Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

30 Apr

Mõningaid jooni renaissance’i olemusest ja mõistest.

 

       

1.

Teaduslik uurimistöö, sündigu see millisel alal tahes, vajab oma esemete ekstensiivsest ja intensiivsest mitmekesisusest ülesaamiseks ja nende kirjeldamise, klassifitseerimise ning seletamise võimaldamiseks kindla ja täpse sisuga üldiseid mõisteid. Järjelikult on kasutamiskõlvuliste teaduspäraste mõistete loomine iga teaduse olulisemaid üles­andeid. Mida enam teatav teadus arenenud, seda suuremal määral sisaldavad selle tähtsamad põhimõisted endas kokkusurutud kujul selle teaduse alal saavutatud tulemusi. Kuid üheski teaduses ei tohi selle põhimõisted kivineda mingisuguseks lõplikult kindlakskujunenud süsteemiks. Kui uute tähelepanekute ja juurdluste teel kuhjunud niipalju uut materjali, et kõiki saavutusi võimata mahutada olevate mõistete raamide vahele, siis tuleb paratamatult asuda senise mõistete süsteemi revideerimisele, mis tavaliselt osutub seda põhjalikumaks,, mida rohkem on juurde tulnud uusi nähtusi ja vaatekohti. G. Schmoller võrdleb õigusega häid mõistete definitsioone teravate mõõkadega: neid tuleb alatasa teritada ja uuest metallist uusi mõõku juurde valmistada.

Ajaloo, samuti kui teiste ühiskonnateaduste alal on täpsete teaduspäraste mõistete loomine ja sellega ühenduses seisev ajaloo­liste nähtuste klassifitseerimine äärmiselt raske, sest ajalooteaduse objekt – sotsiaalselt teotsevate inimeste toimingud minevikus – allub meie tunnetamisele ainult harvade säilinud allikate näol ja moodustab sisult väga mitmekesise ning keerulise nähtusteliigi. Sellepärast hiilibki ajaloouurijate enamik tavaliselt raskeist metodoloogilisist küsi­musist kartlikult mööda ja piirdub väiksemate eriprobleemide jälgi­misega. Säärane mikrograafia kultiveerimine üldisemate põhimõtete selgitamise kulul sisaldab endas suure hädaohu ajaloo kui teadusliku distsipliini suhtes: ebamäärased ja selgusetud põhimõisted rasken­davad ka väiksemate eriküsimuste lahendamist vajalise teadusliku, küpsusega. Leidub isegi ajaloolasi, kes teevad pahest vooruse ja eitavad üldisemaid konstruktsioone näit. maailma ajaloo teaduspärase periodiseerimise vajadust. Nad rõhutavad õigusega, et ajaloo alal raske leida objektiivseid kriteeriume, mis võimaldaksid üksikute aja­järkude eraldamist teineteisest, kuna jälle igasugu subjektiivsed kritee­riumid viivad uurija kergesti eksiteele. Nad väidavad põhjendatult, et ajaloo käik moodustab teatava kontinuumi, mis tõeliselt ei oma ei piire ega vahesid, et igal ajajärgul vanad minevikust säilinud ja uued alles tärganud elemendid teineteisega kõrvuti esinevad, nii et sageli võimata kindlaks teha, milline element antud korral domineerib. Samuti hoiatavad nad täiesti põhjendatult puudulikkude periodiseerin­gute eest, mis ainult takistavad aru saada ajaloolisest arenemisest. Kuid kõigist sellest ei järgne veel, et me ei peaks püüdma oma tea­taval momendil olemasolevat maailma ajaloo käsitust sulgeda võima­likult adekvaatsetesse ja täpsetesse valemitesse. Maailma ajalugu sisaldab endas ääretult palju materjali, mille üle võimata valitseda ilma selle kronoloogilise järjestamiseta ja klassifitseerimiseta. Mida kindlamate mõistete kaudu me selle materjali oma tunnetamisele allu­tame, seda hõlpsamini selguvad meile eri ajajärkude iseärasused ja vastastikkused suhted, seda tõepärasema käsituse omandame inimkonna mineviku kohta. Sellepärast ei tohiks üldiste mõistete loomisega seotud raskused ajaloouurijaid õigustada nende loomisest keelduma.

Viimaseil aastakümneil näib huvi ajalooteaduse üldiste põhi­probleemide vastu siiski tunduvalt kasvanud olevat. Sellega ühen­duses omandab ka kindlate mõistete nõue ajaloouurimise alal ikka aktuaalsema tähenduse. Eriti elavasti juureldakse raske ja keerulise periodiseerimisprobleemi kallal. Läinud sajandi 80-dais aastais kurtis O. Lorenz, et ajalookriitilise uurimise tõusuaeg, mil iga väiksemgi eriküsimus välja kutsub terve uputuse spetsiaaluurimusi, ei ole usal­danud revideerimisele võtta fundamentaalset küsimust – maailma ajaloo jaotuse kohta vanaks, kesk- ja uueks ajaks. Selles nähtuses näeb Lorenz üllatavat ükskõiksust ajalooteaduse põhimõtteliste prob­leemide vastu. Kui need probleemid praegugi ei ole leidnud rahul­davat lahendust, siis ei saa vähemalt enam kaevata, et neile üldse tähelepanu ei pühendataks. Muu seas on mitmed uurijad (H. Spangenberg, W. Vogel, K. Joel j. t.) tõsisemalt teotsenud Lorenzi poolt rõhutatud periodiseerimisprobleemiga, milles P. Bizilli isegi näeb ajalooteaduse teooria kõige tsentraalsemat probleemi. Hoolimata kõigist vastuväiteist on maailma ajaloo senine traditsiooniline jaotus – vana, kesk- ja uus aeg – mingi inertsi tõttu siiamaani parema jaotuse puudumisel püsinud kui teatav „Verlegenheitsbegriff”, nagu seda on nimetatud. Selle üldise raami piirides töötatakse aga õieti elavalt väiksemate ajalooliste perioodide mõiste ja olemuse fikseerimise kallal.

