Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

On rõõmustav, et hakkab tekkima huvi usuküsimuse vastu, ja on tervita­tav, et „Akadeemia” toimetus peab küllalt tähtsaks Eesti usundi küsimust ning tahab võtta seda põhjalikumale käsitlusele.

Senini eesti haritlaskonna valdavas enamuses usuküsimusi on peetud tähtsusetuks teemaks ja selle käsitlemiseks pole jätkunud ei huvi ega aega. Selline suhtumine usuküsimusse on eluvõõras; usu mõju ühiskonnale on nii suur, et usuküsimusi ei tohiks hüljata ükski teadlik, arenenud kodanik. Selle küsimuse hülgamine ei tee olematuks küsimust ennast. Usk ei ole ju veel kadunud sellepärast, et üks osa eesti rahva liikmeid peab ennast „uskmatuks”, ei taha teha mingit tegemist kirikuga ega koormata oma õpetatud pead usuküsimusega. Sellase passiivseks jäämise tulemuseks on vaid see, et .küsi­muse lahendamine jääb nende monopoliks, kes on agaramad: nende tahe pääseb mõjule ja surutakse peale ka passiivsetele. Siis äkki passiivsed leiavad enese „ilmsüütult kannatajate” – moodsate usumärtrite osas ning …. hädaldavad, et nendele tehakse ülekohut.

Kuna haritlaskond pole tundnud huvi usuküsimuse vastu, on usuküsimus jäänud meil peaaegu täielikult nende monopoolseks tegevuseväljaks, keda seob usuga elukutse. Need on saanud kindlakujulise usulise hariduse (kooli), mis­tõttu ka usuküsimuse käsitlemine on muutunud kooliliseks – skolastiliseks. Usuküsimuse skolastilist käsitlemist aitab säilitada ja süvendada elukutseliste „vaimulikkude” ametivanne, mis nõuab, et seda õpitud õpetust peab hoitama ja kuulutatama puhtalt, kuna ta on tunnistatud „Jumala sõnaks” s. o. absoluut­seks tõeks. Absoluutses ei ole võimalik midagi muuta – ei ära jätta ega juurde lisada: muidu ta ju poleks absoluutne. Iga uus mõte on sobimatu absoluut­suse mõistega, sest ta kas püüab täiendada valitsevat tõekspidamist või koguni seda välja tõrjuda.

Kuna haritlaskond on passiivne usuküsimuses, siis ta on lahti aktiivsema ideoloogilise tsentrumi mõjutusele ja selle skolastilised ideed tungivad haritlas­konda diktaadiliselt.

Kuid skolastiline on ju ka eluvõõras ja sellisena ei suuda kaasa tõmmata laialdasi hulki, kelle tegevusväli on „ilmalik”, s. o. „elulähedane”.

*

Et usuküsimus suudaks võita ühiskonnas koha, mis vastab tema tähtsu­sele, peab loobuma nii mõnestki valitsevast skolastilisest tõekspidamisest.

Mõistagi, et inertsil ja ideoloogilisel survel püsivatest usulistest eelarva­mustest vabanemine pole kerge. Aga kui nendest vabaneda ei suudeta, siis usuküsimuse käsitlemine tõmbub samasse skolastilise ideoloogia raamis­tikku ja jääb sama viljatuks ning eluvõõraks, nagu ta on olnud meil senini. See on tammumine pinnal, mis juba ammu eelkäijate taldadest tuimaks tallatud. Olgu osutatud näitena Th. Tallmeistri ja Kuljuse üritatud uusprotestantismile, mis esines 1917. a. revolutsiooni kaasnähtena ja vaibus ühes tolle revolutsiooni lainega, olles jõuetu iseseisvaks olemiseks.

Ma ei looda mingit tulu ka niisugustest kirjutistest, mis püüavad muuta kiriklikku usupraksist kurjustamistega, noomimistega jne., nagu „Akadeemia” 1937 nr. 4-s avaldatud „Kiriku asend iseseisvusaegses ühiskonnas” ja „Ühe jutluse puhul”.

Nad võivad tekitada ägedaid mõttevahetusi, võib-olla – isegi mõningaid kõrvalekaldumisi senises kiriklikus usupraksises, kuid mitte rohkem. See oleks, piltlikult üteldes, nagu vete liigutamine Petesda tiigis: loomuliku tasakaalu sea­dus taotleb endise peegelpinna taassaavutamist ja tekitatud lainetus vaibub lühema või pikema aja jooksul. Lühema või pikema aja jooksul kustub ka sääraste kirjutiste mõju ja kõik asetub jällegi oma normaalsesse olekusse kristlikus kirikus.

Miks?

Sellepärast, et nende kirjutiste vaim ei ole kokkukõlas ristiusu postulatiivsete ideedega. Inimene võib ju kiruda näiteks sügist, ega see kirumine muuda närbuvat sügist õitsvaks kevadeks.

