Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Kogu probleem ise on vana ja aina aktuaalne. Haritud publiku arvates, kel puuduvad ses küsimuses ometi täpsemad teadmised, on rahvusvahelise läbikäimise, või, nagu üldiselt öeldakse, diplomaatia keeleks prantsuse keel. Prantsuse keelele on kuulunud sel alal tõe­poolest kaua aega valitsev koht, mis püsib tal praegugi, kuid teata­vate kitsendustega: see esiasend pole ka kunagi olnud ülemaailmali­selt tunnustatud, välja arvatud võib-olla XVIII sajandi teisel poolel; isegi praegu pole ta kahtlemata mitte ainus rahvusvahelise läbikäi­mise keel, mida tõendab juba see, et Rahvasteliidu ametlikeks keel­teks on võrdselt inglise ja prantsuse keel. Kuid enne kui kõnelda praeguse hetke olukorrast, oleks kasulik heita pilk tingimustele, millest on kasvanud tänapäeva seisund.

Keskajal ja uue aja alguses oli ainsaks rahvusvaheliseks läbikäimiskeeleks ladina keel, mis püsis ses asendis, hoolimata aeglasest vaibumisest, kuni kaugele XVII sajandisse. Ladina keele langust rahvusvahelise läbikäimiskeelena tingisid mitmed tegurid. Kõige­pealt tulevad arvesse sisemised põhjused. Surnud keelena kohastus ta halvasti uute tingimustega, mida lõi arenev elu. Edasi andis talle surmahoobi just see kasvav huvi, mida renessansiajastu filoloogid osutasid klassikalisele ladina keelele. Neid huvitas ainult antiikaja klassikaliselt puhas ladina keel ja mitte keskaegne ladina keel oma barbaarsete neologismidega. Kuid just need lihtrahvalikud elemendid võimaldasidki tal ükskõik kui hästi või halvasti kohastuda uute vaja­dustega. „Renessanss (kirjutab F. Brunot ühes „Revue de Paris” artiklis 1913. a.), kes oli loonud latiniste, surmas latiniseerijad. Ladinakeel, mis renessansi kaudu oli tagasi saanud oma antiikse puhtuse ja vabanenud barbarismidest, mis võimaldasid tal väljendada oma aja teaduslikke, poliitilisi või lihtelulisi ideid, ei suutnud enam kaasa elada uueaegsete rahvaste elu. Teda õpiti, kuid just seepärast, et teda õpiti rohkem surnud keelena ja kirjandusliku ilu huvides, muutus järjest raskemaks kasutada teda elava keelena, rakendades teda uue­aegse riikliku ja eraelu puhul.”

Pealegi muutus ladina keel rahvusvahelise keelena ebakohaseks paljude erinevate hääldamisviiside tõttu, mis kujunesid eri mail. Jan Danteseo, Poola saadik keiser Karl V õukonnas, kirjeldab Vene saadikute vastuvõttu 1525. a. Öeldes: keegi ei saanud aru ladina­keelsest kõnest, mis vastuvõtul peeti. Erasmus Rotterdamist jutustab, et ühel keiser Maximilian I õukonna koosviibimisel, millest ta ise osa võttis, pidasid mitmed saadikud ladinakeelseid kõnesid: kõik arvanud, et igaüks neist tarvitas oma emakeelt. Kuulus filoloog J. J. Scaliger oli vastanud kellegi iirlase ladinakeelsele komplimen­dile, et ta ei mõista iiri keelt: Domine, non intelligo irlandice.

Ladina keel oli rooma-katoliku kiriku ja Saksa-Rooma keisri­riigi ametlikuks keeleks. Lähedalt seotud nende võimudega, olenes ta prestiiž loomulikult nende tõusust või langusest. Sel määral kuidas nõrgenes selle kahe võimu poliitiline tähtsus, kasvas Euroopa eri maade rahvuslik teadvus.

