Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Väga palju on toonitet eetilise elemendi tähtsust inglise hingelaadis. Seda ongi raske ülehinnata. Puritanismi arendet praktilis-moraalne suh­tumine ellu annab end inglise rahvuslikus erilaadis igal sammul tunda. Sellest ei ole loomulikult vaba ka kirjandus, isegi lüüriline luule. Meil ei tarvitsegi sääljuures arvestada Miltoni või Wordsworth’i, kes olid suu­rel määral „prohvetid”, kui soovite, moraaliapostlid, jutlustajad, kelle luule tahtis teadlikult mõjutada oma rahva ja, kui võimalik, kogu maailma eetilist hoiakut, õpetades teatavaid osalt üsna kindlakujulisi doktriine. Ei, isegi „poeetide poeet” Edmund Spenser, „Haldjate kuninganna” autor, unistusmaailmadesse viija, puhtale ilule anduja, itaalia renessansi värvikuse ja muusika geniaalne reprodutseerija, oli mitmeti lähedane puritaanlastele. Tema eepos ei ole kaugeltki naljapärast allegooriline, vaid temagi võttis oma õpetajaülesannet vägagi tõsiselt, kuigi tema fan­taasia väga sageli läks omavoliliselt lendu, maalides meelelise ilu uniriike. Ning õhulisim kõigist inglise luuletajaist, pilvede valguse ja tuulte laulik, turneri suurim rivaal sõnakunsti alal, Percy Bysshe Shelley, ei olnud kaugeltki sihitult tühjuses tiibadega lööv eeterlik ingel, nagu arvas Mathew Arnold, vaid hoopis vastuoksa äärmiselt aktiivne maailmavaate reformija. Ka „Lootosesööjate” unistava ilutsuse ülistaja Alfred Tenny­son oli sellele lisaks usuliste heitluste poeet, kelle „ln Memoriam” kuju­nes isegi kuninganna Viktoriale vaimulikuks kosutusraamatuks. „The idle singer of an empty day”, William Morris, oli ühtlasi tulisemaid sotsia­lismi apostleid, keda möödund sajandi lõpp tunneb.

See on kõik nii. Isegi „amoraalne” Byron oli põhjalt oma sisetun­dega ja maailmaga maadlev moralist, ükskõik kui kibe oli tema künism, selge on, et kõlbluse probleem evis tema elus väga keskse koha. Ta võis vahel pilgata moraali, kuid ta ei pääsnud sellest. Selle vari järgis teda keset kõige rõkatavamaid kergemeelsuse purskeid. Kogu tema tifaanitsev individualism ei vabastand teda kõlblussääduse „mustast dee­monist”, keda ta alati kandis endaga ühes. Kui ta vihaselt ründab oma kaasaja variserlust, siis ta sageli näib vabandavat iseennast ning asjatult otsivat õigustust oma kõlbluse köidikuid kaasas lohistavale minale.

