Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Vaidlus C. D. I. klubis.

  

C. D. I. klubi (Club de Debats Internationaux) suurim osa liikmeist on koos Genfis Rahvasteliidu üldkogu koosolekute ajal. Kuigi tookordsed koosolekud poliitiliselt ei pakkunud suurt huvi, oli suurem osa klubi liikmeist koos ka ühe­teistkümnenda üldkogu koosoleku ajal. Klubi koosolekust osavõtt 27. sep­tembril oli seetõttu eriti suur ja esimees võis heal meelel avada koosoleku Hõtel Beau – Rivag’i teise korra saalis Quai du Mont Blanc’i juures.

Oli korraldatud klubi lõuna, ja sellejärele vaieldi salongides omaette rüh­mades. Suure akna kaudu võis märgata, kuis Lae Lemans’i külm, sinihall vesi muutus järjest tumedamaks, kuni viimaks väike, küpressidesse kasvanud Ile-de-Jean-Jacques-Rousseau näis ujuvat tumeda laiguna pimedal alusel ja eemal kirdes pimedus laskus üle Mont-Blanc’i valge tipu. Kindlaksmääratud kogumissaalest kuuldus rahvusvahelise banketi rõõmsaid hääli paljudes variandes. Klubis valmistuti üleminekuks kergemalt vestluselt ja harilikult genfilikult klatšimisõhkkonnalt tänaõhtusele vaidlusteemale: „S a k s a  rahva  iseloo­must”.

Ja kui klubi esimees asus oma kohale, istusid kõik küllalt korralikult reeg­lipäraselt tooliridadel.

*

Ametikohuseid täitev esimees ja koosoleku juhataja senor Alvarez de Bacquero y Mori (üks Rahvasteliidu sekretariaadi hispaania liikmeid) avas koosoleku kell 22.10 järgmise sissejuhatusega:

– Mu daamid ja härrad!

Tänaõhtuse vaidluse teemat „Saksa rahva iseloomust” ei oleks me võib­olla sugugi julgenud üles tõsta viis või kumme aastat tagasi. Kuid – tempora muntantur – ja võib-olla areneme ka meie oma vaateis ja teadmisis. Vähe­malt ise arvan, et olen muutunud palju targemaks kui olin kuue aasta eest, mil asusin Genfi. See ei olene ometi mingil määral kohalikust miljööst, mis ju kahjuks sugugi ei ole nii rahvuslusetult kõrgeletõstev nagu nii mõnigi veel prae­gugi arvab. Kuid – olen õppinud nägema nüansse seal, kus nägin varem vaid ühetoonilist fooni. Ja see on, usun, samuti maksev kõigi meie lugupeetud klubi liikmete kohta. Kogu meie klubi ju ongi olemas nende nüansside pärast.

Kuid, et nüüd minna üle tänaõhtusele teemale, siis on mulle alati näinud, et just Saksamaa ja sakslased pakuvad erakordselt rohkesti nüansse. Ja kui meie juhatus võttis vaidlusteemaks saksa rahva iseloomu, pidime juhatuses kaunis kaua mõlgutlema, kuis suudaksime leida vaidluste algataja, vastukõne­leja. See pole sugugi kerge ülesanne. Meil pole ju enam tegemist sõjapropa­gandaga.

Lõpuks leidsin siiski mehe, tahan öelda – ühe neist, tema, tema, kes seisab pealetungi vastu, kõneleb teesile c o n t r a. Kohtasin teda juhuslikult eile tänaval. Me ei olnud kohanud teineteist kahe aasta kestel, kuid mul oli kohe selge, et leidsin kohase mehe. Ja kui küsisin temalt, kas ta ei soovi esitada iseloomustust sakslasist meie klubis, vastas ta silmapilkselt jah. Siin istub too mees – Mr. David Carr, ühe suurema inglise ajakirja esindaja, Saksamaa ja muu maailma väga hea tundja. Ta tunneb nende elu rahu ja sõdade ajul, selle heledamais ja tumedamais värves. Ta on muuseas lugenud ning jälginud kogu saksa kirjandust ja arvutu hulga saksa käsiraamatuid, ta on külastanud kõiki Saksa osanike ja suurema osa Saksamaa linnu, ja ta võib teha vahet parima täpsusega kõigi saksa õllesortide vahel. Kirjandust on ta lugenud ühes saksa vangilaagris kahe aasta kestel; muu osa oma teadmisist on ta omandanud eelsõjaaegseil õpinguil Heidelbergis ja pärast sõda – Hamburgis, Berliinis ja Düsseldorfis. Oma algupäralt on ta keeleajaloolane; nüüd on ta ka palju muud oma eriala kõrval.

Mul on au anda sõna Mr. Carr’ile.

*

Mr. David Carr astus tribüünile kell 22.17 ja pidas järgmise ettekande: – Härra juhataja, mu daamid ja härrad!

