Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 Jul

Eestlaste, liivlaste ja lätlaste vaatest ristiusule nende kristianiseerimise algul.

 

    

Meie rahva usund enne kristianiseerimist seisis kõigepealt oma surnud esivanemate hingede austamises, õigemini nende teenimises, nende eest hoolitsemises. Siirdudes surmaga teise, nägematuse maailma sai inimene, või ütleme tema hing üleloomulikud võimed võrreldes elavate inimestega: ta võis saata elavaile kõiksugu õnne­tusi, aga ka õnne, head karja-, vilja-, kala- jne. õnne. Surmaga ei katkenud inimese sidemed oma sugulastega: ta jäi endiselt neile lähemale kui teistele, võõrastele, nagu ta eladeski oli seda olnud. Seepärast aitas ta kõige pealt oma järelejäänud omakseid, nagu ta teiselt poolt nende vaenlasile oli vaenuline. See-eest pidid aga need elavad omaksed oma surnute eest hoolitsema. Kuna inimese „elu” peale surma kujuteldi täiesti samasugusena nagu see oli olnud enne surma, olid ka surnute tarbed samasugused; nad sõid ja jõid endi­selt, nad käisid endiselt riides ja kandsid endiseid ehteid, jah nad võitlesid nagu eladeski ja tarvitasid samu relvi jne. Sellepärast anti surnule kalme selle teise maailma jaoks kaasa riided ja ehted, relvad ja tööriistad, toitu ja toidunõusid. Teatud päevil peale surma peeti surnuid meeles, käidi nende kalmil, viidi neile toitu jne. Seda kõike seks, et surnud omaksed ei pahandaks, et nad oleksid heatahtlikud elavaile ja viimaste heaks käekäiguks omast kohast kaasa aitaksid. Jäeti surnud hooletusse, võisid nad ellujäänuile õnnetusi saata. Aga mitte ainult oma otsekoheseid surnud omakseid ei teenit. Hingesid või haldjaid nähti igal pool looduses: jõgedes, allikais, puis, metsis, kivides jne. Vahest olid need vete, metsa jne. õnnetul või muidu teadmata kombel surnute hineged. Ka nende eest pidi hoolitsetama, neile teatud ajal ohvreid toodama, et nende heatahtlikkust võita, sest needki võisid anda õnne või õnnetust. Seega oli meie esivanemail palju haldjaid, kui tohib öelda palju jumalusi, igal pool looduses esinesid nad. Kui oli eriti Skandinaavia mõjul mingi ülema, tähtsama ja üldisema jumaluse Thor-Taara mõiste kujunemas, oli see alles algusel ega olnud vist veel täit selgust saanud. See haldjate või jumaluste hulk oli tähtis ses suhtes, et see tegi usundi teatud mõttes sallivaks ja vastuvõtlikuks: puututi kokku mõne teise rahva ja usundiga, õpiti tundma mõnd jumalust, mida seni ei tun­tud, siis võidi seda kergesti oma endiste jumaluste kõrvale vastu võtta, ilma, et see oleks sünnitanud suuri raskusi: hakati teenima endiste kõrval veel uut jumalust, endiste haldjate vastu jäi seejuures loomulikult suhe endiseks.

Nagu öeldust juba selgub oli sel usundil kõige pealt prakti­line iseloom. Ei austet haldjaid eestkätt mõne puhtusulise tarbe või tungi rahuldamiseks, vaid praktilise otstarbega, seepärast, et see oli tegelikult kasulik, et saada rohket viljasaaki, karja õnne jne. ja teiselt poolt, ära hoida õnnetusi, haigusi, mis johtusid lepitamata või pahadest haldjatest. Kõik haldjad, jumalused olid nagu elavad ini­mesedki, kord head, kord halvad, vahel heatahtlikud, vahel jälle pahased ja vaenulised selle järgi kas neid meeles peeti, nende eest tarviliselt hoolt kanti või mitte. Mingit absoluutselt head jumalust, mingit põhimõttelist vahet absoluutse hea ja kurja vahel, nagu risti­usus, ei tuntud – see nägematu jumaluste riik oli asustet igapidi samasuguste heade ja halbade tunnete ja tungidega olevustega nagu nähtavgi maailm oma inimestega. Selleski tuleb tolleaegse rahva usundi tegelik iseloom nähtavale. Seepärast oli tolleaegsele eestlasele arusaamatu ka patu mõiste, nagu ristiusk seda tundis.

