Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Gustav Suitsu 50-nenda sünnipäeva puhul

1

Ei olnud rikas see kirjavara, mille leidis eest eesti koolinoor, keda 1900. aasta paigu huvitas võõrkeelsete õpikute ja võõra klassika kõr­val ka omakeelne raamat. Ja sellelegi vähesele, mis leidus, polnud kerge läheneda. Kool omapoolt ainult takistas, võõrutas ja keelas sellist huvi. Omapead orienteerumine oli aga vaevarikas ja kandis vaid juhuslikku vilja. Ärkamisaja kirjanikkude tegevusest oli kulu­nud küll ainult kaks-kolmkümmend aastat, kuid nende teostest oli uustrükkide, raamatukogude ja kirjandusloolise kirjanduse puudu­misel vähe ülevaadet. M. J. Eisen oli küll öelnud, et need olid „tähtsad mehed”, ja K. A. Hermann oli loendanud rea pealkirju, kuid sel­lest oli vähe kirjandusega kaasa elamiseks. Kreutzwald, Koidula, Veske, Kunder ja teised olid peamiselt ikkagi ainult nimed ning Kr. J. Peterson polnud veel nimigi. Näis nii, nagu oleks eesti kir­jandust pidanud esindama ainult 80-ndate ja 90-ndate aastate langusaja vähemad vennad, kui lähemad ning kättesaadavamad. Võidakse küll öelda: sajandite vahetus tähendas ju realistide esilekerkimisega uut tõusu meie kirjanduses. Kuid seegi on tõeliselt rohkem kirjanduslooline kujutelm kui tollal tajutav reaalne nähe. Juhan Liivi paar proosaraamatukest olid tõesti olemas ja neid loeti ka andumusega, kuid Liiv luuletajana oli täitsa tundmatu. Vilde oli avaldanud ühe­ainsa tõesti kaaluka teose – Külmale maale, kõik muu oli aga alles tulemata. Samuti polnud vähemalt nende ridade autoril palju aimu Kitzbergi kirjanduslikust tegevusest enne temaga isiklikult tutvu­mist. Kõige populaarsem oli Ernst Peterson, aga temagi ainult esi­meste Paisete tõttu. Ja needki üksikud hinnatavad teosed ilmusid suurte vaheaegade järele ning hukkusid tähelepandamatult ajastu hallisse makulatuuri, nii et pidevast kirjanduslikust elust oleks raske rääkida. Seda ei suutnud igatahes mitte virgutada tolleaegsete aja­lehtede vere- ja vaimuvaesed retsensioonid, mis käisid siis arvustuse nime all. Ei mõjunud sellesse palju ka ainus soliidsem kirjanduslik üritus – E. Üliõpilaste Seltsi albumid, mis ilmusid aastaste vahe­aegadega ja hoidusid aktuaalsest kirjanduslikust elust täitsa eemale.

Nii ei pakkunud see kirjanduslik olustik palju värsket tunde- ja mõttetoitu isunevalt enese ümber vaatavale noorele inimesele. Ühel pool ärkamisaja rahvusliku mõtte aravõitu elevilhoidmine, teisal sot­sialistliku ideoloogia alles väheste kultuurihuvidega pinna katsumine – see ei ahvatlenud enesega vaimustatult kaasa elama. Ja ometi võis noorsoo eneseotsing toimuda ikkagi ainult sellel taustal ja kajastada endas ainult neid suundi. See sündis tihti küll naiiv-abitult, kuid siiski julgemalt ja vahenditumalt kui vanema põlve juures, kes arves­tas palju teadlikumalt väliseid hädaohte. Ja selle olustiku taustal said ka noorsoo omaalgatuse katsed hoopis suurema tähtsuse kui mõnel teisel ajajärgul.

See on küllaltki huvitav peatükk Tartu koolinoorsoo kirjandus­likest harrastusist, mis liitub otsemalt Gustav Suitsu nimega ja mille lähtehetk on just a. 1900.

