Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

25 Jun

Demokraatia liigitusest uusima ajaloo valguses.

 

  

1.

Nähtuste teaduspärane tunnetamine vajab oma esemete mitmekesi­suse ületamiseks ja nende kirjeldamise, liigendamise ning seletamise või­maldamiseks kindla ja täpse sisuga üldmõisteid, mille loomine on iga tea­duse olulisemaid ülesandeid. Kuid selliste põhimõistete kogum ei tohi kivineda mingisuguseks lõplikult fikseerunud süsteemiks. Uued tähele­panekud ja juurdlused sunnivad alatasa senist mõistete süsteemi revidee­rima, milline toiming osutub seda põhjalikumaks, mida rohkem on lisandu­nud vahepeal uusi nähtusi ja vaatekohti. Gustav Schmoller võrdleb õigusega häid mõistete definitsioone teravate mõõkadega: neid tuleb alatasa teritada ja uuest metallist uusi mõõku juurde valmistada; ent samal ajal pole mingit mõtet vanu mõõku lakkamatult taguda ja haamerdada või uusi mõõku valmistada sel juhul, kui ei leidu midagi, mida nende abil võiks raiuda ja lõigata.

Ühiskonnateaduste alal on nende uurimisesemete äärmiselt komplit­seeritud ja alatasa fluktueeruva laadi tõttu väga raske luua uuritavate nähtuste loomusele vastavaid, nende tunnetamist vajalikul määral edasi­viivaid kasutamiskõlvulisi üldmõisteid. Ka sõltub siin teaduspärane tun­netamine tugevasti kujunenud keelepruugist, aja meeleoludest ja uurija enda sümpaatiaist ning antipaatiaist. Seetõttu satutakse neil aladel kõr­valistele radadele, mõnikord lausa eksirännakuile kergemini kui eksakt­teadustes.

Öeldu illustreerimiseks pakub häid näiteid demokraatia ja demo­kraatliku riigi mõistete areng viimaste sajandite jooksul. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal pidas G. Β a b e u f, kes teatavasti taotles eraomandi tunduvat piiramist ja ühisomandile toetuva riiginduse loomist, oma suunda ainsaks tõeliselt demokraatlikuks suunaks. 1848 a algul ilmunud „Kommunistlikus Manifestis” samastatakse proletariaadi tõusu valitsevaks klassiks tõelise demokraatliku korra saavutamisega. Nii olid tolle aja käsituses demokraatia ja sotsialism teineteisele üsna lähedal seisvad näh­tused. Ühes 1849. a. peetud kõnes nimetab Bismarck demokraati­deks agraarse revolutsiooni taotlejaid, kes ihkavat rüütlimõisaid ära jao­tada maatööliste vahel. Kuid mõnikümmend aastat hiljemini oli P.-A. Ühendriikide president W. W i I s ο n, keda üldiselt peeti demokraatlik­kude ideede innukaks eestvõitlejaks, samal ajal veendunud sotsialistlik­kude püüete vastane ja suhtus Venes võidulepääsenud kommunismisse kirgliku eitamisega. Järelikult oli demokraatia üldlevinud käsitus vahe­peal oma sisult tugevasti muutunud. Nii riigiõiguses kui ka tavalises keele­pruugis oli XIX sajandi lõpuks võidule pääsenud vaade, mille järgi demo­kraatiat iseloomustati kui teatavat väga üldise iseloomuga formaalset abstraktsiooni. Demokraatliku riigi all mõisteti eraomandi institutsioonile toetuvat kodanlikku riiki, kus rahvaesinduse valimine toimub üldise vali­misõiguse põhimõtte alusel ja kus vägivaldseile meetodeile eelistatakse rahulikku ja seaduspärast, rahva üldtahtega vormiliselt kokkukõlastatud reformitegevust.

Selline puhasformaalne demokraatia mõiste on aga osutunud kon­kreetse tegelikkuse seletamisel üsna vähepakkuvaks ega ole suutnud vajalikul määral soodustada vastavate nähtuste tunnetamist. Sest säärase üldise ja oma loomult alati samasuguse abstraktsioonina ei ole demo­kraatlik režiim ajaloo kestes kunagi kusagil eksisteerinud: ta on esinenud ikka teatava konkreetse sisuga poliitilise liikumisena, mida kannavad igal antud juhul teatavad kindlad ühiskondlikud jõud, kes oma tegevuses taotlevad teatavaid konkreetseid eesmärke. Juba Aristoteles sai aru, et riikide õige olemuse selgitamisel ei tule arvestada ainult nende põhiseadust või traditsioonilist põhikorda; seetõttu ta ei piirdu teatava riigi paigutamisega demokraatiate või oligarhiate, vabariikide või monarhiate liiki, vaid jälgib väga üksikasjaliselt eri klasside võimusuhteid antud riigis, püüdes täpselt selgitada, millisele ühiskondlikule kihile kuulub tõeline poliitiline võim. Ja 1860-ndate aastate algul rõhutas Preisi põhikorra konflikti ajal samu seisukohti väga teraval kujul Ferdinand Lassalle. Tema arvates ei seisne teatava riigi tõeline põhikord mingis täiskirjutatud paberilehes, vaid selle riigi rahvastiku eri kihtide tõelisis võimuvahekorris: „põhikorra küsimused on oma olemuselt mitte õiguse, vaid võimu küsimused; kirjutatud põhiseadused omavad vaid siis väär­tust ja kestvust, kui nad väljendavad tõelisi, ühiskonnas esinevaid võimu­vahekordi”.

Ka demokraatlikus riigis ei kattu sageli selle konkreetne poliitiline sisu ta välise, vormilise kujuga. P.-A. Ühendriikide põhiseadus on prae­guselgi hetkel üldiselt samasugune, millisena ta loodi poolteist sajandit tagasi, kuigi reaalsed võimuvahekorrad on selle pika aja kestel mitmelgi korral üsna oluliselt muutunud ja Ameerika ühiskond on vahepeal oman­danud XVIII sajandi omast põhjalikult erineva ilme.   Samuti on demokraatia hüüdsõnade all esinenud liikumised avaldunud eri mail ja eri rah­vail üksteisest väga tugevasti lahkumineval kujul. Mägise Šveitsi kantonid Alpide külgedel ja jalamil, Põhja-Ameerika mõõtmatud lagendikud, kalurikülad Norra looklevate fjordide ääres, Lancashire’i vabrikusuitsust mustunud suurtööstusrajoonid, – kõik need oma ühiskondlikult struktuu­rilt omavahel suuresti erinevad alad on viimase sajandi jooksul üle ela­nud erikujulisi ja erisihilisi liikumisi, mida kõiki on aga siiski võimalik ühel või teisel viisil ühendusse viia demokraatliku arengu mõistega.

Viimaste aastakümnete kestes on toimunud kõrgkapitalistliku ühis­konna põhjalik sisemine demokratiseerumine. Selle tagajärjel on polii­tiliselt aktiveerunud ka need laialised rahvamassid, kes varemini vaid üsna passiivsel kujul osa võtsid oma riigi poliitilistest eluavaldustest. Nüüdisaja suurtööstuslik areng on viinud senise agraarse ühiskonna urbaniseerumisele, koondades suurlinnadesse määratu suured inimhulgad, kes ühest küljest siin peavad alluma tehniliselt viimisteldud majandusvormide üksikasjadeni reguleeritud käigule, teisest küljest aga tihedas omavahe­lises kokkupuutes alistuvad kergesti mitmesuguseile massisugestioonele ja käituvad avaliku elu areenil sageli mitte valgustatud mõistuse, vaid ohjendamatute instinktide ja teiste irratsionaalsete hingeliste jõudude mõjul. Needsamad inimesed, kelle tegevus kutselisel alal on viimaste peenusteni ratsionaliseeritud, võivad mingi üldiselt leviva massiafekti mõjul muutuda mõttetult hävitavaiks mässajaiks või fooreiks sõdureiks, kes jõhkralt ja brutaalselt hävitavad inimelusid ja kultuurihüviseid.

Säärase Stimmungsdemokratie areng on Maailmasõja järel ellu kutsunud mitmed uued poliitilised suunad ja riigivormid, mis hästi ei taha mahtuda riigiteaduse traditsiooniliste mõistete raamidesse. Moo­dustades oma olemuselt endiste autokraatsefe riigivormide ümber­kohenduse moodsamate hüüdsõnade all, tegelevad neoabsolutistlikud (fašistlikud, rahvussotsialistlikud või kommunistlikud) režiimid siiski palju rohkemal määral laiade rahvamassidega, kui seda omal ajal tarvitsesid teha monarhid jumala armust. Kuigi nad tegelikult toetuvad teatavaile kitsaile kihtidele, on nad sunnitud masside poolehoiu säilitamiseks mitme­suguste massilavastuste (hiigelkongresside, paraadide jne.) kaudu looma illusiooni, nagu kannaks neid mingi kogu rahva teenistuses seisev, üldi­sele hüveolule suunatud poliitiline liikumine. Endakaitse huvides püüa­vad sellised režiimid igapidi simuleerida rahva üldtahte ja vaba avaliku arvamuse olemasolu, ent tegelikult asendab viimast võimu teostava vähemiku poolt üldsusele ettedikteeritud dogmaatiline doktriin.

Et neile neoabsolutistlikele režiimidele on omased mõned demokraatiaile iseloomulikud jooned, siis on neidki oma põhiloomult ilmselt autokraatlikke riigivorme hakatud mõnede poolt siduma  demokraatia mõistega, nähes neis teatavaid moodsa ühiskondliku arenguga kokkukõlastatud demokraatliku riigi uusimaid arenemisfaase. Näit. on tuntud Austria riigiõiguslane Η. Κ e I s e n iseloomustanud Nõukogude-Vene riigi põhikorda kui kaugele arenenud demokraatiat. Ka meil Eestis on n. n. korrastatud demokraatia pooldajad taotelnud vapsismi ajajärgul sel­list „korda”, kus vaevalt midagi oleks säilinud tavalistest demokraatlikest vabadusist ja rahvavalitsuslikust režiimist.

Nii on demokraatia mõiste viimaseil ajul kaotanud igasugused kind­lamad kontuurid ja omandanud liiga laialivalguva ja ebamäärase sisu. Seda mõistet on hakatud rakendama lausa heterogeensete riikliku elu nähtuste kohta. Kui jälle Schmoller’i võrdlust rakendada, siis võib öelda, et ühest küljest on lastud roostetada vanad mõistemõõgad ega ole küllaliselt hoolitsetud nende ajakohase teritamise ja haljastamise eest, teisest küljest aga hakatud sepitsema selliseid ebatavalisi mõõgaliike, mis nüüdisaegseiks võitlusiks lausa kõlbmatud. Korrastatud demokraatia kõrval kõneldakse nüüdisajal palju ratsionaalsest demokraa­tiast, reguleeritud demokraatiast, tasakaalusta­tud demokraatiast ja isegi „m oraalsest” demokraa­tiast. Siit edasi minnes võidakse hakata samasuguse õigustusega kõne­lema näit. hästikasvatatud ja kurikalduvustega, hea- ja pahaloomulisest, mõistlikust ja ülekäteläinud demokraatiast, sest mingisugust sisu saaks ühendada igaühega neist selliseist mõisteist. Teisest küljest tekib aga loomulikult kohe küsimus, kas sellelaadilised mõistete kombinatsioonid suudavad meile pakkuda midagi olulist ja väärtuslikku konkreetse ühis­kondliku ja poliitilise tegelikkuse teaduspärasel tunnetamisel, kas nad aitavad suurendada, rikastada ja soodustada lähema ajaloolise mineviku ja kaasaja õiget käsitamist ja mõistmist. Peab ju igal kasutamiskõlvulisel ühiskonnateaduslikul mõistel olema mingi oluline ja kindel sisu, mis annab sellele mõistele mingi raison d’être’i, sest vastasel korral võime kergesti sattuda ohtlikusse verbalismi ja skolastilisse pedantismi.

Seetõttu osutub lausa viljatuks toiminguks vaadelda demokraatiat kui mingit üldist abstraktsiooni, kui asja iseeneses, väljaspool konkreet­seid aja ja ruumi tingimusi. Demokraatia olemuse selgitamisel ja ta eri liikide fikseerimisel tuleb lähtuda teatavast konkreetsest ajaloolisest vaatlusainesest, vaadeldes demokraatliku riigivormi mitmekesiseid avaldus­vorme vastaval ajaloolisel taustal kui mingisuguste reaalsete ühiskond­likkude jõudude vastastikuste mõjutuste tulemusi. Ainult selline ajaloolissotsioloogiline meetod annab riigiõiguslikkude põhimõistete ja -nähtuste selgitamisele säärase kindla aluspinna, millele toetudes osutub võimalikuks jõuda teaduslikult väärtuslikkude ja praktiliselt rakendatavate mõistete liigitusteni. Alljärgnevas esitamegi üsna üldjoonelise üle­vaate demokraatlikkude riigivormide liigitusest, toetudes peamiself saksa ajaloolase ja sotsioloogi Arthur Rosenberg’i ühele äsjailmunud monograafiale.

    

2.

Teatava ühiskondiik-poliitilise ideaali mõttes on demokraatia sää­rane rahvavalitsuslik riigikord, kus ühiskondliku elu korraldamine ja juh­timine toimub riigikodanikkude endi või nende poolt vabalt valitud esin­dajate kaudu ja kus rahvas omab vajalikul määral vahendeid, et teha kõiki teisi võimusid endast sõltuvaks ja sundida neid respekteerima oma suveräänset tahet. Konkreetses ajaloolises tegelikkuses esinenud demo­kraatlikud režiimid lähenevad sellele ideaalile vaid teataval määral, ühed rohkem, teised vähem. Nii mõnedki väliselt demokraatlikud riigid, kus esinevad üldine valimisõigus ja teised demokraatlikule riigivormile oma­sed institutsioonid, arvestavad tõelises valitsemispraktikas vaid rahvastiku vähemiku, harilikult enam haritud ja jõukamate rahvakihtide, mõne­võrra ka tööstusproletariaadi energilisemate elementide huve. See­tõttu on sageli üsna raske vahet teha, kus lõpeb õige demokraatia ja kus algab mingi pseudodemokraatiline erivorm (oligarhia, aristokraatia või mingi muu). Selle reservatsiooniga asjale lähemale asudes võiksime uusima aja kestel konstateerida järgmisi peamisi demokraatia eriliike.

Seni on konkreetses tegelikkuses esinenud vaid kodanlik demokraatia, mil rahvavalitsuslikku riigi ideaali on püütud teostada oleva kodanliku ühiskonna raames, tunnustades eraomandi võimalikult ulatusliku puutumatuse põhimõtet. Seevastu ei ole sotsialistlik demokraatia, mis püüab rahvavalitsust rajada klassideta ja eksplua­teerimisvabale ühiskonnakorrale ja taotleb hüviste tootmise korraldamist ühiskonnale endale kuuluvate vahenditega kindla kavamajanduse alusel ühiskonna tõeliste vajaduste kohaselt, veel kusagil puhtal kujul teostu­nud, vaid esineb alles sotsialistlikult häälestatud rahvastikuelementide püüdesihina.

Kodanliku demokraatia liikidest seisab sotsialistlikule demokraatiale kõige lähemal n. n. sotsiaalne demokraatia, mis asub klassi­võitluse seisukohal, omab teravasti rõhutatud sotsiaalset ilmet ja taotleb laiade töötavate rahvakihtide, esijoones tööliste ja talupoegade võimut­semist võitluses feodaalsete ja kapitalistlikkude ülemkihtide vastu.

Teised kodanliku demokraatia tüübid suhtuvad eitavalt klassivõitluse järjekindla teostamise nõudesse ja püüavad tegelikus haldamistöös saa­vutada teatavat kompromissi laiade töötavate masside ja jõukamate kapi­talistlikkude ülemkihtide huvide vahel. Tavaliselt on selliseis demokraat­likes riiges kodanlikel elemendel ülekaal, kuid laiad rahvamassid omavad siiski hääleõigust ja suudavad sel teel sundida võimutsevat kodanlust üsna suurel määral arvestama ka nende huve. Seejuures liberaalne demokraatia otsib teid klassivastuolude leevendamiseks legaalses, kodaniku vabadusi tunnustavas parlamentaarses riigikorras ja üldist ma­janduslikku ning kultuurilist tõusu soodustavas vaba võistluse ja vaba­majanduse süsteemis, eitab välispoliitiliste keerdsõlmede lahendamist vägivalla teel ja eelistab rahupoliitikat; imperialistlik demo­kraatia juhib aga natsionalistliku propaganda õhutamisega rahva­masside tähelepanu sisepoliitilistelt, eriti sotsiaalseilt vastuoludelt välispoliitika võimu- ja prestiižiküsimustele ja püüab oma maa kapitalile luua mõnes maailmaosas või isegi kogu maailmas monopoolse seisundi, et siis sel teel saavutatavate majanduslikkude paremuste kaudu rahuldada võimalikkuse piires ka töötavate rahvakihtide huve ja parandada nende ainelist seisundit; koloniaalses demokraatias, mis on esine­nud Euroopa rahvaste meretaguseil asustusaladel, saavutatakse jälle rahva eriosade vahel teatav enam-vähem rahuldav modus vivendi sel teel, et laiade ja seni inimtühjade maa-alade järk-järguline võtmine põllundusliku viljuse alla, kindlustab töötavaile rahvahulkadele kaunis lahe­dad elatumisvõimalused, vähendab tööpakkumist tööstuslikes käitistes ja sunnib suurtööstureid sellega hoidma tööpalku võrdlemisi kõrgel tasemel.

