Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

31 May

Pidevalt jätkuvaid jooni Juhan Liivi elus ja loomingus.

 

    

Luuletaja surma 25 a. mälestuspäevaks.

Veerandsajandi pikkune vahemaa, mis meid tänavu 1. det­sembril Juhan Liivi surmapäevast lahutab, võimaldab ta elu ja luuleloomingut vaadelda juba ajaloo perspektiivis ja tõsta esile neid olulisemaid jooni, mis selles mõranenud luuletajakujus meile alguses paistsid silma ebamäärastena ja katkelistena. Siin tuleb kõigepealt meenutada tõsiasja, et Juhan Liiv oma eluajal ei katsunud kunstlikult kindlustada oma kirjanikukuulsust pärast surma. Ta ei ole oma positsiooni säilitamiseks levitanud oma sõprade ja austajate keskel soodsaid andmeid ja vaateid ega ole katsunud oma mälestust sel teel elustada, et oleks määranud kirju postuumseks publitseerimiseks. Otse vastupidi, Juhan Liiv on kinnisest iseloomust hoolimata oma nõrkusi ja vigu sii­ralt ning avameelselt sugulastele ja sõpradele avaldanud, kes seda kõike edasi andsid, omalt poolt vahel põhjendamatuid kar­tusi ja oletusi juurde lisades, nõnda et see luuletajakuju lõpuks avalikkusele esineb nagu alasti kistult. Siiski pole need pihti­mused ja enesepaljastused ta kirjanikuprofiili kuigi palju tumes­tanud. Ta surmapäeva mälestuseks katsun kontemplatiivses ja sünteesivas vaatluses reastada peamiselt neid teatmeid ja nähtusi ta rahutust elust ning katkendlikust tegevusest, mis enam-vähem pidevalt korduvad ja aitavad ta olemust, isiksust ja karakterit selgemalt näha.

Juba J. Liivi poisikeseeas tuli avalikuks küllalt energiline tung iseseisvale vaimsele tööle. Kui vennad talle lugemiskunsti ei mallanud õpetada, võttis laps raamatu ja puuris niikaua ise­seisvalt, kuni lõpuks lugeda oskas. Lugemiskirg jäigi talle oma­seks kuni surmani. Küll ei suuda ta end sundida kohustusliku töõsunni ja distsipliini alla, kuna ta sellisest vaimsest tegevusest ruttu tüdineb, kuid meelistööle, mis ta isiklikke huve rahuldab, andub ta vabatahtlikult ja töötab siis teinekord sellise innuga, et unustab söömise ja suitsetamise. Küll on Liiv vahel kohusetöö koormuse üle kaevanud, kuid huvitöö kohta ei kuule me ta suust muud kui vaimustust ja ülistust. Ainult nende viletsate olude üle kaebab ta, mis teda takistasid rahulikult huvitööle andumast. Ja ometi on see intensiivsus, võiks öelda hingepalang, mida just huvitöö talt nõudis, viinud ta iga kord vähemate ja suuremate ülepingutusteni, nii juba a. 1890 Avispeal, kus ta „Vastu voolu” kirjutades sattus loomispalavikku, mille tõttu ta käitumine sugulastelegi arusaamatuks muutus, samuti 1892 töötades loomisekstaasis Hetseli tänavas ja Oja talus, kus ta päädis oma proosatoodangu paremiku. Just üle jõu käivas huvitöös, mille juures ei peetud silmas puhkusevajadust, purunes Liivi vaimne tervis lõplikult, kuna lisaks sellele rõhus veel masendav teadmine, et seda tööd ei osatud õieti hinnata. Oleks Juhan Liiv a. 1885 Unikülas Simuna kihelkonnas talle pakutava rahvakooli­õpetaja koha vastu võtnud, seal naitumise teel korraliku toitluse ja rahuliku koduse elu osaliseks saanud, pakutav amet teda har­jutanud kohuseid täitma ja ka järjekindlalt puhketunde pidama, ta oleks oma nõrgast tervisest hoolimata, nagu palju teisi kooli­papasid, võinud vanaks saada. Muidugi oleksime siis kaotanud väljapaistva luuletaja. Kuid Liivi veetles muusateenistus; see tõi talle küll ühelt poolt suure võidu, kuid teiselt poolt raske kaotuse.

