Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1

Ei ole kahtlust, et meie nõndanimetatud suurromaan on kõrge majandusliku konjunktuuri sünnitis. Kirjastus Loodus oli esimene, kes oskas seda konjunktuuri hakata kasutama, asudes korraldama suurejoonelisi romaanivõistlusi „eesti kirjanduse rikastamiseks”. Mitte ainult, et see oleks juurde meelitanud võrratul hulgal noori kirjan­duslike kalduvustega inimesi, kelle tohutust toodangust võis ärilisil kaalutlusil valida kõige kasulikumat. Omakord see mõjus produk­tiivsusele halvavalt ka „väljaspool võistlust seisvaile” kirjanikele ja kirjastusile. Meie esimene suurromaan, A. H. Tammsaare Tõde ja õigus I, ilmus küll juba 1926. aastal, aga alles Looduse romaanivõist­luste kaudu ja mõjul see kirjandusliik peases meil otse vesivõsuliselt lokkama. 1925. a. näiteks ilmus meil 6 romaani ja pikemat jutustist, kokku 995 lk., 1926. a. 8, kokku 1716 lk., 1927. a. aga juba 14, kokku 3502 lk., 1928. a. 13, kokku 5032 lk., 1929. a. koguni 16, kokku 5042 lk. Nii paisus meie romaan nelja aastaga rokem kui viiekordseks. See ähvardas otse uputada meie muidu kirjanduse vastu võrdlemisi vähe huvi tundvat lugejat. Seda osati talle peale suruda igasuguste amee­rikalike reklaamivõtete, sõbra- ja koguni ostetud arvustuste abil. Romaan tehti äri- ning moeartikliks, ja kuna rahval oli veel raha ning lisaks riik suuremaile ostjaile, avalikele raamatukogudele, jagas võrdlemisi ohtrasti toetust, kirjastuste nisu õitses mõne aasta üsna hästi.

On muidugi ilma pikema seletusetagi selge, et see väline paisu­mine ei olnud kasuks romaani sisulisele arenemisele. Romaani muu­tudes äritsemise esemeks pidid selle tootmisel tahes-tahtmata arvesse tulema laia publiku maitsenõuded. Teatud uuduse, löövuse, kõmu moment peases loomulikult kaasa otsustama – nii võistlejate juures, kes ometi pretendeerisid auhinnale, kui ka teiste juures, kes arusaa­davalt ei tahtnud esimestele alla jääda. Nii näemegi, et ühtaegu Looduse romaanivõistlustega meil romaanis saab valdavaks nõnda­nimetatud paljastav žanr. See vastab kõige sobivamini aja vaimule, sellele üldisele pohmeluse- ja saunapäevade meeleolule, mis meie ühiskondlikus ning poliitilises elus maad võttis pärast iseseisvuse liigtormiseid mesinädalaid. Kes siis ei sõimanud keda (ning sellega kaudselt muidugi iseennast kui rahvaliiget) kui mitte vargaks ja valerahategijaks, siis vähemalt muidu suliks ning kaabakaks? Reaktsioonipäevil on ju „paljastamine” (eestlasel talle omase kahjurõõmsa irvitamise saatel) ainus „positiivne” ülesanne igal alal.

Kui võrrelda kaht meie esimest suurromaani – A. H. Tamm­saare Tõde ja õigust I ja A. Jakobsoni Vaeste-Patuste alevit, – siis paistab neist silma väga palju ühiseid jooni. Need kubisevad samalaadseist peksmis-, lõhkumis-, purustamistseenidest, ennegi selle va­hega, et esimeses need toimuvad kuski Põhja-Eesti metsataguses kü­las möödunud sajandi viimasel veerandil, teises ühe kodumaa linna töölisagulis iseseisvuse alul. Näib nii, nagu oleks eestlase tõupärasemaid omadusi mingi sadistlik enese- ja teistepiinamine, mingi õel ning salakaval, otse bazarovlik nihilism. See on nagu mingi alatead­lik kättemaksutung nende vitsahoopide eest, mis seitsmesaja aasta jooksul mõisatallis on langenud meie esivanemate turjale. Põlvest põlve päritud allasurutud orjaviha, mis otsib nüüd vägisi väljapeasu. Kui saaks aga virutada, ükskõik siis, kellele või millele. Jakobson rõhutab õigusega pärilikkuse suurt osa kõigi oma hallide kangelaste – Lüünede, Vitjaginite, Matveide jt. – vaimlises nüriduses ja hin­gelises tooruses.