Kõigis neis kolmes demokraatia liigis omab kapitalistlik eraomand ühiskondlikus elus juhtivat ja mõõtuandvat majanduslikku seisundit. Siiski eelistab kaptalistide kiht teatavat rahulikku kokkulepet töötavate kihtidega, kes omal vabal tahtel tavaliselt osutavad valmisolekut loovu­tama poliitiliste juhtide koha ülemkihfidele, saades selle eest endale tea­tavaid majanduslikke, kultuurilisi ja teisi paremusi. Säärase riigikorraga rahvail puuduvad ulatuslikumad poliitilised sunnivahendid võimsate büro­kraatlikkude, politseiliste ja sõjaliste jõudude näol, nii et kompromiss kapitalistlikkude ja töötavate rahvastikuelementide vahel toimub vastas­tikuse kasulikkuse alusel ja vabatahtlikult. Kui aga töötavaid rahvakihte sunnitakse alluma ülemkihtide poliitilisele esivõimule mingisuguse bürokraatliku või militaarse võimuaparaadi kaudu, siis saab juttu olla vaid mingisugusest pseudodemokraatiast. Iga tõelise kodanliku demokraatia liigi vajalikuks eelduseks on seni ikka olnud riikliku võimuaparaadi, eriti alatise, muust seltskonnast eraldunud sõjalise võimu suhteline väljaarenematus ja samal ajal kaugeleulatuv detsentralisatsioon ühes tugevate omavalitsusasutuste võrguga. Neil mail, kus sellised eeldused puuduvad, ei ole kodanlik demokraatia kunagi korralikult suutnud juurduda.

     

3.

Vaadelgem nüüd ülalloendatud demokraatia erivorme veidi üksik­asjalisemalt ajaloolisel taustal, alates kõige haruldasema, ent ajaliselt teis­tele liikidele eelnenud eriliigiga, nimelt sotsiaalse demokraa­tiaga. See riigivorm esines üsna laias ulatuses antiikses Kreekas, kus puhuti toimus väga teravakujuline klassivõitlus ja töötavad kihid saavu­tasid mitmel pool ajutiselt esivõimu, mida nad ruttasid kasutama endiainelistes huvides jõukamate rahvakihtide kulul. Uuel ajal toimusid demokraatliku ilmega massiliikumised Madalmaade vabadusvõitluse ajal XVI sajandil ja Inglise I revolutsiooni ajal XVII sajandil, ei pääsenud aga kusagil veel võidule. Suurema löögijõu omandas demokraatlik ideo­loogia XVIII sajandil, mil valgustusfilosoofia aitas kaasa antiiksete vaba­dusideaalide taaselustumiseks. XVIII sajandi ideeliste võitluste keerises varises seni Euroopa vaimuelus mitmelgi alal edasi elutsenud keskaeg oma traditsiooniliste mõttekategooriatega ja tundevormidega lõplikult kokku ja kujunes uus moodne inimtüüp meie ajale lähedase mentaliteediga.

XVIII sajandi demokraatlikud püüdlused moodustavad ühest küljest laiade töötavate rahvakihtide protesti feodaalsete eesõigustatud seisuste sotsiaalse ülevõimu ja absoluutse monarhia korruptsioonisüsteemi vastu, teisest küljest aga üritavad kaitseda seniseid traditsioonilisi eluvorme tööstusliku revolutsiooni tõukel hoogustunud kapitalismi pealetungi vastu, püüdes tõkestada moodsa tehnika ja suurtööstuslikkude tööstusvormide võidukäiku. Demokraatia ideoloogid ootavad demokraatliku ideaali teostumisest kogu inimkonna kõlblat uuestisündi ja õhutavad mas­sides entusiastlikku usku uuesse paremasse maailmakorda. Laiadele töö­tavaile rahvahulkadele omistavad nad kõrgeid sotsiaalseid voorusi ning võimeid, mis ületavat kindlasti seni valitsenud kihtide omi. Võideldes Prantsuse Asutavas kogus valimistsensuse vastu, pidas selle suuna välja­paistvaim esindaja M. Robespierre 1791. a. vaese rahva voorustest kuulsa kõne, milles tol ajal nähti demokraatia suurt vabadustekirja. Selles rõhutab ta töötavate kihtide võimelisust võimu teostamiseks ja hüüab entusiastliku paatosega: „Kas te tõesti mõtlete, et raske ja töökas elu põhjustab rohkem pahesid, kui mugavused, toredus ja võimuahnus? . . . Kusagil ei esine sellisel määral õiglust ja headust kui lihtinimeste seas senikaua, kui neid ei ärritata liigse survega .. . Vaeste hulgas leidub ausaid ja siiraid hingi, loomulikku arukust ja energiat niivõrra suurel määral, nagu te seda asjatult otsiksite kõrgemate rahvakihtide juures”.

Robespierre’i käsituses esineb „rahvas” antiikses mõttes, nimelt liht­rahvana, vastandina ülemkihtidele, „aristokraatidele”. Robespierre ei teinud teoreetiliselt mingit vahet tööliste, käsitööliste ja talupoegade vahel: toetudes esijoones revolutsiooniliselt häälestatud Pariisi sektsioo­nide „patriootidele”, pühendas ta ühtlasi väga suurt tähelepanu ka talu­rahva hädadele ja püüdis talupoegi vaesemate linlastekihtidega liita nii sünni- kui ka raha-aadli vastaseks võimsaks rindeks. Põhimõtteliselt era­omandi pooldajad võitlesid Robespierre’i poolt juhitud montanjaar i d rikaste soodustamisest põhjustatud kuritarvituste vastu, püüdsid ohjendada suurkapitali võimuihasid ja nõudsid jõukate kodanlaste kätte siirdunud kiriku- ja emigrantidemaade üleandmist maarahva vaesemaile elementidele, kes oleksid neid ise viljelnud isikliku kätetööga. Suhtudes eitavalt suurkapitalismi arengusse ei omanud nad aga mingisugust teist majanduskava, mis oleks võimaldanud ühendada moodsa tehnika võidu­käiku töötavate rahvahulkade tõeliste huvidega.

Nii töötasid need esimesed sotsiaalse demokraatia eestvõitlejad oma aja ühiskondlikule arengusuunale vastu ja pidid seetõttu paratamatult alla jääma suurkodanlikele elementidele, kelle püüded ja tegevus olid suure­mal määral kooskõlas selle suunaga. Revolutsioonisõjad viisid küll Suure revolutsiooni ajal Robespierre’i 1793. ja 1794. aastal lühikeseks ajaks või­mule, kuid 9. thermidor’i riigipööre tegi tema poolt esindatud sotsiaal­sele demokraatiale Prantsusmaal järsu lõpu ja restaureeris jälle suurkodan­luse võimu. Siiski osutus asjaolu, et laiad töötavad rahvamassid seisid lühikestki aega riigitüüril, ajades oma esindajate kaudu jõulist demokraat­likku poliitikat endi huvides, ajalooliselt suure tähtsusega nähtuseks. See näitas, et need kihid võivad võimule pääseda ja suudavad ise ajada min­git omapärast poliitilist joont, mis tunduvalt erineb kodanlikkude ülem­kihtide omast. Sellega loodi teatavad traditsioonid ja esitati julgustavad eeskujud järgnevaile generatsioonele nende võitlusteks rahvavalitsuslik­kude ideede eest. 1793. a. võeti esmakordselt Prantsuse põhiseadusse ka üldine valimisõigus, ent sõja ja kodusõja keerises ei pää­senud see põhiseadus üldse kehtima ja heideti hiljemini thermidori reaktsiooni ajal kõlbmatuna kõrvale. Siitpeale kujunes aga demokraatlikult häälestatud rahvakihtide üheks nõudeks üldise valimisõiguse tagasivõit­mine ja elluviimine. Nii osutus lühike sotsiaalse demokraatia ajajärk Suure revolutsiooni ajal ülitähtsaks nähtuseks uusimate demokraatlikkude liiku­miste ajaloos.

Teine varase sotsiaalse demokraatia ajajärk esineb Põhja-Ameerika Ühendriikides president Τ h. J e f f e r s ο n’i ajal XIX sajandi 1. kümnen­dil. Valgustusajastu ideede pooldajana uskus Jefferson laiade masside arenemisvõimeisse, arendas Ühendriikide riigikorda lihtsuse ja rahvapära­suse suunas, võitles suurkapitalistlikkude kihtide, eriti finantskapitali saagi­ihade vastu ja püüdis igapidi toetada lihtsaid farmereid-koloniste. Sa­muti kui Robespierre eelistas ta oma poliitikas endi kätetööst elatuvaid rahvakihte jõukamaile aristokraatlikele elemendele. Ameerikas ei esi­nenud Jefferson’i ajal selliseid ägedaid sisevõitlusi nagu Prantsusmaal Robespierre’i ajal ega varisenud ka siinne sotsiaalne demokraatia mingi äkilise vägivaldse pöörde tagajärjel kokku. Siiski ei suutnud ta pika­peale vastu seista kapitalistliku arengu võimsale survele, vaid pidi varsti loovutama ühe positsiooni teise järele uutele jõududele, kujunedes pika­peale ümber koloniaalseks demokraatiaks.

XIX sajandi 1. poolel oli juhtivaks ühiskondlikuks klassiks kapitalistlik suurkodanlus, mille tõusu tööstuslik revolutsioon oli erakordselt soodus­tanud. Selle kihi huvidele vastas kõige enam tsensuslik konstitutsiooni­line režiim liberaalsete põhimõtete alusel. Suurtöösturite poolt esinda­tud liberalism oli niivõrra veendunud moodsa suurtööstuse vastu­pandamatust jõust, et ta võimalikuks pidas loobuda riiklikkude võimu- ja sunnivahendite kasutamisest. Iseteadev kodanlus ihkas vabaneda bürokraatliku hooldamise alt, nõudis riigivõimult kindlat õiguslikku korda, mis kaitseks isikut ja ta omandit, taunis ebaproduktiivseid kulutusi ametnikkudekarja ja sõjavägede ülalpidamiseks ja pooldas üldise rahu säilitamist, mille varjus ta arvas võivat muretult anduda äritsemisele vaba võistluse alusel. Vabakaubanduse võidulepääsust lootis ta kogu inim­konnale üldise õnneajastu saabumist. Et kodanlus ei soovinud jagada teiste kihtidega poliitilist võimu ja kartis üldise valimisõiguse teostami­sest laiade masside sotsiaalsete püüdluste hoogustumist, siis ei pooldanud ta liberaalse režiimi arendamist demokraatlikuks, vaid kindlustas ennast kõrge varandusliku tsensuse taha.

Klassilisiks kodanliku liberalismi esindajaiks olid Ing­lismaa I ja II parlamendireformi vahel aastail 1832-1867 ja Belgia aastast 1830 kuni Maailmasõjani. Inglismaal puudus juba ammu terav poliitiline vastuolu feodaalse aadli ja monarhia vahel ühelt ja suurkapitalistliku kodanluse vahel teiselt poolt. Siin olid aadel ja kodanlus ammu seotud tihedate omavaheliste sidemetega. 1832. a. valimisreformi kaudu laiendati küll mõnevõrra valimisõigust, ent laiad töötavad rahvakihid jäid sellest endiselt ilma. Tööstusproletariaadile oli see suureks pettu­museks, sest ta oli hakanud panema otse liialdatud lootusi poliitiliste õiguste kättevõitmisele ja ootas üldiselt valimisõiguselt lausa sotsiaalset imet. Ta alustas nüüd hoogsat liikumist sotsiaalse demokraatia suunas, mille lipu alla ta püüdis koondada kogu töötavat rahvast, ent paarikümneaastase pineva, peamiselt siiski legaalse võitluse järel varises see n. n. t š a r t i s m tagajärjetult kokku. Kartes tšartistide poolt nõutava sotsiaalse demokraatia võidulepääsust hukatusliku anarhia tekkimist, kait­sesid Inglise kodanlikud kihid end väga üksmeelselt ja resoluutselt ähvar­dava hädaohu vastu ja lõid selle lõpuks võidukalt tagasi. Samuti kui Robespierre’il puudus ka tšartistidel kindlam sotsiaalsete reformide programm selleks juhuks, kui neil oleks õnnestunud võidule pääseda. Samuti kui Robespierre eelistasid tšartistid vanu traditsioonilisi eluvorme uuele kõrgkapitalistlikule ühiskonnale, esinedes ses suhtes tööstuslikult kõrgelt arenenud Inglismaal hoopis suurema anakronismina, kui seda oli olnud omal ajal Robespierre Prantsuse varakapitalistlikus ühiskonnas.

Nii oli ka kolmas sotsiaalsele demokraatiale suunatud liikumine osu­tunud tagajärjetuks. Samal ajal tugevnesid aga Euroopa mandril demo­kraatlikud jõud, kuni nad „hullul aastal”, 1848. a. revolutsiooni ajal and­sid oma vastastele pealahingu, mis seekord hõlmas terve rea maid, riike ja rahvaid. Juulimonarhia ajal, mil Prantsusmaad valitseti kodanluse kõrgeima kihi – pankurite ja üldse finantskapitali esinda­jate – huvides, arenes siin hoogus demokraatlik liikumine; see omandas revolutsioonilise, osalt sotsialistliku värvingu ja tõmbas endaga kaasa üsna laialised rahvahulgad. 1793. ja 1794. a. traditsioonid olid prantsuse radikaalseile demokraatidele õhutavaks ja julgustavaks eeskujuks. Nende tähtsamaid juhfe Β I a n q u i kuulus täielikult Robes­pierre’! koolkonda: ta püüdis liikumisse tõmmata kogu „rahva”, s. t. peale tööstustööliste ka  käsitöölised, vaesemad haritlased ja talupojad, ja uskus, et poliitiline revolutsioon toob endaga paratamatult kaasa ühtlasi sügava sotsiaalse murrangu. Ka teised radikaalsete demokraatide juhid, nagu Ledru-Rollin ja Louis Blanc, pidasid sidemeid mitte üksi Pariisi tööliskonnaga, vaid samuti provintside käsitöölistega ja talu­poegadega.

Samal ajal hakkas teisteski maades esile kerkima demokraatlikke suundi, kes asusid umbes samadel seisukohtadel ja taotlesid ühtlasi demokraatlikkude jõudude koondumist rahvusvahelises ulatuses. Itaalia demokraatlik partei G. Μ a z z i n i juhatusel püüdis Itaalia ühendamist teostada revolutsioonilisel teel laialiste töötavate rahvamasside osavõtul ja pidas tihedaid sidemeid teiste maade demokraatlikkude jõududega.               

Kuna Mazzini suhtus Robespierre i ja Jefferson i eeskujul idealisee­rivalt Iihtrahvasse, asusid 1840-ndais aastais tekkinud marksismi juhid Κ. Μ a r x ja Fr. Ε n g e I s hoopis realistlikumal alusel. Nad taot­lesid sotsialistlikku demokraatiat, nõudsid tootmisvahen­dite ühiskonnastamist ja sotsialistliku ühiskonnakorra loomist tõelise rahvavalitsusliku režiimi näol, kuid tunnustasid samal ajal moodsa tehnika võidukäiku ja suurkapitalistliku tootmisviisi paremusi. Nende arvates tuli igal kultuurrahval läbi teha suurkapitalistlik arengufaas, enne kui ta osu­tus küpseks sotsialismile. Seetõttu tähendas neile liberaalse kodanluse võimutsemise ajajärk paratamatut vaheastet, mille vastu oli mõttetu pro­testida. Oli aga vaja võidelda selle eest, et see taas võimalikult ruttu ja võimalikult kergesti üle elataks, et siis jõuda täiuslikumate ühiseluvormideni.

Ka Marxi ja Engelsi arvates pidi demokraatlik liikumine toetuma tööliste, käsitööliste, talupoegade ja teiste väikekodanlikkude elemen­tide tihedale koostööle. Kuid sellises koalitsioonis pidi juhtiv koht para­tamatult kuuluma suurtööstuslikule proletariaadile, kes oli kõige enam vabanenud varema demokraatia pinnatuist illusioonest, omas suuremat klassiteadvust ja osutas väljapaistvamat energiat ning löögijõudu. Marksistid ei eraldunud alguses teistest demokraatlikest elemendest, püüdsid aga tulevat revolutsiooni ette valmistades anda sel­lele õige suuna ja takistada demokraatlikkude jõudude killustumist. Neis mais, kus esivõim kuulus veel absolutistlikele ja feodaalseile võimudele, pooldasid nad ajutist liitu liberaalsete kodanlikkude kihtidega. Marxi arvates tuli konservatiivsete jõudude liidule vastu seada kõigi Euroopa maade demokraatlikkude ja liberaalsete jõudude liit, kes püüaks revo­lutsiooni kõikjal võidule viia ja suunaks oma jõud ühiselt kõige häda­ohtlikumate konservatismi kantside (esijoones Vene tsarismi) purusta­misele.

