Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

06 Apr

Mõttekilde K. A. Hindrey puhul

 

    

Läbi temperamendi nähtud elu – see zolalik vormel sobiks hästi Hindrey kunstikäsitusele, eriti kui me sõna temperament mõistame tavalises tähenduses. Juba Minu elukroonika viis vihku annavad sel­lest märku. Koolipõlves koerused, katapuldid, kassisaba külge seotud perenaise parukad, hiljem boheemlik minnalask ja muretus, uljavõitu žest ühes heatujulise häbematusega – niisugune on see temperament, mis trotsib olusid, kuulab tujukäskusid, vilistab mõistlikkusele ja otsib suurt joont. See temperament kohaneb eriti buršide seltskon­nas, kuhu ta küll ise päriselt pole saanud kuulda: seal leiab ta ju iga­sugu kommangide, värvide ja tseremooniatega romantiliseks dekoree­ritud kaklusi, uljust ja löömalusti. See temperament märgib ühtlasi tu­gevat vitaliteeti ja leistimisvõimet igal alal, kuhu ta iganes laskub töö­tama. Sest kes ei peaks imetlema selle karikaturisti, arvustaja, ajakir­janiku ja nüüd enne 60. aasta künnist äkki ilukirjanikuks moondunu tööenergiat!

Kehvumist ja sammaldumist pole seal karta, kus ollakse nii liikuv ja püsimatu, nii noor ja külluslik. Tõsi küll, kasvatus ja koduõhkkond ühes mõisa traditsioonidega on selle temperamendi külge kasva­tanud kinnisvaateid, millega ei saa nõus olla, kuid need kinnisvaated ei takista teda vilkalt reageerimast ja nõtkelt järele paindumast üksiknähteile, mida elu iga päev ette lükkab. Hindrey ilmatunne on liiga elav, et kivineda ilmavaateliseks müüriks, mille tagant elu ennast enam ei näeks, ta liigutused on küllalt impulsiivsed, et tarduda poosiks.

*

Võrdlus Ed. Vildega ehk paistaks mõnele liiga ootamatuna. Siiski on kokkupuutepunkte selle kahe hingelaadi vahel rohkem kui esialgu võiks arvata. Nii lõuna-eesti õllepruulija pojal kui põhja-eesti aida­mehe pojal on noorusmälestused ühes nende tugeva järelmõjuga ühte­viisi pärit mõisamiljööst. Ja paljuks meil üldse on neid mõisaelu sii­raid kujutajaid, kes härraste elu pole silmanud ainult läbi akna ja kes mõisnikus enam näevad kui vihasenäolist moonaka-kärkijat havanna sigariga, ratsapiitsaga ja kuld uuriketiga? Eks ainult need kaks!

Üks kasvab üles otse aadlikest mängu- ja kooliseltsilistega, oman­dades neilt palju oma käitumises, tundes ennast nende võrdsena ja võimelisena nägema ka nende isiklikke-inimlikke vigu ja voorusi, aga ka teine tunneb sama vahenditult mõisa elu, ning kui ta hiljem ajaloolis-ühiskondlikult  teritet   pilguga  kujutab talupoja ja mõisniku konflikte, siis oskab ta küllalt näha ka vastaspoolt inimlikult lähedalt. Mõlemad on hiljem mõisaõuest välja lennanud kõigi kosmopoliitsete tuulte kätte, mõlemad on osanud suurt joont pidada isegi kitsais oludes, mõlemais on tugevat eluhuvi, mõlemaid iseloomustab valvas vitaliteet, aga ka teatud härrasmehelikkuse tahe.  Sarnasussugemeid võiks soovi korral leida isegi mõlema hilisemast stiilist, mille põhikoolitus on saadud Saksast ja mille paindlikumaks tegemisest, isegi keeleuuenduse abil, on mõlemad teadlikult huvitet olnud.

Ent oluline vahe on neil muidugi ilmavaates: ühe südametunnis­tus on teritunud ühiskondlikult, teise vaist seltskondlikult; üht on haaranud võitlus võrdsuse, õigluse ja vabaduse eest, teist üksikisiku moraalne puhtus.