Eriti palju tähelepanu on omistatud kesk- ja uue aja piirimail asuva ajajärgu – renaissance’i aja – oluliste tunnuste ja iseloomu selgitamisele. Ulatuvad ju nüüdisaja Euroopa kultuuri juured kõige vahenditumalt just sellesse ajajärku. Sellega on renaissance’i mõiste probleem aktuaalselt seotud modernse kultuuri probleemidega ja pakub praegustele haritud sugupõlvedele elavat huvi. Nüüdisaja intelligents, tunnustab XIV ja XV sajandi humanistides oma otseseid eelkäijaid, näeb neis esimesi ilmliku orientatsiooniga, kriitiliselt aatlevaid ja teadlikult ellu suhtuvaid intelligente. Ajaloolasi veetleb jälle sel ajajärgul esinev harukordselt võimas, sügavusteni süübiv ja kõigil elualadel avalduv senise kultuuri murdumise ja uue kultuuri maksvuselepääsu protsess, mis arenes mingisuguseks universaalse ilmega kriisiks. Vastavalt kasvanud huvile selle ajajärgu vastu osutab selle teaduslik tundmaõpp viimaste aastakümnete jooksul rea tähele­panuväärt tulemusi. Ühe uurija arvates on vaevalt ühelgi kesk- ja uue ajaloo alal viimase eluea jooksul aset leidnud niivõrra põhjani süübivad terve üldkäsituse muutused kui just renaissance’i uurimises. Iseloomustada mõningaid renaissance’i aja tundmaõppimisel saavutatud tulemusi ongi käesoleva kirjutise ülesanne.

   

2.

Mitmed nüüdisaja ajalooteaduses koduseks saanud mõisted on oma põlvenemiselt õieti noored. Tundub isegi arusaamatuna, kuidas võidi kauemat aega läbi ajada ilma sääraste hädatarviliste mõiste­teta, nagu seda on näit. hellenism ja, sotsialism, millised mõlemad tarvitusele tulid alles läinud sajandi 30-dais aastais. Renaissance’i mõiste selle praeguses tähenduses on veelgi noorem: ta levis Jacob Burckhardti mõjul alles 1860. aasta järel. Uuestisünni idee oli küll ajaloolistes vaatlustes juba õieti vanadest aegadest saadik tuntud, kuid sellega ei tahetud veel iseloomustada üht teatavat, kronoloogi­liselt kindlasti fikseeritud ajaloolist ajajärku. Mõte vanade eluvor­mide ja eluväärtuste uuesti elustumisest esineb, nagu K. Burdach on näidanud, ka vana ja keskaja ajaloofilosoofilises aatlemises. Sel­lesse ideederingi kuuluvad õpetused elu igavesest ringlemisest ja välis­vormide muutuvusest ühes oleva sügavama sisu säilitamisega, samuti kuldse ajajärgu tagasipöördumisest jne.  Oviidius kõneleb oma „Meta­morfoosides”, et kõik muutub, kuid midagi ei hukku: ajad voolavad vahet pidamata nagu võimas jõevool edasi ja on ikka uued (et tiova sant semper), uuendav loodus (rerum novatrix natura) loob alatasa uusi kujusid, kuid midagi ei lähe lõplikult kaotsi, vaid uuendab muutudes ainult oma vormi (variat faciemque novat). Säärase iga­vese muutuvuse ja alalise uuestisünni sümbolina esines antiikajal imelind fööniks, kes enda tahtmisel tuhast uuesti ellu ärkab ja surma ning elu vaheldumises alaliselt muutub. Keskajale olid omased sama­sugused ideed uuestisünni kohta, kuid ainult ühenduses ristiusu dogmaatika ja sümboolikaga. Laiema ideelise aluse omandasid õpetused elu uuestisünnist XIII sajandil Assiisi Franciscuse ja Fiore Joachimi uute usuliste otsingute mõjul. Usulisest ekstaasist haaratuna täitusid meeled unistustega uuest elust, kus inimesed sisemiselt valgustuksid ja kõlbliselt puhastuksid. Sügavast sisemisest uuestisünnist kõneleb ka (nähtavasti osalt Vergiliuse poolt mõjutatuna) Dante oma „Jumalikus komöödias”:

    … Secol si rirmuova;
    Torna giustizia e primo tempo umano
    Ε progenie discende dal ciel nuova.
    (Purg. 22, 70-72).

Renaissance’i mõistele andsid uue ajaloofilosoofilise sisu Itaalia humanistid, kes endis nägid antiikaja kultuuritraditsioonide jätkajaid ja edasiarendajaid. Nad seadsid end uhkusega vastu eelmisele kultuuri languse ja barbaarsuse ajajärgule ja uskusid, et nende tegevusega algab inimkonna kultuuri ajaloos uus, kuulsusrikas aeg. Eelmiste aastasadade kestvusel valitsenud vaimupimedusele pidi järgnema kultuurilise loomingu periood, mis antiiksed kultuurivarad restitueeriks ja nende toetusel rajaks uued, omapärased ja väärtuslikud elu ning mõtte vormid. Nii hakkasid humanistide ideoloogias kujunema nüüdisajale omased periodoloogilised mõisted. Tekkis uus kolmeliik­meline ilmaajaloo periodiseering, mis vastavalt elu, surma (või ajutise tardumuse) ja uuestisünni ideele vahet tegi vana-, kesk- ja uue aja vahel, kusjuures humanistid ise loomulikult esinesid uue aja rajajatena. Need Itaalia humanistide periodoloogilised ideed ei leidnud kindlamat sõnalist väljendust ega valgunud täpsematesse valemitesse: isegi uuesti­sünni mõiste jaoks puudus neil ajul vastav nimisõna. Selletõttu unus humanismi ajajärgu lõppedes esialgu humanistide laiajooneline kons­truktsioon, andes aset kitsamale ja sisuvaesemale.

Viimase loojaks oli kuulus Giorgio Vasari, kes XVI sajandi keskpaigu avaldas põhjapaneva teose uuemate Itaalia kunstnikkude kohta – „Levite de’piú eccellenti architetti,pittori ed scultoriitaliani”. Oma teoses räägib Vasari spetsiaalselt kunsti, mitte terve kultuuri antikaegsest õitsengust, hilisemast langusest ja selle uuesti­sünnist alates Cimabue ning Giottoga. XIII sajandi keskel alanud ja tema ajani ulatuva kunstiajaloolise perioodi äratähendamiseks võtab Vasari tarvitusele sõna „r i n a s c i t a”, uuestisünd. Vasari teoses aval­dub humanistidele omane eneseväärtuse tunne ja oma aja kõrge hinnang: keskaeg, mis Rooma riigi lagunemisele järgnenud, olnud täielise languse ja kunstilise loomingu tardumuse ajajärk, alles Itaalia dugento suured meistrid vabastanud kunstielu senisest hääbumisest. Uuemais kunstnikes ei näe Vasari antiiksete traditsioonide orjameel­seid jäljendajaid, vaid iseseisvaid meistreid, kes oma loomingus loo­duse järgi käivat; termin „rinascita” ei tähendavat mitte antiikse kunsti elluärkamist, vaid üldse kunstilise loomingu uuestisündi.