Vastu kõiki ootusi lõppes revolutsiooniline liikumine 1848. ja 1849. a. sotsiaalse demokraatia (rääkimata juba sotsialistlikust) täieliku lüüasaami­sega. Ka liberaalsed ja natsionaalsed liikumised ei jõudnud neil ajul oma eesmargile, tõstsid aga mõne aja möödudes uuesti pead. Seevastu varises revolutsiooniline liikumine sotsiaalse demokraatia teostamiseks „hullul aastal” lõplikult kokku ega ole suutnud oma senisel tüüpilisel kujul enam kunagi pinda võita. 1848. a. revolutsiooni käik hävitas Prantsusmaal ja Saksas halastamatult tööliste, talupoegade ja väike­kodanlikkude elementide koalitsiooni, mis oli olnud sotsiaalse demo­kraatia iseloomulikumaid jooni. Ka liit proletariaadi ja kodanluse vahel osutus liivale rajatuks. Kusagil ei julgenud kodanlikud kihid tööstus­proletariaadiga kauemat aega käsikäes käia, tõmbusid „punase häda­ohu” kartusel varsti tagasi või isegi lähenesid kõva kätt ja korda pooldavaile konservatiivseile jõududele.

Teiseks 1848. a. revolutsiooni nurjumise põhjuseks oli asjaolu, et demokraatliku liikumise juhid oma enamikus ei osanud vajaliku kainu­sega leida õiget taktikat ja olid liigsel määral mineviku traditsioonide ja illusioonide vangistuses. Nad ei osanud näha, et kõik demokraatliku liikumise kandjaina arvesse tulevad rahvakihid olid viimaste aastaküm­nete jooksul oma eriliselt klassimentaliteedilt tugevasti arenenud, nii et liit nende vahel ei võinud kujuneda niivõrra lihtsalt ja iseenesest, kui see veel oli võimalik olnud Suure revolutsiooni ajal. Nüüd oleks tulnud nende kihtide vastastikuse lähendamise kallal hoopis süstemaatilisemalt töötada. Kuid seda ei tehtud, vaid seevastu halvendati nende omavahe­lisi suhteid mitmesuguste ebaõnnestunud sammudega, Prantsusmaal näi­teks maamaksu tõstmisega, mis talupoegkonna hoopis ära pahandas, ühtlasi puudus 1848. a. demokraatliku liikumise paljudel juhtidel õige arusaamine ühiskondlikkude jõusuhete määravast tähtsusest sündmuste käigule. Louis Blanc arendas Prantsuse II vabariigi ministrina rahulikult oma sotsiaalpoliitikat, ilma et ta oleks sellele otsinud vajalikku baasi reaal­seis võimuvahekorris. Frankfurti parlament töötas Saksas pikkamööda ja akadeemilise väärikusega, et õnnestada saksa rahvast parima konsti­tutsiooniga maailmas, seni, kui ta jalge alt reaalne pind oli ammu ära kadunud ja ajad olid reaktsiooniks küpseks saanud. Vanade illusioonide mõjul arvati 1848. a. laialdaselt, et üldise valimisõiguse väljakuulutamine on küllaliseks tagatiseks õige rahvavalitsuse teostamisel. Ei osatud veel vajaliku selgusega käsitada seda lihtsat tõsiasja, et üldine valimisõigus pole mingi automaatselt töötav imevahend inimkonna hüveolu suuren­damiseks, vaid et ta otstarbekas rakendamine on üks raskemaid ja keeru­lisemaid poliitilise elu ülesandeid, mille lahendamisele tuleb anduda täie tõsidusega, kannatlikkusega ja püsivusega.

1848. a. demokraatliku revolutsiooni karilejooksmine Euroopa mandril ja varsti sellele järgnev tšartistliku liikumise vaibumine Inglismaal tähistavad Euroopa „vanema demokraatia” lõppu. XIX sajandi 2. poolel kerkivad sotsiaalsele demokraatiale suunatud liikumiste asemel esile tei­sed demokraatlikud suunad, mis oma olemuselt ja eesmärkidelt tunduvalt erinevad ülalkirjeldatud demokraatialiigist. Nende iseloomustamisele olgu pühendatud käesoleva kirjutise teine osa.

I osa Akadeemiast nr. 3/1938

      

4.

Põhja-Ameerika Ühendriikides ei järgnenud varase sotsiaalse demo­kraatia ajastule sellist seniste saavutuste kokkuvarisemist, nagu Lääne-Euroopas 1848. a. revolutsiooni nurjumisel. Jeffersoni perioodi järel oli tema poolt esindatud poliitiline suund küll sunnitud tegema mõningaid üsna suuri mööndusi finantskapitalile, ent varsti toibusid demokraatlikud jõud jälle ning alustasid uut pealetungi, mille õnnestumisel Ühendriikides kujunes eriline kodanliku demokraatia vorm n. n. koloniaalse demokraatia näol.   Asugem nüüd selle lähemale vaatlemisele.

Enne iseseisvuse saavutamist esinesid Inglise asumail Ameerikas küll vabad poliitilised olud, kuid siiski  polnud saadikutekoja  (Assembly) valimistel veel üheski asumaas kehtimas üldist valimisõigust. Mõnel pool (näif. New York is) oli valimisõigus aristokraatliku vähemuse ees­õiguseks. Seitsmes asumaas nõuti valijailt teatavat maaomandit, teistes – mitmesugust muud eraomandit ja maksude maksmist teatavas suu­ruses. Juutidel, katoliiklastel, baptistidel ja enamasti ka kveekereil pol­nud üldse valimisõigust. Need kitsendused säilisid kä iseseisvuse saa­vutamise järel mitmes osariigis. Isegi Jeffersoni perioodil ei õnnestunud esialgses kolmesteistkümnes osariigis saavutada üldist valimisõigust. Seetõttu jäi neis poliitiline tegevus jõukamate kihtide (gentleman’ide) erialaks ja paljud kasutasid isegi oma valimisõigust väga loiult. Näit. oli Massachusettsis 1824. a. valimistest osavõtjaid ainult 1/19 kogu rah­vastikust. Seetõttu toimus valitsemine sageli teatava kitsa vähemiku huvides ja valitsetavaid elemente eraldas valitsevaist kõrge vahesein. Hoopis teistsugused olusuhted kujunesid neis osariikides, mis olid tekki­nud läänepool Alleghany mägesid energiliste kolonistide algatusel. Karm elu alatises võitluses loodusega ja indiaanlastega aitas siin kujun­dada läbi ja läbi demokraatliku mentaliteediga rahvastiku, kes ei sallinud mingit eestkostmist ega hooldamist enda suhtes. Loomulikult panid uued osariigid kehtima hoopis demokraatlikumad institutsioonid, teos­tades endis üldise valimisõiguse ja luues rahvavalitsusele vajalikud tagatised.

See uus demokraatlik liikumine nakatas varsti vanadegi osariikide laiemaid rahvahulki, eriti tööstustöölisi, kelle survel siingi 1810-ndail ja 1820-ndail aastail demokratiseeriti senist põhikorda, ja kan­dus viimaks üle ka kogu föderatsiooni poliitilisele areenile. Ägeda võitluse järel viisid demokraatlikult häälestatud rahvamassid lõpuks, a.1828, presidendi kohale oma lemmiku, kindral Andrew Jack­s o n’i. Tema võimutsemise aeg (1829-1837) oli koloniaalse demokraa­tia tugevnemise ja tõusu perioodiks. Halastamatu rangusega ja paindu­matu järjekindlusega puhastas Jackson ametnikkonna endise suuna pool­dajaist ja täitis ametnikukohad oma parteikaaslastega. Sellega lõi ta Ühendriikides pikemat aega kestnud traditsiooni, mis siitpeale takistas surnud rutiini kalduva ja rahvast eralduva bürokraatia kujunemist, ent samal ajal soodustas ebakohaste isikute tõusmist ametnikukohtadele ja parteipoliitilist korruptsiooni. Kuid selline korruptsioon ei ohustanud väga olulisel määral riiklikkude organite funktsioneerimist, sest niipea kui korruptiivne parteivalitsus läks liiga kaugele, alustasid rahvahulgad uut reformiliikumist, pühkisid „raudse luua” meetodiga korruptiivsed poliitikud minema ja seadsid veidi ausamad asemele. Muidugi ei takistanud see aga endiste lugude kordumist tulevikus.

Igatahes oli selline süsteem, mil nii föderatsiooni kui ka osariikide ametikohtade täitjad vaheldusid lakkamatult, Ühendriikide demokraat­likele rahvamassidele hoopis vastuvõetavam kui riigi valitsemine ala­tiste, kogenud ja vilunud, ent samal ajal bürokraatliku rutiiniga läbi­imbunud ametnikkude kaudu. Et Ühendriikide õnnelik geograafiline asend vabastas nad samal ajal vajadusest pidada suurt alatist sõjaväge, siis ei saanud siin areneda tugevat ja iseteadvat militaarset kihti,kes oleks sisepoliitikas võinud taotlema hakata oma erilisi eesmärke. Seetõttu ei ole ametnikkond ja sõjavägi Ühendriikide sisepoliitilistes võitlustes kunagi omanud olulist tähtsust.

Üldse osutus asjaolu, et Ühendriikidel polnud Ameerika mandril ühtki tõsist sõjalist vastast, noore riigi arengut soodustavaks teguriks. Seega polnud tal vajadust liita osanike üksteisega rangema tsentralismi alusel, vaid võidi väga hästi toime tulla üsna lõdva föderat­siooni kaudu, kus osariigid säilitasid väga laialised võimupiirid. André Siegfried on tähendanud, et Ühendriikidesse saabunud eurooplane satub hämmastusse, otsides riiki ja mitte teades, kust teda leida. Ja tõepoolest omab föderaalne keskvõim siin hoopis kitsaid võimupiire. Ühiskondliku elu oluliste küsimuste otsustamine kuulub osa­riikidele, kellest igaüks kaitseb visalt oma iseseisvust keskvalitsuse võimutaotluste vastu. Kuid ka osariikide poliitilised organid on võrdlemisi nõrgalt välja kujunenud ega moodusta milgi määral ühiskonnast kõrge­mal seisvat kehamit. Ennemini võime Ühendriikides nentida ühis­konna primaati riigi üle. Majandus domineerib siin poliitika üle ja ärilised kired osutavad hoopis suuremat intensiivsust kui poliitilised. Et energilisemad elemendid anduvad äritsemisele mitmesuguseil majan­dusaladel, peab poliitika paratamatult leppima sekundaarse kohaga, Ühendriikide poliitilised parteid on kaunis nõrgad ja vere­vaesed organisatsioonid, kes ei oma mingit kindlat ideelist alust ega üksikasjalist programmi; nad eelistavad tõsiseist ja raskeist küsimustest kõrvale hiilida, esitavad rahva tähelepanu neist kõrvalejuhtimiseks vali­mistel silmapetteks tühise ilmega lendsõnu ega suuda seetõttu algatavalt ja juhtivalt mõjutada poliitilise elu arengut.

Hoopis suuremat osa on Ühendriikides etendanud mitmesugused ühiskonna enda rüpes tekkivad vabad ühingud, mille erakordselt suurt osa on juba Tocqueville omal ajal kujukalt iseloomustanud. Vabade ühingute energia ja algatusvõime on Ühendriikides tähtsaimad elu edasiviivad tegurid. Iga liikumine, olgu selle eesmärk milline tahes, omandab siin varemini või hiljemini mingi komitee, koondise või liidu kuju. Ühingud ja nende liidud katavad tiheda võrguna kogu maad, esin­dades hoopis tõhusamalt, kui seda suudaksid teha siinsed amorfsed ja ilmetud poliitilised parteid, aktuaalseid poliitilisi mõttesuundi ja eri rahvakihtide konkreetseid huve ning vaimseid, usundilisi ja ideoloogilisi taotlusi. Näit. on nüüdisajal umbes 150 sellisel koondisel föderatsioonipealinnas Washingtonis oma alatised esindused (agentuurid), kes jäl­givad valvsa silmaga poliitiliste asutuste tegevust ja püüavad seda endi huvides ühes või teises suunas mõjutada. Sääraste vabade, volun­taristlikkude organisatsioonide erakordne areng ja väljapaistev erikaal on üks olulisi tegureid, mis aitab kindlustada Ühendriikides ühiskondlik­kude jõudude primaati riigivõimu ja riiklikkude organite suhtes.

Hoolimata siinse riikliku võimuaparaadi suhtelisest arenematusest ja ühiskondlikkude organisatsioonide erakordsest tugevusest ei saa siiski väita, et Ühendriikide demokraatia toetuks suuremas ulatuses liberalismi põhimõtteile, Ühendriikide põhiseadus garanteerib küll isiku-, mõtte- ja ühingutevabaduse ning rõhutab kodaniku individuaalseid õigusi ja ühiskondlikus elus seisab siin esikohal vaba võitluse idee. Siiski ei ole B. Franklin i ja Th. Jefferson’i liberalistlikult häälestatud vaimsest päran­dist tegelikkuses väga palju säilinud. Hoopis tugevamaks osutub siin Inglismaalt pärinev puritaanlik traditsioon. Ühendriikide laiadele rahvahulkadele on omasem Cromwell’i-aegsete „raudkülgsete’ (Ironsides) fanaatiline kalvinistlik mentaliteet kui Prantsuse valgustusajastu vaba ilmlik vaim. Riigi ja kiriku lahutamine ei viinud Ameerikas riigi võõrdumisele ristiusust, vaid on pigemini tihendanud riigi ja usundi vahe­lisi suhteid. Riik ja ühiskond on tihedamini kui Euroopas seondunud usu­liste elementidega. Ametikandjate ükskõiksus usuküsimustes tunduks Ühendriikide rahvastiku enamikule lubamatuna, isegi lausa skandaalsena. Peetakse endastmõistetavaks tõsiasjaks, et siinne rahvastik on kristlik rah­vas ja et protestantism on Ühendriikide rahvuslikult tunnustatud usundivorm. Reas osariikides kehtivad veel nüüdisajalgi seadused, mis taot­levad usundi kaitset. Näit. on New Hampshire’is jumala olemasolu eita­mine karistatav roim.

Ühendriikides domineeriv kalvinistlik puritanism on arendanud hoo­pis teistsugust riigi- ja ühiskonnakäsitust kui teised protes­tantlikud suunad, näit. luterlus. Viimane nõustus isiku alistamisega riigi­võimule maiste, ilmlikkude suhete alal, kuid kaitses isiku iseseisvust ta siseelu küsimustes, nii et väliselt riigitruult käituv isik võis säilitada oma vaimse individuaalsuse, oma hinge. Seevastu esinevad kalvinistlikus käsi­tuses usund ja tegelik elu tihedasti teineteisega seotuna. Usundilised veendumused ei vii siin inimest praktilisest elust eemale, vaid karastavad ja tugevdavad ta tahet maisteks võitlusteks. Isiku eesmärgiks pole kalvi­nismi järgi endassekoondumine enda hinge päästmiseks, vaid kaasaaita­mine jumalariigi teostamisele maa peal. Seda ülesannet suudavad ini­mesed paremini teostada, koondudes tihedaiks rühmadeks ja alistades oma individuaalsed püüdlused kollektiivi huvidele. Seega painutab puri­tanism indiviidi kollektiivi alla ja nõuab temalt üleisikuliste eesmärkide teenimist. Mitte isik, vaid teatav ühiskondlik rühmitis on selle käsituse järgi sotsiaalse organismi tähtsaimaks aluseks ja kandjaks.

Oma puritaanliku põhilaadi tõttu erineb Ü h e n dr i i k i d e de­mokraatia tunduvalt Lääne-Euroopa individualistlikust ja liberalist­likust demokraatiast. Vabadus ei esine Ameerikas mitte mingi absoluutse õigusena, vaid ta on asetatud teatavaisse piiresse ja tasakaalustatud kohustustega, mis omavad samavõrra imperatiivset laadi. Vabadus pole selleks, et riigile ja ühiskonnale asjatut opositsiooni teha, vaid selleks, et nende hüveolu tõstmisele kaasa aidata, neid toetada, edendada ja tee­nida. Selle ülesande teostamisel tuleb isikuil liituda mingi ühiskondliku rühmitisega ja alistuda selle tahtele, sest üksiseisja ei suuda siin kuigi palju korda saata ja variseb varemini või hiljemini kokku. „Vae soli! Selles seisab Ameerika suur needus”.

