Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Mõningaid jooni.

Kuni sakslaste meie maale tulekuni olid nii hästi lääne- kui idapoolsed naabrid teinud siia sõjakäike, kuid polnud suutnud endid siin maksma panna. Neil üritusil oli osalt nende rahvaste sisemiste olude sunnil, osalt nende geograafilise kauguse tõttu teataval määral juhuslik laad ja nende võim siin maal, kui see mõ­jule pääseski, oli ajutine ja enam nimepidine. Saksa kiiresti tõusev kaubandus Läänemerel ja saksa ristisõdade liikumine oli see, mis tõi uued võistlejad meie maad vallata püüdvate jõudude hulka: peale saksa kaupmeeste veel saksa misjonärid ja rüütlid. Neil sakslasil olid suuremad eeltingimused meie maa valda­miseks kui põhjamaalasil või venelasil. Saksa kaubandus oli juba tõusmas sellele valitsevale kohale Läänemerel, mille ta vähe hil­jemini saavutaski ja sakslaste tähelepanu ja huvid olid pöördud siia maale enam kui teistel. Saksas olid ristisõjad ja võit­lus paganate vastu palju rahvapärasem kui Põhjamais. Saksas oli enam ülejäävat jõudu, mida võidi tarvitada siia. Sakslased olid, kui neid võrrelda nimelt venelastega, tugevamad mitte ainult oma sõjariistade ja oskuse, vaid ka poliitilise silmaringi laiuse poolest. Nad olid teistest ees ka oma plaanikindluse ja korral­dusega siin maal, kuna nemad ja ainult nemad olid just selle maa valdamiseks välja tulnud, selle oma otsekoheseks ja ainsaks ülesandeks võtnud ja kirikud, linnad, lossid ja kõik muu eriti selleks asutanud ja korraldanud kuna teistele maa valdamine oli kõrvalisem ja kaugem asi, ja kui see kõnesoleval ajal neile saigi põletavamaks ja tähtsamaks siis osalt just sakslaste mõjul. Viimati oli just sakslasile saatus armuline seeläbi, et ta andis neile juhtivaks isikuks piiskop Alberti, mehe, kes enda isikus

ühendas jõukust, mõjuvõimsaid sugulusi ja sidemeid veel tähtsa­mate erakordiste isiklikkude omadustega: kaugelenägija ja osav riigimees, energiline sõdur, hea organisaator, nagu ta oli. Kui palju ka just Alberti isik kaalus, tohiks selguda osalt õnnetuma Soome piiskop Tooma loost, keda teatavasti arvatakse Alberti ees­kuju püüdnud järele aimata, aga ilma viimase suurte anneteta, kui ta paar aastakümmend hiljem tagajärjeta püüdis Soome asu­tada samasugust kirikuriiki, nagu Albert siia asutanud.

Just Saksa hea korralduse ja järjekindluse ees olid eestla­sed oma nõrgalt arenenud ühiskondliku korraga ja algelise sõjaoskuse ja -riistadega kõige nõrgemad. Seda eestlaste loomulikult kohe silmatorkavat nõrkust on toonitanud kõik, kes sellest ajast on kirjutand, seejuures osalt sattudes liialdussegi ja eitades pea igasuguse korra olemasolu eestlasil. Liialdusse on sattunud, kuigi vastupidisse, ka autor kes kõige viimati on käsitelnud sama ainet, nimelt Dr. Luiga omis „Eesti Kirjanduses” avaldatud kirjutu­sis. Dr. Luiga tahab meie ajalugu valgustada uuelt seisu­kohalt, läheb aga seejuures modernismis tolle aja inimeste (näit. Lembitu) ja nähtuste kujutamises ja omavolis ajalooliste sünd­muste seletamises peaaegu igast piirist üle. Mispärast käesole­vas kirjutuses ei ole saadud jaatavas mõttes tarvitada ühtki nende, olgugi uusimate tööde tulemust. Nii heameelega kui näeksimegi eestlaste riiklikku korda, „diplomaatiat” ja „strateegiat” nii suu­rele täiusele arenetutena, nagu Dr. Luiga püüab näidata, peame siiski tunnistama, et tema tööde tagajärjed on täiesti fantastilised, ja kahju küll, siin kirjutuses igal sammul konstateerima eestlaste madalat arenemisjärge neis suhteis ja selle saatuslikku mõju nende vabadusvõitluse käiku. Kuid, nagu öeldud, teiselt poolt näeme et saksa autorite Dr. Luiga omile diametraalselt vastupidised ar­vamised on ka suuresti liialdatud.