Sellest joonest me ehk saame aru, kuigi üldiselt oleme hoopis vähem eetiliselt häälestet kui inglased. Kuid vähem taibatavana tundub meile sellele vastandlik, otsekui mingi tasakaalusääduse mõjul seda täiendav nähtus – jumalikult vastutusetu, õhuliselt ilutsev, mullarõhutu rõõm, mida just inglise luule ning üldse kirjandus pakuvad üsna erilises kvaliteedis. Teame, et ka prantslane võib olla rõõmus, et temagi võib ilutseda, olla muretu, unustada kõik otstarbed ja eesmärgid ning lihtsalt elada. Kuid ta on niisugusel puhul enamasti siiski „elulähedasem” kui inglane, tema naer on Molier’i satiiriline naer, ta tahab puänti, mis seoks nalja tõelise eluga, lubades seda rakendada tavaliselt kogetavaisse nähteisse. Mõis­tus näib valvavat tema rõõmu, kriitiline pilk ei luba naerjal end unustada ega kaotada oma mina. Sedasama leiame küllalt sagedasti ka inglise kirjanduses, näiteks Sheridanil, Pope’il, üldiselt ka Shaw’l. Kuid need ei ole siiski küllalt tüüpilised kujud. Kaks nendest on päälegi pärit Iirist. Inglise elamusamplituud kisub rohkem äärmustesse, kuigi seda konvent­sionaalse „külmaverelise inglase” kujutelma põhjal ei oskaks oletadagi. „The English do nothing by halves” – „inglased ei tee midagi pooli­kult” – on tuntud kõnekäänd, mil ei puudu oma tegelik õigustus. See­sama britlane, kelle tegelik tundeväljendus on tagasihoidlik, kelle, prakti­line instinkt on nii suur, kelle elus kõlblus etendab nii silmapaistvat osa, võib kirjanduses, eriti luules, hämmastavalt sagedasti esineda kõigist küt­keist vabanenuna, nooruslikuna ning täiesti meeleolu tiivustusele andu­vana. Poeedina ta on sageli hoopis rohkem poeet kui sakslane või prantslane, „puhas kunst” kirjanduses on temal põlistest aegadest säilind pärimus, mille põhjendamiseks ja õigustamiseks ta on vajand vähem teoretiseerimist kui mitmedki teised rahvad, sest et see tema meelelaadile on juba eeskätt väga lähedane ja arusaadav. Tuletan sel puhul meelde kuulsa sõjadraama „Teekonna lõpp” üht stseeni viimses vaatuses, kus kaks ohvitseri kaevikus pool tundi enne rünnakut kella, käes hoides järsku hakkavad mängima tuntud inglise mängu „Let’s pretend”, see on, hak­kavad end kujutlema teistsuguses, õnnelikumas olukorras olevaina, andu­des inglise spordiinstinktiga oma ülesandele. Kui rünnakuhetk on käes on nad vaimselt värskund. Mõneks ajaks oli neil õnnestunud loobuda oma tavalisest minast ning kanduda fantaasia meeldivamasse maailma. Mõjuv on sääljuures see, kui võrdsel õhinal mõlemad reageerivad mõtte­kujutuse ahvatlusse. Keset rusuvaimat reaalsust ärkab neis igirikkumatu laps ja luuletaja. Täiskasvanu intelligents ning lapse värskus ja spontaan­sus püsivad Inglismaal vist sagedamini koos kui kuski mujal. Eluvõitlu­ses see ei mõju kahjustavalt vaid kannustavalt. Kirjanduses tulemused on suurepärased ja väga originaalsed

Et see meile ei ole hästi mõistetav, selle kohta on küllaldaselt tõen­deid. See nähtub selgesti näiteks Shakespeare’i komöödiate vastuvõtust arvustuse poolt. Just mõningaid tema kõige õhulisemaid ja poeetilise­maid asju „Suveöö unenägu” ja „Tormi”, on laidet maitsetuks, ebaintelli­gentseks, isegi rumalaks. Meie aeg olevat sellasest kirjandusest juba ammu üle kasvand, abstraktne mõte suutvat sedasama sisu hoopis lühe­malt ja tabavamalt väljendada, see kõik olevat ainult lapsemäng, mis ei huvitavat täiskasvand inimesi. See on verivärske haritlase seisukoht, kes on saand hiljuti teadlikuks oma võimest abstraktselt mõelda ja on selle pääle lapselikult uhke, kuid kel veel pole aimugi kunstilisest „mängust”, mis peenendab meeleerksust, rikastab fantaasiat ja tundeelu ning teeb inimese subtiilsemaks ja tema vaimu autonoomsemaks. Tehtagu nali talupoeglikumaks, robustsemaks ning pistvamaks nagu Raudsepa komöö­diais, ning needsamad kriitikud näevad selles „vaimukust”, milletaolist nad juba hulgal ajal ei olevat saand nautida. „Caviare for the general”, „kaaviar lihtrahvale!” ütleks niisuguste nähete puhul Shakespeare ühes oma Hamletiga. Väga kõrged noodid ei ole mitte igale kõrvale kuulda­vad, ning Arieli muusika läheb mõnede arvustajate kuuldeorganeist tä­helepanemata mööda. Ehtsa luuletaja mõttekujutus käib tihti erilisi teid, kindla elamu ja nime saab talt õhulik ei-miski”, kuid mitmegi inimese jaoks see jääbki „eimillekski”.