Nii paar iseloomustavat joont meie esivanemate usundist. Seejuurde tuleks tähendada, et kõigist üksikasjalisist, rahvuslikest lahkuminekuist hoolimata, võime vist pidada samal kultuurilisel järjel ole­vate eestlaste, liivlaste ja lätlaste usundi peajoontes samasuguseks.

Kõiki neid üldtuntud asju oli tarvis siin meelde tuletada seks, et kui nüüd otsekohe küsimuse juurde asume, kuidas omal ajal eestlased ja nende naabrid ristiusule vastu tulid, siis juba ette, puht teoreetiliselt võib öelda, et nende vahekorra uue usundiga määrasid need mõisted ja vaated, mis nende hulgas seni olid maksvad. Sest kui niisuguse omalt tasapinnalt nii palju meie rah­vaste usundist   lahkumineva  uue  õpiga,   millega   meie   maaderahvail seni suuremaviisiline tutvumine ei olnud võimalik, tuldi korraga suurte hulkade, tervete rahvaste juurde, siis ei olnud võimalik, et viimased oleksid selle õpi võinud omandada otsekohe sisuliselt. Mõnel üksikul inimesel oli see küll võimalik, aga terved rahvad ei võinud korraga loobuda omist seniseist tõekspidamisist, vaid tahes või tahtmata andsid uuelegi õpile, mille tutvustamiseks esialgu pea­legi nii vähe aega ja võimalusi oli, oma harjunud tähenduse, osalt sisugi. Seda teoreetilist arvamist ei tõenda meile mitte ainult hili­semad teated keskaja lõpult, kus seisukord hoolimata kahe-kolme aastasaja tööst, ei ole teistsugune, vaid ka kaasaegsed, Läti Hendriku teated.

Kristlik missioon, millest meie teated juba üksikasjalised, algab kõigepealt liivlaste juures. Rahvas ei ole sellele vaenuline, on koguni vastutulelik. Kuid siin näeme otsekohe, et rahva vahekorra sellega määravad praktilised põhjused, otsekohene kasu, ega mingi sisuline õpist arusaamine, selle hindamine, omast usundist paremakspidamine. Peale leedulaste röövretke lasevad endid mitmed Üksküla liivlased ristida, et Meinhard neile ehitaks kantsi. Samuti paluvad Holmi liivlased endile lossi ehitada ja lubavad endid selle eest lasta ristida (Läti Hendrik ütleb pilkavalt: „olgu mis nõuga tahes”. Aga nii pea kui kindlustused valmis, ei mõtlegi nad endid ristida lasta, vaid isegi juba ristitud pesevad ristimise maha, sellega tõendades, et vähemalt liivlaste suurtele hulkadele ristiõpil ei olnud mingit sisemist külgetõmbavust.

