Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1

Allakirjutanu oma eelmises artiklis (Looming nr. 1, 1933) juhtis tähelepanu meie paljastava suurromaani tumemeelsele, sageli koguni elueitavale põhitoonile. Vastuargumendina sellele muu seas on kuul­dunud väidet: kerge olevat teistelt nõuda positiivset, aga – vaada­tagu! – nõudja enese viimases teoses (Merihärg & Ko) ei olevat ühtegi positiivset tüüpi. Nagu oleneks teose ühiskondlik väärtus ainult selle positiivseist tüübest! Ei, vaid teose sisuline raken­dus, sihipüüdlik lõpplahendus, enam või vähem märgatavalt rõhu­tatud idee kaalub ka midagi. Ei ole koguni mitte hüljatav elu varju­külgede esiletoomine, negatiivsete tüüpide paljastamine, kui see on millegagi mõttestatud, kui lugeja silme ette kerkib mingi „kõrgem eesmärk”, mille nimel seda tehakse.

Elujaatav, eluarendav ja -ehitav vaimsus lepitab ning õigustab kõik, eitamine ning irisemine kui asi iseneses, paljastamine kui kunst kunsti pärast laseb end vaevu vabandada. Olgu kes tahes: rahvus­lane või kosmopoliit, sotsialist või kommunist – kellegi seisukohalt ei ole vastuvõetav pessimistlik norutamine ja halisemine, oludele ja saatusele võitluseta allaheitmine, „elu tühjuse” viigilehe varjus ene­setapmine. Kui kirjanik näeb ja kujutab ainult seda ega näita min­git väljapääsu ummikust, siis ta võitleb mürgistatud relvaga. _ Siis ta ise külvab hulkadesse sedasama viimsepäeva meeleolu ja põrguvalu vaimsust, millest hukkuvad tema „kangelased”, nii „õilsad” kui nad muidu ongi.

Üksikisikute või kogu kollektiivide „saatuse” kujundamine elu dialektilisest, dünaamilisest arengust, eluvõitluses umbejoosnud vahe­kordade lahendamine uute, edasiviivate ideede valgusel – see on, mis puudub meie moodsas romaanis. Kirjaniku aktiivne ellusuhtu­mine, elu organiseeriv tahe ei ilmne siin kuigivõrt märgatavalt. Nagu kirjanik ise end tunneb mängukannina olude käes („saatusest troos­titum sündida laulikuks Eestis”), nii ta mängukannitab ka oma tege­lasi. Et pareerida kohe meil sääraseil juhtumeil harilikult järgnevat „vastuväidet”: ise tegid! – lisan siin, et ma muidugi ennastki ei pea vabaks sellest patust. Kuid on aeg seda julgesti tunnistada ja teha sellest loogilised järeldused.

2

Kahtlemata, Eesti iseseisvuse kestes meie romaanikirjanikud on küllaltki agarasti täitnud seda „sotsiaalset tellimist”, mida ajajärgu valitsevad kihid neile on esitanud. Kui asunikud ründasid endisi mõisamaid ja -metsi ja ühtlasi riigikassat, siis selle elujõulise ning elutahtelise klassi „tormi ja tungi” ruttas kajastama Albert Kivikas ema kolme asunikuromaaniga ja Richard Roht Kurgsoos püstitas selle oma-maalapi-ideoloogiale väärilise mälestusmärgi. See ajajärk oli otsene jätk iseseisvusvõitlusele: maata sõdurite pärisperemees­teks saamise, suure ühiskondliku ja ideelise murrangu ajastu. Siin muutus järsku ning põhjalikult eesti rahva klassiline koostis, jättes revolutsioonilise linnaproletariaadi üksi oma julgete unistustega sot­sialistlikust tulevikuriigist. Endine maatamees pääses peremeheks mitte üksi mõisapõllul, vaid ka riigivalitsuse laua taga, kus ta koos oma lähema naabri – vanaperemehega – uljasti hakkas kõnelema „kogu rahva nimel”. Linnades tekkis paljusiunatud potipõllumeeste klass, sirutas järjest kaugemale oma katsesarvi spekuleeriv kapital. Pahempoolne osa tööliskonnast kaotas ühe positsiooni teise järele, kord juba põranda peale (ja Riigikogussegi) tunginud kommunist­lik esindus likvideeriti. Üsna kergesti ületati 1924. a. majanduslik kriis ja suruti maha põrandaaluste mässukatse samal aastal. On üsna loomulik, et reaktsiooni süvenedes ilmus trükist selline raamat nagu Mait Metsanurga Jäljetu haud, kus pahempoolset töölisliikumist ju­hitakse kahkluse-sohu ja Taaveti Lauluraamatu „eluvee”-allikale.

Kuid, nagu me kõik teame, see vana- ja uusperemeeste riigirajamisajajärk, laiutav ning kaugemate sihtideta, kippus juba esimese aastakümne kuludes lõppema valusa pohmelusega. Majandusliku depressiooni süvenedes võitis järjest enam pinda poliitiliste parteide üksteise siunamine ja paljastamine ning (põhiseadusest) süüdlase otsimine. Aeg-ajalt lõi lagedale koguni lohutu hädaldamine, pessi­mism – riigitüdimus. Ja nõnda siis see viril vaimsus hakkas kajas­tuma ka kirjanduses, eriti romaanis.

