Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

1.

Jõudnud 70. eluaasta künnisele, paneb Kampmaa enesest kõnelema oma töö ja tegevusega ning selle osaga, mis ta on eten­danud aastakümneid pioneerina mitmete eesti vaimse omakul­tuuri alade viljelemises. Tervenisti 49 aastat on ta vahetpida­mata rühmanud mitmekesises tegevuses. Andudes mingile ülesandele, ta on süvenenud sesse põhjalikult ja innuga.   Nii on ta teotsenud õpetajana, kirjandusloolasena, ajakirjanikuna, selts­konna- ja kirikutegelasena, kirjamehena jne. Viimasena ta on avaldanud üle 30 teose, mis käsitlevad väga mitmesuguseid küsi­musi.

Tema peatähtsus seisneb ta teeneterikkas tegevuses eesti emakeelse koolikirjanduse ja eesti kirjandusloo viljelemise alal. Võib liialdamata öelda, et Kampmaa on juhtivamaid jõude eesti uuema aja koolikirjanduse arendamises ja eesti kirjandusloo uurimises, ning õiglane vaatleja ei saa tema tähtsust ses suhtes kunagi alahinnata ega maha salata.

Kampmaa on neid isiksusi, kes on kitsaist oludest üles rüh­kinud ja sipelga usinusega püüdnud haridust ja teadmisi oman­dada ning seega tõusnud silmapaistvale kohale meie avalikus elus. See on rikas elu nii oma sündmustikuliselt käigult kui intensiivselt tegevuselt.

Mihkel Kampmaa (Kampmann) sündis Pärnumaal Pärnu kihelkonnas Sauga vallas Papsaare külas 28. märtsil (ukj.) 1867. Isa Madis pärines talust, ei hakanud aga talupidajaks, vaid kalu­riks. Ema oli pärit samuti talust. Kampmaa lapsepõlv ei olnud hele, sest isa suri varakult, poja olles natuke üle aasta vana, parandamata naisele ja lapsele muud kui väikese majakese Maidla-Uuetoa talu krundil. Seda Kampmaa nooruskodu kujutab sulejoonistus raamatus „Eesti lugemik” I M. Körberi luuletuse „Minu isamajakene” juures. See väike maja oli aga tol ajal ainuke suitsuta eluase külas, välja arvatud koolimaja.

Kampmaad aitas kasvatada ja koolitada ta lell ning kasuisa Juhan, keda tunti ligemas ja kaugemas ümbruses vooripodrätsikuna Pärnu linakaubanduse õitseajal.

Esimesed sammud raamatutarkuse alal astus Kampmaa ema ja õe juhtimisel. Lugemiskunsti ta omandas kergesti juba vara­jases nooruses, kui ta oli alles 4-aastane. 8-aastasena pandi ta Papsaare külakooli, kus käis kaks aastat, 1875-1877. Seejärel astus Audru kihelkonnakooli, mis asus kõigest 2 kilomeetri kauguses Kampmaa kodukohast. Viimatimainitud õppeasutises ta õppis 4 aastat, 1877-1881.

Lõpetanud Audru kihelkonnakooli ja olnud vahepeal üle aasta kodus, siirdus Mihkel Kampmaa Pärnu kreiskooli, kus käis 2 aastat, 1882-1884. Koolielu ja -töö oli Kampmaale armsaks saanud ja ta soovis anduda pedagoogi elukutsele; eriti igatses ta kihelkonna-kooliõpetajaks. Seepärast ta astus Valga semi­nari, kus õppis 4 aastat, 1884-1888. Lõpetanud seminari, ei saa­nud ta aga mitte kihelkonna-kooliõpetaja kutset, sest kooli­reformi tõttu venestuse suunas a. 1887 ei antud enam sellesarnaseid kutseid. Kampmaa ei saanud ka mitte vallakooliõpetaja kutset. Sellest hoolimata õnnestus tal saada õpetaja koht Tõsta­maa vallakoolis. Siin töötas ühe aasta, 1888/89, ja siirdus siis Väike-Maarjasse köstri kohale. Omandanud 1890. a. Tallinna Aleksandri gümnaasiumi juures algkooli-õpetaja kutse, töötas K. Väike-Maarja kihelkonnakoolis ka õpetajana a. 1890-1892. Väike-Maarjasse jäi Kampmaa 1893. a-ni, mil lahkus sealt mõnin­gate intriigide ja sihilikkude pealekäimiste tagajärjel. Pärast seda oli ta veebruarist 1894. kuni 1896. a. Viljandis ajalehe „Sakala” vastutav ja tegev toimetaja. Siis siirdus Kampmaa jälle koolitööle ja oli Viljandis A. von Stryki kaheklassilise era-algkooli juhataja a. 1896-1903, ühtlasi ka Viljandi Jaani kogu­duse organist. Vahepeal oli ta omandanud Pärnu gümnaasiu­mis kodukooliõpetaja kutse ajaloos, maateaduses ja saksa keeles.

Viljandis ei piirdunud Kampmaa tegevus mitte üksnes kooli-ja kirikueluga, vaid ta võttis innuga osa ka haridusliku ja selts­kondliku elu üritusist, olles 1900.-1903. a. „Koidu” seltsi laulu­koori juht ja Viljandi Põllumeeste Seltsi juhatuse liige.