Peale sõjalise kaitse korraldamise, oli kultuuriliselt kaugel ees olevast Lääne-Euroopast tulnud preestreist ka muidu igapidi kasu: nad arstisid haigeid, õpetasid vahest paremat põlluharimisviisi ja andsid arvatavasti muudki nõu. See kõik kokku oli kõige mõjuva­maks põhjuseks, miks liivlased missioonile olid vastutulelikud. Mui­dugi ei taheta siin väita, et liivlased täiesti teadlikult ekspluateerisid „rumalaid” preestreid, et nad ei arvanud nende õpi taga olevat mingit üleloomulikku, jumalikku võimu, vaid kahtlemata nägid nad preestreis mingi võõra .jumaluse võimu kandjaid, teatudviisil „tõde”. Aga põhjused, miks nad ühel või teisel juhtumisel seda võõrast jumalust lubasid teenima hakata, ei olnud uue usundi sisus, vaid selles välises kasus, mis selle vähemalt näilise omaksvõtmise läbi saadi. Seejuurde tähendetagu, et ristimisest ja uude usku pöördumisest alguses ei saadud aru kui vana esiisade usundi täielist mahajätmisest uue kasuks, vaid siin võeti arvatavasti oma teada ainult endiste jumaluste kõrvale uus, seni tundmatu ju­malus, mida nüüd teiste kõrval ka teeniti, kuna selle preestrite kaudu avalduvat jõudu oli saadud näha ja tunda. See oletus näib olevat loomulik, kui mõtelda uue jumala teenimist inimeste seisu­kohalt, kes seni olid harjunud igalpool looduses nägema hulga juma­lusi – neile oli võimatu neid korraga olematuiks mõtelda ja nende asemele kujutella üht ainust jumalat. Selt seisukohalt on ka arusaadav kuidas rahva seas ristiusk ja esiisade usund elas aastasadu kõrvuti ja segamini.

Mingi uue jumaluse võtmiseks endiste kõrvale ei olnud liiv­laste kui ka teiste siinsete rahvaste oma usundi polüteistliku laadi juures, nagu eelpool mainiti, suuremaid raskusi. Ja nii näemegi, et liivlased suhtuvad alguses kristliku missiooni – tol ajal alles rahu­liku missiooni- vastu sallivalt, tulevad mitmel korral isegi vastu ja lasevad endid ristida, olgugi ainult praktilistel motiividel, nagu nad üldse olid harjunud usundit võtma praktiliselt. Siis aga sünnib sama rahuliku missiooni kestel, veel kauemat aega enne sunnimissiooni algust rahva vahekorras misjonäridega pööre, rahvas muutub pealt näha iseendast nende vastu vaenuliseks: nii mõtlevad nad Meinhardi ära ajada, koguni surmata, samuti Bertoldi, kuigi see tulnud kinkidega rahuliku preestrina. Selle põhjuseks on vist osalt küll Meinhardi ähvardus tuua väge maale. Sest hoolimata sellest, et mõni liivlane vahest oli tõesti ristiusule võidet, oli preest­rite jutlus üldiselt jäänud arusaamatuks, nagu oli arusaamatu kristlik missioonitöö üldse. Sest mõte, et teistele mindi oma usku pakkuma, oli iseenesest täiesti võõras rahvale, kes arvas, et neid jutlustajaid ainult vaesus ja nälg on nende maale ajand. Pettunud Meinhard oli siis hakanud mõtlema tol ajal väga populaarse sunnimissiooni peale ristisõjaväe maalekutsumise abil. See võis ärritada rahvast, kuid liig suurt tähtsust sel esialgu vist ei võinud olla: ta ei saanud omal eluajal ähvardusist kaugemale ja ei võinud ju Meinhard ainult ähvar­dustega oma tööd jätkata. Samuti püüab Bertold kõike teha, et meelitustega rahvast võita ja ometi mõteldakse teda surmata. Sel vaenul olid nähtavasti muudki põhjused ja meil on osutusi selleks, et need põhjused olid kõigepealt nimelt usulist laadi. Näib, et liivlaste hulgas oli ristiõpetuse vastu tekkinud usuline reaktsioon. Läti Hendriku kroonikast kuuleme, et liivlased kardavad uuest usundist endale õnnetusi, uputust ja haigusi ja saadavad m. s. puukuju, mille arvavad saksilaste jumalaks, Väina veega minema, küsides endi omilt jumalailt nõu. Samuti usuline põhjus näib olevat kahe ristit liivlase surmamisel Ogeri jõe ääres.

