Saksa ülikoolid ja teadus natside võimu all
Saksa ülikoolide ja teaduse tasalülitamise kohta on meil seni olnud võimalik ajakirjanduse kaudu mingit umbmäärast kujutlust saada üksikute sellelaadiliste lühikeste teadete ja märkuste kaudu. Nüüd on ameerika teadlane Edward Yarnall avaldanud õige põhjaliku teose selle küsimuse kohta. Raamat, mis kannab valju teadusliku uurimuse kriitikat, nii oma materjali täielikkuse ja usaldatavuse, kui ka aine käsitluse poolest. Mainitud teose alusel katsutakse allpool ülalesitatud teemat käsitleda, peatudes muidugi ainult meile huvitavate ning uudsemate sündmuste ja asjaolude juures.
Iga osa natside reformiprogrammist on omal viisil puudutanud ülikoole, nii administratiivne, majanduslik, militaarne, eugeeniline, ideoloogiline jne. Reformid on teinud oma puhastustöö, mille tulemusena saadi juhtprintsiibile ümberkorraldatud ülikool, millel puuduvad täiesti vaba institutsiooni tunnused, sarnanedes kõigi teiste riigiasutustega nagu postkontor jt. Kuid tüüpiline kõrgema kasvatuse asutus praeguses Saksas ei ole Ülikool, vaid tehnikainstituut ja selle lähedased sugulased – kutsekoolid. Kuna üldiselt natsid eelistavad praktilisi teadusi spekulatiivseile teadusile, mis tulevat sellest, et üldse just madalamad ja poolharitud keskklassid eelistavad esimesi, ja kuna ka natside võimukandjad on päritud puudulikult haritud keskklassist, siis jagavat ka nemad seda rahvalikku imestust praktiliste teaduste vastu, sest nende tulemused on neile ilmsed ja mõistetavad, üldse teaduse vastu näivad natsid olevat üsna ükskõiksed. Kui Max Planck olla isiklikult pöördunud Hitleri poole lõpetada teadlaste vallandamine poliitilisil põhjusil, ning rõhutanud füüsikaliste teaduste tähtsust rahvuslikuks heaoluks, siis vastanud sellele Hitler : „Rahvuslikku poliitikat pole võimalik muuta teadlaste pärast, kui juudi teadlaste vallandamine tähendab kaasaegse saksa teaduse hävimist, siis võime parem olla mõned aastad ilma teaduseta.” Teadused, mis omavad kaugemat praktilist tähtsust, kasutatakse propaganda otstarbeks, kuna teadusalad, mis ka selleks pole kasutatavad, jäetakse hoopis hooletusse. Propaganda nõiadoktorite edu seletab autor sellega, et kaasaja kodanik on kasvatuse produkt, seega siis õieti „poolkasvatatud”, kes on küll võimeline aru saama pealiskaudsest ideede suhetest, kuid ometi ei küüni neid täitsa intellektuaalselt taipama
Saksa teaduse kohta tuleb pikemalt peatuda allpool, nüüd jälgime ülikoolide tasalülitamiskäiku. Üldiselt on teada, et vabariikliku Saksamaa aegu eriti sotsid tundsid müstilist aukartust ülikoolide vastu ning nende eesmärgiks olnud – võita enda poole ülikoolid ja õppejõud, siis arvanud nad kõik võitnud olevat. Ka natsid on omistanud ülikoolele suure tähtsuse, kuid hoopis teise – vastupidise loosungi all: kui jõuame vallutada ülikoolid, siis oleme kõik vallutanud. Tõhusat kaasabi selles ülikoolide vallutamises pakkus üliõpilaskond, kuid kes selle eest oma osast mitte ilma ei jäänud, ka nemad said hoopis midagi muud, mis teenete eest lootsid. See on väga õpetlik ka teiste maade üliõpilaskondadele, kes samuti mõnikord on järginud natsüliõpilaste õnnetut loosungit: riigiga ülikooli ja professorite vastu! Nende korporatsioonid ühes kuulsa buršieluga läksid ajalukku. Tunnustati küll korpide ajaloolisi teeneid, kuid nad olevat oma pärimusi valesti kasutanud, selle õige vaimu olevat aga pärinud natsüliõpilased, neil tuli uksed sulgeda ja ühineda natsidega. 