Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Oma meiegi maal mitmeti mõjukaks osutund esseedes toonitab Edgar Allan Poe korduvalt, et luuletus ei tohi olla pikk. Ta koguni väidab, et pikki luuletusi ei ole olemas – et nii „llias” kui „Kaotet Paradiis” koos­nevad lühiluuletuste sarjadest, mille ühenduslülideks on inspiratsioonikehvad, kahvatud vaheosad. Ta annab mõista, et isegi endast meister­likud kohad ei pääse seetõttu mõjule, et lugeja ei ole võimeline täiel määral tajuma nii suurt luulekvantumit korraga. Efekti ühtsust olevat või­malik saavutada ainult väiksemamõõteliste teostega. Meeleolu inten­siivsus suutvat püsida ainult teatava aja, mille järele see paratamatult lõt­vuvat. Seda arvestades tema ise olevat kirjutand üksnes lühemaid luuletusi.

Shelley kuulsas essees „Luule kaitseks” („A Defence of Poetry”) lei­dub poeetilise loomingu analüüs, millest võiks teha samasuguseid järel­dusi, ükski ei saavat öelda; „Ma tahan nüüd luuletada” – suurimadki luuletajad mitte. „Sest loov vaim on nagu kustuv süsi, mis mingi nägematu mõju läbi otsekui heitlikust tuulest ärkab põgusalt helendama; see jõud tärkab seest nagu lille värv, mis õie puhkedes kahvatub ja muutub, ning meie loomuse ebateadlikud osad ei suuda ennustada selle ilmumist ega selle kadu. Kui see mõju suudaks püsida oma esialgses puhtuses ja jõus, siis oleks võimatu ette arvata selle tulemuste suurust; ent kui loo­ming algab, on inspiratsioon juba nõrgenemas, ning hiilgavaim luule, mis on pääsnud maailma ette, on tõenäoliselt luuletaja algupärase kuju­telma nõrk vari. Pöördun tänapäeva suurimate poeetide poole küsimu­sega, kas ei ole ekslik arvata, et kauneimad värsid on töö ja vaeva tule­mus. Arvustajate poolt soovitet vaevanägemist ja viivitust ei saa õieti tõlgitseda teisiti, kui et see tähendab inspireerit hetkede hoolsat silmas­pidamist ning nende sisendet osade vahel leiduvate tühikute kunstlikku täitmist konventsionaalsete väljendite vahekoega.”

Nende arvamuste hinnang oleneb suurel määral sellest, mida luules tahetakse näha. On kindlasti võimalik luua peent, täpselt kalkuleerit, vai­mukalt mõjuvat värsimosaiiki, millel võib olla suuri väärtusi. Ent kui ihal­dada visionäärset, terveni haaravat luulet, siis võib vist olla nõus nii Poe kui Shelley’ga selles mõttes, et pikad poeemid, mis kisuksid algusest lõpuni võrdselt kaasa, ei ole hästi mõeldavad. Ometigi just Shelley ise kirjutas palju pikki poeeme, ilma milleta tema lisand maailmakirjandusele oleks tunduvalt väiksem. „Vabastet Prometheus”, „AtIase võlur”, „Εpιpsychidion”, „Adonais” kuuluvad tema suurimate saavutuste hulka. Kas nad on ainult säravate kildude mosaiik, mille vahesid on täidet vähem ehtsa materjaliga? Kas loeme neid ainult üksikute õnnelikkude momen­tide pärast, leppides täiteainesega kui paratamatusega? Kas ehk järe­likult ei olnuks parem, kui meile poeemide asemel oleks pakut iseseisvaid lühemaid tervikuid?

