Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kahtlemata tähendab igale maailmasõjast osa võtnud rahvale sõja lõpp pöördepunkti kogu ta kultuurilises elus ja loomingus, kuid selle piiriraja konkreetne saatuse- ja vaimusisaldus on igal pool isesugune. Rahvas, kes siiani maailma avalikkuse ees oli tuntud ainult mingi alati oponeeriva rahvusliku osisena end haiglasena tundvas suur­riigis, muutub üleöö Euroopa südamaa vabaks isandaks, olles geograafiliste, rahvuslike ja ajalooliste eelduste tõttu omapära­seks lõike- ja vaatlusepunktiks ida ja lääne, lõuna ja põhja, slaavi, saksa, prantsuse ja anglosaksi kultuuride vahel. Kui siiamaani tuli võidelda võõra suuruse vastu ja maksma panna enda võrdlemisi väi­kest omapära, siis siitpeale tuli kogu see omapära rakendada ellu kõi­gis ta laiaulatuslikes harudes. Liiga teravaks aetud natsionalism, mis allasurutud rahvale on paratamatu ja arusaadav, tugevale aga vähem sobiv, pehmeneb, opositsioon – see iga elujõulise kirjanduse saatenähtus ja eeldus – loobub utopismist, näitab oma vastutusrõõmu, seob end olevate tingimuste ja antud võimalustega. See on radikaalne pööre, mis nõuab uusi inimesi ning tekitab vanades enam-vähem vaba­tahtliku, kas kiirema või aeglasema resignatsiooni.

Ainult väga vähesed tšehhi kirjanduse suurused, kel enne sõda oli kindel asend, suutsid oma kuulsust hiljem laiendada oma uute väärt­teoste läbi, nad pidid tavalisest generatsioonide vaheldusajast kiire­mini teed andma uutele, kulumata jõududele, keda austria sissisõda enam ei lõhestanud. Ükski õigustatud aukartus vanade veteranide ees ei muuda tõsiasja, et nüüdne tšehhi kirjandus omas kiires ja radikaalses uuenemisprotsessis seisab täiesti üheväärilisena slaavi vennaskirjanduste kõrval ja et ta oma tippudes küünib maailmakirjanduse kõrgõhustikku, kuna ta alles XIX s. pidi leppima vene romaani, poola romantismi ja serbia rahvalaulu kõrval ainult oma õiglaste püüetega, areneva intellektualiseerimise ja eksimatu rahvustundega. Väärtu­selt ulatub praegune tšehhi kirjandus üle nii mõnegi teise suuremagi rahvuse oma.