*

Oma vastuses raamatuaasta ankeedile peatub Hindrey küsivalt: mis on õieti ilmavaade? Tõepoolest, sel sõnal pole kuigi rasket kaalu nende jaoks, kellele tähtsam on „mil viisil”, kui „mille nimel”, ning kes inimest hindavad eeskätt mõistetega nagu: sündsus, süütus, suu­remeelsus, heldus jne. Ilmavaate asemele astub neil loomulik ilma­tunne ning selle helgid teadlikku vaimuellu. Ning siin oleksimegi lähedal sõnale temperament Zola tähenduses, nimelt kui vere, päri­vuse ja olude paratamatule saadusele, kus vabal tahtel enam midagi ütelda pole. Eks Hindrey enesegi lemmikideed kõnele verest, tõust ja seega lõppude lõpuks füsioloogilisest paratamatusest väljaspool vaimu vaba enesemääramist? Eks triivi suur osa tema novellikangelasi passiivselt tujutuulte käes, mis on suureks lastud paisuda? Mis teeb seejuures mina? Kas ta on juhtijaks, tüüri jaks? Ei, ta vaatab pealt, nagu too kangelane „Kahevõitluses”, kes juba nädalaid juues proovib, kumb siis viimaks õieti „alla jääb”.

Ent sel vaatlejal on terav pilk, on otse teadusmehe analüüsivõi­met. Ka kõige impulsiivsemas tundesööstus see analüüsiv pilk märgib ära kõik hingeliigutuste detailid niihästi eneses kui teises.

Kuid kas selline mõistuse ja analüüsi vahelesegamine eluprotsessi pole patt! Iga analüüs on ju alastikiskumine. Kes ei mäletaks, kui­das Hindrey korduvalt juba oma „Pühajärviaanades” on hurjutanud ekshibitsionismi, tsünismi ja muid trikooga või trikootusega seotud „kõlvatusi”? Ka novellides saavad loomulikkuses sorijad oma naha­täie, eriti arstid, need materialistid, kellele kõik algab ja lõpeb sooli­katega ja nende funktsioonidega. Professor, kes Ellenile annab pre­pareerida mingi kahtlase kehaosa, saab Kuldkepi käest ehtsa kõrva­kiilu. Sama Kuldkepp, nähtavasti kirjaniku alter ego, nimetab freu­dismi põlglikult „viini aluskeha talmudistide kooliks”. Kuid kerkib küsimus, kas see Kuldkepp ise pole samasugune paljastaja oma hinge analüüsidega? Kas ei kisu ta Kent-Jordani hingeelu üksikkiududeks, kas ei otsi ta Romeo alateadvusest selle toimingute juuri? Autor võiks ehk vastata: jah, seda küll, kuid see sünnib kõlbliste eesmärki­dega, proua Kent-Jordanis on vaja äratada emaarmastust, Ellenit vaja ohtude eest hoida jne. Kuid kas arstide, ka psühhoanalüütikute, sori­misel samuti pole õilsaid eesmärke?

Üks kord siiski autori alter ego muutub enesesüüdistajaks. See on „Armastuskirjas”. Kirja autor osutub liignägijaks: ikka ta peab nägema, et ta idealiseeritud neitsi läheb tema juurest lahkudes otse­maid „oma paratamatule vajadusele” ehk järsumalt: esimese unistuse „vikerkaare alt kohe pahemat kätt peldikusse”. Sellele järgneb ref­leksioon : „Nii! Nüüd on ka see väljas ja öeldud… Ma võisin nõnda ütelda.  Kuigi vastu tahtmist, aga võisin.”

Autor peab seda ise „vererikkeks”, mis lubab nii katmatult mõ­telda ja väljendada. Võib olla. Kuid kas pole iga analüüs ja paljas­tus sama vererike ning kas tänu sellele vererikkele polegi meil olemas Hindrey enese kõrgepingelisi, meie teadmisi avardavaid hingevaatlusi?   Pärlid tekivad just rikkest!