Vasari käsitus püsis tooniandvana mitme sajandi jooksul. Selle mõjul tuli sõna „rinascita” üldisele tarvitusele, kuid tõrjus kõrvale esialgse laiema käsituse renaissance’ist, kui üldisest kultuurilise mur­rangu ajast. Kord loodud ja läbilöönud spetsiaalsem termin hakkas mõju avaldama selle terminiga ühendatavale sisule, kõrvale tõrjudes huma­nistide tervet ajajärku haarava uuestisünni mõiste. XVIII sajandil hakati Itaalia keeles „rinascita” kõrval tarvitama ka nimetusi: „rinascimentovõi „risorgimento”, kuid ikka endises kitsas tähenduses. Keskaja alahindamine, mis Vasari töös kujukalt ilmeneb, suurenes valgustuse aja­järgul veelgi. Ometi ei suutnud ka valgustuse ajajärgu aatlejad tar­vilise sügavusega aru saada XIII-XVI sajandi kultuuripöörde põhi­mõttelisest tähtsusest. Voltaire, kes oma epoohiloovas töös „Essai sur les moeurs et 1’esprit des nations” räägib Itaalia kunsti uuestisünnist, tarvitades selle tähendamiseks juba sõna „la renaissance”, ei tea selle aja tähtsa kultuuripöörde kohta midagi olulist ütelda, vaid täidab vastavad peatükid õieti ilmaaegse kribu-krabuga. Prantsus­maal kitsenes sõna „renaissance” tähendus hiljemini veelgi: sellega hakati tähendama teatavat ajajärku Prantsuse kunsti, eriti arhitektuuri ajaloos, ajajärku, mil arenesid teatavad, gootikaga vastolus seisvad arhitektuurilised ja dekoratiivsed vormid (eriti XVI sajandit). XIX sajandi esimesil aastakümneil tarvitavad mõned autorid nagu Seroux d’ Agincourt töös „Histoire de l’art par les monuments”, ilmunud a. 1811-1823        sõna „renaissance” üldise kunstiajaloolise mõiste tähendamiseks ja räägivad näit. arhitektuuri renaissance’ist, maalikunsti renaissance’ist Euroopas jne. Alles nüüd tuleb see sõna Prantsusmaal üldiselt tarvitusele, kuid ikka mõnes erilises tähenduses:la renaissance des lettres (Guizof juures), la renaissance de la liberte en Italie (Simonde de Sismondi juures). Üldises, tervet ajajärku tähen­davas mõttes tarvitas seda sõna esimest korda matemaatik G. Libri a. 1838- 1841 ilmunud töös „Histoire des sciences mathématiques en Italie depuis la renaissance des lettres”.

Samuti kui nimetus „renaissance” endale väga aeglaselt teed rajab, levib arusaamine selle ajajärgu rikkast sisemisest sisust õieti aegamööda. XVIII sajandi lõpul rajavad selleks oma kapitaalsete teos­tega teed itaallane G. Tiraboschi („Storia della letteratura italiana, a. 1771-1782) ja inglane William  Roscoe (Lorenzo  Medici ja paavst Leo X põhjalikud biograafiad). Need autorid tugivad üldiselt veel Vasari vaateil, kuid rikastavad ajajärgu käsitust paljude üksik­asjadega, mis tunnistavad selle aja sügavast kultuurilisest sisust. Saksa ajaloolaste suurmeistrile Leopold Rankele näis samuti omane olevat käsitus renaissance’ist kui ühtlase kultuurilise sisuga üli­tähtsast kronoloogilisest ühikust. Ta tähendab ühes a. 1835 ilmu­nud väiksemas töös „Zur Geschichte der italienischen Poesie”, et tema arvates vaevalt kunagi ajaloos võib leida teist säärast murrangut, mis niivõrra täieline ja põh­jalik oleks, nagu see, mis eraldab keskaega uuest ajast. Siiski pidas Ranke allikate ülikülluse tõttu võimatuks sellesse ajajärku tarvi­lisel määral süveneda. Renaissance’i mõiste laienemist ja sügavama sisuga täitumist jälgides tuleb edasi mainida kuulsat Prantsuse aja­loolast Jules Micheiet’d kes oma töö HistoiredeFrance” VII ande (ilmunud a 1855 pealkirjaga Histoire de France au seiziéme siécle” ja alatiitliga Renaissance”) pikas 134-leheküljelises sissejuha­tuses esimesena annab süstemaatilise ülevaate renaissance’i kui teatava kultuurilise terviku kohta   Meie leiame selles töös esimest korda Jacob Burckhardti kaudu hiljemini tuttavamaks saanud loosungid ja skeemid la découverte du monde la découverte de 1’homme. Michelet näeb renaissance’i ajas suurejoonelise iseloomuga vaimset ja kultuurilist murrangut, mis purustas keskaegse elu kitsad raamid ja rajas võima­lused individuaalsete jõudude vabale avaldumisele. Pika tardumuse ja uinaku järel õppinud inimene jälle lahtiste silmadega ilma ning elu vaatlema ja iseenda jõudusid ning isikuväärtust hindama. Keskaja käsituses seisab Michelet tugevasti Vasari mõju all, kuid oskab siiski juba näha gootikas peituvat omapärast ilu. Michelet leiab renaissance’i vaimu avaldumisi kõigis Lääne-Euroopa mais. Üksikasjalisemalt jälgib ta uusi jõude Prantsusemaal, kus need XVI sajandil võidule pääsenud. Kultuurilise murrangu häll – Itaalia – leiab tema töös võrdlemisi vähe tähelepanu.

 

3.