Kui tahetakse seda, mis tänapäeva tšehhi kirjanduses on olulist ja suurt, kokku võtta ühte sõnasse, siis kõlaks see: Karel Čapek. Juba hulk aastaid tagasi rajas see praegu 45-aastane kirjanik tee maa­ilma üldsusele oma draamadega V. U. R., Putukate elust ja Makropulose asi. Selle ebaharilikult kiire menu võlgnes ta enne kõike oma hämmastavalt leidlikule fantaasiale faabula alal. Juba siis pakkus ta enam kui ainult põnevushuvi. V. U. R-i teema, ratsionaliseeritud töö ülekanne hingetuile ..robotitele”, nende lõplik vastuhakk ja mäss, puudutab moodsa maailma keskseimat probleemi. Autori kergelt irooniline, intellektualistlik üleolupoos ei takista meid tundmast, et ta sügavaim sümpaatia kuulub rõhutuile. Viimaseil aastail on see kirjanik lavalt ära pöördunud ja on hakanud kirjutama jutustavat proosat. Sel alal on ta omas romaanitriloogias – Hordubal, Meteoor ja Harilik elu – annud meistriteose, mida võib niihästi vaimu hoia­kult kui täiuslikkuse poolest kõrvutada Thomas Manni teostega. Igal jaol on oma iseseisev sündmustik: slovaki töölise tagasitulek Ameeri­kast oma kodukülla, kus ta koht isana, abielumehena ja peremehena on vahepeal asendatud ja kus temaga ta kaasatoodud hoiusummade kiuste (või tõttu?) midagi muud ei osata peale hakata, kui teda kõr­valdada; teises romaanis ühe tundmatuseni vigastatud, kuid ilmselt eksootilise lennukireisija toimetamine kirurgilisse punkti, kõigi ha­lastajaõdede, arstide, ühe selgeltnägija ja ühe luuletaja katsed seda mõistatust selgitada; kolmandas ühe menuka keskpärase karjääriametniku pärast surma leitud autobiograafia, mis algab kõige harilikumate eludaatumite reastamisega ja lõpeb fantastiliste, miljonile esivanemale tagasiviidava hingelise tagapõhja avastamisega. Kõige kolme romaani üldiseks teemaks on inimese elu ja elamuse mitmemõttelisus ja küsitavus. Omas liigutavas lihtsuses Eliza Orzeszkowa Chami meenutav Hordubal näeb kuni oma vägivaldse surmani naise tagasihoidlikkuses ainult uhket neitsilikkust, sandarmid aga leiavad ta olevat rafineeritud röövmõrtsuka, kuna kääriv rahvahing näeb tas ainult väärtusetut lõbunaist. Teises triloogia jaos tajub halastajaõde korisevas inimtombus, kellel pole isegi mingit nime, õilsat-riivatut armastustragöödiat, arstid lihtsat lugu seiklejast, kes on mürgitatud alkoholist, kollasest palavikust ja süüfilisest, selgeltnägija psühho­loogiliste murdude lootusetut hunnikut, kuna luuletaja oma poolt fantaseerib romaanist romaanis, mis sisaldaks kõigest sellest midagi ja veel muudki lisaks. Ja kolmandas triloogia jaos: keda tuleb uskuda sel eeskujulikul ametnikul, kes oma autobiograafiaga algul muud ei tahtnud kui ametnikuharjumuse tõttu korda luua oma eraelugi laekas, kes aga siis eneses avastab vähemalt kuus eri inimest ühes nende kiirgamistega otsatusse? Keda peab ta uskuma: kas seda musterametnikku, kes oma sisima salajasemais soppides unistab korruptsioonist, või musterabielumeest, kes vahetevahel ei või oma naisele otsa vaadata ilma et himu ei tuleks teda ära kägistada, või seda tšehhi sabotaaži- ja kaitsevõitluse kangelast, keda mingi üleisikliku võimu poolt nagu iseendast kistakse keerukasse asjadekäiku, mis muidu vägagi ebasümpaatlikuna tundus ta hüpohondrilisele argusele ja korrektsusele? Või kas peab ta kuulda võtma selle jultunud noore kir­jandusloolase nõu, kes mõned tema unustatud poeetilised noorusepatud on üles nuhkinud ja temale vägisi selgeks tahab teha, et ta on geenius? Kõikjal vaid küsimused. Karel Čapekile tähendavad nad pöördumist inimlikkuse poole, mis peab suhtuma igale tegevusele ja kannatusele mõistvalt ja andestavalt.

Ses oma põhihoiakus ühtub meie autor suure humaansuse apost­liga, keda Tšehhoslovakkia vabariigil on au oma eesotsas näha. Omas Vestlustes T. G. Masarykiga on Čapek loonud omapäraselt veetleva ühendi biograafia ja reportaaži vahel. Ka siin ei lakka ta oma küsitavuse mängu: presidendi esitatud sõnalised väljendused on stiililt ühtlasi Masaryk ja Čapek.

Kirjaniku alatasa edenev areng (muide mõnes oma draamas on K. Čapek tarvitanud oma venna Josefi kaasabi) osutab pidevat sam­mumist intellektualismist tõelise vaimsuse poole. Samal ajal tõuseb ta varem pisut lööksõnaline keel haruldase ja väärtusliku sõnavara rakendamise tõttu otse sümfooniliseks.

