Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Probleem kirjanduse üldkasulikkusest on meil aktuaalne nagu mu­jalgi maailmas. Kuivõrra see hoiab elevil meie kirjandusharrastajate meeli, seda osutas selgesti näiteks hiljutine „Loomingu” ankeet „posi­tiivsusest” ja „negatiivsusest” kirjanike toodangus. Sääljuures paistis silma, et ka „negatiivsuse” õigustajad üsna tugevasti toonitasid kirjaniku kui subliimse koolmeistri osa rahva üldelus. Temalt oodati eeskujusid, olgugi hoiatavaid, nõuti praktilise käitumise mõjutamist, sihtjooni tege­likeks seisukohavõttudeks. Ning ei olegi ju mingit kahtlust, et kirjandus sellel alal võib ära teha nii mõndagi. Saksa kirjanduslood jutustavad enesemõrvadest, milleks otsese tõuke andis Goethe „Werther”. See oli negatiivne mõju. Teiselt poolt tean siin Eestis inimesi, kes, kuigi nad ei oska inglise keelt, on noores eas olnud vaimustet Shelley lugejad ning selletõttu on loobuna lihasöömisest, hakates koguni kirjutama pateetilisi traktaate – lihunikkudeseisuse hukkamõistuks. Niivõrd tegelik võib olla Shelley eeterliku idealismi järelkaja isegi meie maal ja sajandil! See on muidugi amüsantne äärmus. Kuid ükski, kes on jälgind Voltaire’i, Carlyle’i, Ruskini, Victor Hugo mõju kaasaegseisse, ei saa salata, et kirjanik oma rahva õpetajana võib olla suur, ülev ning ajaloo üldkäiku mõjutav kuju. Eetiline paatos kirjanduses ei ole kõrvalise tähtsusega, eriti ajal, mil kõlbline selgroog näib olevat murdund või vähemalt lõtvund ja kõverdund nagu praegu. Eks ole näiteks Aldous Huxley, omal ajal nii relativistlik ja skeptiline analüüsija, asund kirglikult õpetama patsifismi. Nüüdsetes oludes ei oleks ime, kui kas või sellane puhta mõtluse ja „poesie pure’i” kehastus nagu Paul Valéry järsku haaraks võitluskinda. T. S. Eliot, tema inglise vaste, ongi seda juba teind.

Ka kirjanik on kodanik, ka tema on inimene, kellel on sotsiaalseid kohustusi. Kahjuks unustetakse liiga kergesti, et ta on ka kunstnik. Pääle ülesannete, mis temale määrab tema kuuluvus hetke tegelikesse ühis­kondlikesse ja poliitilisisse seoseisse, on tal veel teisi, sama põliseid ja sama olulisi. „Siuru” ajal nende tähtsust võib-olla hinnati moe mõjul liiga kõrgelt. Praegu nad ei taha paljudel üldse enam meelde tulla. Kirjanik ei julge enam käia krüsanteemiga nööpaugus – isegi nelki ta peab afektatsiooniks või vähemalt kahjulikuks oma ühiskondlikule staažile. Ta püüab nüüd olla võimalikult silmapaistmatu keskmine kodanik – või kui silma paista, siis oma piinliku välise korrektsusega. Tema koht on riiklikus büroos. Mida enam muud teha? Ilu peetakse meil ju liiga üldiselt luksuseks, kuigi kodukaunistamine on moes. „llo”, kui ta ei esine just paradeerimisvahendina ja representatiivse tarbekunstina, ei osata pidada aus. „llo” ja ilutsemine – selle halvakspaneva varjundiga, mis viimase sõna sufiksil terve rea uute sõnamoodustiste tõttu on hakand muutuma nii ilmseks – on meil mõnevõrra sünonüümid. Meie üldine utilitarism avaldub meie suhtumises kunstisse. „llu ei kõlba patta panna”. „Esteetiline” ei ole meie keskmise haritlase suus kuigi ülistav epiteet.