Viimasele küsimusele võib vist julgesti vastata: ei! Kindlasti ei püsi autor kõikjal samal tasemel. Ta lend ei ole igal pool võrdselt kõrge ega kindel. Geniaalsete lehekülgede seas leidub kui mitte terveid lehekülgi, siis ridu ja stroofe, mille kestel ootame uut hooguminekut, vahel isegi kannatamatult. Sellele vaatamata need teosed on siiski tervikulised. Terviku üldkontseptsioon, ühtlane suund, ühtlane atmosfäär, ühtlane mõtestik tunduvad igas osas, kuigi mitte alati võrdse jõu ja selgusega. Isegi suhteliselt nõrgemaid kohti lugedes tunned end siiski viibivat luule­tuse erimaailmas, alistudes selle maagiale ja loogikale. Igaüks neist poee­midest on eriorganism, mis kasvab, areneb, puhkeb õide. Alles kui oleme saand lõpule, tunneme, et teekond on jõudnud oma ettemäärat sihtjaama. Aines, idees, põhimeeleolus peituvad võimalused näivad alles siis olevat leidnud oma täieliku teostuse. Hoolimata „Vabastet Prometheuse ebatäiuslikust „kompositsioonist”, inspiratsiooniastmete ebaüht­lasest tõusust, mõnest üldstruktuuri ebaloogilisusest leiame, et teost kandev jõuimpulss jõuab tipule alles viimases vaatuses. Planeetide hüm­nid uuele regenereerund kõiksusele, rõõmumuusika orkaan lõpposas on kõige eelneva loogiline tulemus, kuid ilma eelnevata nende mõju oleks võrratult nõrgem. Iga osa viib selle finaali poole, nagu iga käänak lähen­dab jõe jooksu merele, üks idee, üks inspiratsioon, kuigi sada korda uuendet, kannab seda võiduka vabaduse ja kõiksuse ühistunde poeemi. Mitte iga leek ei löö sama kõrgele, kuid eraldetult ükski neist ei mõjuks pimestavalt nagu tervik.

Võtame teise näite, mille kohta Shelley esseest tsiteerit read käivad täielikumal määral kui „Vabastet Prometheuse” kohta. Viimane kirjuteti mõne kuu jooksul, võib-olla mitte täiesti ühtlases hoos, kuid siiski ühe pideva impulsi mõjul. Goethe „Fausti”, eriti selle teise osa kohta ei saa öelda sedasama. See on tõesti üksikute fragmentide mosaiik. Selle stseenide ja vaatuste tekkimine ulatub üle mitme aastakümne, värving on väga erinev, ühe kestva loomishoo muljet jääb sellest vaevalt ühelgi lugejal, osade väärtus on õige vahelduv. Kuid selles kõiges elab siiski üks idee, üks põhiimpulss, ükskõik kui menukalt see end vahel ei varjakski. Siingi tunneme, et alles lõpp annab lahenduse ja rahulduse. Sel­lest teosest saadava sisemise rikastuse vaatekohalt vajame sellest viimast kui osa. Alles tervikuna saab ta tõeliseks ilmutuseks, kuigi see ilmutus olnuks ehk võimsam, kui selle valgus vahel nii ei tuhmuks, kui selle sära vahel ei muutuks õpetet juurdleja kabinetilambi paisteks.

2.

Näib, et Poe vastuväidete kiuste pikk poeem – ka „Faust” on ju dramaatiline poeem, mitte draama – võib saavutada kaalu, mida vaevalt suudab saavutada ükski lühem luuletus, olgu ta kas või mitu korda virtuooslikum ja geniaalsem kui „Kaaren” või „Kellad” või „Annabel Lee”. Nii palju kui ood või ballaad või laul suudabki kannustada või tiivustada, on siiski tarvis pidevamat haaret, kestvamat maagia püsi, kuigi kohati vähemas intensiivsuses, kumulatiivsemat mõju, laiemat tausta ja suuremat kausta selleks, et meelt täielikult vallutada. Kuid ühtlasi on selge, et sää­rase vallutuse teostamiseks on vaja erakordseid vaimseid energialätteid, ikka jälle jõudu andvat, üldkontseptsiooni oma hoovusega elustavat kes­kust, mis organiseerib ja koordineerib detaile. On tarvis jõudu, mis kan­nab teost algusest lõpuni. Luules on see veelgi tarvilikum kui proosas, kus eriti meie praegusel realistlikul ajajärgul kopeeriv, „asjalik” kirjeldus võib mõnelgi puhul päris menukalt asendada seda kogu oma isiksuse mängupanekut, mida järjest nõuab ehtne luule juba oma ainult suurele andele ja andumusele alistuva vormi tõttu. Mõnigi protokoll käib romaani eest, kui ainestik on huvitav ja kirjaoskus enam-vähem rahuldav. Kuid värsis ei saa kunagi anda täpset protokolli, ning selle vormi õigustab üksnes seda tõesti sulatada ning kujundada jaksav vitaalsuse tuli.