Saksa iseloom – seda ei olegi olemas! Vabandage, et algan sellise väljen­diga, mis kõlab paradoksina, kuid mul pole tahet kedagi šokeerida, kuna see on fakt: saksa rahval pole iseloomu. Kahvas sellisena on iseloomutu, tahan sellega öelda, neil puudub isikupärasus, vorm, kindlus, tahe ja  enese­austus.

Inglane on inglane – juhul kui ta pole šotlane, prantslane on prantslane, itaallane on itaallane, kuid – sakslane on – junkur, üliõpilane, kaubareisija, sotsiaaldemokraat, hitlerlane, professor, elukutseline isamaalane, või jälle – radikaalne tuleviku naivist, või on ta pooleldi kohandatud ja ümbermoonutatud koopia inglasest, prantslasest või ameeriklasest. Kuskil mujal ei kõnelda nii palju „inimlikkusest” ja „ühisest inimlikkusest” kui Saksamaal. Prantslased kõnelevad ka palju „I’humanite’st”, kuid siis mõtlevad nad sellega Prantsus­maad ja selle hingelisi vasalle. Kuid kui sakslased kõnelevad „inimlikkusest”, siis mõtlevad nad midagi vormitut ja värvitut, just samasugust nagu nad on ise enne ümbertöötamist mõnes ühiskonnaalas.

Need vormitud ja iseloomutud sakslased on samal ajal juba sajandite kestel õnnetu armastuse ohvrid – see on armastus distsipliini, kannuste ja tuge­vate komandosõnade vastu. Nad on tundeilt painduvad, kuid jõudude alatead­vuses võime neid tundeid vaadelda nii nagu suurema osa naiste tundeid, kui nad unistavad ja mõtlevad „tõelisest mehest”. Kuid kuna naistel selle juures tekib kindel ja tugev tunne vähemalt selle „tõelise mehe” isiklikust väärtusest, võivad sakslased selle vastu teha suurimaid, imekspandavamaid eksisamme, milliseil täielikult puudub psühholoogiline ja poliitiline instinkt. Sama kergelt, nagu nad lasevad endid juhtida tõeliselt suuril mebil, nagu Friedrich II ja Bismarck, sama kergelt langevad nad põrmu kelkivate komödiantide ees, nagu seda oli Wilhelm II jne.

Ligemas ühenduses sellega on otse uskumatu saksa naiivsus. Kuid saksa naiivsus ei ole terve ja avatud nooruslik meelte vastuvõtlikkus ega ka ameeri­kalikult nüanseerimatu kalduvus kõigele progressiivsusele ja efektiivsusele – ei, sakslaste naiivsus on õigustamatu; see on abitu, tasakaaluvõimetu, ligidane ebakainusele – topheaviness, nagu me ütleme Inglise keeles. See on imekspandav poliitilise vastutustunde puudus, valelikkude ja korrumpeeritud parlamentaristide juures, häbematud massipsühholoogilised eksisammud oma eriala ülihästi tundvate ametnikkude ja koloniaalpoliltikute juures, haritlaste eraldumine, kasvatajate ja ohvitseride pedantsus, nn. kunstnikkude naeruväärne afektsus, nende diplomaatide saamatu kavalus, igasuguste modernsuste üliliialdus, lakkamatu kelkimine, millele järgneb samasugune lakkamatu kaeblemine. Neil on olemas kõik maailma erioskused, nad võivad töötada ja hoolitseda eneste eest mesilastena, sipelgatena ja vanade veohobustena, nad evivad üliliigseltki tugevat ja kannatlikku intelligentsi, kuid nende hulgas puuduvad suurhärrad sõna parimas mõttes, riigimehed, diplomaadid, džentlmenid, targad ja mõõdukad ärimehed – samuti nagu neil puudub uhkus ja loomupärane seesmine väär­tusetunne.

Nende naiivsus ei ole esile juhitud mitte puutumatusest ja kogemuste puu­dusest, vaid mingist psüühilisest konstruktsiooniveast. Sakslased rahvusena on saanud kõike – määratu hulga väärtuslikemaid andeid – kuid neil on puudu­nud eraldamisvõime, ümberotsustamisoskus, mõõdukus ja seesmine tasakaal.