Eelmises artiklis olen juba märkinud mingit eestlasele nagu tõu­pärast saatuslikku nihilismi osutavat ühisjoont mitmes meie suur­romaanis. Oma Tõde ja õiguse IV jaos Tammsaare viib selle enese­eituseni ulatuva mõttelise urgitsemise viimse konsekventsini: ta kan­gelane muutub kõikesöövast skepsisest otse nagu mingiks õudseks fantoomiks. Arvustus on nimetanud Tammsaare teost kõige masen­davamaks, kõige pessimistlikumaks romaaniks kogu maailmakirjan­duses. Võib-olla see ongi nii. Ometi selle pessimismi, selle skep­sise taga aimame kõikjal autori pakitsevat eetilist kirge, vähemalt tema salomonliku kibeda elutarkuse siirust ja tõsidust. Lisaks ta romaani monumentaalne ehitus võiks olla otse eeskujuks meie loha­kate suurromaanide rägastikus.

Muidugi, aktiivsele teole juhtivaid, „paremat maailma” looma kihutavaid ideid Tammsaare romaan ei anna. Aga ammugi ei anna neid puhtprotokollilised toorelukujutused või mõne väikese purjuspeast pöördumise ideekese otsa rakendatud paljastused nagu Rohu ajaromaanid (peale Kurgsoo), Kirsimäe Puhastustuli, Uibopuu Sule­tud ring ja tosinad teisi. Samuti mitte Reed Morni, Leo Anveldi j. t. „elutühjusega” tegelevad raamatud, nii peenestiilsed kui need ongi. Selles suhtes paljastavate romaanide seast tuleb eelistada Kivika Vekslivõltsijat, milles vastikute tõsielu mälestuste kirjapanekut õi­gustab tugev janu ning iha parema, õiglasema inimese ja ühiskonna järele.

Kivikal on eeskätt seda aktiivset ellumõjumistahet, mis puudub või mida on üsna vähe meie teistel romanistidel. Isegi Metsanurk, see kiidetud „rõhutute kaitsja” ning inimsuse eestvõitleja, tundub oma haaranguis ühiskondlikesse probleemesse jõuetuna ning saama­tuna. Tal tegelaste puhtmõtteline urgitsemine kipub vägisi võimust võtma elava, teotseva inimese üle. Kord armsakssaanud humaansuse idee või ideeke varieerub peaaegu igas uues teoses. Taaveti Laulu­raamatuga lõpetab nii mässumees Kristjan Raudma kui oma elu ja rahaasju saneeriv ärimees Arraste.

3

Aeg on raske, ülemaailmaline depressioon – kaua sa ikka hädal­dad ning kurdad sellest? Meie tööstus ja kaubandus aegamööda on vabanenud laiutamisajajärgul tekkinud vesivõsudest ja püüab koha­neda uuele konjunktuurile. Võlgadesse sattunud asunik ja vana talunik teeb meeleheitlikke pingutusi, et pääseda oksjonihaamrist. Riigivalitsus on asunud järsule kulude kokkutõmbamisele ja ühtlasi taotleb abistada oma alatist pukkiupitajat – „kannatavat talupoega” – kui ka näljamarsiga ähvardavat töötute hulka. Vastupanu viletsusile, raskusist ülesaamine – see on nüüd meie valitsevate kihtide tegevuseletõukajaks ja suunaandjaks. Mitte surra, mitte kaotada oma vaeva ja võitlusega saavutatud iseseisvust ning valitsemisõigust!

Majandus määrab eluvormid, kirjandus kajastab neid. On jälle iseloomuline, et meil möödunud aastal pessimistliku Tõe ja õiguse IV kõrval ilmus juba terve rida romaane, milles väljendust otsib aja tõsine ning karge, aga ometi optimistlik, teo- ja võitlusetahteline vaimsus. A. Jakobsoni Töö algus, Leida Kibuvitsa Soomustüdruk, A. Mälgu Kivine pesa on tähtsaimaid neist. Mitte enesetappeni ei talutata siin „saatusest” vintsutatud tegelasi, vaid nende, olgu küll väikestegi, sihtide saavutamiseni. A. Jakobsoni töösangar rajab endale põlismetsa oma kätega korraliku talu, L. Kibuvitsa töölislapsest soomustüdruk õpib juba maast-madalast elule küüsi näitama ja ise endale leiba teenima ega alistu siis ühelegi mehele, kuni leiab oma ihaldatu – abiellumiseks. Üks kirjanik rohkem, teine vähem teadlikult ruttab rahuldama kaasaja „otse kisendavat nälga” ideaa­lide, eeskujude, positiivsete kujude järele. Töö ja vastuhakk „saatusele”, perekonna- ja kodukiindumus – see on, mis siin vastu sea­takse senisele elutüdimusele ja kõlblisele.ükskõiksusele.

Areng läheb oma loomulikku rada. Kirjanik peab leidma oma osa ühiskonnas, oma õige ülesande: näha neid, kes taovad ise oma ja ühiskonna saatust, ja näidata ning kujutada neid elavas saamisprotsessis. Raskest ning rõhuvast tänasest otsida teid ja tähiseid kergemasse ning kaunimasse homsesse. Tõusta elu juhtijaks selle asemel, et oludel ennast lasta juhtida.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 3/1933