Enne kui puudutada päris vabadusvõitlust eestlaste pea­vaenlase sakslastega olgu öeldud mõni sõna eesti-vene vahekor­rast. – Vist küll Jurjevi asutamisest saadik 1030. a. pidasid novgorodlased Ugandit, aga ka muid eestlaste maid, ilma et nad nende kõigi täpipealsemate piiride kohta oleksid olnud teadlikud, omaks maaks ja käisid vahetevahel siit rahvalt makse nõudmas. Nagu oletatakse, oli meie maal 12. aastasajal käinud vene misjonäre rahvast ristimas, mis omakord ka aitab seletada, miks venelased eelmainitud arvamisest nii kõvasti kinni pidasid, kuigi eestlaste maal kunagi püsivamat vene valitsusvõimu ei ol­nud ja seega nende arvamisel õieti tegelik alus täiesti puudus. Maksudki, mis eestlased olid sunnitud sooritama aeg-ajalt ilmuvaile vene sõjasalgule, saadi õieti ainult rüüstates ja röövides kokku, ja eestlased võtsid need vähemalt samavõrra tagasi otsekohe omalt poolt Venemaale üritatud vasturetkedel ja pidasid endid alati täiesti rippumatuks rahvaks. Aga venelased toonitasid, sellest hoolimata sõgedalt selle maa kuuluvust neile, samuti nagu nad tegid seda edasi ka siis, kui siin oli peremeheks ordu riik ja veel aastasadadegi järgi Ivan III. ja IV. päevil. Et nende võimul siin ei olnud tegelikku alust, pidasid nad isegi küll vae­valt eestlaste maad oma riigi päris osaks, vaid ainult kaugemaks maksualuseks aarmaaks ega nõudnud siit muud peale maksude ja neidki mitte järjekindlasti, vaid kaunis juhuslikult, nähtavasti siis kui nende riigi sisemised, alati kaunis segased olud andsid mahti siia väge saata, sest vabatahtlikult siit ei olnud midagi loota. Meil pole põhjust arvamiseks, et ka esimene venelaste retk 1210. a. Ugandi, millest kõneldakse L. Hendriku kroonikas [Chr. XIV, 2] oleks olnud teistsuguseil motiividel üritatud kui kõik eelmised maksunõudmise retked. Kuigi sakslased ja lätlased olid teinud juba terve rea sõjakäike meie maale, on tõenäoline, et vene­lased ei olnud veel märganud, et nende lõppsiht oli maa valda­mine, vaid pidasid saksa-läti käike siia ainult karistusretkedeks, omavaheliste tülide õiendamiseks (ametlikult: sakslasile ja lätlasile tehtud ülekohtu tasumiseks). Kangekaeliste eestlaste taltsutamise vastu ei võinud aga venelasil olla midagi ja nad ai­tavad koguni sakslasi ja lähevad viimaseile suure salgaga appi, kui need 1210. a. lõpul teevad retke Soontaganasse ja Lääne­maale (Chr. XIV, 10). Viimast asjaolu ei saa õieti muidu sele­tada, kui et venelased sakslaste tagamõttest veel ei saanud aru. Varsti tuli aga siia muutus. Sakslased, ordu ja piiskopi mehed võidu, hakkavad tegema eestlaste vastu ikka sagedamini retki ja venelased pidid hakkama aru saama, et sakslaste püüe ei olnud ainult mingisugune tülide õiendamine, vaid maa valdamine, mida Novgorod pidas isade pärandusena omaks. 1212. a. tule­vad venelased suure väega, et sakslasi maalt välja ajada ja seda uuesti alla heita (Chr. XV, 8). Sakslastega kokku ei puuduta, kuid sõprus nendega on lõpnud. Eestlasi heidetakse alla rüüs­tamisega ja maksu võtmisega. Eestlased, nagu tavalisesti, vas­tavad röövkäiguga Venemaale (Chr. XV, 10). – Samal, 1212. aas­tal tehakse aga eestlaste ja riiglaste vahel rahu 3-eks aastaks, ja vahest arvamises, et sakslased omist püüdeist eestlaste maa kohta on loobunud, jätavad ka venelased Eesti selle järgi rahule. Aga kui peale rahuaja sakslased algavad sõja eestlaste vastu uuesti ja veel suurema hooga kui varem, ilmuvad ka kohe vene­lased oma nõuetega esile ja nende sõjakäigud siia maale lähe­vad võrdlemisi sagedaiks. -Järgnevaist sündmusist peab mai­nima vene sõjakäigu Otepää alla ja selle valdamise üheskoos eestlastega (Chr. XX, 7,8). Seni olid eestlased katsunud tõrjuda samal ajal nii hästi venelaste kui sakslaste kallaletungimist ja olid neid, üht kui teist pidanud samasuguseiks vaenlasiks. Nüüd aga, 1217. a. ilmuvad eestlased venelaste kutsel viimaseile appi ja sõdivad ühiselt sakslaste vastu. Sel esimesel ühisel esine­misel, millest osa võtavad harjulased, juba allaheidetud sakalased ja isegi saarlased on ootamata head tagajärjed: Otepää langeb ja suur saksa vägi peab enese alla andma, ja see avaldab eest­laste peale nii suurt mõju, et kogu maal uuesti vastuhakkamine sütib. Esimene suur saavutus venelaste abiga paneb eestlasi uskuma nende abi tõhususse, ja arvatavasti hakates tundma, et oma jõud ei ulata võitluseks kahe vastase vastu korraga, võta­vad eestlased siit peale venelaste vastu osalt uue seisukoha ja otsivad nendega korduvalt ühendust ja abi sakslaste vastu.

Sellega ei ole siin tahetud öelda, et eestlased oleksid nüüd hakanud järjekindlasti pidama sõprust venelastega, vaid ainult, et siit peale näeme eestlasi iga kord, kui nad seisavad raske võit­luse ees sakslastega, abi otsimas seniselt teiselt vaenlaselt, vene­lasilt, keda nad lepitavad kinkidega (Chr. XXI, 1) ja kellele nad siis annavad vahest teatavaid lubadusigi. Aga kõik see sünnib otsekohese häda sunniga on mõeldud ainult seks korraks. Kui saks­lased siiski võidavad ja maale tulevad, ei ole ka enam sõprusel ja rahul venelastega tähtsust. Minnakse ja rüüstatakse nende maad nagu ennegi ja käiakse venelastega ümber, nagu vaen­lastega alati (aastal 1221. Ch. XXV, 6). 1222. a. süttib üle kogu maa vastuhakkamine sakslasile ja nii õnnelikult, et need igalt poolt välja aetakse, siiski on uus sõda sakslastega nüüd jälle kindel ja esimene eestlaste samm on saatkonna läkitamine Ve­nesse, rahu uuendamine ja abiotsimine vist küll jälle teatud luba­duste eest vahest korraliku maksude sooritamist tõotades. Neis mööndusis venelasile minnakse aga järgmisel aastal, kui hooli­mata esiaegsest vene abist on saadud sakslasilt lüüa, veelgi edasi, kui uuesti suuremat abi palutakse: võetakse vastu, nagu järg­nevaist sündmusist näha, vene garnisonid Otepää ja Tartu kantsi ja isegi vene vürst kes eestlaste maad pidavat valitsema. On selge, et eestlased, võttes vastu vene võimu, ei mõelnud neile lõplikult oma vabadust seega kinkida, vaid ainult häda sunnil valisid kahest hädast väiksema, et selle abiga pääseda pahemast ja siis lahti saada ka esimesest, nagu nad sellest nii mõnigi kord varemalt juba olid vabanenud. Siiski teatud muutust märkame eest­laste ja venelaste vahekorras peale 1216 a siiski, kuna nad enam kahe vaenlasega korraga ei võitle, vaid isegi teisele, kui uskuda Läti Hendriku teateid, on valmis ajutiselt alla andma; see kõik näitab ka muutust eestlaste meeleolus: nad ei ole enam nii julged omas jõus nagu alguses