Et tekkinud vastolu oli kõigepealt ka just usulist laadi, on arvata see­pärast, et see algas juba enne sunnimissiooni ja on isegi põhjuseks, miks Bertold sunnimissiooni teele asub. Peale usulise põhjuse ja, nagu juba mainiti, vahest osalt ähvarduste ristiväge tuua – Mein­hardi ajal – ei leia meie teisi mõjuvaid põhjusi, miks liivlased muutusid vaenulisiks neile igapidi kasutoovate preestrite vastu. Sest maksude suhtes – mis veel võiks tulla küsimusse – olid esialgu preestrid kindlasti tagasihoidlikud. Nad elatasid endid vist suurelt osalt ise, vist said ka toetust kodumaalt ja kuigi nad oleksid väikseid makse võtnud, siis ei olnud sarnaste maksude või õigemini ohvriandide toomine liivlasile nagu teisilegi soomesugu rah­vaile vist mitte tundmatu asi, nendega arvati endile heatahtlikuks tehtavat kristlaste jumalat.

Seega iseloomustab teist järku liivlaste vahekorras missiooniga järjest kasvav vastolu. Kuidas usuline opositsioon tekkis, seda pole mitte raske arvata. Vist asusid vastasrinda kõige pealt rahvatargad kes arvasid uue jumala teenimise mitte meeldivat esi­isade jumalaile. Selle loomuliku vastolu tegi aga iseäranis teravaks asjaolu, et ristiusk ei sallinud oma jumala kõrval teisi, vaid nõudis järsult mitte ainult oma jumala ülimaks tunnustamist, vaid koguni esiisade usundi kõrvaleheitmist, selle mälestustegi hävitamist. Meie vist ei eksi, kui just selles kogu rahva arusaamisele võõras ristiusu monoteismis näeme asjaolu, mis tegi vastolu uue usundi vastu eriti teravaks. Kuna uus usund peale tungides ähvardas vana hävitada, tekkis loomulikult rahvas kartus, et selle vastuvõtmisel vanad jumalused hakkavad kätte tasuma, saatma haigusi ja uputust, nagu ütleb kroonika. Seda rahva kartust ei jätnud targad ja muud esiisade usu kaitsjad muidugi mitte kasutamata. Ja nii saame aru, miks tõuseb vaen preestrite, m. s. iga hinna eest meeldida püüdva Bertoldi vastu, miks saksilaste „jumala” leidmisel küsitakse nõu omilt jumalusilt, miks see ära saadetakse, miks kaks ristit liivlast surma­takse, s. o. ohverdetakse pahandet jumalusile. See usuline opositsioon on viimati nii tugev, et kui Bertold tuleb oma väega maale ja ette paneb ristimist vastu võtta, liivlased hoolimata ähvardavast sõjast vastavad eitavalt.

Nii läks rahulik kristianiseerimistöö liivlaste juures vahest peale mõne erandi nurja. Kuigi seda alguses vähemalt salliti, muutus vahekord selle vastu hiljemini vaenuliseks. Aga nurjamineku põhjus ei seisnud muidugi mitte ainult eelpool mainit vastuvoolus, vaid selles, et kristlik õpetus oma armastuse, lunastuse, õndsuse, absoluutse hea ja kurja mõistetega oli liivlaste rahvahulkade senise praktilise usundi käsitusist nii palju lahkuminev ja kõrgem, et sellest aru ei saadud, et selle järgi tolleaegse rahva arenemisastme juures ei tuntud laie­malt tarvet. Vastutulek oleks muidugi olnud teine, kui rahvas oleks olnud kõrgemale arenend, kui sel või mõnel muul põhjusel vana usund enam poleks pakkunud rahuldust, kui see oleks juba nii ütelda olnud lagunemas. Seda me aga ei näe liivlaste juures, vaid rahva usund paistab siin veel olevat täies jõus. Sama ja vist veel suu­rema õigusega võime öelda eestlastest, kuigi meie teated neist vähe­seist rahuliku misjonitöö katseist mis nende juures tehti, on enam kui puudulikud. Siiski nii palju kui neid teateid olemas, näitavad nad, et eestlaste juures algusest peale vist mingit vastutulelikkust saksa preestreile polnud, vaid et neid otsekohe vaenusteti. Vist hin­nati siin kristlikku õpetust ja preestreid veel vähem kui liivlaste juures. Seevastu teame lätlasist, et nad ise palusid sakslasi neid ristida, sest nad lootsid ja said seeläbi abi oma naabrite, eestlasteja liivlaste vastu, kelt nad seni olid kannatanud palju ülekohut, nagu ütleb Läti Hendrik.

