Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 May

Panidealism.

 

    

Panidealismi eesmärgiks on valitseva kultuurilaostumise ületamine kogu elu põhjaliku uuendamise teel. Oleviku hädade lahendamine pole võimalik vaimse ümbersünnita. Välised muutused üksi jäävad viljatuiks. Mineviku eluorientatsioon, vanad ideaalid kandsid eneses laostumise idusid ja nende taaselustamine suurendab vaid jõuetust ja segadust. Inimkond vajab kindlamat alusmüüri.

Väliste olusuhete ja sisemise inimese põhjalikum muutmine eeldab uusi eesmärke ja selgemaid tähiseid. Et kujundada täiuslikumat inimelu, on vajalik inimest sügavamalt, mitmekülgsemalt ja objektiivsemalt tunda. Panidealistlik maailmavaade on loonud eeldusi selleks: Rudolf Maria Holzapfel on inimhinges eneses avastanud uute eluvormide algeoseid. Ta näitab, et senise kultuuri kokkuvarisemine oli paratamatu, üht­lasi ta näitab, et inimese hing pole seniste arengusuunda­dega lahutamatult mitte seotud ja et on võimalik seni­sest täiuslikum moraal, religioon ja kunst.

Üheks suurimaks piduriks kõikehõlmava vaimsustatud kultuuri tekki­misele olid primitiivsed ehk utoopilised moraali­reeglid. Moraal reguleerib inimestevahelisi suhteid. Heakskiidu või tauningu kaudu edendab ja pidurdab, juhib ning korraldab ta inimese tundeid, sümpaatiaid ning antipaatiaid. Selleks oleks nõutav kõigi käitumisviiside täpne tundmine. Ent tegelikult pole see nii – moraal on toe­tunud seni ebakriitilistele psühholoogilistele kujutelmadele ja tema liig­selt üldistavad, tardunud väärtusotsustused pole eluilmingute suurt mit­mekesisust vajalikult arvestanud. Ka oma kõrgeimal arenguastmel on moraal nõudnud võrdset hinnangut kõigi inimeste suhtes ja vastavalt sel­lele ühetasast toetuse ja armastuse doosimist: kedagi ei tulnud eelis­tada, tuli unustada andide, arengu ja elutingimuste individuaalset erine­vust. See moraal ei lubanud kaasinimese ründamist, taunivaid tundmusi ligimese suhtes isegi kõrgemate tulevikuväärtuste nimel. See moraal tembeldas egoistlikuks igasuguse mõtlemise iseenesele.

Niiviisi orienteerunud moraal pidi jääma utoopiaks, osutus täiesti mõjutuks järjest komplitseeruvate sotsiaalsete ning vaimsete elusuhete keskel. Tegelikus elus valiti, eelistati, tehti vahet endiselt – ehkki peamiselt väliste ja subjektiivsete mõõdupuude abil. Eelistati ja diferentsee­rib päritolu või seisuse, kehaehituse või varanduse põhjal. Vaimseid omadusi ja erinevusi arvestati vähe, tundmuse sügavust, hinge õilsust, fantaasiat ning loomisvõimet ignoreeriti meeleldi.

Moraal ja hinnanguviis olid seega kas nivelleerivad või väliselt ja jõhkralt diferentseerivad. Mõlemal juhul ignoreeriti elulist inimeses, kõrgemaid jõude ja väärtusi. Seetõttu and­sid ponnistused elu õilistamiseks vähe tulemusi ja primitiivne jäi võitjaks. Tekkis demoraliseeriv vastuolu ideaali ja tegelikkuse vahel, loov tegevus paistis võimalik vaid tehes kompromisse ebamoraaliga. Kõike vaimset hakati pidama eluvõõraks ja eduvaenlikuks.

Panidealism seab senistele tardunud maksiimidele vastu vastutusteadliku eetilise ideaali, mis on elu vaimseimate ja produktiivseimate nõuetega kokkukõlas. Selleks ideaaliks on kogu inimkonna täiustamine, tema hingeaarete paljundamine ja harmoonilisemaks muutmine. Panidealistlik südametunnistus kasvatab kõikehõlmavale, ent ühtlasi eritle­vale inimarmastusele. Inimene peab kaaluma, valima ja eelistama. Ja ta armastus- ning abistamistahe peavad suurima jõuga taotlema seda, mis enim üldsust edasi viib. Ainult vaimselt diferentseeriv hindamine ja objektiivselt astendav armastus alalise terviku silmaspidamisega võimaldab elavat ja viljakat ühiselu, orienteerumist kõigis elusituatsioonides.