Nii siis: Tammsaare ja Jakobsoni romaanid on väga eluläheda­sed. Neid võib märkida kui uue suuna avajaid ja määrajaid eesti romaani arenemises. Aga on jälle iseloomuline, et võrreldes posi­tiivsem Tõde ja Õigus I on siin täitnud siiski vähemat osa kui Vaeste-Patuste alev (ja kolmeköiteline Tuhkur hobune). Kui esi­mene on leidnud ainult üksikuid jäljendajaid (näiteks V. Sarapik oma romaaniga Tuulte teedel), on Jakobsoni naturalistlik paljastav žanr (mis, muide, tugevasti on mõjustatud Zola ja Dostojevski poolt) meie kirjanduses sünnitanud terve kooli.

Täiesti Jakobsoni jälgedes käib näiteks R. Sirge oma kaheköite­lise võistlusromaaniga Rahu! Leiba! Maad! See lahmakas elupilt maailmasõja ning revolutsiooni päevilt Tartu agulite õhkkonnast on märksa eredam ning toorem oma värvide poolest kui tema eesku­jud. Pisut tagasihoidlikumalt, aga küllaltki veel masendavalt on jumestatud Eduard Männiku romaan Hall maja, mis kujutab lange­nud naisterahvaste elu avalikes majus, ja Valter Uibopuu romaan Suletud ring: kuuldavasti osaliselt päris protokolliline pilt.

2

Elu varjupoolte ülemmäära esilekergitamine, haiglaste nähtuste ning pahede piiripidamatu paljastamine, muudetud omaette „kunstiks kunsti pärast” – see on nõndanimetatud Jakobsoni kooli iseloo­mulisemaid tunnuseid. Lugedes aina selliseid teoseid tekib mulje, nagu ei oleks Eesti riigis üldse enam midagi tervet ega elujõulist, nagu oleks see riik rajatud läbi jä läbi kõdunenud alusele. Kui juba pealinna politsei, meie korravalve aju ning närvikava, peaks olema niivõrt mäda, nagu kujutatud Suletud ringis, mis tuleks siis veel arvata teistest ühiskonnakihtidest ning kutsealadest? Igatahes mitte midagi head, vaid ainult halba.

Tahate korraga näha latvu ja juuri, meie poliitika- ja haridustegelasi ja meie tulevikulootust – õppivat noorsugu – mõne meie paljastava kirjaniku kõverpeeglis? Olge lahked: Rohu See, millest avalikult ei räägita. Milline poliitiline ja moraalne korruptsioon! Millised ebakõlblad tüübid kõik need Albused, Kobrased, Alo Teddermannid! Õpetajad ja direktorid, kes aina piiluvad noorte tütar­laste järele, naised, kes muud ei tunne kui lihahimu, plikad, kes käi­vad oma rikutud emade jälgedes. Kõlblise laostumise pisik levib ühes iseseisvuse ja omakultuuriga otse kohutavas tempos. Koolitatud poegade ja tütarde kaudu see tungib linnast ka maale, põhjustades nii seal kui siingi majanduslikku ja moraalset langust, pankrotti. Nii sünnib see Rohu romaanides Nauding ja Aeg, nii Mats Mõtslase romaanides Liblikalend ja Mõrane hing. Naudingus laseb Roht küll Aili pärast seda, kui ta on olnud käperdusesemeks igakaliibrilistele elumeestele, tagasi pöörduda tallu, kuid see pööre ei ole kuigivõrd usutav.

Linn maa hukutajaks, miks mitte, kui seda kujutatakse sellise hirmsa Soodomana! Kui seal ei osata või ei taheta näha mitte midagi positiivset, ülesehitavat, edasiviivat, vaid kaevatakse lagedale aina toorust, kõlvatust, mandumist! Miks mitte, kui tõeliselt seda leidubki mitte üksi igasuguseis Vaeste-Patuste alevites, vaid näiteks ka meie ülikoolilinna Tartu esialalisemais keskusis! Üliõpilane August Kir­simägi ju annab oma romaanis Puhastustuli otse masendava kujutuse ühe osa Tartu üliõpilaste sisemiselt tühjast elust ning nende orga­nisatsioonide aevastamapanevalt kopitanud õhkkonnast. Selle, Loo­duse poolt esimese auhinnaga kroonitud romaani peategelase haig­lane eneseimetlus ja sealjuures täielik kõlblate põhimõtete puudu­mine aga näitab, et romaani autoril endalgi puudub mõõdutunne, et ta ei küüni üle ega välja vaatama sellest soost, millesse uppuvad tema tegelased.

