud, Orlando ägedaist nõudeist hoolimata, mitte Itaaliale, nii et Itaalia edustajad esimeses pahameeles isegi kongressilt lahkusid. Saksa asu­maad ei jagatud mitte otsekohe liitlaste vahel ära, nagu Inglismaa oli nõudnud, vaid anti mandataarsüsteemi alusel eri riikidele valitseda jne. Kuid kõik see ei jaksanud tunduvalt muuta rahulepingu üldist iseloomu, mis kannab imperialistliku ideoloogia signatuuri. Kõigi ülalloeteldud asjaolude mõjul sai Wilsoni programmile Pariisis põh­jalik fiasko osaks. Wilson ise lohutas end hiljemini, kui tal seegi pettumus tuli üle elada, et Ühisriikide senat vabariiklaste mõjul jättis rahulepingu ratifitseerimata, teadmisega, et Versailles’i leping kõigist puudusist hoolimata ikkagi sisaldab tulevase edenemise tähtsama aluse – rahvasteliidu – põhikirja. Ja tõepoolest oli rah­vasteliidu loomine kaugeulatuslik ja suure tähtsusega ajalooline ak­tsioon, mis laiemast ajaloolisest perspektiivist vaadetuna üles kaalub nii mõnedki Wilsoni eksisammud ja vääratused Pariisis.

II osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1924

P. Treiberg