Uus südametunnistus õpetab üldsusele hinnatavaimat otsustavalt eelistama ning arengut pidurdava vastu võitlema. Ta õpetab isiklikke jõude hindama nende kasulikkuse seisukohalt üldsuse vaimsele aren­gule. Nii muutub südametunnistus tõeliselt kultuuri edendavaks jõuks, kindlaks kompassiks ühiskondlikus ja sotsiaalses elus. Panidealistiik südametunnistus läidab arenguarmastuse võimsaks kireks. Kuna seni pea­miseks moraalseks kohuseks peeti oleva säilitamist, muret tervise ja hüve­olu ning füüsiliste valude vähendamise eest, siis nihutab uus südametun­nistus esiplaanile hinge arendamise, vaimujõudude rikastamise, kaas­tundmise vaimsete hädadega. Ta õpetab kõigi eelduste ja instinktide orgaanilist vaimsustamist, ilma et satutaks sensuaalsuse täielikku hülgamisse. Et inimese ja inimkonna hädasid edukamalt kõrvaldada, teeb panidealistiik südametunnistus objektiivse teadmise, eriti hinge elu- ja arengutingimuste tundmise pühaks kohuseks.

Panidealism õpetab hindama individuaalset omapära, vaimseid ja loovaid võimeid. Ainult mitmekülgselt ja harmooniliselt arenenud isik­sused võivad moodustada viljaka ühiskonna ja ainult kõrgelt ning vabalt arenenud grupis võib üksik saavutada täiuslikkuse tipu ja mänguruumi oma mitmekesisematele loomisvõimetele. Isiksuse täieliku „eneseteosta­mise” ideaal, kõigi tungide ja eelduste „väljaelamine” on samavõrra hädaohtlik kui eneseeitamine. Seepärast on panidealism massi ja kollek­tiivi ebajumaldamise kui ka individualistliku vaimuaristokraaditsemise vastu. Ei geenius, ei ka mass pole temale väärtus iseeneses. Kõik peab rakenduma inimsoo vaimujõudude täiustamisele.

Panidealism taotleb kaitset ja toetust kõigile ebatavalistele jõudu­dele ja väljapaistvatele andidele, mida ei tule ära vahetada tehnilise virtuositeediga. Vaevalt miski on seevõrra kahjustanud kultuuri, kui teedrajavate loojate pidurdamine. Vaid panidealistiik kultuur võib selle häda kõrvaldada. Ta asutab uutlaadi uurimis- ja kasvatusinstituute, et määratella produktiivsete vaimuandide arengu seadusi, et neid õigel ajal avastada ja luua neile parimad võimalused töötamiseks.

Taotelles vaimse ja sotsiaalse elu pidevat edasiarengut ja orgaani­list uuendumist, hülgab panidealism igat dogmatismi, igat ainumaksvuse nõuet, igat diktatuuri. Ta taotleb lämmatamatute võitluskihude õilistamist ja tooreste, peamiselt füüsiliste, võitlusviiside asendamist loo­vate ja vihata vaimuvõitlustega. Ta põlgab sõda ja vägivalda, mis pea alati mõjuvad toorestavalt. Kuid ta ei põrku tagasi otsustavast ohvrivalmist vastulöögi andmisest elu ja arengut ohustavatele rünnakutele. Niikaua kui üldsus veel niikaugel pole, et konflikte ja pingeid lahendada veenmise ja kasvatusega, niikaua kui brutaalne saagihimu, viha ja kade­dus ähvardavad õilsat ja edasipüüdvat, niikaua on kõrgeimate inimsusväärtuste kaitsmine õigustatud ka füüsiliste võitlusvahenditega, kui tei­sed võitlusviisid ei garanteeri võitu.