Kui viimati tahame kokku võtta kõiki tolleaegseid kokku­puutumisi eestlaste ja venelaste vahel, siis peab üldiselt ütlema, et novgorodlaste vahekord meie maaga, mis alguses oli võrdle­misi kauge ja ebamäärane, muutub sakslaste mõjul lähemaks. Nähes, et eestlaste maa neile ähvardab kaotsi minna, hakkavad nad selle peale enam mõtlema, siin sagedamini käima ja lähe­mat vahekorda sellega taotlema, saadavad viimati siia maale oma valitsejagi ja tahavad seda muuta otsekohe oma osariigiks. Eestlased tulevad venelasile ses asjas vastu ja annavad neile häda sunnil ise alla, et mitte sattuda sakslaste valitsuse alla, sest nad olid märganud et esimeste ja teiste vahel oli suur vahe, et venelased ei olnud neile nii kardetavad vastased, nagu saks­lased, et venelasist jäi lootus siiski vabaneda. Venelased, ilmu­des maale küll suure väega, käisid siin siiski võrdlemisi harva, nende käigud olid kaunis juhuslikud, enamasti ainult siis üritatud, kui kodused asjad seks olid kohased. Need käigud sünnitasid muidugi omajagu kahju, kuid neil järgnes enamasti pikem vahe­aeg, mille jooksul rahvas jõudis toibuda ja ära ajada maale jäetud (kui neid oli jäetud) sõjasalgad, mis eestlasist oma sõjariistade ja -taide poolest kaugeltki nii üle ei olnud nagu saksa rüütlid, ja veel omalt poolt teha hävitusretki Venessegi. Sarnaseile äralangemisile ja sõjakäikudelle venelased ei saanud harilikult kohe vas­tata või ei vastanudki, nagu sakslased, kes seesugusel juhtumisel tegid harilikut mitu retke üksteise järgi, nõnda tehes otsekohe vastuhakkamise tümaks. Venelased ei pannud otsekohe, nagu sakslased, maksma omi kiriklikke ja ilmalikke makse ja määrusi. Lõppeks ei olnud venelasil sel määral jõudu misjoni tegemi­seks nagu sakslasil, kel oli käsutada hulk preestreid ja kõiksugu ordude munki, mispärast esimesed ei saanud endid niisugusel määral segada rahva usulisse ellu nagu sakslased, ega olnud seski asjas nende surve nii tunduv   Seda kõike pidi rahvas tundma- olgugi mitte kõike selgesti ja teadlikult  – kui ta eelistas vene valitsust saksa võimu ees. Eestlased lootsid ja tundsid nähtavasti instinktiivselt ja väga õieti kui nad alla andsid venelasile, et nende päike veel pole kustunud, et nad veel endid suu­davad vabastada nõrgist venelasist. – Nõrgad venelased ka olid, aga nii suurel määral, et neist üldse aitajaid ega valitsejaid ei saanud ja nad võrdlemisi nõrga katse järgi endid maksma panna, Eestist lah­kusid. Suur vägi, mis viimati asja päästma peab, pöörab poo­lelt teelt tagasi, andes kogu asja kadunuks (Chr. XXVIII, 6). Venelaste tung siia ei olnud nii tugev, nagu sakslaste püüe, ja viimased pidid jääma võitjaiks.

Sakslastega algas päris vabadusvõitlus. Need olid oma otsekohest ülesannet – maa valdamist ja ristimist – järjekindlasti ja õnnelikult arendades jõudnud eestlaste alani. Eestlaste naabrid ja verivaenlased, lätlased olid sakslasile ise annud alla, kuna nad viimaseilt lootsid ja need loomulikult ka lubasid abi võitluseks ja kättemaksmiseks eestlasile, kes neid kui nõrgemat ja väiksemat rahvast olid surunud. Nii pea kui lätlased ristitud, hakkavad nad saksa julgustusel norima eestlastega tüli, nõudes kõige endisel ajal tehtud ülekohtu heakstegemist (Chr. XII, 6)
Eestlased, omas senises üleolekus julged, ei anna loomulikult järgi ega olekski mõned mööndused nende poolt asja muutnud, sest sakslased, kes kõike juhtisid, ei oleks lasknud mingisugusele kokkuleppele jõuda, niikaua, kui eestlased ei olnud nõus Riia kirikule ja võimule alla andma, mida omas jõus iseteadvailt eestlasilt ei olnud milgi juhtumusel loota. Nii algas paratamata sõda, mis kestis 16 või saarlaste allaheitmiseni 19 aastat mõne vahega. Selle võitlusaja võime jagada 3-eks järguks, mis aitab meil mitmeti tähele panna üksikuid nähtusi ja nende muutumist kõnesoleval ajal.   I.- 1208. – 1212.   aastani    s. o. 3-aastase vaherahuni; II.- 1215. -1222. aastani ja III. – 1222 – 1224. – viimane võitluste järk.   1227. a  sõjakäik saarlaste vastu oli ainult veel järelmänguks, mis peale mannermaa alla­heitmise näis juba ette otsustatud.