Välismail veelgi enam tuntud Juri Karel Čapek on 1923. a. nelja­kümneaastasena pärast saatuskurba elu surnud Jaroslav Hašek, vahva sõdur Švejki looja. Omal ajal, kui tundmatu sõduri kultus oli veel alles algjärgus, püstitas Hašek tšehhi passiivse vastupanu tund­matule sõdurile ainulaadilise ausamba. See igast metafüüsikast lage ja ka usundeile külmalt suhtuv Švejk mõjub ise nagu üleindividuaalse rahvusgeeniuse kehastus, kes imelikul viisil oskab kõik oma ettekavat­setud ja -kavatsemata totrused panna teenima ühtainust sihti – nae­ruvääristada Habsburgi ideaale ja saboteerida tema sõda serblaste ja venelastega. Teos on oma laadilt impressionistlik, sammub hooletult ühest keerulisest seigast ja väljendusest teise, ilma et pretendeeriks kunstilisemale kompositsioonile. Kuid mis puudu jääb väliselt tehni­kalt, seda asendab omapärane sisejõud, mis omane on ainult suurele kunstiteosele. See väljaspool kõige tuntum tšehhi raamat äratab oma kodumaal kahtlusi, mida tuleks küll kõrvale lükata väiklase kartlikkusena. Iroonia ja eneseiroonia on ju suurepärane relv võitluses pal­jast paatosest hullunud maailma vastu; muidugi liiga ohtralt rakenda­tuna ähvardab ta elujõudu ja maksmapanekutahet. Mida rahutumaks maailm väljaspool muutub, seda enam on soov seda omalaadi talupojakavaluse ideaalkuju asendada kujudega, mis kehastavad rahva posi­tiivseid taotlusi, või, nagu hiljuti üks vaimukas külaline siin formuleeris, tahaks näha meeleldi niisugust Šveijki, kes oleks vahva sõdur juba ilma jutumärkideta.

Neile kahele suurele kujule moodsas tšehhi kirjanduses võib jul­gesti kolmandana kõrvale seada Ivan Olbrachti (kodanlise ni­mega Kamil Zeman, varema kirjandusliku ja poliitilise generatsiooni kuulsa esindaja Antonin Zemani, varjunimega Antal Stašeki poeg). Olbracht kuulub 50-aastaste generatsiooni, kust pärit on enamik tänapäeva Tšehhoslovakkia elu juhtivaid kõrgusi. Alles sõja aegu tõusis ta silmapaistvale kohale oma romaanidega Pimedaim vanglakong ja Näitleja Jeseniuse iseäralik sõprus. Juba need esimesed teo­sed näitavad Olbrachti võimiste olemust ja piire. Ta on tulise hingega kirjanik, kes põleb oma poliitilis-ühiskondlikkude ideaalide lee­kides ja kelle tuld tunneb ka ta faabulate vägevast pingest ja dramaatilikkusest. Situatsioonide alal ta on pigemini kujundaja kui üllata­valt algupärane leiutaja. Kompositsiooni ükiskasju ta käsitleb palju hooletumalt kui Čapek, ja mis puutub keelesse, siis on see temale ai­nult korralikult tarvitatav vahend, mille peenem viimistlus tal ei muutu isesihiks. Tema tegevusse tõmmatakse elavad ja äsja surnud poliitikud, kuid teos kannatab mõningate puuduste all, mis on omased igale politiseerivale vabadusluulele Schillerist saadik: on liiga silma­torkav ja kahjustab kunstipärasust kontrast ühelt poolt kodanluse ja poliitiliste ning bürokraatlikkude rutiinkujude süsimusta pahesuse ning teiselt poolt sotsiaalsete võitlejate  lumivalge  idealismi vahel. Kuid sellest hoolimata on kirjaniku põhielamus nii ehtne, et keelele tulevad esteetilised etteheited tunduvad peagu valklastena.