Teataval määral on see ka mujal nii. Kunsti autonoomsust ründavad nii mitmed. Järgnevas esitetagu mõningaid inglise vaateid ja väitlusi selle küsimuse kohta.

1.

Üks kõige mõjuvamaid nüüdisaja kirjandusteoreetikud Inglismaal on dr. I. A. Richards, Cambridge’i ülikooli õppejõud. Kuigi ta oma lähtekohtadelt on pigemini psühholoog, loogik, isegi füsioloog, kui sõna otseseimas mõttes kirjandusteadlane, on tema pingutused olnud päämiselt sihit kirjandusteaduses tunnustet väärtuste, mõistete ja meetodite ümberhinnangule. Terves väljapaistvate teoste reas, millest tähtsaimad on „Principles of Literary Criticism” (ilm. 1924), „Science and Poetry” (ilm. 1930), „Practical Criticism” (ilm. 1930) ja „Coleridge on Imagi­nation” (ilm. 1934), on ta püüdnud analüüsida kirjanduskriitika põhi­mõisteid ning suutnudki neis näidata mitmeid ebamäärasusi ja eba­järjekindlusi. Ise ta on katsund neid asendada loogilisema nomenklatuu­riga. Selles suhtes tal ongi suuri teeneid, kuigi ta siiski päriselt pole suutnud hoiduda samalaadsetest vigadest nagu tema eelkäijad. Tema isiklik menu on olnud erakordne. Vahepääl oli tekkind kalduvus kirjandus­teadust väljaspool selle puhtfiloloogilist osa mitte enam pidada teadu­seks selle sõna tõelises ja täies mõttes. Richardsi tõttu see vaade on muutund eriti nooremail. Nagu on õieti tähendet, nõuavad just viimased täpseid, selgesti piiriteldud ülesandeid ja menetlusviise. Neid Richards on osand neile anda. Tema lipp lehvib laialt inglise noorimate kirjandus­teadlaste rinde kohal. Teataval määral on neid ka mõjutand Richardsi vaated luule ülesannetest, millest praegu olemegi erilisemalt huvitet.

Richards kujutab kaasaegset intelligentset inimest pettununa, skepsi­sest närituna, muutusist küllastununa. Usu religiooni tõsiseltvõetavusse olevat temas hävitand loodusteadus, kõiksus olevat tema silmis kaotand oma suurejoonelise ühtsuse ning hingestumuse. Murrangud nii tehnika kui poliitika alal olevat tema psüühilise kohanemisvõime jaoks liiga suu­red, ta nägevat enda ees kaost ega suutvat enam orienteeruda. Vaatest vaatesse viskudes ta olevat kaotand kõik veendumused, kuni üle jäi vaid kahtlus. Elujõud, tegevusrõõm, aktiivne hoiak olevat tal minetand aluse. Keskendavat, taakaalustavat, organiseerivat printsiipi tal ei leiduvat. Appi pidavat tulema – luule!

Tõesti imponeeriv ülesanne! Shelley oleks võind olla sellega nõus – see Shelley, kes leidis, et „luuletajad on inimkonna sääduseandjad”. Kuid Richardsi argumentatsiooni aluste vastu ta oleks arvata­vasti avaldand protesti.

Nimelt on Richardsi järele hing impulsside süsteem. Sääljuures ta ei mõista selle sõna all teadlikke, vaid just ebateadlikke „impulsse” – õieti närviprotsesse nende algusest kuni lõpuni, enne lahendumist kas avalikus ja ilmses või mõttekujutuslikus toimingus. Nende impulsside lugematu rohkus võib muutuda ohtlikuks, kui neid ei süstematiseerita. Hingeelu jääb siis võnkuma kord ühele, kord teisele poole, ilma et jõuaks saavu­tada oma loomulikku eneseteostust toimingute kaudu. Toiming olevatki omaette väärtus, lõbu ja nauding olevat kõigest menuka tegevuse tunnu­sed, mida tulevat hinnata võrdlemisi madalalt. Emotsioonid on nende „mõttekujutuslike ning alles algavate toimingute või toimingule sihtivate tendentside tundemärgid”, milles peituvat luuleelamuste tõeline tuum. Mitte teadliku elamuse intensiivsus, tema haaravus, tema rõõm või pingsus ei anna meie hingelistele hoiakutele väärtust, vaid ainult meie impuls­side „organiseerimine vabaduse ning küllusliku elu jaoks”. Luule üles­andeks on õieti kõrgendada närvisüsteemi tegevust ning soodustada selle tervist. Mida suurema arvu impulsse ta suudab organiseerida, seda väärtuslikum ta on.