A. 1903 kutsuti Kampmaa Volmari seminari eesti soost õpi­laste usuõpetuse ja eesti keele õpetajaks. Seal avanes talle vil­jakas tööpõld koolitöö alal, ühtlasi jäi aega üle muudekski har­rastusteks, eriti eesti kirjandusloo uurimiseks. A. 1907 kutsuti Kampmaa Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegüm­naasiumi eesti keele, Eesti ajaloo, kodumaatundmise, maatea­duse ja usuõpetuse õpetajaks. Sellele kohale jäi ta kuni 1919. a., mil valiti Tartu õpetajateseminari määraliseks eesti keele ja kir­janduse, eesti keele ja koduloo metoodika ning didaktika õppe­jõuks. Siin võis Kampmaa oma võimeid ja kogemusi rakendada maksimaalses ulatuses, andes teoreetilisi tunde ja juhtides oma aineis ka õpilaste praktilisi harjutusi, saavutades ses suhtes pari­maid tulemusi. Oma kogemuste põhjal ta jõudis veendumusele, et välismaa, eriti Saksa eeskujusid töökooli ja üldõpetuse alal ei tule orjameelselt jäljendada, vaid on vaja uuemaid pedagoo­gilisi ideid ja metoodilisi võtteid kohandada meie oludega. Seda silmas pidades, arvas ta, et ei tule rakendada täielikku üldõpe­tust meie koolis, vaid olude kohaselt ainult osalt, taotelles seejuures kõigi sugulasõppeainete omavahelist sidumist. Üldi­selt aga püüdis ta töökooli peataotlusena arendada õpilaste vaimset isetegevust. Et Kampmaa innukas tegevus kandis vilja, seda näitasid keskkooli lõpetajate kontrolltööd, mida korraldas Haridusministeerium eesti keeles. Tulemuste avaldamisel sel­gus, et Tartu õpetajateseminar sammus aastate jooksul esimeste ja paremate reas.

A. 1928 läks Kampmaa pärast seda, kui oli 40 aastat tööta­nud haridusalal, paiukile; paiukiseadus aga võimaldas tal veel mõned aastad edasi töötada vähendatud tundide arvuga esiti seminaris ja hiljemini seminari asemele asutatud Tartu peda­googiumis.

Otsese koolitöö kõrval oli Kampmaa otsitud lektor nii õpe­tajate suvekursustel ja kongressidel kui mitmeil teistelgi haridus­likel üritustel, nagu „ Vanemuise” õhtukursustel jm.

Ka seltsitegevusest võttis Kampmaa Tartus elavalt osa. Eriti energiliselt oli ta tegev „Vanemuises” ja Eesti Kirjanduse Seltsis. Viimases oli ta juhatuse liige, kirjatoimetaja abi, aasta­raamatute toimetaja ja Koolikirjanduse-toimkonna juhataja.

Peale selle oli ta Eesti Rahva Muuseumi, Õpetatud Eesti Seltsi, Tartu Õpetajate Seltsi ja Tartu Majaomanikkude Seltsi liige; viimases ta oli esimees a. 1919-1921. Mitmed organisat­sioonid on Kampmaa teeneid eesti kultuuri- ja hariduselus hin­nanud ja tema oma auliikmeks valinud, näit. Eesti Kirjanduse Selts 1932. ja Tartu Õpetajate Selts 1933. a.

Praegu elab Kampmaa oma vanaduspäevi Tartus, kus tal on kinnisvara samuti kui Tallinnaski. Seejuures ei väsi ta edasi töötamast viljeldes oma lemmikalasid – eesti kirjanduslugu ja koolikirjandust.

2.

Kampmaa on kasvanud ja arenenud ärkamisaja vaimsete pärimuste ringis. Need on tema maailmavaatele vajutanud tugeva pitseri, sisendades tasse rahvuslikku mõtlemisviisi ja idealist­likku eluvaadet. Rahvusliku kultuuri arendamise sihis hakkas ta juba varakult teotsema. Tolle aja olude ja mentaliteedi koha­selt ei rakendanud Kampmaa oma võimeid ja töötahet mitte ühes suunas, vaid teotses igasuguste küsimustega väga mitmetel aladel tüüpilise rahvamehena ja rahvavalgustajana.

C.R. Jakobsoni kuulsat teost „Kolm isamaa kõnet” luges Kampmaa kohe, kui hakkas tutvuma kirjasõnaga. See teos pani ta hinge tugevasti helisema ning noormehe ühtlasi ka teotsema. Poisikesena kogus ta a. 1880 Saugas ligikaudu 200 vanasõna, mõned rahvalaulud,  muinasjutte ja muistendeid oma emalt ja teisiltki vanemailt inimesilt.   Seda üritust jätkas ta hiljeminigi Hurda mõjustusel ja eeskujul.