Seega oli iga rahva suhe kristianiseerimistööle teatud määrani erisugune, olenedes nähtavasti iga rahva tugevusest ja elujõust. Kõige vastutulelikumad, lätlased olid nähtavasti ka kõige nõrgemad, nagu ütleb meie kroonika. Nende nõrkus olenes vist nende asu­kohast keset vaenlasi: neid piirasid nii mitmest küljest eestlased, liivlased, venelased ja osalt leedulasedki, kuna eestlastel ja liivlastel olid vaenlased enam ainult ühel pool. Ka lätlaste arv, keda kro­onikas mainitakse lätlaste või letgallaste nime all, ei võinud olla suur, sest nad elasid umbes 1/4-l pärastise Liivimaa alal, viimase kagunurgas ja ainult vähe ida poole. Praeguse läti rahvaga ei tule neid segada, sest see on tekkinud hiljemini veel mitmest muust hõimust, semgallasist, seloonidest jne., kes tol ajal elasid eraldi ega nähtavasti aidanud või toetanud omi põhjapoolseid hõimlasi. Pihkva venelased olid lätlased vähemalt Tolova maakonnas juba enne sakslasi alla heitnud ja välispidiselt ristindki. Seega olid lätlased üldiselt nähtavasti kõnesoleval ajal kaunis masendunud ja mitmeti harjunud endi üle tundma teisi isan­daid. Vahest oli see väline masendus oma varju heitnud ka nende usulisse ellu, olid ju nad mitmel ja mitmel korral pidanud nägema oma jumaluste nõrkust teiste, vaenlaste jumalate vastu. Seepärast on nende vabatahtlik kristlaste jumala vastuvõtmine (oma teada, nagu juba mainiti, küll ainult oma jumaluste lisaks) arusaadav.

Liivlased, olgugi ka osalt, Väina ääres, venelaste maksualused, olid Läti Hendriku teatel juba tugevamad, nende jõud ulatus vähe­malt lätlasist üle. Asudes suure ja elava lääne-ida vahelise kauba­tee ääres, olid nad aga ka võrdlemisi enam kui teised kõnesolevad rahvad seni kokku puutunud kõiksugu võõraste mõjudega, mida m. s. tõendavad ka muinasleiud nende maalt. Seeläbi oli muidugi nende usundki võinud seganeda enam kui teistel võõraste mõistetega. Seeläbi võis ka nende silmaring ja arusaamine olla mitmeti avaram ja vahest ei ole juhus, et meil on just liivlaste alalt teateid mõnest ristitust, kes vahest oli võinud enam kui väliselt omandada ristiõpi. Aga siiski jäävad liivlased omas üldsuses ristiõpi vastu külmaks, nende usk iseendi ja oma jumaluste jõusse on veel tugev ega anna vabatahtlikult alla, vaid peab sõjalise jõuga selleks sunnitama.