Valides tööalaks okkalise ajakirjanikukutse, soodustas ta neurasteenia arengut, mis oli seda kardetavam, et ta oma kehakonstitutsiooni, seedimisrikete ja verevaesuse tõttu sellele tõ­vele oli determineeritud. Vaimne pingutav töö, korratu toitlus ja vähene puhkus võisid neurasteeniat ainult kasvatada ja või­mule aidata. See tervislik olukord põhjustaski ta hingelise tasa­kaalutuse, siit on pärit ka tema umbusk kaasinimeste vastu, kes suhtusid temasse ükskõikselt, ja kinnisidee, et teda vaenuliselt jälitatakse. Närvinõrkus teeb inimese ka veel kartlikuks ja araks. Neurasteeniaga oleks Liiv võinud edukalt võitlusse as­tuda. Tol ajal kirjutas dr. P. Hellat vihkudena ilmuvas „Tervise õpetuses” ebahaigusest, selle tekkimisest ja kõrvaldamisest, kusjuures hoiatas lugejaid haiguste simuleerimise eest. Hellat seletas, et ärimehed oskavad lüüa kapitali sellega, et nad popu­laarteaduslikkudes arstiraamatutes oskavad noorte inimeste sala­pahele hästi kartusväärilise ja hirmuäratava kuju anda. Kuid need arstlikud nõuanderaamatud, mida iga soliidne teadusmees tervishoiu alal käskis tingimata ahju ajada, olid Liivile juba oma karuteene teinud, temasse nii sugereerivalt mõjunud, et ta enam Hellatigi mõistlikke ja rahustavaid seletusi ei uskunud. Onu hella südametunnistuse ja lakkamatu süütunde tõttu vaevas ta end liialdatud etteheidetega, et ta loetud nõuanderaamatute järg: oma süü pärast peab kord mõistuse kaotama.

Üleliigne erkus ja sellele järgnev roidumus vahetuvad neurasteenilise kirjaniku elus juba tema tegevuse algusest peale ja need üles-alla liikuvad võnked ta enesetundes, rõõmutuju ja norumeeleolu, korduvadki tema hinges läbi kogu elu, nii enne kui ka pärast saatuslikku katastroofi. Kui Liivi enesetunne on posi­tiivne, meel rõõmus, siis töötab ta energiliselt, kui aga enese­tunne muutub suure ülepingutuse tõttu negatiivseks ja lõdvaks, siis valdab teda esmalt apaatia ja vaimne väsimus, hiljem juba ka meeltesegadus. Meile näib nüüd, et Liivi aktiivsus seisis siiski passiivsusest ülekaalus. Aktiivsest loomusest kõneleb ta sõnamäng Grenzsteini pilkamiseks juba koolipoisipõlves, ener­giline esinemine Viljandis „Sakala” toimetuses, kui ta seal vaim­seid püüdeid ei leidnud, ta kiidetud hoolsus „Oleviku” toimetu­ses, energiline sõnavõtt enesekaitseks E. Vilde vastu ja püüe ka haiguse ajal lahedamaid hetki ära kasutada loovaks tööks. Sat­tudes meeltesegadusse avaldas ta suurt aktiivsust füüsilistes jõupingutustes, matkates jalgsi pikki teekondi ja kattes ööpäeva kohta kord umbes 100 km. Liivi välist elukäiku ei suutnud väli­sed mõjutused kuigi palju muuta. Kõik pidi nõnda tulema, nagu tegelikult sündis, sest Liivi psüühikas oli ta saatuse tee juba suurel määral ette märgitud.