Nagu enamik kirjatarku üritas Kampmaagi alata oma kir­janduslikku eneseteostamist luuletamisega. Luuletamiskatseid ta tegi juba Valgas, kui õppis sealses seminaris, ja avaldas neid J. Kurriku toimetusel ilmuvas ajakirjas „Meelejahutaja” 1887-1888. Samal ajal ta hakkas innukalt ja järjekindlalt kaas­tööd tegema ajalehtedelegi, olles „Oleviku” kaastööliseks a. 1888-1893, „Postimehe” kaastööliseks a. 1888-1927, samuti toe­tades kaastööga A. Peedi ajalehte „Sakalat” ja J. Järve „Viru­last”. Oma luuletused kogus ta hiljemini kokku ja andis välja nime all „Kandle hääled”, 1896. Mitmed tema luuletused on avaldatud ka koolilugemikkudes, milledest mõned kuuluvad meie luule paremikku.

Luuletuste, artiklite ja sõnumite avaldamise kõrval teotses Kampmaa omal ajal mitmeti ka tõlkimisega. Nii tõlkis ta juba kreiskooli õpilasena Roth’i reisukirjelduse „Stanley leiukäik Aafrikas”, mis ilmus mõni aeg hiljemini ajalehe „Sakala” lisa­lehes. Sama lehe jutunurgas ilmus tema tõlkes Maurus Jõkai romaan „Armastuse narrid” a. 1894. Edasi tõlkis ta ja avaldas trükis Marlinski jutustuse „Ja siiski” 1897., Hedenstjerna „Kvis-linge õpetaja”, eestikeelse pealkirjaga „Uue aja vaim”, 1898. ja inglise keelest uudisjutu „Tõe pärast” 1896. a. Peale kirjandus­likkude tõlgete on tema sulest ilmunud veel „Liivimaa kuber­mangu talurahva seaduse” tõlge a. 1899.

Paralleelselt luuletamise ja tõlkimisega käsitles Kampmaa ka mitmesuguseid teoreetilisi ja teaduslikke küsimusi, andes välja mitmed populaarteaduslikud teosed. Nii ilmusid tema sulest „Kirjad põllutööst” I-V, 1894.-1896., „Loogika õpetus” 1895., ja 1896. a. „Lahtised kirjad emadele”. A. 1902 avaldab ta „Postimehes” uut ja huvitavat ainet käsitleva teose „Eestlase iseloom ja laad”, mis ilmub varsti ka eri raamatuna. See teos on kõnede seeria tulemus, mida ta pidas Tarvastus ja Suure-Jaanis. Nüüdsest peale saavad kodumaised ained tema huvi keskuseks, eriti Eesti kodumaa, ajalugu ja kirjandus kui ka muinaslugu. Kodumaa tundmise edendamiseks ja õhutamiseks ta andis välja koguteose „Eesti kodumaa”, mis ilmus kahes jaos 1921. a., ning muinasloo elustamiseks „Eesti muinasjutud” 1919. a., kus on trükitud mitmed tema enda kogutud muinasjutud.

3.

Eesti emakeelse koolikirjanduse alged laiemas mõttes ula­tuvad tagasi aega, millest on möödunud juba ligi 150 aastat. Selle algusaastaks võime märkida 1795. a., mil ilmus O. V. Ma-singi „ABD ehk Luggemisse-Ramat Lastele kes tahavad luggema õppida”. Sestsaadik on meie emakeelne koolikirjandus arene­nud üha tõusu sihis, tehes läbi tänapäevani mitmed arenguastmed.

Kogu ses arengus võime tähtsustada kolme meest, kes esinevad teenäitajaina ja kelle tegevus on olnud epohhi sünnitav eriti eesti keele ja kirjanduse alal. Need on O. V. Masing, C. R. Jakobson ja M. Kampmaa. Masing on meie emakeelse koolikir­janduse põhjendaja ja algataja, Jakobson selle rahvuslikult hää­lestaja, mõtestaja ning sisustaja ja Kampmaa selle moodsate pedagoogiliste, didaktiliste ning metoodiliste nõuetega kohandaja ja ajakohasele tasemele tõstja. Viimatimainitud suhtes on Kampmaal suuri teeneid.

Koolikirjandusega hakkas K. teotsema 1895. a. peale. Sel aastal ilmus tema „Piibliloo õpetuseviis”, mis kasvas välja kooli­praktikast Viljandis. Samuti sugenes tema koolipraktikast teos „Kirjalikud harjutused Eesti keele õppimiseks” a. 1902. Edasi ta avaldab koolikirjanduslikke teoseid üksteise järel. Kuna tal oli Volmari seminaris võrdlemisi väike arv tunde, siis kasustas ta vaba aega tihti Tartu sõitmiseks, et töötada siinsetes raama­tukogudes ja hankida vajalist materjali oma koolikirjanduslikkude teoste jaoks. Selle töö tulemusena ilmus tema „Kirjaseadmise õpetus” 1904., „Koduõpetus” 1905. ja „Koduõpetuse juha­taja” 1906. “a. Hilisemast ajast on mainitavad tema koolikirjanduslikud teosed „Kodumaa tundmise õppeviis” 1917., „Eesti keele õppeviis” 1918. ja „Eesti ajalugu algkoolidele” 1919. ning „Uus aabits” 1929. aastast.