Kõige ägedamad olid eestlased missioonile vastu hakkama vist küll kõige pealt oma välise tugevuse ja iseteadvuse tõttu. Eestlased olid seni olnud vabad, isegi Ugandi eestlased, keda venelased pida­sid oma maksualuseiks, ei teadnud ise sellest midagi. „Makse” võidi neilt saada ainult röövides ja nad tõid need kohe jälle tagasi, tehes omakord retki Venesse. Sama õigusega nagu venelased nende maad, oleksid nad võinud pidada oma maksualuseks mõnd vene, näit. Pihkva ala. Eestlased olid kõigist oma vastaseist alati saanud jagu ega olnud veel ühtki tõelist ja püsivamat ülemvõimu omal maal tundnud ning olid sellekohaselt iseteadvad ja uhked. Olgugi, et eestlasil oli olnud kaunis palju kokkupuutumisi naabritega eriti läänepoole, ei olnud see siiski nende kultuuri avaldanud nii suurt mõju nagu liivlaste juures. Muinasleiud tolt ajalt näitavad mitmeti eestlaste suuremat konserva­tiivsust võrreldes näit. liivlastega. See on väga loomulik, sest on õieti öeldud, et mida tugevam on teatud rahvas, seda konservatiivsem on ta. See on muidugi maksev ka vaimlise kultuuri ja usundi alal. Eestlased olid enam kui naaberrahvad kindlad omas isaisade usus kui rahulik missioon oli äpardunud liivlaste juures, võis sel seda vähem olla pinda eestlaste seas.

Rahulikul missioonil ei olnud pinda Läänemeremail. Veel vähem arusaadav oli iseendast muidugi sunnimissioon, mis piiskop Albertiga siin järjekindlasti algab. Nüüd ühines kristianiseeritava rahva ettekujutuses uus usund tahes või tahtmata kõige selle vägi­vallaga, tapmiste ja röövimistega, millega see toodi. Sest rahvas, kellele nagu juba mainiti, kristlik missioonimõte, oma usundiga teiste õndsakstegemine, ei võinud iseendast kuidagi olla arusaadav, pidi uue usundi pealesurumises nägema ainult üht orjastamise abinõu, pealegi kui ristimine ja ilmalik allaheitmine nüüd käisid käsikäes. Õieti ei või ristiusu seisukohalt selle hullemat pea peale pöörmist mõtelda, kui mis nüüd sündis siin. Ristiusk, mis oli armastuse usund, sai rahva silmis hirmsaks nuhtluseks; Kristus, kes pidi olema armastuse juma­laks, sai nüüd rahva ettekujutuses julmaks, kurjaks hävitajaks, hirmu­tiseks ja rahvapiitsaks, missugust enne veel ei tuntud. Nii ei tea Järvamaa naised nende juurde röövima tulnud saarlastele hirmsamat karistust soovida, kui et neid „lööks kristlaste jumal”! Ja see arvamine jäi rahvasse kahtlemata veel kauaks ajaks, sest kõigi järgne­vate põlvede mälestuses pidid vabaduse kaotus ja kõik sellega kaasas olnud koledused ikka jääma ühendusse ristiusu maaletoomisega. Sest õiget ettekujutust saada kristliku usundi mõisteist oli nüüd sunni­missiooni ajal veel vähem võimalik kui varem, seks olid takistuseks sõjaolud ja kiirus, mil õpetamine ja ristimine sündis. Selle lisaks tuli veel Eestis saksa-taani vastolu ja tülid. Kumbki pool pidi jut­lustama üht jumalat, üht ja sama usku, kuid nüüd vaenusteti vasta­misi üksteise vaimulikke, ei tunnustet teise ristimist, poodi üksteise ristituid. Nii võis rahva arvates uus usund olla ainult sissetungijaile üheks abinõuks endid maksma panna, rahvast alla heita ega milgi tingimusel õnnistuseks, mida see olla tahtis. Seepärast ka kuigi ristivägi juba ähvardab hävitamise ja tapmisega, näit. ei keeldu ainult eestlased uut usku vastu võtmast, mida neile lepitustingimusena pakutakse, vaid koguni mõnitavad seda. Vabanedes välisest orjusest, heidetakse kõrvale ka ristiusk, ohverdetakse ja kutsutakse appi algavasse võitlusse omi isaisade jumalaid.