3.

Meie aeg on suurte inimhulkade aeg. Neile kirjutatakse, neile kõnel­dakse küll ajakirjanduses, küll raadios. Kuigi maailma hämmastavate otsuste tegemine võib jääda kahe-kolme inimese hooleks, kes hoiavad neid salajas, kuni täidesaatev aparaat on juba pandud käiku, püütakse neid otsuseid peagu eranditult „populariseerida”, neid kõigi moodsa tehnika vahenditega kogu rahvale möödapääsmatuks, targaks, õiglaseks, isegi sangarlikuks sugereerida – „kogu rahvale”, s. o. suurele enamikule. Oleme lugend ja kuulnud mõnd säärast piiride tagant meile rõkkavat eneseõigustamiskatset. Vaevalt tahaks keegi väita, et mitmes neist, mis on tegelikult osutund kõige tagajärjekamaks, ilmneks keskpärastki intelli­gentsi ja loogikat, rääkimata vormitundest. Kuid kõne, mis kõige kultuu­ritumalt ründab kultuuri, võib osutuda kogu „kultuurse” maailma evan­geeliumiks, kui otsustada tulemuste põhjal. Tõsi küll, neid tulemusi ei oleks, kui neid ei kindlustaks jõud. Kuid oleks eksimus arvata, et neil oraatorlikel hiilgenumbreil puuduks tänulik publik. Just vastuoksa! Küm­ned miljonid hõiskavad liigutetult kaasa. Neile vastab paljudes maades ajakirjanduse stiil ja vaim – lamenend, karjuv, hoolimatu, absoluutselt ilma vaimse distsipliinita.

Poliitikat ei saa samastada kirjandusega. Kuid mõlemad on siiski sama ajavaimu väljendid. Mõtlen muidugi eeskätt seda kirjandust, mida loevad massid. Leidub teistsugust, mis reageerib teravalt vulgariseerimisvaimu vastu, ning seegi avaldab aegamööda mõju allapoole, kuigi mitte kergesti ega kiiresti. Selge on igatahes üks: rohkem kui kunagi varem neelatakse praegu rängalt vürtsit, vaevata ja vahenditult, kuigi põgusalt mõjuvat kirjandust, vaimsele pingutusele eelistetakse kiiresti joovastavat kokaiini. Viimast võidakse pakkuda ka n. n. „realismi” näol, mis ei ole reaalne, sest et sellest on kõrvaldet reaalsuse olulisimad suge­med. Niisuguses maailmas väärtuslik värss ei saa endale oodata suurt lugejaskonda. Distsipliin, sensitiivsus, mida see eeldab ka vastuvõtjas, on enamasti olematud. Luuletaja, kellel kas või puhtpsüühiliselt on tarvet kuulajate järele, ei leia sümpatiseerivat keskkonda ega saa säärases õhustikus sageli küllalt tuult tiibade alla. Teataval määral ta peab end avaldama, kuid ta teeb seda katkeliselt lühilüürika kaudu.