Viimatimainitud teosed on kõik omast kohast tähtsad ja on meie kooli- ja pedagoogilist kirjandust edasi viinud, harides meie metoodilise kirjanduse uudismaad. Kuid meie kooli- ja pedagoogilise kirjanduse tippsaavutustena, epohhi sünnitavate teostena ja uusi suundi taotlevate raamatutena esinevad tema „Kooli lugemiseraamat” I 1905., II 1907. ja tema „Eesti luge­mik” I-III 1924., IV-V 1925. a. „Kooli lugemiseraamatud” ja „Eesti lugemikud” on ilmunud korduvais trükkides, mis näi­tab, kui laialt nad olid levinud meie koolides ja milline mõjuulatus neil oli.

Nagu C. R. Jakobsoni „Kooli lugemise raamatu” ilmumine a. 1867 oli ilmutus meie ärkamisaegses koolikirjanduses, nii oli seda ka Kampmaa teose ilmumine 1905. a. revolutsiooni päevil. Allakirjutanu mäletab veel selgesti, kui ilmus see raamat ja mil­list elevust see sünnitas. Olin tol ajal 1905. a. sügissemestril Eesti Aleksandri-koolis Põltsamaal. Ühel päeval tuli eesti keele õpetaja O. Liigand uue raamatuga klassi ja luges õpilastele sealt üht kui teist ette, öeldes, et see raamat tähistab uue aja algust eesti keele ja kirjanduse alal meie koolielus. O. Liigandil oli õigus. See raamat sünnitas tõesti murrangu meie tardunud koolielus. Sellest ajast peale, s. o. üle 30 aasta, kajastavad Kampmaa lugemikud eesti koolielus valitsevaid mõttesuundi, taotlusi ja pedagoogilisi voole.

Tema „Kooli lugemiseraamatu” I ja II ilmumise ajal oli eesti keel võõrlapse osas õppeainena meie rahvakoolis. Kogu õppetegevust viljeldi intellektualistliku psühholoogia suunas ja oldi arvamusel, et mõistusele serveeritud sõnad avaldavad õpilasse jäädavat mõju. Kuid see oli eksitus. Ratsionalistliku pedagoogika sõiduvees olev koolikirjandus ei tiivustanud fan­taasiat ega häälestanud tõhusalt tundeelu. Kunstilisest kasva­tusest ei saanud sellistes oludes juttugi olla: igavad moralisee­riva tendentsiga palad olid kunstilise kasvatuse süvendamiseks kõige vähem sobivad. K. taotles oma „Kooli lugemiseraamatus” juba algusest peale kunstilise kasvatuse suunda, olgugi et tegi seda esialgu väga tagasihoidlikult. Aga kui 1911. a. alates volun­taristlik psühholoogia pedagoogilises elus pääses üldiselt mõjule, siis hakkas Kampmaa kindlamalt teotsema kunstilis-esteetilise kasvatuse suunas. Ta kõrvaldas kord-korralt oma„Kooli lugemise­raamatu” järgmistest trükkidest õpetliku tendentsiga ning reaalainelisi palasid ja asendas neid ilukirjanduslikkude paladega, mis käsitlevad rohkem tegelaste hingeelu ja sisevõitlusi, rõõme ja kannatusi. Seda ta sai teha aga ainult piiratult, sest venestamisajal oli vaja eesti lastele serveerida ka kodumaisi reaalsisulisi palasid, et õhutada isamaa- ja koduarmastust; sellised ained olid peamiselt loodus- ja maateadus.

Iseseisvuse saabumisel pärast revolutsiooni teostati meie koolisüsteemis põhjalikke muudatusi. Nüüd oli rohkem võima­lusi pühendada tähelepanu emakeelele kui niisugusele ja ka omale kirjandusele. Pearõhku pandi loomulikult algupärasele ilukirjandusele, eriti sellele osale, mis oli rahvuslikult hääles­tatud. Uute nõuete ja ülesannete kohaselt töötas nüüd K. oma lugemisraamatu põhjalikult ümber ilukirjandusliku lugemiku suunas. See ilmus 5 jaos II kuni VI õppeaasta jaoks. Vastav ilukirjanduslik materjal oli viieks aastaks ära jaotatud vastavalt õpilaste arenguastmele, eale ja võimistele. Sel puhul arvestas autor ka kirjandusloolist vaatekohta selles mõttes, et oleksid esindatud kõik tähtsamad kirjanikud ja ka nende tähtsamad teo­sed, püüdes anda seega õpilastele aimu meie kirjanduse arenguloolisest käigust. Ühtlasi olid lugemikkude lõppu paigutatud ka lühikesed kirjandusteoreetilised märkused.

1928. a. alates, mis ajast meie algkoolis kehtivad praegused õppekavad, teostas K. oma lugemikkudes jällegi uue õppetege­vuse reformi.   See lähtus õppeainete keskustamise põhimõttest, et arendada sugulasõppeainete omavahelist sidumist. Õppeainete sidumise põhimõte on esmakordselt läbi viidud „Uues aabitsas”, mis ilmus 1929. a.