Panidealistlik ühiskonnakord ja poliitika on demokraatlikud, kuid mitte nivelleerivad. Nad ei tunne väliseid eesõigusi, ei ka jäika õiguste sarnasust. Panidealism eitab ühiskonnakorda, kus poliitilist võimu teos­tab kitsas eesõigustatud grupp, kes on valitud mitte objektiivse, individuaalse sobivuse põhjal, vaid väliste ja juhuslike tunnuste najal, nagu põlvnemine, klassiline kuuluvus, hariduslik, varanduslik või vanuseaste. Ta tajub hädaohte, mis nivelleerumise ja vaimupõlguse näol, süvendades lugupidamatust erakordselt loomevõimsete isiksuste suhtes ja massi üle­võimu, ähvardavad demokraatiat. Kuid ühiskondlust ei saa peale sun­dida. Seda on võimalik luua vaid ühiste vaimsete eesmärkide ja kõiki valitseva religioosse elumõtte kaudu. On tarvis valijaid vaimselt tõsta, neile anda psühholoogiline-füsionoomne kool, et nad tajuksid vaimselt produktiivseid karakterijooni ja vaid selliseid ühiskonnaliikmeid valiksid gruppe organiseerima ja juhtima, kes on seks kohased. Mida laiemad kihid on immutatud panidealistlikust moraalist, seda lihtsam on ka sea­dusandlust kokkukõlastada kõrgema vaimukultuuri nõuetega.

Tänapäeval püsiv kuristik õigluse ja moraali vahel on oluliselt seniste moraalipõhimõtete praktilise rakendamatuse tulemus. Kõrgemal kultuuriastmel ei saa õiguse ülesandeks olla brutaalne kättemaks süüteo eest või äriline lepitus. Õigus peab muutuma sotsiaalseks kasvatuskuns­tiks ja kui ta ei saa loovutada väliseid võimuvahendeid, ähvardust ja karistust, rakendab ta neid siiski vaid psühholoogilise peenetundelisu­sega, arvestades individuaalseid mõjureid, vaimset karakterit ja arengu­astet. Seadusandja ja kohtuniku paratamatuiks eeldusiks saavad mitme­kesised huvid, psühholoogiline kool ja fantaasia.

Et panidealistlik südametunnistus kõrvaldab vastuolu privaatse ja avaliku moraali vahel, siis kaotab ta ka üksiku õiguse ja suurgruppide õiguse makjavellistliku eraldamise alt pinna. Selles inimkonnamoraalis leiab ka rahvusvaheline õigus oma sügavama põhjenduse ja pühitsuse. Gruppide ja üksikute suhteid määrab sama maksiim: üldsuse vaimu­varade ja loomisjõudude säilitamine ja paljundamine.

Panidealism taotleb majandusvormf, mis pääle eksistentsikindlustamise tagab nii üksiku kui ka terviku vaimuelu arengut. Nagu kõrgem kultuur ei saa püsida materiaalse baasita, nii on võimatu eluhüviste kül­laldane tootmine ja õiglane jagamine vaba ja mitmekülgse vaimuaren­guta. Panidealism hülgab kultuuripidurdavat kapitalistlikku majandus­süsteemi, kuna see südametunnistuseta kurnajaile ja vaimuvaenlikule plutokraatiale jätab vaba tegevusvälja. Sellisele pidurdamata individualis­mile („jõudude vaba mäng”) järgneb paratamata kõikide võitlus kõi­giga ja üldine anarhia. Samuti hiilgab panidealism mitte vähem õnnetu utoopia eraomanduse kaotamisest ja kollektivistlikust vara võrdsusest.