Kuid võib-olla ei ole see analüüs päris õige? Võib-olla on selles alla hinnat protestitungi jõudu? Mida tugevam surve, seda võimsam vastusurve. Kas ei peaks just see, et banaalsus nii triumfeerib, õhutama vastu­seisule? Kas ei leidu uhkust, mis just sellases õhustikus kannustab veelgi suuremaile pingutusile, veelgi hoogsamale enda ees hõljuvate kangas­tuste taotlemisele? Mida halvem, seda parem. Mida kriiskavam banaal­sus, seda distingeeritum distinktsioon. Muinaslugudes mindi just lohede kallale. Vaimsed lohed ei ole nii käegakatsutavad, kuid mis sellest – seda raskem ja seda teenekam ülesanne. Paistab tõesti, et just protest võiks praegu anda uut energiat. Ta on seda teind ennegi – Miltoni, Byroni, Hugo, Lermontovi ajal. Mingit suurt tõukejõudu on tarvis selleks, et euroopa luule mahlad hakkaksid jälle käärima.

Kaheksateistkümnendal sajandil pikk poeem oli Euroopas enamasti tardund akadeemiliseks harjutuseks. Seda loeti, seda kiideti, sellel oli publikut ning julgustavat vastuvõttu kriitikas, kuid elavat jõudu oli selles vähe. Tõeliselt suurejooneliseks muutus see alles siis, kui suur üleeuroopalik liikumine oli mandrit vapustand, ning eriti siis, kui see jälle oli surut kaitsepositsiooni. Siis alustas vaim rünnaku, ning ründajate esirinda kuu­lusid luuletajad. Shelley, Byron, Puškin, Mickiewicz olid igaüks omal viisil protestijad kehtiva olukorra vastu. Shelley panteism oli kõiges oma jaatavuses ühtlasi vastupanuavaldus sellele tardumusele, mis tahtis üldsust haarata. Ta tundis ennast sagedasti äärmiselt üksi, tal ei paistnud olevat kandepinda, kuid seda enam põles tema vaim, seda võitlevam oli tema luule, üldsuse hellitet lemmikuna ta oleks võib-olla vähem võidelnud ja vähem saavutand. Ta oleks ehk muutund pisut elutuks avalikuks insti­tutsiooniks nagu Wordsworth ja Alfred Tennyson oma poeta laureatu- seks olemise aegu. „Vabastet Prometheust” ta ei oleks kirjutand.

Praegu on käes väga sarnanev moment. Vaikse rahulolu aeg on maailmas jälle läbi. Lamedus ja brutaalsus tungivad pääle kõigis maa­ilmajagudes. Kuid mida pääletükkivam proosa – igasuguses mõttes -, seda rohkem peaks ärkama iseteadvusele luule, seda enam peaks tal olema hakkamist suurtegi ülesannete täitmiseks.

4.

Otse pärast sõda kiratses maailm raskes neuroosis – ka võitjate mail. Igal pool kõneldi rahvaste ühinemisest, sõdade võimatukstegemisest, sotsiaalsetest reformidest ja Woodrow Wilsonist. Kuid põhi näis olemasolul kadund. Teod ei vastand sõnadele. Olukord oli ebamäärane, hädaohtu oli aimata, kuid miski polnud kristalliseerund. Inglise luules on harva valitsend nii sünge toon nagu just siis. T. S. Eliot oli tolle aja tüüpilisim kuju. Tema see ongi, kes pidas suuri poeetilisi saavutusi võimatuks hingelise lõhestumise ja sihituse tõttu, mis rusus ja halvas. Sääljuures situatsioon oli väliselt küllalt soodus. Seda tõendab Elioti enda ning tema pooldajate erakordne menu. Nüüd on olukord selgepiirdelisem, kuigi vaevalt parem. Ning selgepiirdelisemaks muutub ka inglise luule. Suunad hakkavad kujunema. Fragmentaarsus väheneb igal alal ka värssides.  Hakatakse leidma iseennast – ja suuremat vormi.

Meie maal on olukord mitmeti teistsugune. Pärastsõjane kriis oli olemas meilgi, kuid rida väga konkreetseid, omariiklusest tekkind üles­andeid varjas seda. Võimalus hoopis laiemaks tegevuseks kui kunagi varem kannustas, äratas ettevõtlikkust ja optimismi – mõnes suhtes vähe põhjendet optimismi, nagu on tõendand hilisemad rasked murrangud. Kui meie luules ei ole tekkind olukorrale vastavat suurt vormi, siis on põhjused mõnetigi erinevad. Nii enne kui pärast rahvusliku iseseisvuse kättevõitmist on meie kirjandusel tulnud areneda eritingimustes, millest olenevad selle laad ja selle saavutused.