Rahvuskeel omandab talle kuuluva asendi eri mais väga mitmesuguseil aegadel. Hispaanias sai kastiilia keel kohtute keeleks juba XIII sajandi teisel poolel, kun. Alfonso X Targa valitsusajast alates. Inglismaal, kus normannide vallutuse järel prantsuse keel oli juurdu­nud mitte ainult maapõlise ja prantsuse aristokraatia keelena, vaid kogu riigi asjaajamiskeelena, keelas kun. Edward III 1362 selle tarvi­tamise riigi sisemises asjaajamises. Kuid peame ootama ligikaudu kakssada seitsekümmend aastat, enne kui sama keeld tabab ladina keelt (1630), ja veel kord sada seitsekümmend aastat, kui inglise keel asendab prantsuse keele inglise diplomaatide kirjavahetuses: need tarvitasid prantsuse keelt tõepoolest kuni aastani 1800. Prant­susmaal on ses suunas silmapaistvamaks sündmuseks kuulus Villers-Cotterets’ käskkiri, mille kaudu kun. Francois I määras 1539. a. prantsuse keele ainsaks keeleks riiklikele ja eraaktidele ja samuti kõigile kohtuastmeile.

See daatum langeb kokku katsega peale sundida hispaania keelt rahvusvaheliseks keeleks. 1536. a. pidas keiser Karl V paavst Paul III õukonnas hispaaniakeelse kõne. Prantsuse saadik Mâcon’i piiskop, kes ei mõistnud hispaania keelt, palus keisrit tarvitada mõnd tuntumat keelt. Viimane vastas talle: „Auline isand, ükskõik kas te mind mõistaksite või mitte, ärge oodake minult sõnu, mis oleksid mõnest muust kui mu hispaania keelest, mis on nii üllas, et ta väärib mõistmist kogu kristliku maailma poolt.” Mis võis õigustada sääraseid uhkeid lootusi? A. Rivarol vastab meile oma kuulsas memorandumis, mille ta saatis Berliini akadeemiale, kui see 1784. a. oli kuulutanud auhinnateemaks seletuse andmise prantsuse keele universaalsusele. Ta nimetab ka hispaania katse nurjumise põhjused: „Hispaania monarhia näis võivat määrata Euroopa vali­kut. Üleni särades Ameerika kullast, võimsana oma impeeriumis, Madalmaade ja osa Itaalia isandana, sai ta uut hiilgust Francois I õnnetusist, ja Prantsusmaa segadused ning Philipp II abielu Inglise kuningannaga suurendasid veelgi ta lootusi. Nii pimestav suurus oli ainult hetkeline välgatus. Karl V ei saanud jätta oma pojale keisrikrooni ja too poeg kaotas poole Madalmaist. Varsti lõi mauride väljasaatmine ja emigratsioon Ameerikasse põhilise haava sellele riigile ja need kaks haava ei viivitanud kaua oma esiletõusmisega …” Igatahes ei saanud mitte hispaania keel universaalseks nimetatavaks keeleks.

XVII sajandil on läbikäimiskeele küsimus õige segane. Ta on tihedalt seotud küsimusega, mis keeli kõneldi rahvuskeele kõrval Euroopa õukondades. Rahvuslikud püüded keelte üheväärsuse poole hakkavad kasvama ja omandavad ajuti ootamatu kuju. Osaliste poolte vahekorda arvestades võiks veel leppida, kui Ühendatud Provintside (Madalmaade) saadik esitab Madridi õukonnale flaami keeles redigeeritud memorandumeid. Kuid mis öelda krahv Magnus Gabriel de la Gardie puhul, kes oli Rootsi saadikuks Louis XIV alaeasuse ajal ja esitas rootsi keeles esimese kõne, mille ta pidas kunin­gale ja regendile-kuningannale?

XVII sajandit iseloomustavast üldisest segadusest tõuseb ometi esile kaks tähendusrikast asjaolu: rahvuskeele õigusi kindlustab kõige suurema edukusega Prantsusmaa ja Saksa-Rooma keisririik on ladina keele ägedaim eestvõitleja. Viimane püsib veel kauemat aega kas siis ainsa lepingukeelena, või ühe keelena kahekeelseis lepinguis. Alles Vestfaali rahulepingu puhul võib tähistada prantsuse keele esiletõusu. Näib, et prantsuse täisvolilised esindajad olid saanud käsu tarvitada läbirääkimistel üksnes oma keelt. Seda kinnitab krahv d’Avaux’ poolt 18. VIII 1644 Prantsuse kuningannale saadetud kiri, kus ta pihib, et ta pole saanud rahuldada seda soovi: „On väljaspool kahtlust, et kõnelemata ladina või saksa keelt on võimatu teenida hästi meie kuningat Saksamaal ja kõikjal Põhjas.”