Eesti maitse näib esiotsa üldiselt veel nõudvat midagi väga käega­katsutavat. Meie hingeelu on suhteliselt diferentseerumata, meie instinktid ei ole suutnud sammu pidada meie intellektuaalse arenguga. Nõuame seda, mida meie nimetame „tuumakuseks”, ja kui märkame vaimu­kust, siis päämiselt säärast, mis on väga pääletükkiv. Realismi hindab enamik meist – ka haritlaskonnas – sääl, kus ta on jämedakoeline, teravmeelsust siis, kui ta on salvav või maamehelikult lahmakas. Oscar Wilde on leidnud meie maal palju austajaid sellepärast, et ta oma tule­värki serveerib võrdlemisi nüansivaeselt, liialdava efektsusega. Imetleme tema „aristokraatsust” just sääl, kus see on pisut vulgaarne. Tema nõre­tavat estetismi on pooldet ilmsesti sellepärast, et see on nii nõretav. „Dorian Gray portree” ja „Salome” evivad meil ikka veel üsna suure kuulsuse. Selles kõiges on meid tugevasti toetand saksa maitsevaesus. Veel ei ole meil kuigi palju publikut selle jaoks, mis ei ole kriiskav. Ei ole veel arenend meel varjundite tajumiseks. Paljudel loovatel vaimu­del seda on, kuid need on jõudnud oma ajast kaugelt ette. Niisugusel arenemisastmel ei ole vaim muidugi veel võimeline kaasa minema selle kümnete ja kümnete geeniuste arendet üleva ilutsemiskunstiga, mida ing­lise kirjanduses leiame nii eriliselt puhtal kujul. Mõned inglise vaimu mitte vähem geniaalsed, kuid eredavärvilisemad avaldused, nagu Byroni satiir, tohiksid meile olla arusaadavamad. Tüsedat energiat me oskame juba hinnata.

Kuid mis me hakkaksime pääle Coleridge’! „Christabel’i” või „Kubla Khan’iga”? Mõlemad esindavad kõige „otstarbetumat” luulelaadi, mida saab kujutella. Nad on erakordselt ilusad, nüansikad ja rikkad, täis suges­tiivsust ja tundepeenust, kuid nad ei „ütle” midagi selgesti defineeritavat ja nende joonestikul puudub teravus. Neile on suurimal määral omane kvaliteet, mida võib nimetada „hurmaks”, kuid seda kaldutakse meil ker­gesti pidama luksuseks, kui see just ei juhtu liituma rahvapärasuse või õpetlikkusega või kui selle joovastavusel ei ole meie valge viina toore­võitu kangust. Ning mida teha William Blake’i või Shelleyga? Mõle­mail fantaasia kangastab pilte, mis on tugevad nagu hallutsinatsioonid, kuid ühtlasi väga õhulised, mõlemail luule rõõmuekstaas süttib järjest nähete puhul, mis ei kuulu normaalse ausa kodaniku vaatepiiri. Tõsi küll, need pildid, need ekstaasid on ürgjõulised, kuid nad lähtuvad „eluvõõ­rast” elamusringist. Säärast ebamaist rõõmu nagu Shelley „Vabastet Prometheuse” lõppvaatuses otsime oma kirjandusest täiesti tagajärjetult. Seesugust õnnesümfooniat pole varem kirjutet, kui välja arvata Dante „Paradiis”, ja isegi sääl värsid ei hõiska nii lõpmatult vahelduva meloodi­lisusega. Maa, kuu, kõik taevatähestikud laulavad kosmilist rõõmulaulu, mil ei näi olevat lõppu, kuid mille intensiivsus aina tõuseb alatasa suure­nevates rütmides. Sellel kõigel on täpsamalt võttes küll oma mõte sest kõiksus on parajasti vabanend egoismi ja türanniat kehastavast Jupite­rist, ent seda oleks muidugi võidud öelda ka hoopis lühemalt. See on ilus ja täis ürgjõudu sama „tarbetult” ilus nagu vikerkaar, meri, õhtu­päikeses värviliselt helendavad udud, päikene ise. See elustab ja see virgutab, koguni ülendab sõnulseletamatult – neid, kel on selle jaoks meelt.   Teiste meelest see arvatavasti on tühine jõukulutus.