Suits oli tollal 17-aastane Tartu kroonugümnaasiumi keskmiste klasside õpilane. Pietistliku kodu ja hiljem vaimuliku kutsega hool­daja mõjul näis seda hoolast ja andekat noormeest pärast keskkooli lõpetamist ootavat mitte miski muu kui pastoriks studeerimine! Kuid just mainitud ajal tutvus see noormees oma kirjanduslikkude harras­tuste tõttu rahvusliku ringkonnaga – ja see mõjus otsustavalt. Juba sajandi lõpul oli üht-teist tema sulest ilmunud, kuid nüüd pöördus huvi selle ainsa allika poole, kust meie rahvuslik elu võis tollal min­git äratust leida. See oli Soome tema noor-soomeliste kirjanikkude Aho, Järnefelti, Leino ja teistega. Esialgu piisas eeskavaks kas või ka ainult soome keele õppimisest ja soome kirjanduse tõlkimise kat­seist. Meil pole selle murrangu kohta küll kuigi palju andmeid, kuid kõige järele otsustades on see pidanud olema kiire ja järsk.

Selle mõjul on Suits juba 1900. a. asunud uuelaadilise kirjandus­liku kavatsuse teostamisele ja vastavad eeltööd teinud. Sest kohe järgmise aasta jaanuari lõpus tsenseeriti ja ilmus ka sama aasta keva­del ligi pooleteisesaja-leheküljeline raamatukene, mille tiitellehelt loeme: „Kiired. I. Vihukene Eesti parema kirjanduse edendamiseks. Toimetanud G. S. „Kirjanduse sõprade” kirjastus”. Raamatu kaanelehel seletatakse Kiirte eesmärki ja laadi:

Selle päälkirja all hakkame suuremat kogu raamatuid välja andma, mille sihiks on püüe Eesti paremat kirjandust edendada…Et meie siht põhjus­mõttelikult täitsa ilukirjandusline on, siis katsume iseäranis ilukirjan­duse edendamise pääle rõhku panna. Siin oleme oma ülesan­deks teinud võimalikult rohkesti algupäralist ilukirjandust avaldada. Aga selle kõrval tahame Eesti lugejaid ka võõraste kirjanduste uuemate ja kaunimate toodetega tutvustada. „Kiirtel” on kaastöölisi, kes Soome, Rootsi, Vene, Saksa, Prantsuse, Poola ja Läti keelest o t s e t e e l nii mõndagi sisukamat kirjatükki aegajalt Eesti keelde ümberpanevad, nii et ümberpanekud selle tõttu algupäralistele võimalikult lähedal seisavad. Edasi on meie püüdeks Eesti arvustuse vaimu edendada. Sest needgi tööd, mis meie vaeses kir­janduses ilmuvad, ei ole igakord tarvilist tähelepanemist leidnud. Ja et kir­janduse tundmist laiendada, tahame iga oma raamatus arvustusi ja harutusi nende sihtide üle tuua, mis kas ilmakirjanduses või meie omas väikeses kirjanduses valitsevad.

See oli eeskava, mis, kui ei arvesta ta sõnalist kuju, sobiks prae­gugi ükskõik millisele kirjanduslikule ajakirjale. Kuid ühtlasi oli see meil üldse esimene sedalaadi puhtkirjanduslik eeskava. Siin oli esmakordselt „põhjusmõttelikult täitsa ilukirjanduslikule” seisu­kohale asutud. Teiseks oli siin esmakordselt rõhutatud tõlkimise vajadust ainult algkeelest, millisest nõudest meil sinnamaale undki ei nähtud. Ja kolmandaks oli esile tõstetud meie kriitika kehvus ning mõeldud üldse esteetilis-esseistlikule kirjandusele („harutused” maailma- ja eesti kirjanduse „sihtidest”). Eraldi oli toonitatud väljaande isamaalist vaimu ja erakondlikku sõltumatust.