1644. a. septembris otsustavad Itaalia vahendajad Münsteri kon­verentsil, et saadikute volitused tuleb koostada ladina keeles. Ainult prantsuse ja hispaania saadikud keelduvad sellele korraldusele alis­tumast. Münsteri ja Osnabrüeki lepingud (1648) on sellegipärast redigeeritud ladina keeles, samuti kui Prantsusmaa ja Saksa-Rooma keisririigi vahel sõlmitud Nijmegen’i leping (1679), mõlemad Rijswijk’i lepingud (1697) ja järgmisel sajandil Prantsusmaa ja Preisimaa vahel sõlmitud Utrechti (1713) ja nelikliidu (1718) lepingud. Kuid mitmed teised lepingud on redigeeritud kahes keeles: Prantsusmaa ja Hispaania vahelised Pürenee leping (1659) ja Nijmegen’i leping (1679) on prantsuse ja hispaania keeles, sellal kui Utrechtis Prantsus­maa ja Inglismaa vahel 1713. a. sõlmitud leping on kirjutatud prantsuse ja ladina keeles.

Käsikäes kasvava menuga muutub Prantsusmaa toon kindlamaks. Kuid see ei läinud ilma vahejuhtumiteta. Tähelepandavaim neist juhtus Frankfurti riigipäeval, kuhu keisri ja Prantsuse kuninga saadi­kud kogunesid 1682. a. konverentsile. Prantslased esitasid nagu Münsteris ja Nijmegen’iski oma memorandumi prantsuse keeles. Keisri volinikud protestisid. Prantsuse saadikud nõustusid küll lisama ladinakeelse tõlke, kuid nad jäid nõude juurde, et ladina versioonil püsiks sõna Translatum, mida keisri esindajad tahtsid kustutada. Prantslaste vastus sel puhul on ennekuulmatult ülbe. See toon kuu­lub rahvale, kes on teadlik oma võimupaistes, mida äsjased sõjalised võidud on veelgi suurendanud: „Euroopas pole olemas vürsti (võib seal lugeda), kel oleks õigus teistele peale sundida teatava keele kasutamist valitsejate vahel peetavail konverentsidel ja koosole­kuil … Lepingute ja teiste ühiste aktide puhul on võrdsete vahel arukas kokku leppida mõnes ühises keeles või teha mitu originaali. Et keiser ja keisririik tarvitavad kaht keelt, omavahel saksa keelt ja kõigi välismaalastega ladina keelt, siis nimetavad nad seda keelt keisririigi stiiliks ja arvavad endal olevat Rooma keisririigi õigused; nad tahaksid kohustada kõiki teisi vürste ja riike kasutama ühes endaga seda keelt, nad nimetavad ka oma germaani keisririiki Pühaks Rooma keisririigiks… et neile aga ei kuulu ühes nende kaunite nimedega ei vastavat võimu ega suurust, siis ei tarvitse osutada liig­set tähelepanu sellele nõudlikkusele…” Keerdküsimus lõppes otsu­sega, et Prantsuse saadikud lisaksid oma prantsuse keeles redigeeri­tud memorandumeile ladinakeelse tõlke, keisririigi omad esitaksid aga oma saksakeelsed ürikud ladinakeelse tõlkega.

Järelikult püüdsid ladina keele vanu eesõigusi säilitada enne kõike sakslased, keda toetasid Põhjamaade riigid, kus prantsuse keele tundmine polnud veel nii levinud, nagu ta oli hiljemini XVIII sajandi teisel poolel.

Esimene prantsuse keeles koostatud leping Prantsusmaa ja keisri­riigi vahel on 1714. a. Rastatt’is allakirjutatud kokkulepe. Kuid prints Eugene nõustus sellega ainult erilistel tingimustel. Ta oli tõe­poolest nõudnud, et Prantsusmaa kava, mis oli kirjutatud prantsuse keeles, tõlgitaks ladina keelde, ja Prantsuse kuningas oli sellega nõustunud. Kuid asi venis pikale ja ootamisest tüdinud prints andis järele, hoolitsedes siiski selle eest, et lepingu teksti mahutataks artik­kel, mille järgi seda tavast kõrvalekaldumist ei võidaks lugeda pretsedendiks. Aacheni leping (1748) on samuti prantsuskeelne, ent samasuguse reservatsiooniga, mis esineb ka Pariisi (1763) ja Versailles’ (1783) lepingus. Need reservatsioonid ei esine aga enam XIX sajandi suurte lepingute enamikus, samuti mitte Preisimaa ja Austria vahel möödunud sajandil sõlmitud lepinguis: need on kõik prantsuskeelsed.