Luuletaja erinevat tavalisest inimesest oma impulssideelu suuremalt rikkuselt ning täiuslikumalt korralt. Tema teoseisse, kui ta on tõeline luuletaja, suubuvat impulsside müriaad, mis kõik hetkeks tasakaalustatavat, koordineeritavat, suunatavat ühte punkti, nagu määratu hulk mitmesuunalisi magnetilisi nõelu, mis magneti lähendamisel korraga sääduvat samasse sihti.  Lugeja, kelles need ajed vibreerivad kaootiliselt läbisega­mini, saavat kirjandusliku teose kaudu osa sellest koordinatsioonist ning muutuvat selle psüühilise korraldumisprotsessi kaudu võimelisemaks uuesti tegevusse sööstma.

Ainuke vahe tavaliste ja luuleelamuste vahel, mida Richards näib tunnustavat, on see, et viimased on „täielikumalt ja delikaatsemalt organiseerit . Kvalitatiivset erinevust ta neil ei mööna olevat, vaid üksnes kvantitatiivset. Luuletaja elab rohkem läbi ning elamused korralduvad temas täielikumalt, ühtlasi ta suudab oma elamusi teistele edasi anda, võimaldades neilgi suveräänsemalt valitseda oma impulsse. Luule on inimkonna hügieen, mis muide peab täitma ka usundi aset.

Kuigi Richards põhimõtteliselt eitab luuleelamuste erilaadsust, nõus­tub ta siiski, et „mõrva kirjeldusel või lavalisel esitusel on meisse teistsugune mõju kui enamikul mõrvul, kui need leiaksid aset meie silma ees”. Kuid vahe ei seisne muus milleski kui selles, et siin on tegemist erijuhuga, kus ilmneb „üldine erivus elamuste vahel, mis koosnevad suuremast või väiksemast impulsside arvust ja mida tuleb üksteisega koordineerida”. Mõrv või selle oht sunnib meid otsesele teotsemisele, mistõttu pääseb te­gevusse ainult osa impulsse. Sellevastu ei ole mõne tragöödia vaatlemisel vajadust seisukohta võtta või toimida. Meie reageering saab areneda, kogu oma mitmekoelisuses. Ometigi vahe on ainult kvantitatiivne. Tege­likus elus impulsisüsteemide ulatus ja komplitseeritus on väiksem kui reageerimisel luulesse.

Eetilisi probleeme tavalises mõttes Richardsi jaoks ei eksisteeri. Moraali aluseks on „püüe saavutada sideva süstematiseeringu kaudu impulsside suurimat rahuldust”. Luule suurendab meis selle süstemati­seeringu ning laseb meil hiljem vabamalt, jõulisemalt ja konfliktitumalt teotseda ka tegelikus elus. Ikka uuesti on tarvis mõttekujutuslikku ajede organiseerimist luule kaasabil, sest tegeliku elu liiga tungivad tarbed ning: oma loomuse koordineerimattus seda mitteluuletajale teisiti ei võimalda, või kui võimaldavad, siis ainult väga piirat määral. Poeet aitab meil tuua korda oma siseellu. Igapäevane „maine” olemasolu nõuab järjest vali­kut alternatiivide vahel, mille tõttu meie elamused muutuvad ühekülg­seks. Kunst on mitmekülgsem – ta laseb meil lõpule viia tolle sise­konfliktide lepituse, milleks muidu saame teha vaid puudulikke katseid.