Mainitud kirjutiste autoreid ei häiri kirikliku usupraksise kõrvalekaldu­mine ristiusu õpetuse põhilausetest, vaid otse vastupidi – nad nõuavad eemal­dumist nendest. Neid häirib vahe, mis on kiriku usupraksise ja selle vahel, millisena nemad tahaksid näha seda praksist oma isiklike tunnete, elamuste ja arusaamise järgi. Nad tahavad, et vaimulikud täidaksid oma ülesannet nende subjektiivsete vaadete kohaselt ja rahuldaks nende subjektiivseid religioossete elamuste nõudeid, küsimata, kas need on kokkukõlas ristiusu õpetuse põhi­lausetega ja kas nad sellega ei kipu peale suruma kirikule oma isiksust. Ent usupraksis peab olema kokkukõlas usutunnistusega. Selle nõude silmast laskmine on ka üheks usuküsimuse hülgamise tulemuseks:   ei osata vahet teha oma isiklike vaadete ja ristiusu õpetuse vahel, kaldutakse oma vaateid pidama kristlikeks ja sel­samal alusel nurisetakse vaimulikkude üle. Säärane nu­rin ei saa mõjuda aga parandavalt, kuna ta ei muuda kiriku põhialuseid. On asjata kurjustada pastoritega, sest nad on vaid „kutsutud ja saetud jumala­sõna sulased”, aga mitte selle isandad. Ja kui nad ustavalt täidavad oma kutsumuse ülesannet, siis langeb vastutus mitte neile, vaid isandale, kes neid on läkitanud. Kui selle isanda iseloom ja teoviisid mõnele ei meeldi, siis pole ometi õiglane hakata tõrelema tema sulaseid!

Artiklis „Ühe jutluse puhul” toodule lisandan teise jutluse, mis peetud võrdses olukorras – Männiku plahvatuse ohvrite matusetalitusel. Pastor oli jutluse aluseks võtnud Piibli salmi: „Kelle pääle Jehoova hingab, see närtsib kui lilleke”.

Jäädes püsima ajaloolise kristluse alusele, peab tunnistama, et see salm oli valitud tabavalt.

Salmi mõtte arendamisel jutlustaja püüdis inimlikult lohutada nii lahku­nute omakseid kui ka kõiki Eesti Vabariigi kodanikke. Temal oli ühiskondlikku vaistu ja ta toimis nii, nagu „ühe jutluse puhul” autor soovib. Ent siin sattu­sid kollisiooni „Jumala sõna” (jutluse aluseks võetud Piibli salmi) vaim ja pastori jutluse vaim. Niisiis ühiskondliku vaistuga pastor osutus halvaks „jumalasõna sulaseks”, lubades enesele omavoli oma subjektiivsete elamuste ja oma kaastunde survel inimestega.

See oli raske eksimine kristliku kuulekuse vastu, mis nõuab oma mina salgamist ja absoluutset alistumist Jehoova tahtele Jeesuses Kristuses.

Nõudes kristlikelt vaimulikelt „Pühakirja” väänamist inimlikkuse poole jne. ühiskondliku vaistu järgi, ahvatletakse neid murdma ustavust Issandale, keda nad teenivad.

Vastuolu ristiusu õpetuse vaimu ja inimlikkuse vahel ei saa kaotada noo­mivate ja kurjustavate kirjutistega, karikatuuridega, ka mitte piiblilugude seletuste „ajakohastamisega”.

Selle lahendusi on kolm.

Esimeseks lahenduseks on oma inimliku „mina” täielik mahasalgamine, nagu seda nõuab kristlus ja püüab teostada munklus. Sel juhul ei saa tulla kõne allagi ühiskondlik vaist ja muud niisugused „ilmalikud” asjaid.

Teiseks lahenduseks on – usule külmaks jäämine. Seda praktiseerib mass, kuna tal puudub muu võimalus.

Kolmandaks lahenduseks on usuline revolutsioon, – ristiusu asemele sobi­vama otsimine.

Revolutsioonid ei sünni üle öö, neid valmistatakse ette aateliselt pikkade aegade jooksul. Ristiusu maadel usulise revolutsiooni aateline ettevalmistamine on kestnud juba sajandeid ja ta on ette valmistatud kaunis põhjalikult: ristiusk ei püsi enam oma õpetuse tõdedel, nagu keskajal, vaid inertsi mõjul ja Jeesuse Kristuse kultusena. Usuline revolutsioon ristiusu maadel on juba ala­nudki. Kirjutised nagu „ühe jutluse puhul” on selle kääriva revolutsiooni mässulised avaldused, mis veel ei küüni sihiteadlikkuseni.

Nagu Vene 1917. a. revolutsioon soodustas eesti rahva võitlust oma riik­liku iseseisvuse eest ja selle kättevõitmist, nii ka usuline revolutsioon ristiusulistes maades soodustab eesti rahva võitlust oma vaimse iseseisvuse eest, s. o.   rahvusliku  usundi   taassündi.

*

Järelikult – usule külmaksjäämise põhjuseks ei ole niipalju klerikalism ega „häpraskiriklus”, kui ristiusu õpetus, ja asja ei paranda kuigi palju saksa soost pastorite asendamine eesti soost pastoritega, sest pastorid on vaid krist­liku kiriku liha. Olgu see „liha” saksa või eesti tõust, kiriku vaim, s. o. risti­usu õpetus jääb ju muutmatuks.

Ristiusuliste maade kogemused peaksid ka midagi väärima. Aga seal pole lugu usulise vaimustusega sugugi parem kui Eestis, kuigi seal vaimulikkude isiklik koosseis on   rahvuslik juba põlvestpõlve.

Et pääseda skolastikast, selleks on tarvis eeskätt vabaneda eelarvamusest, et ristiusk on „ülim usk”. See fix-ideeline eelarvamus kütkestab loovat vaimu, surub ta ristiusu kanoniseeritud tõdede kui ülepääsematute müüride vahele. Unustatakse hoopis ära isegi tõsiasi, et teiste uskude (budismi, islami jne.) ideoloogilistes valdkondades samuti peetakse oma usku ülimaks usuks, vaa­datakse ristiusule ja teistele uskudele ülevalt alla ja kahetsetakse ka kristlasi kui pimedaid alaväärtusliku ebausu orje. Seda tõsiasja pole tarvis hakata pike­malt selgitama, sest seda argumenteerib ristiusu misjonitöö vähene viljakus noil mail.