Veel rohkem taotleb Kampmaa õppeainete keskustamise põhimõtet sel teel, et ta valib vastavad ilukirjanduslikud palad sellesisulised, et nad oleksid seoses teiste õppeainetega, näit. alg­kooli 1.-3. klassini kodulooga ja 4.-6. klassini Eesti ajalooga. Nii kujutavad vastavad ilukirjanduslikud palad – jutustused ja luuletused – koduloo kui õppeaine taustal laste ja vanemate elu mitmesugustes olundeis. Samuti aitavad ilukirjanduslikud teosed ajaloo taustal tutvustada õpilasi meie minevikuga, läinud põlvede elu ja olustikuga. Sedaviisi säilitatakse õpilaste ener­giat ja saavutatakse selgem käsitus õppeainete olemussisust.

Kampmaa lugemikke iseloomustavad hästi K. enda sõnad allakirjutanule: „Ükski pala ei seisa mu lugemikus juhuslikult, vaid igal neist on kas sisult, keelelt või juhtivalt ideelt täita mingi pedagoogiline, reaalsisuline ülesanne. Kasvatavad motii­vid on mu lugemiku uuemates trükkides sündmustiku sügava­masse põhja ära peidetud, nii et neid saab kas ainult aimuslikult taibata või jälle analüüsi teel leida. Paljusõnalisest moraalist on mu lugemikud vabad. Mitmekülgsus autorite poolest tagab keelelise ja stiililise mitmekesiduse ning värskuse.”

See on kahtlemata Kampmaa lugemikkude voorus, et moraal ja õpetus on neis ära peidetud. Kuid mitte üksnes need, vaid ka juhtivad motiivid ja ideed on esitatud varjatud kujul, mille tõttu mõju on seda suurem. Nooremaile klassidele määratud luge­mikes taotleb ta ideed, et meie oma kodu ja kaasinimesed pälvi­vad enam armastust ja tähelepanu, kui oleme neile tavaliselt osu­tanud. Meie vajame rohkem südameharidust ja sisemist soojust. Oma kodu, oma kodumaa ja oma r a h v a s olgu meile kõige lähemal. Ühenduses sellega tuksub Kampmaa lugemikku­des tundlikult ka sotsiaalne närv, mis viipab sotsiaalse õigluse taotlemisele.

Edasi ei pea meie kasvatuse ja hariduse taotlused suunatud olema mitte üksnes olevikku ja tulevikku, vaid ka minevikku. Meie kasvav ja arenev noorsugu tundku oma esivanemaid ja nende elu; neid tundma õpib ta kõige paremini siis, kui ta süveneb läinud põlvede vaimuloomingusse. Olgu siis kas muinasjutud, vanasõnad, rahvamõistatused või rahvalaulud – neis kõigis kajastub meie esivanemate elutarkus, teravmeelsus ja fantaasiarikkus. See on K. lugemikkude täheldatavaks vooruseks, et ta rõhutab eriti rahvaloomingut, sest see sisendab õpi­lase hinge erilist soojust, õhutab rahvuslikku solidariteeditunnet ja kasvatab õilsat isamaalist meelsust, mis on vaba šovinismist ja ebaehtsast paatosest.

Oma pedagoogilised tõekspidamised võtab K. kokku sisukas teoses „Didaktika põhijooned”, a. 1932. Käesolev kirjutus ei saa aga lähemalt seda käsitella. Ainult niipalju olgu tähendatud, et autor selles teoses eriti rõhutab kaht nõuet õppetöös: need on õppetöö intensiivsus ühelt poolt ja elamuslikkus teiselt poolt, mis on iga viljaka õppetegevuse põhialused. Neid põhimõtteid püüab ta teostada ka ise nii oma õppetöös kui lugemikkudes.

4.

Kampmaa suunakindla ja reformitahtelise koolikirjandusliku tegevuse kõrval on samuti esile tõstetav tema tegevus eesti kirjandusloo viljelemisel. Asjaarmastajana, nagu ta end ise nimetab, on ta eesti kirjandusloo esmajärgulise tähtsusega pio­neer; ta on andnud ulatusliku teose, milles on käsiteldud meie kirjanduse areng vanimast ajast kõige uuemani.

Eesti kirjanduslooline kirjandus on küll juba üsna vana. Esimene sellesarnane katsetus ilmus juba a. 1715 tallinnakeelse Uue Testamendi eeskõnena. Hiljeminigi ilmus sääraseid katseid mitmeid. Kuid ükski neist pole tõusnud sellele tasemele, et oleks omagi aja kohta olnud natukegi rahuldav eesti kirjanduse arengu ülevaade. Alles K. kirjanduslugu vastab neile nõudeile, mis üldiselt seatakse sarnastele teostele. Sellega on K. meie uuema kirjandusloolise kirjanduse põhjendaja. Et sel teosel on puudusi, mis esinevad igas ulatuslikumas töös, see ei vähenda veel palju selle väärtust ja tähtsust. Juba see määratu materjal üksi, mis K. on siia kogunud, annab raamatule kadumatu väärtuse. Peale selle on teosel veel muidki voorusi.

