Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

18 Apr

Liivi orduriigi hukkumise põhjusist.

 

    

Üks dramaatilisemaist ajajärkudest meie kodumaa ajaloos, põnev oma sündmustikuga, laiaulatuslik oma tagajärgedega, on kuueteist­kümnenda aastasaja teise poole algus. Vene-Liivi sõjas 1558-1561. a. langeb varemeisse ligemale kolm ja pool aastasada kestnud Liivi orduriik oma sisemistes vastoludes ja ebasoodsas rahvusvahelises konjunktuuris, olles jõuetu vastupanuks Moskva ümber koondatud tõusva Idaslaavi riigi pealerõhumisele. Lõhkikäristatud Liivi konföde­ratsiooni osad alistatakse vägevamaile naabritele – Taanile, Rootsile, Poolale ja Venele. Kuna selle ajajärgu sündmustikku oleme lähemalt käsitlenud mujal, tahame siin ainult pilku heita nende tegurite peale, mis mõjutasid Vene ja ordu vahelises sõjas hukkunud Liivi poliitilise organismi lõpliku languse.

Kahepoolsed tegurid tulevad siin arvesse, nii sisemised kui välised. Kogu sõja sündmustik, diplomaatilise eelvõitluse järk ühes arvatud, paljastab erilise rõhuga Liivi sisemist lagunemist, konföderatsiooni osade äärmist partikularismi ja vastastikust antagonismi, mis sai saatuslikuks sellele poliitilisele organisatsioonile. See rois­kumine ja selle välised sümptomid on seevõrra selged ja kindlad tõsiasjad, et neid siin pole tarvis eriliselt rõhutada ja tõestada. Ka balti-saksa ajaloolased, kes vähegi objektiivsed püüdnud olla, pole suutnud neist vaikides mööda minna. Küllalt meeldetuletada siin Balti ajaloo populaarsemate üldkursuste käsitust, nagu Richter, Rutenberg, Schiemann, Seraphim. Tahaksime toonitada ainult mõningaid asja­olusid, mis sõjas hukkunud Liivi orduriigi languse põhjuste vaatle­misel seni kas kõrvale jäetud või pole vajaliselt rõhutatud.

Saksa okupatsioon, mis mitme aastasaja kestes Läänemere ida­rannikut oli püüdnud viia Kesk-Euroopa ühiskondlik-poliitilisse ja kultuurilisse süsteemi ja selles hoida, tuues siia selle süsteemi headused ja halbused, erines aga järsult selle kandjaist kodumaal oma suhtu­misega valitsetava ala ja kohalikest pärismaalasist koosneva laialise rahvamassi vastu. Poliitilist ja ühiskondlikku võimu kandval elemendil Liivis, kes oli jäänud ikka enam-vähem fluktueerivaks, kodutundeta olluseks, olid puudunud laiemas ulatuses püsivamad sidemed oma alaga, mis nii tarvilised oleva poliitilise organismi arenemiseks ja kestvuseks. „Kristluse eelkants” – nagu Liivit tol ajal armastati nimetada – sai julgete ettevõtjate ja mitmet liiki avantüristide sööda­maaks, kus otsiti au ja rikkust. Reformatsioon ja sellele järgnenud sündmused aitasid seda nähtust aina laiendada ja süvendada. Liivi jäi nüüd kogu Euroopas rüütluse viimaseks varjupaigaks. „Ainult siin”, ütleb Schiemann, „võisid veel nende ,nooremate vendade nooremad pojad’ loota kiirelt mõjule ja silmapaistvusele pääseda, kui nad ene­sega ka muud kaasa ei toonud, kui ainult vana nime, terava mõõga ja osava pea” Nii see siis kujuneski, et Liivi langusaja, tema sõjalise lõppjärgu juhtivad tegelased oma rõhuvas enamuses olid välismaalased, kes elasid omal uuel asumaal esimest, paremal korral teist sugupõlve. Niisugused olid mõlemad ordumeistrid, Fürstenberg ja Kettler, kes noores eas Liivisse tulnud õnne otsima. Niisugused olid ka kõik Liivi kõrgemad vaimulikud peapiiskopp markkrahv Wilhelm, Tartu piiskopp Hermann II Vesel, Johann v. Münchhausen Saare-ja Kuramaal. Samuti olid ordu ja piiskopkondade kõrgemad ametnikud omas enamuses välismaalased.