19. sajandi kestel saksa üliõpilased uhkustasid, et nad on teed ette valmistanud Bismarck’ile riigi ühendamiseks, pärast Maailmasõda nad taotlesid ehitada Suur-Germaaniat. Pettudes 1918. a. revolutsioonis, sai üliõpilaskond uue reaktsiooni kehastuseks, kes hakkas panema lootusi natsidele. Natside võimuletulekul öeldi neile, et nende unelmad ja lootused on täitunud Kolmandas Bügis, nad on täitnud oma ülesande, säilitades Bismarckiaegse patriotismi läbi sõja natsideni, üliõpilaskonna võitmisega oli saadud otsustav võit ülikoolide administratsiooni alal. Ülikoolid, olles ennem vana klassikalise kombe järgi jaotatud teaduskondadeks (fakulteetideks – see sõna kaotati üldse ametlikult tarvituselt), jaotati nüüd horisontaalselt kaheks funktsionaalselt erinevaks, aga poliitiliselt ekvivalentseks osaks – õppejõud ja üliõpilased (Dozentenschaft ja Studentenschaft), mõlemail oma juht, kes allub otse rektorile ja selle kaudu ministrile. Juhiprintsiip toodud ülikooli administratsiooni lihtsustamise ettekäändel. Kõik tähtsamad nimetused toimuvad muidugi ministri poolt, kuid nimepidi kandidaadid esitatakse rektori või vähema võimumehe poolt. Igal juhul on aga oma sõna öelda natside partei vastava üksuse juhil. Kaebuste ja palvete esitamiseks on kindel sõjaväeline kord.
Üliõpilaskonna osast „vana vaimu” väljarookimisel saksa ülikoolest esitatagu mõningaid näiteid. Berliini ülikooli üliõpilaskond esitas rektorile 12-punktilise märgukirja, milles juhiti tähelepanu „mitte-germaani” vaimule, nõudes, et juudi professorite tööd avaldatakse hehrea keeles ja saksa keeles avaldamise puhul märgitagu, et need on ,,tõlked”. Rektori korralekutsete vastasid üliõpilased, et nad austavad ainult neid õppejõude, kes õpetavad „õiges” vaimus, kuna ainult neil on nende usaldus. Kiilis nõudis üliõpilaskond 29 professori vallandamist, kellede seas oli ka kuulus füsioloog prof. H ö b e r, kelle tööd tõlgitud tosinasse keelde ja kes omab praegu hea positsiooni Pensilvaania ülikoolis.
Sellise üliõpilaskonna tegevuse vastu protestisid paljud kuulsad saksa teadlased, kes varemalt olid üliõpilaste „liikumisele” kaasa tundnud, mõned koguni loobusid ametist jne. Nii teatas Berliini ülikooli filosoofia- ja pedagoogikaprofessor Spranger, et ta ei saa kaasa tunda üliõpilaste „liikumisele”, kuna nüüdsed sündmused olevat teda veennud, et ta ei saa leida uue generatsiooniga sidemeid ning loobus õppetoolist, mille ta küll hiljem ajutiselt vastu võttis, kuid siis jällegi lahkus. Psühholoog prof. Köhler kirjutanud, et riigi „puhastamisel” heidetavat üle parda ka palju puhtsaksalist, milleta Saksamaa vaevalt suutvat elada – vabandades end: „Mitte, et ma armastaksin Caesarit vähem, vaid ma armastan Rooma enam.” Viimaks oli haridusminister sunnitud mõnede kaalukate teadlaste pealekäimisel ise üliõpilaskondi korrale kutsuma, kuna võimud ise tsiviilteenistuse seaduse alusel hoolitsevat õppejõudude „puhastuse” eest. Kuid siis just kuulutatud Berliini ülikoolis 6-kuuline juutide boikott.
Berliini ülikooli õppejõud olevat katsunud protestida ka uue rektori nimetamise vastu, kuna nad tahtnud edasi jätta prof. Kohlrausch’i, kelle asemele nimetati natside eugeenik E. F i s c h e r, muidugi asjata. Praegu olevat Bernini ülikoolis rektoriks endine tapamaja loomaarst K r ü g e r, 37-aastane, teaduslikule maailmale tundmatu suurus.
Mitteaarialaste pääsemine ülikooli olevat praegu peaaegu võimatu, kui keegi kavatsevat emigreeruda, siis ministri loal võivad need pääseda ülikooli. Paljud juudid õppivat välismaal. Pealegi on neil keelatud üldse paljude kutsete pidamine. Esimesi olnud loomaarstikutse keeld. Näib, et see seni väljapaistmatu teadusala on viimasel ajal võimeline andma ,,sobivaid” mehi, üldiselt uus karjäärivõimaldav kutse, seepärast siis muidugi juutidele keelatud.