*

„Akadeemia” samas 1937. a. 4-s numbris avaldatud kolmanda usuküsi­musi käsitleva kirjutise „Eesti usundist” kandvateks alusteks on patsifismi ja evolutsiooni aated. Kirjutise autor, Studiosus, kardab nende kahjustamist rah­vuslikest usundeist ja sellepärast on ta põhimõtteliselt rahvuslike usundite vastu.

„Usu kosmopolitismis” ta näeb rahvaid lahendavat tegurit, aga „erijumalates” „väga tülikat rahvast”: „Isegi kreeka Olümp, ühe rahva jumalate koon­dis, oli tüliõhutajate ja seiklejate organisatsiooniks”. „Jahve, Israeli jumal”, olevat „kõige tüüpiliseni näide rahvuslikust jumalast: toores ja verine vaim, kes oma äravalitud rahvale õiguse andis kõiki teisi rahvaid alaväärtuslikeks pidada ja hävitada”.

Studiosus ütleb, et seda tõestavat „ajaloo andmed”, s. o. et see nagu oleks teaduslik tõde.

Studiosus on oma teadmisi nähtavasti ülehinnanud.

Põhjapoolse Euroopa rahvaste kaugem ajalugu on dokumenteeritud ülinõrgalt, aga Rooma ja Kreeka ajalugu kaunis hästi, samuti Egiptuse ja Sumeri-Babüloonia ajalugu. Need ajalood ei kõnele ususõidadest ega ususallimatusest. Ka hunnid ei tulnud Euroopasse oma usku tooma ja suurim maailmavallutaja Tšingis-Khaan jättis igale rahvale tema usu ja tema jumala. Ususõjad ja ususallimatus tekkisid ühes uskudega, mis kipuvad maailma vallutama: ristiusuga ja islamiga, s. o. ühes „usukosmopolitismiga”. Need kaks usku muutsid Euroopa, Väike-Aasia ning Aafrika ususõdade tallermaaks „ainsa ja õige Jumala” nimel: Kui islam oli vallutanud ühe hoobiga nii palju maid, kui suutis, ta pistis mõõga tuppe; aga kristlus üritas ususõdu ka omaste vahel… üle 1000 aasta. Niisiis ristiusul on sõjakam iseloom kui islamil.

Viimaseil ajul, kui ristiusk jäi seesmiselt nõdraks ja ei suutnud enam sõdu üritada, tekkis kolmas „üldinimlikkudele seisukohtadele rajatud religioon” kom­munismi näol. Ka tema suurimaks tungiks on maailma vallutamine – sõnaga, sõjaga ja sisesõdadega. A. Blokk omas teoses „Kaksteiskümmend” ütleb: „Maailma kahjutuli veres.  Issand õnnista!”

Sõda on kosmopolitismi aate iseloomus.

Ta peab nivelleerima kõik maailma rahvad „üldinimlikule seisukohale”. Kuid nagu iga üksikisik tahab säilitada ennast, nii ka ühiskondlik indiviid tahab säilitada ennast ega lase ennast vabatahtlikult nivelleerida mingile „üldinimlikule seisukohale”.

Ta seda õigustatult: rahvad on inimsoo kultuuri suuremaid saavutised, milleks on kulutatud aastatuhandeid. Rahvad on arenenud aegade jooksul sel­leks, mis nad on, mitte juhuslikult, vaid kohanedes elamistingimuste erinevu­sele. Sellepärast rahvaste nivelleerimine „üldinimlikule seisukohale” tähendab nende hävitamist, s. o. kultuuri suurima väärtuse hävitamist.

Kuni jääb muutmata maa kuju ja tema pinna üksikosade erinevus, jääb ka kosmopolitism utoopiaks. Pealegi kahjulikuks ja rumalaks utoopiaks, sest ta ei suuda mõista looduse vägesid ega nende seadusi.

Seda tõestab ka kristluse ligi 2000-aastane praksis: veriste ususõdade, ketserikohtute ja püha inkvisitsiooni kiuste ta on lagunenud sektideks, mis on omavahelises lepitamata tülis ja neavad üksteist. Vaevalt keegi suudab tões­tada, et see on avitanud või avitab tulevikus sobitada rahu rahvaste vahel või kodurahu riigis.

Loobumine utoopilistesse ideedesse uskumisest ei ole ju veel loobumine sõ­dade vältimise, rahvastevahelise rahu eesmärgist või sihi muutmine ega vaenu külvamine, vaid see tõestab kindlat tahet jõuda eesmärgile reaalsemate abinõude varal, üheks selliseks reaalseks ja minu arust tõhusamaks abinõuks on rah­vaste kasvatamine rahvusi tunnustavas ja austavas vaimus. Õpetagem inimesi lugu pidama iseendast, et nad võiks lugu pidada ka ükstei­sest. Kasvatagem neid seaduse ja õiguse austamises, et nad oskaksid tunda oma õiguse piire ja austada teiste õigusi. Kasvatagem inimesi teadmises, et rahvus on kultuuri suurim saavutis ja rahvuse hävitamine on samasugune roim, nagu inimese tapminegi: on patt.

See pole kerge, ega ka kiirelt teostatav ülesanne, ent ta on reaalne ja viib eesmärgile lähemale ometi kindlamini kui eksitavad kummitusaated.