Esimese võitluste järgu võiks nimetada eelvõitluste ajaks. See aeg ei toonud enda järgi veel midagi lõplikku ja otsustavat. Kuigi selle lõpul Sakala Paalani Läti Hendrik ütleb olevat vallatud, võime pidada selle ainult nimepidi sündinuks: Sakala hakkab hiljemini sama mitu korda vastu ja seda heide­takse vähemalt sama mitu korda veel alla, nagu teisi maakondi, mis käesolevast sõjajärgust jäid puudutamata. Sakala, samuti nagu kõik teised maakonnad, polnud veel esimese järgu lõpul ristitud ega seeläbigi veel Riiaga ühendatud. Läti Hendrik tunnistab isegi vähe hiljem, et leedulasil on õigus, kui nad ütlevad, et eestlased käivad endiselt kael püsti ega kuule ühtki käskijat (Chr. XVI, 8).

Lätlaste allaheitmisega olid sakslased endile saanud agarad abilised eestlaste vastu, kes ei jõudnud ära oodata võitluse al­gust. Kuna sakslased, olles kinni lõunapool, veel nähtavasti ei rutta sõdima eestlaste vastu, tulevad lätlased neid juba kiirus­tama ja sõtta kutsuma (Chr. XII, 6). On võimalik, et sakslased osalt lätlaste pealekäimisel ja mõjul pöörsid omad vallutusmõtted enne põhjapoole eestlaste vastu, kui palju lähemate naabrite semgal­lide, leedulaste ja kurelaste vastu lõunas, kes neile olid juba teinud palju tüli. Mõjuta sakslaste plaanesse ei võinud see lätlaste püüe olla, kuigi me ei tea ega hakka siin harutama, kui suur see mõju oli. Kindel on, et esimesed retked eestlaste vastu sündisid suurelt osalt lätlaste kihutusel ja üks isegi ainult lätlaste poolt. Ja kes teab, vahest pidasidki eestlased, lätlaste olles nii suures osas sõjakäikudes nende vastu, nüüd algavad võitlused esialgu nende rööv- ja tasumisretkede jätkuks, mida oldi isaisadest saadik harjutud lätlasilt nägema. Igatahes on ilmne, et eestlased ei käsitanud sõja esimesel järgul ja esimesel poolelgi uute võitluste tähendust ja tagamõtet, nad kindlasti ei saanud aru, et siin oli tegemist Alberti ja sakslaste plaanidega vallata nende ja võimaluse korral veel muidki maid, nagu nad varemgi polnud tähele pannud ega aru saanud kogu sakslaste maaletuleku tähendusest. Dr. Luiga on omis eelpool mainitud kir­jutusis püüdnud näidata, et eestlased ja liivlased teadsid kõige kaugemaidki maailmasündmusi ja nende tähendust ja mõju. Jääb arusaamatuks, kuidas nad niisugusel korral ei pannud tä­hele ega käsitanud lähemaid ja otsekohe endisse puutuvaid sünd­musi.  Eestlased ei takistanud saksa maaletulekut ega hävitanud nende asundust kohe alguses. Ei saadud aga aru, mida nad taot­lesid, ka siis, kui sakslased olid juba oma lähema ümbruse vallanud ja hakkasid edasi tungima Eesti, vaid pidasid, nagu tähenda­sime, uusi kallaletungimise lihtsaiks röövretkedeks, nagu neid olid teinud seni kõik naabrid ja ka ise eestlased. Vastasel korral oleks vähemalt nüüd vastu hakatud ja ühiselt vastu hakatud ja otse­kohe püütud vaenlast ajada tagasi sinna, kust ta tulnud, ega oleks üksikute maakondade kaupa tehtud ainult selle hirmutamiseks vastu röövkäike Lätimaale, nagu tõepoolest sündis kogu esimesel sõjajärgul. Just kõigi Dr. Luiga väidete vastu, peab tõendama, et nimelt, kui tohib nõnda öelda, diplomaatilisis käikudes, mis nõudsid vähegi üldise seisukorra hindamist, rahutegemisel, vaen­lase kitsikuse  ärakasutamisel jne. on eestlased kõige nõrgemad ja lasevad endid iga kord ilmsesti sisse vedada.  Nii näit. 1208. ja 1212. aasta  rahutegemisel.  (Chr. XII, 6; XVI, 2), kui saks­lasil jõud väike või tülid ja võitlused ees teiste naabrite ja oma abiliste liivlaste ja lätlastega, teevad eestlased rahu ja peavad seda.  Samasuguseid näitusi võiks tuua veelgi, on aga asjatu, kuna see isegi on kõigile ilmne.