Mis põhjustel saavutas prantsuse keel esikoha rahvusvahelise läbikäimiskeelena?

Prantsusmaa poliitilise seisundi tõus Louis XIV sõdade taga­järjel, ta kirjanduse kõrge väärtuseline tase, prantsuse keele levik kõigi Euroopa maade kõrgemas seltskonnas, – need on peapõhjused, mis muutsid prantsuse keele XVII ja XVIII sajandi jooksul rahvus­vaheliseks keeleks par excellence. Tuleb aga silmas pidada, et prantsuse keele ja kirjanduse levik välismail poleks võinud saavutada säärast ulatust ilma selle osata, mida Prantsusmaa etendas selle ajajärgu poliitikas. Ühtlasi peame meenutama, et kõigil aegadel, eriti alates renessansi ajastust, on kui mitte madalama tasemega, siis vähemalt erineva kultuuriga rahvad pidanud euroopa kultuuri kadestatavaks prototüübiks mõnd tähtsamat rahvust, mis pakkus neile mingit ideaali, mille poole püüti. Kord oli see itaalia cortegiario, kord hispaania caballero; XVII sajandi teisest poolest alates saab selleks ideaaliks prantsuse honnête homme, aumees, keda iseloomustab üllas süda, kõrge vaim, „vooruslikkus”, sündsustunne ja kelle hing on avatud kõigele ülevale, ent suletud kõigele, mis meenu­tab pedantsust: „Et olla tegelikult vooruslik, tuleb osata harrastada sündsaid tegusid, tuleb anda kõige kohta terveid hinnanguid ja eelis­tada eeskujulikke asju,” väidab rüütel de Méré. XVIII sajandi lõpul tõuseb esile anglomaania. Inglise gentleman on tõsisem, reserveeritum; ta tunneb hästi poliitikat, ühiskondlikke küsimusi, seadusandlust. Selle, uue ideaalina esitatud tüübiga avaneb uus aja­järk rahvusvahelises läbikäimises. Inglise keel tõuseb otsustavalt senisest varjatud olekust esile.

Vaadelgem pisut lähemalt üht neist põhjusist, mida on esitatud seletusena prantsuse keele ülevõimu kohta, mis jääb vaieldamatuks rahvastevahelises läbikäimises kuni kaugele XIX sajandisse. Kas leidub ehk prantsuse keelel sisemisi omadusi, mis teevad ta sellele ülesandele eriti kohaseks? Seda küsimust on käsiteldud elavalt XVIII sajandi lõpul ja järgneva sajandi alguses. Prantsuse keele hea kuulsus on sellegipärast vanem. Teda võib tagasi viia XIII sajandini, ajajärguni, mil itaallane Brunetto Latini kirjutas oma suure entsüklo­peedia prantsuse keeles, nagu ta ütleb, seepärast, et prantsuse keel on kõige „meelepärasem ja kõigile inimesile kõige tuntum”. Ent, nagu juba ütlesin, leiame prantsuse keele ülistajaid enne kõike alates XVIII sajandist, kuigi siis tuleb kuuldavale ka mõningaid kriitilise­maid hääli. Kui grammatik Domergue kirjutab, et „tumedus võib esineda kirjanikus, ent mitte kunagi keeles”, siis väidab ta kaasaeg­lane Voltaire, et „meie keele geeniuseks on selgus ja elegantsus”. Järgmisel sajandil tsiteerib Sainte-Beuve naudinguga ühe võõrmaalase vaimukat märkust: „Minu arvates on prantsuse keel kõige täna­matum, kõige kõlatum, kõige vaesem, kõige paindumatum, ent üht­lasi kõige enam hoolitsetud kõigist keeltest, nagu seda on prantsuse nainegi, kes rassiilult jääb maha kõigist euroopa rassidest, on aga kõigist naistest kõige osavam ennast kehtima panema oma graatsia, vaimukuse ja selle haruldase taktiga, mis leiab ikka kõige sündsama tooni igas kohas ja igal hetkel.” See naljatav valem sisaldab kahtlemata suure osa tõtt. Sajandeid rahvusvahelises läbikäimises tarvitatud keel on paratamatult omandanud erilise paindlikkuse, mis teeb teda võimeliseks kohastuma kõigi riikliku ja eraelu olukordadega. Bioloogide valemit „funktsioon loob organismi”, võib raken­dada ka keelte puhul. Prantsuse keele kestev tarvitamine on teinud temast võrratu vahendi rahvusvahelise läbikäimise jaoks. Selles mõttes ongi prantsuse keel Sainte-Beuve’i poolt tsiteeritud naljavalemi järgi „kõige enam hoolitsetud kõigist keeltest”.

