Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

20 Jul

Eesti usundist.

 

  

Maailmasõda ei löönud segi mitte ainult riikide piire, ei muutnud valitsuse vorme paljudes maades, vaid paisati segi ka kõlbelised mõisted ja rahvaste elu ideoloogilised alused. Ajalooline vagajutt räägib, et kuulsa Katalaunumi (nüüdses Champagnes) lahingu järele 451. aastal, kus Aasiast tulnud hunnid läänerahvaste (roomlased, lääne gootlased) vägede poolt tagasi löödi, olla peale võitluse lõppu langenute vaimud kolm päeva lahinguplatsi kohal edasi võidelnud. Sellel vagajutul näib olevat oma sügav mõte: Maailmasõja järele kestab ideoloogiline lahing juba ligikaudu kaks aastakümmet. Küll ei võta sellest osa langenute vai­mud otseselt, vaid nende kannatuste ja kangelastegude mälestust kasu­tatakse vaenu külvamiseks, sisemiste ja väliste võitluste õigustamiseks. Vaenu avaldatakse ka senistele jumalatele, kes rahvaste soovidele vastu pole tulnud. Sakslased, näiteks, on oma muistsete Votani ja Odini poole pöördunud sellepärast, et ristiusu jumal, kes olla juudi päritoluga, nende rahvuslikke unistusi maailmavalitsemisest täita ei aidanud. See on saksa praeguste usuliste võitluste mõte. Mitte mõistus ei ole seal peateguriks, vaid tunded.

Kui meie nüüd küsimuse üles seame, miks on eestlased oma rahvus­liku jumaluse otsimisele asunud, siis on selle otsemaks põhjuseks küll see, et meie vana Jumal oli sakste jumalaks. Eriti meie Lutheri kirik oli orga­niseeritud maahärrade huvidele vastavalt, oli Herrenkirche, nagu kadu­nud Grenzstein teda tabavalt nimetas. Kuid selles otsingus on ka mood­sate poliitiliste voolude mõju ilmne. Oletatakse, et kui oleme iseseis­vaks saanud, kui meil on oma riik, siis peab ka oma jumal olema. Rah­vuslik enesesse pöördumine poliitilisel alal on kaasa toonud ka usulise kosmopolitismi eitamise.   Kuhu see meid viib?

Religioon on sisuliselt inimese vahekorra määramine loodusega. See on ajalooliselt nii, sest kõik religioonid on alganud inimesele vaenuliste ja sõbraliste loodusejõudude jumaldamisega ja moodne loodusteadu­sele rajatud filosoofiline mõte, mis muistsete naiivsete usuliste tõekspida­miste asemele astunud, tegeleb samuti loodusnähete seletamise probleemidega, on seega sihitud sama objektile kui primitiivne usuline mõte.

Madalal arenemisastmel olevad rahvad ei ole veel suutnud looduse ühtluse mõisteni jõuda, sellepärast on neil kõik kohad iseseisvaid vaime ja jumalusi täis, vastavalt mitmekesistele looduse avaldustele. Mono­teismini jõudis inimsugu siis, kui tema teadmised olid laienenud kuni uni­versumi ühtluse kujutluseni. Küllalt suuri geograafilisi ja loodustea­duslikke teadmisi oli selleks tarvis. Monoteistliku idee kodumaa näib olevat India ja bramanistliku usufilosoofia ajalugu õpetab meile, et tee ainujumaluse kujutluseni on olnud pikk. Aastatuhandeid on paljud juma­lad, igaüks mõne loodusejõu või nähte sümbol, üksteisega võimupärast võidelnud, kuni üks, Brahma (esiakju püha ohvritule jumal), jõudis välja universumi esindaja seisukohani. Õieti puhas usufilosoofia sinna pole jõudnudki, sest kolmainuse mõiste, mille ristiusk budismilt üle võtnud, on polüteistliku maailmavaate viimane jäänus. Puhtmonoteistlik oleks apostlik usutunnistus, kui seal lihtsalt üteldaks: „Meie usume Jumala, kõigevägevama taeva ja maa Looja sisse.” Ainujumala isaks, pojaks ja pühavaimuks jagamine sisaldab eneses loogilist vastuolu, on pärit primitiivsematelt mifmejumala aegadelt.

Kui meie nüüd pöördume eesti jumala mõtte ülesvõtjate poole, et teada saada, kas nemad tunnustavad looduse ühtlust ja selle taga ühte jumalat, kes taeva ja maa, see on kogu looduse, universumi, on loonud ja seda käigus peab, siis peame tunnustama, et selget vastust senini ei ole. Taara eesti jumalaks tunnustamise pooldajad, kes oma usulist arusaamist vormuleerida on katsunud, ei ole ise oma kosmogoonilise kont­septsiooni üle selgusel.