Millise ulatuse on tegelikult võtnud õppejõudude vallandamine ja milliseid kaotusi on see toonud saksa teadusele, selle kohta on esitatud päris ulatuslikke andmeid, üldse on vallandatud teadlasi (prof. ja assist.) 1615 ning sellele lisaks 96 mitmesugust kultuuritegelast, ülikooli õppejõude on vallandatud üle 15%.
Kõige rohkem vallandatud on just ülikoolest – 953, kuna tehnikainstituudes, kaubandusülikooles jne. on neid palju vähem. Vallandatuist olevat kindlail kohtadel 384, ajutiselt kohal 302, kohata 460 ja 517 kohta puudub vastav informatsioon, nende hulgast olevat mõned surnud, kolm enesetapmise teel. Kõige rohkem vallandatud õppejõude tegutseb Inglismaal (226), siis Ühendriiges (167), Palestiinas (48), Türgis (48), Prantsusmaal (58), Šveitsis (33), Rootsis ja Venes (16), Taanis ja Austrias (17), Balti riiges (1), seegi Eestis jne. Eriala järgi on vallandatud 423 arsti, 413 matem.-loodusteadlast, 293 sotsiaalteadlast, 208 humani taar teadlast, 132 juristi ja siis teisi palju vähem.
Vallandatutest on 78,5% juute (umb. 800), nad moodustavad kogu Saksa õppejõududest 17,5% (juute Saksa rahvaarvust on ainult 1%). Saksa Nobeli laureaadest oli 25% juute. Vallandatute seas on ka viis Nobeli laureaati: O. Meyerhof, James Franck, Einstein, F. Haber ja Gustav Hertz. Kuidas natsid hindasid kuulsaid teadlasi, sellest järgmine huvitav lugu, mis juhtus Fritz Haberiga, kes muidugi juut, kuid kes leiutas kunstliku lämmastiku töötlemise viisi Maailmasõja aegu, mis oli tookord Saksamaale väga tulus. Ta oli keiser Wilhelmi teadusliku instituudi direktor 22 aastat – algusest saadik. Talt nõuti, et ta loobuks oma juutidest kaastöölisist, Haber protestiks lahkus ametist. Ta suri paari kuu pärast Šveitsis. Minister Kust olla Haberi lahkumise puhul öelnud: „On tähtsam, et teadlane õpetab oma õpilasi õiges maailmavaates, kui et ta teeb leiutusi ja avastusi.” See Haberi tegu – umbusu avaldamine natside poliitikale – tasuti talle pärast surma kätte. Wilhelmi instituudi 25. a. juubeli puhul ilmunud väljaandes olevat teda ainult kahel kohal nimepidi mainitud, tema teenetest muidugi olla vaigitud. Kui tema sõbrad tahtsid korraldada tema mälestusaktust, siis keelatud sellest osa võtmine kõigil ülikooli õppejõudel ära.
Natside ülikooli eesmärk olevat väljendatud ühes salajases dekreedis järgmiselt: Viia teaduslik uurimine võimalikult tihedasse seosesse rahvusliku poliitika vajadustega ja meie rahvaga. Vastavalt sellele on muidugi ümberkorraldatud kursused, üliõpilaskond jne. üliõpilaste arv on üldiselt vähenenud üle 30%. Üliõpilaste arvu piiramisega taheti vähendada osalt tööpuudust, tehnikaülikooles ei ole üliõpilaste arv praegu piiratud, kuna taotletakse võidelda praktiliste kutsete alahindamise vastu. Kõige rohkem on üliõpilaste arv langenud majandusteaduse alal, kuna üllatavalt koguni tõusnud on katoliikliku teoloogia ja farmaatsia alal. Esimesel alal on see vist ilmseks protestiks poliitilise teoloogia vastu. Arvatavasti on katoliiklik kirik jäänud vaatamata natside totaliseerimisele teatud vaimseks ja majanduslikuks pelgupaigaks. Ainult katoliiklikud filosoofilis-teoloogilised ülikoolid ja tehnikaülikoolid on säUitanud oma 1932. a. taseme üliõpilaste arvus.