Kohe võitluse algusest peale, aga ka teisel sõjajärgul torkab silma sideme puudus üksikute maakondade vahel: need on täiesti eraldatud ega võta üksteise saatusest suuremat osa – välja arvatud Sakala ja Ugandi, kelle vahel paistab olevat teatud ühendus, sest nad esinevad alatasa koos nii hästi sõjas kui rahutegemisel (Chr. XII, 6; XIV, 10; XV, 7, 9, XIX, 3 jne.). Nähtavasti olid need, olles kõige enam venelaste ja lätlaste sõjakäikudele aldid, harjunud enam kokku hoidma, vahest oli ka nende vahel mõni lähem hõimusugulus, kuna nende asukohaks oli just praegunelõunamurde ala. Ise seisukoht oli veel saarlasil, kellest eespool. Teised maakonnad sõdisid ja pidasid rahu pea alati igaüks enda ette ega hoolinud pea sugugi, mis naabrid tegid, kuidas nende käsi käis, ega läinud neile omal algatusel appi, kui neil tuli vaen­lasega sõdida. Alles siis hakkab järjekindlasti teatud maakond sõ­jast osa võtma, kui sakslaste rüüstamine otsekohe temasse on puutund. Seda võivad sakslased hästi kasutada, sõdides kor­raga nii mitme maakonnaga, kui nende jõule parajasti kohane, alles siis järgmiste kallale minnes, kui üks osa juba alla annud, enne neil polnud suurt karta, et vastane abi saab naabermaakonnilt. Nii võtab käsiteldaval sõjajärgul sõjast osa ainult osa Eestit: peale ugalaste, sakalaste ja saarlaste, soontaganalased, ridalased ühes teiste läänemaalastega, revellased ja vahest järvalased, kõik seda mööda, kuidas sakslased nende maad puudutavad.

Peale lätlaste vabatahtliku allaandmise ja usuvahetuse ei saa jääda tähelepanemata eestlaste täiesti vastupidine vastutulek samus asjus. Eestis sõditakse aastate viisi ega ole ikka veel juttu allaandmisest või ristimisest. Nähtavasti olid eestlased nii julged omas jõus ja nii vastuvõtmatud misjonile, et nende juures järelandmist ei olnud enne loota kui rahvas võitluses täiesti nii hästi füüsiliselt kui vaimliselt oli masendatud. Sakslased ei hakka ühtki maakonda ristima enne, kui selle vastupanek pole  murtud,   milleks ristimise  eel käib järjekindlasti igasse maakonda 2 – 3 hävitusretke ja veel enamgi. Nii tehakse Ugandi enne ristimist ligi 20 retke. Samuti Sakalasse terve rida jne. See oli järjekindel sakslaste sõdimisviis eestlaste allaheitmisel: enne murtakse lõplikult rahva jõud ja vastupanek  siis alles  hakatakse ristima. Kogu käsiteldav sõjajärk saab selt sakslaste allaheitmisviisilt teataval määral oma iseloomu, sest need ligi 4 aastat, sõda kuluvad tervelt ainult sõjalisiks hävitusiks, rahva vastupaneku masendamiseks. Ja kui peale rea uute sõjakäikude järg­misel sõjajärgul ristimine ette võeti, läksid preestrid peale selle kohe jälle lõunasse tagasi, ikka veel kartes rahva äralangemist ja vaenu uut süttimist (Chr. XV, 1; XIX, 4).

Teine sõjajärk oli Eesti päris vallutusajajärk. Saks­lased olid 1212. aastal teinud eestlastega rahu, sest nende asjad lõunas, vahekord venelastega, leedulastega, aga ka liivlaste ja lätlastega olid läinud põnevaks. Need asjad, iseäranis venelaste ja leedulaste seisukoht oli kogu esimesel sõjajärgul sünnitanud raskusi ega lasknudki sakslasi täie jõuga asuda eestlaste kallale. Nüüd, teise sõjajärgu algades, olid sakslaste käed palju vaba­mad. Täiesti oli lahendatud venelastega vahekord, liivlased ja lät­lased olid uuesti, kindlamini kui enne alla heidetud ja sakslased võisid endid täiesti pühendada võitlusele eestlaste vastu. Tõsi küll, paari aasta pärast läheb nende seisukord jälle keeruliseks ja raskeks, nad on sunnitud otsima abi taanlasilt, kes ilmudes seisukorra teevad õieti segaseks ja Albertile sünnitavad palju muret. Aga taanlaste tulek, nii tähtis kui see oligi sakslaste seisukohalt ja tagajärjerikas meie maa ja rahva järgnevale aja­loole, käsiteldava eestlaste vabadusvõitluse seisukohalt oli see lihtsalt vastaste jõu suurenemine, saksa liitlaste ilmumine, mis luues uue väerinna küll kiirendas võitluste käiku ja eestlaste allaheitmist, ei toonud aga muid keerulisi komplikatsioone, mis oleksid eestlaste võitlust kergendanud, või millest oleksid eestla­sed osanud kuidagi kinni hakata neid oma kasuks tarvitades, mispärast siin seda eraldi ei tarvitse käsitella.