Nende paljukiidetud organiseerimisoskus on tõeliselt hoopis midagi muud. See on nende nõrkus – alluda ühinguile, organisatsioonele, ja ühtlasi nende vajadus – liikuda karjas, hulga seas. Sakslaste kalduvust marssida ridades on võimatu neist välja juurida. Kolonnismarssimine annab sakslasele üleoleva võimu- ja isiksuse tõusutunde, mida ta nii pööraselt vajab oma haletsemisväärse harjumuse tõttu. Ma vübisin hiljuti jälle ühes saksa provintsilinnas, kus veetsin 1913. aastal paar kuud. Siis, enne sõda, korraldati lakkamatult tõrvikute- ja pidurongkäike keisri sünnipäeval Sedanipäeval ja kõigil võimalikel pidupäevil. Need olid meeste lauluseltsid, sõdijateühingud, Isamaaliit, j. m. Nüüd, pärast sõda, käisid nad samuti rongkäikudes. Nüüd muidugi ei pühitsetud enam keisri sünnipäeva, vaid – Veimari Põhiseaduse päeva, ja seltside nimed olid – Reichsbanner, Uuendusliit, Rahuliit, jne. Ühe nimetuseks oli „Bund für freie Lebensführung”, kuid ühedki ei marssinud nii hästi taktis, kui tolle vaba elukorralduse ühingu liikmed. Ja muide – kõik oli nagu vanasti, ainult vähe värvitum. Mees jõi oma õlle ja läks koju ja kõneles oma naisele, et Herr Regierungsrat oli nii ja nii auväärselt teda isiklikult tervitanud. Ja püha­päeviti riputasid noored eneste rõivastele mitmesuguseid lindikesi ja lipukesi ning jalutasid rühmadena teedel. Härrad kontoristid rõivastusid imelikkudesse ülikondadesse – suled kübarais ja teised keskaja rüütliseisuse tunnused rõivaste man, ja liikusid graveteetlikult kolm sammu oma perekonna ees – ümberlinna jalutamiseks määratud kõnniteel – aegajalt seisuseväärselt vahetades sõnu kolleegiga kõrgemate riigiküsimuste üle.

Sõda – see oli sakslasile algul kogu eelkõneldu apoteoos! Ometi lõpuks saadi hakata vormis käima! Muidugi oli see ju inetu, kuid siiski märksa kaunim kui sakslase argipäev kodus ja köögis. Ja nende fiktiivne võimutunne hakkas paisuma rahvas nagu kummipall kevadpäikeses. Ja härrad „Begierungsrat’id” tervitasid kõiki. Kuid siis mindi vähe liiale. Saksamaa võideti seesmiselt. Meie sõjapropaganda, millest meie ise hakkasime jääma kõrvale, ja mida me enam üldse ei vajanud, see tungis mürkgaasina läbi Saksamaa soomuse. Ja nii nagu seal puudus seesmine, kindel, arenenud otsustusvõime, nii nagu seal ümber hinnati end edu kriteeriumi kohaselt, nii ei suudetud kannatada enam kõike. Hõik langes lõpuks kokku.

Ja nüüd algas viletsaim hädaldamine. Sakslased mitte üksi ei loobunud kõigest sellest, mida nad varem pidasid kalliks, vaid vihkasid seda, sülitasid sellele ja tallasid selle igal viisil jalge alla – lootes niiviisi suutvat võita enesele võitjate rahvaste sümpaatia. Loomulikult saavutasid nad ainult nende põlguse. Nende ülespidamine oli seda näidanud, kuid me unustasime, et Euroopa on siiski, vaatamata kõigele, solidaarne terviklik kultuurilm, ja et kellelgi pole midagi võita ühe suurrahva alandamisega. Kuid veel ei ole saks­lased aru saanud, et ühe rahva nagu ka üksikisiku väärtus on seesmine, ja võib tihti olla vastuoksustes. Nad ei ole veel aru saanud lüüasaamise õppetunnist – mis ei ole mitte enese kahetsemiseks, vaid eneseaustuse päästmiseks.

Kuid kui siiski on mingi lootus, et saksa rahvus saavutab millalgi selle, mis tal nüüd puudub – iseloomukindluse, tasakaalu ja enesevalitsemise, siis tuleb selles tänada sõja viletsusi ja kaotuse valusust.

Umbes niipalju, näib mulle, võib üldiselt öelda saksa iseloomust – mis ei ole veel täiesti välja kujunenud, kui see üldse millalgi välja kujunebki. Kui tahe­takse veel midagi öelda sellest, siis peab tooma esile mõningaid erilisi tüüpe.

Esiteks on meil preisi junkur, kellest on kõneldud palju, keda on sõimatud, kes muus maailmas on populaarsuseta ja ebasümpaatne, kuid kes on hädavajaline Saksamaal – ainsam tüüp, kes seni on võinud edukalt valitseda maad, mehine ja kindel, vastandina harilikule sakslasele, ja kaupmeeste aris­tokraatia kõrval ainuke ühiskondlik rühm Saksamaal, kes on eneses näidanud kestvat enesekindlust – kõigele vaatamata tubli, esilekerkiv, teisist kõrgem tnimrass, kuid tõeliselt vähe saksapärane.

Ida-Elbe junkur on nimelt õieti saksa variant ühisest, segapäritoluga valit-sejakastist, mis veel aastat kakskümmend tagasi valitses Peterburgist ja Mosk­vast Bukarestini, Budapestini, Triestini, Viinini, Strassburgini, Kölnini ja Altonani.

Saksa ametnik, tsiviil või sõjaväeline, on kohusetruu, töökas ja kartlik oma ülemuste ees, kuid tal puudub psühholoogiline vaade. Ta suudab vähe seedida osagi üldisist valitsusküsimusist ja tal ei ole vähematki seesmist vastupanu ja iseotsustamist tema loomupärase ettevaatuse tõttu, mis alati väljendub välises viisakuses.