Kuid kui eeskava nõnda nois oludes oli küllaltki tulevikku tähis­tav, siis ei ulatunud selle teostamine ometi väga tunduvalt üle oma aja. Sest kes kirjutasid Kiirte esimeses andes? Nimed olid enamu­ses ennegi tuttavad – J. Mändmets, H. Pöögelmann, K. E. Sööt, A. Kitzberg, Elise Aun – ega võinud midagi üllatavalt uut öelda. Hans Pöögelmann oli siis alles harras isamaalaulik, teised vanemad sule­mehed kirjutasid aga nii, nagu neid ikka tunneme. Tookordne laiem üldsus ei võinud küll kuidagi teada, kes oli see G. S., kelle nimetähti kannab albumis mitu luuletist ja arvustist ning kes toimetajana oli kogu ettevõtte hingeks. Samuti ei võinud olla kujutlust sellest A. H-st, kellelt ilmus üldisest keskpärasusest üleulatuv jutukene Kuresaare vanad. Nüüd on aeg ammugi paljastanud need noorurid, kes siis keskkooliõpilastena ei tohtinud esineda oma täie nimega.

Aga nagu siis, nii on siiamaale jäänud selgitamata, kes peitusid „Kirjanduse sõprade” kirjastuse maski taga või kas seal üldse pei­tuski kedagi peale albumi toimetaja enese. Küsimust jälgides jõuame Tartus Peterburi tänaval olnud Fr. Libliku pansioni, kus elasid sajandi alul õppurid G. Suits, A. Rei, A. Palm ja kuhu puutus ka noor trükikoja omanik T. Kukk, kelle juures Kiired trükitigi. Nii siis mingi kostikoha elanikkude ideelis-äriline üritis, millega oli vist liitunud õpilasi mujaltki. See moment on iseloomulik tolle aja alga-tusvaimule ja osutab, et Kiired olid, hoolimata mitmest nimekamast kaastöölisest, ometi kõige rohelisema nooruse ettevõte. Album selli­sena peegeldas ikkagi seda noorust ja ta püüet, midagi teha eesti kir­jandusliku puustuse harimiseks.

Eriti huvitav on ses suhtes just eespool mainitud arvustuse vaja­duse rõhutamine ja see asjaolu, et albumist endast üle kolmandiku oli pühendatud kriitilistele kirjutistele. Kuid ajajärgu üldvaim oli ikkagi liiga tugev! Ei paista albumist mingit järsumat väärtuste ümberhinnangut, vaid siin valitseb umbes sama ideoloogiline suund, mis kas või E. Üliõp. Seltsi albumeiski, ainult ilma pastorliku hääle­toonita. Kogu raamatut läbib jahedus realistliku voolu vastu, mis oli tollal ometi ainus elulisem nähe eesti kirjanduses. Ja O. Nõges (Rütli) nuhtleb pikemas kirjutises veel eriti naturalismi ning hoiatab meid selle jõleduse eest! Nii avaldab Kiirte esimene anne rohkem nooruslikku tahet uusi suundi leida kui tunnustamisväärseid tulemusi.

Pooleaastaste vaheaegade järele ilmusid Kiirte teine ja kolmas anne, ning viimasega lõppeski üritis. Nagu algatajad ise tolles eas ruttu arenesid, nii olid ka järgnevad albumid sisult ja välimuselt soliidsemad. Kaastööliste arv oli kasvanud ja tööde tasapindki tõus­nud. Pärast esimese albumi ilmumist veetis Suits oma esimese suve Soomes. Seegi album oli alganud Juhani Aho Nooruse unenägude tõlkega, kuid teisest albumist peale tundub juba vahenditut lahetagust mõju tõlgete arvu kasvu ja soomepoolsete kaastööliste kaudu. On sõlmitud otsesed sidemed, mis jäid püsima alatiseks.

