Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Hans Kruus, „Vene-Liivi sõda (1558-1561)”, Tartus, 1924, K.-Ü. „Looduse” kirjastus.

Juba poolteist aastat tagasi ilmus noore teadusmehe sulest, kelle nimi ülal toodud, lai uurimus Vene-Liivi sõja kohta aastail 1558-1561, sisaldades ka Liivi ordu langemise kirjelduse. Teatavasti on nende saatuslikkude aastate kohta ajaloolises kirjanduses kogutud ja trüki­tuna välja antud iseäranis palju materjali nii kodu- kui välismaalt (Bienemanni, Schirreni j. t. poolt). Selle materjali najal on teose autor katsunud anda ülevaate XVI aastasaja Liivimaa katastroofi kohta, mis ei piirdunud üksi Baltimaaga, vaid avaldas tunduvalt suurt mõju kõigi naabermaade – Vene, Poola, Daani ja Rootsi – aja­loole – mõju, mis, vähemalt väliselt, ulatus veel palju kaugemalegi. Tuletagem meelde, milline tähendus oli Liivi orduriigi langemisel Rootsi suurriigi tekkimisloos, mis see on tähendanud Poola ja Vene ajaloos ja kuivõrra sügavalt on see katastroof üldse mõjutanud polii­tilist seisukorda ja riikidevahelisi suhteid Põhja-Euroopas!

Küsimused, mis meile esitab Liivi ajalugu aastailt 1558-1561, on arvurikkad ja mitmekesised. Paljusid neist on autor oma töös katsunud selgitada, teised neist on jäänud kas hoopis puutumata või on nad ainult osalist selgitamist leidnud, mis asjaolu teadagi aru­saadav, kui arvestada autori poolt endale valitud teema iseloomu. Peab möönma, et kõik oluline on leidnud käsitlemist. Nii jääb spet­siaaluurimuste jaoks üle selgitada küsimusi, mis meile, kui autori tööga sügavamalt tutvuda, esinevad alles lahendamatute probleemidena.

Autor ei ole puudutanud mitte ainult Vene-Liivi sõja välist sünd­mustikku neil aastail, vaid eriliselt rõhku pannud just poliitiliste olu­suhete arengu uurimisele, nagu seda juba tema teose eri peatükkide pealkirjadki näitavad: „Diplomaatilise eelvõitluse järk… (-1558)”, „Liivi välisabi otsimas (1558-1559)”, „Liivi rahvusvahelises keerises ja ordu langus (1560-1561)”. On ju ka selge, et käesoleva teema puhul tuleb eriliselt rõhku panna selle poliitilisele küljele: mitte vene­laste pealetungimine ei kukutanud orduriiki, vaid viimase languse olu­lised põhjused peituvad loomulikult palju sügavamal.

Käesolevate ridade kirjutaja ei taha siinkohal pikemalt referee­rida mag. Kruusi tööd, mis kindlasti juba tuttav „Ajaloolise Ajakirja” lugejaskonna enamikule. Ei taha ta ka esitada neid mõningaid mär­kusi, mis vast autori väidete vastu võiks teha, või eriarvamisi, mis eri isikute juures loomulikult tekivad suure teadusliku materjali käsi­tamisel. Tahan selle vastu juhtida lugejate tähelepanu mõnele küsi­musele ja probleemile, mis esile kerkinud töö lugemisel ja sellega sügavamini tutvumisel ja mille selgitamine küll peab jääma järgnevate uurijate hooleks, kel vast käesoleva teema suhtes korda läheb uusi materjale ligi tõmmata.