On iseloomuline, et see valitsev kiht Liivi langusaja pöörises omas üldsuses avaldas nii vähe sisemist, moraalset tüsedust, et teda ei kandnud miski kaugeleulatuv poliitiline ja ühiskondlik ideaal. Ainult üksikud, nii äärmiselt üksikud kujud erinevad heledamate kiirtega sel roiskuval tagaseinal. Kõige pealt elatanud Fürstenberg. Mitte vähese aktiivsusega, aus, otsekohene, selge iseloom. Kuid omaks õnnetuseks liig selge ja otsekohene.  Nõrk diplomaatilisis kõverkäikes, mida langusaja keeruline olukord eriti nõudis, hukkub ta poliitiliselt oma vastase poolt osavalt ülesseatud püünises.

Kes vääriks veel Fürstenbergi kõrval seisma? Vast ainult kaks vahvat noormeest Jürgen Uexküll ja Gaspar v. Oldenbockum, Vastseliina ja Paide kaitsjad, ja Riia iseseisvuse mõtte vaimustatud õhutaja Jürgen Padel. Rohkem eriliselt üle selle halli kogu tõusvaid kujusid ei ole näha. Seda eredamalt ja hulgalisemalt esinevad orduriigi langusaja poliitilise roiskumise esitajad. Üksteise järele langevad Liivi kuulsad kantsid äraandlikkuse ja arguse, vabatahtliku alistumise ohvritena. Mõjuv vastupanu laiemas ulatuses sissetungivale vaenlasele jääb teostamata, sest konföderatsiooni osade vahel puudub üksmeel, veendumus, et ainult ühine, koondatud jõud võib tagajärjekalt tegutseda võimsa vastase vastu. Ja eks ole iseloomuline, kokkukõlaline selle üldise poliitilise demoralisatsiooniga maa kõrgemate võimuhärrade tegevus. Jõuetu, tegu- ja otsustamisvõimetu, ilma vähemagi riigimeheliku omaduseta viimane Tartu piiskopp läheb ajaloo luukambrisse kõrvetavalt häbistava kahtlustusega äraandlikkuses, mida ei saa temalt maha pesta. Ja teised kõrgemad vaimulikud – peale ettevaatliku markkrahv Wilhelmi – kes neist ei pidanud end õigustatuks oma piiskopkonda kaubaainena käsitlemast, seda parajal juhusel maha müümast! Ei häbenenud seda tegemast ei piiskopp Wrangel Tallinnas, ei Johann v. Münchhausen Kuresaares, ka mitte toompraost Ulrich Behr, Kuramaa piiskopkonna valitseja. Ka kõrgemate ordu ametnikkude hulgas oli mehi, kes olid valmis sama teed minema, – näituseks Sonneburgi foogt Heinrich Wulff.

Nagu näeme, oli seega siis – kui nii ütelda võiks – riiklikkude nähtuste eraõiguslik, eraomanduslik käsitamine mitte juhuslik, üksik fakt, vaid hulgaline avaldus. – Päästa enesele nii palju kui vähegi võimalik! – see oli variseva Liivi orduriigi valitseva kihi kõrgem poliitiline tarkus. Ei ole kaheldav, et sama põhimõte juhtis ka viimase ordumeistri tegevust. Auahne ja osav poliitiline intrigaan, ühendav eneses nii palju vastolulisi jooni, oli ta suutnud järk-järgult kindlustada oma mõju ja võimu. Poolasõbraline orientatsioon pidi selleks olema üheks mõjuva­maks vahendiks. Tänu temale oli Sigismund II Augustil nii hiilgavalt korda läinud Liivit tagasipööramatult tõmmata oma võrkudesse. Karmilt, kuid siiski küllalt õiglaselt kõlab Balti ajaloolase Fr. Bienemanni otsus sel puhul Liivi viimase ordumeistri üle: „Et Kettler siin (ordu­meister Fürstenbergi langetamiseks) oma käe ulatas, oma maad (Sigis­mund Augustiga) tehtud lepingu tõelise sisu puhul alaliselt pettis, temas otsustava abi saamiseks alaliselt lootusi õhutas, ise aga seejuures tema kaitseta jättis, et teda viletsuse ja hädaohu kaudu kunin­gale rüppe tõugata; et ta Fürstenbergi seisukohta õõnistas, tema ilma ühegi katseta päästa venelaste kätte andis, mingu sel puhul kas kogu Viljandi maakond kaduma, – see moodustab tema kuri­tööde esimese rühma . . . Et tema maal valitsevate antipaatiate puhul Poola vastu, samuti siin keiserriigi ja ordu vastu avalduva poolehoiu, lõpuks Rootsi ja Taani poole esineva kalduvuse puhul küllalt mees polnud oma kavatsust avalikult paljastama, see teeb teda äraandjaks” Nagu vabanduseks Liivi orduriigi lõppjärgu poliitilisele lagune­misele, mis võimaldas Kettleri tõusu kõrgemale võimuastmele kogu maal, lausub Schiemann: „See on asjade loomuses, et langusaegadel, kus vanad poliitilised ehitused lagunevad, uued veel varemete alla maetud, menu osalisteks saavad mitte kaunimad, vaid jõhkramad, abinõusid valimata iseloomud. Kuigi see märkus üldiselt õige, on teda siiski liig vähe selle lagunemise seletamiseks, mis nii laialiselt iseloomuline Liivi langusajale. Arvame, et selle suurel määral põh­justas see asumaalase hingeolu, mis oli omane kogu orduaegse Liivi valitsevale kihile ja mis eriti teravnes reformatsiooni tagajärjel, kus hääbus lõpulikult metropoolset laadi välisvõim paavsti ja katoliikliku kiriku näol, mis varem nii tihti oli küllalt autoriteetlikult kaasa mõjunud Liivi sisemiste teravuste pehmendamiseks, selle poliitilise organisatsiooni teatavakski kokkukõlastamiseks. Muidugi ka sõda dernoraliseeris Liivi valitsevat kihti, kuid ta ei tekitanud sel alal uusi nähtusi, vaid päästis valla ainult asumaalase vaimu äärmised avaldused.