Saksa teadlasel on küll rohkem leiutajarõõmu, on enam „asjalik” kui ühegi teise rahvuse teadlane. Kuid just selle tõttu upub ta nii kergesti üksikasjusse, kaotab terviklikkuse ja teeb teadusest mehaanilise tehnika elava kultuurfaktori asemel. Indiviididena on ka kuulsad saksa teadlased tihti nüri­meelsed ja vähenägelikud. Saksamaal ei tee veel vaim kedagi vabaks.

Saksa luuletaja, kriitik ja kunstnik on liigagi tihti ainult karikatuur, naeruväärselt tühine ja viljatu, kes žongleerib vaid kirjanduslikkude modernismide eriliikidega, mis viimaseil ajul Saksamaal alati leiavad head mine­kut odavate väljaannetena. Saksa publikul puudub, kahjuks, nii suurel määral kvaliteeditunne, et ta mingi luuletaja man ei suuda eraldada atituudi põhiole­musest. Ja suurimat õnne toob see, kellel kõik on atituud, nagu näiteks Maxi­milian Harden või Emil Ludwig. Nagu nende müügireklaam, nii peab ka nende kirjanduslik edu olema häbematu, riidlev, tülitsev ja kärarikas. Kõik see tule­taks meelde Ameerikat, kui seal mitte kõik ei oleks kindlailmeline. Amerika­nism, ameerikapärasus on seepärast tõelisus, kuid saksapärasus -, mida see tähendab? Mitte midagi muud, kui vormitust, enesevalitsemise puudumist, koh­makust ja liialdusi.

Ja eliit – noorsugu, kõrgema kasvatuse vili, üliõpilased?

Mulle tunduvad nad saksa noorsoo üldise vormituse karikatuurse liialdu­sena. Seltsid, korporatsioonid, korporatsioonide distsipliin, brutaalsed välis-eneseavaldused, kasarmulikult elurõõmuavaldused, õige palju küpsematust ja täieline seesmine kaos.   Selline on nende olemus.   Saksa üliõpilane on pilliroog tuules. Ta idealism on tihti ehtne, kuid pime, lapselik või haiglane ja teda saab võita ka nagu lastehaigust, kui see on jäänud peatuma mõnda ühiskonna täpsesse vormirõivastatud korporatsiooni või liitu, ja ta saab heaks alamaks, või, nagu nüüd ametlikult nimetatakse, kaaskodanikuks. Sellest punktist üles­poole kuni Regierungsrat’ideni ja Oberpräsidendini ei leidu ühtki olemuslikku vahet. Ja oma noorusajast mäletavad nad vaevalt rohkem, kui mõnda tublit joomingut fašingul ja mõningaid segaseid unistusi, mis nüüd juba ammu möödunud.

Kui see on Saksamaa eliit, milline peab siis olema rahva mass ? Saksa argipäeva elu – see on väga kurb. Mitte lihtne ja truusüdameline, nagu seda on nimetatud vanemas kirjanduses, vaid kurb ja rõhutud koos igat liiki alaväärsuskompleksiga. Kõigest sellest vabanemiseks on sakslasel vaid üks vahend – laul ja muusika. Ja selles pole ju midagi halba. Kuid argipäev muutub muusika tagapõhjal veel hallimaks!   See on rõõmuvaene rahvas.

Saksa tööline on kergesti juhitav ja usaldab oma sotsiaaldemokraat­likke õppejuhte ja ametiühingulisi allohvitsere, nii nagu tema esivanemad uskusid pastoreid. Katoliiklikul Lõuna-Saksamaal usub ta neid veel nüüdki. Üldisest olukorrast taipab ta väga vähe midagi, ja poliitilisest vaatekohast moo­dustavad saksa töölised truu valijate karja. Kommunistid samuti. Vahe on ainult loosungeis ja taktitundes.

Rahvussotsialistlik massihingeelu avaldub üldises ja Saksamaale täiesti loomulikus ning õiges tüdimuses fiktiivsest, kuid rasvaste loosungitega särama aetud parlamentlikust süsteemist ja lõpmatult paljude ametiühingute ja sotsia­listlikkude omavalitsusametnikkude laialdaste võimupiiride vastu. Need on ju saanud preisi allohvitseride kõikvõimsuse pärijaiks. Kuid peale selle juba seegi, et maal on sadatuhat allohvitseri, kuid mitte ühtki kompetentset kindralstaapi ja ei mingit kindlat käskivat võimu, lubab ka rahvussotsialismi lainel paisuda. See on rahva hüüe juhi järele. Kuid seni nad pole juhti saanud, neil on ainult Hitler.

Saksa perekond on omapärane asutus, kus isa poseerib äärmist võimutäiuslikkust ja lapsed sama äärmist revoltsust. Saksa naine on heasoovlik, töökas ja sõnakuulelik, kuid mittesugugi inspireeriv. Koolid on sundkasvatusasutused. Abielu on kurb ja huvitu kooselu. Rahvas on oma argipäevaelus õnnetult ja lootusetult rõhutud alaväärsusetundest, mida ta millalgi ei suuda seesmiselt võita, sest et ta millalgi ei püüa midagi muud kui ainult väliste vahenditega teisendada oma välist heaolu ja seega petta iseennast.