Kui Rahvasteliit praegusel ajal ja kujul ei ole suuteline sõdu vältima, siis küll osalt sellepärast, et rahvad ei ole kasvatatud sellises rahvusi tunnustavas vaimus, vaid valitsevas rahvusieitavas kosmopolitismi vaimus, mis usub rahu saabumist maailma vallutamise läbi.

Nagu riigis seadusliku korra kaitseks on reaalne jõud politsei ja sõjaväe näol, nii ka Rahvasteliidul peab olema käsutada reaalne jõud riiukate rahule sundimiseks.

Ja võib-olla, et rahu kindlustamiseks tuleb abi sealt, kust seda tahetakse näha kõige vähem – relvade arengust. Arvan, et sõdade statistika tõestab, et sõjad jäävad seda harvemaks, mida enam areneb relv.

*

Studiosus ütleb Jahve, Israeli jumala olevat rahvuslikkude jumalate kõige tüüpilisemaks näiteks. Kuid erand ei saa olla tüüpiliseks näiteks. Sorigu Stu­diosus läbi kõik rahvuslikud jumalad ja tutvustagu nende seas ühte, kes sobiks „paarimeheks” Jahvele.

Jahve pole ajalooline rahvuslik jumal, vaid kunstlikult kombineeritud mitmest jumalast – Asaelist, Molokist, osalt Javee’st ja teistestki. Näiteks eespool tsiteeritud lause „Kelle peale Jehoova hingab, see närtsib kui lilleke”, on ilmselt Asaelist.

See Jahve kombineerimine teostus pärast Babüloonia vangipõlve ja juba selle pärast kõik see, mis on Vana Testamendi raamatutes kuni Teise templini, on Jahvele juurde luuletatud hilisematel aegadel. Pealegi paistab kaunis põh­jendatuna teooria, mis kinnitab, et Israeli rahvas ei olnudki semiidi, vaid indo-germaani tõugu. Järelikult juudid ja israel ei ole sünonüümid, nagu neid pee­takse. Juutide ajalugu algab mitte Abrahamist ja isegi mitte Babeli vangist tagasituleku ajast, vaid tõenäoliselt alles Makabeide ajast. Makabeide ajal juudid ei moodustanud rahvust, nagu seda mõistetakse praegu, vaid usulahu. Rahvuseks praeguse aja mõistes arenes selle usu kogudus kristliku aja jooksul. Ka Talmud kujunes selliseks, nagu ta on, kristliku aja jooksul ja kanoniseeriti alles XII sajandi lõpul. Peetagu vaid meeles, et Vana Testamendi raamatud on läbi teinud kahekordse tõlke: nad on tõlgitud heebrea keelde tagasi kreeka­keelsest tõlkest, kuna Jeruusalemma templi originaalkirjad hääbusid Jeruusalemma äravõtmise ajal (70 a. p. Kr. s.). Vana Testamendi pidamine juutide ajalooks on eelarvamine, mille on sisendanud ristiusk. Seda eelarvamist vajab ristiusk oma õpetuse põhjendamiseks.

Levitades Piiblit sadades miljonites eksemplarides maailma rahvaste sekka, levitatakse seda „toorest ja verist vaimu, mis õiguse annab kõiki teisi rahvaid alaväärtuslikuks pidada ja hävitada” ja sisendavad arvamust, et see vaim on jumalast.

*

Studiosus peab monoteismi jumalamõiste ülimaks saavutuseks ja näeb rahvuslikkude uskude taassündimises regressi, s. o. evolutsiooni kahjustamist. Ta kirjutab: „Eesti jumala mõtet arendades tekib samuti hädaoht, kas meie mitte ainujumala usu juurest tagasi ei lähe primitiivsemate aegade poole”.

Regresseerumine oleks ju tüse argument rahvuslikkude uskude vastu, kui tõesti oleks tegemist regressinähtega, s. o. kui see süüdistamine võrsuks tõsi­asjade tundmisest. Kuid tõsiasju näha Studiosus kas ei suuda, või ei oska, või koguni ei tahagi; ta näeb vaid seda, mida lubavad näha valitseva skolastika prillid.

Nii – Saksamaal teostuva usulise revolutsiooni põhjustest ta arvab, et:

„Sakslased, näiteks, on oma muistsete Votani ja Odini poole pöördunud sellepärast, et ristiusu jumal, kes olla juudi päritoluga, nende rahvuslikke unis­tusi maailmavalitsemisest täita ei aidanud. See on Saksa praeguste usuliste võitluste mõte” (lk. 255.)

Järelikult Studiosuse arvates Saksamaa haritlaskond oma usulises arengus seisab puhtaima fetišismi tasemel.

Sama lihtne on Studiosuse meelest ka Taara usu taassündimise põhjus – paljas lapsik teotsemine analoogia alusel: „Oletatakse, et kui oleme iseseisvaks saanud, kui meil on oma riik, siis peab ka oma jumal olema”. Järelikult, Stu­diosus ei näe mingeid põlevaid küsimusi ei meil ega mujal.

Tsiteerides a/k „Hiis” I vihust laused: „Jumalad on inimeste ja rahvaste oma loodud ja kujutatud”, „Suurel inimesel on suur jumal, väikesel inimesel – väike jumal”, „Arenemata rahval on arenemata jumalad, arenenud rahval – arenenud jumalad” ta järeldab:

„Eesti rahvas on arvuliselt ja ka muidu väike rahvas, selle üle vististi vaidlust ei saa olla. Järelikult peaks siis ka eesti jumal väike resp. arenemata olema.”

Väärib tähelepanu mõtte väänamine Studiosuse poolt: tsitaat ütleb, et väikesel inimesel on väike jumal, aga Studiosus toonitab, et Eesti rahvas on väike rahvas, ja järeldab, et „siis peaks ka eesti jumal väike ja arenemata olema.