Teine Liivi orduriigi languse kohalik põhjus, mis seni enam­vähem kõrvale jäetud, kuid mil siiski ei puudunud tunduv mõjuvus, oli pärismaalaste, talupoegade eitav suhtumine siin valitseva ühis­kondilik-poliitilise võimu vastu. Siin ei ole koht süveneda sellesse küsimusse sõjaeelsel ajajärgul ja seda üldse laiemalt käsitella, mis ikka veel jääb ootama eriuurimist. Küllalt siin märkida ainult üld­joontes Liivi talurahva eitavaid avaldusi kohaliku poliitilise organi­satsiooni vastu sõja ajal ja selle tagajärgi.

Liivi talupoeg XVI aastasajal ei saanud muidugi olla poliiti­liselt ja sõjaliselt otsustavaks teguriks. Eelmine ajalugu oli selleks hävitanud eeldused. Kuid siiski suur oleks võinud olla talupoja tähtsus maa kaitsemises (kus talurahvas venevastastes võitlustes Liivi sõjaväes moodustas väga suure osa, arvuliselt tihti enamiku sellest),  kui valitsev   ühiskondlik-poliitiline võim  kuidagi  oleks püüdnud enese poole eluliselt võita pärismaalase huvi, seda siduda oleva poliitilise organisatsiooniga. Seda aga ei sündinud. Talupoja seisukord halvenes alatasa. Raskemini kui ühelgi teisel ühiskond­likul kihil lasusid sõjaraskused just talupojal. Venelaste metsik ja halastamatu rüüstamine, kohalikkude Saksa tingisõdurite, hiljem ka Poola presiidiate omavoli ja röövimine, mitmesugused sõjakohustused, maksud, väeteenistus, küüdikohustus jne., viljaikaldus, see kõik tegi talupoja seisukorra karjuvalt väljakannatamatuks.