Kellest tahate veel kuulda, kui olete pidanud tajuma juba nii palju ebameeldivat? Tulundustegelasist, kellel on linnaelus eten­dada nii tähtis osa? Olge head: E. Krusteni Mineviku jälil esitab teile harimata tõusiku Elias Varangu, sõjaaegse kotimehe, siis nar­koosidega hangeldaja ning tuleviku ettekuulutaja, nüüd auväärt äri-, rahva- ja võimumehe kogu tema „pimestavas” hiilguses. O. Luts Pankrotis omakord tutvustab vana ärimeest Aalmani, kes aeleb noore plikaga Vahemere rannikul, kuna oma naine kodu joob ja üliõpila­sest poeg logardina ringi laaberdab. Ei ole päris meeldiv ka Mait Metsanurga poolt romaanis Arraste & Pojad maalitud pilt Tallinna suurärimeeste eraelust, kuigi autor nad lõpuks peastab Taaveti Lau­luraamatu abil. Kõikjal egoistlik ning hedonistlik elumaitsmis-, naudiskluskultuur, oma kasude ja lõbude tagaajamine, küsimata ühiskonna kui terviku huvidest.

Aga lõpuks – kirjanikud, kunstnikud, vaimuinimesed, meie nõndanimetatud vaimne eliit? A. Kivika romaan Vekslivõltsija on niivõrd kirglik süüdistusakt nende pihta, et kangemat enam vaevalt keegi oskaks kokku sepitseda.

Tõepoolest, allasurutud teopoisi instinktid on meie elulähedases romaanis pääsenud täiel määral maksvusele. Paljastatakse ja piitsutatakse kahjurõõmsalt kõike ja kõiki, nagu oleks see romaani ainuõige ning -õilis ülesanne, asendada endisaegseid mõisatallide peksupinke.

3

Kahtlemata, meie kultuuritraditsioonideta maal iseseisvuse algu­sel, pärast sõdade ja revolutsioonide lagastust, peases mõjule väga palju ala- ja väheväärtuslikku inimmaterjali, hoolimata omakasupüüdu ning saagitsemist. Kahtlemata meil tuli ja tuleb praegugi ilmsiks rohkem kui küllalt igasuguseid väärnähtusi, kuritarvitusi, eksimusi. Kuid need ei tähenda ometi kogu meie elu, et me muud enam ei näegi. Me lihtsalt ei seleta puude tagant metsa. Me liht­salt oma „rahvusepärases” alaväärtuse tundes üldistame üksikud pa­hed ja süüteod iseloomustavaks kogu meie omariiklusele ja -kultuu­rile. On vaja avaramat perspektiivi, et saada asjust õige pilt.

Kujutus, mille saame oma ühiskonnast tänapäeva romaani põhjal, on äärmiselt viril ning ühekülgne. Sest õhkub meile vastu lohutu, pessimistlik meeleolu. Need on enamikus teatud mõttes üleliigsed, ühiskonnale ebakasulikud või koguni kahjulikud isikud, keda seal esitatakse „kangelastena”. Nad kas ei oska elule kohaneda ega leida oma osa ühiskonnas, oma kohta päikese all või jälle nad kohanevad „liiga hästi” igas olukorras ja muutuvad parasiitideks ühiskonna kehal. Üks Looduse laureaate, naiskirjanik Reed Morn on sellele tüübile leidnud vastava ning tabava nimetuse – „andekas parasiit”. Sellenimelises romaanis teatavasti esitatakse meile ülikooliharidu­sega tütarlaps, kes oma hariduse ja andekusega elus midagi ei oska peale hakata ja sellepärast enda tapab.