Olbrachti sümpaatia varjuselavate vastu on teda viimastel aastail talutanud sinna vabariigi nurka, kus sotsiaalsed probleemid on kõige aktuaalsemad: Karpaatide Venesse, kus jaoti veel püsib keskaegne ühiskonnakorraldus, kus on niipalju rahvuslikke pinevusi ja kus saab kujutada igasugu mõisnikke ja rõhutuid, juute ja röövleid. Olbrachti reportaaž Mäed ja sajandid ja romaan pärast sõda esile kerkinud ja jälle ununud, tänapäev aga juba müütiliseks saanud röövlist Nikola Šuhajst kuulub tšehhi tänapäeva kirjanduse väärtuslikumasse ossa.

Maal, kus filosoofia on teoks saanud, on enesega rahulduv „kunst kunsti pärast” printsiip võõras, kuna kirjanduses on nagu endastmõis­tetav sotsiaalne kallak: Olbracht on selle radikaalset ühiskonna reformi pooldava kirjandussuuna kõige silmapaistvam tipp. Temast kunstiliselt kõrgemal seisab Vladislav Vančura (sünd. 1896), keda isikupärase keele tõttu on nimetatud sürrealistiks, kes aga väga hästi oskab väljaspool igasugu voolusid oma ainest kunstipäraselt ku­jundada ja kõiki käänakuid psühholoogiliselt põhistada, nagu seda näitavad ta kaks viimast teost Põgenemine Budasse ja Vanade aegade lõpp. Vanemasse generatsiooni, mille hiilgeaeg kuulub sõjaeelsesse järku, kuulub jutustaja ja luuletaja Stanislav K. Neumann, vana revolutsionäär, kes juba 90-te aastate omladinaliikumises seisis selle vasaktiival. Tšehhoslovakkia legioonide elamustele Venes ja Siberis katsub ühiskondlik-revolutsioonilise mõtte anda Josef Κ ο p t a romaanitriloogiaga Kolmas rood, mille sisuline leidlikkus siiski ei suuda varjata kompositsiooni lõtvust ja keele kahvatust.

Õnneliku sünteesi sotsiaalsest problemaatikast, vormikultuurist ja leidlikust fantaasiast pakub Marie Majerová omas romaanis Orusulg. Selles teoses on tänapäevgi veel lõpetamata Moldau kaitsetamm Štechovice juures tehtud ühe kummalies roimaloo tsentrumiks.

Ühiskondlik eetos on võtnud luulevormi kolme kirjaniku juures: Peter Bezruč (õieti Vladimir Vašek), IiriWolker jaVítezslav Nezval. Esimene neist on revolutsionäär ja põlgusejutlustaja sõjaeelses laadis, ta ei näe kuskil mingit ülesehitustööd (ning ta on seetõttu ka peagu vait jäänud); tema kirglikest süüdistustest kuul­dub siiski morava-sileesia tööndusrajooni elutuksumist. J. Wolker, kes 24-aastasena tiisikusse suri, on A. Nováki sõnade järgi Mácha kõr­val tšehhoslovakkia kirjanduse igavene nooruk; ta ammutas ühiskond­liku sisuga luulet oma varajase surma melanhoolsest aimusest ja seda sügavamini hingestatud armastusest. Ta õnnelikum eakaaslane, 1900 sündinud Nezval, näib vahel enam huvitatud olevat sürrealistlikust vormimänglusest, kui see ehk sobiv on ta teemade tõsidusele. Tema hooletult improviseeritud hümn Edisonile oleks vaevalt midagi öel­nud tollele tööfanaatikule, kui too seda oleks saanud lugeda. Majakovski poolt ilmsesti mõjutatud luuletuskogu Klaasist mantel sisaldab siiski rea laiaulatuslikumaid lüürilisi puhanguid, mis hõõguvad ühiskondlikust tulest.