Milleks säärane väänamine?

Kas selleks, et siis võida ütelda edasi: „See ei või aga Taarale soovitu­seks olla”?

Või ta ei taipa, et see on väänamine?

Siis veendugu selles mõne loogika õpperaamatu abil.

*

Millisel arenemisastmel seisab Studiosuse poolt esindatav monistlik jumaluse mõiste, mille nimel ta sõdib rahvuslikkude uskude vastu? Ta kirjutab (eeltoodud tsitaatide puhul):

„Nende teeside vastu ei saa teaduse seisukohalt vaielda. Kuid nad ei vasta küsimusele, missugune see eesti jumal siis oleks, kas väike või suur, are­nemata või arenenud?” ja edasi:

„Rahvuslik eesti, saksa, prantsuse jne. jumal ei või olla kõige maailma looja, kõigi inimeste ühine isa, see on vastuolus kristliku usutunnistuse taot­lustega”.

Niisiis – Studiosus nõuab, et jumal peab olema kirjeldatuid, nagu kirjel­datakse konkreetseid fenomene. S. o. Studiosuse jumalamõiste püsib antropo­morfismi tasemel selle personifitseeritud, s. o. teoloogiliselt nikerdatud jumala­kujudega. Kõrgemat mõistma ta ei küüni.

Kuid nikerdatud kuju ei saa olla ei maailma looja ega kõigi inimeste ühine isa, kuigi ta on nikerdatud „üldinimlikkudel alustel”.

Huvitav on tema argumentatsioon: „ …, see on vastuolus kristliku usu­tunnistuse taotlusega”. See on päris keskaegne, kus kristlikku usutunnistust peeti Püha Vaimu läbi ilmutatud absoluutseks tõeks.

Aga milleks ta siis veel apelleerib teaduse poole? Teadus astub ju kohe tema vastu, tuues ette näiteks muhamediusulisi, kelle arvates kristlik Kolm­ainus ei saa olla maailma looja ning kõigi inimeste isa, sest see on vastuolus islami usutunnistuse taotlusega.

See monoteismi tase on madalam nii mõnegi rahvusliku (näiteks vana Egiptuse) usundi tasemest, kus kõigis jumalates nähti Ainsa ku­jutlemist mitmel viisil.   Sellest võrsus ususallivus.

Rahvuslikkude usundite taassündimine on religioosse mõtlemise evolutsi­oon, aga mitte regress. Evolutsioon astub üle tardunud vormide, ka üle kul­tuslikkude vormide ja teoloogiliste dogmade.

Studiosus on enesele liialt kergeks teinud ülesande tutvustada „Akadee­mia” lugejaskonda eesti usundiga: ta pole vaevunud tutvuda sellegagi, mis trükis avaldatud ja kõigile kättesaadav. Usuühingu Hiis põhikiria $ 4-s („Hiis” IIΙ vihk lk. 68) tunnistab:

„Taara usu õpetuse aluseks on tõekspidamine, et kõik elav ilm on arene­mise ja edenemise tulemus, et arenemine ja edenemine sünnib ka praegu ja kes­tab tulevikus”  ja edasi:

„Taara usk peab tõeks, et ka jumaluse mõiste on arenev, tingitud üldiselt vaimlise kultuuri tasemest ja iga üksikisiku vaimukusest”   ning:

„Taara on piiritlemata, sõnadega määramata, on tajutav. Taara iga pii­ritlemine ja sõnadega määramine tähendaks Taara mõiste labastamist, allakis­kumist ja hävitamist.”

Siin religioosse mõtlemise evolutsioon on väljendatud selgelt, üldise evolutsiooni idee esineb kui ideoloogiline põhimõte. Rõhutatud on lõpmatuse põhimõte. Loomine on pidev, igavene. Jumalusele on lähenetud suurima hardumusega. Ta on hingeliselt tajutav, aga mitte määratav, teoloogilistel speku­latsioonidel piiriteldud kuju. Usu ülesandena on nähtud igaveste tähiste poole juhtimine, aga mitte kanoniseeritud, antropomorfselt personifitseeritud jumala kujutelmade asetamine mimese ja jumaluse vahele.

Ristiusu õpetus neid põhimõtteid ei tunne. Ta on „ilmutuse usk” – temale on ilmutatud absoluutne tõde. Kahtlemine õpetuse tõdede absoluutsuses on suurim patt („Iga patt antakse andeks inimesele, aga pattu Püha Vaimu vastu ei anta mitte andeks”).

See on ristiusule müüriks, millest ta üle ei pääse, ja komistuskiviks. Ver­baalinspiratsioonist lahtiütlemine muudaks Piibli tavaliseks, inimlikult puudu­likuks ja arvustatavaks raamatuks, mingiks kaugete rahvaste muinaslugude koguks ja ristiusu dogmad kaotaksid oma „püha tõe” väärtuse.

Kuigi säärane arvustamine teostub väljaspool, n. n. „ilmalikkuses” (ja isegi ristiusuliste teoloogide teaduslikkudel diskussioonidel), ei või see sündida seespool, usutunnistuses eneses, sest see oleks iseenese eitamine ja kristliku kiriku järsk kokkuvarisemine. Ristiusk võib püsida vaid niisugusena, nagu ta on, nii kaua kui suudab,   ja… .   kaduda.

Ristiusus valitseva absoluutsuse põhimõtte paratamata tulemuseks on ka ristiusu jumaluse mõiste kujunemine antropomorfistlikuks, personifitseeritud konkreetseks suuruseks. Kuid konkreetseid suurusi mahub lõpmatusse lõpmata  palju.