Hukkumine, surm, elust äraminek – see on üldse harilik lahen­dus seda liiki romaanides. Leo Anveldi Viirastusi valges öös Rein Endise, tahte- ja tegujõuetu – „sügavahingeline kaabakas”, sõidab kohe keskkoolist koju surema. A. Mälgu Hukkumises kangelane, Saaremaa popsi poeg ning hiljem põrandaalune tegelane Tallinnas, saab kustki mülkast süüfilise ja heidab enda rongi alla. O. Lutsu Pankrotis logard üliõpilane Alfred tapab enda elutüdimusest. E. Krusteni Mineviku jahil tõusiku naine Marie, palveõde ning lapsepiinaja, satub enne surma hullumajja, V. Uibopuu Suletud ringis mehe ja armukese poolt hüljatud naine aga lõbumajja. M. Raua Videvikust varavalgeni noor maatüdruk paneb endale, nagu öeldakse, päris heast meelest nööri kaela – enne oma pulmaööd. M. Mõts­lase Mõrase hinge peategelane Kristjan Maanus, kui ta talu ja pere­kond laostunud, ei leia seisukorrast ka enam muud pääset kui enese­tapp. Õnnetu, purunenud armastuse pärast läheb surma veel sama kirjaniku Mängus üks mees, samuti A. Jakobsoni Kolme vaeva tees naiskangelane. A. Kivika Vekslivõltsija kirjanik Lodjapuu loomu­likult ei saagi teisiti, kui ennast üles puua. R. Morni Kastreerit elu ei lõpe küll otse „õilsahingelise” kangelase enesetapaga, aga igata­hes elu eest – emigreerumisega.

See on terve hukkujate, äraminejate, enesetapjate leegion. Ja armas eesti lugeja peab neile õnnetuile muudkui kaasa tundma. Aga küllap oleks tema poolehoid neile palju suurem, kui nad kõik oleksid saadetud näiteks Ulila turbarappa ühiskondlikult kasulikule tööle. Kirjandus, mis esile kergitab ainult elu eitavaid külgi ning nähteid, mis ainult haliseb ja viriseb, ei või kaua huvitada lugejat. Rahva süda on siiski veel terve, kogu rahvas ei taha ennast mitte ära tappa,

kuigi enesetapmine viimasel ajal on väga levinud – nii elus kui kirjanduses. Rahvas tahab elada, ja mida raskemaks läheb aeg, seda kirglikumaks paisub tema elutahe. Kõik, mis teda takistab elamast või sellele kaasa ei aita, selle ta põlgab ära. See põhimõte maksab täiel määral ka kirjanduse suhtes.

Viimase kolme aasta jooksul on huvi langus meie romaani vastu arenenud otse katastroofiliselt. Üleproduktsioon, raamatu kallis hind, majanduslik kriis, riikliku toetuse kärpimine raamatukogudele poolevõrra – muidugi, jah, on seda suuresti põhjustanud. Aga teist sa­mapalju kindlasti ka asjaolu, et meil romaanide kirjutamine muutus lohakaks käisestpuistamiseks, elu mustuse protokolliliseks kirjapa­nemiseks – kuni tülgastuseni. Tüdimus meie vesivõsulisest, paljas­tavast suurromaanist on ilmne.

Praegusel ülesehitamise ajajärgul peaks kirjandus näitama teed edasi, aga mitte siplema mineviku pahede sorimises. Meie romaan peab orgaanilise tegurina lülituma kaasaja eluarengusse, või muidu ta kaotab oma mõtte. Kirjanikul tuleb pale pöörata ühiskonna ter­vete, elutahteliste, homset päeva ettevalmistavate jõudude poole, aga mitte tegelda tema manduvate, hukkuvate kihtide ja esindajatega. Peab kaduma see hüsteerikute ja langetõbiste mentaliteet, see viim­sepäeva meeleolu, see mustade prillide läbi kõõrdi elule vaatamine, mis ikka veel kummitab meie avalikus elus, nii ka kirjanduses. Idee­lise eluläheduse, elujaatuse ja eluehituse suunas on meie romaani tuleviku tee. Endastmõistetav, et sealjuures peab paranema ka romaani tehnika. Senised suuruse- ja kiiruserekordid, nende tagaaja­mine on viimast ainult alla kiskunud.

Jaan Kärner

Loomingust nr. 1/1933