Juba sõja alguses oli aadlil põhjust kurta talupoegade vaenu­likkuse üle. 15. aprillil 1558. a. teatab Rootsi kaplaan Oluf Tal­linnast, et rõhutud eestlane valivat parema meelega oma valitsejaks venelase kui sakslase. Ja see oli ka õige. Talupojad olid alguses üsna venesõbralised. Vabatahtlikult ja ilma vastupanuta alistusid nad uutele okkupeerijaile. See venesõbralisus oli harilikult pas­siivse iseloomuga. Kuid tihti ei puudunud sel ka aktiivne avaldus. Talupojad olid venelastele teadete muretsejaiks, teejuhtideks, salakuulajaiks. Ei puudunud juhuseid, kus nad venelastega ühiselt saksa väesalga kallale tungisid. Ka venelased omalt poolt püüdsid alguses talurahva vastu olla inimlikumad. Kuid see ei kestnud kaua. Venelaste barbaarne sõjapidamisviis hävitas üsna pea talu­rahva usalduse nende vastu. Talupojad olid sunnitud ka nende röövsalkade vastu enese kaitseks aktiivselt välja astuma. See vahekorra muutus venelaste vastu ei teinud aga talupoegi palju lep­likumaks Liivi seniste võimude vastu, mille selgemaks tunnistajaks talurahva mäss Harjus ja Läänemaal 1560. a. sügisel ja mille maha­surumiseks Kettler on sunnitud koguni Poolalt abi paluma. Talu­rahva raske, alatasa halvenev seisukord sai nii suureks teguriks Liivi kaitsejõu nõrgestamisel. Seda arvestasid ka Liivis võistlevad naaber­riigid. Venelasedki avaldasid sel puhul teatavat tarkust. Võidetud Liivi osas püüdsid nad talupoja seisukorda parandada, nagu Alu­taguses peale Narva languse. Eriti tähtsaks pidas talupoegade poolehoiu võitmist Eerik XIV. Tähelepanemisvääriline ses suhtes on tema   mandaat Harjule ja Virule 6. dets. 1561. a. Selles keelatakse aadlil ilma kohtu otsuseta talupoegade kallal ihunuhtlust tarvitamast. Sellest keelust üleastujaid ähvardatakse karistada kogu varanduse konfiskeerimisega. Samuti püüdsid ka taanlased talu­poegade keskel sõbralist meeleolu enese vastu tekitada.

Kõik need viimati kirjeldatud tegurid olid suure tähtsusega Liivi orduriigi langetamisel. Kuid veel otsustavama mõjuga olid siin need ühiskondlikud ja poliitilised muutused, mis sündisid Venes XVI aastasaja esimesel poolel. Seni kui Liivi idanaabriks olid väi­kesed, killustatud, pealegi isekeskis tülitsevad Vene osariigid, oli ordu suutnud tagajärjekalt hoida seda poliitilist tasakaalu, mis Lääne­mere idarannikul kolme viimase aastasaja jooksul kujunenud. Seisu­kord aga muutus järsult, kui idas Suurvene ühendamise protsess käsikäes tugeva poliitilise keskvõimu loomisega ja väekorralduse reorganiseerimisega läbi viidi.

Liivi jäi endiselt keskaegse feodaalriigi tasapinnale. Maa kõr­gema senjööri – Saksa keisri – võim Liivi suhtes oli ainult nimeline. Liivi konföderatsioonis eneses polnud ükski osa nii mõjukas, et oleks saanud kogu maa poliitilise koondumise keskkohaks. Ja selle tagajärg andis end kohe tunda nii diplomaatilises kui sõjalises võit­luses. Ordumeister oli küll Liivi sõjajõudude peajuhataja, kuid olenes pea täieliselt teiste konföderatsiooni liigete tahtmisest ja nii mitte ainult väe mobiliseerimise ja varustamise suhtes, vaid koguni sõjaoperatiivselt. Aga et see tahtmine igal piiskopil, igal linnal, igal seisusel, lõpuks koguni ordu üksikuil väepealikuil oli isesugune, tin­gitud ainult kitsamast omahuvist, siis oli selle tagajärjeks ka täieline killustus ja lahkjooks võitluses vaenlasega. Selle vastu aga ilmeneb Venes XVI aastasaja keskpaigas just vastupidine nähtus. Poliitilise keskvõimu kontsentratsioon oli seal jõudnud kõrgemale tipule. Vene pole ses suhtes kontrast mitte ainult Liivile, vaid kogu Läänele.