Niisiis ristiusu Kolmainust ei saa pidada monoteistlikuks sellepärast, et ta on konkreetne suurus ja tema kõrvale mahub veel lõpmata palju samasuguseid jumalaid, aga mitte sellepärast, et ta „on jagatud isaks, pojaks ja pühavaimuks” (nagu arvab Studiosus).

Ainult konkreetseid suurusi võidakse määratella, piiritella ja kirjeldada lõplikult, aga mitte lõpmatust.

Kõik, mis võidakse teada lõpmatusest, on ikkagi vaid lõpmatuse lõpmata väike murdosa.

Selle matemaatilise tõe rakendamine aitab selgitada jumala ja Taara mõis­teid. Jumal on see lõpmata väike murdosa Taarast, mis inimene või rahvas on tajunud ja personifitseerinud oma aja „vaimlise kultuuri taseme ja oma isikliku vaimukuse” kohaselt.

Iga veetilk peegeldab vastu päikest, ent lõpmatust ei suuda vastu peegel­dada ükski ookean.

Ka kristlik Kolmainus on vaid lõpmata pisike murdosa Taarast, niisugune, nagu kristliku kiriku isad suutsid tajuda ja teda kujundada oma aja vaimses õhkkonnas. Kuidas saab ta esineda kõige maailma loojana ja kõigi inimeste ühise isana rohkem, kui näiteks Uku, Allah, Votan ja teised jumalad?

*

Oma kirjutise kokkuvõtte p. 4. Studiosus kinnitab, et „Jumal või jumalus, kellest kujutlus on kohaldatud väikese rahva oludele, ei või mõju avaldada teis­tele rahvastele, see tähendab, ei või ideoloogiliselt oma rahvast kanda. Ainult üldinimlikkudele seisukohtadele rajatud religioonid on maailma vallutanud. Pri­mitiivne arusaamine jumalusest ei või ka kultuurilise väikerahva liikmeid endid ideeliselt ühendada.”

Studiosus esindab seda voolu Eestis, mis püsib veel ikka „maailmalikkuse” võlu all. „Maailmalikkus” ja „üldinimlikkus” – seda peetakse tarkuse alu­seks ja kriteeriumiks kõige hindamisel. Sellega mõõdetakse kunstitoodete väärtust, mõtete filosoofilist sügavust, inimese andekust, eruditsiooni, silma­ringi avarust, moraalset täiust ja muid voorusi. Vastupidi – rahvuslikkust peetakse arenematuse, andevaesuse, kitsarinnalisuse ja muude suuremate ja vähemate ebavooruste tunnuseks. „üldinimlikkus” on raskekahuriks, mille ees ei saa seista endastmõistetavalt. „Maailmavallutamist” peetakse asjale abso­luutseks soovitaseks: „maailmavallutaja” on kõrgemal arvustamisest, on „ülim” aksioomiliselt.

Ustakse, et see arvamine on põhjendatud teaduslikult.

Ent see fataalne alistumine „maailmalikkusele” on vaid primitiivse „provintsiaalsuse” imestus kõige ees, mis on suur kehaliselt, – olgu see siis suur maja, suur aken, suur linn, suur liikumine, suur riik või suur pauk.

Selle „suure võlu” filosoofiliseks sügavuseks on vaid veene, et suurel asjal peab olema ometi suur alus.

Kuid ainult algeline, arenemata võib olla üldine. Arenemine eraldab, are­nenu erineb. Mida arenenum, seda omapärasem, erinevam. Olgu lihtsaim näide: valmisriiete äri valmistab ülikondi turu jaoks šablooni järgi, s. o. „üldinimlikult”. Säärast ülikonda, et ta saaks kandmiskõlvuliseks, peab selga passitama, s. o. individualiseeritama.

Teine näide. Lenin vallutas kommunismile õige kiirelt peagu kogu endise Vene impeeriumi ja mõne aastaga oli kommunism levinud üle maakera nii tuge­valt, et temaga tuli pidada visa võitlust kõigil mandreil.

Kas Studiosus tahab väita, et kommunism vallutas maailma kui ülim majandusliku ja riikliku tarkuse õpetus? Vastupidi – kommunismi impulss peitub just praktilise leninismi labastes lööklausetes: „Maha rõhujad! Riisu kokkuriisutut!  Kõik võim rõhutuile!”

Milliste argumentidega Studiosus põhjendab oma väite, et „jumal või juma­lus, kes ei või avaldada mõju teistele rahvastele, ei või ideoloogiliselt oma rahvast kanda” ?

Kui Studiosus mõtleb „oma rahva kandmise” all oma rahva sõtta ässita­mist teiste rahvaste vastu „õige ja ainsa jumala nimel”, nende äravõitmist ja allaheitmist, siis on tal õigus. Kuid siis peab ka „arusaamine jumalast” olema just primitiivne, kuna kõrgem arusaamine jumalast või jumalusest ei sobi enam selleks.

Kui aga „oma rahva kandmisele” omistada kultuuriline sisu, siis on vaja „mõju avaldada” oma rahvale, aga mitte väljapoole.