Sellele ühiskondlik-reformaatorlikult suunatud luuletajarühmale moodustavad vastandi kodanliselt häälestatud natsionalistid, kes aga kuuluvad generatsioonilt vanemasse põlve, millel praegu vastukõla on sootu väike. Teistest üleulatuva, ka poliitiliselt tähtsa ajalooliste romaanide autori Alois Jiráseki (1851-1930) mõju lõppes õieti maailmasõjaga. Ka Praha väikekodanlist elu realistlikult kujutava Ignát Herrmanni (1854-1935) tippsaavutused on pärit mõned aastakümned tagasi. Samuti ei lisanud viimasel ajal enam midagi suuremat oma toodangule slavofiilne romaanikirjanik Josef Η olenček (1853-1929). Liiga pindunud harjumus ikka oponenti mängida on end J. S. Macharile kätte tasunud. Kunagi Masaryki võitluskaaslane, kuigi erinedes sellest oma usuvastalise liberalismiga, pärast sõda tšehhoslovakkia kaitseväe kindralinspektor, 1924 kõrvale jäetud ja kibestunud, arvas Machar tarvilikuks oma kunagisi hiilgavaid sõimuvalanguid Tristium Vindobona täiendada Tristium Praga köitega, mis kõiges oma silutud vormis pole muud kui mustim sapp, mis küll vaevalt kelleski sümpaatiaid äratab oma löödud vaenlase ebarüütliliku põlastamisega. Umbes samasugust suunda esitab luuletaja Viktor D y k, kuigi mahendatud ja maitsekamate värvidega. Selle laagri kõige tugevam kirjanduslik jõud tänapäeval on küll kindral Rudolf Μ e d e k, kes oma romaanide ja draamade sisu ammutab tšehhoslovak­kia leegionide elamustest. Ta tuntuim lavatükk on pühendatud kolo­nel Švecile, kes antiiksuse eeskujul oma sõjavägede lagunenud mo­raali katsus tõsta enese vabatahtliku surmaga.

Väike – oleme ju hussiitide maal -, kuid mõnede iseäraldustega silmatorkav on tšehhi kirjanduse katoliiklik laager. Siin tuleb kõigepealt nimetada Jaroslav Durychi Wallensteini-romaani Eksi­mus. Väga valitud keel on seotud väga rikkaliku, oma realismis vahel siiski talutavuse piire riivava sisundiga. Autor tahab eemale hoiduda liialdatud patriotismi-paatosest ja hoolitseb ka selle eest, et ta konfessioon ei kahjustaks ainet. Palju ühekülgsem on selle suuna teine esindaja Jakub Deml.

Luulekunstnikkude hulgast, kelle looming pole seotud kindla ilmavaatega või kelle juures seda seotust vähem märkab, tuleb kõigepealt nimetada mõningaid tähelepandavaid lüürikuid. Sõjaeelsete suuruste kohta, nagu seda on geniaalne Otokar Brezina (õieti Václav Jebavy, 1868-1929), Antonín Sova (1864-1928) ja Kar el Toma n (õieti Antonin Bernášek, sünd. 1877), maksab meie põ­hiväide, et nende looming pärast sõda pole enam olulist lisanud nende kogutoodangule.

Erakordselt mitmekülgset ja peent värsikunsti näitab Josef Η ο r a (sünd. 1891), kelle arvukaist luuletuskogudest eriti viimane, Kaks minutit vaikust märgib tippsaavutust.