Euroopas aitavad ühiskonna nivelleerivat mõju pidurdada mitmed tugevate ajalooliste traditsioonidega institutsioonid – perekond, üli­koolid, haritlaskond jne. Ühendriikide kultuuri nooruse tõttu ei ole seal jõudnud kujuneda selliste traditsioonide kandjaid. Näit. on Ameerikas muust ühiskonnast eraldunud ja oma veendumusi sõltumatult kujundava intelligentsi osatähtsus kultuurielus üsna nõrk. Vaimutööliste kutsed on sotsiaalselt madalamalt väärtustatud kui mitmed teised tööalad, mis või­maldavad hõlpsamini rikastuda. Vabalt aatlev intelligents tundub Ühendriikide keskmisele kodanikule olevat hädaohtlik ja kahjulik nähtus, sest ta võib oma vaba ja kriitilise vaimuga vapustada ühiskondliku elu tradit­sioonilisi aluseid. Ameeriklane on aga oma põhilaadilt läbi ja läbi konservatiivne ega armasta tormakat reformimisindu: „Ühendriigid on nüüdisajal konservatiivsemaid, maid kogu maailmas”. Ta kodanikkude enamiku silmis on kahtlane ja kardetav kõik see, mis võiks kuidagi kõigutada kord kujunenud eluvorme. Seetõttu on Ühendriigid ainus maa, kus põhiseadus on säilinud ilma oluliste muutusteta 150 aasta jooksul: teda kaitstakse otse pieteetliku visadusega kõigi võõraste mõjude ja igasugu tõsisema diskussiooni vastu.

Ühiskonna enda poolt teostatava vaimse ja moraalse surve tagajärjel on individuaalsed vabadused, eriti mõtte- ja usu­vabadus, Ühendriikides hoopis nõrgemini kaitstud kui Euroopa demo­kraatlikes riikides. Ameerika ühiskond on oma puritaanliku mentaliteedi tõttu sügavasti veendunud oma veenete ja vaadete õiguses, nii et ta üsna loomulikuks peab neid kõigile peale suruda. Sajaprotsendiline ameerik­lane, kes esindab anglosaksi puritaanlikke traditsioone, on täitunud van­kumatu iseteadvusega ja üleolekutundega ega lase end millegi kaudu kõigutada. Ta alahindab eurooplasi kui manduvat tõugu ega taha Euroo­past tulnud emigrantidelt, keda peab lausa teise järgu kodanikeks, midagi juurde õppida.  Ta nõuab kõigilt uustulnukailt käskivalt täielikku amerikaniseerumist, s. t. anglosakside-puritaanide pooli tunnustatud kõl­beliste, sotsiaalsete ja poliitiliste põhimõtete omaksvõtmist. Seetõttu taotleb Ühendriikide eksklusiivne natsionalism, eriti just viimaseil aastakümneil, alates käesoleva sajandi algusest, kogu kirjuilmelise rahvastiku kultuurilist unifitseerimist ja moraalset standardiseerimist, mis suhtes òn saavutatudki üsna tähelepandavaid tulemusi.

Ühendriikide demokraatlik režiim omandas sellised lausa omapära­sed jooned peamiselt seetõttu, et ta arenes puritaanlikkude kolonistide eestvõttel Uue maailma neitsilikul pinnal, kus leidus otse piiramatuid või­malusi rahvastiku energia ja algatusvõime rakendamiseks ja kus pool­tühjad mõõtmatud maa-alad moodustasid oma viljakusega rahvast kõik­jalt ligimeelitava magneti. Ühendriikide poliitilise korrastuse aluseks olid XIX sajandil vabade ja harimiskõlvuliste maade ulatus­likud tagavarad. Need ongi soodustanud siin omapärase koloniaalse demokraatia kujunemist ja võrdlemisi õnnelikku arengut. Lai Ameerika manner, mille tõelised piiridki olid kaua aja jooksul tundmata, võimaldas oma tohutute looduslikkude rikkustega kõigile lahedat elatumist. See asjaolu soodustas riigi loomist, mis oli rajatud poliitilisele vabadusele ja kodanlikule võrdsusele. Ühendriikide ajalugu ongi suurelt osalt kahe ookeani vahelise hiigla maa-ala alistamise ja viljelemise ajalugu. See on oma ulatuselt ja kiiruselt inimkonna ajaloos otse ainulaadiline kolonisatsiooniprotsess. Paljude aastakümnete jooksul siir­dus tihedamini asustatud idaosadest üks kolonistide salk teise järel Põhja-­Ameerika mandri keskseile aladele ja metsikusse läände, kus pinevas võitluses karmi loodusega ja sõjakate indiaanlastejõukudega üles hariti mõõtmatud alad, algul metsa-, hiljemini aga ka rohtla rajoonides. Nii viis iha suurema hüveolu, rikkuste ja seikluste järele suure osa Ühendriikide rahvastikust tihedasti asustatud Atlandi rannikult sisemaale ja Vaikse ookeani rannikule, kuna selle tagajärjel tekkinud tühikud idapoolseis tööstusringkonnis täideti Euroopast tuleva immigratsiooni üha suurene­vate kontingentide poolt. Selle järel, kui aastaks 1853 oli lõpule jõud­nud Ühendriikide transkontinentaalne ekspansioon ja föderatsioon oli saavutanud oma lõplikud piirid, asustati loodava raudteedevõrgu kaas­abil järgneva neljakümne aasta jooksul kogu riigi territoorium kahe ookeani vahel.

See suurejooneline sisekolonisatsioon kujunes mitmeti demo­kraatlikku arengut soodustavaks teguriks. Ühest küljest osutasid läänealade energilised, sageli ohjendamatud ja välises käitumises tahumatud kolonistid sirgejoonelisemat demokraatlikku menta­liteeti ja elavamat huvi poliitiliste küsimuste vastu kui ida- ja lõunaosade rahvastik. Kauge Lääne olusuhteis domineeriv demokraatlik lihtsus ja võrdsus ei jätnud loomulikult oma mõju avaldamata ka siinsete poliitiliste suundade arengule. Teisest küljest avaldas aastakümneid kestnud rah­vastiku äravool tööstuslikust idaosast läänepoolseile mõõtmatuile lagen­dikele tugevat mõju tööstustööliste palgaoludele. Et iga terve ja tugev isik võis ka ilma suuremate rahaliste vahenditeta muutuda läände siirdu­misel iseseisvalt oma maatükki majandavaks farmeriks, siis olid töösturid tahes või tahtmata sunnitud hoidma fööpalku oma käitistes üsna kõrgel tasemel: vastasel korral oleks võinud nende ettevõtted töökäte puudusel hoopis seisma jääda. Omalt poolt hääletasid kvalifitseeritud töölised sageli vabariikliku partei poolt, kes parimini esindas Ameerika prospe­rity, kaitses oma maa tööstust kõrgete tollidega ja pidas poliitiliste küsi­muste lahendamisel ikka silmas big business’i konkreetseid huve. Sel­line ühiskondlik konservatiivsus tööliste hulgas oli võimalik aegadel, mil asjad läksid hästi ja töötasu oli küllaltki kõrge, nii et puudus vajadus oleva poliitilise režiimi muutmist nõuda.

Nii tekkis Ühendriikides XIX sajandil teatav modus vivendi oma käte­tööst elatuvate laiade rahvamasside ja tootmisvahendeid omavate kapi­talistlikkude kihtide vahel. Laiad massid saavutasid üldise valimisõiguse näol vahendi otseselt mõju avaldada riigielu arengule, kuna kapitalist­likud elemendid jälle omasid suurt ühiskondlikku erikaalu ja esinesid tegelikkude poliitikajuhtidena. Nii võis Ameerika koloniaalses demo­kraatias kujuneda teatav tööühisus kapitalistide ja proletaarlaste, suurmaaomanikkude ja väikeste farmerite vahel. Teatava erandi sellises sotsiaalse rahu idüllis moodustas lõunaosariikide orjapidajate-istandikuomanikkude aristokraatia, kes ohustas demokraatlikke põhimõt­teid ja ähvardas kõigutada koloniaalse ühiskonna sisemist tasakaalu; kuid põhjariikide võit setsessioonisõjas kõrvaldas sellise hädaohu ja kindlustas uuesti vabad võimalused koloniaalseks ekspansiooniks, mis toimus XIX sajandi 2. poolel eriti hoogsalt. See hoogus tõus viis aga 1890-ndaiks aastaiks kogu senise vaba maa tagavara ärajagamisele kolonistide vahel ja hävitas sellega senise sotsiaalse tasakaalu majanduslikud alused. Samal ajal arenes kõrgete kaitsetollide soodustusel moodne suurtööstus üha kiireneva tempoga; ta organiseerus hiigeltrustide näol ja hakkas õhutama imperialistlikku ekspansioonipoliitikat Ladina-Ameerika ja Vaikse ookeani alade suunas. Võimsad raha- ja tööstusmagnaadid üritasid nüüd aja­kirjanduse ja teiste vahendite kaudu suurejooneliselt mõjutada avalikku arvamust, sattusid aga seejuures puhuti üsna teravaisse konfliktidesse töö­listega, farmeritega ja teiste kehvemate rahvakihtidega, kes ühisel jõul hakkasid taotlema monopoli kapitali ülevõimu murdmist. Kõigil neil põh­jusil lõppes Ühendriikides sajandi vahetusel koloniaalset demokraatiat iseloomustav sotsiaalse rahu ning tasakaalu ajastu.

Samasugune koloniaalse demokraatia vorm, nagu me seda nägime esinevat P.-A. Ühendriikides XIX sajandil, oli omane ka mõnele Inglise dom’inioonile. Kanadas ja Uuel-Meremaal kestis koloniaalne demo­kraatia kuni Maailmasõjani, kuna Austraalias ta lõppes umbes samal ajal kui Ühendriikides, s. t. 1890-ndail aastail, mil töötavad kihid siin organiseerusid võitluseks finants- ja maakapitali ülevõimu vastu.

     

5.

Lääne-Euroopas XIX sajandi 2. veerandil hoogustunud sotsiaalse demokraatia liikumist oli iseloomustanud püüe liita kõik töötavad rahva­hulgad, nii tööstustöölised ja talupojad kui ka mitmesugused väike­kodanlikud elemendid, üheks võitlusrindeks, mis pidi kätte võitma üldise valimisõiguse ja sel teel kindlustama poliitilises elus „rahva” tõelise esivõimu. Üldine valimisõigus pidi olema tähtsaimaks vahendiks rahvahulkade poliitilisel ja sotsiaalsel vabastamisel vähemuse oligarhilise hooldamisreziimi alt: ta elluviimise järel pidi saabuma töötavate masside tõelise võimutsemise ajastu nii poliitilisel kui ka majanduslikul alal. Veen­dumus üldise valimisõiguse imettegevas mõjus õhutas rahvahulki 1848. a. revolutsiooni eel ja ajal pidama suure kirglikkusega ja tõsidusega võit­lust ta teostamise eest. Kuid see poliitiline liikumine toimus lepitamatute klassivastuolude taustal, mis killustasid ühist revolutsioonilist rinnet ja mõjutasid eri klasse liikumisest kõrvale jääma või isegi konservatiivsete jõududega kokkuleppeid otsima. Seevastu teotsesid viimased kõikjal väga üksmeelselt. Nii ei andnud 1848. a. revolutsioon kuigi suuri näh­tavaid tagajärgi võrrelduna selle erakordse revolutsioonilise energia hulgaga, mis ta liikuma oli pannud. Laiad massid vaibusid üleelatud pettumuste järel jälle apaatiasse ja kaotasid usu oma püüdluste teostatavusse.

Eriti kainestavalt mõjusid kogemused, mis saadi üldise vali­misõiguse esimestest rakendustest poliitilises praktikas. Prantsusmaal oli 1848. aastal üldise valimisõiguse alusel valitud rahvus­kogu kujunenud alalhoidlikkude elementide kantsiks. Kui Pariisi prole­tariaadi jõud veriste juunipäevade järel olid murtud, ei pidanud rahvus­kogus domineeriv konservatiivne kodanlus vajalikuks üldist valimisõigust kõrvaldama hakata, sest ta võis riikliku võimuaparaadi abil kergesti igast demokraatliku opositsiooni avaldusest jagu saada, kõik radikaalsemad parteid ja ühingud sulgeda, ajakirjandust takistamatult ohjendada ja meeleavalduskatsed juba eos hävitada. Selliseis tingimustes puhtaks formaalsuseks muutunud, võis üldine valimisõigus rahulikult säilida. Samal põhjusel säilitas ka Napoleon III tsesaristlik diktatuur üldise vali­misõiguse, mis pidi andma restaureeritud keisririigile laiade rahvahul­kade poolehoiu aupaistuse. Sõjaväele, politseile, bürokraatiale ja kiri­kule toetuv II keisririik otsis endale laiemat ühiskondlikku baasi ja püü­dis Euroopat ja Prantsuse avalikkust veenda oma demokraatlikus põhi­laadis. Selleks tulidki korraldada plebistsiidid ja valimised, mis aga toi­musid erakordse politseilise surve ja jultunud võltsimiste tähe all, kus­juures (Vicfor Hugo sõnade järgi) alatus luges hääli, kavalus teostas kontrolli, valelikkus korraldas arvude liitmist ja müüdavus vaatas läbi vali­miste tulemused. Napoleon III võimutsemise esimesel perioodil koon­dus kogu võim täielikult keisri kätte, kuna teised riiklikud institutsioonid esinesid lihtsa dekoratsioonina ja pidid vaid aitama luua illusiooni uue võimu rahvapärase baasi kohta. Sellest näitest oli küllalt Lääne­-Euroopa töötavate rahvakihtide viimiseks arusaamisele, et üldine vali­misõigus veel iseenesest ei kindlusta rahva vaba enesevalitsemist ja et ta võib olla väga hästi ühendatav laiade töötavate rahvahulkade hooli­matu rõhumisega.

Säärased karmid õppetunnid ei jätnud seni sotsiaalse demo­kraatia lipu all sammunud massidele avaldamata masendavat mõju. Paljud loobuvad täiesti avalikust tegevusest ja tõmbuvad oma isikliku eraelu tigukarpi. Teised jälle hakkavad eitama üldse vajadust oleva kodanliku riigi piires poliitilisest tegevusest aktiivselt osa võtta. Napoleon III režiimi all leiab Prantsuse töötava rahva seas laialist kõlapinda P. J. Proudhon’i anarhistlik doktriin, mis eitas uue ühis­konna arendamist seniselt riigilt laenatud tsentralistliku sundvõimuaparaadi abil ega pidanud mingiks oluliseks paremuseks korda, kus töötava rahva üle valitsetaks rohkearvulise ametnikkude kaadri kaudu, kuigi mingisuguste sotsialistlikkude lendsõnade nimel. Proudhon’i arvates on iga, ka kõige sotsialistlikuni, poliitiline partei rahvale hädaohtlik, sest või­mule tõusmise järel eraldub ta paratamatult rahvamassidest ja hakkab neid endale sülle langenud riikliku aparaadi abil samuti „kaman­dama”, kui seda on seni teinud kõik teised valitsused. Ka Inglise töö­lised loobuvad tšartismi nurjumise järel aktiivselt toetamast demokraat­likult häälestatud poliitilist liikumist ja koonduvad üha suuremal määral oma kutseühingute ümber, sest nemadki ei suuda enam siiralt pooldada tšartistide väidet, nagu võiks üldise valimisõiguse kättevõitmine tähen­dada nende igapäevaste aineliste päevamurede kõrvaldamist. Neid ei suuda enam köita tšartistide lubadused, et uue valimisreformi teostumise järel reformitakse põhjalikult ka kõik senised ühiskondlikud suhted ja kõrvaldatakse oleva ühiskonna puudused ning pahed. Seetõttu eelistavad nad arendada oma kutseühingute võrku ja püüavad sel teel avaldada juba olemasolevate kodanlikkude parteide poliitikale survet tööliskonna huvide seisukohalt soovitavas suunas. Ka Saksa tööliskond tõmbub 1850-ndail aastail täiesti aktiivsest poliitikast tagasi, toe­tades siin-seal mõnevõrra vaid kodanlikke edumeelseid rühmitisi, kes teataval määral pakuvad oma kaasabi töötavate kihtide ainelise ja hari­dusliku taseme tõstmisel. Kuid Saksa kodanlikud kihid ei pidanud töölisi endaga võrdseks pooleks, vaid suhtusid neisse teatava üleoleva hea­tahtlikkusega otsekui alaealistesse lastesse. Kui tööliste ringkonnist soovi avaldati „Nationalverein’i” liikmeks astuda, anti neile vastus, et töölised võivat end pidada selle ühingu sünnipärasteks auliikmeiks, mis­pärast neil polevat vaja tegevliikmeiks tulla. Ja Heidelbergi ülikooli majandusteaduse professor K. H. R a u hoiatas tõsiselt töölishulki aktiiv­sesse poliitikasse kiskumast, sest sel alal ei lõikaks nad mingeid roose, küll aga võiksid Unheil anrichten und ernten: selle asemel tulevat aren­dada tööliste kutseoskust, hoolsust, ausust ja kokkuhoidlikkust ning kõvendada nende isamaalist meelsust, millega toodavat palju enam kasu nii töölistele endile kui ka kogu rahvale.