Seni mitmesugustes tähendustes esinenud võrdlemisi ebamäärasele „renaissance’i” mõistele andis konkreetse ning täpse ajaloolise sisu ja suure elulise mõtte Saksa kunstiajaloolane ja ajaloouurija Jacob Burckhardt. Oma iseloomult vaatleva ja ilunautiva hingega raffineeritud vaimuaristokraat, tundis Burckhardt teatava hingesuguluse valitsevat enda ja renaissancei vaimukultuuri loojate vahel. Teda kui endasse süvenenud individualisti veetlesid Itaalia trecento ja quattrocento võimsad, mitmetahulise hingega karakterid. Lähtudes kunstiajaloost oli Burckhardt imetleva entusiasmiga jälginud Itaalia kõrget esteetilist kultuuri ja avaldanud mõned vähemad tööd, kus renaissance’i mõiste esineb veel selle senise kunstiajaloolise sisuga. Micheleflt mõjutusi saanud, hakkas ta siis seda aega üldkultuurilisest vaatekohast uurima, mille tulemusena ilmuski a. 1860 renaissance’i historiograafia hiilgeteos „Die Kultur der Renaissance in Italien”. Selles töös esineb renaissance’i ajajärk esmakordselt omapärase ja ühtlase sisuga tervikuna, mis teravate piirjoontega eraldatud eelmisist ja järgnevaist ajajärkudest. Burckhardt püüab kõigepealt tabada ajajärgu üldist vaimu ja leiab selle avaldusi kõige mitmekesisemail aladel –  poliitikas, kirjanduses, kunstis, seltskondlikus läbikäimises ja usuelus. Arvurikkaist allikaist ammutatud ohtrat materjali ei disponeeri Burckhardt mitte kronoloogiliselt, nagu siiamaani tavaliselt tehti, vaid üksikute küsimuste ning alade kaupa: lugeja silme ees mööduvad osad ja alaosad üksikasjalises liigenduses „peaaegu seda nõuab mõni juriidiline süsteem”.

Selle tõttu leiab käsiteldav ajajärk Burckhardti töös igakülgse ja sügavaletungiva kujutuse. Siin on puudutatud kõik renaissance’i ajaga seotud olulised probleemid ja esitatud nende kohta täpsed valemid ning definitsioonid. Renaissance’i kultuuri tekkimise olulisemaks põh­juseks olnud Burckhardti arvates teatava küpsuseni arenenud Itaalia rahvusliku algupära ühinemine kõrgekultuurilise antiiksuse elementi­dega. Vanailma väärtuslikud traditsioonid avaldanud kõikjal iseseis­vuvale ja omapärasust taotlevale rahvavaimule elustavat mõju. Tugides oma loomulikele, värskeile sisejõududele ja harides end antiikaja küpse kultuuri salvedel, ajanud isik enda iseteadvalt sirgu ning purus­tanud köidikud, millistega ta eneseteostus keskajal oli aheldatud. Vastukaaluks keskaegsele kollektivistlikule ja konventsionaalsele elu­käsitusele arenenud uus individualistlik ellusuhtumine; seni köidetud loomisenergia pääsenud isiksuse vabanedes vallale ja kinkinud maailmale kunsti, kirjanduse, teaduse ja filosoofia alal rea geniaalseid suursaavutusi. Isiku vabanemine ja individualismi areng olnud järjelikult renaissance’i kultuuri oluliseks sisuks, selle iseloomu­likuks momendiks, millest kõik teised selle ajajärgu küljed tingitud või mõjutatud. Renaissance’i kultuuri kannud loomisvõimeline, mitme­külgne, määratu eluenergiaga varustatud täisisik, l’uomo universale, Renaissancemensch, nagu teda Burckhardt nimetab. Renaissance’i ajal, väidab Burckhardt Michelet’ mõttekäike edasi aren­dades, leiutatud jälle maailm ja inimene: süvenetud loodusesse, hakatud jälle seda uurimata selle ilu nautima, õpitud tähelepanelikumalt jäl­gima rõõmustava ja kannatava, uskuva ja kahtleva inimhinge vibreerimisi, leitud kõikjal tüüpilise ja üldise kõrval individuaalseid jooni ja lastud end veedelda nende omapärasest ilust.

Burckhardti originaalse tööga algab renaissance’i ajajärgu tõsisem teaduslik uurimine. Ükski ajaloolane ei enne ega pärast teda pole tõlgendanud seda perioodi selle iseärasustes säärase sügava arusaa­misega ja divinatoorilise jõuga. Õigusega nimetab Gooch tema tööd kõige hiilgavamaks ja veenvamaks renaissance’i kujutuseks. Tõe­poolest on see nii oma põhiideedelt kui ka nende läbiviimiselt ajaloo­kirjanduse kõige omapärasemaid töid ja sisaldab raskeima kultuur­ajaloolise probleemi kohta ühele põhimomendile ülesehitatud haru­kordselt selgejoonelise sünteesi. Andes läbilõike tervest ajast esitab Burckhardt rea õnnestunud kujutusi selle ilmavaate, elukäsituse ja kul­tuuri kohta. Burckhardti teened on seda suuremad, et tal kultuuri­ajaloo käsitlemise alal vääriliste eelkäijate puudusel esimesi vagusid tuli ajada.

Kõigi paremuste kõrval on Burckhardti käsitlusele omased mõningadki puudused ja nõrkused, mis suurelt osalt tingitud tema süste­matiseerivast ja tüpiseerivast meetodist. Burckhardt jälgib ajajärgus selle üldist vaimu, tunneb eeskätt huvi selle korduvate, püsivate ja tüüpiliste elementide vastu. Ta vaatleb renaissance’i kui teatavat ideaalset tervikut, kui mingit loovate vaimude paradiisiaega. Et aga „paradiisi olud ajalugu ei oma, siis ei saa me teada, kuidas renais­sance’i kultuur tekkis või kuidas see arenes”. Burckhardti töös leiame ainult horisontaalse läbilõike renaissance’i ajast, kuna verti­kaalne läbilõige, mis esitaks pildi uute jõudude järkjärgulise kasva­mise kohta, selles puudub. Et Burckhardti skeemidel pole ajaloolist perspektiivi, siis tunduvad nad liiga üldistavama ja kategoorilistena. Näit. tuleks ilma ja inimese uuestileiutamise asemel kõnelda vast ainult täpsuse ja intensiivsuse kasvamisest inimhinge ning välislooduse vaatlemisel. Samuti oleks vaja olnud üksikasjalisemalt eritella, millised renaissance’i inimese hingeomadused olid tingitud ajajärgu üldisest vaimsest atmosfäärist ja millised esinevad lihtsalt Itaalia rahvusliku tüübi kestvate põhiomadustena. Edasi võib vaevalt otstarbekohaseks pidada sisuküllase renaissance’i elu kõiki iseärasusi neid lähemalt eritlemata lihtsalt ühe jagaja – individualismi – peale viia, sest sel korral läheksid eri rühmade ning isikute individuaalsed jooned kergesti kaotsi ja individualismi mõiste ise muutuks ebamääraseks, väheütlevaks iseloomustamisvahendiks. Et heleda renaissance’i aja vastuseadmine süngele ning pimedale keskajale mitmeti vääratanud, näeme lähemalt alamal. Lähenedes oma uurimisobjektile rohkem vaimustatud vaat­lejana-antikvaarina, kui ettevaatliku ajaloouurijana, ei suuda Burck­hardt järjelikult oma skeemide ja valemitega ajajärgu mitmekesist sisu katta ega selle eri avaldusi igakord tarvilise täpsusega iseloomustada.