Nagu öeldud, olid eestlased teinud paha aimamata rahu, vist arvates, et sakslased vähemalt pikemaks ajaks on jätnud sõdimise mõtte, on tüdinud võitlusist. Seepärast pidasid nad rahu ega teinud omalt poolt mingisugust ettevalmistust võimaliku kallaletungimise tõrjumiseks. Läti Hendrik, kes ikka nii tera­vasti paneb sõjalisi toimetusi tähele, oleks selle vaevalt jätnud mainimata,  või kuigi ta seda ei märganud, oleksime pidanud tähele panema vähemalt midagi selle poole näitavat järgnevate võitluste kirjeldusest. Just vastuoksa, sõja algus tuleb eestlasile üllatusena, olgugi, et, nagu Läti Hendriku teateist paistab, sakslased algasid võitluse enne vaherahu viimast tähtpäeva, aga ikkagi oli 3 aastat ligemale mööda. Esimeste saksa käikude järgi, ütleb kroonika, hakkab kogu Eesti käärima. Paistab, kui hakkaksid nüüd eestlased osalt aru saama, milles seisab küsimus, et sakslaste püüe on nende orjastamine, või vähemalt märgatakse, et nad enne oma röövimise ja sõdimisega eestlasi ei jäta rahule, kui nad pole maalt välja aetud ja hävitatud. Seda võiks osalt välja lugeda eestlaste sõjaliste ürituste suurusest ja sihist sel sõjajärgul. Ei tehta enam paljaid väiksemaid röövkäike Lätisse ja Liivisse, et vastaseid hirmutada ja neile kahju sünnitades neilt võtta tahtmist käia puutumas eestlasi, nagu seda ütlesime esimese järgu kohta, vaid nüüd on retked suuremalt kavatsetud. Nii kohe esimeseks sõjakäiguks on kokku leppinud Sakala, Ugandi, Ridala ja Saaremaa mehed ja see tehakse otse Riia vastu nähtavasti mõttega, et sakslaste asutuste südant hävitada ja sellega neist lõplikult lahti saada ega ainult maad rüüstata. Suure eestlaste väekogumise kohta 1217. aastal ütleb Hendrik (Chr. XXI, 2) otsekohe, et selle mõte oli Liivimaa kirikut hävitada. See võib olla ka ainult Hendriku sõna, kuid väe suurusest ja asjaolust, et vägi kauemat aega ootab, et siis veel suurema jõuga minna sõtta, tohiks otsustada, et siin ei mõeldud, nagu seni harilikult, ainult üllatavat röövkäiku vaid suuremat lööki sakslasile. Nii võib nüüd, võrreldes sõja algusega, märgata osalist sõdimisviisi muutumist ja arusaamise suurene­mist sakslaste püüete ja oma sõdimise otstarbe kohta.

Teise sõjajärgu kesksündmuseks peetakse harilikult Madise­päeva lahingut 1217. a. Mõnelt poolt peetakse see isegi suu­relt osalt kogu eestlaste saatuse otsustajaks. Kas õigusega? Kui vaatame selle kaotuse tagajärgi, peame otsekohe ütlema, et need ei olnud just liig suured, või koguni nii erakordselt suured, et siin oleks murdunud kogu eestlaste jõud. Meie ei tea kui usaldatavad on Läti Hendriku arvulised teated langenuist, aga märkame, et ainsaks otsekoheseks tegelikuks tagajärjeks on sel kaotusel ainult see, et maakond, milles lahing oli ja kelle vägi kõigepealt löödi, Sakala, alla andis. Teisi osavõtjaid pidi igaüht veel mindama eriti sundima. Võib aga öelda, et rahvapäraseks ja sagedasti mainituks on see lahing saanud osalt teisil põhjusil. Kõige pealt see on ainukene lahing kogu vabadussõja kestel, mille päeva me teame. Säde lahing oleks ka palju enam tuntud, kui teataks, millal see oli ja meeldetuletataks selle aastapäevi jne. Teiseks mainitakse seda lahingut ja arvatakse selle kaotus suur olevat ühen­duses Lembitu surmaga, keda üldiselt peetakse tähtsaimaks eestlaste vanemaks ja rahvuskangelaseks. Viimati arvatakse sellest osa võtnud kogu maa, suurim osa eestlasi. Ja viimane asjaolu ongi kõige tähtsam, kui tahetakse määrata Madisepäeva lahingu tähendust. Kuigi sellest osa ei võtnud kogu maa: ainult sakalased olid vist kõik siin, kui palju teisist maakonnist, on teadmata, ugalased, saarlased, vahest läänemaalasedki puudu­sid, see on siiski esimene suurem, enam-vähem üldine ja ühine eestlaste esinemine. Pika sõja valusate kogemuste järgi olid eestlased ühinemise tarbe kohta arusaamisele jõudmas, esimest korda tullakse peaaegu kogu maalt kokku, et ühiselt ühist vaen­last hävitada ja saadakse täiesti lüüa. Kui Madisepäeva kao­tus ei olnud, nagu eelpool nägime, otsekohe sõjaliselt kuigi ot­sustava mõjuga eestlaste vabadusvõitluse käiku ja lõppu, oli see ometi raske hoop eestlaste algavale ühinemisele, see otsekui näitas eestlasile, kes ikka olid harjunud võitlema üksikute osadena, et ühinemisest ei ole kasu. Ja vahest on asjaolu, et et eestlased peale selle künni 1222. aasta mässuni üheskoos enam ei esine, seletatav osalt just selle moraalse löögiga, milleks neile oli Madisepäeva kaotus.

Nagu Madisepäeva lahingut on hakatud pidama tähtsaks jaolt mitmesuguseil kõrvalisil põhjusil, on ka selles langenud sakalaste vanema Lembitu mõju ja tähtsust peetud suureks ja kõige sur­remaks küll meie rahvusliku romantismi, meie ärkamisaja päe­vist saadik, ilma et Lembitust isikuna või tema võimust vanemana oleks teatud öelda midagi kindlat. Seda on tehtud peaaegu ainult sellepärast, et Läti Hendrik teda mitmel korral mainib, teisi aga mitte. Viimane asjaolu võib olla juhuslik ja oleneda sellest, et Läti Hendrik temast kui lähimate sakalaste vanemast kõige enam kuulis, väga üritlikest saarlaste ja harjulaste vane­maist aga mitte. Kuid igasugust tähendust me sel siiski ei taha eitada ega igasugust tähtsust Lembitu nimelt võtta, kuigi on täisi võimatu, et Lembitul mingisugune eriline võimukoht oli kõigi teiste vanemate seas ja kogu Eestis. Siiski tohiks paista neist teateist, mis Läti Hendrik annab Lembitust, et tema oli nähtavasti üritlikumaid ja keskmisemaid, tsentraal­semaid, kui mitte kõige tsentraalsem vähemalt Lõuna-Eesti vanemaid. Võime öelda veel enam. Kuna Lembit esineb 1217. a. esimese suure eestlaste ühise väe kokkukutsujana ja seega saks­laste asunduse hävitamise tarbe keskmisena õhutajana, võime sellest järeldada, et tema oli esimesi, kes selle kohta olid enam­vähem teadvusele jõudnud, nagu ta pidi olema ka esimesi, kes said aru eestlaste ühise esinemise tarvidusest. Selle esimese, pea kõigist Eesti maakonnist tuleva väe kogujana oli Lembit kindlasti üks kõige algatusvõimelisemaid Eesti vanemaid omal ajal ja jääb niisugusena, kuna me teiste vahest sama tublide vanemate nimesid ei tea, meie kaugema mineviku tähtsaimaks rahvuskangelaseks.