Poliitilise enesekaitse ja võimu laiendamise huvid olid püsti­tanud nii Läänes kui Venes ühesuguse ülesande – tarvilise sõjajõu, alalise sõjaväe loomise vajaduse. Mõlemal pool oli see ülesanne valitseva naturaalmajanduse tõttu lahendatud ühesuguste vahenditega: raha puudusel võidi anda sõjakohustuslikule klassile tasuks teenis­tuse eest ainult maad, mis oli varustatud tarvilise tööjõuga. Need maaomanikud, kes seda olid esialgu ainult tingimisi, said aga aja jooksul iseseisvaiks täisperemeesteks, kes oma kohustuste loetelust püüdsid kõige pealt maha kustutada selle peaülesande, milleks nad maad olid saanud, – väeteenistuse kohustuse. Selle püüde õigus­likule sanktsioneerimisele pani Liivis juba XIV aastasaja lõpul aluse suurordumeistri Konrad von Jungingeni määrus, mille järele Harju ja Viru rüütelkond omandas ka naisjoones pärimise õiguse. Sama laiendatud lääniõiguse saavutasid pool aastasada hiljem ka piiskopkondade rüütelkonnad. Nii tekkis sõjaliste kohustusteta, kuid suurte eesõiguste ja pretensioonidega maa-aristokraatia. Ja ühen­duses sellega lõtvenes ja lagunes endine läänimeeste väekorraldus, mille asemele astus tingisõdurite vägi. See uus vägi oli aga väga kulukas korraldus, mille ülespidamine rahamajanduslikult väheare­nenud maale poliitiliste kriiside kordadel, kus vaja oli suuremat sõjajõudu, sünnitas ülepääsemata raskusi. Nii oli lugu ka Vene-Liivi sõjaajal. Ordu rahaline kitsikus, mille otsustavalt tekitasid suured väljaminekud tingisõduritele palgamaksmiseks, suurenes niisuguse määrani, et see sai Liivi orduriigi languse üheks põhjuseks. Raha puudusel ei saadud uusi sõjajõude võõrsilt juurde tuua, seniseidki tingisõdureid tuli lahti lasta, kuna need, kes veel Liivi teenistusse jäid, muutusid palga saamata jäämise tõttu oma ülesande jaoks täiesti kõlbmatuks. Vähe veel sellest et nad oma kohustusi ei täitnud ja endile ülespidamist talupoegade röövimisega soetasid. Alalise käärimisega hoidsid nad Liivi võimusid ärevil, ei kohkunud nende vastu avalikku mässugi tõstmast.

Ka Venes tõusis maa-aristokraatia probleem, kuid omandas suu­rema teravuse, alles hiljem, XVI aastasaja lõpul. Vene-Liivi sõjaline kokkupõrge ja ordu hukkumine aga sündis ajal, kus Moskvas polii­tilise keskvõimu piiramatus võis paista täies hiilguses. Venes sündis poliitilise võimu koondumine enne, kui seda oleks suutnud luua sisemise majandusliku arenemise protsess. Suurvene riik oli omal algastmel kiire ja teatava määrani kunstlik sünnitus, ehitatud ülevalt alla, aga mitte ümberpöördult. Selles suure kiirusega ja vägivaldselt kokkuaetud ehituses õnnestas poliitilisel keskvõimul sõjakohustuslikku palkmaalaste klassi täiesti oma tahtmise all hoida. Tõsi küll, sellest klassist tekkis maa-aristokraatia või vähemalt selle aset täitev ühiskondlik kiht. Kuid esialgu puudusid selle kujunemiseks juured eelmises sotsiaalses arenemises, sest nagu riik ise, oli ka palkmaa­laste klass kunstlik sünnitus, poliitilise aluspõhjaga. Mis eriti tähtis, ta ei jõudnud omas kujunemises riikliku keskvõimu arenemisest ette. Viimane aga sai seega võimaluse saavutada neid eesmärke, milleks palkmaalaste instituut just oligi loodud.

Nii siis, igapidi häil eeldusil oli tsaar Ivan IV alganud sõda Liiviga, mis sai Moskva viimaste aastakümnete militaarse reorganiseerumise esmaseks tuleprooviks Läänes. Mitte väike polnud vene­laste menu, tänu täienenud sõjatehnikale, veel rohkem aga oma arvu­lisele ülekaalule. Rohketele üksikvõitudele oli järgnenud vastase lõpulik hukkumine. Kuid oma ülivõimu ei osanud Moskva siiski otstarbekohaselt kasutada. Strateegiline meetod, mida venelased käsitasid, ei vastanud sellele ülesandele, mille tsaar Liiviga võitlusele esitas. Oli ju eesmärgiks maa vallutamine. Kavakindlalt püütakse seda teha järkjärgult. Iga vallutamiseks ette võetud sõjakäigu eel käib järjekordne suurem röövretk, kõnelemata väiksemaist, mille pea­ülesandeks oli vastase võitlusvõime nõrgestamine. Tõsi küll, seda saavutati, kuid samal ajal oli sarnane sõjapidamisviis kaheteraga mõõk, mille teine pool ka selle käsitlejat ennast lõikas. Kõige pealt kaugendas see Liivi seniste võimudega vastolus oleva elemendi, eest­kätt talurahva metsikuist sissetungijaist. Teiseks, venitas see sõja pikale, mille vältusel teised võistlevad naaberriigid mahti said otsus­tavalt segada Liivi asjusse. Soodne silmapilk oli mööda lastud ja ei kordunud enam nii pea. Suurvene esimene katse enesele teed raiuda Lääne-Euroopasse äpardas täieliselt.

Hans Kruus

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1924

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share