Täiesti omapärane, mõjukuselt järjest kasvav nähtus tšehhi vai­muelus on germanistika professor ja Rahvusteaatri draamaosakonna juhataja Otokar Fischer (sünd. 1883). Siin saab ainult vihjata ta teaduslikule mitmekülgsusele ja peenetundelikkusele, ta erksale tegevusele avalikkuse kõige mitmekesimail aladel. Tšehhi kirjandusse kuulub O. Fischer kolmes mõttes: ta on lüürik ja draamakirjanik, siis tõlkija ja kolmandaks teaatriarvustaja. Ta lüürilisi võimeid näitab eriti ta 1926. a. avaldatud kogu Luulekirjutised, 1934 ilmunud Kesk­päev ja 1935. a. ilmunud Aasta. Fischeri kunsti tunnusteks võib pi­dada armastust tõesti kauni vastu ilma metafüüsiliste kõrvalkäiku­deta ja sõnastuse hoolikaimat väljatöötamist ilma kunstlikkuse kõrvalmaiguta. Järelkaja ta raskest haigusest lisab ta uusimaile värssi­dele midagi kogetult sügavat. Varustatud haruldase keelteoskusega on Fischer tõlkijana tšehhi rahvale avanud väliskirjanduste tõelise varalademe. Enne kõike nimetagem ta 15-köitelist Goethe tõlget, mis au teeks kõige suuremale rahvalegi.

Lüürik ja arvustaja on ka Ε. X. Š a l d a (sünd. 1867), kõige selle kirglik pooldaja, mis on ilus, mõtterikas ja kõlbline, ühtlasi tundelik, mitte igakord küll mugav arvustav südametunnistus juba 90-ist aas­taist saadik.

Ilmavaateliselt mittepanetanute hulka kuulub ka andekas draa­makirjanik Franti sek Langer (sünd. 1882), kelle Kaamel läheb läbi nõelasilma, Perifeeria ja Pöördumine on ka välismaal teed raja­nud; ta viimane teos Ratsapatrull katsub objektiivselt mõistetavaks teha ajaloolise vastuolu tšehhoslovakkia leegionide ja vene sõjaväe Vahel.   Langeris voolab ehtne teaatriveri, mis taotleb haaravat mõju.

Suurim siia liiki kuuluv proosakirjanik Κ. M. Čapek-Chod (1860-1927) avaldas oma kaks kõige silmapaistvamat teost juba sõja ajal; need on Praha meeleolusid meisterlikult tabanud romaanid Tur­biin ja Antonín Vondrejc. Tema toodang pärast sõda on sellele ai­nult teatud järelkaja.

Suurejoonelised naisjutustajad, väärikad jätkajad Božena Nemcovále, sellele tšehhi kirjanduse naiste traditsiooni üritajale, on Bo­žena Benešová, kellelt on pärit romaanitriloogia tšehhoslovakkia revolutsioonist, ja Anna Maria Tilschová (kunstnikuromaan Lunastus ja ülikooliromaan Alma Mater).

Kõige nooremaist proosakirjanikest nimetatagu siis peent meeleoludemaalijat Jan Čepi ja Zdenek Nemečeki, kellest viimane oma emigrantideromaaniga Pannooniast lääne poole on tšehhi kirjan­dusse toonud uue aineala, kuigi romaan ise võlgu jätab kunstilisest ja tehnilisest küljest.

Sissejuhatav kirjutis nagu praegune ei saa palju rohkemat pak­kuda kui vaid üksikuid esindavamaid näiteid. Teadlikult on siia sisse jäetud üks lünk, nimelt slovaki kirjandus, mis on kasvanud teistest eeldustest, kuid mis järjest tihedamini sulguvas riigiühtluses edas­pidi kindlasti omandab kultuurilise erikoha. Ka karpaato-vene kirjandust ei saa liita ei suurvene ega ukraina kirjandusega, vaid see kuulub „Tšehhoslovakkia riigi kirjanduste” rubriiki. See nõuaks aga eri kirjutist.

Peame oma ülesannet täidetuks, kui meil on korda läinud veenda, et Tšehhoslovakkia riigi suurim rahvus, tšehhid, pole maailmale andnud mitte üksnes kaks suurimat teaduslikult põhistatud poliitika suurkuju, Masaryki ja Beneši, mitte ainult esimese suurejoonelise usuuuendaja Jan Husi, mitte ainult esimese pedagoogi Komensky ja mitte ainult suuri helikunstnikke, vaid on teostanud ja teostamas oma euroopalist missiooni ka kirjanduse alal­.

Leopold Silberstein

Loomingust nr. 10/1935