Nagu tagantjärele näeme, ei suutnud Kiired veel eesti kirjanduse üldilmet muuta ega laiemas ulatuses isegi kirjandusliku noorpõlve koondajaiks kujuneda. Koigi kolme albumi peale kokku on seal ilmunud üksainus töö, mille väärtus on osutunud püsivaks eesti kirjandu­ses: A. Hansen-Tammsaare Kaks paari ja üksainus. Kuid huvitav vastuoksus: seegi väärtuslik teos on kirjutatud just ses põlatud natu­ralismi vaimus! Ja vahest selles vastuoksuses peitus ka kogu ürituse püsimatuse põhjus. Edasikandev kirjanduslik vaim oli halli ajastu kohaselt alles realistlik, kuid noorsugu oli alateadlikult häälestatud juba romantiliselt, ilma et ta seda ometi oleks suutnud veel kunstipärasemalt väljendada. Ka Suits ise polnud siis veel kaugeltki see, mis paar aastat hiljem. Kuigi Elu tule tiitellehele on märgitud, et see kogu sisaldab luuletisi aastailt 1900-1904, siis pole Kiirtest või­dud siia üle võtta ometi rohkem kui kolm algupärast ja üks tõlke-luuletis. See osutab, et Elu tule Suits on olemuselt ometi hilisem. Ja samuti võib tema Kiirte kriitilistes sõnavõttudes vaevalt veel mär­gata mingit eht-suitsulist joont. Kuid mis on eitamatu, see on idea­listlik püüe teotseda ja kehva kultuuritaseme tõstmist õhutada. Pee­tagu meeles, et ümberringi oli veelgi vaiksem! Ja et see nüüd nii algelisena paistev katse siis veelgi haljamas nooruses ometi viljas­tavat vastukaja äratas.

Sellise nooruse hulka kuulus ka nende ridade autor oma tookordse poisikeseliku kirjanduse harrastusega.

2

Kiirte kolmas anne ilmus 1902. a. kevadel. Kuid, nagu mäletan, ei pidanud ettevõte sellega veel kaugeltki lõppema. Ja just selle välja­ande kujuteldav neljas vihk põhjustas ka minu isikliku tutvumise Suitsuga. Lugesin tollal loomulikult kõik, mis eesti kehvast kirjan­dusest kätte puutus, ja tundsin muidugi ka Kiiri kaanest kaaneni. Teiselt poolt kirjutasin kõigest, mis meeles mõlkus, kõikudes kõige vormituma romantika ja äärmuslikuma naturalismi vahel. Ning, nagu ikka sellises kuueteistkümneaastase eas, tundsin erilist tarvidust oma sõna ka avalikult maailmale öelda! Siin aga oli nüüd väljaanne, mis otse oma eeskavaks seadis „nooruse vaimustuse” tõlgitsemise. Ja nii ilmusingi ühel 1902. a. hilissügise õhtul juba varem mainitud Peterburi tänava pansioni, kaasas „suured, mitte iialgi trükitud käsi­kirjad suurte siniste kaante vahel in-folio”, nagu ütleb Suits ise hil­jem ühes mälestiskatkes.

Kiirte neljandast andest ei saanud küll enam asja. Võib olla, oli toimetaja ise oma algatusest üle kasvanud; võib olla, oli ainelisi takis­tusi või ei leidunud kohast kaastööd. Igatahes ei osutunud mina veel võimeliseks viimase kriisi lahendamisel kaasas olema. Aga minu käsikirjade lugemisest ei pääsenud Suits enam, mitte ainult siis, vaid pärastki paljude aastate jooksul. Ja mis ma temale kogu oma kirjan­duslikus arengus võlgnen, seda ei suuda ma nii kergesti väljendada. Kõnesoleval ajal rändasid need käsikirjad sinna kehva pansioni kor­teri ikka raamatute-rikkale lauale. Kuid väga harva võidi mulle midagi head öelda! Eriti mu naturalistlikkude romaanide kohta, kus, nagu ühel puhul mäletan, ükski tegelane lõpuks eluga ei pääsenud. Nõudis kannatust säärase piiripidamatuse puhul kõnelda maitsest, tasakaalust ja üldse puuduvast kirjanduslikust kultuurist. Aga sealt­samast õppurist õpetaja laualt rändasid mõned käsikirjad ka ilma mu teadmatagi edasi ja ilmusid sõbralikul soovitusel trükis, nõnda jant­lik Hundi-lugu Lindas.