Nagu juba mainitud, pääses 1830-ndail aastail Inglismaal ja Belgias kehtima kodanlik liberalism, mis toetus tsensuslikule valimisõigusele ja keeldus laskmast laiemaid rahvahulki osa võtma aktiivsest poliitilisest elust. Samal ajal jõudsid aga radikaalsemad kodanlikud elemendid veendumusele, et oleks mõistlikum ka töötavaile kihtidele võimaldada aktiivset poliitilist teotsemist ja osavõttu vastutusest riiklikkude asjade käigu eest. Inglismaal esindas seda seisukohta liberaalide vasem tiib J. B r i g h t ‘iga eesotsas. Prantsusmaal pooldasid 1848. a. revolutsiooni ajal L a m a r t i n e ja teised liberaalsed demokraadid üldisele valimis­õigusele toetuvat demokraatlikku vabariiki, mis olevat rahuliku arengu parim tagatis. Nad uskusid, et haritud ja jõukail kodanlikel kihtidel õnnestub võimul püsida ka üldise valimisõiguse alusel valitsetavas riigis, kui nad suhtuvad rahvamassidesse sümpatiseerivalt ja oskavad neis ära­tada usaldust endi vastu. See suund ei suutnud XIX sajandi keskpaiku kummalgi maal veel läbi lüüa. Liberaalse demokraatia areng toimus neil ajul edukalt ainult ühes Euroopa väikeriigis, nimelt Šveitsis.

Kuna 1848. a. liikumised olid peaaegu kõigile Lääne-Euroopa rah­vaile toonud vaid ränki pettumusi, saavutas kolmest eri rahvusest koosnev Šveits just neil ajul sellise korrastuse, mis lahendas suurema osa põliseid tüliküsimusi ja võimaldas selle föderatiivse väikeriigi arenemist eeskuju­likult funktsioneerivaks liberaalseks demokraatiaks, kus kehtisid laialised kodanikuvabadused ja töötavad rahvahulgad võisid üldise valimisõiguse alusel võrdselt rahvastiku jõukamate elementidega osa võtta riigielu juhti­misest. Seni oli Šveitsi kantonite enamikus poliitiline võim kuulunud tea­tavaile eesõigustatud patriitside perekonnile või konservatiivselt hääles­tatud maaomanikkude rühmadele, kuna teised linnakodanluse elemen­did ja enamik talupoegi ei omanud mingit poliitilist mõju. Šveitsile osutus aga suureks paremuseks, et siin puudus suurmaaomandile toetuv feodaalaadel ja et laialised rahvakihid olid juba ammust ajast harjunud ja kokku kasvanud autonoomse vabariikliku korraga: vabariik oli Šveitsis endastmõistetav asi, mille pärast ei tarvitsenud enam piike murda, ja juba keskajast alates domineeris Šveitsi rahvastikus vaade, et riik kui  res publica on kõigi ta elanikkude ühine üritus.

Kauema aja jooksul oli Šveits olnud suurriikide poliitikaga sel teel tihedasti seotud, et ta palgasõdurid teenisid eeskujulikkude sõjamees­tena suurel arvul mitme riigi vägedes, kus nad sageli moodustasid eri väeosad. XIX sajandi keskpaiku lakkas lõplikult see Šveitsi rahvastiku tõelisi huve riivav paheline nähtus ja siitpeale jäi Šveits suurest rahvusvahelisest poliitikast täiesti kõrvale. Ta ei tarvitsenud ajada rahutut eks­pansioonipoliitikat, hankida asumaid ega pidada sõdu mingisuguste nat­sionalistlikkude eesmärkide nimel. Samal ajal, kui rahvuse põhimõte hakkas etendama üha suurenevat mõju Euroopa rahvaste sise- ja välis­poliitikas ja moodne natsionalism põhjustas teravaid konflikte eri rah­vaste ning riikide vahel, toetus Šveitsi riiklik korrastus ja kogu poliitiline elu kolme eri rahvuse leplikule ja koordineeritud koostööle. Šveits koosnes mitmest suurest rahvast teadlikult eraldunud rahvakillukestest, kes nolentes volentes pidid omavahel tihedasti ühte hoidma, sest rahvuslikkude vastuolude õhutamine oleks võinud väga kergesti viia kogu riigi täielikule lagunemisele. Seetõttu ei võinud Šveitsi prantsla­sed, sakslased ja itaallased kuidagi kaasa teha Prantsus- ja Saksamaal ning Itaalias arenevat natsionalistlikku liikumist.

Napoleoni sõdade järel, mil likvideeriti suurem osa Laäne-Euroopa väikevabariike, oli Šveitsil õnnestunud säilitada nii oma riiklik sõltu­matus kui ka vabariiklik riigivorm ja muutuda alatiselt neutraalseks tun­nistatud riikideliiduks üsna lõdva keskvõimuga. Juulirevolutsiooni järel asendati paljudes kantoneis liberaalsete elementide survel senine kon­servatiivne režiim liberaalsemate põhiseadustega, nii et juhtivad ja tähtsamad kantonid kujunesid demokraatlikeks vabariikideks. Kui konservatiivsed kantonid moodustasid eriliidu, murdsid moodsa kor­rastusega ja tihedasti asustatud suured kantonid (Zürich, Bern jt.) üsna kerge vaevaga a. 1847 selle jõud, kõrvaldades sellega takistused kogu Šveitsi demokratiseerimiseks. Sel  eriliidu sõjal on sama tähtsus Šveitsi suhtes, kui 1848. a. revolutsioonil teiste riikide suhtes. Revolut­siooniliste liikumiste summutamisega seotud konservatiivsed valitsused ei omanud võimalust Šveitsi kodusõtta vahelesegamiseks. Seetõttu võiski Šveitsi liberaalne kodanlus ühes haritlaskonnaga ja talupoegkonna enamikuga segamatult teostada olulise põhikorra reformi. 1848. a. põhiseadusega muutus Šveits demokraatlikult korrasta­tud föderafiivseks riigiks, mille põhikorras föderalistlikud ja tsentralistlikud põhimõtted olid omavahel targalt ja osavasti kokkukõlastatud. Teatava mõistliku kompromissi saadusena oskas 1848. a. põhiseadus leida mingi kuldse kesktee kantonite põliste harjumuste ja traditsioonide ning moodsa elu aktuaalsete nõuete vahel. Arvestadeskantonite rahvastiku veendeid ja eelarvamusi seadsid põhiseaduse loojad enda ülesandeks teostada üldriiklikku ühtlustamistööd ainult nii suures ulatuses, kui see osutus hädapärast vajalikuks. Seetõttu leppisid ka või­detud elemendid võrdlemisi kergesti uue olukorraga ega teinud hiljemini ühtki katset seda revolutsioonilisel teel kummutada: „ükski riigi­pööre ega revolutsiooniline väljaastumine ei eralda nüüdisaegset Šveitsi 1848. a. vastuvõetud põhiseaduse tekstist” (F u e t e r).

1848. a. põhiseaduse järgi säilitasid kantonid üsna suure osa oma seniseid õigusi, pidid aga oma põhiseadused esitama üldriiklikele liiduvõimudele kinnitamiseks. Sel teel võisid viimased kõiki kantoneid sundida omaks võtma teatavad liberaalsed ja demokraatlikud põhimõtted, nagu kõigi kodanikkude õigusliku võrdsuse ja laialised kodanikuvabadused, eriti ajakirjanduse vabaduse, mis siitpeale on jäänudki vaba Šveitsi väär­tuslikumaks jooneks. Niiviisi levisid need demokraatlikud institutsioonid, mis seni olid teostatud enam edenenud kanto­neis, nüüd kogu Šveitsi liitriigi piirides. Sellega kujunes Šveitsist liberaalne demokraatia juba sel ajal, mil kogu Euroopa mandril raevutses 1848. a. revolutsiooni nurjumisele järgnenud sünge reaktsioon.

Äsjakirjeldatud pöörde tagajärjel saavutas Šveitsis poliitilise võimu liberaalne partei, mis koosnes jõuka kodanluse esindajaist ja neist mõnes suhtes, eriti kiriku- ja koolipoliitikas, radikaalsemalt hääles­tatud haritlaskonnast. Valitsev oligarhiline juhtkond asus suure energiaga mitmesuguste reformide teostamisele ja osutas peamiselt majandus­poliitikas (tolliasjanduse korraldamisel, eriti aga raudteede ehita­misel) erakordset ettevõtlikkust ja algatusvaimu. Eelmiste aastakümnete pinevate poliitiliste võitluste järel tunti nüüd esialgu tüdimust puhtast poliitikast ja eelistati talle teatavaid majanduslikke küsimusi, mille lahen­damisel kantonite huvid põrkasid teravasti kokku (näit. raudteeliinide suundade asjus). Majanduslikkude huvide ülekaalu tõttu on 1848. a. põhiseaduse reformile järgnevat paari aastakümmet kutsutud kõige ideevaesemaks ajaks kogu Šveitsi uuemas ajaloos.

1860-ndate aastate teisel poolel hoogustusid Šveitsis jälle poliitili­sed huvid, põhjustades uue suurejoonelise liikumise veel radikaal­sema demokratiseerumise suunas. Selleks ajaks olid kõige hädavajalikumad majanduspoliitilised reformid juba teostatud, nii et rahva tähelepanu võis takistamatult tagasi pöörduda puhtpoliitilistele küsimustele. Ja nüüd asusid laiemad rahvahulgad otsekohe kõrvaldama pahet, mille all nad olid kannatanud liberaalide võimutsemise perioodil. 1848. a. järel võimule tulnud liberaalid olid tegelikus poliitilises prakti­kas teostanud otsekui valgustatud absolutismi põhimõtteid. Nad nõustusid küll valimisõiguse andmisega laiadele kihtidele ja pool­dasid siiralt kodanikuvabadusi, ei tahtnud aga meeleldi näha, et vaese­mad ja selle tagajärjel puudulikult haritud kihid muutuksid poliitiliselt aktiivseks ja kipuksid osa võtma riigielu juhtimisest, mille liberaalid olid loomulikult endile reserveerinud. Kantoneis toimus suure nõukogu vali­mine küll täieliku poliitilise üheõigusluse alusel, kuid algul pääsesid sel­lesse ja loomulikult ka kõigisse tähtsamaisse riigiameteisse vaid välja­paistvamad parteitegelased ja teised seltskondlikult nendega seotud isikud. Seetõttu kujunes kantonite seadusandlikes ja täidesaatvais orga­neis asjaajamine liigselt koduseks ja juhtiva oligarhia huvi­dele vastavaks, kuigi Šveitsis ei tekkinud ametikohtade jaotamisel sellist korruptiivset saagisüsteemi, nagu see esines P.-A. Ühendriikides.

Liberaalse oligarhia vastu tõusis 1860-ndail aastail hoogus liikumine, mille pooldajad rekruteerusid kehvemaist „väikesist inimesist”, kes ei tahtnud enam taluda uue aristokraatliku kihi hooldamist, liberaalidest vasemal seisvaist sotsialistlikult häälestatud elementidest, kelle arv oli tol ajal üsna väike, filantroopiliste huvidega isikuist, keda ei rahuldanud liberaalide ükskõiksus sotsiaalpoliitika vastu, ja lõpuks klerikaalseist ring­konnist, kes nõudsid demokraatlikke uuendusi lootuses, et rahvas aitab pidurdada oma alalhoidlikkusega liiga ulatuslikke antiklerikaalseid reforme. See kirju ja mitmepalgeline demokraatlik rinne viis 1860-ndate aastate lõpul ja 1870-ndail aastail ägedate võitluste järel läbi rea uusi ja olulisi reforme eri kantonite põhikorras ja 1874. aastal ka liidu põhiseaduses. Zürichis ja selle järel teisteski kantoneis seati sisse obligatoorne referendum uute seaduste andmisel ja finantsreferendum suuremate laenude ja teiste rahaliste kulutuste suhtes ning rahvaalgatus seadusandluses, mis reformid tunduvalt laiendasid rahvastiku õigusi seadusandliku tegevuse alal. Ka täidesaatva võimu teostajaid hakati siitpeale paljudes kantoneis otseselt rahva poolt valima. Kõik ametnikud, isegi õpetajad, valiti nüüd vaid teatavaks ajaks (näit. 6 aastaks). 1874. a. põhiseadusega suurendati mõnevõrra liidu võimu­piire kantonite arvel ja kanti rahva õigusi laiendavad uued institutsioo­nid, kuid juba tagasihoidlikumal kujul, liidu enda põhikorda. Liidu põhi­seadusest jäi aga välja obligatoorne referendum uute seaduste suhtes; see asendati fakultatiivse referendumiga nende seaduste suhtes, mil pol­nud kiiret iseloomu. Samuti ei teostatud siin ei finantsreferendumit ega rahva algatusõigust. Viimane viidi üsna raskendatud kujul liidu põhisea­dusse 1891. aastal, ent tal ei ole seni olnud eriti suurt tähtsust.

Nende reformide tagajärjel said seni poliitilisest tegevusest eemale tõrjutud elemendid võimaluse aktiivseks teotsemiseks, mis võimalust eriti ruttasid kasutama katoliiklikud ja konservatiivsed rühmitised. Viimastel ei õnnestunud siiski laiu rahvamasse nii suures ulatuses oma sõiduvette tõmmata, kui nad alguses olid lootnud, sest Šveitsis eeskujulikult teos­tatud algharidus suutis sisendada massidesse suuremat aukartust ilmliku kultuuri vastu ja aitas neid vabastada senisest klerikaalsest mentaliteedist. Nii ei täitunud liberaalide kartused „puhta demokraatia” kultuurivaenlikkude tagajärgede suhtes, kuigi rahvas oma õiguste kasutamisel osutas tavaliselt suuremat alalhoidlikkust ja tagasihoidlikkust, kui see omane oli juhtivaile poliitilistele rühmitustele. Igatahes suutsid uued radikaalsed asutused Šveitsis peagi koduneda, muutes selle väikeriigi maaks, kus liberaalse demokraatia põhimõtted on teostatud kõige siiramal ja järje­kindlamal kujul. Teiste riikide poliitilist arengut ei jaksanud aga Šveitsi „puhta demokraatia” eeskuju kuigi suurel määral mõjutada. Šveitsis teostatud demokraatlikule režiimile on suutnud mõnevõrra läheneda vaid mõned Euroopa väikeriigid, nagu Norra, Taani ja (oma iseseisvuse esi­mesel perioodil) Eesti. Suurriikides ei kodunenud liberaalne demokraa­tia kunagi suuremas ulatuses, sest neis puudusid selleks Šveitsile omased soodsad eeldused.     

II osa Akadeemiast nr. 4/1938

       

6.

Liberaalse demokraatia põhimõtted suutsid XIX sajandi keskpaiku raevutseva reaktsiooni õhkkonnas juurduda ainult Šveitsi föderatiivses väikeriigis. Ent reaktsiooni möödumisel tõstsid demokraatlikud jõud 1860- ndail aastail jälle võimsalt pead, saavutamata siiski kusagil sääraseid kaugeleulatuvaid tagajärgi nagu Šveitsis. Venemaa lakkas Aleksander II reformide tõttu olemast see vägev reaktsioonikalju, mille vastu a. 1848-49 olid murdunud Kesk-Euroopas voogava re­volutsioonilise liikumise lained. Suutnud 1863-64 suuri vaevu summu­tada poolakate vabadusvõitluse, pidi Vene tsarism siitpeale lakkamatult võitlema mõõdukaist reformest mitterahuldatud haritlaskihtidega, kelle propagandistlik tegevus äratas vene ühiskonna senisest unisest tardumu­sest. Itaalias teostus seniste väikeriikide ühinemine rahvusli­kuks ühikriigiks liberaalsete kodanlikkude elementide ja Garibaldi ümber koondunud vabariiklikkude revolutsionääride koostöö kaudu. Garibaldi vabatahtlikkude jõukude võidud äratasid kogu Euroo­pas erakordset vastukaja. Samuti köitis meeli P.-A. Ühendriikides puh­kenud setsessioonisõda, mis ägeda heitluse järel lõppes neegerorjust taunivate põhjariikide võiduga. Ajutisest roidumusest vabanenud, andusid rahvad kõikjal uue innuga rahvuslikele, poliitilistele ja sotsiaalseile liikumistele. 1848. a. revolutsiooni ajal kokkuvarisenud demokraatlikkude parteide asemele astus nüüd homogeensema ilmega ühiskondlik rühmitis – tööstusproletariaat, kes haaras enda kätte vanema sotsiaalse demokraatia poolt kõrvaleheidetud relvad.

Sotsiaalse demokraatia tugevus oli seisnud selles, et ta üldise rahva­pärase liikumisena oli koondanud enda ümber töötavale rahvahulkade laialised kihid ja neisse sisendanud erakordse võitlusinnu. Võitluses üldise valimisõiguse eest olid kehvemad klassid arendanud demokraatliku lipu all kirglikku energiat ja läinud sageli kuni võitlusteni barrikaadidel. Kuigi need võitlused oma ebamäärase programmi ja ühises rindes lekki­nud mõrade tõttu ei olnud otseselt saavutanud oma eesmärki, olid nad rahvahulkade ülesraputamisel nende tavalisest loidusest ja nende tahte karastamisel ikkagi etendanud esmajärgulise tähtsusega osa. Toetudes neis võitlustes omandatud kogemustele võidi 1860-ndal aastal sealt edasi sammuma hakata, kuhu 1848. a. revolutsiooni nurjumisel oli peatuma jää­dud. Vastavail muutunud ajaoludele tekkisid seejuures mitmed uued demokraatliku massiliikumise suunad ja vormid.