Kampmaal on tulnud raskeis tingimustes töötada, alates sel­lest hetkest, kui ta oma ülesande juurde asus 1903. a. Ta on pida­nud heaks võtma etteheiteidki, et miks ta asub viljelema ala, mis ei kuulu temale. Sellest annab kujuka näite dr. K. A. Hermanni suhtumine Kampmaasse ja tema kirjandusloolistesse üritustesse, millest selgub, kui omapärased olud meil valitsesid. A. 1908, kui Hermann oli teada saanud, et K. kavatseb koostada uut eesti kir­janduslugu, kirjutab ta jaanipäeval, 24. juunil, viimasele järg­mise sisuga kaardi:

„Armuline Herra Kampmann! Härra Jürgenstein on ütelnud, et Teie pidada Eesti kirjanduse ajalugu uuesti välja andma. Eesti kirjan­duse ajalugu teaduse põld on 3/4 minu oma. Kümme aastat olen kogunud ja väsimata töödelnud seda teadust systematiseerida materjali põhjal, mis aina minu kogutud ja mesilase virkusel ivakeste kaupa otsitud. Keegi teine ei oleks vaeva enese selga võtnud.   Avaldan protesti selle vastu, kes minu põllult lõigata ihkab, kus ta ei ole külvanud. Ainult 1/4 on Reimani, Kallase, Ederbergi töödest systemi seatud: ka seegi tegi tööd kül­lalt. Seni ajani ei oleks keegi Eesti kirjanduse kangelastest nii hästi kui midagi teadnud, kui mina seda ei oleks võimalikuks teinud. Teiste sõna­dega oma uurimist puudulise töö tarvis pruukida mina ei luba. T. Sander on juba Jürgensoni järel kaks kuiva vihukest kokku kopitsenud, ja Sööt on seda trükkinud – päris kuiv puru teises jaos. Ümber sepitseda keelan täiesti ära.

See dokument kõneleb iseenese eest. Õnneks ei lasknud K. ennast heidutada ja töötas edasi. Nüüd on ta oma suure tööga lõpukorral ja „Eesti kirjandusloo peajooned” I-IV on kirjan­duslugu, mille puhul meie ei tarvitse teiste rahvaste ees häbeneda. See teos on kirjanduslikuks juhiseks meie kodudes, kirjandus­likuks abiraamatuks meie õpetajaile ja õpilasile ning õpperaa­matuks meie ülikoolis.

See mitmesuguste eesmärkide taotlemine on küll teosele ühelt poolt vooruseks, teiselt poolt aga kahtlemata ka puuduseks, andes talle liigselt rakendus- ja kooliraamatu iseloomu, riisudes sellelt meetodikindla teadusliku laadi.

Kuidas Kampmaa sai kirjanduloolaseks? Sellele mõttele ta tuli, õpetades eesti keelt ja kirjandust Volmari seminaris a. 1903- 1907. Seal talle selgus, et veidigi rahuldavat ülevaadet anda eesti kirjanduse arengust oli väga raske. Sellekohane ajalooline üle­vaade puudus täiesti. Hermanni ja Sanderi kirjanduslood olid olemas, kuid need käsitlesid vaid vanemat aega, tehes sedagi kindla süsteemita; uuema kirjanduse natukegi nõuetekohasemat ülevaadet aga ei olnud, välja arvatud mõningad lühikesed artik­lid, mida ei saanud veel võtta kirjandusloona. Seda arvestades asus K. täitma mainitud lünka eesti kirjandusloolises kirjan­duses.

Kõigepealt tuli muidugi hakata materjali koguma. Andes Volmari seminaris kõigest kuni 13 tundi, jäi tal üsna palju aega üle oma eriharrastuslikkude taotluste teostamiseks; oma vaba aega ta siis kasustaski Tartu sõitmiseks, et hankida materjali, töötades Õpetatud Eesti Seltsi ja Eesti Üliõpilaste Seltsi raa­matukogus. Nende harrastuste esimeseks tulemuseks oli teos „Eesti vanem ilukirjandus”, mis ilmus a. 1908, peale selle mõned artiklid ajakirjas „Eesti Kirjandus”. K. esimesi kirjandusloolisi harrastusi ei võtnud osa arvustust just hästi vastu. Eriti tera­valt ründas Noor-Eesti ringkond (vt. B. Linde arvustust „Eesti Kirjanduses” 1909). Sealtpoolt heideti Kampmaale ette eeskätt kirjandusloolise meetodi, süsteemi ja ühtlase esteetilise ning ajaloolise mõõdupuu puudumist.

A. 1907 Tartu elama asunud, avanesid Kampmaale veel sood­samad võimalused oma kirjanduslooliste harrastuste viljelemi­seks. Nüüd olid allikad ja materjalid igapäev kättesaadaval. Pidades „Vanemuise” seltsi poolt korraldatud üldhariduslikel kursustel loenguid eesti kirjandusloost, tehes hiljemini seda­sama lektorina Tartu rahvaülikoolis, oli tal võimalus ja vajadus põhjalikumalt süveneda ainesse. K. võttis oma ülesannet väga tõsiselt ja andus tööle suure huviga; see töö on kestnud nüüd juba üle 30 aasta. Tuleval aastal saab täis 30 aastat, mil ilmus tema esimene kirjanduslooline teos, eespoolmainitud „Eesti vanem ilukirjandus”. Süvenenud oma huvialasse, ei ole Kamp­maa lasknud end eemale meelitada oma lemmiküritusest. Ta keeldus toimetama hakkamast „Postimehe” juubelialbumit, mine­mast Eesti Kirjanduse Seltsi teaduslikuks sekretäriks a. 1917 ja siirdumast Läänemaa seminari direktori kohale 1924. a., et mitte oma tööd katkestada.