Kõikide humanitaarainete õpingute alguses olevat kaks esimest semestrit tutvumiseks rassilise teaduse põhjendamisega; siis sellised loengud nagu rass ja sugukond; antropoloogia ja eelajalugu; saksa rahvuspoliitiline arenemine, eriti viimase sajandi jooksul jne. Majandusteaduse õppekava sissejuhatuses olevat öeldud: tuleb pöörduda oma vanade ideaalide juurde, teenida riiki ja rahvast, millest 19. sajandi liberalistlik ja internatsionaalne perspektiiv oli ta kõrvale eksitanud. Berliini ülikooli majandusosakond ühendatud Berliini Kaubanduskooliga, et „kindlustada üliõpilaste tihedaid sidemeid teooria ja praktikaga” – juba meilgi mõnede õppeasutuste puhul tuttavaks saanud põhjendus!
Omajagu huvi pakuvad ka üliõpilaste auhinnatööd, mis tehakse muidugi kollektiivselt – gruppides. Seal esinevad sellised teemad nagu: juutide mõju teadusele ja kunstile; rassiidee kultuuri kujundava jõuna. Danzigl tehnikaüliõpilased on võitnud auhinna tööga „Danzigi noorus võitluses Danzigi vabalinna vastu Versailles’st tänapäevani”. Königsbergi üliõpilased on saanud kõrgeima auhinna töö eest „Clemenceau ja demokraatlik natsionalism Prantsusmaal”, kus olevat osavasti võrreldud saksa vaateid ja prantsuse „lääne” omi. Minister Kust on kutsunud üliõpilasi – ajuga töötavaid – ühinema rahvuslikus võitluses „rusikaga” töötavatega, üliõpilaste juht vastanud, et natsüliõpilasil olevat nende võistlustööde tulemustega võimalus näidata kogu maailmale, et jutt teadusliku töö langusest Kolmandas Riigis on tühi jutt.
Ülikooli õhkkond on kõike muud kui rahulikku teaduslikku tööd soodustav. Suurt vaeva nähakse ülikooles ühisvaimu treneerimisega, tahetakse õppejõude rohkem sotsialiseerida, et murda vana barjääri üliõpilaste ja professorite vahel, ühised kehalised harjutused teevad siin oma töö. Rektori kirjavahetusest õppejõududega selgub, et neil on sunduslik osa võtta üliõpilaskonna gümnastlikest demonstratsioonest – et sel teel väljendada ühtsust üliõpilaskonnaga. Igas ülikoolis ilmub ametlik bülletään, mis saadetakse 2 korda kuus õppejõududele, kus esimesel leheküljel seisab hoiatus „ainult ametlikuks tarvitamiseks” ja „publikatsioonid lubatud minu nõusolekul”. Neid jälgides selgub, et on keelatud kirjutada teaduslikes ajakirjus artikleid, neid enne rektorile esitamata. Igaüks on kohustatud kohe teatama, kui ta on saanud mingi kutse välismaal esinemiseks või mõnest pidust osa võtmiseks. Sellseid kutseid võib jällegi vastu võtta ainult ministri nõusolekul, üldse peab 6 nädalat ette teatama, kui keegi kavatseb osa võtta mingist koosolekust välismaal, loenguid pidada või uurimist teostada. Uurimiste teostamiseks välismaal antavat äärmiselt napilt summasid.
Kuid Hitleri piltide ja büstide ostuks kästakse raha võtta ülikooli summadest nii palju kui kulub.
Akadeemilisest vabadusest pole jälgegi, sellest kirjutatakse hanejalus ja öeldakse, et seda pole üldse olemas, ka teisis mais polevat seda tegelikult. Sakslased tunnustavad Hegeli doktriini vabadustest, seda olevat Heidegger kohaldanud üliõpilaskonna kohta järgmiselt: „nad võivat leida ainult õiget akadeemilist vabadust, olles seotud kolmel viisil: rahvustervikuga tööteenistuse kaudu, rahvusega sõjaväelise teenistuse kaudu ja oma rahva intellektuaalsete vajadustega teadusteenistuse kaudu.”
Teaduslik objektiivsus – seda polevat samuti olemas, see olevat kadunud ühes liberalismiga, pealegi kõik subjektiivne olevat kõigil rahvuse lojaalseil liikmeil kõigis asjus üks ja sama.