1860-ndail aastail tekkinud poliitilise elavnemise õhkkonnas hakka­sid Lääne-Euroopa juhtivate maade töölismassid otsima omavahel tiheda­mat kontakti rahvusvahelises ulatuses ja püüdsid luua vasempoolsete de­mokraatlikkude jõudude universaalset võitlusrinnet alalhoidlikkude või reaktsiooniliste jõudude vastu a. 1864 Londonis rajatud Esimese Internatsionaali näol. See töölisrühmitiste ja ametiühingute rahvus­vaheline koondis esindas eri maade töötavale rahvakihtide oluliste ühis­huvide põhimõtet ja taotles suurtest poliitilistest liikumistest osavõtmise kaudu laiade masside koordineeritud ühisaktsioonide teel parandada nende poliitilist ja majanduslikku seisundit. Selles mõtles jätkas ta mit­meti võitlust vanema sotsiaalse demokraatia poolt püstitatud eesmärkide eest. ühtlasi seadis la aga Ka r I Μ a r x’i mõjul enda ülesandeks töölis­klassi üldise vabastamise töörahva enda jõudude kaudu ja iga­suguse klassivalitsuse hävitamise. Kuna Marxi pooldajad püüdsid selle eesmärgi taotlemisel kasutada ka legaalset poliitilist tegevust olevate rii­kide piires, rõhutas anarhistlik suund M. Bakunini juhatusel vajadust kõik olevad poliitilised režiimid radikaalsele revolutsiooniliste meetodi­tega kõrvaldada. Nende suundade vastuolu tõttu varises I Internatsio­naal lühikese, ent hoogsa tegevuse järel varsti kokku.

Teiseks uueks demokraatliku massiliikumise vormiks kujunesid töö­liskonnas tekkivad poliitilised parteid, mis eraldusid kodan­liku ilmega erakondadest ja hakkasid taotlema nende omadest erinevaid eesmärke. Nad said oma alguse Saksamaal, kus (nagu nägime) kodan­likud kihid püüdsid töölishulki mingi üleoleva heatahtlikkusega hooldada. Reaktsiooni ajastul olid need saksa töölised, kes omasid elavamaid polii­tilisi huve, toetanud liberaalseid kodanlikke rühmitisi, eriti eduerakonda. Preisi põhikorra konflikti ajal 1860-ndate aastate algupoolel tekkis aga selles suhtes järsk pööre seoses Ferdinand Lassalle’i väljaastu­misega poliitilisele areenile. See juudi päritoluga andekas eraõpetlane osutus võimeliseks poliitiliseks taktikuks ja kõneosavaks agitaatoriks. Ka­sutades ägedat konflikti Preisi valitsuse ja liberaalse kodanluse vahel rajas Lassalle α. 1863 iseseisva tööliserakonnana Üldise Saksa Töölisteühingu ja avaldas selle presidendina palavikuliselt agarat tege­vust töölismasside mobiliseerimisel. Tema arvates pidi riik arendama inimkonda vabadusele sel teel, et demokraatlikud töötavad rahvahulgad võitlevad endile katte üldise valimisõiguse, vallutavad riigivõimu ja teos­tavad selle abil põhjaliku ühiskondliku reformi. Üldise valimisõiguse kõrges hindamises jätkas Lassalle sotsiaalse demokraatia, eriti tšarfismi tra­ditsioone.

Lassalle pidas ülearuseks kodanlikkude kihtide toetamist tööliste poolt konservatiivse Preisi valitsuse vastu, sest kodanlus olevat 1848. a. revolutsiooni ajal näidanud, et ta ei ole võimeline revolutsiooniliseks võit­luseks ja jätab otsustaval momendil oma liitlased saatuse hooleks. See­tõttu tuleb töölisklassil pidada iseseisvat poliitilist joont ja koonduda oma parteiliste organisatsioonide ümber. Nähes ette Saksamaa ühendamist Preisi juhtimisel hakkas Lassalle avaldama oma tegevust selles suunas, et ühendatud Saksa rahvaesindus valitaks üldise valimisõiguse alusel. Sel­les mõttes astus ta isiklikku kontakti Preisi peaministri Bismarckiga, kes võitluses kodanlikkude kihtide võimutaotluste vastu oli hakanud kaa­luma üldise valimisõiguse andmist, et sel teel vähendada kodanluse polii­tilist osatähtsust. Ida-Saksa maaelu jälgimisest saadud tähelepanekute alusel uskus Bismarck, et lihtrahvas hääletab tulevikuski konservatiivsele jõudude poolt ja aitab sellega kindlustada neile rahvaesinduses enamuse. Seevastu ootas Lassalle üldisest valimisõigusest mitte reaktsioonilisi, vaid revolutsioonilisi tagajärgi. Ta arvas, et laiad rahvamassid küll alguses võivad sattuda sõltumusse valitsusparteidest, kuid varsti ennast vabasta­vad nende hooldamise alt ja hakkavad pidama iseseisvat demokraatlikku taktikalist joont. Lassalle’i arvates pidi Reinimaadele iseloomulik tööstustöölise tüüp oma revolutsioonilise mentaliteediga varem või hiljem taga­plaanile tõrjuma Taga-Pommeri kuuleka ja passiivselt ülemusele alluva maatöölise tüübi. Saksamaa industrialiseerumise ja urbaniseerumise järel pidi üldine valimisõigus kujunema tähtsaks võitlusrelvaks klassiteadvusele jõudnud tööstusproletariaadi käes. Sellist arengut ei pidanud Bismarck kuidagi võimalikuks ja uskus, et üldine valimisõigus Saksas samuti aitab kindlustada valitsuse positsioone, nagu Napoleon III plebistsiidid olid algul andnud Prantsuse II keisririigile rahvapärasuse aupaistet. Kui Las­salle Bismarckiga keskustelles oli tähendanud, et konservatiivse partei ja uue töölispartei liit võiks olla ainult ajutise iseloomuga, sest varsti peaks mõlema vahel tekkima äge võitlus, vastas Birsmarck talle isetead­valt: „Es kommt nur darauf an, wer von uns der Mann ist, der mit dem Teufel Kirschen essen kann. Nous verrons.” Nüüd on kaugemast pers­pektiivist vaadatuna selgunud, et see mees oli siiski Lassalle, mitte aga Bismarck!

Oma taktikalistes kaalutlustes osutas Lassalle erakordset ettenäge­likkusl, sest Saksa poliitiline areng järgneva poolsajandi jooksul toimus kaunis täpselt Lassalle’i poolt püstitatud skeemi järgi. Ainult eksis kärsi­tult auahne Lassalle mõnevõrra selle arengu tempo suhtes, mis osutus tunduvalt aeglasemaks Lassalle’i poolt oletatud tempost. Lassalle’i äkilise surma järel jätkas tema poolt loodud töölispartei oma tegevust, sulas a. 1875 ühte ta kõrval tekkinud puhtmarksistliku töölisparteiga ja võitis tööliskonnas küll pikkamööda, kuid seda järjekindlamalt pinda, vabas­tades töörahvast kodanliku liberalismi poliitiliste mõjutuste alt. Samal ajal rajas Bismarck a. 1867 Põhja-Saksa liidu ja a. 1871 Saksa keisririigi riigipäeva tõepoolest üldise valimisõiguse alusele. Sää­rane üldisel valimisõigusel rajanev rahvaesindus pidi tema arvates raudse klambrina Saksa ühikriiki koos hoidma ja seda kaitsema Saksa väikeriikide dünastiale ja rahvastiku partikularistlikkude püüdluste vastu. Ühtlasi pidi üldine valimisõigus aitama vaos hoida saksa kodanlikke kihte ja ohjendada nende võimupüüdeid. Seetõttu võeti see demokraatlik institut­sioon nende kihtide poolt vastu üsna terava arvustusega: prof. R. v. Μ ο h l nimetas üldise valimisõiguse andmist poliitiliselt küpsemata rahva­hulkadele Bismarcki andestamatuks poliitiliseks patuks ja kirjanik G. Freyfag – kergemeelseimaks kõigist la eksperimentidest.

Bismarcki poolt loodud Saksa keisririik pakub parima näite selle tõsiasja kohta, et üldise valimisõiguse olemasolu ei tee ka korrali­kult ja seaduspäraselt tunktsioneeriva riigiaparaadiga riiki igakord tõeli­seks demokraatiaks, hoolimata sellest, et vastava riigi rahvastik seisab kül­laltki kõrgel kultuuritasemel. Saksamaast ei kujunenud rahvusriiki, kus laiad massid oleksid moodustanud riiki kandva jõu, vaid siin tõusis juhti­vale kohale Preisi võimuriik oma militaarsele ja bürokraatlikkude traditsioonidega. Sõjavägi, bürokraatia ja politseiaparaat jäid täielikult sõltuvaks Saksa keisri kohale tõusnud Preisi kuningast, kes valitses rahva­esinduse ees mitte poliitilist vastutust kandva riigikanlsleri kaudu. Nii olid avaliku elu juhtivad ja otsustavad jõud üsna rippumatud riigipäe­vast kui üldisest rahvaesindusest ja täidesaatev võim ei tarvitsenud kuigi suures ulatuses arvestada seadusandliku võimu organite tahet. Riigi­päeva kõrval säilinud Preisi maapäev oli valitav hoopis erilise valimis­õiguse alusel ja erines oma koosseisult tunduvalt Saksa riigipäevast; riigikantsleril oli seetõttu kerge üht asutust teise vastu välja mängida. Nii­viisi aitas üks parlament nõrgestada ja piirata teise võimu. Põhja-Saksa liidu põhiseaduse loomise aja) kirjutas 1848. a. Preisi ministrina teotse-nud L. Camphausen Preisi kuningannale, et selle liidu tõelise kehami moodustavat ühtlustatud sõjavägi, kuna kõik teised selle juurde loodud asutused esinevat ainult kaunistusmantlikesena, mida võib teha kas sametist või siidist, sinisena või valgena, narmastega või äärekaunistustega.

Järelikult jättis Bismarck Preisi militaarse ametnikkuderiigi endisel kujul püsima ja tegi ta pealegi tõeliseks Saksamaa valitsejaks. Mitte Saksa keisririigi üldised organid – liidunõukogu ja riigipäev – ei oma­nud loodud rahvusriigis juhtivat kohta, vaid see kuulus Preisi kuningale ja Preisi peaministrile, kes oligi tavaliselt ühtlasi riigikantsleriks. Säärase konservatiivse režiimi loomisel ei juhtinud Bismarcki ainuüksi ta püüded Preisi junkrule võimupositsioone kindlustada, sest selle kihiga oli Bismarck oma poliitilises tegevuses mõnigi kord üsna teravasti vaenu­jalal. Pigemini oli ta lähtunud mõningaist välis- ja sõjapoliitilistest kaalutlustest, mis tema arvates tegid vajalikuks rangelt distsiplineeritud militaarse monarhia loomise. Bismarcki arvates pidi uus Saksa keisririik oma ebasoodsa geograafilise asendi tõttu, mis tegi talle paratamatuks tarbe korral sõdida ühtaegu kahel või kolmel rindel luge­vate suurriikide vastu, hoolitsema eriti oma sõjalise tubliduse ja vastu­pidavuse eest. Kuid jõudlusvõimelise sõjaväe loomine ja ülalpidamine võis tema arvates toimuda ainult Preisimaa kaudu, kes omas selleks vastavaid kogemusi ja kalduvusi. Et ära hoida Preisi mili­taarse süsteemi hävitamist uues Saksa ühikriigis, selleks tuligi teha Preisi kuningas kõigi Saksa sõjavägede üldjuhiks ja Saksa välispoliitika juhtijaks. Teiseks pidi sellise range korrastusega režiim kindlustama riigis sotsiaalset rahu ja kaitsema varandusega rahvaklassi kõigi võima­likkude sotsiaalsete rünnakute vastu. Kehtiva riiginduse kindlustamiseks olevat vaja tagada poliitiline esivõim riigis neile kihtidele, kes esindavad omandi ja korra põhimõtteid, sest kehvikute võimulepääs tekitaks varsti üldise anarhia ja võiks viia kogu riigi laostumisele.

Saksa riigi loomise aegadel ei moodustanud laialised töötavad rahva­massid maal ja linnades oma organiseerimatuse ja väheste poliitiliste hu­vide tõttu veel sellist jõudu, mida uue riigi aluste rajamisel oleks vaja olnud tõsisemalt arvestada. Tõeliste poliitiliste jõuühikutena esinesid siin suurmaaomanikud koos peamiselt sellest kihist rekruteeruva ohvitserkonnaga ja kõrgema bürokraatiaga ja liberaalne kodanlus, kes koosnes suurärimeestest ja -tööstureist, haritlaskon­nast ja linnade väikekodanlikest keskkihtidest. Bismarck ei püüdnudki neid erineva eluvaatega ja lahkuminevate huvidega ühiskondlikke rühmitisi üksteisega orgaaniliselt siduda ja sõbralikule koostööle rakendada. Tema arvates pidi jätkuma sellestki, kui ühiskonnast kõrgemal seisev keis­rivõim hoiab oma autoriteediga ja võimuressurssidega neid sotsiaalseid jõude kuidagi koos ja sunnib neid leidma omavahel mingi modus vivendi. Riigikantslerina toetus Bismarck kord ühele, kord teisele kihile ja sundis mõlemat range käega riigivankrit edasi vedama. Suurima poliitilise eri­kaalu säilitasid Saksa keisririigis loomulikult monarhile lähemal seisvad konservatiivsed junkruteringkonnad. Kodanlikke kihte püüdis Bismarck rahuldada teatavate mööndustega majanduslikul ja kultuurilisel alal; sel teel suutis ta ajutiselt oma poole võita rahvusvabameelsesse parteisse koondunud suurkodanlikke elemente, kuna eduerakonda kuuluv radi­kaalne intelligents ja väikekodanlus jäid ta režiimi suhtes püsivalt eitavale seisukohale.

Oma erakordse autoriteedi tõttu suutis raudne kantsler ehtsa dik­taatorina Saksa juhtivaid ühiskondlikke klasse vajalikus kuulekuses hoida, nii et neil enam ei jätkunud julgust riigieelarve kinnitamata jätmi­sega kantslerile survet avaldada, millist meetodit Preisi maapäev oli 1860-ndate aastate põhikorra konllikti puhul püüdnud tagajärjetult rakendada. Nii võis Bismarck riigikantslerina ajada iseseisvat poliitikat, ühendades ja lahutades riigipäeva parteisid vastavalt oma erisihtidele igal antud momendil. Võimuahne isikuna alistas ta keisrigi oma tahtele ja oli paarikümne aasta jooksul tõeliseks Saksamaa valitsejaks. Ta suhtus rahvasse kui lihtsasse võimutsemisobjekti, kes ei oska ise oma saatusi juh­tida, ega olnud milgi tingimusel nõus Saksa riigikorda edasi arendama demokraatlikumas suunas. Nii sai Saksa keisririik üldisele valimisõigusele toetuva riigipäevaga vaid teatavaks pseudodemokraatiaks, kus keiser ja kantsler teostasid tõelist võimu, kuna rahvaesindus moodustas pigemini mingi dekoratiivse ornamendi: riigipäev võis küll võimu teostajaile ajutiselt mõningaid tülikaid takistusi leha, ei suutnud aga neile pide­valt peale suruda laiemate rahvahulkade tõelist tahet. Selline sügav vas­tuolu Saksa riiginduse välise fassaadi ja selle tõelise olemuse vahel põh­justas saksamaal permanentse sisekriisi, mis omandas vasta­valt ajatingimustele üha uued vormid ja lõpuks õõnestaski kogu Bismarcki ehituse alused.