Prantsuse keele kohta antud tunnustusile, mis eespool tsiteeritud, oleks kohane lisada veel üks, esiteks seepärast, et see võtab kokku olulisema, mida sajandite jooksul on öeldud prantsuse keele väär­tuste kohta, ja teiseks seepärast, et ta oma päritolult on seoses mõnede sündmustega, mis pakuvad huvi prantsuse keele kui diplo­maatia keele kaasaegse ajaloo suhtes. See on katkend Alliance Francaise’i esimehe Raymond Poincaré, kõnest, mille ta pidas selle ühingu neljakümnendal aastapäeval 1923: „Meie ei taotle prant­suse keele hegemooniat, meie ei taotle isegi ta universaalsust. Meil pole suuri soove. Ent meie keelel on omadusi, mis on üllatanud kõigil aegadel välismaalasi endid. Ta on põhiliselt kohane selts­kondliku elu ja vestluse jaoks, ta on lihtne ja loomulik: ta on koostatud täpseist sõnust, mis hõlmavad mõtte teda tumestamata, tal on meetodikindel ja loogilist korda austav lauseehitus, ta on kujundatud korrektsusest, selgusest ja puhtusest. Kõigi nende väär­tuste tõttu, samuti kui prantsuse kirjanikkude ausära ja Louis XIV prestiiži tõttu saigi ta omal ajal õukondade ja diplomaatia keeleks.”

Neli kuud enne Washingtoni konverentsi avamist 1921. a. levis kuuldus, et selle konverentsi ainsaks ametlikuks keeleks saavat inglise keel. Prantsuse Akadeemia läkitas sel puhul peaministrile deklaratsiooni, paludes „alal hoida kahe sajandi pikkust privileegi, mis on teinud prantsuse keele diplomaatia vahendiks par excellence ta täpsus- ja selgusväärtuste pärast”. Ma ei tea, mis mõju võis olla sel sammul. Tõsiasjaks jääb aga, et Washingtoni konverentsi kõik tekstid on prantsuse ja inglise keeles, nagu Rahvasteliidugi omad.

Milline on Rahvasteliidus prantsuse ja inglise keele vahekord? Mul on käepärast ainult mõne aasta eest pärit olevad andmed, ent pole tõenäone, et need hiljemini oleksid tunduvalt muutunud. 1930. a. ja veidi varemini väljendus Rahvasteliidu nõukogu nelja­teistkümnest liikmest kolmteist prantsuse keeles, üksainus esindaja, Suurbritannia oma, inglise keeles. Täiskogus kuulus prantsuse kee­lele samuti tähelepandav esikoht. Prantsuse keeles väljendus kolmkümmend üks esindajat, nende seas Soome, Eesti, Läti ja Rootsi esindajad. Inglise keeles väljendus viis esindajat: Austraalia, Suurbritannia, India, Iiri ja Lõuna-Aafrika uniooni omad. Kord prant­suse keeles, kord inglise keeles väljendusid Kanada, Hiina ja Norra esindajad. Austria esindaja tarvitas osalt prantsuse, osalt saksa keelt, kuna Saksamaa esindaja väljendus saksa keeles.

Kõik see tõendab, et vähemalt ses põlves, kust enamikus on pärit valitsuste esindajad, kuulub oma kord saavutatud seisukohal püsivale prantsuse keelele ilmne eelistus inglise keele ees. Kas see olukord võiks muutuda lähemas tulevikus? Selle küsimuse käsitlemine ei mahu enam minu ülevaate raamidesse ja ma hoidun ennustusist, mis võiksid olla ainult ebamäärast laadi. Lubatagu mulle siiski esi­tada mõningaid üldise iseloomuga tähelepanekuid, toetudes ühele F. L. Schoell’i artiklile.