Kord alustatud ülesannet kirjutada senistest põhjalikum eesti kirjanduslugu harrastas K. kõige innuga, alatasa kasvades ja edasi arenedes ühes oma tööga, mille tulemuseks oli „Eesti kir­jandusloo peajooned” neljas jaos.

Esimene jagu ilmus 1912. a., sellest ilmus III parandatud ja täiendatud trükk a. 1924, uue põhjalikumalt parandatud trüki käsikiri on autoril juba valminud. See esimene jagu käsitleb eesti kirjanduse arengut kõige vanemast ajast kuni J. V. Jannsenini, s. o. kuni ärkamisajani ja romantismini. Raamat võeti arvustuse poolt võrdlemisi hästi vastu. Eriti tunnustavalt ja heatahtlikult arvustas teost J. Aavik ajakirjas „Eesti Kirjandus” 1912, nimetades seda niisuguseks, nagu me seda võisime soo­vida ja mille pärast me enam ei tarvitse ühegi haritud rahva ees häbeneda ei sisu ega välimuse suhtes.

„Eesti kirjanduseloo peajoonte” teine jagu ilmus 1913. a., II trükk 1921. ja III ümbertöötatud ja uuemate kirjanduslike seisukohtadega kohandatud trükk 1933. a. See teos haarab eesti kirjanduslugu Eesti ärka­misaja ja romantismi ulatuses, lõpetades A. Haavaga. Raamatusse suh­tuti jällegi heatahtlikult. V. Reiman oma viimasel eluaastal 1917 ühes erakirjas autorile soovib viimasele õnne, üteldes: „Õnne ja auusat nime oletegi enese külge köitnud kindla püüdmisega ja väsimata tööga. See on rohket vilja kannud ja Teile Eesti kirjanduse loos auukoha muretse­nud”.

Kui teose I ja II jao ilmumise ajaline vahe piirdub kõigest ühe aas­taga, siis II ja III jao vahet on tervenisti 10 aastat. Kolmas jagu ilmub alles a. 1923. Et eeltööd uuema eesti kirjandusloo kohta peaaegu puu­dusid, siis võttis materjali kogumine ja läbitöötamine palju aega. Ka tuli leida vajaline distants ainele, sest käsiteldav kirjandus ulatus ole­vikku ja enamik selle ajastu kirjanikke oli veel elus.

„Eesti kirjanduseloo peajoonte” III jagu käsitleb realismi-ajastut eesti kirjanduses ühes realismi arengu avaldustega, haarates endasse umbes 30-aastast ajavahemikku. See III jagu sai üsna karmi arvustuse osaliseks F. Tuglase poolt (vt. „Looming” 1923′), kes K-le ette heidab ideelist ühekülgsust, metoodilise ja stiililise ühtluse puudust ning erapoolikut ja subjektiivset suhtumist oma ülesandesse, toonitades, et eriti kõikuv on Kampmaa ajalooline ja esteetiline hinnangute kriteerium.

Veel pikem ajavahemik kui II ja III jao vahel lahutab III-ndat jagu IV-ndast. Viimane ilmus alles 1936. aastal. Kaua kahtles K., kas seda viimast jagu üldse välja anda. Pidi see ju käsitlema lähema mineviku ja oleviku kirjandust. Siin ajaloolist perspektiivi leida ja ainete sünteesi luua ning erapooletu olla oli raskem veel kui eelmises jaos, kus talle just neid puudusi ette heideti. K. andus aga lõpuks siiski kõigest hoolimata tööle ja nüüd, mil teos on ilmunud, peab ütlema, et kõigi raskuste kiuste on see viimane jagu enam õnnestunud kui kõik eelmised, olgugi et siingi esinevad mõned neist puudusist, mis on omased sellele Kampmaa teosele.

IV jagu sisaldab uusromantilise voolu ja Noor-Eesti liikumise käsitluse, ulatudes pea kõigi kirjanikkude iseloomustuses käesolevasse aega. IV jao kohta on seni ilmunud põhjalikum arvustus A. Oraselt (vt. ,,Looming” 1936), kes osalt tunnustavalt suhtub K. teosesse, hinnates seda jagu küpsemaks ja meetodikindlamaks eelmistest, näidates aga ka teose puudusi, nagu proportsioonide kooskõla puudulikkus, pikad sisu ümberjutustused, täpsuse puudus pisiasjus jne.