Saksa riigindusele osutus väga ohtlikuks asjaolu, et maa industrialiseerumine muutis XIX sajandi lõpul põhjalikult senised pro­portsioonid eri ühiskondlike klasside vahel, kuna aga poliitiline režiim jäi selliseks, nagu la Saksa ühikriigi tekkimisel oli loodud. Rahvastiku linnastumise tagajärjel kasvasid kodanlikud kihid ja tööstusproletariaat nii arvult kui ka klassiteadvuselt ja omanda­sid XX sajandi alguseks hoopis suurema sotsiaalse erikaalu, kui neil oli olnud Saksa riigi rajamise aegadel. Saksa töõliskond vabanes üha enam kodanlikkude kihtide ideoloogiliste mõjutuste alt, koondudes sot­siaaldemokraatliku töölispartei ümber, mille mõju massi­dele ei suutnud pidurdada Bismarcki poolt kehtima pandud karm sotsialistide seadus ja vasempoolsete tegelaste administratiivne ja kohtulik jäli­tamine. Valitsevate võimude õnneks ei teostunud aga sotsiaaldemokraat­likult häälestatud tööliskonna ja teiste opositsiooniliste rahvakihtide liitu­mist üheks suureks võitlusrindeks kehtiva konservatiivse režiimi vastu. Saksa sotsiaaldemokraatia koondas endasse peamiselt tööstusproletariaadi ega sõlminud oma eksklusiivse kihihuvilise programmi ja partei sirgjoo­nelist puhtust rõhutava taktika tõttu mingeid tihedamaid sidemeid ei talu-poegkonnaga ega radikaalselt häälestatud kodanlikkude ja väikekodan­likkude kihtidega, keda häiris eriti sotsiaaldemokraatia pooli järjekindlalt rõhutatud kosmopoliitlik patsifism. Suhtudes terava arvustusega olevasse režiimi ja eitades järjekindlalt kodanliku ühiskonna institutsioone ei osu­tanud Saksa sotsiaaldemokraatia, kes enne Maailmasõda tõusis suurimaks ja paremini organiseerunud poliitiliseks jõuks Saksa keisririigis, eriti kindlat enda kehtimapaneku tahet. Ta eelistas passiivse ootamise taktikat ega omanud täpsemat kava lähema tuleviku võimalikkude võitluste jaoks. Seetõttu ei moodustanud ta, hoolimata oma arvulisest tugevusest, sellist revolutsioonilist jõudu, kes oleks kõigi opositsiooniliste elementide juhti­jana ja koondajana võinud kummutada vastuolulise ja sisemiselt pehkinud pseudodemokraatliku režiimi. Niiviisi võiski viimane eksisteerida kuni Maailmasõjani ja varises kokku alles siis, kui Saksamaa oli kaotanud selle sõja.

     

7.

Veel puudulikumal kujul teostusid demokraatlikud institutsioonid Itaalias, kus 1860-ndail aastail oli samuti tekkinud rahvuslik ühikriik konstitutsioonilise monarhia näol. Itaalia troonile tõusnud Sardiinia dünastia ei saavutanud kuigi suurt populaarsust ja monarhism osutus siin rohkem mõistuse kui südame asjaks; ainult suuri vaevu suutsid Itaalia ühendamise aktsioonist innukalt osavõtnud vabariiklased monarhia ole­masoluga leppida, kuna poliitilistest sündmustest täielikult kõrval seisnud harimata rahvamassid jäid uueski kuningriigis endisse passiivse kuulekuse ossa. Alguses omasid valimisõigust ainult need kirjaoskajad meesisikud, kes maksid otsemakse vähemalt 40 liiri aastas, s. t. umbes 2°/o kogu rah­vastikust, ja neistki ei käinud enamik valimistel häält andmas. Ka varan­dusliku tsensuse kaotamine ja selle asemel kolmeaastase kooliskäimise tingimuse tarvituselevõtmine 1882. a. valimisseaduse reformis ei paran­danud väga oluliselt asja, sest suur enamik rahvastikust ei saanud mingit kooliharidust ega omandanud isegi lugemisoskust.

Seetõttu kujunes poliitiliselt aktiivseks jõuks ainult jõukam ja haritum vahemik, mis koosnes Põhja-ltaalia tööstureist, lõunapoolsele alade suurmaaomanikest, edasi ametnikest, sõjaväelastest ja haritlastest. Valit­susvõimu teostasid kord parem-, kord vasempoolsed parteid, ent tege­likult polnud nende vahel kuigi suuri tõelisi erinevusi. Valimisi korraldati Napoleon III stiilis riigiametnikkude, suurmaaomanikkude ja teiste koha­likkude võimumeeste kaasabil. Suures vaesuses virelevate külakehvikute rahutused suruti karmilt maha ja linnatööliste streigiliikumiste summuta­misel rakendati ohtrasti politseilisi vahendeid. 1880-ndail aastail poliiti­lises elus esilekerkinud transformism, s. t. valitsuste sage ümberkujundamine vastavalt igakordse päevapoliitilise momendi  huvidele mõjus laostavalt kogu parteilisele süsteemile ja muulis parteid oma kõik­võimsate juhtide lihtsaks saatjaskonnaks. Nii jäi Itaalia liberaalne kuning­riik tõelisest demokraatlikust režiimist veelgi kaugemale maha kui Saksa keisririik. Lõpuks 1913. a. kehtimapandud üldine valimisõigus andis küll suure juurdekasvu demokraatlikule sotsialistlikule parteile, mille kasvu soodustas maa industrialiseerumise käik, kuid seegi oluline reform ei muutnud väga tunduvalt kujunenud režiimi ilmel.

Paremini juurdusid demokraatlikud institutsioonid Prantsus­maal, mis III vabariigi ajastu raskeis ja ägedais sisekriisides muutus parlamentaarselt valitsetavaks riigiks. Napoleon III valitsemisaja lõpul oli siin jälle hoogustunud liberaalne ja demokraatlik liikumine energilise ja kõneosava rahvatribuuni L. Cambetta juhtimisel. Gambetta koon­das enda ümber radikaalselt häälestatud väikekodanlikke hulki, haritlasi ja mõnevõrra ka töölisi, kellel antud momendil polnud ei oma poliitilisi organisatsioone ega mõjukamaid juhte. Liberaalse opositsi­ooni tõus sundis Napoleon lll-at pehmendama senist poolsõjalist diktatuuri, otsima kontakti kodanlikkude kihtidega ja katsetama parlamentaarse monarhia režiimi, mis aga varsti langes Saksa-Prantsuse sõjas Napoleonile osaks saanud hävitava kaotuse tõttu. Karl Marx oli Prantsuse bonapartismi langemisest lootnud suurt elustavat tõuget Euroopa demokraatlikule arengule ja ennustanud uue revolutsi­oonilise perioodi algust. Tõeliselt kujunesid aga lood hoopis teisiti.

Pariisis kuulutati küll Sedan’i katastroofi järel jalamaid vabariik välja, ent see osutas erakordseis sõjatingimustes esialgu lausa alalhoid­likke jooni. Sõjaoludes korraldatud rahvuskogu valimistel hääletasid talupoegkond ja väikekodanlikud provintsilinnade kihid rahuiha tõukel monarhistide poolt, kes lubasid peatset rahu ja kindlat korda. Rahvus­kogu monarhistlik enamik sattus otsekohe teravasse konflikti kodanlik­kude demokraatidega, eriti aga sõjaka ja radikaalse Pariisi tööliskonnaga. Viimane püüdis jätkata Prantsuse revolutsioonilise sotsiaalse demokraatia traditsioone ja asendada senise tsentraliseeritud riikliku võimu- ja sunniaparaadi autonoomsete linna- ja maakogukondade vaba föderatsiooniga. Enl sellised kommunaalse demokraatia taotlused olid täielikus vastuolus Prantsuse poliitilise arengu ajalooliste traditsiooni­dega. Seetõttu ei leidnud Pariisi tööliste poolt 1871. a. algupoolel raja­tud kommuun talupoegades ja teistes laiemais töötavais kihtides mingit kõlapinda ega kasvanud sellest välja mingisugust jõulisemat liiku­mist sotsiaalse demokraatia nimel. Muust töölavast rahvast isoleerunud Pariisi proletariaat ei suutnud endale leida ei võimelisi juhte ega kindla­mat teotsemiskava ja jäi peagi alla rahvuskogu valitsuse sõjalistele jõu­dudele. Et neis võitlustes hukkus Prantsuse proletariaadi energilisim eelvägi ja liikumise likvideerimisele järgnes karm reaktsioon, jäi Prant­suse töölisliikumine nüüd mõneks ajaks täiesti soiku. Lausa ebatavalis­tes välis- ja kodusõja tingimustes tekkinud kolmas vabariik kujunes omapäraseks konservatiivseks demokraatiaks,kuna sotsiaalne demokraatia, mille lipu all töötavad kihid olid võidelnud alates Suurest revolutsioonist, varises senisel kujul lõplikult kokku.

Mitme aasta jooksul valitses isegi suur selgusetus edaspidise riigi­vormi suhtes. Rahvuskogu monarhistlik enarnik püüdis uue põhiseaduse loomisel anda riigile konstitutsioonilise kuningriigi kuju ja teha kuninga­võimust tugeva ja autoriteetliku institutsiooni, mis kindlustaks korra ja hoiaks ära Pariisi kommuuni taoliste sotsiaalsete liikumiste kordumise. Alles siis, kui monarhia rajamine nurjus legitimistide ja orleanistide vastu­olude ja Toonikandidaadi, Bourbon’ide soost Chambord’i krahvi ise­meelsuse tõttu, loobus osa jõukamaid kodanlikke kihte sellest lootuse­tuks osutunud üritusest ja hakkas leppima konservatiivse vabariigi mõt­tega. Suur osa ülemklasside esindajaist jäi aga endiselt truuks monarhistlikele ideedele, mida esialgu toetas kogu oma autoriteediga katoliku kirik. Seetõttu pole mitmest eriosast koosnev 1875. a. põhiseadus mingi teooria või süsteemi tulemus, vaid moodustab suuremal määral kui ükski teine konstitutsioon teatava sündmustekonstellalsiooni produkti. Mitte ideed ega veended ega rahvuskogu suveräänne tahe ei loonud kolmanda vabariigi, veid see lekkis aja tingimuste ja asjade käigu sunnil. Tegelikult oli vabariik olemas; Thiers’i kukutamine presidendi kohalt ja ta asendamine Mac-Mahon’iga rahvuskogu poolt a. 1873 oli loonud tea­tava parlamentaarse traditsiooni; kuningriiki ei õnnestunud teostada ja aastaid kestnud üleminekuajale oli vaja teha ükskord mingi lõpp. Neil puhtpraktilistel kaalutlustel sai monarhistlikus rahvuskogus jaanuaris 1875 ühehäälelise enamuse Wallon’i üks parandusettepanek, milles kõneldi vabariigi presidendist. Nii aktsepteeris rahvuskogu vabariigi kui teatava tõsiasja üsna vastumeelselt, parema lahenduse puudumise tõttu.

Leppinud vabariikliku režiimi säilitamisega, püüdis rahvuskogu anda sellele võimalikult alalhoidlikku ja monarhiale sarnanevat ilmet. Saadi­kutekoda valimistel jäi püsima aastast 1848 eksisteeriv üldine valimisõigus, mida aga võimukandjad olid harjunud rakendama säärase osavusega, ei selle võimalikke radikaalseid tagajärgi konserva­tiivsed elemendid enam ei osanud kartagi. Ent selle koja kõrvale seati poliitilise kontinuiteedi põhimõtte esindajana hoopis teistsuguse struktuu­riga senat, mille koosseis uuenes väga aeglaselt ja mis pidi esindama konservatismi traditsioone. Samasugust autoriteedi ja korra kaitsja osa pidi teostama seitsmeks aastaks kodade ühise koosoleku poolt valitav ja tarbekorral tagasivalitav president. Nii sisaldas 1875. a. põhiseadus mitmeid elemente, mis pidid kindlustama võimu rahvuskogus domineerinud ülemklassidele ja vajaduse puhul või­maldama tagasipöördumist mingi ainuvalitsusliku režiimi juurde.

Põhiseaduse loojad olid kavatsenud teha presidendist eriti tugeva riikliku organi ja suruda rahva poolt valitava saadikulekoja hoopis tagasi­hoidlikku ossa. Kuid juba rahvuskogule järgnevale aastale (1875-79) poliitiline areng tühistas need kavatsused kaunis suures ulatuses ja valas üsna konservatiivsena mõeldud põhiseaduse raamesse tunduvalt liberaalsema sisu. Nende aastate kestel toimus vabariikliku enamusega saa­dikutekodade ja monarhistliku meelsusega presidendi vahel äge võitlus esikoha pärast riigis. Konservatiivide hämmastuseks andis üldine vali­misõigus muutunud ajaoludes hoopis teistsuguseid tulemusi, kui need, millega 1875. a. põhiseaduse loomisel oldi arvestatud. Valimistel saavu­tasid kodanlikud vabariiklased, kelle juht Gambetta oskas oportunistliku taktikaga võita vabariigile paljud seni kõhkleval seisukohal asunud mõõ­dukad elemendid üha suuremaid võite monarhistide üle. Vabariik­lik rinne, mis ulatus töölistest suurkodanluse ühe osani sundis a. 1877 Mac-Mahon’i terava põhikorra konllikti järel alistuma ja ametisse kutsuma saadikulekoja enamikule vastava, vabariiklastest koosneva valitsuse. Vabariikluse laine tõus osutus niivõrra imposantseks, et konservatiivid ja nende usaldusmees Mac-Mahon ei riskinud alustada võitlust selle vastu nende kasutada olevale sõjaliste ja politseiliste võimuvahenditega, vaid eelistasid kapituleerumist uue tõusva jõu ees. A. Rosenberg nime­tab seda otse imeks, et Prantsuse kodanlik demokraatia saavutas võidu monarhistlikkude konservatiivsete jõudude üle, kelle käes olid kõik tõe­lised võimuvahendid pealegi mõni aasta peale kommuuni mässu hetkel, mil Pariisi proletariaat oli veel täielikult võimetu väljaastumiseks. Kui Mac-Mahon olles tüdinud alalistest viljatuist konfliktidest saadikulekoja ja valitsusega loobus a 1879 presidendiametist, võidi katset valitseda Prantsusmaad bonapartistlikkude traditsioonide vaimus pidada lõplikult nurjunuks. Siitpeale on Prantsusmaal kõikumatult püsinud parla­mentaarne režiim, mida iseloomustab saadikulekoja ülekaal senati ja presidendi üle.

Mac-Mahon’i lahkumise järel restaureeriti kodanlikud vabadused kaunis ulatuslikul kujul ja anti amnestia Pariisi kommuuni tegelastele. Siit­peale võis radikaalne töölisliikumine jälle areneda legaalsel kujul. Üht­lasi ründasid oportunistid (nii kutsuti mõõdukaid vabariiklasi) hoogsalt klerikalismi positsioone ja hakkasid piirama katoliku kiriku tegevusvaba­dust usundilisel ja kultuurilisel alal. Nüüd arenes antiklerikaalne liikumine, mis on mitmes suhtes võrreldav keskaegsete võitlustega vaimuliku ja ilmliku võimu vahel. Katoliku kiriku poolt propageeritavad eluideaalid olid oma usundilise dogmatismiga, paavsti monarhistliku autoriteedi tunnustamisega ja hierarhilise ühiskonnakorrastuse rõhutamisega täielikus vastuolus demokraatlik-egalitaarse riigikäsitusega ja ilm­liku mentaliteediga. Ei ole siis ime, et Gambetta kuulutas klerikalismi vabariikluse tõeliseks vaenlaseks. J. F e r r y ja P. Berf piirasid 1880-ndail aastail mitmete seaduste kaudu katoliku kiriku mõju haridusküsimustes ja arendasid riiklikkude ilmlikkude rahvakoolide võrku. Neis küsimustes tuli vabarirklastel lüüa ägedaid lahinguid konservatiividega, kes nägid katoliku kirikus enda kindlaimat tuge. Nii märgitses kolmas vabariik mõnelgi alal ilmset edusammu Prantsuse ühiskonna demokrati­seerumise suunas.

Siiski jäi Prantsusmaa ka kolmanda vabariigi ajal ainult „kοnservatiivseks demokraatiaks”, mida eraldab õieti suur vahemaa tõelistest liberaalseist demokraatiaist. Alalhoidlikud ühiskondlikud jõud omasid siin väga suurt sotsiaalset erikaalu ja hoidsid oma käes tähtsaid võimupositsioone. Kartes oma tugevate naabrite, eeskätt Saksamaa, võimalikke kallaletunge, oli Prantsusmaa sunnitud pidama suurt ala­tist sõjaväge üldise väeteenistuskohustuse alusel. Samuti nagu Saksamaal, esines ka Prantsuse ohvitserkonnas kalduvusi moodustada riiki riigis ja mõjutada poliitilist elu ühes või teises mõttes. Kõik kol­manda vabariigi suuremad poliitilised kriisid olid seotud kõrgemate sõja­väelaste politiseerivate püüetega (Mac-Mahon’i kriis, Boulanger’ kriis, Dreyfus’i kriis). Tavaliselt ühtisid need eripüüdlused konservatiivsele ülemkihtide omadega ja moodustasid tõsiseid ohte Prantsuse demokraat­likele jõududele. Teise demokraatiavaenulise elemendi moodustas arvukas, iseteadev ja hästi distsiplineeritud bürokra a t i a, mille juured ulatuvad tagasi kuni hiliskeskajani. Napoleon I poolt korrastatud tsentralistlik haldussüsleem püsis vankumatult kogu XIX sajandi kestes ja pidas visalt vastu kõigile riigi põhikorra muutustele. Samuti kui Napoleon I ajal olid prefektid ka hiljemini kohtadel tõelised riigivõimu kandjad ja hoidsid rahvastikku vajalikus allumuses, mida soodustasid sajandite jooksul kujunenud subordinatsioonivaim ja vabade omavalitsusasuliste lausa puudulik arenemine.