Burckhardti teos avaldas oma ajale otse fascineerivat mõju ja levitas autori entsusiasmi renaissance’i huvitava ning veetleva ajajärgu kohta. Vabamõttelised ja -meelsed ringkonnad hakkasid tundma sügavat sümpaatiat aja vastu, mil õhtumaised rahvad oma kultuursema valimiku näol tegid esimesi katseid rõhuvate autoriteetide alt vabanemiseks. Hiljemini, kui Nietzsche üliinimese kultus meeli valdas, nähti Burckhardti kujutatud renaissance’i inimeses Nietzsche ideaalile kõige enam lähenevat inimtüüpi. Ka ajaloouurijate ridades lõid Burckhardti vaated end otsekohe läbi. Körting, Geiger, Symonds Κ orelin j. t tungisid mitmeti sügavamale ajajärku jälgisid üksikasjalisemalt selle erikülgi, kuid seisid oma põhivaateis õieti tugevasti Burckhardti töö mõju all. Eriliselt leidis kultiveerimist see Burckhardti töö külg mis rõhutas antiiksete elementide suurt tähtsust renaissance’i elukäsituse kujunemisel Burckhardti kaasaeglase Georg V ο i g t i   mõjutusel,  kes 1859 ilmunud töös Die Wiederbelebung des classischen Altertums oder das erste Jahrhundert des Humanismus” oli renaissance’i aega iseloomustanud kui peamiselt klassilise aja kultuurielementide uuestisündi ja eriti pikalt peatunud antiiksuse mõjudel XIV ja XV sajandi Itaalia vaimuelule, kaldusid need uurijad Burckhardtist kaugemale minnes ülihindama antiikkultuuri tähtsust ja osa selle­aegses vaimlises liikumises.

   

4.

XIX sajandi viimaseil aastakümneil hakkas siiski kujunema reakt­sioon säärase renaissance’i käsituse vastu. Vahe peal oli keskaja uurimine suurte sammudega edasi jõudnud. Keskaja kunsti, kirjan­duse ja filosoofia üksikasjalisem jälgimine oli osutanud väärtuslikke tulemusi; oldi lähemalt tutvutud antiiksuse elementide mõjuga Lääne­-Euroopa keskajale ja, vastupidi, õpitud nägema renaissance’i ajas suu­remal arvul keskaegseid elemente. Üheks õhutavaks teguriks oli neil uuringuil Põhja- ja Kesk-Euroopa rahvaste tihenenud rahvustunne. Ei tahetud enam leppida Burckhardti väitega, nagu oleks itaallased ajaliselt ja kvalitatiivselt esimestena astunud modernse inimsuse arendamise teele.

Esimesena väljendas uut vaadet renaissance’i ajale kunstiaja­loolane Henry Thode a. 1885 ilmunud töös „F r a n z  ν ο n  Assisi  und die Anfänge der Kunst der Renaissance in Italien”, millele hiljemini, a. 1903, järgnes teine põhjapanev töö „Micheiangelο und das Ende der Renaissance”. Ajalooliste ajajärkude tõeline vaimne olemus avalduvat Thode arvates kujakamalt kui teistel loomingu aladel kunstilises loomingus. Et vii­mases usuline element oma vaimulikkude ainete ja harraste meele­oludega ikka nähtaval kohal seisnud, võis Thode renaissance’i aega iseloomustada ajajärguna, mil ristiusu religioosid elamused omandanud harukordse intensiivsuse ja sügava individuaalse värvingu. Renaissance’i peamine ideaal – inimelus realiseeritud täiuslikkus – kannud usulist signatuuri ja esinenud ühest küljest kristliku armastuse, teisest küljest spiritualiseeritud ilu kujul. Püüe sellele ideaalile avaldunud jõurikkalt ajajärgu kunstis ja filosoofilisis otsinguis (Plaatoni akadeemia). Renaissance’i aja inimeste ilmlikele otsinguile ja maistele harrastustele omistab Thode täiesti sekundaarse tähtsuse ja eitab muu seas ka antiiksete kultuurielementide positiivset mõju. Renaissance’i aja kunsti­lise loomingu juuri otsib Thode keskaegse elukäsitusega veel tihedasti seotud frantsiskaanlaste usulises liikumises, mille sisuks olnud isiku vabanemine usuliste autoriteetide surve alt. Järjelikult hindab ka Thode individualismi kui renaissance’i põhiolemust kuid näeb selles keskaegsete jõudude loomuliku arenemise produkti. Pidades antiikkultuuri uuesti­sündi väheoluliseks kõrvalnähtuseks, tuletab Thode renaissance’i kultuu­rilise loomingu hiilgesaavutused vahenditult Õhtumaa keskaja vaimust.

Samasuguseid vaateid avaldab veel järsumal kujul Carl Neumann, muu seas oma sisukas kirjutises „Byzantinische Kultur und   Renaissancekultur”. Neumanni arvates   on   renaissance’ile omane individualism keskaegse arengu tulemus ja õigupoolest keskaja kõige õilsem õis. Oma elulised jõud ammutanud renaissance keskaegsest kristlikust kultuurist ja barbaarsuse värskest eluenergiast. Moderni kultuuri juured ulatuvat tagasi sügavasse keskaega, millest see kultuur otsejooneliselt olla arenenud. Teatava elustava lisandusena etendanud antiiksus renaissance’i ajajärgul tänu oma teadmiste ja kunstiliste saavutuste tagavaradele virgutava teguri osa, kuid tõeliselt loov element ei olevat ta suures kultuuriliikumises enam olnud. Niipea kui antiiksed traditsioonid ühel või teisel alal tõusnud domineerivale kohale, hakanud nad otsekohe takistama vaba loomisvõimet. Viimase väite tõenduseks toob Neumann Bütsantsi, kus klassiline vaim oma ratsionalismiga tõkestanud uue kristliku kultuuri arenemist. Just tänu antiiksete kultuurielementide säilimisele tardunud Bütsantsis vaimline ja usuline kultuur. Selle vastu võinud kristlikud ja barbaarsed jõud antiiksete elementide vähesuse tõttu Õhtumaal terve keskaja kestes takistamatult areneda, jõudes keskaja lõpul teatava küpsuseni. Renaissance’i aeg olnudki „ein Reifwerden der mittelalterlichen Kultur”. Renaisansce’i kunsti paremais saavutusis avalduvat keskaeg kõiges selles, mis temas suurt ja sügavat.