Seepärast asub ka Saksamaa siial, Euroopa tsentrumis, kraavitamata soona. See ei ole mingi keskkoha riik – see on samal ajal ebaküps ja koh­metu, rõhutud ja ennast ülehindav rahvas, kellelt Euroopa ei või oodata mingit juhtimist. Just vastupidi – küpsed Euroopa rahvad peavad viima sakslased enestega kaasa, samal ajal kasvatama ja valvama neid, lootuses et sakslane lõppude lõpuks siiski saab iseloomu, tahtekindluse ja isiksuse.

Kuid niikaua kui sakslased sarnanevad rõõmutule ja nukrameelsete popsirahvale ülirahvustatud külades üleujutatud   põldude man,   nii kaua elab ka Euroopa haigena, ja teised rahvused peavad olema valvel tolle halva õhu vastu sakslaste sotsiaalseilt soilt ja valvel ebakindluse vastu, mis pesitseb kogu nende paindumatus allohvitseride ühiskonnas.

*

Mr. C a r r i ettekanne, mida mitmelt poolt tervitati elava aplausiga, kuid teisalt ka tagasihoidliku vastumeelsusega, lõppes kell 22.40. Selle järele kõneles juhataja, senor de Bacquero:

– Mu daamid ja härrad!

Kui ma kuulasin oma sõbra Mr. Carri arvamusi saksa rahva iseloomust, sain ma mulje arstist, kes hulga kolleegide ees teeb diagnoosi lootusetule hai­gele. Seepärast ei ole Mr. Carr poliitik, kuna nood elavad lootuses ja on hirmul diagnoosi ees. Siiski pole ma, loomulikult, midagi ütelnud ega otsustanud Mr. Carri valju hinde kohta saksa rahvusest. See kõik jääb tema arvele. Kuid see on igal juhul tema ettekande perspektiiv ja põhiidee ning avaldan talle tänu klubi nimel.

Nimetasin varem, et meil oli juhatuses raskusi vaidluste algataja leidmi­seks. Üleeile saabus aga siia meie sõber signor Carlotti Torinost ja kui ma talle nimetasin meie tänasest koosolekust, ja et meil seni puudub kõneleja teemal pro, vastas ta kohe sel otsustaval viisil, mis talle on omane: „Ma kaitsen neid”.   Ma kummardusin tänulikult.   Lahendus oli leitud.

Signor Carlotti, ma loodan, ei vaja enam mingit esitlemist meie selts­konnale. Ta on varem olnud Itaalia diplomaatia teenistuses, kuid on nüüd juhtivaks jõuks oma kodulinna autotööstuses ja on üldiselt moodsa Itaalia väljapaistev esindaja.

Mul on au anda sõna signor Carlottile.

Signor Enrico Carlotti astus tribüünile kell 22.45 ja pidas järgmise ettekande:

– Härra esimees, mu daamid ja härrad!

Minu osa tänasel õhtul on täiesti üleliigne. Sakslased ei vaja kaitset. See küsimus laheneb iseenesest. Ei saada millalgi mööduda neist, kuigi seda alati soovitakse.

Sakslasil on nimelt üks viga, mida neile millalgi ei andestata. Kõiki nende väikesi naeruväärsusi, kõiki nende ebatäiuslikkusi võidaks vaadelda ebahädaohtlikena, kui sakslasil mitte ei oleks seda kardetavat ja parandamatut viga.

See viga seisab selles, et sakslased on tubli, osav, energiline ja väga andekas rahvus.

See on andestamatu.

Prantsusmaa ja Inglismaa sarnanevad oludelt Saksamaale – ja ka Itaalia – kaks vanemat venda, kes pidid säilitama noorema venna jaoks tema õiglase pärandusosa, kuid kes on selle kõrvaldanud. Et õigustada seda eneste ja teiste ees, pidid nad näitama röövitut kord väheteadlikuna, siis kasutu lurjusena ja lõpuks brutaalse koomikuna.

Tõeliselt on vaid sakslaste tublidus, nende isamaa-armastus, töökus, hoolsus ja energia, nende säästlikkus ja ausus selles „süüdi”, mis põhjustas saksa rahva vastu sihitud sajandeid kestva blokaadi, sõjad, rõhumised, sõimud ja sajatused. Ja kui siis too ülivõimu rünnak lõppude lõpuks aastase kangelasliku vastupanu järele murdis nende jõu, siis kõneldakse neist, et nad ei esine küllalt elegantselt oma osas, et nende naised käivad naeruväärsels ja lihtsais rõivais ja et nende perekonnaelu on hall ja rõõmutu. Kui näiteks prantslane langeks vaid poole nii valju ja ebaõiglase käitumise ohvriks, karjuks ta sellest aastakümnete kestel taevalaotusse.