Niisugune on väga lihtsustet kujul osa vaadetest, millest lähtub Richardsi kriitiline tegevus. Lähtekoht on füsioloogiline ja utilitaristlik. Tõsi küll, luule asetatakse usundi tasemele, kuid usundis nähakse samuti ainult vahendit, mida praegu kahjuks enam ei saa kasutada. Vaimseile väärtusile, vaimsele rõõmule kui niisugusele Richards ei mööna isetähtsust. Ühtlasi ei tule tal aga meeldegi anda inimtegevusele kindla­mat eetilist suunda. Pääasjaks jääb impulsside koordinatsioon ja tõkestumata tegevus, nähtavasti ükskõik missuguses suunas. Kumba Richards eelistab, see ei paista päris selge. Mõnikord ta toonitab rohkem esimest ja mõnikord viimast. Igatahes soovib ta õpetada kirjandusest leidma kindlamaid pidemeid liiga vastuokslikuks muutund elus. Kirjandus ei näita suunda, kuid suudab anda korda ja koordinatsiooni. Ta aitab meil saada iseeneste üle peremeheks.

Selles vaates sisaldub kunsti autonoomsuse täielik eitamine. Luule on väärtuslik üksnes oma tagajärgede poolest tegeliku elu suhtes. Kunstilise elamuse hetk ja sisu ise on kõrvalised – tähtsad on ainult pärastised tulemused. Luule prestiiž nende silmis, kes pooldavad elus utilitarismi, võib säärase teooria tõttu tõusta, kuid ta jääb ikkagi alaks, mis ei ole ole­mas iseenda, vaid millegi muu pärast. Luuletajast saab laostund inim­konna närviarst.

2.

Muidugi ei ole Richardsi teooriaile jäänd järgnemata protestid. Õige hoogsalt tungis talle mõne aasta eest kallale ameeriklane Max Eastman – kommunist, kelle vaated polnud materialistlikud, vaid kes luule vitaalse nautijana ja loojana nägi kunstis eesmärki omaette, kõrgeima elutunde kehastust, mis tegeliku elu vaatekohalt ei vaja mingit vabandust. Suurel määral Richardsi vastu sihit on ka möödund aastal ilmund teos „Poetry and Contemplation. A new preface to Poetics”, mille autoriks on andeka luuletajana ning terava mõtlejana tuntud G. Rostrevor Hamilton. Raa­matu eesmärgiks pole mitte ainult destruktiivne kriitika, vaid ühtlasi oma­poolne luule erilaadi, selle tekkimis- ja tajumisprotsessi täpsem analüüs ning selle funktsioonide ja seisukoha lähem piiritelu. Teose selged prob­leemiasetused, puhtajooneline meetod ja osav, kuid sisetundeline dialek­tika teevad selle lektüüri naudinguks. Puudutame siin mõningaid selles käsiteldud küsimusi.

Hamilton ei ole fanaatik, kes tahaks luulest teha inimkonna alfa ja omeega. Usundi ja eetika aseaineks ta seda ei pea. Ometigi näeb ta selles erisuguseid väärtusi, mida mujal ei leidu või leidub vähemal mää­ral. Luule ei ole temale kõik, kuid see on põhiline ja paratamatu suge, ilma milleta inimsugu ei saa väärikalt eksisteerida.