Siinkohal olgu öeldud veel mõni sõna saarlasist, kes sõjas teiste maakondade rahvaga võrreldes on ise seisukohal, mis iseäranis kahel esimesel järgul silma paistab, aga ka sõjalõpuni üldiselt samasuguseks jääb. Kuna neisse sõda õieti 1222. aas­tani ei puuduta tõsisemalt, kuna nende maa muust Eestist enam on eraldatud, kui ükski teine maakond ja nende maailm mujal, merel, võtavad nad ometi 1211. a. saadik sõjast n. üt. vabataht­likult osa, sõdides ühes mannermaa eestlastega kord siin, kord seal sakslaste vastu, kes nende maasse ei ole puutundki, mil viisil teised maakonnad, nagu eespool tõendati, ei esine. Ei ole küllalt põhjust seda seletada ainult kui mereröövlite saagihimust johtuvat võitluste ja rüüstamise võimaluse otsimist. Miks nad ei otsinud seda mujalt? Oli ju meri neile lahti ja sealt saaki enam loota kui võitlusist sakslastega. Või misjaoks nad ruttavad kohe hävitama rootsi väge, mis mannermaa randa tulnud? Ei oleks vist liig julge sellega, et nad kui meremehed, kes pealegi nii mõnelgi pool käinud ja nii mõndki näind, millest omis metsades elavad mannermaa eestlased ei tea, seletada, et nad viimaseist mitte ainult ei ole liikuvamad ja üritlikumad, vaid teataval määral mõtlemiseski kiiremad ja arusaajamad. Sest paistab, kui märkaks saarlased, kui sakslased on hakanud tungima Eesti, varsti ise, et vaenlane teisis maakonnis, mannermaal on hädaohtlik neilegi ja seepärast lähevad nad ise saksa sissetungijate vastu võitlema ja teisi aitama, kui ka hävitavad rootsi maaletulijad. Seepärast ilmu­vad nad venelaste kutsel Otepää alla 1212. aastal, samal põhjusel kuuleme neid 1218. aastal Sakalas rahvast sakslaste vastu üles kutsumas. Et saarlased täiesti enese ette ja alalises vaenus man­nermaa eestlaste vastu oleksid elanud, nagu mõnelt poolt arvatud, ei ole küll selle järgi tõenäiline. Just ümberpöördult, on neil märgata vahest enam kui teisil maakondadel oma seisukorrast arusaamist ja ühistunnetki teiste eestlastega. Nende röövretk Järvamaale 1220 aastal (Chr XXIII 9) näib tehtud olevat kui vaenulikule sakslasile alla andnud ja sakslastega üheskoos sõdi­vale maale, nagu neid tehti näit Liivisse jne, või mõnel muul teadmata tülipõhjusel Ja kui selle mõte ka jääb hämaraks, ei tohiks veel see üksikuna kummutada kogu eelmist arvamist

Sõja kolmas järk – eestlaste viimane üldine vastu­hakkamine näib alguses lootusrikkana. Paistab, kui hakkaksid nüüd eestlased üldiselt jõudma arusaamisele oma seniste nõr­kuste kohta. Niipea kui ühes maakonnas saksa või taani võim kukutatud, ei jääda enam, nagu varemalt, selle juurde, vaid minnakse kohe naabreid süütama ja julgustama, et need sama teeksid. On jõutud täiele selgusele, et sakslased tahavad maad orjastada, samuti kui teatakse, et vaatamata nende võimu täielise kokku­varisemise peale, nad endid ei lase sellega hirmutada, vaid ikka jälle saavad püüdma eestlasi alla heita, mispärast ei jääda ka kogu maa üldisel vabanemisel ootama, mis saatus toob, vaid valmistatakse endid võitluseks, õpitakse uusi sõjariistu tarvitama ja õpetatakse teisi, käiakse mitmel korral Venemaal toetust nõu­tamas jne. Ja kui viimati veel Tallinn oli ainsaks vastaste toetuskohaks, ei jäeta seda ainult lähimate naabrite mureks, vaid pea­aegu kogu maalt tulevad mehed seda hävitama. Aga nende nähtavate edumärkide kõrval nüüd torkab siiski kohe silma, et rahval puudub endine julgus, ei ole, nagu alguses, kõikumata, usku oma jõusse, otsitakse abi venelasilt, tehes neile suuri möön­dusi, ei juleta igalpool vastase ametnikke ja preestreid surmata või vangistadagi, kartes, et kättemaksmine tuleb siiski, kohe peale esimeste löökide antakse täieliselt alla. Varsti peale vastu­hakkamise alguse märkame, et see ei ole kuidagi kavakindel, enam-vähem ühiselt kokkulepitud ja juhitud, vaid Sakala ja Ugandi talitavad eraldi, teised jälle eraldi, hajutakse, lastakse endid kiirustada ja eraldi lüüa. See ei ole täiesti teadlik ühinemine, endiseist nõrkusist arusaades korraldatud tegevus, vaid oma vabaduse kaotuse pärast meeleheitel, valusate kogemuste ja sõja hävituste hellaks ja araks tehtud rahva kokkukogumine.