Neil aastail hakkas meie ühiskonna sombunud tarretus murduma. Põhjuseid teame: ühiskonna enese võimastumine ja välispoliitilised vapustused, eriti kõekärgatused Kauges Idas. Juba 1901. a. lõpus hakkas ilmuma Teataja ja 1903. a. lõpus Uudised. Samuti sai rah­vuslik rinne aktiivsemaks. Eriti elavana peegeldus see ärkamismeeleolu noorsoos. Põrandaalustest õpilasseltsidest teotses tollal Tartus „Eesti Külvaja”, millesse kuulusid gümnaasiumist G. Suits, A. Rei, R. A. Lesta, reaalkoolist Joh. Kukk, J. Hünerson, P. Ruubel, M. Pill, E. Ott, P. V. Epler j. t. ning mis käis koos Meltsiveski tänavas treffnerist Loigu pool. Kui selts 1902. a. lõpus korraldas isamaalise peo Koidula auks, siis erinesid algatajate vaated juba nõnda, et samal ajal kaks pidu tuli: rahvuslastel „Karskuse Sõbras”, „materialistidel” „Taaras”! Aga need peod sundisid ka seltsi likvideerimisele. Terve rea õpilaste elukombed alandati 3-le, Suits tagandati ajutiselt koolist. Kui aga sandarmid Loigu korteris läbiotsimise ette võtsid, siis ei leidnud nad ometi muud kahtlast kui seltsi raamatud „E. Külvaja” nimega, mis tunnistati apogrüüfilise õpilase Eduard Külvaja oman­duseks. Ja niipea kui ärevus vaibus, kujunes jälle salarühmitus „Ühisus”, millesse kuulusid peamiselt eelpool loendatud reaalkooliõpilased, lisaks C. Schumann, J. Ainson, N. Köstner j. t. Koos käisime nüüd Kitsas tänavas Jürgenside pansionis, ja organisatsioon kandis selle tõttu omavahel soomekeelset nime „Kapean katun osakunta”.

Olen peatunud lähemalt neil seltsikestel, sest neil oli varsti täht­sust ka meie edaspidise kirjandusliku elu kohta, olgugi et neis otse tegevaid kirjanduslikke jõude vähe leidus.

Aeg oli mitmeti täis ennustusi. 1903. a. suve veetis Suits jälle Soomes. Ja vanu kirju lehitsedes leian ma read, mis kirjeldavad sealset olukorda rasketes värvides: Soome põhiseadus on lõplikult kaalul. Maalt väljasaatmised jätkuvad. Lootust paremale tulevikule pole enam palju. Tume pessimism võtab maad. „See on Soome surm ja see on Eestigi surm, öeldakse mõnelt poolt.” Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, mil need ajad ammu unarusse vajunud, üllatab see juba nii varajane Soome ja Eesti poliitilise saatuse ühendamine. Sest eks olnud see just Gustav Suits, kes poolteistkümmend aastat pärast kõnesolevat kirja saatuslikul hetkel jälle häält tõstis: Eesti ja Soome kuulugu ühte kaksikvabariiki!

Kuid kuna 1903. aastal teispool lahte oldi senisegi vabaduse kao­tamise ohus, siis võimastus siinpool ikka enam lootus ometi mingi­sugust vabadust saavutada. Ja see teadlik või alateadlik lootus kan­nustas tegevusele kõigil aladel.