Kuid Saksamaa palavikukrampe on vaadeldud vaid põlgusega. Ja kui rahvas oli suutnud toibuda vähe ja algas uuesti tööd oma lihtsa olemuse ja tagasihoidliku seisukoha eest maailmas, ja, siis on too vana laul uuesti alanud:

„Cet animal est très méchant, quand on l’attaque, il se défend,” jne., nagu öeldud ühes Lafontaini muinasjutus.

Sakslasil on kõik vaese, ausalt ülespoolerühkiva mehe omadused – vead ja puudused. Nad ei ole džentlmenlikud, sest nad on kaugel selleks vajalikust rahvuslikust sissetuleku nivoost. Nad peavad töötama liiga palju, et korrali­kult korraldada oma välimust ja esinemist. Ja pole kahtlust, et nad lõbutsevad vägagi odavalt.

Mida peab siis selleks tegema?

Pole midagi teha! Neid peab võetama sellistena, nagu nad on. Mida peamiselt leiame sakslaste iseloomus, on ausus ja asjalikkus. Seepärast näivad nad nii saamatutena inglasile ja prantslasile. Andke sakslasele milline tahes ülesanne: valmistada laud, ehitada sild, juhtida luurepatrulli, müüa mingit kaupa, lahendada mingi teaduslik probleem – ja ta ei hakka targutlema midagi muud, kui vaid seda, kuis paremini täita antud ülesannet. Kui ta tunneb, et see on tal õnnestunud, siis tunneb ta lapselikku rõõmu, mida ta nii meelsasti soo­viks jagada lihtsalt ja tagamõttetult oma ümbrusega. Ja seda te nimetate sakslaste kelkimiseks.

Nüüd ütlevad ta armastusväärsed sugulased läänes ja kõik selle väiksed järeleaimajad: kui kirjeldamatult naeruväärne!

Ja – teisil mail pole millalgi nii toimitud. Seepärast on neil maailm, kuna sakslased seda alati veavad ja tõmbavad edasi oma naiivses ja asjalikus kohuse­truuduses ilma mingi muu rõõmuta, kui vaid hea südmetunnistuse rahuldus ja rõõmus väikesest tasust pika ja ustava teenistuse eest. Ja see teebki neid lapse­likult rõõmsaks. Pange tähele siiski, mu daamid ja härrad, et töödekorraldajad, ülemused, on ka sakslased, kuid ei jaga siiski autasusid teisiti, kui parima südametunnistuse järgi.

Millised narrid! ütlevad jälle hõimlased läänes ja nende sabarakud kagus. Ja neil on endiselt õigus.  Nende juures nii ei toimita.

Kuid mõelge, kui Euroopa just nüüd peaks astuma ajajärku, kus just saksa ausus ja asjalikkus on see, mida maailm vajab? Mõelge, kui kelmuste hiilgeaeg oleks möödas! Me elame Itaalias juba arvukaid aastaid poliitilise demo­kraatiata, s. o. avalikele kelmusile rajatud valitsemisviisita. Sakslased järg­nevad meile varsti. Ja kõikjal Euroopas on rahvas väsinud kogu sellest pettuste komöödiast, mille varju on seni jäetud tõelised sündmused.

Kui meie kaasaeg läheb vastu asjalikkuse renessansile, vastu ausale ja töökale ajale, siis leiavad sakslaste omadused endale põhjenduse. Ja siis saa­vad nad, vaatamata nende poliitilise kavaluse puudumisele, euroopa kultuuri kandvaimaks rahvaks. Ja kas on nad millalgi varem taotlenud midgi muud, et täita oma ausat osa maailma töös?

Kogu Euroopa õnnetus seisis vaid selles, et Saksamaa oli teistest ees – ja seepärast tormati metsiku karuna talle peale.

Ma ei taha uuesti elustada lähedasi ja kurbi elamusi. Kuid ma tean, et millalgi ei suuda maailm paremini kui kord tulevikus kiita saksa rahva iseloomu.   Ja ma usun ka, et saksa rahvas juba ise, kuigi veel ebaselgel kujul, hakkab jõudma arusaamisele oma tõelisest ja suurest ülesandest maailmas. Ja milles siis seisab too Saksamaa ülesanne?

Just selles, et sammuda Euroopa rahvaste esirinnas, et panna oma suur ja mitmekülgne andekus neisse asjalikesse ülesandeisse, mida praegune ja tu­lev Euroopa generatsioon peab lahendama, kui Euroopa tahab elada Euroo-pana. Nii siis – sakslased peavad õpetama inglasi, prantslasi, belglasi ja poo­lakaid aru saama, et kui ka relvade ülivõim mõne aja jooksul suudab vältida kahjulikke seisuse ja eesõiguse vahesid rahvaste vahel, siis jäävad ometi ainult ausa töö tulemused püsima, kuna võitude mõrudad ja tühised viljad kuivavad. Sakslased, Euroopa tsentraalne ja vaimselt rikkaim riik, oma tööpaatosega ja selle otsekohesusega murravad läbi ja näitavad teisilegi tee välja poliitilisest fraasitamisest. Ja seepärast on sakslased just nüüd tähtsaim rahvas Euroo­pas, ta on rahvas, kes kannab ajavaimu ja kõikide ühiseid ülesandeid. Mis seni oli sakslaste puuduseks – nende asjalikkus ja ausus – see saab nüüd ja edaspidi nende tugevuseks.