Kõik varad ja produktsioonivahendid, mis on elule, tervisele, üld­suse püsimisele paratamatud, peaksid põhimõtteliselt kuuluma ühiskon­nale ja selle liikme vahel jaotatama võrdselt ja otstarbekalt. Peale selle peaks igaüks vaba eraomandina oma täielikuks eetiliseks, kunstiliseks, teaduslikuks ja usuliseks täiustamiseks vajalikke hüviseid evima. Erandada siit tuleksid teatud haruldused ja aarded, mis on kõigi arenguks paratamata vajalikud. Tehnika edu ja ühiskonnakorra täiustamine peaksid võimaldama inimkonnal varustada oma liikmeid küllaldaselt kõigi vaja­like hüvistega ja pole üksiku elusäilitamiseks sugugi nõutav, et ta saaks meelevaldselt valitseda liigküllust. Selline ühisomandus takistaks mõju­samalt produktsioonivahendite vallutamist üksikute poolt ja nende oma­kasulist rakendamist üldsuse kahjuks. See teeb võimalikuks ka majandusorganisatsiooni, kus produktiivsete hüviste ülemmäär saavutatakse vaimutõkestava ja sunnitud tööjaotuse alammääraga. Aga vaid individu­aalseks arenguks paratamatute hüviste vaba eraomandus kindlustab loova initsiatiivi, vabaduse ja üksiku eneseteostamise võimaluse.

Selline omandisuhete korraldamine eeldab väga kõrget vaimset ja psühholoogilist nivood. Seepärast pole see saavutatav vägivaldse mullistusega ja ainult majanduslike ning poliitiliste abinõudega. Niikaua kui püsib aga hädaoht, et madala vaimse ja psühholoogilise arengu tõttu ühiskond või tema volinikud võiksid kuritarvitada oma võimu ja teisiti­mõtlejate vaimset sõltumatust ohustada – niikaua ei tohi kõiki tootmisvahendeid ja saadusi ühiskondlustada, vaid peab säilitatama ka eramajanduslike käitiste teotsemisvõimalus, sealjuures määritelles lubatava eraomandi ülemmäär. Ent tänapäeval võib riigilt juba nõuda, et ta kaitseks kõiki nälja eest, kindlustaks igale niipalju vaba aega, et tal oleks võima­lusi oma vaimu väljakujundamiseks.

Panidealism taunib igasugust endaga rahulolevat autarkiat ja grupimoraali, mis õigustab viha ja väiklast omakasu võõraste gruppide suhtes ja inimkonna üldhuvide asemel taotleb mõne kitsama subjektiivselt eelis­tatud grupi, näit. rahvuse, riigi, rassi, generatsiooni, kiriku, klassi, seisuse, kutse, perekonna pimedaid huve. Samuti hülgab ta inimkonna lõhesta­mist vaenlikesse rinnetesse nagu mass ja eliit, haritud ja harimatud, kur­najad ja kurnatavad, keha- ja vaimutöölised jne. Panidealism taotleb inimkonda, kes ei koosne mitte primitiivset laadi rahvustest ja riikidest, millede liikmed on vaid seotud füüsilise suguluse, geograafiliste piiride ja poliitilise sunni tõttu väliselt, vaid põhjeneb hingesugulusel, vaimu­laadi ja loominguviisi sarnasusel. Selline inimkond mõjub kunstilise tervikuna, mis pole mitte „kari”, ka mitte „perekond” või kunstlik moodus­tis, millel mure välissuveräänsuse pärast või võidujooks esikoha ja eks­pansiooni pärast elu sees hoiavad. See uus inimsooideaal ei tühista kodumaises juurdumist ja loomulikku tungi sotsiaalseks grupeerumiseks, vaid täidab need vaimse sisuga.

Niikaua kui rahvused ja riigid liituvad või eralduvad peamiselt väliste joonte põhjal, niikaua alluvad nad kergesti jõhkrale grupiegoismile, priimitiivsele rahvusupsakusele ja imperialistlikule võimupüüdele. Alles siis, kui eetilisreligioosne muudatus ja psühholoogiline kasvatus on rahvustunnet peenendanud, muutub inimsooliit utoopiast reaalsuseks. Loomulik püüd oma vaimulaadi levitamisele, suuremale aktiivsusele, san­garlusele ja endaohverdusele, ei otsi siis väljapääsu metsikus sõjavaimus­tuses, võõraste gruppide alistamises, kurnamises, vaid võimsais vaimuvõitlusis, kultuurirevolutsioonides, maakera vallutamises ja loovas tege­vuses. Alles siis on pind küps otstarbekalt organiseeritud kõiki gruppe ja maailmajagüsid hõlmavaks maailmamajanduseks.