Siiski Hindrey enese ideaal näikse olevat mõratus ja terviklus. Nüüd eriti Saksas moodsaks muutunud küsimus tõu ja vere puhtusest on Hindreyd huvitanud juba maast madalast. Pole keegi meil nii­palju kui tema avaldanud erihuvi ja teadmisi loomade sortidest ja igasugu aretamisküsimustest. Neid küsimusi leiab rohkuses ka tema novellide lehekülgedel.

Kuid kas pole elukäsitus läbi tõuküsimuste prisma lõppude lõpuks ikkagi materialistlik? Ning kas ei seisa Hindrey paradokslikkus sel­les, et see muidu idealist asub oma vere ja tõu küsimustega materialismile lähemal, kui ta seda ise tahaks?

Veresegamise vaatluste ja tõuteooriate  tänapäevaseks   põhitulemuseks on väide: rassipuhtus annab enam karakterit, rassideristlus enam vaimu.   Ma vist ei eksi, kui arvan Hindreyd eelistavat esimest. Ise pooldan rohkem teist.

*

Sündsus, häbelikkus, konventsioon vastamisi aruga, alasti tõega, ja loomulikkusega – see on Hindrey probleemiasetus, misjuures ta sümpaatia kaldub esimese vooruste rühma poole.

„Mulle ei ole mingit täpsust vaja”, hüüab Kuldkepp, kartes, et proua Kent-Jordan tuleb viimaks sõnadega, mis oma liigse loomulik­kusega häirivad. Sest loomulikkusest loomalikkuseni pole ju palju maad, pealegi on sõnu, mida tohivad ütelda ainult mehed, naised aga mitte, sest nõnda nõuab sündsus ja konventsioon, ja pealegi naise suus kõlaksid loomulikud asjad tsüüniliselt, tagamõtteliselt. Nagu Freud lapse kohta, nii näib siis Hindrey naise kohta arvavat, et ta on kõige­külgselt perverteeritud, olgugi ta seejuures sama naiivne ja ebatead­lik nagu see eelpool mainitud vikerkaare alt vasakule poole käänduja.

Ajuti tundub Hindreys isegi naistepõlgurit. Loetagu näiteks Kuldkepi ägedaid sõnu naise vastu, keda küll pole kujutatud erilise vaimuinimesena, kuid kes näib olevat igasugustest ideedest täis topi­tud ajunaine. „Palun jätke oma aju”, ütleb Kuldkepp. „Teie peak­site ammuilmast teadma, et mina eelistan teisi omadusi”.

Seksuaalsus, tsünism, loomulik avameelsus, aga ka aju – kõigest

sellest tuleb naist eemale hoida, sest see ei sobi naisele: seda diktee­rib Hindreyle ta kõlbline ärevus. Nii ei meeldi Neero omanikule põrmugi pikk pulmavoor sex appealiga Minka kannul, jah, selle lita ümber käiva armumängu „üldparalleelne ja groteskne naeruväärsus on õudnegi”. Ei meeldi ka see, kui Hexe oma huvi hakkab näitama „kõiksugu karvase pööbli vastu”. Kui noor põdranolk emapõdraga hakkab libitsema, kuna isapõder oma sarvedega karja peab huntide eest kaitsma, siis ei säästa rangemoraalse jahimehe püss kumbagi libitsejaist.

*

Novellidest aimab ka, mida Hindrey õieti naise ja mehe vahekor­ras ideaalseks peab. Naine olgu truu, ilma mineviku täpita, ohvri­meelne, kuni kasvõi mehe vallaslapse kasvatajaks hakkamiseni. Niisu­gust ideaalset naist on kirjanik kord katsunud skitseerida Juta näol novellis „Kahevõitlus”. Enamasti aga vilklevad meie kirjaniku ees naiskujud, kellel ikka küljes on mõni kasvõi vaevu aimatav pahe laiguke, mis aga hellas mehes kohe esile kutsub saatusliku pöörde. Tar­vitseb näit. Pärles, see võlur, kes oma konfidentsidega kõik naised enese järele kisub, oma käe kaardimängimise ajal Mareti selja taha sohvaleenile sirutada, kui selle mees, Kaaret, kõigi närviotsadega juba tunneb, et ta on midagi „jäädavalt kaotanud”. Veel teinegi kord on mängus saatuslik käsi. Seekord momentülesvõttel, naise piha ümber, kes muidu loomulikult vaenulik olnud võõra ihuga kokkupuu­tumise vastu, nagu arvab ta mees: sellest juba aitab, et mees Kongosse kaob seitsmeks aastaks ning seal neegritariga abiellub! Kuldkeppi aga šokeerib juba paljas seltsimehelikkus, millega poiss oma käe ta ristitütre põlvele paneb.