Usuline orjastus oli aga see, mis rahvale pidi olema iseäranis raske, mis oli tema arvates vist osalt kõige muude õnnetuste ja kannatuste põhjuseks. Sest olles sunnit teenima võõrast jumalat, pidid rahva arvates olema sellest pahandet omad jumalused ja haldjad ja viimased muidugi tasusid seda rahvale, suurendades õnnetust. Veel enam, rahva arvates ei võinud võõra kombe järgi maetud sur­nudki saada rahu, vaid kiusasid kodukäijatena elusolijaid. Seepärast, kui rahval läheb korda 1223. a. vabaneda, puhastab ta omad majad kurjast võõrast jumalast, kes vanu häid haldjaid peletab, kaevab sur­nud välja, põletab ja matab nad uuesti vanade kommete järgi. Rahvas sattus tõsisesse hingelisse kitsikusse, kuna ta oma veendu­muste ja harjumuste vastu pidi toimetama, seega ise õnnetusi välja kutsudes, kuna aga uus usund selle asemele midagi ei pakkunud. See traagiline seisukord pidi tunduma igale kõnesolevale rahvale seda raskem, mida vabam ja iseteadvam see oli olnud enne allaheitmist. Lätlased olid võinud tasuda oma verivaenlasile nüüd endist ülekohut – seega oli nende seisukord kõigest hoolimata osaltki rahuldav. Liivlased pidid seevastu valusasti tundma alandust ja kaksikolu, mil­lesse nad olid usuliselt langenud. Kõige raskem aga oli eestlaste seisukord. Igapidi tugevaimad ja iseteadvaimad kõigist kolmest rahvast ei andnud nad ka enne alla ega tahtnud uuest usust kuulda kui nende jõud ja uhkus vereojadesse oli uppunud.

Tekib vahest küsimus, kas meie seisukorda liig tumedalt ei näe, kas siiski kristlik kirik üheski suhtes ei toonud mingit valgust siinseile paganaile. Siin ei taheta muidugi eitada, et mõne kristliku kombe, õigusemõiste jne sissetoomisega, jah mõnele üksikule ka teatud usulise rahulduse pakkumisega uus usund ei oleks mõjunud. Kuid kõik see jäi mõneks üksikuks juhtumuseks kõige selle üldise mitterahulduse ja hingelise kitsikuse kõrval, mida see kogu rahvas tekitas. Katoliku preester, kes meile kristianiseerimise käiku siin maal kirjeldab, kes ei võiks maha vaikida ristiusu toodud õnnistusi, ei ole vähemalt mingisuguseid andmeid meile jätnud selle kohta, et rahvale kirik oleks suutnud laialisemalt pakkuda mingit sisemist rahuldust. Ilmalikuks muutunud paavstikirik oli algupärasest kristlikust vaimsusest eemale kaldunud, oli oma tolleagse tegu-pühadusega iseenesest vahest küll võrdlemisi lähemal usundit ainult aineliselt ja tegelikult mõistvale paganusele, kui seda on meieaegne kristlik kirik, oli aga oma usundilistelt käsitustelt siiski küllalt kauge siinseile pärismaarahvaile. Tolleaegne kirik ei pidanud tarviliseks rahvast õpetada, et teda kristliku usundi mõistmisele üles aidata vaid arvas rahva õndsakstegemiseks küllaldaseks välist ristimist. Seetõttu sai rahvas tolleaegseis oludes uue usundi sisust täiesti perversi ettekujutuse või ei saanud parimal juhusel mingit käsitust ja see jäi talle kaugeks ja võõraks kristlik kirik oma rahva elu ja hinge mittetundvate, tihti ka keelt mitteoskavate hingekarjastega selleks meil on osalt jäänud läbi aastasade veel kuni viimase ajanigi.

H. Moora

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 3/1924

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share