Sakslasil on veel üks omadus, mis teeb neid eriti kohaseks nende peaülesande – Euroopa ühendamise ja päästmise jaoks. See on ainuke Euroopa suur­rahvas, kes tahab tõeliselt mõista ka teisi rahvaid. Igaüks teab, et siin iga võõrkeelt valdaja prantslase ja inglase kohta leidub kümme võõrkeeleoskajat! Miks? Sest sakslased tahavad mõista teisi rahvaid, tahavad tunda elavalt kaasa maailma pulsilöögele. Nad ei ole upsakad. Nende mõistus on avar ja nende tahe hea ja aus. See on maailma ülesehitav rahvas ilma imperialismita ja ilma teiste rõhumise soovita – ses suhtes on ta suurimaks vastandiks prant­suse rahvale.   Võrrelge vaid marseljeesi:

    „Marchons, marchons

    qu’un sang impur

    abreuve nos sillons”.

jne. – veri ja põlgus -; ja nüüd sakslaste:

    „Einigkeit und Recht und Freiheit

    für das deutsche Vaterland

    danach lass uns aile streben,

    brüderlieh mit Hand in Hand!”

Seda teavad kõik. Seepärast ongi kõigi rahvuste välispoliitikuil häda­vajaline võltsida maailma arusaamist saksa iseloomust. Kui siis kunagi leidub mõni patriootiline suuresuuline sakslane, siis pasundatakse tema väljendid laiali maailma – näitena sakslaste agressiivsusest! Vastavaile tüübele Inglismaal ja Prantsusmaal ei pöörda mingit erilist tähelepanu. Ja siiski on tõsi, et saks­lased on peagu liiga vähe patriootilised. Nende tung – aidata kaasa maailma ülesehitamiseks, töös ja uurimusis, on tihti sundinud neid jätma hooletusse oma huvid, nii et see on muutunud kahjulikuks maailmarahule. Nende ausust ja mõnekordset saamatust kasutatakse järjekindlalt nende eneste vastu. Nende poliitikat näidatakse brutaalse künismina. Kuid nad on ometi väljaspoolgi talitanud nagu kodumaal – asjalikult ja ausalt.

Kuid kui vana, parlamentaristlik-demokraatlik ajajärk, kelmuste – polii­tikute ajajärk on rahvad tüüdanud ja nüüd ise sammub vastu oma lõpule, siis ei saa sakslased tuleviku Euroopas enam olla nii kinni oma aususes, nagu nad seni on olnud. Nad ootavad juba peatselt suurt aega, kus nende suured vaim­sed ressursid võivad anda võimsa lisandi maailmale. Mul on juba nüüd suur aukartus selle rahva vastu. Meie, itaallased, kes tallame enne kõike olla rea­listid oma maailma olukorra hindamises, me näeme seda ette, ja me igatseme nii nagu keskajal ja renessansi ajal käsikäes sakslastega üles ehitada uue Euroopa.   Ja siis saab vist tõeks, nagu Goethe kord kirjutas:

    „An deutsehen Wesen

    wird noch einmal die Welt genesen.”

Peale kõige muu on kõik klassikalised, teravad ja valusad sakslaste vaimuku­sed õiged ja tabavad. See rahvas suudab ise end läbi näha ja kõrvaldada oma puudusi. Nad pööravad oma laia rinna vastu maailmale ja ei poe vallide ning müüride taha. Saksamaa on Euroopa tsentrumi riik, ja sakslased on alali­selt töötanud, kannatanud ja võidelnud meie kõigi eest. Sellele rahvale, kes naiivselt vabalt ja tagamõttetult laseb enesele langeda pilke ja satüüri pomme, avaldan ma oma sügavamat lugupidamist ja tänu.

*

Signor Carlotti ettekande järele, mis lõppes kell 23.15, tähendas koosolekujuhataja järgmist:

– Mu daamid ja härrad!

Ma tänan signor Cariotti’d tema kõne eest. Ta täitis oma ülesande hästi, nii nagu ma lootsin. Nii mõnigi meist vahest usub, et ta laskis end juhtida, meeleolust, et ta tõmbas kvintessentse saksa luuletajate unistusist, selleasemel, et näha konkreetset tänapäeva tõelises Saksamaas. Kuid ise ta ei usu seda, ja ma oleksin rõõmus, kui tal oleks õigus. Siis ma pean ütlema, et tal vahest poleks olnud vaja maalida tagapõhja, s. o. teiste euroopa rahvaste iseloomu nii mustana, selleks, et esitada sakslasi õiguse ja aususe hiilguses.

Kuid meil on vist igalühel oma eriarvamine. Seda me tahame nüüd kuulda.

Sõna on hr. T e i s s i e r’il, Pariisist.

*

Härra Teissier:

– Mu härrased!