Raskuspunkt on tal algusest pääle asetet hoopis teisale kui Richardsil. Vastandina viimasele ta näeb luule väärtust teadlikus, mitte alateadli­kus elamuses. Ta ei kuulu nende hulka, kes nagu G. E. Moore omista­vad kaunile esemele – nii siis ka luuleteosele – iseseisvat ilu väljaspool tajuvat vaimu, üliinimlikku reaalsust, otsekui mingisugusele platoonilisele ideele. See vaatekoht – mida olen kuulnud kaitstavat ka mõnede meie väljapaistvamate kirjanduskriitikute poolt – veetleks teda, kuid näib tal käivat terve mõistuse vastu. Kunstteos kui seesugune on temale eeskätt muljete võimaldaja. „Asjana endamisi” ta võib oletseda mingis meile tajumatus olemuses, kuid sellega meil pole tegemist ja see meid ei huvita. Ta on tähtis elamuste allikana. Ent kuna need elamused igal tajujal mõnevõrra erinevad, puuduvad ilu hindamiseks absoluutsed mõõ­dupuud. See siiski ei tähenda, et vaatleja tohiks leppida esimeste temal tekkivate muljetega. Ta peab olema sellest teadlik, et autor teost luues taotles teatavat ideaalset kogumuljet, et viimisteldud teosesse on pandud teatavad kindlad elamused, mis potentsiaalselt on temas ka lugeja või vaatleja jaoks olemas, ning et kuigi ei ole võimalust neid täielikult repro­dutseerida, saab autori enda lõppelamusele siiski läheneda. Selleks, et seda teha, tuleb teosesse anduvalt süveneda mitmelt eri vaatekohalt, seda korduvalt vaadelda, vahel isegi seda analüüsides, sest muidu jääb vahe autori ja nautija käsituse vahel liiga suureks. Teos ei ole mitte ainult ettekääne oma vaimu minnalaskmiseks, vaid kunstniku vaimust lähtund orgaaniline tervik, mida tuleb vähemalt katsudagi mõista kogu tema tervikluses. Et ise omandada sellesse kunstniku poolt mahutet hulk organiseerit vaimsust, selleks tuleb autoriga kõigiti kaasa minna. Tuleb näha tema toodet esteetilise organismina, milles sisu ja vorm on lahutamatud ja mille olemust tuleb tajuda teadlikult, selle asemel et Richardsi viisil rahulduda sellega, et see meie impulsse paneb harmooniliselt vibreerima. Richards väidab näiteks, et luuletuses leiduvaid visuaalseid pilte ei olevat tarvis vaimselt reprodutseerida – üldmulje tekkivat selletagi. Sellega Hamilton ei lepi. Ta nõuab kõigi luuletuse sugemete, nii sisuliste kui for­maalsete, võimalikult täielikku nägemist, selle kui iseseisva organismi kehandamist omaenda vaimsesse organismi. See eeldab muidugi vaatleja poolt hoopis suuremat andumust ja tähelepanu, kui näib tarvilikuks pidavat Richards, kellele pole tähtis teos ise, vaid selle järelmõju. Selle järelmõju potentsiaalset kasulikkust Hamilton ei eita, kuid ta toonitab, et seegi jääb tulemata, kui me piisava andumusega ei taju teost esteetiliselt.

Richardsi rõhuasetus kooskõlastatavate impulsside kvantumile on nii ühekülgne, et ta ei tee küllaldast vahet selle vahel, millised elamused on kohased luulele ja millised mitte. Tema teooria järele võiksid teosesse sobida ka kõik tavalise elu kirjud ja aktuaalsed huvid – mida rohkem, seda parem. Sellele vastab Hamilton, et esteetilise elamuse puhtuseks ja püsivuseks on tarvis kontemplatiivset hoiakut. Liiga otseselt teotsemi­sele ja seisukohavõtule õhutavad sugemed esteetilises esemes kipuvad muutuma sellele suhtumisele takistuseks. Me ei suuda nende tõttu enam tarviliku intensiivsusega anduda teose kui organismi tajumisele, vaid meie huvid suunduvad vaadeldavast objektist mööda ja välja – kontemplatsi­oon häirub. See ei tähenda siiski, et aktuaalne peab olema teosest elimineerit, kuid ta peab olema nägemuseks ümber kujundet, nii et terviklik mulje selle all ei kannafa. Loomishetkel peab esikohal olema kujuandev energia, kunstniku esteetiline elamus, eelnegu ja järgnegu sellele mis­sugused tahes tegeliku elu püüded ja taotlused. Poeedil võib olla oma ilmavaade, mida ta kirglikult propageerib, kuid kirjutamise ajaks tema mõttekujutus peab olema sellega juba nii küllastet, et see võib saada kontemplatsiooni esemeks. Kui loomise kestel kontemplatiivne hoiak kaob ning asendub näiteks jutlustavaga, tundub teoses otsekohe eba­kõla. Bunyani „Palveränduri teekonnal” on ilmsesti eetilisi ja usulisi eesmärke, kuid kõige mõjuvamad mitte ainult esteetilises, vaid tagant­järele ka eetilises mõttes on siiski need kohad, kus kõlbline suund küll on olemas, kuid liitub nii tihedalt terava, pregnantse nägemusega, et ei eksisteeri enam omaette. Luuletaja ja kunstnik peab suutma seevõrd identifitseeruda oma visiooniga, et antud hetkel kõik muu näib kõrvaline. Samal viisil peab teosele anduma lugeja. Seda sügavamad on kõik hili­semad mõjud.