Praegune saksa teadlane oma ebaakadeemilise vabaduseta ja kindluseta õhkkonnas võivat öelda, „meie oleme vaid õlekõrred tuules, vastutus tuleviku eest on diktaatorite kätes”. Milline on ehtsaksa teadus, sellest paar näidet. Nii kirjutavat prof. L e n a r d oma neljaköitelises „Saksa füüsikas” … ,,Saksa füüsika – küsitakse. Peaksin õieti ütlema aaria füüsika või põhja rassi füüsika, nende füüsika, kes on mõõtnud realiteedi sügavust… Aga mulle võidakse vastata, et teadus on ja jääb rahvusvaheliseks. See on vale. Realiteedis teadus kui iga teine inimlik produkt on rassiline ja tingitud vere poolt.” Teine teadlane kirjutanud eelmainitud teadlase kiituseks järgmist: ,,Viisteist aastat tagasi, kui relatiivsus tehti kõrge teaduse jumalannaks … Lenard astus julgelt vastu sellele üldisele hullustusele ja kirjeldas seda kui nonsensi. Tema vahvat esinemist 1920. a. Nauheimi kongressil mäletatakse alati kui austavat talle ja häbistavat prof. Planck’ile, kes oli teeninud Einsteini adjutandina jne.”. Natsid nõuavad erilise „saksa vaimu” osutamisele kõigis teaduslikes töis, mis aga vaevalt küündivat kaugemale tiitellehest, pühendusest ja eessõnast. Teadus olevat muutunud mingiks poliitiliseks teoloogiaks. Et sellest teadusest välismaal lugu ei peeta, see selgub ühe rektori kirjast õppejõududele, kus kurdetakse, et saksa teaduslikud ajakirjad olevat väga palju kannatanud, eriti välismaal, selline hädaohtlik olukord ähvardavat kahjustada saksa teaduse prestiiži, selle vältimiseks annab tark rektor järgmisi näpunäiteid: 1) tuleb artikleis püüda mõtte lühiduse ja karmuse poole, ära jättes pikki sissejuhatusi ja 2) püüda vähendada toimetajate tasu.
Selline natslik teadusetegemine leiab muult maailmalt täit taunimist, leitakse, et Saksamaa on kiiresti langemas intellektuaalse provintsialismi laugastesse. Kui 1936. a. Rockefelleri Foundationi president oli edasi andnud Keiser Wilhelmi instituudile varem määratud toetust, siis olla ta öelnud, et kui oleks ette nähtud praegusi teaduse tingimusi Saksamaal, siis poleks kindlasti seda toetust üldse määratud, sest teaduse maailm olevat maailm ilma lippude ja frontideta.
Analüüsides saksa teaduse ja ülikoolide saatuse sügavamaid põhjusi, leiab autor, et mõned neist juurduvat juba kaugemas ennenatslikus ajajärgus. Saksamaa saatus näivat üldse kõikuvat provintsialismi ja kosmopolitismi perioodide vahel, esimene madalama ja teine kõrgema kultuuri periood. Aga liiga palju kosmopolitismi, vaatamata oma viljastavale mõjule, ähvardavat individualiteedi kaotamise mõttega ja siis tulevat põgeneda teise äärmusse, vaatamata selle kultuurilise stagnatsiooni tendentsile, ent see laseb tal tunda end tõsise sakslasena. Saksamaa olevat nüüd astumas sellisesse enesessesüvenemise perioodi, protestiks liiga suure välise mõju vastu. Katsed otsida igalt poolt omapära ning vältida võõrast (näit. võõrsõnadegi väljarookimine keelest) olevat selles mõttes sümptoomsed.
Üldiselt nõustutakse ka sellega, et ennenatslik saksa ülikool ja teadus oli langenud palju sellest hiilgavast tasemest, mille nad saavutasid 19. sajandi viimaseil kümneil, kui Helmholtz, siis Berliini ülikooli rektor, võis uhkustada, et ainuüksi Saksamaa teiste Euroopa riikide hulgas hellitab täielist teadusliku diskussiooni vabadust oma ülikooles. Kui Kuno Francke kirjutanud, et saksa karakteri intellektuaalne ja religioosne vabadus on Saksa riigi vabaduse õiged kaitsjad, üheks kirstunaelaks saanud ka halvasti lahendatud (õieti lahendamata) teadlaste järelkasvu probleem, kuigi ülikoolid olid riigi ülalpidamisel, ometigi tulnud noorel teadlasel alustada karjääri oma rahadega. Muidugi on ka Maailmasõda oma otseste ja kaudsete põhjustega ülikoolide ja teaduse langusele kaasa aidanud.