Mida ma siin kuulsin signor Carlottilt, pani mind kohmetusest jahmuma. Kuis võib sel määral langeda illusiooni ohvriks? Ma tunnen ka Saksamaad ja sakslasi, kuigi ma olen prantslane. Sakslane on asjalik. Annan järele. Kuid ta asjalikkus on maailma suurimaid hädaohte. Teda valitseb asi. Kui ta on kaupmees, siis ei näe ta midagi peale kaupade, äri ja võistluste; kui ta on poliitik, ei näe ta midagi peale võimu ja reklaami; on ta tehnik, siis näeb ta ainult tehnikat ja töötab psühhoosis, et teha meid kõiki mitteisiksuse orjadeks, on ta sõdur, ei näe ta midagi peale sõja, sõja, sõja, – sõda, sõjatehnika ja võit­lemise enese pärast. Paljud meist on mõtisklenud, et nii läheb inimsus vastu enesetapmisele, väljasuremisele, kuna ju tehnika, saksapärane „asjalik” arusaa­mine energiast toob esile jõud, milliseid inimmõistus enam lõpuks ei suuda valit­seda. Ma pidasin seda kaua vaid apokalüptiliseks fantaasiaks, kuni ma õppi­sin tundma sakslasi. Siis sain ma aru hädaohust. Iga sakslane on, vähemalt latentselt, psühhopaat, laps metsikute instinktidega ja hädaohtlikkude mängukannidega – seesmiselt lõhestunud ja mõistuseta inimene. Kõik nende kiiduväärsed tublidused võivad selletõttu millal tahes muutuda hädaohuks. Seepärast peab sakslasi alati peetama silmas, alati enam-vähem kontrollitama küpsete kultuurrahvaste poolt. Sakslasist juhitav Euroopa oleks hullumeelne, joobnud, hüsteeriline Euroopa. Keegi ei eita nende töötahet ja selle vilja, kuid nü nagu ta on – rahvas ilma seesmise tasakaaluta, ei või neile millalgi anda oma ter­vet usaldust. Nende n. n. ausus on tihti lapsik, kuid sageli on see ka vaid mask kavala ja metsiku künismi jaoks. Me oleme juba kandnud oma karistuse, maksnud oma maksu, et õppida tundma sakslaste olemust, kõrget hinda oleme maksnud. Kui me tahame maksta seda ka edaspidi, – ja, siis on Euroopa olu­kord lootusetu! Siis on õigus noil küünilisil filosoofel, kes ütlevad, et ükski eri rahvaist ei suuda millalgi teiselt midagi õppida. Siis ei näe ma ühtki välja­pääsu ega lootust.

*

– Sõna on härra I v a l o l, Helsingist. Härra Ivalo:

– Mu daamid ja härrad!

Kas me oleme kõik hüsteerikud? Kuis võivad Euroopa suured rahvad nüüd, tänapäeval, veel levitada igivana vihavaenu üksteise vastu. Euroopal on nüüd, ja võib-olla veel mõne aastakümne kestel ainus võimalus ja pääsetee, nimelt – liitumine.

Meie, väikesed euroopa rahvad kirdes, kes elame hämaras mitte ainult meie pimedal talveajal, vaid ka ajalooliselt ja kultuuriliselt, tunneme pimedust ligemalt kui teised, me pole millalgi tundnud teisiti kui vaid nii, et sakslased on hädavajalikud maailmas, saksa keel on ilus, ja, just ilus, rikas, pehme, raske, tõsine ja meloodiline oma erilisel viisil. Ja saksa muusika on omamoodi Eu­roopa kõrgeim vaimusaavutus. Saksa teadus on lääne-maailma mõtte suurim esitaja. Kuis võiks üldse kujutleda Euroopat, kus Saksamaa ja sakslased ei saa enam mängida seda osa, mis neil oli seni?

Saksa rahvas läheb nüüd vastu tõesti uusile katseile. See on igal alal -, ja mitte ainult poliitikas, – otsija rahvas, rohkem, kui ükski teine Euroopas.

Me peame tänama neid! See, kes otsib, võib eksida, kuid ta kannab endas rohkem, ta on maailmale suurema tähtsusega kui vaikne ja endaga rahulolev. Tal on puudusi, milliseist ta vabaneb, ta teeb rumalusi, milliseist ta loobub, kuid ta täidab raskeimat osa, kui seda talt nõuda võiksime.

Sakslasi on juba ammu nimetatud „luuletajate ja mõtlejate” rahvaks. Nad ei ole millalgi lakanud seda olemast. Võib-olla olid nad seda kõige rohkem Ypernis ja Verdunis, Tannebergis ja Corlices.

Sellega on õieti kõik öeldud. Kõigile, kes on vallatud sakslaste alahinda­misest, tahan ma vaid ütelda: püüdke neid mõista ausalt! Ei leidu kedagi, kel poleks küllaldaselt õppida neilt.

Öelgem hiljem, mida te soovite, nende kohta!

Kuid ärge tehke seda varem!

Rootsi keelest tõlkinud NEEME RUUS

Akadeemiast nr. 5/1937