Need eritingimused olid muidugi eeskätt meie traditsioonide puudus, meie kultuurilise tausta kehvus ja puht luuletehniline arenematus. Igal alal oli veel künda esmavagusid, jõudu tuli proovida vähemate üles­annete kallal, enne kui sooritada suuremaid. Kalevipoja” ja „Lembitu” vahendid ei sobind uuele ajastule, mis vajas omalaadseid väljendusmeetodeid. Ümberorienteerumine kultuuri ja ühiskonna hinnanguis, iseenda vaatlus uues valguses asetas nii palju ülesandeid, et tulemused tahes-tahtmata kujunesid fragmentaarseks. Meie avastusahneim luuletaja on senini olnud Suits. Tema algatuste hulka on raske loendada. Vaadeldes kogu Euroopat ja selle valgustusel Eestit, leidis ta alatasa uut, viis meid kontakti maailmakirjandusega, proovis kõiki toone, katsetas kõigi meetodite ja tehnikatega, aga kuigi ta millelegi ei jätnud pääle vajutamata oma isik­suse pitserit, ei leidund tal siiski mahti keskendumiseks ühte kindlasse suunda. Päälegi tema esialgu vabalt voolav värss hakkas liikuma ikka aeglasemalt. Ta süvenes, kuid see ekspansiivsus, mida nõuab avaram vorm, läks tal kaduma. Iga tema luuletus muutus teravaks puurdumiseks ühte punkti; nii tema kunst tihenes, ta vaatles, mõlgutles ja juurdles, kuid edasitõukavat dünaamikat osutavad ainult üksikud tema hilisematest paladest, nagu „Koduretk”, mis on tõesti suur whitmanlik poeem in nuce. Kaks tema tööd – „Ohvrisuits” ja „Lapse sünd” – osutavad tema huvi ulatuslikumate vormide vastu. Mõlemad on omas laadis meisterteosed, kuid nad näitavad ühtlasi, miks Suits ei võind sellel teel enam edasi minna. „Ohvrisuitsul” puudub temaatiline selgroog. See on loogiliselt läbi mõeldud, antud piirides on struktuur oivaline, kuid suurema kausta jaoks oleks olnud tarvis tugevamaid kontuure. Ainel mänglevad iroonia- ja tundekiired loovad helkide ja varjude koe, mis on eriti nauditav, kuid mida selles stiilis ja laadis poleks olnud võimalik kuigi kaua jätkata. „Lapse sünd jällegi – meie rahvaluule suurepärane pastiiš, millesse muide näib üsna ohtrasti kehandet rahvaloomingu sugemeid kohendet kujul, – on artisti hiilgavalt õnnestund stiiliproov, haruldane juveliiritöö alatiseks kättevõtmiseks, kuid mitte maailm, milles saab elada. Viima­sena ta kindlasti pole mõeldudki. Ei ole tunda jõudu, mis oleks võind sundida vormi avardama.

Võib vist väita, et Suits sõnakunstnikuna on toond meie luulesse nii palju uusi sugemeid, et tema hangit tagavaradega oleks võidud üritada suurigi ettevõtteid. Muidugi oleks tulnud tema algatusi individuaalselt edasi arendada mõnes kindlas suunas, kuid lähtekohad olid olemas. Ta on näidand sada teed, ilma et ise ühelgi oleks vaevund minna kuni lõpuni. Oleks ta seda siiski teind, siis ta oleks ehk olnud ühekülgsem, kuid võib­olla samuti massiivsem kuju. Kuid aeg ei olnud nähtavasti selleks veel küps. Suuremal poeemil oleks tõenäoliselt puudund see tihedus, mida osutavad Suitsu lühemad tööd. Ise endale valmistada tööriistad nii mitme­sugusteks ülesanneteks ja nendega luua ka ν ä I i s e l t ulatuslikke meisterteoseid pidi käima üle üksiku, kui tahes andeka isiku jõu.