Ajakirjast „Hiis” I vihk leiame kõigepealt, et taarausulised on rah­vuslased ja et nad rahvuslikul otstarbel oma usku konstrueerida katsuvad. Rahvas vajab oma usku, et võitluses elu eest ennast maksma panna, see on nende lähtekoht. Edasi postuleerivad nad: („Hiis” I, Ihk. 2): „juma­lad on inimeste ja rahvaste oma loodud ja kujutatud”. Ja sellele lisaks: „Suurel inimesel on suur jumal, väikesel inimesel – väike jumal.” „Arenemata rahval on arenemata jumalad, arenenud rahval – arenenud juma­lad.”

Nende teeside vastu ei saa teaduse seisukohalt vaielda. Kuid nad ei vasta küsimusele, missugune see eesti jumal siis oleks, kas väike või suur, arenemata või arenenud? Eesti rahvas on arvuliselt ja ka muidu väikerahvas, selle üle vististi vaidlust ei saa olla. Järelikult peaks siis ka eesti jumal väike resp. arenemata olema. See ei või aga Taarale soovituseks olla.

Meie juba märkisime ülal, et tee monoteismini, ainujumala tunnusta­miseni, on läinud üksikute loodusenähete jumaldamise kaudu, kuni jõuti looduse ühtluse kujutuseni. Võime veel juurde lisada, et viimase staa­diumini jõuti siis, kui Indias olid suured riiklikud organismid kujunenud, mis kogu India rahvaid üksteisega suhetesse olid viinud ja peale selle muude rahvastega väljaspool India piire ühendusesse olid astunud. Nii võtsid mainitud Peschaveri kongressist osa ka hiinlased ja tiibetlased, kes budismi õpetuse väljakujundamisel tähtsat osa on etendanud ja on praegu selle religiooni peaedustajad. India elanikud on oma hilisema poliitilise killunemise tõttu ka usuliselt äärmuseni alla langenud ja löövad veriseid lahinguid pühade lehmade pärast. Loomade jumaldamine on praegu hindude wsu peasisu.  Monoteismist ei tea massid midagi.

Eesti jumala mõtet arendades tekib samuti hädaoht, kas meie mitte ainujumala usu juurest tagasi ei lähe primitiivsemate aegade poole. Rah­vuslik eesti, saksa, prantsuse jne. jumal ei või olla kõige maailma looja, kõigi inimeste ühine isa, see on vastuolus kristliku usutunnistuse taotlu­sega. Erijumalad on ajaloo andmetel olnud väga tülikas rahvas. Isegi kreeka Olümp, ühe rahva jumalate koondis, oli tüliõhutajate ja seikle­jate organisatsiooniks.

Jahve, Iisraeli jumal, on kõige tüüpilisem näide rahvuslikust jumalast. See oli verine ja toores vaim, kes oma äravalitud Iisraeli rahvale õiguse andis kõiki teisi rahvaid alaväärtuslikeks pidada ja hävitada.

Juudid, seda peab allakriipsutama, on kuni praeguse ajani kõige väljakujunenumad rahvuslased, ka rassiliselt. Selle juures ühendab neid usuline side, mis on tugevam kui ühelgi teisel rahvusel maailmas.

Juutide internatsionalistideks pidamine on tulnud sellest, et nad rahvusvahelisi liikumisi on organiseerinud. Kuid selle juures ei ole juudid ise oma ühiskonda rahvusvaheliseks muutuda lasknud. Kuigi nad endid teiste rahvaste asjadesse segada armastavad või on sunnitud segama, siiski ei ole teada juhust, kus mingi teisest rahvusest ja usust isik juutide ühiskonnas osa oleks etendanud. Nii ei olnud omal ajal Venemaa juudid nõus üldvene sotsiaaldemokraatlikusse parteisse, mille tegelaste hulgas oli palju juute, ära sulama, vaid nõudsid juutide esindust puht-juudi organisatsioonile Bund’ile. Kui seda ei saanud, astusid parteist välja. See oli loogiline järeldus jumala äravalitud rahva mentaliteedist.

Rahvussotsialistlik Saksamaa on nüüd asunud seda looma, mis juuti­del juba aastatuhandeid olemas. Rassiline ja usuline eraldumine teis­test rahvastest, ülemaailmne rahvuslik sakslaste organisatsioon rahvuskul­tuurilise ühtluse alleshoidmiseks ja sellel alusel iga teise riigi asjadesse segamine, see on „kolmanda riigi” ideeline sisu, rääkimata teiste rahvaste halvakspidamisest maadevõitmise õigustamise ülesandel. Muidugi ei või selliselt seisukohalt teiste jumalate tunnustamisest juttu olla.

Saksa rahvussotsialismi vaadeldes seisame tõepoolest eriskummalise nähte ees, et juudivastane Saksamaa, eitades aaria päritoluga usulist kosmopolitismi, teostab ehtjuudiIistel alustel seisva rahvusliku ühiskonna kujundamist. Tagajärjed on samad: rassiline Saksamaa omab sama salli­matu ja verise iseloomu, nagu see oli juutidel nende Jahve valitsuse päevil.

Meie oleme juudi ja saksa rahvusluse juures sellepärast vähe peatunud, et mõlema rahva ideoloogiline mõju on meile tugev. Aastasadade kes­tel on eestlased Saksast igasugu tõekspidamisi laenama pidanud, sunni­viisil ja vabatahtlikult. Nii meie rahvuslus kui sotsialism kannavad mõle­mad kadakluse ilmet. Oleks aeg selles mõttes vabama valiku poole püüda.