Primitiivse kitsarinnalise natsionalismi taassünd meie päevil, märat­seva klassi- ja rassiviha puhkemine on olemuselt reaktsioon utoopiale, mis taotleb hingele vastuvõetamatut kosmopoliitiliselt nivelleeritud inim­konda. Kuid seegi ei suuda pidurdada arengut vaimsustatud grupivormide suunas.

Panidealism ei kavatse hinge kammitseda meeltega tajutavasse maa­ilma. Maiste ja inimlike piiride ületamine ning sotsiaalse elu täiustamine on aga võimaik vaid religioosse aimuse ja usu teel. Religioon kui igavikutunne on lämmatamatu instinkt. Teisest küljest ei talu inimese vaim tunnetamise ja tõe tõkestamist. Vaim nõuab ratsionaalse ja irratsionaalse, tuntu ja aimatava, usu ja teaduse orgaanilisse kokkukõlla viimist. Religi­oon pole teadus. Teadus on piiratud loogiliselt või eksperimentaalselt tõestatavaga, kogemuspäraselt antuga, kuna religioon tahab haarata iga­vikku, tajutamatut, salapärast.

Miks vana traditsiooniline usk on osutunud kõlbmatuks? Seepärast, et ta liigselt ignoreeris kogemust, objektiivset tunnetust ja loogilist järje­kindlust. Ta toetus maailmapildile, mis astronoomiliselt ja bioloogiliselt on vastuvõetamatu. Ta viljeles jumalakujutlust, kus armastuse õrnade joonte kõrval seisid primitiivsed viha- ja kättemaksujooned. Tema täius­lik, kõikteadja, kõikvõimas ja hea jumal lõi maailma, mis kubiseb pahe­dest, teenimata kannatustest ja on ebatäiuslik. Selline väärreligioon mõjub elu- ja arengutlämmatavalt. Tardumine dogmasse tähendab elava usu surma. Ka religioon peab arenema: objektiivse loodusetunnetamise eduga, eetiliste ja kunstiliste ideaalide täiustumisega peab ka igavikupilt täiustuma. Tuleviku usk on põhimõttelt ebadogmaatiline.

Geotsentrilisest vaatepunktist, mille järgi maakera on maailma kes­kuseks, ei tule loobuda ainult astronoomiliselt, vaid ka religioosselt. Ole­tus, nagu oleks maamuna ainuke koht, kus lokkab elu, ja nagu oleks ini­mene kõrgeim tipp vaimses mõttes, ei arvesta maailmade lõpmatusega ja igaviku tühjaksammutamatute võimalustega. Teaduslik mõtlemine sun­nib pigem oletama, et bioloogiline ja vaimne astmestik, mis maa peal algab üherakulistega ja lõpeb inimesega, jätkub lõpmatult.

Panidealistlike tunnetuste valguses kaob ka oleviku sünge hirmuviirastus, nagu halvaks moodsa tehnika mehhaniseeriv mõju vabaltloovaid hingefunktsioone. Mitte tehnika ei lammuta tänapäeval vaimukultuuri, vaid usk, fantaasia, religioosne ja poeetiline loodusehingestamine on joosnud iseeneste puuduste otsa karile. Nende uuestielustamine ei saa tulla väljastpoolt. Kui tugevamalt põhjendatud usk, reaalsed loomingu ülesanded ja ühiskonnaideaalid vallutavad hinge, siis lülitub ka tehnika orgaanilise ja vajaliku tööriistana üldkultuuri. Kui kultuur inimestele annab positiivse elusisu ja kõrged võitlussihid, siis ei tekita tehnika enam tööpuudust, vaid vabastab jõud vaimseks ja sotsiaalseks arenguks. Töö­puudus on pea alati kas puuduliku ühiskonnakorra või oleva kultuuri vaimse väsimuse sümptoom. Elava kultuuri olemusse kuulub, et ta loob alati uusi teotsemisvõimalusi, aimamatuid kooseluvorme, kunstilisi ja tea­duslikke ülesandeid, seega avastades uusi tööalasid ja loominguvälju.