Visamalt kui Suits on katsund pikema poeemi kallal õnne Villem Ridala. Tema katsetes ilmnevadki kõik ülesande raskused. Palju väik­semate vahenditega ja staatilisema temperamendiga kui Suits püüdis ta end siiski arendada eepiliseks luuletajaks. Oma esimesed võidud oli ta saavutand meeleoluküllaste loodusemaalidega, või õigemini maastikuvisanditega värssides. Mida vähem vorm, seda paremad olid olnud tule­mused. Mõnes pisiluuletuses ta oli isegi olnud monumentaalne. Kuid vormi vähegi paisudes ilmnes juba „Kaugetes randades” kalduvus loen­dada, kuhjata detaile ilma neile õiget seost leidmata. Harva oli dramaa­tilise jõu sähvatusi ja veelgi vähem tundus huvi inimpsüühe, ühiskonna ja mõttemaailma vastu. Isegi sümboolset sisu oli tema maastikel enamasti raske leida. Seda üllatavam oli näha Ridalat Ungru krahvi vägitegude käsitlejana. Ta valis endale ühe raskeimini rakendetavaid, komplitseeri­tuimaid stroofivorme – Spenseri stantsi, mis isegi Byronile oli olnud kam­mitsaks oma nõudlikkusega – ja püüdis sellega väljendada brutaalset jõudu, tegevuse hoogsust, suurejoonelist lennukust. Tegelikult näeme „Ungru krahvis” küll ilusaid looduspilte, kuid ei mingit koos hoidvat pin­get, ei mingit elustavat ja siduvat põhimotiivi. Selle katse teened kuu­luvad päämiselt versifikatsiooni alale. Võib nautida üksikuid stroofe, kuid mitte poeemi. Samalaadsete puuduste tõttu ei ole Ridala ka hiljem oma imekspandavast püsivusest hoolimata suutnud anda tervikulisust oma rahvaluulevormilistele teostele.

„Siuru” oli niivõrd hetkeliste impressioonide võlu all, et see juba oma olemuselt ei sobind avarama vormi kasutajaks. Alles hiljem on mõned selle rühma liikmed laiendand oma luuleteoste välist mahtu. Kuid Jaan Kärneri „Bianka ja Ruth”, nii silmapaistev kui see oma aja kohta oligi, näitab, et üksi lüüriliste meeleoludega on raske teha pikk poeem täiekaaluliseks. Autor on hiljem proosa alal näidand oskust valitseda suuremaid ainemasse ja anda neile ideed ja kandvat motiivi, kuid tema jutustaval poeemil puudub kõike ühteliitev põhiimpulss. Seesama mak­sab veel suuremal määral Visnapuu eepiliste katsetuste kohta. Need on sünnipärase, kuid juba väsind lüüriku katsed lüürilise elaaniga maskee­rida sisu ja probleemide puudust, kusjuures isegi elaan ei taha nähtavasti enam loomulikult tulla, vaid on forsseerit. Kõige selgemini näeb seda tema kõige suuremast eksperimendist, mineval aastal ilmund romaanist värssides „Saatana vari”. See peab nähtavasti kujutama sõja julmust, selle purustavat mõju inimsaatustesse. Kuid ainult paiguti on sõja halas­tamatust edasi antud veenvalt, ja õieti mitte kuski ei hakka inimesed elama. Neid sõda ei saagi purustada, sest nad on algusest pääle ainult varjud, imelikud ühtesobimatute omaduste konglomeraadid, ilma sise­mise jõuta, ilma huvitavuseta ning loomuliku reaktsioonivõimeta. Kas nad teose lõpus on uppund või mitte, ei liiguta meid, sest sisuliselt neid ei ole olemas. Nende suured sõnad, nende dramaatilised žestid on täie­likus vastuolus nende muiduse kahvatusega. Lugejat ei kannusta selles poeemis ühegi veenvalt esitet veendumuse paatos, ühegi inimhinge vitaalsus eqa traagika. Siin-sääl mõni pilt, kus tekib lootus, et autor saab nüüd hoogu, et tema letaraia kaob, et mitte üksnes retoorikaga, vaid näqemusega, tundega, võib-olla  iseqi  mõtteteravuseqa  kistakse meid kaasa  – ja siis uuesti pettumus.  Vahe suure teemi ja autori võimetuse vahel on ületamatu. Ta näib sattund täiesti väärale alale.