Kui nii siis juba käepuudutus tekitab draamasid, mis veel naise minevik või koguni abielurike! Petetud Raidaru kirikuõpetajal jääb üle ainult veel vaimus kõrgemale tõusta kõigest mustusest ja juma­lat paluda.

Mehele seevastu ei keelata neid ebavoorusi: „pole naist, kes pro­testiks mehe nende eesõiguste vastu”, väidetakse novellis „Vanitas”. Naise ülesanne on kasvatada perekonda, olla ema, mitte aga sensuaalitseda või olla ajuinimene. Naisest öeldakse: „mida primitiivsem, seda rohkem emane, mida kõrgem, seda rohkem ema.” Nüüdne aeg oma vabadustega ja emantsipatsioonidega paistab Hindreyle olevat vastuvõtmatu. Isegi tsivilisatsioonist rikutud koer Hexe saab piitsu­tada selle eest, et ta ema kohustused unustab ja oma kaheksa poega põõsaid pidi laiali tassib.

Ja mees? Tema osa on olla kaitseja, rüütel, tutor, tema kohuseks on seada sarved vaenlaste vastu, nagu too isapõder huntide vastu (vt. „Paraabel”). Oma kodus petetud mees taipab Kongo neegritaris tervet kaitseinstinkti pealetikkujate vastu, on sellest võlutud ning hakkabki ta rüütellikuks meheks, kuni viimaks ometi jalga laseb.

Nõnda siis eeskätt mehe kaitsemisinstinktist ja naise ematungist peab sündima see ideaalabielu, „üks ihu ja üks hing”, millele ei tohi langeda kõige vähematki patuähma ei mõttes, vihjes ega teos. See kristlik-platooniline paleus oleks siis mingi „usulispateetiline vastu­minek ühisele elule surmani”. Kuid veel üks samm siit edasi ja me oleksime Tolstoi Kreutzeri sonaadi viljatusmoraali juures.

*

See humanistlik haridus, mida Hindrey saanud, on olnud küllalt konventsionaalne ning baltlikult värvitud, et olla päris humanistlik. Sest humanism eeldab inimese austust väljaspool seisusi, kaste, ühis­konna kihte ja tunnustab eeskätt kõigi inimeste võrdsust õigluse suhtes. Hindrey vaist aga on vastu kõiki sarnastavale liberalismile. Nii tunneb ta, et naine on laadilt ja õigustelt teine kui mees, tunneb, et üks inimene on loomult härra ja teine kuulub plebsi hulka. Spartacuse mäss tunduks Hindreyle otse loodusevastasena. Midagi on kor­rast ära, kui tallipoiss võib nõnda otsa vaadata, et „võta isa laualaadikust revolver kaasa ja lase talle häbemata silmade vahele” („Perekond”) ! Sepp-onkel on uhke oma tsunftiminevikule ja vaatab ülalt alla hulgusele, kellele usaldatakse tööd ilma mingi sellitunnistuseta. Von Kennelile ei andesta Kaaret hästi, et see deklasseerub ja eestlas­tega kohaneb: „Nagu deklasseeritud aadlikud ja väljaheidetud korpo­randid ka seltsivad faute de mieux ja olude sunnil iga liigiga ja sele­tavad seda vabameelsusega ning avarama silmaringiga” („Võlur”).