Suits saabus sügisel jälle Tartu, et olla veel viimast talve kesk­kooli õpilane. Ja samal sügisel hakkaski lõplikult kujunema see koon­dis, mis sai varsti tuttavaks Noor-Eesti nime all. Kui vaadelda selle esimest liikmete nimestikku, siis näeme, et ta endasse on sulatanud nii „Eesti Külvaja” kui „Ühisuse” aktiivsemad tegelased. Ühtlasi ei loo­nudki see Tartu õpilaspõlv enam teist rühmitust, välja arvatud ainult täitsa poliitilised põrandaalused rakukesed. Samal ajal hakkas aga see uus organisatsioon ka Tartust väljapoole ulatuma. Pärnust olid tulnud B. Linde ja Jüri Vilms, Kuresaarest J. Aavik ja V. Ridala. Jaan Anvelt, kes oli tollal juba kusagil Põhja-Eestis õpetajaks, astus liik­meks, samuti mõned teised noored rahvakooliõpetajad. Lisaks leidus toetajate hulgas ka mõni vanem tegelane, kellele usaldati tutvustada oma kavatsusi; kuid neist võttis tegelikult osa ainult A. Kitzberg. Mõne aja pärast, 1904. a. lõpupoolel, ulatus aineliselt osavõtvate liik­mete arv juba üle 50.

Esialgu moodustas aga koondise tüvijõuk ikkagi veel hariliku koolinoorsoo seltsi, kes käis endiselt koos Kitsas tänavas.  Kuid juba 1903. a. lõpus hakati koguma kaastööd oma väljaande jaoks ja 1904. a. alguseks oli kirjanduslik-kirjastuslik siht selge. Ometi polnud koon­dise nimeks isegi veel nüüd Noor-Eesti, vaid vähenõudlik „Kirjanduse sõbrad”, kuigi viimastega oli lähemalt seotud olnud ainult Suits. Veel enam, mäletan, et esialgu pidi uus väljaanne lihtsalt Kiirte neljanda vihuna ilmuma. Kõige sellega oleks vana traditsiooni edasi viidud, ainult laiemal ja kandvamal alusel. Kuid siis ühel otsustaval hetkel 1904. a. alul lõi albumi nimena läbi Noor-Eesti. Et siin eeskujuks oli Nuori Suomi, selles pole vähimatki kahtlust. Kogu albumi laad, kuni formaadini, osutab seda. (Jätan siin lähemalt tõendamata, et Nuori Suomi kord omapoolt algatuse Eestist sai; see väide näib paradoksaal­sena, kuid on ometi tõsi.)

„Kirjanduse Sõprade” illegaalse „aktsiaühisuse” põhikirjast, mis koostatud samuti 1904. a., loeme, et need „sõbrad” tahavad võimalikult igal aastal välja anda albumit „ „Noor Eesti” nime all, millega tänavu – 1904. a. – algust tehtakse”. Selle otsusega oli ometi ette rutatud. Album oli kavatsetud igatahes soliidsemana kui olid seda Kiired, ja kaastöö kogumine ei läinud ruttu. Ning siis seisis käsikiri terveni üheksa kuud eeltsensuuris! Kuidas seal toimiti, selle näitena olgu tähendatud, et Suitsu poolt toimetuse nimel kirjutatud juhtartiklis Noorte püüded küll pikem tsitaat Georg Brandesest läbi lasti, kuid tsitaadi autori nimi ilmarmuta maha tõmmati, sest et Brandese mõni teos polnud Venemaal lubatud. Niisama kustutati Las kasvame-laulu viimne salm, olgugi et see mujal juba varem oli trükituna kättesaadav. Keelati K. A. Hindrey joonistis, mis hiljem ilmus albumi Võitluse päivil kaaneilustisena. Ja otse imeks tuleb panna, et ühtlasi läbi lasti Kr. Raua joonistis, mis kujutab käsist-jalust aheldatud ning seotud suuga meest, allkirjaga „Millal?”

Nii venis aeg 1905. aastasse, hoopis uute väljavaadete veerule. Olin sel suvel esmakordselt Soomes ja tagasi sõitsin koos Suitsuga. Olime A. Laipmani Kreutzwaldi pildi, allkirjaga „Kaugelt näen kodu kas­vama”, lasknud albumi jaoks Helsingis trükkida, sest kodumaal ei saadud sellega veel hakkama. Nüüd tõime need pildid siia-sinna peidetuma salakaubana kaasa. Tallinna sadamas sattus osa neist ometi tolli­meeste kätte. Ja tänu ainult ühele venelasest valvurile, kes heataht­likult seletas, et ta pildil kujutatud meest kusagil seltsis isiklikult tundvat ja see igapidi usaldatav olevat, ei ilmunud osa Noor-Eesti esi­mesest albumist ilma eelpildita. Liiga kaugelt paistis see „kodu” veel 1905. aastalgi!