Päämist erinevust ühelt poolt esteetilise ja teiselt poolt praktilise ja spekulatiivse elamuse vahel näeb Hamilton täielikumas sisenemises vaat­luse esemesse esteetilise elamuse puhul. Ese sääljuures   õieti   polegi muud midagi kui eriti rikas teadvuse sisaldus, mille intensiivsel vaatlusel meie tunded, impulsid jne. tõesti organiseeruvad ja kooskõlastuvad Richardsi poolt soovit viisil, tõstes meie üldist elutunnet. Kuid ei ole sugugi kindel, et sellega kasvab meie võime teotsemiseks igapäevase elu areenil. Kunstiline nauding, samuti nagu looming, võib muutuda nii ahvatlevaks, et loobutakse igasugusest „tegelikust” aktiivsusest. Luuleelamus ei eelda seevõrra teovõimet kui avarat vastuvõtlikkust, mis lepi­tab erinevaid ja vastandlikke sugemeid. Kui see vastuvõtlikkus areneb ühekülgselt, siis inimene võib kaduma minna „tegelikule” elule. Richardsi impulsside koordineerimise eetika põhjeneb arusaamatusel, sest tõeline eetiline elamus seisneb enamasti just valikus ning loobumises. See vastu­võtu piiramine võib sellest hoolimata mõjuda kujundavalt. Kui kunstilise elamuse kaudu peenendume, siis eetiliste otsustuste varal arendame oma iseloomus jõudu. Vähendades oma impulsside orkestrit võime vahel suurendada oma hinge olemust, andes talle selgroogu ja suunda. „Kõnel­dakse üldiselt palju lääget juttu kunstniku kõlblisest üleolust või (juhul, kui tema käitumine teeb selle väite kaitsmise võimatuks) sellest, et ta sei­sab moraalist kõrgemal”. Nii kaugele ei tohi minna. Sellegipärast jääb kunst asendamatuks ja ainulaadseks. Temas on vähem ägedust, kuid roh­kem selgust kui „elus”. Hamilton tsiteerib oma mõtte selgitamiseks ühe koha miss E. M. Bartletfi kirjutusest „The Determination of the Aesthefic Minimum”, milles ta ütleb, et „emotsiooni lahutamine selle loomulikust avaldusest tegude kaudu ei too niisugusel korral kaasa pinevuse kuhju­mist nagu siis, kui väline vastuseis takistab teda eesmärki saavutamast, vaid tulemuseks on teistsugune tunde laad, mis on ühtaegu nõrgem ja selgem. Võiks öelda, et see on pigemini teadmine, mis viha- või hirmu­tunne on, kui tõeline sattumine viha või hirmu mõju alla”.