See ülimuslikkus on juba meie kirjanikul veres. Oma memuaa­rides jutustab ta, kuidas ta välispassil ei meeldinud see „russischer Untertan Bauer K. A. Hindrey” ja kuidas ta kahjatses, et ta ei osanud seda sõna „Bauer” lisarublakese eest olematuks teha. Ning teine kord tal pole midagi selle meelitava müstifikatsiooni vastu, et teda pee­takse „Fürst von Thoreniks”.

*

Kui meie autori seisu- ja lähtekohad on kaugel aktuaalsusest, kui ta probleemid ühes lahendustega on pärit nagu möödunud ajast, pisut vanamoelised, siis on seevastu tema kunstis ometi midagi tänapäeva jaoks värsket, võluvat ja ainukordset.

Ajal, mil kirjanduses pakutakse väga palju lamedat-venitatut, ettenähtavat ja konstrueeritut, on tema novellid võetud kogemustest enestest, on rikkad sisetähelepanekuist, tihedad ja ettenägematud. Neis kohtad hooletut värskust, otsimata leidlikkust ja seda mitmekesidust, mis puudub neil, kes elu kujutavad liistule tõmmatuna.

Kui neile novellidele võib ehk ette heita keskendamatust, siis avavad nad sageli kõrvalepisoodideski ehtsaid süvapilke hingesse ja rikastavad meid tunnetuselt. Need, muide ladusas vestlustoonis pa­kutud lõiked hingelisest reaalsusest tõusevad sisult paiguti M. Prousti detailsusekunstini. Vaadeldagu ainult novelli „Ristitütar”. Üks­ainus proua Kent-Jordani tseremoniaalne käeliigutus sohva poole val­landab ta  külalises haruldaselt tabatud põgusaid mõtte- ja tundevirvendusi. Teisal loeme, kuidas see naine närvitsedes laual asju näpib ja neid ühest paigast teise tõstab, kuid kuna me samas teame, kuidas Kuldkepp iga selle naise žesti valvab nagu kass hiire liigutusi, siis pole ime ka sellele järgnev analüüs, et „see ei sünni hajameelest, vaid opositsioonist selle kõneluse pühalikkuse vastu, mille ta esialgu oli ainuõigeks pidanud, kuid millest ta nüüd üle tahtis tormata nagu igast tavalikkusest ja eelarvamusest.” Samas novellis see süvapilk Romeo hinge, kel on herk süda kõigi kannatuste vastu, kõige põlatu ja mahajäetu vastu, kel on lahtine süda ja lahtine käsi: „Kas see lah­tine hing kunagi sellest enesele aru andis, et kogu selle ümberhinda­mise kire taga seisis üksainus suur ja sügavale, kõigi mõtete ning tegutsemiste alla peidetud ja maetud iha: rehabiliteerida oma ema!” Selliseid sügavale hingeellu tungivaid lehekülgi ei looda meie kirjan­duses iga päev. Laialt kiitust leidnud novell „Neero” samas kogus on „Ristitütre” hingelise intensiivsuse kõrval siiski ainult väliste tähelepanekute kogu.

Usun, et selline proosa on paljudele liiga kangeks mahlaks, ning kellel huvi pole inimese hinge keerdkäikude vastu, kes rohkem lõbu tunnevad elu pinna silmitsemisest, need väsivad varsti. Teistele aga annavad niisugused leheküljed suurt tunnetusrõõmu, ühtlasi rõõmu sellest, et üldse on võimalik olnud nii kergelt sõnastada nii raskelt tabatavat reaalsust.

*

Kirjaniku mure on lugejat uskuma panna kujutatu tõenäolisusse. Selleks on kaks teed: võidakse tegevust loogiliselt põhjendada, see tähendab – kirjeldada motiive, tegevusele tõukavaid olusid jne., nagu seda tavaliselt teeb olustikuromaan ja -novell, reastades neid põhjen­dusi kasvõi tüütava külluseni; või siis lugejasse tegelase elamusi liht­salt sugereerida, otseselt sisendada. Hindrey eelistab teist teed. Tema tegelased elavad lugejas tihti poolteadvuslikku elu edasi ja valmivad seal kuidagi orgaaniliselt, mitte aga motiivide teadliku kuhjamise kaudu.

Johannes Semper

Loomingust nr. 6/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share