Veelgi vähem arusaadav meil laialt valitsevale mentaliteedile on tõenäoliselt sama luuletaja „Atlase võlur”. See on kummaliselt ebaprak­tiline vaim. Temal polegi muud ülesannet, kui läita inimestes rõõmu – eeterlikku, ilmsüütut rõõmu, mil pole midagi ühist kahjurõõmuga, vaid mis on vastandiks õelusele, ükskõik millisel kujul see ei ilmneks. Kuhu ta tuleb, sinna tekib elu, kuhu ta puutub, sääl sulab jääkoor hinge ümbert. Puusärgid ta heidab põlglikult kraavi ja laseb laipadel uinuda veetleva­tes unenägudes, „tummana, hingavana, põksuvana, soojana ning kõdu­nemata”. Arglikel armastajail ta laseb ühineda, ilma et nad seda ise peaks muuks kui ulmaks, – kuni kümnes kuu toob asja avalikuks. Egip­tuse preestrid ta paneb vabatahtlikult teatama, et jumal Apis pole midagi muud kui pull, ning sellekohast kuulutust templiuksele lööma; sõdurid ta sunnib poolunes kõik oma mõõgad ümber taguma atradeks. Kuid vahest peetakse seda siiski üldkasulikuks tegevuseks. Seda see võlur harrastab ainult muu seas. Veel tähtsama tööna tundub talle tekitada igalpool ilu, mis rõõmustab hinge. Selge on, et Shelley seda kirjutades uskus ilu ümberloovasse, puhastavasse jõudu. Ta on leidnud palju pool­dajaid. Kas ta leiaks neid ka meil? Kui palju?

„Atlase võluris” ta paistab olevat kujutand omaenda vaimu. Sest peagu kõik, millesse ta luule puutub, saab imelised, müütilised proport­sioonid, hoogsat elu, lennukat, mänglevat kergust, ülevoolavat rõõmu. Raskuse vaim haihtub sellest, rusuvus kaob, selles peituv dünaamika pää­seb valla. Shelley kuulsas luuletuses pilvest see on legendaarne, hõis­kav olend, kelle naeruks on kõu. Tema lõpmatu muutuvus on lõpmatu elu – eesmärgitu, kuid igavesti vitaalne ning igavesti vitaliseeriv. Seda surematut elujõudu, mis võidab igasuguse masenduse, on inglise luule täis. See jõud voolab sagedasti üle äärte, see tunneb end autonoom­sena, see ei tunnusta mingit utilitarismi ega tagamõtet, sest tema ise on teatavas mõttes see platooniline idee, kuhu sihib või peaks sihtima kõik olemasolev – ennast tunnetav eluenergia, ääretult diferentseerund ja peenendund, vaimne, kuid mandumata, täis füüsilise ja psüühilise elu värskust ja indu. Oma täiuslikkuses see on ise ülim kasu, mis võib ülalt alla vaadata igasugusele kasupüüdlikkusele. Siin „esteetiline mäng” täidab oma kõrgeima funktsiooni mõningaisse jumalikesse momentidesse vallandada kõik inimese parimad ja elulisimad võimed, lasta tal põhjani teadlikuks saada kõigest sellest, mida ta enda unisus ja saamatus ning igapäevase elu tõkked hoiavad ummuksis. See võib kõige paremini toimuda just luule intuitiivsel, otsesel teel, mõttekujutuse kaudu, mis annab konkreetseks objektiveerit elamusi, selle asemel, et ainult medi­teerida elamuste puhul.   Uuema aja rahvastest inglased on selle tõe vist kõige puhtamalt tunnetand.  Shakespeare’ist   – õieti juba Chaucerist – pääle nad on järjest andnud praktilisi näiteid „puhtast luulest”, mis on olnud eeskujuks kõigile muile, „puhtast luulest”, mis ei ole kabinetitoode, vaid millesse keskendub inimese ürgolemuse ekstrakt. Ei ole püütud mingi printsiibi nimel nurki siluda, nagu sagedasti Prantsusmaal, vaid anda ruumi kõigile inimloomuse impulssidele. Sellest on mõnikord tekkind kaos, kuid üha kasvav organiseerimis- ja vormimisvõime on saand sellestki takistusest võidukalt üle.