Kõrgemaist ühiskonnakihtidest põlvneva ohvitserkonna antidemokraatlikud tendentsid, katoliku kiriku mõju seltskonnale, eriti noorsoole, tsentraliseeritud haldusaparaat ja rahvastikus sajandite jooksul kujunenud harjumused võimude korraldustele alistumiseks, – kõik need tegurid on Prantsusmaal olulisel määral raskendanud riigi ja ühiskonna tõelist demo­kratiseerumist. Samas suunas on avaldanud mõju ka mõned teised Prantsuse ühiskonna iseärasused. Prantsusmaa on jää­nud esijoones agraarmaaks, kus suuri linnu esineb vähe ja kus tooniandvaiks ühiskondlikeks kihtideks on talupoegkond ning väike­kodanlus. Suure osa rahvastikust moodustavad rõhutatult individu­alistliku elukäsitusega väiketalupojad. Samal ajal põlvneb suur osa linnaelanikke maalt ja osutab oma mõtlemises ning teotsemises talupoeglikku meelelaadi, kandes (A. Siegfried’i sõnade järgi) vaimselt talupoja tööpluusi. Paul Morand on tähendanud, et ing­lise tööline läheb töö lõpetamise järel mängima jalgpalli, kuna prantsuse tööline, kes oma hingelt on jäänud talupojaks, ruttab töötama oma aia­kesse. Agraarse ühiskonna domineerivus on vajutanud oma märgi ka Prantsuse riigindusele, mis osutab agraarse demokraatia jooni. Prantsuse talupoeg ja temale hingeliselt lähedal seisev provintsi­linnade väikekodanlane on oma põhiloomult suur individualist; ta kor­raldab kainelt ja mõistuspäraselt oma isiklikku elu, kogub lakkamatult kapitali, et sel teel suurendada oma sõltumatust välismaailmast ja tõusta teatava keskmise jõukuse tasemele, hoiab ikka oma isikliku eelarve vaja­likus tasakaalus, isegi neil aastail, mil riigi eelarves esineb puudujääk, ja hoolitseb eeskujulikult enda järglastegi hüveolu eest. Hoiuste omanikud, s. t. kaugelt suurim osa prantsuse rahvast (kommunistidki kaasa arvatud) moodustavad erilise finantsdemokraatia, mille huvid mitmes suhtes ühtivad mõõtuandva finantsoligarhia omadega. Prantslane armas­tab enam rahakogumist ja selle paigutamist võimalikult väikese riskiga kui laiajoonelist ja kärsitut kapitalistlikku ettevõtlikkust, mis tõotab era­kordset kasumit, ent on samal ajal ühtlasi seotud erakordse riskiga.

Kodanlikud eluideaalid on Prantsusmaal erakordselt tugevad neiski rahvaklassides, kes on juba mitme generatsiooni jooksul pooldanud Suurest revolutsioonist põlvnevaid radikaalseid ja demokraat­likke loosungeid ja osutanud ilmset kirikuvaenlikkust. Keskmise prants­lase süda asub (A. Sieglried’i tähenduse järgi) vasemal pool, tema raha­tasku aga (ja millisel prantslasel ei oleks oma rahataskul?) kindlasti pare­mal pool. Seetõttu on prantsuse rahva enamikule, hoolimata tema puhuti üsna kaugele küündivast poliitilisest radikalismist, omane kalduvus elu­targalt ja kainelt seisukohta võtta tema isiklikke huve riivavate küsimuste puhul. Prantsusmaa vähese industrialiseerumise tõttu ei oma tööstusprolelariaat siin väga suurt sotsiaalsel erikaalu ja on pealegi samuti üsna tugevasti nakatunud äsjakirjeldalud kodanlikust, individualistlikust ja rat­sionalistlikust mentaliteedist. Kodanliku elukäsituse prevaleerimine on Prantsuse „väikese mehe demokraatia” üks olulisemaid jooni ja annab sellele teatava sotsiaalse konservatismi ilme.

Prantsuse rahva enamik seisab vasem- ja parempoolsete äärmuste vahel ja peab üldiselt mingit keskmist joont, kaldudes sellest kord ühele, kord teisele poolele. Sellist kõikuvusi näeme ka Prantsuse valitsemissüsteemis, kus esineb üsna reeglipäraseid võnkumisi vasempoolsema ja parempoolsema orientatsiooni vahel. Prantsusmaal ei kuju­nenud kolmanda vabariigi ajal mingit stabiilsemat poliitilist tasakaalu. Mõõdukalt vabariiklik suund asetses kahe tule vahel ja oli sunnitud mööndusi tegema kord parempoolseile, kord radikaalidele (hiljemini ka sotsialistidele). Järelikult polnud Prantsuse valitsused puhtal kujul ei kodanliku ülemkihi huvide esindajad ega laiade rahvakihtide huvide eest­võitlejad. Siin ei kujunenud mingil ühe kihi valitsust ega püsivamat kompromissi kihtide vahel. Elukutselised vabariiklikud poliitikud kõikusid vastavail ajaoludele kahe äärmuse vahel ja ajasid ilma püsivama põhimõttelise ilmeta päevapoliitikat. Kui nad püüdsid rahuldada laiemaid rahvakihle ja üritasid selles mõttes radikaalsemaid poliitilisi või sotsiaalseid reforme, põrkasid nad varsti kokku rahandus­likkude, kiriklikkude ja sõjaväeliste ringkondadega ja leidsid senatis oma üritustele kindla piduri. Kui selline valitsus ületamatute takistuste tõttu langes, järgnes talle tavaliselt hall ja loid töökabinett, kes ajas vaid jooks­vaid asju ja püüdis võimaluse järele rahuldada parempoolsete soove. Kui see lõpuks oma ilmetuse ja saamatusega tekitas laiades kihtides üldise rahulolematuse, asendati ta jälle radikaalsema relormivalitsusega. Nüüd algas vana mäng otsast peale; teostatigi tavaliselt mõned vähemad reformid, kuni jälle kokku põrgati ületamatu parempoolse opositsiooniga. Sellise labiilse ja kõikuva valitsemissüsteemi tõttu osutus võimatuks teostada põhjapanevaid ulatuslikke reforme laiade töö­tavate rahvakihtide huvides, välja arvatud mõned uuendused hariduse- ja kirikuelu alal. Prantsuse parlamentarismiveski jahvatas küll suure müraga, kuid pahatihti üsna tühjalt. Loomulikult ei saa kolmanda vabariigiaegset Prantsusmaad kuidagi pidada tõeliseks liberaalseks demokraa­tiaks.

Eelöeldust järgneb, ei Euroopa mandri suurriikides ei pääsenud libe­raalse demokraatia põhimõtted, hoolimata üldise valimisõiguse teostami­sest, enne Maailmasõda kusagil puhtal kujul võidule. Seetõttu minetasid demokraatlikud ideaalid pikapeale oma endise võlu ja ausära. Demokraatiaiks hakati pidama kõiki neid riike, kus rahvaesinduse kujundamine toimus üldise valimisõiguse alusel, küsimata sellest, kas ja kui suurel määral neis riikides pääses kehtima laialiste rahvahulkade tõeline polii­tiline tahe. Kõik see valmistas pinna Maailmasõja järel saabunud raskele demokraatia kriisile.

  

8.

Hoopis omapärast rada sammus Inglismaa poliitiline areng Maa­ilmasõjale eelnenud poolsajandil. Siin tekkis eriline poliitiline režiim, mida võiksime kutsuda imperialistlikuks demokraatiaks. Kodanliku liberalismi ajastul (1832-67) olid Inglise valitsevad kihid hoid­nud kõrge valitsemistsensuse abil laiemad rahvahulgad aktiivsest poliitilisest elust eemal. Tšartistliku liikumise nurjumise järel andus Inglise tööliskond oma kutseühingute võrgu arendamisele ja näis olevat huvi kaotanud iseseisva poliitilise teotsemise vastu. Inglismaa oli neil ajul oma majanduslikus arengus saavutanud niivõrra kõrge taseme, et ta võis tööstuskapitalismi survel siirduda vabakaubanduse süsteemile, kartmata ühegi teise maa majanduslikku võistlust. Tööstuslik ja kauban­duslik   õitseng   võimaldas kapitalistlikele kihtidele erakordselt kõrgel kasumit ja tööstustöölistele nende elustandardi tunduvat tõusu. Inglismaa majanduslik primaat näis olevat niivõrra loomulik ja igavene tõsiasi, et Manchesteri koolkonna juhid hakkasid isegi propageerima loo­bumist meretagustest asumaadest kui kulukast ja täiesti ülearusest ballas­tist. Ent need kolooniad (Kanada, Austraalia j. t.), kellele võimaldati suuremaid vabadusi, kiindusid nüüd ise emamaasse hoopis suurema innuga kui endise rangema koloniaalse režiimi päevil.

Liberalistlik ideoloogia osutas vähest huvi võimuküsimusle vastu ja pani mingi naiivse optimismiga kõik lootused majanduslikule vabadusele kui teatavale universaalsele arstimile. Selle vastu tekkis Inglismaal varsti reaktsioon, mille tähtsamaks esindajaks tõusis Benjamin Disraeli. Tema seadis valgusajastust põlvnevaile liberalismi ideedele vastu õpe­tuse orgaanilisest seisuslikust ühiskonnakorrast ja inimeste loomulikust võrdsusetusest. Aristokraatlikud kihid olevat kutsutud rahvast juhtima ja masside hüveolu eest vastavate sotsiaalsete reformide teel hoolitsema. Poliitilised õigused olgu kokkukõlas kohustustega ja võimetega. Disraeli taotles mingit mõistlikku kompromissi ülemale ja alamate rahvaklasside vahel Inglise maailmavõimu poolt pakutavate üldiste paremuste alusel. Konservatiivse vähemusvalitsuse ministrina teostas ta a. 1867 teise valimisreformi, mis valimistsensuse alandamise teel andis valimis­õiguse suurele osale linnades asuvast tööstusproletariaadist. See oli otsustavamaid samme Inglise riigikorra demokratiseerimise teel ja või­maldas üle miljonile oskustöölisele siitpeale poliitiliselt aktiivseks tegu­riks tõusta.

Inglise parlamentaarne demokraatia, mille algust võib dateerida Disraeli poolt teostatud valimisreformist, arenes ja tugevnes üldise majandusliku tõusu pinnal. Et materiaalse hüveolu kasvamisest said teiste rahvakihtide kõrval osa ka laiad töötavad massid, siis ei püüd­nud nad saavutatud poliitilisi õigusi kasutada mingiks oleva ühiskonna vastu suunatud aktsiooniks ega võtnud isegi vaevaks asutada endi huvi­dele vastavat uut poliitilist parteid. Nad tavatsesid hääletada nende kodanlikkude kandidaatide poolt, kes rohkem arvestasid laiade masside soove ja huve. Tegelikult võistlesid sel nn. kuninganna Victoria aegse kompromissi (Victorian compromise) ajastul omavahel ainult kaks par­teid, kes seisid teineteisele üsna lähedal nii oma ühiskondlikult koostiselt kui ka üldistelt põhimõttelistelt seisukohtadelt ja erinesid teineteisest vaid mõningais eriküsimustes. Seetõttu arenes Inglise poliitiline elu küll hoogsas tempos, aga ilma sügavamate vapustusteta, kahe suure riigi­mehe – Gladstone’i ja Disraeli – juhtimisel. 1874. a. pääsesid liberaa­lide ridades kaks töölist esmakordselt alamkotta, mis asjaolu äralas neil ajul üldist imestust ja huvi.

See Victoria aja kompromiss lõppes XIX sajandi lõpul ja XX saj. Algul riikidevahelise imperialistliku võistluse esilekerkimisega. Inglise kutse­ühingute poliitilise tegevuse tõusuga ja iseseisvate sotsialistlikkude töö­lisparteide lekkimisega. Juba Disraeli oli peaministrina osutanud elavaid huve võimupoliitiliste küsimuste vastu. Ta hakkas 1870-ndais aastais teos­tama sihikindlal prestiiži- ja ekspansioonipoliitikat ja rõhutama suure ko­loniaalse impeeriumi ideed. Järgneval kümnendil esines imperialistliku po­liitika ideoloogina J. Seeley omas erakordse menu osaliseks saanud teo­ses The expansion of England (1883). Nüüd tekkis võimas imperia­listlik liikumine rahvusliku prestiiži, majandusliku natsionalismi, agressiivse altruismi ja teiste selliste hüüdsõnade tähe all. See haaras peale Inglismaa teisigi suurriike, kellest igaüks taotles võimaldada oma maa kapitalidele võimalikult laia rakendumisala ja kõrvaldada oma mõjupiirkonnist väliskapitalide ja -kaupade võistluse. Rõhutatult imperialist­likku välispoliitikat hakkas Inglismaa ajama alates Salisbury valitsuse või­muletulekust a. 1886.

Inglise imperialism piirdus impeeriumi suuruse ja vägevuse idee propageerimisega, emamaa ja asumaade vaheliste sidemete tugevdami­sega ja mõnede vähemate alade, nagu buuririikide, vägivaldse liidendamisega. Suurejoonelisemaks agressiivseks võimupoliilikaks ei jätkunud Inglismaal, kes hoidus üldise väeteenisluse sisseseadmisest, vajalikul mää­ral maaväge. Seetõttu domineerisid teiste suurriikide suhtes Inglise vä­lispoliitikas imperialismi ajastul üldiselt defensiivsed tendentsid. J. Cham­berlain’! jt. pooli hoogsalt teostatud imperialistlik poliitika asus vankuma­tult kodanliku demokraatia alustel, juhtis aga oma hoogsa natsionalistliku propaganda kaudu laiade töötavale rahvakihtide tähelepanu ja huvid välispoliitilistele võimu- ja prestiižiküsimusfele. Nii­viisi õnnestus köila tööliskonna huvi mõneks ajaks imperialistlikkude loosungite külge ja sundida neid unustama neile lähedasemat sotsiaal­sete probleemide ringi. Samuti suudeti imperialistlikul ajastul mõnevõrra tõsta tööliste ainelist seisundit sellise võimupoliitika toetusel saadavate majanduslikkude paremuste kaudu. Ent kõik need saavutised olid ajutise ja mööduva iseloomuga ega jaksanud laiemaid töötavaid rahvahulki kest­vamalt imperialistlikkude püüdlustega siduda.

Osa Inglise töölisi andus XX sajandi alguses innukalt sotsialist­likule liikumisele, mis alates 1880-ndaist aastaist oli immitsenud pikkamööda nende ridadesse, ja viis 1906. a. valimistel umbes 30 äsja asutatud tööerakonna esindajat alamkotta, kuna teine osa lakkas toeta­mast imperialistlikult häälestatud konservatiive ja hääletas jälle liberaal­sete kandidaatide poolt. Selle tagajärjel saavutasid liberaalid 1906. a. va­limistel erakordselt suure võidu, mis märgitseb Inglise Maailmasõja eelse imperialistliku demokraatia lõppu. Et 1884.-85. a. kolmas parlamendi reform oli, peamiselt maatööliste arvel, kahekordistanud valimisõiguslik­kude kodanikkude arvu, ilma et oleks siiski teostanud täielikult üldist va­limisõigust, lähenes Inglismaa 1906-14, liberaalse valitsuse poolt teos­tatavate suurte relormide perioodil üsna olulisel määral liberaalse demokraatia režiimile. Ainsana Euroopa suurriikidest suutis Inglismaa oma insulaarse asendi, suurema maaväe puudumise, kaugeleula­tuva urbaniseerumise ja vabade omavalitsusasutuste võrgu tõttu jõuda peaaegu sama kõrgele vabadusastmele, nagu erakordselt soodsais olu­des arenenud väikeriik Šveits. Ent sellise lootusrikka arengu katkestas 1914. a. puhkenud Maailmasõda, mille vapustustest Inglise liberalism pole suutnud veel praegugi täielikult toibuda.

  

9.

Oleme lähemalt vaadelnud alates Suurest Prantsuse revolutsioonist toimuva moodsa demokraatliku liikumise eri vorme nende mitmesuguseis ajaloolistes avaldustes. Nägime, et demokraatiat tuleb uurida ja tundma õppida konkreetseis aja- ja ruumitingimustes kui teatavate ajalooliste, geograafiliste ja rahvuslikkude tegurite ristlemise saadust. Demokraat­likke riigivorme ei saa nende sisimas olemuses ühelt maalt teise mehaa­niliselt üle kanda, vaid neid tuleb pikaajalise kasvatustööga kannatlikult maamullast aretada. Neis mais, kus demokraatlik režiim on orgaanili­selt tekkinud ja sügavasti juurdunud, on ta suutnud vaslu pidada kõigile aja tormidele. Maailmasõja järel on kokku varisenud ainult ilma sügavamate juurteta ja sisemiselt vastuolulised pseudodemokraatiad, mille välised vormid olid täielikus vastuolus nende tõelise sisuga ja mil puudus laiemate rahvahulkade poolehoid ning toetus. Tõelised demokraatiad osutanud erakordset vitaalsust ja elastilisust kõigi nende organismi sattunud ohtlikkude mürkide vastu võitlemisel. See lubab oletada, et demokraatlik ideaal ei ole praegusiski süngeis ajaoludes veel kaugeltki tuhmunud, vaid et ta ka tulevikus endiselt suudab veedelda inimkonda parima ühiskonnakorrastuse arendamisele suunatud püüdlustes

P. Tarvel

III osa Akadeemiast nr. 8/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share