Loomuliku reaktsioonina Burckhardti kooli ühekülgsuste vastu on Thode ja Neumanni poolt esindatud vool tähelepanu pööranud jällegi ainult ühele elemendile äärmiselt mitmekülgse kultuurilise liikumise koosseisus. Vaielused mõlema voolu esindajate vahel viimaste aastakümnete jooksul on näidanud, et seda liikumist kerge ei ole ühe või teise sellele omase elemendi väljatõstmisega iseloomus­tada. Ikka enam hakkavad silma paistma üldises mõistes „renaissance” sisalduvad vastolud, sisemiselt täiesti ühtlase kultuuriterviku asemele astub mitmesuguseid eritendentse sisaldav ja mitmeid erisuuni osutav evulutsiooniline nähtuste seeria. Uuemate spetsiaaluurimuste (Brändi, Burdachi, Martini j. t. poolt) läbi on renaissance’i ajajärgu sisu äärmiselt rikastunud ja ähvardab purustada igasugused valemid ning skeemid. Viimaste aastakümnete saavutused renaissance’i aja uurimises tõendavad ad oculos, kuivõrra keerulised on mitmed Burckhardti poolt loodud ja alguses lihtsaina tundunud mõisted. Üldiselt domineerivad viimased veel praegugi renaissance’i probleemide teaduslikus käsitlemises, kuigi muudetud ja uuematele saavutustele kohandatud kujul, olles minetanud oma esialgse kategoorilisuse. „Hoolimata kõigest hilisemast tööst, seisab Jacob Burckhardti ehitus murdumatult”, tähendab üks viimaseist renaissance’i uurijaist. Kuid seda ehitust on niivõrra sageli ja põhjalikult ümber ehitatud, et vaevalt võib ära tunda selle esialgset kavatist. Et ajad uueks sünteesiks veel täis pole saanud, näitab uuemate sün­teetiliste renaissance’i käsitluste puudumine. Kuid seda suurema energiaga on töötatud mitmete eriküsimuste, näit. renaissance’i ole­muse ja selle vahekorra vana-, kesk- ja uue ajaga, kallal. Esitagem ka nende probleemide alalt mõningaid üldisemaid jooni.

  

5.

Humanistide poolt loodud mõiste renaissance’ist, kui sootuks uue kultuurilise sisuga ajajärgust, mis keskaegse barbaarsuse ja vaimupimeduse asemele astunud, tuleb uuemate uurimistulemuste põhjal täieliselt ebaõnnestanuks tunnustada. Nüüd on vastuvaidlematult tõestatud, et keskaja teisel poolel, alates XI sajandist, kõigil elualadel – majanduses, poliitikas, teaduses, kunstis – algas tähelepanuväärt tõusuaeg, millele hiljemini renaissance liitus selle tõusengu kõige küpsema ja väärtuslikuma lülina. Teisest küljest säilis, nagu seda juba Burckhardt oma töö viimastes osades oli näidanud, renaissance’i ajal küllaltki keskaegse vaimupimeduse ja ebausu jäänusi, millest isegi väljapaistvad humanistid ei suutnud vabaneda. Kõik renaissance’i aja tendentsid leiduvad kas või ainult algstaadiumis juba keskajal ja samuti võime kõiki keskaegseid tendentse veel renaissance’i ajajärgul tähele panna. Nii ei eraldu renaissance keskajast mingi sügava kuristikuga, nagu ennemini oldi arvatud, vaid moodustab sellega ühe arenguseeria, mille esimesed lülid hilisest keskajast vaevalt märgatavalt erinevad. Sellepärast oleks vähe otstarbekohane pidada teatavaid väiksemaid tõusuaegu keskajal ainult mingisugusteks renaissance’i eelkäijateks ja rääkida näit. Karolingide või Ottode eelrenaissance’ist, samuti kui paika ei pea terve Prantsuse vana korra vaatlemine ainult Suure Revolutsiooni põhjusena, mitte aga omapärase, iseseisva siseväärtusega ajajärguna. Hoopis õigem on hoiduda säärasest retrospektiivsest vaatlemisviisist ja näha keskaegseis „renaissance’ides” oma ette kultuuriperioode, mis omavad ainult rea ühiseid jooni päris renaissance’iga ja kuuluvad ühes viimasega Lääne-Euroopa kultuurilise arengu ühisesse ahelikku. Samuti oleks mõttetu paigutada renaissance’i „algusmomenti” ikka taha­poole ΧΙΙ-sse või isegi XI-sse aastasatta seda mööda mida rohkem keskaja uurimine selles ajajärgus nähtavale toob „renaissance’i” jooni ja idusid. Skolastilised vaielused selle üle kas kuulub renaissance oma olemuselt kesk- või uude aega, tõendavad omakord kuivõrra iga­nenuks ja vähe otstarbekohaseks on nüüdisaegse geneetilise ajaloo­käsituse seisukohast muutunud traditsionaalne ilmaajaloo jaotus.

Asja nii olles tekib küsimus, kas on üldse võimalik renaissance’t mõistele mingisugust sisu anda, mis selle mõiste olemasolu kuidagi suudaks õigustada. Ka seda küsimust on viimaseil ajul kaalutud, kus­juures renaissance’i mõiste säilitamine, peale väheste erandite, siiski otstarbekohaseks on tunnustatud. Hoolimata rohkearvulistest ühistest joontest hilisema keskajaga, hoolimata oma mitmekesisest sisust ja paljudest sisemistest vastoludest, moodustab XIV, XV ja osalt XVI sajand ikkagi teatava ühiste oluliste joontega ühiku, mis meid õigustab seda eraldama eelnevaist ja järgnevaist ajajärkudest.