Missugused on Juhan Liivi eluliikumise ajed ja need side­med, mis tema isiksust ühendavad ta kirjandusliku loominguga? Jälgides Liivi välist elukäiku ja sisemist arengut märkame ta iseloomujooni ja neid tunge, mis ta loomingut põhjustavad. Juba karjasepõlves ärkab tal iha ilumuljete järele, kuid ühes sel­lega varane enesetunne ning loova fantaasia tegevus: ta arvas linde just temale ilusamini laulma hakkavat, kui linnud teda nägid. Varakult avaldab Liiv vaimseid huve, otsib elava vaimu lätteid. Mille üle Juhan Liiv kunagi ei kahelnud, see oli ta kirjanikuanne. Eneseteadvust ja -tähtsustust võis ta selgesti väljendada veel ajal, mil kõik muu ta vaimu ees näis pimenevat: „Ja sinu mõte ja sinu meel kord tuksub su rahva rinnast.” Juhan Liivi eluliikumist põhjustav teotung, ta „soovide sinirand” on tahe „paista kaugele”, omandada kõlav nimi, „võita kuulsus”. Selle eesmärgi saavutamiseks   ta on valmis kaalule panema oma südamearmastuse, mille säilitamiseks tal oli võimalus ja juhus hakata kooliõpetajaks, ohvriks tooma tervise ja pikema eluea, ja ometi oli nukrust põhjustav haiglus Liivil teguriks, mis lisas ta luuletustele otsekohesust ning avaldamisjulgust. Vitaalsus avaldub tal produktiivsuses. Ka loov, kujundav jõud ja deemonlikkus, mis üle ta elukäigu hõljus, on siin lahutamatud. Eri­listeks karakteromadusteks on Liivil aatelise mõttesuunaga ühendatud kõrge moraalsus, avameelsus ja siirus, kuid seejuures oli ta iseteadlik ja hella autunde tõttu kergesti haavuv.

Nagu Liivi haigus hiilis salaja, nõnda arenes aegamööda ja ilma suuremate hüpeteta ta kirjanduslik toodang. Kui ta värsivalamiseks esimesi samme astus, moodustasid selle aja luule sisu aatelised hariduselamused, mille väljenduseks rakendati korra­pärast ning kindlat luulekeelt. Kuid juba ta esimestesse rõõm­salt häälestatud värssidesse näeme segunevat kurvameelset tun­deluulet, milles noormees kõneleb hingele langevast varjust ja varasest hauast, mida kuu kurvalt valgustab. „Sakalas” avalda­tud luuletuses nimetab ta oma südant pimedaks kuristikuks, kuhu ise kardab vaadata. Hiljem, areneva psühhoosi mõjul kas­vavad tal hingelised kannatused sedavõrd, et ta ei suuda enam nukrustundeid alla suruda, ja nii iseendasse süvenedes tunneb ta ärkavat isiklikke meeleliigutusi – ürgelamusi – sellise jõuga, et ei suuda neid enam varjata maailma eest. Ta motiivistik ri­kastub küll uute luuleelementidega, kuid värsitehnikas ja luulekujude valikus jääb Liiv siiski selleks, kes ta oli alguses. Ta suudab tõendada, et luulevõimu saladus ei seisa uutes riimides, senikuulmatuis võrdkujudes ja rafineeritud värsitehnikas, vaid tõeliste ning sügavate elamuste edasiandmises ja et hingetuid võib avaldada ka lihtsate ja ammutuntud sõnadega. Toodetes, mis on tõusnud sügavamast, omapärasemast hingepõhjast, ei ole midagi tehtut, otsitut, kunstlikku, väljamõeldut, seepärast võib ta olla kunstnik kõigile.

Algupäraste külajuttude kirjutamisel avaldab Juhan Liiv kalduvust realistlikule ainekäsitlusele, milles ta osutub eesti psühholoogilise novellikirjanduse rajajaks. Võib ta peateosest „Vari” küll leida järjekindla jutuintriigi ja loogilise hingeelu arengu puudust, kuid seda oleme kõik isiklikult tundnud, et meile siin harukordse jõuga elamusi sugereeritakse, mida seni eesti jutukirjanduses võidi asjata otsida. Liivist võib veel praegusaja kirjanik eeskuju saada, kuidas tegelasi esitada nii elu­truult, käegakatsutava tõelikkusega, et neid nagu kehalikult eneste ees arvame nägevat.

M. Kampmaa

Eesti Kirjandusest nr. 11/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share