Kui me püüame selgusele jõuda 1558-1561 aastate katastroofi põhjuste ja iseloomu kohta, kerkib meil otsekohe meelde küsimus Saksa riigi suhtumisest Liivimaaga nii kõnesolevail aastail kui ka mõni aeg varemini. Reimann on ühes väikses uurimuses „Das Verhalten des Reiches gegen Livland in den Jahren 1559-1561″ (Historische Zeitschrift, 1876) seda küsimust võrdlemisi pealiskaudselt puudutanud. Mainitud kirjutusele rajab ka meie autor oma uurimised selles suhtes. Reimanni artikkel moodustab aga meie arvates ainult mingisuguse väikse orienteeriva ülevaate, mis käsitleb, nagu juba tähendatud, teema ennast ainult üldjoontes. Liivimaa suhted Saksa riigiga olid niivõrra lähedased ja sidemeid oli nõnda palju, et oleks võidud keisri poolt oodata palju suuremat huvi ja tähelepanu juhtumisel, mil päevakorral seisis küsimus Liivi orduriigi seismisest või langemisest. Meie märkame, et liivimaalased ise olid keisrile pannud suuri lootusi. Meile on juhuslikult teatavaks saanud kaks algdokumenti, mis huvitaval viisil valgustavad seda vahekorda. Näh­tavasti on 1553. a. esimesel poolel Liivimaalt saatkond saadetud tol ajal Madalmaadel viibiva keiser Karl V juurde, et temalt abi paluda venelaste vastu. 27. juunil 1553. a. Brüsselis dateeritud kirjas annab keiser Liivi ordumeistritele loa vaenlaste vastu Rootsist abi otsida ja samal päeval annab ta kaitsekirja tartlastele. Need kirjad on äärmi­selt huvitavad selles suhtes, et nad näitavad, kuivõrra vähe võis keiser 1553, a. liivimaalastele abi anda. Viis-kuus aastat hiljemini olid abiandmise tingimused kujunenud veel raskemaks: de facto oli see toetus, mis Liivi ordu ja Liivimaa elanikud võisid keisrilt saada, peaaegu ilma mingisuguse väärtuseta. Pealegi oli nüüd Poswoli leping vahekorra rikkujana vahele tulnud, ja saadud lubadus, et keiser oma saa­dikuil laseb Moskvas Liivimaa eest kosta, ei tähendanud tõepoolest midagi. Pakuks eriliselt suurt huvi sügavamale tungida sellesse aines­tikku, mis valgustab Saksa riigi vahekorda Liivimaaga 1550-dail aas­tail, ja tutvuda nende motiividega ning põhjustega, mis keisrit takis­tasid Liivimaale abi andmast. Et Reimann seda võrdlemisi pealiskaud­selt teinud ja et võimalik on palju sügavamini ainesse tungida, on meie arvates täiesti selge.

Nagu ülemal selgitatud, andis keiser Karl V 1553. a. suvel Liivi ordumeistrile „loa” Rootsist abi palumiseks venelaste vastu. Harilikult kõneldakse Russovist ja Hiärnist laenatud teadete põhjal, et ordumeister Heinrich von Galen saatnud 1554. a. sügisel Paide foogti Berendt von Schmerteni Gustav Waasa juurde, et teda Vene vastu õhutada, lubamisega Liivimaa poolt Rootsile peatset sõjalist toetust. Säärane teadaanne esineb ka praegu refereeritavas teoses (lhk. 29). Asja tõeline käik on aga Rootsi allikate järgi järgmine. Juba 1553. a. sügisel saatnud ordumeister Rootsimaale saatkonna, ülesandega Rootsi kuningale selgeks teha, et rahu Liivi ja Vene vahel lähemal ajal peab lõppema ja et karta tuleb venelaste pealetungimist ühes sellega kaa­saskäiva verevalamisega ja maade hävitamisega. Juhtumiseks, mil see moment peaks kätte jõudma, soovis ordumeister Rootsilt abi, teatades, et ta valmis ka Rootsi valitsusele abi andma, kui Rootsimaa peaks kokku põrkama oma vana vaenlasega. Rootsi uurija Emil Hildebrandi arvates andnud Gustav Waasa nähtavasti neile ettepanekuile eitava vastuse.

Kuid Rootsi kuningas oli siiski niivõrra asjast huvitatud, et ta järgmisel, 1554-dal, aastal ordumeistri juurde saatis oma sekretäri Joachim Burwitzi, kellele küll ülesandeks ei tehtud lepingu sõlmimise asjus läbirääkimisi pidada, vaid ainult koha peal tutvuda oludega Lii­vimaal ja Vene-Liivi vahekorraga. Ei oleks kohanegi olnud mingisu­gusesse lepingusse astuda: oli ju ordu peaaegu samal ajal sunnitud alandavail tingimusil uuendama oma rahulepingu venelastega. Burwitz veetis Liivis 1554.-1555, a. talve ja esitas viimati mainitud aastal Gustav Waasale üksikasjalise aruande oma tegevusest meie maal, oma muljeist ja tähelepanekuist. See raport on meie teades künni käesoleva ajani tundmatuks jäänud. Selgeil sõnul kirjeldab saadik selles ärahellitatud aadli ja ülikurnatud talupoegade elu: talu­pojale olnud „õndsuseks”, kui ta saanud aganaleiba süüa ja kaevust vett juua. Ka rõhutab Burwitz, nähtavasti ordumeistri pealekäimiste mõjul, et Liivi ordule midagi ei võiks olla tähtsam, kui liit Rootsi ja Soomega ning et niisugune liit võiks olla ka Rootsile kasulik, sest ordu oleks kindlasti valmis vastavail tingimustel ka Rootsimaad aitama.