Lõpuks olnud saksa ülikoolid ise seesmiselt täiesti jõuetud ning kannatanud üksikute klikete ning „koolide” terrori all. Mis ilmnevat ka selles, et ülikoolid oma tasalülitusele olevat osutunud v ä g a jõuetut vastupanu, võrreldes näit. kirikuga, õppejõud olevat kaotanud kontakti muu maailmaga ja üliõpilastega – olles viletsad õpetajad ja nõrgad patrioodid. Natside peaargumendid ülikoolide suhtes olnud „ülespetsialiseerumine” ja see, et nad olevat olnud radikalismi ja juutide soojad pesad, ning et tülikad degenereeruvad kiiked türanniseerinud ülikoole, kus teistel väljaspool kliket olevail polnud midagi öelda ega olnud nende „koolide” vaadetega mittenõustujail mingit eduvõimalust.
Muidugi tõsisemad saksa teadlased ei pea praegust korda sugugi rahuldavaks. Nii olla kuulus kirurg F. Sauerhruch kuskil arstide kongressil esinenud juba nõudmisega, et poliitiline režiim jätaks teaduse omaette, kuna muidu tal tulevat kahetseda tulemusi, kuna ainult vaba teadus olevat võimalik ja kõige kasulikum. Mõned raamatu autoriga kokkupuutunud teadlased olevat vastanud küsimusele, kas natside revolutsioon hävitab saksa kultuuri, et see polevat võimalik – kui see osutuvat võimalikuks, siis selline kultuur polevatki vääriline elama, kuna ta osutus nii nõrgaks. Pealegi olevat intellektuaalne tegevus juurdunud sügavasse sakslase loomusesse, mida pole võimalik hävitada nagu hingamist ja seedimistki. Ei tulevat ka unustada, et kultuurü olevat halb tendents kaotada sidet aktuaalsusega. Saksa rahvas olevat Euroopa peavaluks Vene enamluse vastu, ta pidavat tegutsema Ida ja Lääne tasakaalustajana, mõlemalt poolt tulevad äärmuslikud tendentsid tulevat võita, selleks olevat tarvis luua rahvuslikku uhkust ja eneseusaldust, kui see möödas, võitvat saksa kultuur ja teadus jälle tagasi oma positsiooni maailmas ja vahest on see siis noorem ja värskemat tüüpi kultuur…
Hinnatavate tulemustena natside reformis mainib autor akadeemiliste kutsete alal tööpuuduse kaotamist, pummeldava üliõpilase kaotamist ja selliste juudivastaste aktsioonide ja löömingute ärajäämist saksa ülikooles, nagu need esinevad veel Varssavis ja mujal.
Muudes – teadusele kasulikkudes tulemustes annab autorile kahtlemiseks põhjust traditsioonilise akadeemilise vaba õhkkonna lõhkumine, mis on delikaatne kombinatsioon faktoreist, mis mõjunud pika aja jooksul, õppekava koormamine tülikate kohustega nii õppejõududele kui professoreile, ei olevat selles mõttes nii tähtis, kui just vaba diskussiooni võimaluse hävitamine, ametliku dogmaatilise maailmavaate ettekirjutamine ja auditooriumide politiseerimine.
Keegi saksa filosoof olevat praegusi ülikoole arvustades öelnud, et saksa ülikoolid, milledelt omal ajal laenasid oma iseloomu ameerika ülikoolid, olevat nüüd omakorda laenanud nende kõige halvemaid omadusi nagu atleetika, piiratud kutselikkuse idee jne.
Lõpuks tuleb küsida, kas selline juhiprintsiibi kultuuriline provintsialismi ei hakka viimaks ka mujale levima, ka teistele „juhtidele” meeldima ning siis ka mõningate teiste rahvaste teadust ja kultuuri kahjustama? Siin peitub suur hädaoht väikerahvaile. Juba ilmnebki mõnelpool selliseid tendentse, mis esialgu avaldub klassikalise hariduse ja kultuuri alahindamises, igasuguse kutselikkuse ja „praktilise” eelistamises ja „imetlemises”. On imelik, et selline ,,m a h a lõhkuv” kallak (nagu iga pahe) kiusab järeletegemisele isegi nüüdsetel ülesehitavatel aegadel.
O.
Akadeemiast nr. 2/1937