Ehtsa näite selle inglispärase „puhta kunsti” ideaali taotlusest, mida ei tohi kuidagi vahetada veretu „estetismiga”, on John Keatsi areng. Sel­lelt luuletajalt on pärit kaks estetistliku suuna poolt tihti motona tarvitef lauset: „A thing of beauty is a joy forever” ja „Beauty is truth, trufh beauty: this is all ye ever knew and all ye need to know” („Kaunis ese on rõõm igaveseks” ja „llu on tõde, tõde ilu – see, vaid see on kõik, mis iial teadma peate”). Kuid neid palju korrat ridu, eriti viimast tsitaati on alatasa kasutet valesti. Nii Keatsi luulest kui tema kirjadest, saab mulje, mis kõneleb hoopis millestki muust kui elevandiluutorni sulguvast poee­dist. „llu” on tema jaoks kõigi inimelamuste, hääde ja halbade, meeldi­vate ja raskete, ümbervalamine täiuslikku, representatiivsesse vormi. Ilu on kõige inimliku tõe kokkuvõtt, mitte triiphoone taim, vaid taim, mis on kasvand rikaste, igakülgsete kogemuste mullast, sirutades juuri väga sügavale. Luuletaja peab järelikult olema erakordselt sensitiivne olend, kellesse mahub kõigi inimtunnete ja -mõtete kogumik. Alles siis, kui tal kõik oluline on läbi elat, võib sündida ülim luule. Luule  suurimaks meistriks oli Keatsile Shakespeare, kelle kohta keegi ei saa väita, et tema elamuste ala oleks olnud kitsas või et see ei küüniks kaugele allapoole nähete pinda. Sellesama tõttu tema viimsetegi kirgaste draamade võlu ei ole pääliskaudne sarm, vaid paljude sünkade kogemuste järelvärinad annavad sellele sügavust, ning suurt inimlikku esindavust. ühtlasi aga need teosed, näiteks „Torm”, on täis sedasama elamuste puhtust ja värs­kust, mis teeb Shelley nii imeteldavaks. On tunda ürgset hoogu, millega need värsid on vooland esile. Maailm on neis „herrlich wie am ersten Tag”, et tarvitada „Fausti” inglikoori sõnu. See ei ole kabinetiinimese peenus, vaid midagi hoopis võimsamat.

Keatsi retsept on vist raskeim, mida loovisik võib endale määrata: i s e kõik läbi teha ja siis seda oma loomingus sublimeerida kunsti kõiki vastuolusid liitvas ning ületavas harmoonias. Mingeid kitsendavaid reeg­leid säärane kunstikäsitlus ei või sallida. See ei soodusta seega kool­kondade tekkimist, nagu neid mujal maailmas on sündind nii üliohtrasti. Inglismaal sellevastu aga iseloomustaval kombel nõnda harva. Teed täiu­sele ei saa endale selle järgi lihtsustada. Igaüks peab asja üritama algu­sest pääle, kuigi ta võib kasutada mineviku kogemusi. Seda ongi ingla­sed instinktiivselt teind juba ammu enne Keatsi. Sellest nende kirjanduse äärmine vaheldusrikkus, vähene liigitetavus ning üllatusrohkus tulebki. Nende laadi saladust on sellepärast ka hoopis raskem dešifreerida kui prantsuse kirjanduse oma ja neilt on hoopis tülikam leida valmis vorme­leid loova töö hõlbustamiseks. Prantslastelt on kergem õppida. Oma loogilise, selge, mõistuslikuma vaimuga nad on peagu igal ajastul loond ühe või mitu -ismi, millel on oma säädustikud ja valemid. Kogu nende olemus on lähem teadvuse pinnale, neil on vähem (kuigi absoluutselt võttes siiski otse imeväärselt palju) nüansse, nende laad on geomeetrili­sem ja taibatavam. Neist vähem arenend rahvad, kaasa arvat sakslased, on neilt seetõttu harilikult palju kergemini leidnud eeskujusid ja retsepte kui inglastelt. Viimastel näeb küll suurepäraseid tulemusi,  kuid nende tekkimisprofsessi on vaevaline jälgida ning veelgi vaevalisem jäljendada. Küllap see seletabki üsna suurelt osalt seda, miks meilgi inglise kirjanduse mõju ei ole kuigi suur, kuna prantsuse mõjusid saab konstateerida juba õige rohkel määral. Sest inglise doktriiniks on: uurida põhjani elu ja ise­ennast, et saada endaks! See õpetus eitab igasuguse jäljenduslikkuse.