Kui põhjalikult Gustav Waasa, kes nähtavasti usaldama hakkas neid kujutusi Liivi ordu suhtes, pettuma pidi, seda sai ta juba mõne kuu järgi selgesti näha. On kindel, et ta 1555. a. suvel oma väge­dega Soomemaale siirdudes lootis von Galenilt abi saada. Kui kuningas 13. augustil Turgu jõudis, sai ta seal kokku Liivi saatkonnaga. Saadikud teatasid kuningale Venega tehtud lepingust, juurde lisades, et rootslastel võimalik saada Liivist palksõdureid, kuid nad ei võinud Gustav Waasale anda mingisuguseid lubadusi. Olles väga huvitatud Rootsi suurtest varustustest, küsisid nad lõpuks nagu imestades, kas tõesti olevat mõtet alustada Vene vastu sõda. Seda kuuldes keenud Waasade kuum veri üle ja kuninga kannatus olnud otsas. Ta vastas, et tal tõepoolest tõsised plaanid olevat ja et ta ordumeistri lubaduste põhjal lootvat ordu ühinemist tema poolt alustatud üritusega. Saadi­kuil puudusid aga selles suhtes volitused täiesti; just vastuoksa sele­tasid nad, et ordul olevat võimata murda alles hiljuti sõlmitud lepingut. Gustav Waasa oli üldse väga umbuskliku iseloomuga, ja kui temale nüüd näis selgeks saavat Liivi ordumeistri püüe teda petta, oli kõik kuninga usaldus viimase vastu silmapilkselt otsas. Liivi saatkonna vastuvõtmisel Turus 1555. a. augustis kujunenud meeleolud moodus­tavadki selle psüholoogilise momendi, mis määrab Rootsi valitsuse edaspidise politika Liivi küsimuses. Siit peale oli Gustav Waasa eluajal asjata Rootsilt mingisugust abi oodata.

Meile paistab, et Rootsi vahekord Liiviga, Burwitzi missioon ja tema  seletuskiri  Rootsi  valitsusele,  läbirääkimised Turus  1555. a. augustis ja Gustav Waasa seisukoht Liivi küsimuses, et need nähtused ja asjaolud uurimisele võivad esitada mõningaid tänulikke teeme, mille valgustamine tundub olevat õieti tarviline.

Tutvudes Liivimaa kohta käivate allikatega Taani riigiarhiivis, oleme võinud veenduda selles, kuivõrra vaja oleks uuesti ja põhjali­kumalt käsitella hertsog Magnuse tulekut Liivimaale ja terve selle küsimusega ühenduses seisvaid probleeme. On küll tõsi, et v. Busse on juba pikemalt peatunud hertsog Magnuse elulool oma töis nii hert­sogi enda kui ka tema sekretäri Rembert Geilsheimi kohta ja et Moll erup oma töös Taani-Liivi suhete kohta asetab oma käsitluse raskuspunkti just orduriigi viimastele aastatele. Siiski näib meile, et ei ole senni küllaliselt rõhutatud ühendust, millises Magnuse saatmine Liivimaale a. 1560 seisis Taani valitsuse politikaga Rootsi ja Poola suhtes. Magnus oli küll teatavasti võrdlemisi tähtsuseta isik, kuid tema kaudu kavatses Friedrich II etendada samasugust suurt osa nagu hiljemini Iwan IV. Magnusele piiskopkonna hankimine Saaremaal seisis palju sügavamas ühenduses Gustav Waasa ettevaatliku politi­kaga, kui seda tavaliselt toonitatakse. A. 1868 ilmunud Αnnerstedti töö, mis küll kohati vananenud, annaks põhjalikumal kasu­tamisel palju rohkem, kui seda Mollerup ja tema järgi ka praegu refereeritava teose autor on kõne all olevas küsimuses jaksanud pakkuda.

Üldiselt on mag. Kruusi töö harmooniliselt ja rahulikult kirju­tatud, modern ja metoodiliselt tehtud teaduslik töö, samal ajal siiski väga kerge ja loetav, nii et ka laiemad ringkonnad kindlasti seda huviga võivad lugeda. Autor ei armasta kaugemaleulatuvaid hüpo­teese, vaid põhjendab oma selge esituse tema käepärast olnud suurele materjalile. Ta jätab meelsamini mitmed küsimused, mida käesoleva materjaliga tarviliselt lahendada ei saa, lahtiseks ega konstrueeri midagi konstrueerimise enda pärast. Sellepärast jätab teos küllaldaselt spetsiaalsemaid probleeme lahendamiseks järgnevaile uurijaile, kes sooviksid süveneda Liivi ajaloo saatusrikkamasse ajajärku aastail 1558-1561.

A. R. Cederberg.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1926