Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

   

Kõige uuemad eritlused selle üle (1921-1926).

  

Euroopa kirjanduse aluseks ja lähtekohaks on Antiik-Kreeka. Siin tekkinud ja välja arendatud kirjanduse liigid ning vormid said üle võetud või siis eeskujuks kogu Õhtumaa kirjandusele. Kreeklastelt võtsid üle selle kirjanduslikud eeskujud ja vormid roomlased; roomlastelt itaallased; itaallastelt prantslased; ja nii kõikide rahvaste kirjanduslikud vormid viivad tagasi kreeklaste juure.

Kuid kuidas said need kirjanduslikud nähted välja arendatud antiikses Kreekas, on seni ajani olnud uurimisaineiks.

Komöödia  algus.

Seda küsimust on tarvitanud uurimisesemeks C. Flickinger, The Greek Theater and its Drama. Chicago 1922. Ettore Romagnoli, Nel regno di Dionisio. Bologna 1918. Alfred Winterstein, der Ursprung der Tragödie. Leipzig-Wien-Zürich, 1925.

Flickingeri järele tekkis komöödia järgmiselt: χωμος (komos) oli phallose tseremoonia eriliik, millest välja arenes komöödia.

Κ ο m ο s e s ühinesid kaks elementi: positiivne, palves pööramine sigitusjumala poole, ja negatiivne, kahjulikkude däämonite needmine (siin asub hiljema komöödia isikliku invektiivi juur). Komos esines tihti vormis ringkäigul majast majasse. Pariumi marmori järele on  Susarion  esimesena selle vana rituaalse protsessiooni ühes orchestras muutnud „stationaarseks” – paigal olevaks. See uudsus tungis Atee­nasse 580-560 vahel (primitiivse komöödia algus).

Komose arengul koomiliseks kooriks on võimalik tähistada kolme staadiumi: 1) komosel on üksi sõna, kuid talle ei vastata ümberolijast hulgast; 2) ümber­olijad vastavad komosele; 3) need „vastajad” arene­vad kindlaks organisatsiooniks, s. t. komos koosneb nüüd kahest vastamisi seisvast osast.

Nimetatud kaks elementi phalluse tseremooniast on alal hoidunud parabasis: ühe jumaluse kutsumine ja teise sajatamine.

Mõlemad poolkooride eestvedajad olid, enne kui näitleja siia juure tuli, sõnavõtjad, kui tüübid individuaalsuseta. Nii koosnes primitiivne ko­möödia alguslaulust, Agon’ist, parabasisest ja lõpulaulust. Näitlejad tulid juurde dooria jandist. Kokkusulatamiskohana nimetatakse Megara, sest see oli Ateenale kõige lähem dooria linn. Näit­lejatega tuli kaasa proloog ja burleskid epeisodia. Krates on siis, Epicharmose eeskujul, esimesena kogu komöödiasse asetanud ühe idee. (Vana komöödia algus, vähe enne 450).

R ο m a g n ο 1 i, kelle raamat käsitab viit eriala antiik komöödia küsimusis, seletab ko­möödia algust ka, kuid liig vabal viisil, mille tõttu ta mõtteavaldused teadusliku tõe usal­dust ei oma. Tema järele oleks kreeka komöö­dia vanast ajast järgmine. „Kuni kõige vanema ajani kogu Kreeka linnades ja külades võis näha seda vaatemängu. Suur vanker, mida vedasid hobused ja muulad, ja koorem mänguriistu, sõitis tänavaid mööda, ja peatudes peaplatsil, saa­detuna talumeeste tantsust, nende hüppamistest, tolade lõbusast kisast:  I buffi, i buffi!”

Winterstein eritleb ka tragöödia alguslugu. Ta tuletab komöödia miimilisest mängust, kus phalluse, sigitusvaim mängis peaosa. Areng burleski vastab individuaalse hingeelu psüühilisele protsessile. (Winterstein vaatleb küsimust psühhoanalüütilise kooli seisukohalt). Tarvitatud on primitiiv-maskitantsude võrdlusmeetod.

Komöödia esteetika (kunstiteooria).

Lane Cooper, An Aristotelian Theory of Comedy with an adaptation of the Poetics and a translation of the ‘Tractatus Coislinianus’ NewYork 1922, – püüab Aristotelese laiali pil­latud märkustest komöödia üle ja selle järele, kuidas käsitab ta poeetikas tragöödiat, teisalt Coisilinianuse traktaati kasutades, restaureerida Aristotelese poeetika puuduva osa komöödia üle.

See võis küll järgmised nõuded esitada ko­möödiale: orgaaniline ühtsus, erilise koomilise mõju esiletoomine, abinõude tarvitamisel ühetasasus (mäng, muusika, ülesehitus), tegevusekäigu järjepärasus, kõigile osadele tähelepanu (idee, etos, dianoia, diktsioon, muusika, ülesehitus), töö põhimõtte allatoonitamine, vähem tähtsate elementide varjutamine, et saavutada lõpetatud üldmulje.

Seda küsimust käsitavad veel J. Υ. T. Greig ja K. Svoboda.

Kronoloogia.

Vana komöödia kronoloogiliste küsimuste üle on tähelepanuvääriv G e i s s l e r i  töö.    Kolar  käsitab

küsimust, kas kreeka komöödia areng jagada 2 või 3 perioodi. On järel katsutud kõik allikad 2 perioodi jaotajate poolt, Aristotelesest Harpokrationini; samuti 3 perioodi jaotajad Horazist Coislianuse traktaadini.