Kampmaa „Eesti kirjandusloo peajoonte” IV jao ilmumist eraldab I jao omast ligikaudu 25-aastane ajavahemik. Selle aja jooksul on K. teinud suuri edusamme tõusu sihis oma kirjandus­looliste harrastuste vallas, üha täienedes ja arenedes oma maitseis ja hinnanguis. Kui ta esimese jao sissejuhatuses tagasihoid­likult nimetab oma raamatut kirjandustegelaste ja raamatute aja­looks, ühendades seda ideede ajalooga ja kirjanduse üldise are­nemise jälgimisega, siis seab ta oma teose viimasele jaole juba märksa suuremad kirjandusteaduslikud nõuded. Esimese ja teise, jao koostamisel ta ei jälgi veel uuemaid voole kirjandus­teaduslikes uurimismeetodeis, kuid II jao III trüki eessõnas ta kõneleb juba uutest arvamustest ja hinnanguist, mis astunud vanade asemele. Kirjandusloolistest autoriteetidest ta on ene­sele nüüd juba mitmes suhtes juhiks võtnud G. Brandese, jälgi­des tema juhtmõtet: „Tervikut tugevasti ja nõnda valgustada, et peajooned esile kerkivad ja silma hakkavad, see on minu print­siip.” Samuti leiame Kampmaa kirjandusloos mõjusugemeid W. Dilthey ideede-ajaloo, Fr. Gundolfi elutunde ja elutungi jälgimise ja O. Walzeli kunstide vastastikuse valgustuse suunas. Neid uuemaid vaatekohti on püüdnud Kampmaagi oma teoses rakendada. Kuipalju ta on suutnud üldiselt ses suhtes kindlat ja ühtlast süsteemi ja sünteesi luua ja kuipalju see tal on korda läinud, see on iseküsimus.

Kampmaa kirjandusloo põhitaotluseks on kirjanduse prag­maatiline jälgimine.  Nagu ta ise mainib, on pearõhk pandud ideedünaamilisele menetlusele, mille kaudu katsutakse tungida tegelaste hingeelu põhikihtidesse ja hinnata nende tegude mo­tiive. Oma meetodi ristib ta sünteetiliseks; analüütilist käsit­lusviisi ta ei rakenda palju oma psühholoogilistes ja kunstilis-esteetilistes vaatlustes. See teeb tema kirjandusloo teatud määral ühekülgseks, sest süntees ilma analüüsita jätab küsimuse sügavama olemuse avastamata.

Edasi on eelistanud Kampmaa oma kirjandusloos ajaloolis-kultuurilist vaatlusviisi, on aga vähem rakendanud esteetilis-kunstilist kriteeriumi. Seegi teeb tema kirjandusloolise vaate­välja pisut kitsaks. Puudusena peab mainima, et K. ei tee tihti vahet vähemtähtsa ja olulise vahel kirjandusloolises aines­tikus, mis eriti avaldub teoste sisu ümberjutustuse tähtsustami­ses. Ka opereerib K. liiga palju teistelt laenatud vaatekohtadega. See kõik segab teose metoodilist ühtlust ja süsteemikindlust.

Kuid kõigist puudusist hoolimata (millises teoses neid ei ole!) on Kampmaa „Eesti kirjandusloo peajooned” põhjapanev teos eesti kirjandusteaduses, sisaldades neljas jaos kokku (esi­meste trükkide järgi arvestatult) 1237 lehekülge. Sellesse on kogunud autor, nagu juba mainitud, määratu hulga kirjandus- ja kultuuriloolist materjali, mis selles teoses esineb esmakordselt ja mida K. on kogunud sipelga usinusega raamatuist, arhiividest ja kirjanikelt enestelt. Edasi on ta selle materjali süstematisee­rinud ja valanud kirjandusloolistesse raamidesse, mis tema poolt on mitmel puhul esmakordselt kindlaks määratud, luues seega traditsioonid meie kirjandusloo perioodistamisel.

Viimaks on ta oma kirjandusloos andnud ka meie vaimse kul­tuuri ajaloo, ühendades seda rahvusliku mõttekäigu ja ideoloogia arenguga.

Sedasama, mis on Läti kirjandusele ja kultuurile rahvakooli­õpetaja Teodor Seifert’i „Läti kirjanduslugu” kolmes köites 1922-1925, on M. Kampmaa kirjanduslugu meile – kirjandus­looline põhiteos.

Peale kirjanduslooliste teoste on Kampmaa kirjutanud veel terve rea kirjandusloolise sisuga artikleid. Mainitagu neist siin mõnda, mis on püsivama väärtusega: „Carl Wilhelm Freundlich”, Postimees 1906, „Nikolaus Friedrich Russow”, Postimees 1907, „J. W. Jannsen kui ilukirjanik”, Eesti Kirjandus 1908, „Eesti ilukirjandus Tallinnas saja aasta eest”, Eesti Kirjandus 1908, „Peterburi patrioodid ja vabameelse voolu algus Eestis”, Postimees 1910, „Kalevipoja mõju Eesti ilukirjandusse”, Eesti Kirjandus 1911, „Impressionistlik uusromantika mujal ja meil”,

Eesti Kirjandus 1913, „Mihkel Veske luule”, Eesti Kirjan­dus 1915.

Lõpetades Kampmaa tegevuse vaatlust peab sedastama, et see on olnud väga mitmekülgne ja intensiivne ning arenenud alatasa tõusu sihis. Kampmaa on ikka elavaks inimeseks jäänud ning osanud olude ja ajanõuetega kohaneda. See on võimal­danud temale ajakohaselt oma huvialasid viljelda, eriti mis puu­tub tema taotlustesse koolikirjanduse ja kirjandusloo harrastuse alal. Kampmaa on küll 70-aastane, kuid ta on veel haruldaselt noorusvärske ja tööinnuline. Jääb ainult soovida, et ta endise jõuküllusega huvileks oma lemmikaladel.

J. Roos.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1937