Jumala otsimisel ei või ennast välimusest ja nimetusest eksiteele viia lasta. Nimeliselt eesti jumal võib ideoloogiliselt kanda täielikult saksa, juudi või mõne teise päritolu pitserit. Taara nimigi on väga kaht­laselt gooti Thori nime sarnane.   Kuid see ei ole siiski oluline.

Arusaamatuste ärahoidmiseks olgu siin seletatud, et nende ridade kirjutaja kristliku kiriku seisukohti ei kaitse. Seal on säilinud väga palju primitiivsete aegade mõisteid ja instituute (kolmainsuse mõiste kui muistse polüteismi vastukaja, altari sakrament kui vereohvrite ajastu pärandus, ettekujutus inimese sarnasest isiklikust jumalast, kes kusagil taevas palveid vastu võtab ja täidab (antropomorfism), rääkimata Piiblialgelisest maailmaloomise loost). Kuid ma hindan kristluses menoteismi ideed ja põhimõttelisi kõigi inimeste, rasside peale vaatamata, vendluse tunnustamist, olgugi et need kristliku usufilosoofia lähtekohad on vara­semalt omased budismile. Rooma maailmariigi rahvusvaheline ise­loom ja rahvaste õiguse arenemine aitas selle kristliku monoteismi teos­tamiseks kaasa, lõi selleks pinna, mida Iisraelis mitte ei olnud.

Eesti usufilosoofia on, nagu mainitud, vähe arenenud. Ajakirja ,,Hiis” esimeses numbris on, peale toodud usuliste teeside, siiski veel üks tähele­panu vääriv lähtekoht, nimelt mõistuse kui usulise teguri täielik eitamine. „Taara ei ole määratav ega kujutav.” „Taara on see tundmata tuntud, see hingega tajutav”. Nii on sissejuhatavad põhilaused. Ja „Kustas’e” artiklist „Loomulikul teel” leiame, et usu alu­seks tunnustatakse usutunne, kui eluinstinkti üldavaldus. „T e a d u s  on sõltuv usust”, deklareeritakse. Teadus, meie teame, on ini­mese mõistusliku tegevuse tulemus, nii inimliku teadmiste tagavara loo­mise kui ka mõistuse metoodilise töötamise arendamise mõttes. Kui meie nüüd teaduse mittekompetentseks tunnustame meid jumalusega ühendama, siis läheme ju keskaegse usumäratsemise ajajärgu poole tagasi. Jumala mõiste, mis mõistusega resp. teadusega vastuolus, on väike ja arenematu. Usutunnistused, mis teadusega vastuollu satuvad, ei või püsida, sest nemad tahavad, et arenenud inimesed juba ajast jäänud kuid siiski veel pühakspeetavaid tõdesid tunnustaks. Jumaluse mõiste ei pruugi kunagi teadusega konflikti sattuda, ainult ta peab ühes viimasega arenema. Igavesi tõdesid pole senini veel inimeste kätte antud.

Teadus on sõjariistaks inimsoo võitluses olemise eest. Teda tunne­tele alistada on sellep. eriti rahvuslikult seisukohalt hädaohtlik. Mingi­sugune eluinstinkt ei või mõistust asendada. Sellepärast ei või ka rah­vuslikku jumalust defineerida kui mõistusele kättesaamatut nähet, ainult hingega, see on tunnetega tajutavat (siinjuures peame märkuse tegema, et ka tunded on mõistuse läbi distsiplineeritavad, seisavad väga mõistuse kontrolli all, teatud piirini isegi loomade juures).

Kokkuvõttes on autori seisukohad Eesti usu loomise suhtes järg­mised:

1.Rahvusliku jumala mõiste käib vastu meie arusaamisele looduse (kosmose) ühtlusest, mille järele ka jumalus (ettekujutus loodust kandvast algjõust) võib kõige inimeste tarvis ainult üks olla.

2.Rahvusliku jumala mõiste eeldab rahvaste ideoloogilist võõrastumist ja vaenuvahekordade tekkimist.

3. Taarausuliste lähtekoht, mille järgi teadus tunnustatakse sõltu­vaks ürgtunnetele rajatud usust, on keskaegne.

4. Jumal või jumalus, kellest ettekujutus   on   kohaldatud väikese rahva oludele, ei või mõju avaldada teistele rahvastele, see tähendab, ei või ideoloogiliselt oma rahvast kanda.  Ainult üldinimlikkudele seisukohtadele rajatud religioonid on maailma vallutanud. Primitiivne arusaamine jumalusest ei või ka kultuurilise väikerahva liikmeid endid ideeliselt ühendada.

Kõike seda arvestades tuleb rahvusliku usu loomise katsete suhtes ettevaatusele manitseda, et eesti rahvast mitte seada vaimse ja lõpuks ka poliitilise isolatsiooni seisukorda.

Studiosus.

Akadeemiast nr. 4/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share