Ja teiseks, millega on argumenteeritud väide, et „väikese rahva oludele kohandatud kujutlus jumalast või jumalusest” peab olema paratamatult ka „primitiivne”? Senini on püsinud arvamine, et väikesed rahvad hoolitsevad oma rahva kultuurilise taseme tõstmise eest rohkem kui suured rahvad, kes prakti­seerivad rohkem jõu- ja võimupoliitikat. Ka meil Eestis rõhutatakse alaliselt, et meie kui väikerahvas võime jääda püsima ainult kõrge kultuuriga rahvana, et kõrgem kultuur ongi väikerahva tugevaim relv võitluses oma olemise eest. Järelikult ka meie jumaluse mõiste peab olema kõrgem „üldinimlikust” juma­lusemõistest, aga mitte „primitiivne”.

Meie, taaralased ei pea usku mingiks eksportkauba artikliks, millele vaja turgu vallutada. Meie peame usku üliväga tähtsaks enestele, näeme selles jõudu, mis suudab meid üle avitada kõigist hingelisist kitsikusist, juhtida üli­mate tähiste poole, taotella kõrgemaid eesmärke, tervendada rahvuslikku vaimu, lähendada inimesi üksteisele.

Meie ei pea teisi rahvaid ei „paganateks” ega „primitiivseteks” sellepärast, et nad oma moodi tajuvad oma murdosa Taarast, nimetavad seda omakeelse sõnaga, selle „kaudu lausuvad endale lohutust ja elutuge”, „sisendavad usku paremasse tulevikku” ja kujundavad selle ümber oma lugusid. Vastupidi – meie peame seda loomulikuks.

Meie ei pea tarvilikuks nendele peale suruda nii ehk teisiti oma arvamusi ega oma lugusid „ainuõigest jumalast”, sest „iga jumal on hea, kui ta on Taa­rast”. Ka kristlikus Kolmainuses on nii palju head, kui palju tema kujunda­jad on suutnud tajuda Taarat.

Aga kui mõni rahvas leiab midagi ilusat ja head meilt, siis võtku seda oma tahtmist mööda. Samuti võime ka meie võtta teiste rahvaste loo­mingust parimat, mis meile sobib ja on vajalik.

*

Studiosus manitseb ettevaatusele „rahvusliku usu loomise katsete suhtes, et eesti rahvast mitte seada vaimse ja lõpuks ka poliitilise isolatsiooni seisu­korda”.

Praegu valitsev skolastika on suutnud eesti vaimu isoleerida muu maa­ilma positiivsest mõjutusest vägagi.

Viimaste aegadeni mul on olnud tunne, nagu elaksime poti põhjas, kust muud ei näe kui lapikest sinist taevast pea kohal. Elatakse vaimselt „vanas heas baltluses”, 100 kuni 150 aastat tagasi valitsenud ideede riigis. Ning seda sama peetaksegi „euroopalikuks mõtlemiseks”. Teisiti ei saagi olla, kui pee­takse ennast Euroopa popsiks. Kui puudub vaimne iseseisvus, puudub ka julgus ise mõtelda, ise otsustada. Niisugustel tingimustel ei saa tekkida ka oma filosoofia.   Moodsasse Eestisse peab kõik taevamanna Euroopast tulema.

Rahvuslik vaimne iseseisvus võrsub rahvuslikust usust. Teist juurt tal pole.

Püüdes vaimsele iseseisvusele saame ka tõuke huvitundmiseks kõige vastu, mis sünnib maailmas. Näiteks, rahvususulisi juute ja jaapanlasi ei saa pidada vaimselt isoleerituiks vististi ka Studiosus.

Kuidas on aga lugu poliitilise isolatsiooniga?

Eespool juba märkisin, et jumalate pärast pole enam peetud sõdu. Möö­dunud sajandil kristlikud riigid (Prantsusmaa, Inglismaa) koos muhameedliku Türgimaaga sõdisid korduvalt kristliku Venemaa vastu. Maailmasõjas krist­likud liitriigid koos „paganliku” Jaapaniga sõdisid kristlikkude keskriikide ja muhameedliku Türgimaa vastu. Ent praegu on usundite mõttes maailma kaart kirjum kui enne Maailmasõda: Nõukogude Venemaa kiusab taga kristlust kom­munismi nimel, natsistlik Saksamaa pigistab ristiusu kirikuid natsismi nimel ja soodustab uuspaganlust, Inglismaa filosoofid ennustavad, et 30 aasta pärast Inglismaal on täielikult uus arusaamine usust ja usulistest tõdedest ning risti­usust ei ole enam järel muud kui nimi. Millise usundi nimel rahvususuline Eesti võib siis jääda poliitiliselt isoleerituks? Ja mille nimel Studiosus maalib sei­nale isoleeringu kuradeid?

*

Prof. J. Uluots ühes oma referaadis (ÜENÜ Esinduskogu koosolekul Tar­tus) väitis, et Eesti suudab püsima jääda ja isegi tagasi võita selle, mis ta kao­tanud mustadel sajanditel, kui suudame kaitsta eesti rahva keha mürkide eest, mis väljatöötatud valitsevate suur­rahvaste  kehas.

Et oleks võimalik kaitsta ennast füüsiliste vaenlaste vastu, on tarvis ees­kätt füüsiliselt vaba olla. Rahvuslikus ulatuses see tähendab riiklikku ise­seisvust.

Et kaitsta ennast vaimselt (moraalselt, ideoloogiliselt, kultuurselt), on tarvis olla vaimselt vaba, olla vaimselt iseseisev. Vaimne iseseisvus võrsub usust.

Ei saa olla vaimselt iseseisev, kui ollakse võõra rahvuse usuliseks koloo­niaks, sest usk on ülim autoriteet.