Sama aasta suvel ilmus siis viimaks see album, valmistamata vähe­malt asjaomastele enestele enam värsket rõõmu. Sest selle pika piina kestel olid autorid ise oma tööst õieti juba üle kasvanud. Kuid ümb­rusele näis see veelgi liiga varajane olevat. Uus Aeg kirjutas, et need „Kirjanduse Sõbrad” tahtvat Tallinna turunaiste keelt kirjakeeleks teha. Mitte palju sõbralikum polnud Postimehe arvustis. Ainsaks erapooletuks-heatahtlikuks tervitajaks jäi esiotsa Nordlivländische Zeitung!

Need oleksid vaid kuiv-asjalikud jooned tolle juba nii kauge aja iseloomustamiseks. Palju raskem oleks nüüd veel esile manada seda noorusvaimu, mis siis pulbitses, kääris ja enesele väljendust otsis läbi ajastu tarretanud koore. See noorpõlv sai juba küllaltki teadlikuna kogeda veel sajandi alguse umbset rõhku, et siis kuulda ärkava aja üha paisuvat kutset ja kajastada seda edasi. Selleks esikajastajaks, oma põlve tunnete ja mõtete esmasõnastajaks oli Gustav Suits. Nähtavasti aastail 1903 ja 4 on kirjutatud tema Elu tule kõige jõulis-programmilisemad värsid. Need mõjuvad veel nüüdki oma ideelise paatose ja võimsa veendumusega. Kuid hoopis teisiti haarasid nad tolleaegset noorsugu, kes seisis alles nagu vahevaiba taga, mille tõustes pidi algama uus ajastu. Neist kajas prohvetlik ennustus, hoovas näge­muslik sugestioon.

    Kas tunnete: väriseb maa?              Me seisame kahe riigi väraval:

    Kas kuulete: kisendab veri?             see üks on pimedus ja teine valgus.

    Nüüd tuleb kas ei või ja.                 Me, noored, ootame pilgul säraval:

    Nüüd kallastest tõusnud meri.         nüüd see ligineb: lõpp ja algus.

    Olge valmid! Viimaks ometi!

„Vara-vanad”, „vanad noored”, nii öeldi selle põlve kohta juba kolmekümne aasta eest. Ei, küllap siiski ainult teistviisi noored kui oli seda eelmine põlv ja võis ajaolude kohaselt olla järgnev. Kõige maailmamure ja arvustusiha kõrval oldi ometi niisama maailma haara­valt naiivromantilised nagu on seda iga õige noorus. Just Suits on kümmekond aastat hiljem nii kaasakiskuvalt kirjeldanud neid „vanu noori”:

    Me istusime sagedasti üheskoos,

    kui noored olime, jumalatehämaras.

    Me tulime vihmavoogudes.

    Me läksime tuulehoogudes,

    säravas udus täis päikesesüsteemisid –

    me otsijad, trotsijad katusekambritest,

    kui olime noored.

    Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt

    meil, katusekambritest tulijatel,

    meil, elu urangutesse minejatel:

    aateid, vaateid, ihasid, vihasid,

    käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi

    nende ärevate päevade sumeduses,

    õhtute kumeduses –

    ja suurtest sõnadest, suurtest sõnadest

    ei olnud iial puudust.

Sest nende „suurte sõnade” kaudu väljenduski nooruse jumalate hämarus ta udus säravate päikesesüsteemidega. Või argikeeles öeldes: noore isiksuse eneseleidmise ja maailmamõistatamise kirg, mis alles pikkamisi tungib praktilismõistuspärase eneseteostuse poole. Olgu igal ajal ja igal noorusel tema tõelised suured sõnad!

Friedebert Tuglas

Loomingust nr. 9/1933