Vabadussõda on õhutand ka Sütistet pikemateks lendudeks. Loo­mult tal on eepikaks rohkem eeldusi kui Visnapuul. Algusest pääle ta on osutand teravat tähelepanu oma ümbrusele – mitte ainult loodusele, vaid ka inimestele. Voorimehed, kojamehed, kelnerid, sportlased, kooli­poisid sõjas ja rahus, ajalehemüüja poisikese saatus kajastusid tal sujuvates, nõtketes värssides, milles harva oli sügavust, kuid sagedasti värs­kust, soojust ja temperamentset realismi. Tema agulimiljöö, tema tänava­pildid võivad mõnikord näida juhuslikena, kuid neil on elava elu hõngu. Võis selletõttu huviga oodata tema värssjutustust koolinoorte elamustest Vabadussõjas. „Noored partisanid” näitasidki, et tähelepanekute roh­kuses, värsi elavuses ja õhustiku värskes reaalsuses ei olnud juhtund muu­tust. Kui see teos siiski ei rahuldand, siis peitus põhjus mujal. Värss oli elav, kuid liiga pinnaliselt käsiteldud. Selle värskus kaldus kardetavalt följetoni laadi. Detail järgnes vqolavas esituses detailile, kuid nüansse oli vähe, koondavat ja keskendavat jõudu oli harva märgata     kõige elavuse lõpptulemuseks oli paradoksaalsel kombel teatav monotoonsus. Keegi on vist lahendand, et selle raamatu kangelasi saab liiga kergesti üksteisega vahetada. Kuid seegi oleks andestetav, kui pääteem – sõda ise – esineks võimsamana. Tegelikult püsivad praegu selgemini meeles mõned talve ja kevade kirjeldused kui kõik kuulide vihin või ajalooliste suursündmuste käsitlus. Ideelist süvendust ei näi selles omamoodi uljas poeemis olevat taoteldudki.

Noorima, pärastorbiitliku generatsiooni liikmeist on poeemidega esinend Uku Masing ja Betti Alver. „Neemed vihmade lahte” on nimelt usufilosoofiline poeem, mitte ainult lüüriliste luuletusse kogu. See kuju­tab jumalaotsingut stiilis, mille läbipaistmatusse järjest lööb eredaid kiiri. Neis kiirtes kihutavad mõtte- ja metafoorirünkad võtavad kõiki vikerkaare värve, ning vahel müstika ekstaas koondub välguks. Selle teose kohta ei saa öelda, ei sel poleks avarust, inspiratsiooni või jõudu. Kuid ohtralt esile paisatav hingeline energia ei leia alati kindlat objekti kujuvõtuks. Selle eest on kogu aeg olemas võitluse dramaatikat ja ela­muse ehtsust. See on eesti kirjanduses omapärane, suurekaustaline katse, mille kunstilised tulemused veel ei vasta kavatsustele, kuid mille imponeerivust ei saa salata.