Selle tunnistab tõeks ka Studiosus:

„Meie oleme juudi ja saksa rahvusluse juures sellepärast vähe pea­tunud, et mõlema rahva ideoloogiline mõju on meile tugev.   Aastasadade kestel on eestlased Saksast igasugu tõekspidamisi laenama pidanud, sunni­viisil ja vabatahtlikult.” ning:

„Juutide internatsionalistideks pidamine on tulnud sellest, et nad rahvusvahelisi liikumisi on organiseerinud.

Kuid selle juures ei ole juudid ise oma ühiskonda rahvusvaheliseks muuta lasknud. Kuigi neid endid teiste rahvaste asjadesse segada armas­tavad või on sunnitud segama, siiski ei ole teada juhust, kus mingi teisest rahvusest ja usust isik juutide ühiskonnas osa oleks etendanud.” Ja edasi:

„Rahvussotsialistlik Saksamaa on nüüd asunud seda looma, mis juutidel juba aastatuhandeid olemas”.

Niisiis rahvussotsialistlik Saksamaa peab usku küllalt tähtsaks teguriks. Olgu üteldud, et vürst Bismarck’i-aegne keiserlik Saksamaa asus rahvustama usku, avaldades survet katoliku usule luteriusu kasuks. See võitlus on tuntud „Kulturkampf’i” nime all.

Meil on kosmopolitismi aate mõju alles väga suur ja rahvustunne vasta­valt võrdlemisi nõrk, rahvuslik ideoloogia „lapsekingades”. Seepärast meil üritataksegi „enesevallutamist” vaid arglikult „ääriveerimööda”, nagu nimede eestistamine, rahvusliku omapära otsimine jne.

*

Oma kirjutise lõpuosas Studiosus ütleb, et „ajakirja „Hiis” esimeses numbris on veel üks täkelepanuvääriv lähtekoht, nimelt mõistuse kui usulise teguri täielik eitamine”.

Kinnitan, et niisugust lähtekohta ei ole „Hiie” vihkudes ega teistes seni avaldatud ja avaldamata taaralaste kirjutistes. Samuti ei leidu neis ka „teaduse mittekompetentseks tunnistamist” usuliste küsimuste lahendamisel. Just vastupidi sellele. Nii Hiie põhikirjas leiame järgmised juhtlaused:

„§ 4. Taara usu õpetuse aluseks on tõekspidamine, et arenemine ja edenemine sünnib kindlate seaduste alusel, et nende seaduste tundmine on inimsoole tarviline ja nende täitmine soodustab edenemist ja kindlustab edu, et neid seadusi avatakse vaid aegamööda teadusliku uurimise teel”.

ja § 2-s „Hiie” ülesannete hulka võetud:

p. 3. „Usundi, kõlbluse ja teaduse lähendamine ja ühistamine nende pidevaks ja leplikuks koostööks rahva õnnelikkuse, edenemise ja arenemise nimel”.

Kirjutises „Loomulikul teel”, millele viipab Studiosus, selgitatakse uskude loomulikku alust ja iseloomu, tundeid ja teadmist kui tegureid, mis ergutavad tahet, ja nende tegurite loomulikke ülesandeid ja mõjupii, s. o. nende osa­tähtsust inimese teadlikus, tahtelises tegevuses. Järelikult ka seda, millisel määral mõtlemine on suunitav ning mülisel määral usk kui aktiie tegur mõjutab (= suunab, õhutab või pidurdab) teaduse arengut.

Kas see mõju on vaieldav teoreetilistel või ajaloolis-eksperimentaalsetel alustel ?

Kas ollakse siis targem, kui silmad kinni pigistatakse tõsiasjade ees, mida elik ei soovita näha mõne „kõrge” põhimõtte nimel? Olen veendunud, et on tarvis tundma õppida realiteeti nii nagu ta on ja korrastada üritused reaalses, aga mitte illusoorses olukorras.

Olen sunnitud tunnistama, et Studiosus omas kirjutises on informeerinud „Akadeemia” lugejaskonda täiesti võõriti.

*

Eespool vaadeldud kirjutises käsiteldud küsimused (kirikuelu korrasta­mine, kiriku rahvalikkus, ühiskondlik sündsus, ühiskondliku vaistu omamine, patsifismi ja evolutsiooni aated) ei kuulu usuliste küsimuste hulka skolastilise usumõiste järgi, sest neis pole hinge lunastamist. Ristiusu seisukohalt need on „ilmalikud asjad”. Ent kirjutiste toon tunnistab, et autorid on neid asju „südamesse võtnud”, et nad on „elulähedased”. Nii juba õige kitsapiirilistes küsimustes elu kipub paisuma üle kehtiva usumõiste piiride, purustama skolas­tilise usumõiste raamid. On silmapaistev vahe ametliku usu ja elava usu vahel. See vahe muutub veelgi suuremaks, kui võtame vaatlusele rohkem küsi­musi, millel ülisuur tähtsus ühiskondlikus ja ka isiklikus elus. Järelikult, kuni jäädakse kehtiva skolastilise usumõiste juurde, jääb ka usk „eluvõõraks”, min­giks kombetäitmiseks, mis vahest pahvatab suurmoekski, kuid mida ometi võõristatakse.

Asi paraneb siis, kui õpitakse nägema usu loomulikku sisu ja vastavalt laiendatakse ka usu mõistet.

Ent eelarvamused on visad taganema, eriti veel usulised eelarvamused. Ka skolastiline usumõiste on praegu usu arenemist suretavaksa suurimaks takistuseks rahvusliku usundi taassündimisel, igatahes suuremaks takistuseks, kui ristiusu kultuslik inerts, sest eeskätt skolastiline usumõiste määramine peletab küsimuse juurest eemale loovaid jõude.

K. Utuste

Akadeemiast nr. 6/1938