Mitmed juba keskajal kujunenud nähtused omandasid neil sajandeil hoopis uue, endisest erineva tähenduse. Individualism, mille arengut keskaja viimaseil sajandeil on leitud usulises müstikas, filosoofilises aatlemises, lüürilises luules ja mujal, omandab renaissance’i ajal sügavama sisu ja suurema intensiivsuse. Ka keskajal leidus tugeva ja omapärase karakteriga indiviide, kuid need ei seadnud oma eneseteostust järsku vastollu tolleaegse orgaanilise elusüsteemiga. Selle vastu panevad renaissance’i aja individualistlikud tendentsid end maksma just keskajast päritud orgaanilise süsteemi kiuste. Renaissance’i individualism tunnustab teadlikult ja põhimõtteliselt indiviidi iseseisvat eneseväärtust ja tema õigusi vabaks, tõkestamatuks arenguks. Maist elu ja selle hüvesid hakatakse hindama kui iseseisvat, oma ette väärtust, mis enam ei omanda oma mõtet mingi transtsendentse ideaali kaudu. Huvid suunduvad ikka enam ilmlikkudesse nähtustesse, milliseid hakatakse harrastama teadlikult ja kartmatult. Uus suhtumine isikusse ja maisesse ellu avaldub uutes eluideaalides, mis vastavad uuele elutundele ja elukäsitusele. Transtsendentsete elusuunade kõrval kerkivad ikka nähtavamale kohale immanentsed. Oma vabanenud jõudu tundes elatakse intensiivselt ja püütakse elult võtta, mis see aga anda suudab: il vvuere risoltitamente on     elujõust ja energiaküllusest joobunud sugupõlvede hüüdsõnaks. Samal ajal areneb kriitiline suhtumine enda isikusse. Süvenetakse suure innuga oma hinge salapärastesse sügavustesse, püütakse analüüsida ja võimalikult lahendada enda psüühikas ilmenevaid vastolusid, tahetakse kõiki võimeid kultiveerida ja arendada. Kõige selle mõjul muutub isik renaissance’i ajal ilmekamaks tugeva­maks ja karakterikindlamaks. Ta erineb oma suuremalt vaimliselt küpsuselt iseteadvuselt ja tahtekindluselt eelmiste sajandite isikust samuti kui täisealine kujunenud mees ilmevaesest ja ebamäärase psüü­hikaga noorurist. Järjelikult ei kummuta individualistlikkude ele­mentide leiutamine keskajal veel Burckhardti väidet individualismist kui renaissance’i aja põhitunnusest vaid annab sellele vast ainult veidi pehmendatud kuju.

Suhtumine antiiksusse omandas renaissance’i ajal samuti kesk­aegsest hoopis erineva ilme. Uuemad uurijad, eestkätt E. Troeltsch on veenvalt tõestanud, et keskaeg ka Lääne-Euroopas hoopis tugeva­mini oli läbi põimitud antiiksete elementidega, kui seni oldi arvatud. Aristoteles ja Plaaton mõjutasid katolitsismi teoloogia kujundamist, müstilisis õpetusis kajastusid neoplatonismi ideed ja stoitsismilt laenatud loodusliku seaduse – lex naturae – mõistega, mis samastati Jumala seadusega, õigustas katoliku kirik põhimõtteliselt maise kultuuri ele­mente – riiki, ühiskondlikke korraldusi jne. – kristlikus ühiskonnas. Kuid kõik see ei sunni meid veel keelduma kõnelemast antiikkultuuri elustumisest renaissance’i ajal. Klassikalise kultuuri elemente kasutati keskajal ainult neis osis, mida võis rakendada katoliku kiriku ja krist­liku ilmavaate teenistusse. Vaimlise elu madal tasapind ei võimal­danud vääriliselt hinnata vanalt ajalt pärandatud kultuuriväärtusi. Keskaeg ei tunnud antiiksust kui niisugust, sest siis lihtsalt puudus kultuuri mõiste. Sellepärast oli antiikaja pärandus kaua surnud kapitaliks, millest kasutati ainult juhuslikult kätte sattunud ja kuidagi kasulikuks osutunud jäänusi. Alles kultuurilise arengu tõus keskaja lõpul võimaldas antiikse kultuuri sügavamat mõistmist, kuni vaimliselt iseseisvunud renaissance’i sugupõlved suutsid seda väärtuslikku pärandust täies ulatuses nautida.

Palju on juureldud küsimuse kallal, kuidas kooskõlastada renais­sance’i aja individualistlikku elutunnet klassiliste autoriteetide poole pöördumisega. Nüüd on selgunud, et ainult loomisvõimetud epigoonid vastuvaidlematult alistusid ideaalseiks peetud antiiksetele normidele. Loovad jõud nägid endis selle vastu antiiksete traditsioonide jätkajaid ja tundsid end antiikajast mitmeti kõrgemal seisvat. Kui nad siiski suure innu ja armastusega pöördusid selle poole, siis seetõttu, et nad uute ilmavaateliste ja teaduslikkude probleemide lahendamiseks seal leidsid väärtuslikku materjali. Pöördumine antiiksuse poole polnud sellega mingi juhuslik kapriis või vaimse orjastumise tunnus, vaid loomulik tee uute eluideaalide kujundamisel. Näit. leiti Ciceros juht, kes pidi humaniste vabastama vaimsest orjusest, mitte aga neid enda orja­deks tegema. Et Rooma kultuur Itaalias moodustas pealegi oma rahvusliku mineviku päranduse, siis polnud selle harrastamine mingi kunstlik kõrvalekaldumine õigelt arenguteelt, vaid uue kultuurilise liikumisega orgaanilises ühenduses seisev nähtus. Ammutades tead­misi antiikaja tagavaradest, harides oma maitset klassilise kirjanduse najal ja arendades uut ilmavaatelist süsteemi vanult aatlejailt oman­datud filosoofiliste mõistete abil, jõudsid Itaalia humanistid esimes­tena keskaegsest erineva kultuurini. Teised Lääne-Euroopa rahvad ei suutnud oma värsketest barbaarsetest jõududest hoolimata just antiiksete elementide vähesuse tõttu itaallastega sammu pidada. Järje­likult tulevad täiesti ekslikeks tunnustada C. Neumanni väited antiiksuse negatiivsest mõjust ja sekundaarsest tähtsusest uue kultuuri arengus.