Sõja käik oli seks liiga kiire ja äge, üksteisele ikka jälle järgnevad allajäämised ja ainult allajäämised liiga masendavad, et rahvas oleks võinud millestki aru saada, et sel ajal rahva alge­line korraldus oleks võinud tunduvamalt täieneda või areneda. Siiski suur samm oli seegi, milles sel lühikesel ajal nii mitmeti edasi jõuti ja sellest kui ka asjaolust, kuidas eestlased üle kogu maa omilt vastaseilt õpivad moderne sõjariistu tegema ja tarvi­tama, näeme, et sõja kurb lõpp ei olnud mitte tagurpidimineva või ka ainult omas arenemises tardunud rahva loomulik kokku­varisemine eluvõitluses, vaid elujõulise ja edenemisvõimelise, kuid väikese rahva allajäämine kõigi omaaegse kultuuri võitlusvahenditega varustatud ülivõimule.

Eestlased olid, võrdlemisi lähimate neid ümbritsevate rah­vastega, kõige tugevamad. Nende jõud oli suurem nii hästi lätlaste kui liivlaste omast, ka venelaste ja põhjamaalaste katsete vastu endid siin maksma panna oli see küllalt tugev. Ühtki püsivat võõrast võimu ei olnud eestlased endi üle tundnud. Eest­lased tundsid endid omal maal ja teataval määral lähimas ümbruseski peremeestena ja olid niisugustena iseteadvad ja uhked omas jõus. Ainult seda silmas pidades on arusaadav, kuidas eestlased saksa sissetungijaile nii kaua ja visalt vastu panevad, kuidas nad uuele vaenlasele ikka ja ikka jälle julgelt kallale kipuvad, hoolimata kõigest valusaist kogemusist, mis juba saadud eelmisis võitlusis selle vastu, tormates otse kui peaga vastu müüri, kindlas usus, et seegi jõud peab nende pingutuste vastu purunema. Rahvas, kes oleks juba varemalt harjunud tundma enda maal ja enda üle võõrast võimu, oleks pidanud seda kuu­lama, sellele makse maksma jne., ei oleks nii kaua vastu pannud, ei oleks olnud nii vastuvõtmatu sakslaste misjonile. Eestlased olid seni olnud seisukorra peremehed, hoolimata sellest, et neil veel ei olnud ühist riiklikku korraldust, et nad veel rahvana kokku ei hoidnud. Elu, ümbritsevad olud neilt enam ei olnud nõudnud, nad olid seni niisuguse korraldusega, nagu neil oli, olnud tugevad küllalt võitluses oma vabaduse ja olemasolu eest. Nüüd aga ilmus ootamata ja kaugelt uus vaenlane, sakslased, kes nii hästi oma korralduselt kui ka sõdimisviisilt ja -riistadelt olid tolleaegse kõrgeima inimliku kultuuri edustajad – nende vastu oli loomulikult eestlaste riiklik korraldus ja sõjariistad liiga puudulikud. Kuigi eestlasil oli olnud Lääne-Euroopaga kokku­puutumisi niihästi kaubanduslikke kui sõjalisi, siiski oli see vaen­lane neile uus ja tundmatu. Esimest laadi kokkupuutumisis olid eestlased etendanud ainult passiivist osa, teised olid olnud ikka juhuslikud ja möödaminevad ega tuntud seepärast selle, uue vaenlase võimalusi ja jõudu, kui sellega nüüd tuli võidelda pikal ajal elu ja surma peale. Täiesti tundmatu aga eestlasile oli Lääne-Euroopa sisemine maailm, mis see mõtles ja püüdis, mis selle tegusid juhtis. Kui Dr. Luiga omis eelpool mainitud kirjutusis julgeb väita, et eestlased Lääne-Euroopat võrd­lemisi hästi tundsid ja selle järgi oma „diplomaatiat” seadsid, siis on see võimatu mitte ainult seepärast, et, nagu nägime, eestlased ei saanud kaua aru sakslaste püüdeist, vaid ka sel põhjusel, et nad ei tundnud, nagu ju Dr. Luigagi möönab, moderne lääne sõjariistu ja kaitseabinõusid. Kui eestlased oleksid tundnud Lääne-Euroopat, oleksid nad kõige pealt küll omandanud selle välise kultuuri, selle sõdimisviisi, selle paterellid, raudriided jne., nagu see sõja lõpul sündiski. Kuna neid aga varemalt ei osatud tarvitada, on selge, et eestlasil ei võinud olla ka nii laia silmaringi ja poliitlist arusaamist, nagu Dr. Luiga püüab näidata. See oleks olnud võimalik ainult eestlaste olles ühenduses tolle­aegse kristliku maailma ja selle haridusega. Eesti rahva saatuse traagika seisab selles, et kui nüüd jõuti selle kõrgema kultuuri piirkonda, see ainult väliselt sündis ega selle hariduse osalisiks saadud, küll aga kaotati omast ühiskondlikust korrast needki paremused, mis eestlasil oli võrreldes lääne kultuuriga – inimese ja rahva vabadus. Ühes suhtes oli siiski see saatuse tahtmine teataval määral õnnelik: et eestlased kristianiseeriti läänest ega mitte idast. Seega sattusid eestlased lääne kultuuri piirkonda ega lõigatud haritud maailmast hoopis ära, nagu see oleks olnud ühen­duse korral Venemaaga. Ja kuigi eestlaste saatus järgnevate aasta­sadade jooksul oli karmim ega mingit kasu saadud lääne hari­dusest, on meie päevil seetõttu eesti rahva edenemine suuresti kergendatud ja vahest ainult seetõttu võimalikki.

H. Mora

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1922