Sama küsimust käsitab ka Radermacher. Jagamine kolmeks oli algul mõeldud ainult ajaloolises mõistes ja tarvitatud süstematiseerida tahtva asjaarmastuse poolt. Retoorika mõjul hakati seda mõistma ka kvalitatiivselt.

Ãœlesehituse (kompositsiooni) tehnika.

Komöödia monoloogi üle: John D. Bicfοrd, soliloguy in ancient comedy, Diss. Princenton 1922.

Autori järele on soliloguy – üksikõne iga ühe isiku poolt kõneldud monoloog, kui see isik end arvab olevat üksi või teiste juuresolu ignoreerib.

See üksikõne teenib (1) proloogi sihte või (2) ekspositsiooni või (3) arengut; ta sisaldab (4) teadaande, (5) seletuse, (6) järelmõtlemise, (7) ta suurendab karakteriseerimise, (8) mora­liseerib, (9 mõjub koomiliselt, (10) toob retoo­rilised üldkohad, (11) mõned üksikõned tee­nivad samal ajal mitut nimetatuist, (12) mõnd ei saa loetletute alla tuua. Esimesed neli gruppi on töö rakenduses olulised, tarvilikud, ülejäänud osalt kasulikud, osalt kasuta. 193 üksikõnest Plautuse juures on 70 tarvilikud, 9 kasulikud, 114 tarvilikkuseta Terenz tarvitab umbes sama­palju üksikõnesid kui Plautus. Kuid Terenz kopeeris kreeka eeskujusid peaaegu täpselt. Järjelikult kõlbavad need reeglid ka Attika uue komöödia kohta.

Tragöödias ja vanas komöödias koori esi­nemine võimaldab harva üksikõne, see muutub koori kadumisega, näiteks Euripidese juures. Tarvilikud üksikõned uues komöödias on mõju­tatud koos vana komöödia ja Euripidese poolt, kusjuures ülekaalus on viimane.

Ainult kasulikud ja kasuta üksikõned viivad tagasi vanasse komöödiasse ja asendavad parodost, stasima ja parapasist. Nimetame veel W. M. Key uurimust, kuidas uus etteastuja tege­lane sisse viidi, ja Kolar’i uurimust 1) koori osavõtmise üle, 2) lava, 3) tagasein (jääb küsimuseks, kas 2 või 3 maja moodustasid tagaseina). Näitlejate arv (3 kõnelejat),  koha ja ajaüksus.

Kõlblus.

H. Bolkestein, Het te Vondeling leggen in Athene, eritleb gr. komöödias sagedasti esineva laste hukkamismotiivi tõttu selle õiguslikku alust.

„Isa piiramatu õigust, õiguslikus abielus sündinud omi lapsi tappa või hukata, ei ole võimalik tõestada ei eelajaloolisel ega ajaloolisel ajal. Sama vähe võib tõsiasju ja avaldusi esitada, et Ateenas 5. või 4. a. s. enne Kr. isade kombe järele lastehukkamine tarvitatav olnud oleks. Keegi aga ei saa eitada, et nii Attikas kui kogu Kreekas järgnevail aastasadadel lastehukka­mine vanemate poolt tarvitusel oli, soovimata lastest lahti saada tahtes, eriti tütarlaste puhul.” Nii abielus laste puhul. Väljaspool seda sündinud laste seisu­kord oli loomulikult halvem. Ja nende hukkamisi eestkätt puudutavad komöödiad. Ei oleks aga õige kinnitada, et kasulapsi reeglipäraselt hukatud oleks.

Tüübid.

R. H. Coon, The Foreigner in Hellenislic Comedy, Chicago 1920, diss. käsitab koomilisi tüüpe.   Eraldab kahte liiki võõrad: mittekreeklased ja milte – Ateena kreeklased ja püüab selgusele jõuda barbarus, hospes ja peregrinus mõisteis. Ka käsitatud on võõraste kostüüm ja nende dialekt.

Karel Wenig, Aristofanes romantik, Aristofanese kui romantiku üle. Selle tõttu piitsutas ta Sokratese intellektualismi, sofistide ratsionalismi, nende kirjanikku Euripidest ja nende retoorikat. Nagu kõik romanti­kud, eelistas ta minevikku, armastas fantastilist, iroo­niat, satiiri ja tunnet.

Kirjanikud.

Vana  komöödia kirjanikke käsitab Alfr. Koerte, eritletud on Aristomenes, Kallias, Lysippos, Telekleides ja Xenophilos. Keskkomöödiast – Aleksandrides. Siis Menadrose ja Aristofanese koguteoste välja­anded.

Warren Ε. Β l a k e , De Menandri Ironia. Diss. Harward 1923, eritleb Menandri iroonia olu ja seda moodustavaid elemente. Iroonia saabumisel on tarvi­likud järgmised elemendid: 1) tegutsev inimlik tahe, 2) takistus, mis selle tahte sihile vastu käib, 3) iroonia ohvri teadmatus asjade õige seisukorra üle, 4) hari­tud, otsusvõimelik publikum.

Kui kõik need neli elementi ühetasaselt esinevad, saabub irony of Fate. Kui esimene element tähtsu­seta osa etendab, kui teised ta üle mõjutavad, teine ja neljas aga tugevamalt esinevad, saame irony of deceit; kui keegi midagi ütleb ja publikum sellest vastupidiselt aru saab, saame irony of expression.

Kiri ja kunstist nr. 1/1927