Panidealistliku kasvatuse tähtsamate ülesannete hulka kuulub teri­tada meelt inimeste karakterite erinevuse ja nende vaimsustumise astme tunnetamiseks – et kasvandikke juhtide ja eeskujude valimisel suuunata. See kasvatus arendab sünteetiliselt ja kõigekülgselt kaasasündinud jõude ja on vaba tänapäeva kasvatuse ühekülgsest intellektualismist. Parata­matu teadmiste ja oskuste edasiandmine peab samaaegselt   kujunema hinge rikastamise ja avardamise vahendiks. Nii süvendab panidealistlikus koolis objektiivne looduslugu ühtlasi ka religioosset loodustunnet. Panidealistlik kool pole mehaanilise tuupimise asutus, vaid rakendab ja arendab kõiki vaimseid kui ka kehalisi arengut soodustavaid loovaid või­meid, vähendades seega kuristikku keha- ja vaimutöö vahel.

Senised inimkonnaideaalid on mitmes suhtes arengut pidurdanud. Tegelikult teostatava programmi asemel on nad enesest kujutanud vaid subjektiivseid soovunelmaid. Nad on pigem nõrgendanud loomulikke jõude kui neid harmooniliselt ja igakülgselt rikastanud. Nad on unusta­nud terviku, on tähelepanu ja energia suunanud isoleeritud erisihtidele, on seega edendanud ühekülgsust ja jõudude ning püüdluste killustu­mist. Nii võitles aeg igaviku vastu, vaim meelte vastu, mõistus irratsio­naalsete sügavusjõudude vastu, fantaasia tegelikkuse vastu, kunst mo­raali vastu, rahvus inimkonna vastu, üksik üldsuse vastu jne. Nii suubuti alati kriisidesse ja katastroofidesse, mis pani üldarengu tükiks ajaks seisma ja isegi tagasi paiskas. Holzapfeli hingeeritlused ja tulevikuvaatlused seevastu on selgitanud panideaali võimaluse, kus kõik eluliselt täht­sad ja arenguttaotlevad inimkonna jõud koos teotsevad. Selleks ideaa­liks on kunstiliselt kujundatud, end alati uuendav inimkonnakulfuur, kus kõik energiad ja elujõud on rakendunud kõige oleva harmooniliseks rikastamiseks, igakülgseks vaimsustamiseks. Samaaegselt rikkalikem dife­rentseerumine ja terviklikem süntees – see on panidealism.

Kuid ons üldse õigustatud usk inimkonna kõrgemasse arengusse? Kas ei ilmne ajaloos alaline edu ja tagasiminek, tõus ja mõõn? Kas on võimalik massi vaimsustamine? Panidealism ei usu automaatselt toimu­vasse „edusse”. Ta ei pea inimese loomust ei absoluutselt heaks ega radikaalselt kurjaks. Ent teadmatuse, väärideaalide, valitsevate nivelleerimistendentside, vaimuvaenlikkuse, puuduliku ühiskonnakorra tõttu pole elukujundavatest inimjõududest just viljakamad ja arenguvõimelisemad üldse saanud õitsele puhkeda. Kõrgemaid tundmusi, tarbeid ja võima­lusi pole ei objektiivselt tuntud, ei õieti viljeldud ja teadlikult edenda­tud. Juba tõik, et inimkond vaatamata sellistele ebasoodsatele tingimus­tele on välise ja sisemise kultuuri otsustavatel aladel siiski palju kõrget saavutanud, näitab hinge tohutuid arenguvõimalusi.

On täiesti põhjendatud lootus, et vaimsete ja loovate eelduste kas­vatamise ja õieti orienteerimise puhul individuaalne ja inimkondlik areng võib saada kujuteldamatu tõusuhoo. Vaimse ja sotsiaalse elu aladel on saavutatavad vähemalt sama sügavale haaravad muutused ja rikastumised kui välise loodusevallutamise alal. See ei maksa ainult „eliidi” suhtes, vaid ka „massi” suhtes. Kogemus ja ajalugu näitavad, et soodsatel tingi­mustel on õnnestunud rakendada isegi suuri masse kaugeleulatuvate eesmärkide teenistusse. Ilma pideva masside tõusuta poleks võimalik olnud ei ristiusk ei ka moodne kultuur. See tõus on garanteeritud suure­mas ulatuses, kui ideaalid taotlevad ja kindlustavad kogu inimkonna vaimset tõusu ja kui neid ideaale taotletakse vahenditega, mis inimese loomusele paremini vastavad kui senised. Senine „arenguusk” on olnud tihti naiivne ja utoopiline;  panidealistlik usk  täiuslikumasse tulevikku põhjeneb sügavamal ja ulatuslikumal kujundavate jõudude ja arenguvõi­maluste tundmisel.