Masingu vastand vormi selguselt, kuid mitte metafüüsiliste ihade tugevuselt on Betti Alver. Temalt on ilmund terve rida poeeme, milles juba peegeldub sisuliselt pikk, kuigi ajaliselt võrdlemisi lühike areng. „Lugu valgest varesest” on kirev elu väliskoore pilt, impressionistlik, julge, sageli hiilgavalt formuleerit, täis intellektuaalset teravust ja tähelepanuoskust, vahel läbi koore ka süngesse sisusse tungiv, kuid teatavale blaseerumusele vaatamata rõõmsalt kaleidoskoobiline. See ei väsita autori vaimu ja värsi haruldase elastsuse tõttu. Selles on – ilmsesti küll Puškini ergutaval mõjul – leitud vorm, millega võib kirjutada ulatuslikke teoseid: neljajalgne jamb liigub peagu sama sõnakuulelikult kui Puškinil satiirist traagikasse, realismist lüürikasse. Pisut hiljem avaldab sama autor Byron’i „Beppo’lt” äratust saand hoopis eksootilisematel efektidel basee­ruva poeemi „Ulla”, mille värvisadu ja keele sujuvus on hämmastavad, kuigi sisuliselt asi jookseb tühja. „Vahanukus” Alver annab sama voola­vusega ja märksa suurema kontuurikindlusega groteskselt varjundet pildi väikekodanlaste elust. „Pirnipuus” ta jutustab lopsaka, vaimukalt ser­veerit miljöökirjelduse taustal lõbusa anekdoodi. Need on kõik artist­likult peened asjad, milles on täielikult üle saadud meie jutustava värsi tavalisest liikumatusest ja saamatusest. Kõnekeelne kergus ja poeetiline helk liituvad laitmatu loomulikkusega, puhtuselt ja löögijõult on sõnastus otse klassikaline. Kuid Alveri lüürika sisuline sügavus ja metafüüsiline tung tõendavad et poetess noisse toisse on pannud ainult väikese osa ise­ennast. Veelgi ilmsemaks teeb seda tema viimase poeemi, „Pähklikoore” ilmumine „Loomingus” See on sümboolse osalt allegoorilise sisuga teos milles maapäälse stseeni realism ainult aitab seletada ülemaiste osade mõtet. Selges, lihtsas, läbipaistvas, lõpu poole ikka pidulikumas ja dramaatilisemas stiilis käsitellakse probleemi, mis ei ole seotud hetke­liste konjunktuuridega. See on filosoofiline poeem, milles paiguti on suure luule pühalikkust ja jõudu. Seda lugedes hingad midaqi möödund sajandi alguse suure eepika õhust – selle tõsisusest, selle väärikusest, siin-sääl selle kirest. Hakkad uskuma praegusegi poeemi võimesse vääri­liselt teostada ülesandeid, milleni proosa ei näi päriselt küündivat. Ning ei οle võib-oIla päris ekslik arvata, et selleks katseks osaliseltki on andnud tõuget proosa äärmine proosastumine,  selle  langemine  kirjandusliku käsitöö tasemele. Keset seda metsistumist hakkab ikka selgemini eral­duma värsile saavutetav puhtus, õilsus ja distsipliin. On tarvis tema täit kaalu, tema täit väärikusi selleks, et pääseda ähvardavast lagenemisest. Alveri areng lubab loota, et see tarve varsti leiab ka väljaspool lüürikat ja ballaadi küllaltki suurejoonelist rahuldamist.

5.

Keset maailma moraalseid ja poliitilisi katastroofe ei sure vaim siiski. Ta on sunnit end sügavamalt läbi katsuma kui varemalt. Ta peab tagasi minema olulisele, end jälle püüdma näha täies puhtuses, et leida endale õigustust keset üldist kõikuvust. Täissöönd, rahuldet maailma kultuur võib helkida pinnalises artistlikkuses, ilma et tekiks fataalse vastuolu tunnet. Põhialusteni ähvardet tsivilisatsioon peab uuesti välja tooma oma parima tuuma, oma sügavaimad veendumused, oma puhtaima ja ausaima tahte, et mitte jääda ajaloo ees häbisse. Nagu kõigil muudel aladel, nii maksab see ka kirjanduses. Ning kirjanduse kontsentreerituim vorm on ikkagi luule. Kas euroopa luule – kas ka meie luule osutub võimeliseks looma uusi suuri sünteese? Kas ta raskel hetkel ei saa jälle täiesti ise­endaks?  Lootkem seda – lootkem, et seda tõendab ka eesti poeem.

Ants Oras

Akadeemiast nr. 7/1938