Nii kujunes uute individualistlikkude jõudude liitumisest kõrge­väärtusliku antiikkultuuri elementidega uus tihe vaimline õhkkond, mis kõigis olulisemais osis erines keskaja katolitsismi orgaanilisest .süsteemist. Renaissance’i kultuuri on selle tõttu kaua peetud puhasilmlikuks nähtuseks, milles mõned vähesed usulised elemendid esi­nenud keskaegse ilmavaate Jaanustena. Nüüdisaja uurijaist rõhutab ikõige järsumal kujul renaissance’i ilmlikku iseloomu Paul Wernle, kelle arvates renaissance’i ajajärgul olevat puudunud moraalsed ja usulised ideaalid: siis piirdutud lihtsalt antud realiteediga ja individuaal­susega heas ning kurjas. Sel ajajärgul avaldunud varjamatult inimese loomulik elajalikkus (die natürliche Animalität) naudingu- ja sugutun­giga, võimu- ja kuulsusekirega, mis oli õilistatud peeneima esteetilise ja intellektuaalse haridusega südametunnistuse täielisel puudumisel. Renaissance’i aja religiooniks olnud iluduse kultus, isegi Plaatoni akadeemia usulisis otsinguis näeb Wernle „eine Überordnung der Aesthetik über die Religion”. Wernle vaateid pooldab pehmendatud kujul ja teatavate reservatsioonidega E. Troeltsch. Diametraal­selt vastupidisel seisukohal asub neis küsimusis ülal tsiteeritud töös Κ. Β u r d a c h, kes renaissance’i usulise sisu suhtes edasi arendab Thode vaateid. Burdachi käsituses esineb renaissance peamiselt usu­lise liikumisena, mille lähtekoha moodustanud XIII ja XIV sajandi müstilised ja chiliastlikud usulised otsingud. Need usulise tunde tõusuajad, mil kirglikult oodati terve elu uuenemist ja inimeste kõlblist uuestisündi, annud Itaalia ühiskonnale säärase intensiivse eluhoo, et selle tagajärjel paari aastasaja jooksul kunstiline ja teaduslik loomis­võime tõusnud ennenägematute kõrgusteni. Esimest suurt renais­sance’i esindajat  näeb Burdach   Cola  di Rienzos, kelle tseremoniaalses sümboolikas ta arvab leidvat üllatavat mõttesügavust ja ehtsat renaissance’i vaimu.

Wernle ja Burdachi poolt esindatud vastupidised vaated renaissance’i aja usulise külje kohta näivad mõlemad olevat äärmiselt ühe­külgsed. Mis puutub Burdachisse, siis samastab ta liiga kergesti usu­lise eschatoloogia unistused mingist sisemisest kõlblisest ja usulisest uuestisünnist renaissance’i aja mõistega kultuuri uuestisünnist, kui teatavast konkreetsest, tegelikult juba aset leidnud faktist. Burdach on renaissance’i mõistele annud selle tavalisest tähendusest niivõrra erineva sisu, et seda mõistet tema käsituses vaevalt võimalik kasutada konkreetsete ajalooliste nähtuste eritlemiseks ja piiritlemiseks. Ka Wernle väited renaissance’i puhasilmlikust iseloomust ei taha hästi paika pidada. Uus maise elu ja ilmlikkude hüvede väärtamine nõudis renaissance’i aja sugupõlvedelt teatavat seisukohavõttu ristiusu ideaalide kohta. Paul Mestwerdt leiab täiesti põhjendatult, et iga humanistliku püüdega samal ajal oli latentselt seotud mingi usu­line probleem. Uued usulised otsingud johtusid isiku autonoom­sest eneseteostusest üldise kultuurilise tõusengu pinnal, sest süvenenud eneseareng ei võinud ükskõikselt mööduda ilmavaate usulisest küljest. Omalt poolt mõjus kristliku kultuuriga vastolus seisva antiiksuse harrastamine selleks kaasa, et maiste ja usuliste püüete lepitamise prob­leem koondas endale alatasa tähelepanu. Nii ei saanud ilmlikud huvid terve renaissanse’i aja kestvusel täiesti elimineeruda usulisist vaid põimusid viimastega eri isikute juures kõige mitmekesisemais kombinatsioones. Ei oleks õige pidada renaissance’i aja usulisi otsin­guid mingisuguseks kõrvaliseks elemendiks või lihtsalt endise kesk­aegse ilmavaate Jaanusteks nagu mõned eelmised uurijad (Korelin j t) on teinud – needki otsingud kuuluvad ühes ilmliku eneseteostuse püüetega renaissance’i inimese psüholoogia oluliste elementide hulka. Üldiselt polnud peale mõne erandi renaissance’i usulised otsingud siiski niivõrra intensiivsed kui selle maised harrastused. Et viimaseid kerge polnud lepitada kristliku moraaliga, piirdusid humanistid tavaliselt ristiusu ja katoliku kiriku formaalse tunnustamisega, kuid nõudsid selle eest endale õiguse ristiusu kõrval omal viisil elada uskuda ja aadelda. Ristiusu otsekohest eitamist leiame neil ajul ainult erakordse nähtusena. Tegelikult kõrvaldasid humanistid siiski kristliku ilmutuse kuitunnetamise lõpliku kriteeriumi ja rajasid tee iseseisvaile vaimlisile väärtusile kiriku autoriteedi kõrval.

Peatunud mõnel tähtsamal renaissance’i uurimise probleemil, oleme näinud sel alal erinevaid seisukohti teineteisega teravasti kokku põrkavat. Osalt oma mitmekesise ja vastolulise sisu, osalt oma raskesti tabatava vaimse põhiolemuse tõttu ei alistu see kultuuriprotsess kergesti ajaloolisele tunnetamisele. Kuivõrra siin veel selgusetut ja otsustamatut, tõendavad viimaseilgi ajul korduvad katsed renaissance’i mõistet hoopis eitada. Et siiski meeleheiteks siin põhjust pole, näitavad viimase 70 aasta positiivsed saavutused renaissancei uuri­mises. Hoolimata kõigist puudusist omame praegu igatahes kindlamat ja ühtlasemat käsitust renaissance’ist kui mõnest pikemast periodoloogilisest ühikust, näit. keskajast. Viimaseil ajul ongi hakatud pidama produktiivsemaks ülesandeks koondada peamist tähelepanu kitsapiirilisemate, kuid sisemiselt ühtlasemate perioodide uurimisele ja soovi­tatud jaotada ilmaajalugu väiksemaisse 100-300 aastastesse perioo­didesse. Säärase jaotuse juures säilitaks renaissance’i aeg enam-vähem kindlailmelise tervikuna jagamatult oma koha. Elu ja ajaloo rütm ei pulseeri, kui Karl Joeli sõnu tarvitada, mitte ainult aastatuhandete raskes ja aeglases käigus, vaid samuti ka rutemini ringlevate ajajärkude omas. Suurte ilmaperioodide, ilmaajaloo passitoonide, kõrval võnguvad heledamad ülemtoonid, rutemini vibreerides, samuti kui minutinäitaja oma ringlemise kiiruselt tunninäitaja mitmevõrra ületab.

P. Treiberg

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1926

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share