Kokkuvõtteks võib panidealismi lähemaid eesmärke järgnevalt määratella: 1. Panidealistliku südametunnistuse süvendamine ja avardamine. 2. Hingeelu peenendamine kunstilise meele ja loovate eelduste kultivee­rimise teel. 3. Nivelleerivate hindamisviiside ja moraali hädaohtlikkuse selgitamine. 4. Psühholoogiliste teadmiste levitamine, psühholoogilise vaatlusvõime aretamine, meele teritamine hingeliste varjundite ja muu­tuste jaoks. 5. Võitlus vaimuvaenlikkuse, ideaalilageduse, materialismi, võimukultuse vastu. Kõrgemate vaimujõudude ja elualade, religiooni, teaduse, kunsti, moraali, fantaasia tähtsuse selgitamine praktiliste hädade ja ülesannete lahendamisel. 6. Võitlus rassiliste, natsionalistlike, seisus­like, klassiliste eelarvamuste ja vaimuvabadust ähvardavate sotsiaalsete ja poliitiliste püüete vastu. Selgitamine, et tulevikkuteeniv demokraatia on õigustatud diktatuuri taotluse vastu kõige energiaga välja astuma. 7. Geniaalsete loojate elu, tegude ja tähtsuse populariseerimine ja nende sünni- ning arengutingimuste tutvustamine. 8. Mineviku ja oleviku kul­tuuride rakendamine inimsustunde kasvatamiseks. Arusaamise süvenda­mine elualade, hingejõudude, arenguastete, inimkonnagruppide vastas­tikusest sõltuvusest ja orgaanilisest põimumisest ning meele teritamine sotsiaalse ja vaimse sünteesi mõistmiseks. 9. Olevate eluvormide immu­tamine panidealistliku vaimuga. Uutlaadi kasvatuslike ja sotsiaalsete asutuste loomine ja ettevalmistamine.

Panidealism ei taotle ühepäeva eesmärke. Ta on suunatud tervi­kule. Ta ei püstita vastukaaluks aja kriisidele ja eksiteedele juureta utoopiaid ja konstrueeritud igatsuspilte, vaid näitab, kuidas inimese hing võib vabalt areneda ja miks ta seda seni ei võinud. Kes on teadlik iga üksiku vastutusest üldsuse ja tuleviku suhtes, see on teretulnud kaas­võitleja.

Üha pöörasemalt märatsevad vaimuründajad. Ainult loov tulevikuarmastus, ohvrivalmis jõupingutus ja võitlustahe, mis on juhitud kindlast teadmistest, suudavad lahtiaheldatud jõhkruse ja hullumeelsuse jõudusid tagasi tõrjuda ja inimkonda päästa barbaarsusse ja metsikusse langemi­sest.

  

KIRJANDUST PANIDEALISMI KOHTA

„Neue Lebensgestaltung” – W. Astrow, München, 1932.

„Kultur a/s relgiöse Fordeiung” – W. Astrow, H. Lang, Bern.

„Technik und Geisteskultur” – Hans Zbinden, Oldenbourg, München.

„Geist und Wirtschaft” – Hans  Zbinden, H. Lang, Bern.

Rahvusvahelise Panidealistliku Ühingu väljaandel  ilmub 2. aastakäiku 6-vihuline ajakiri „Wandlung”, millele siin tähelepanu juhitagu.

Igasuguseid asjasse puutuvaid teateid selle liikumise, kirjanduse jne. kohta annab ZENTRALSTELLE DER INTERNATIONALEN PANIDEALISTISCHEN VEREINIGUNG: Zürich 1, Sihlstrasse 38.

W. Astrow

Akadeemiast nr. 5/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share