On kindel, et prantsuse keel on vähehaaval kaotanud oma endise esikoha rahvusvahelises läbikäimises; ta varjatud tagasiminek algas juba XVIII sajandi lõpul, samal hetkel, mil prantsuse keel oli oma võimu tipul, ja selle peamiseks põhjuseks on olnud Euroopa poliiti­line ja sotsiaalne areng, mis meie päevil on eriliselt kiirenenud. Prantsuse keel on olnud oluliselt kõrgema kultuuri vahendaja; seda kandvad ringkonnad on aga viimastel aegadel ilmsesti kokku tõmbunud, mis on tingitud aristokraatia langusest ja XIX sajandi jooksul kujunenud haritud kodanluse vaesumisest. Eri mais üle maailma püsib veel ainult õhuke ühiskondlik kiht, kus prantsuse keele tund­mist peetakse aus. Ergustunud rahvustunde tõttu püüavad rahvad harida end pigemini oma keele kui mõne suure võõrkeele vahendusel. Nii on prantsuse keel kaotanud pinda iga rahvuskeele vastas; ta pole enam samal määral kui minevikus möödapääsematu abikeel kultuuri omandamisel, sest kõik keeled on saanud või on saamas kultuurkeel­teks. Prantsuse keele tundmine on järelikult erandnähtuseks, isegi teatavaks luksuseks suurele inimestehulgale.

Peamiselt on prantsuse keel kaotanud pinda aga kolmele rahvus­vahelisele maailmakeelele – inglise, hispaania ja saksa keelele; neist küll vähemal määral viimasele, enne kõike aga inglise keelele. Arvulised vahekorrad on prantsuse keele kohta väga ebasoodsad. Sellal, kui prantsuse keelt kõneleb oma kodukeelena umbes 50 miljo­nit inimest, kõneleb inglise keelt emakeelena 200 miljonit. Lisaks sellele on inglise keel juurdunud tugevasti kahel mandril, mille vahel valitseb elavaim läbikäimine. Ta on kahe suurima ja rikkaima riigi keeleks. Inglased on suured meresõitjad. Inglise keel on saanud kaubanduskeeleks par excellence. Ta silmapaistva eduga kaasuv snobism on kaasa aidanud ta astumiseks prantsuse keele asemele kõrgemate ühiskonnakihtide keelena. Ka hispaania keel, mis pole prantsuse keelele eriti ohtlik võistleja, on asendanud seda samuti teatavail aladel. Nii esineb Põhja-Ameerika Ühendriikides tendents asendada prantsuse keelt kui esimest võõrkeelt hispaania keelega; see on arusaadav, kui mõelda hispaania keele tähtsusele sealses kaubanduses ja Ühendriikide naabrusele meretaguste suurte his­paaniakeelsete aladega.

Milline oleks siis prantsuse keele tulevik? Hoidugem igast enneaegsest otsusest. Nägime, et ta seisukoht on rahvusvahelises läbikäimises endiselt väga kindel. Teiselt poolt on rahvastikku puutuvad arvud talle ilmsesti ebasoodsad; kuid ärgem unustagem, et ühe keele tähtsus ei sõltu eranditult nende arvust, kes teda kõnelevad, vaid
palju enam nende kvaliteedist. Ajalugu õpetab meile, et oma piirest väljumiseks vajab keel toetust poliitilise mõjuvõimu poolt. Prantsuse keele tulevik oleneb järelikult sellest, kas Prantsusmaa etendab Euroopa poliitikas edasi esmajärgulist osa, arendades poliitikat, milles kehastuks parimalt Euroopa tahe säilitada euroopalisi väärtusi, organiseerida rahu ja Euroopa majandust. Prantsuse keele õppimine vastab lisaks veel teatavale tarbele ja teatavale loomulikule kalduvusele, mis esineb paljude maade haritud ringkonnis. Prantsusmaa peab jääma ustavaks oma vanale pärandile. Ta kestvaks ülesandeks peab jääma hoolitseda kvaliteedi eest kõigis asjus ja eriti vaimsel alal.               

Arthur Langfors

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1937