Hamilton näitab ilmekalt, kuidas luuletaja ei tarvitse sugugi tavaliselt olla paremini tasakaalustet hingeeluga isiksus kui muud surelikud, nagu arvab Richards. Ta rõhutab vastupidi, et just poeedi herkus teda alatasa tõukab kord ühele, kord teisele poole, kusjuures kunstiline looming peab teda ennast sageli vastuoksustest päästma. Kuid tema loomingu tulemus­tele on harilikult küll omane see peenem organisatsioon, mida Richards ihaldab. „Luulel on vaimu korraldamise vaatekohalt nii otsest kui kaudset väärtust: otsest selletõttu, et luuleelamust ennast iseloomustab ilus kord; kaudset seepärast, et see arendab kontemplatiivset vaimuhoiakut.” Kon­templatsiooni on nimelt tarvis kõigil – isegi riigimehil ja administraatoreil. „Kahtlemata kõrgele kohale jõudnud inimesed on iseenestele võõ­rad”, ütleb Bacon ühes essees, „ja senikaua kui nad liiguvad töö tuhinas, ei ole neil aega hoolitseda ei keha ega vaimu tervise eest. Illi mors gra­vis incubat, qui notus nimis omnibus, ignotus morifur sibi.” Kontemplat­sioon alles õpetab iseennast tundma ning teadlikuks saama. Ilma selleta elu võib muutuda ebamääraseks askluseks. Ent luuletaja kontemplatsioon on harilikust veel astme võrra kõrgemal. Luule ei ole nimelt mitte ainult ega eeskätt „tegelike” elamuste väljendus. Viimased võivad olla lähte­kohaks, kuid looming muudab nad põhjalikult, vormides neid ja sulata­des nad ümber. Juba luule materjal, keel, teeb selle paratamatuks, kui selle saadusi – mitte tavalise grammatika mõttes! – tahetakse respektee­rida. Keel, milles on tallel kümnete ja sadade põlvede muljed, mõtted ja tunded, paneb individuaalsele elamusele oma pitsati pääle. „Tõelise luule loomisel meie kontemplatiivsete elamustega toimub oluiine muu­tus, kuni tuleb ilmale midagi uut, nagu laps, kes omandab elu, mis on ema elust eraldet. Selles protsessis sõnade võlujõud kutsub ellu uue, haarava elamuse, mis ei ole sõltuv kitsa või individuaalse hingeajaloo kaastööst. Nii elamus eemaldub kahekordselt tegude maailmast, omandades püsi­vuse, ühtsuse ja selguse, mis on kunstile omased.”

Luule on ainult osa maailmast, kuid tähtis osa neile, kellel on vastu­võtlikkust sõnade, värsimõõdu ja rütmi jaoks. „Kui elu aitab neil mõista, mis on sügavat ja tõsist luules, siis luule omakorda võimaldab neil aru saada, mis on sügavat ja tõsist elus.

3.

Need on vastutustundelise isiksuse kaalut sõnad. Nad on sihit nii­hästi nende vastu, kes kunsti nimel õigustavad lõtvust, kui ka nende vastu, kes sellelt nõuavad publitsistlikke seisukohavõtte. Nii väärtuslik kui oma ülesannetest tõsiselt teadlik publitsistika ongi, ei ole see kirjan­duse pärisala. Võime luuletajale asetada nõude, et tal oleks tuuma ja tõsisust – kuigi see tõsisus võib väljenduda väga mitmesugusel viisil -, kuid eksime kindlasti, kui tahame temast teha juhtkirjaniku või kool­meistri. Ta võib olla nii ühte kui teist, kuid mitte neil hetkil, mil ta toimib luuletajana. Oma intensiivse nägemusega ta võib avada meie silmad nii mõnelegi elulisele tõele, kuid tema ülesandeks ei ole sääljuures õpeta­valt sõrme tõsta. Need teiste alade inimesed, kes seda teevad, ei tarvitse olla alaväärsed, kuid luulel on omad erisäädused. Kui peame seda mee­les, hoidume kergemini ekslikest nõudeist ja laitusist. Selle tõe on kõne­aluse raamatu autor veel kord formuleerind suure selguse ja veenva moti­vatsiooniga. Meilgi siin Eestis on põhjust neid probleeme asjalikult kaalu­misele võtta.

Ants Oras

Akadeemiast nr. 4/1938