2.

On muidugi teisigi põhjusi, miks inglise kirjandus meie oma pole jõudnud küllaldaselt viljastada. Päämine neist on inglise keele vähene tundmine meie haritlaskonnas. Praegu hakkab olukord muutuma, kuid selle muutuse tulemused selguvad alles hiljem, üldiselt võib vist väita, et pole õieti ühtki nimekat kirjanikku – igatahes vaevalt ühtki silmapaistvamat luuletajat – kes oleks inglise vaimuilmas tõesti kodus. Inglise luule kohta võib seda öelda veel üsna eriti, sest selle tõeliseks intui­tiivseks mõistmiseks on meie oludes tarvis üsna pikka ja andund spet­sialiseeruvat tööd. Veneaegses koolis oli prantsuse keel silmapaistval kohal, kuna inglise keele õppimiseks mõnel pool puudusid võimalused täiesti. Olukorda raskendas päälegi veel inglise laadi mitmekoelisus, ta siin juba puudutet alistumattus lihtsale definitsioonile, emotsionaalse tooni eripärasus, eelduste komplitseeritus, mis hakkavad selguma või lahti harg­nema alles pärast kauaaegset tutvumist. Kui lisada juurde, et ka saksa- ja venekeelsete tõlgete valik oli mitmeti puudulik – Blake, Shelley, Keats, Browning, Donne, Rossetti, Coleridge, Wordsworth, Spenser olid kas tõlkimata või halvasti tõlgit, Milfoni tõlked olid kõik väga küsitavat laadi – siis on ilmne, et pilt inglise luulest pidi olema õige juhuslik. Shakes­peare oli kättesaadav, Byron samuti, Tennyson, Burns, Ossian, Oscar Wilde’i värsid, šoti ballaadid olid eriti saksa keeles loetaval kujul olemas, kuid sellest oli vähe. Longfellow, Poe, Whitman ameeriklastest olid nii mõnelegi harit eestlasele tuntud, ning eriti Poe avaldaski kindlasti mõju. Kuid just tema on oma meetodilt mõnetigi lähemal prantslastele kui ing­lastele (muidu ta ehk polekski nii sügavasti mõjutand Baudelaire’i). Kui kellestki suurest anglo-saksi luuletajast võib öelda, et fa kirjutas retsepti järgi, siis on see vist küll tema. Tema piirat, kuigi äärmiselt ilmekal ning omamoodi täiuslikul kunstil puudub inimlik avarus, mida nõuab Keats. Seda ahnemalt mitmed meie ärkava kirjanduse noored meistrid võtsid temalt õppetunde, kuid inglise vaimu olemusele see neid palju ei lahen­dand.

Tekib küsimus, kas meie luules siiski ei ole tendentse, mis toovad sel­lesse erilisemat sarnasust inglise luulega. Kui neid peaks leiduma, siis on need arvatavasti tekkind spontaanselt ning võib kõnelda sünnipärasest vaimusugulusesi – kui mitte kaudsetest mõjutustest läbi mõne teise kir­janduse. See on keerukas probleem, mida siinkohal lahendada on võimatu.  Kuid mõningaid ääremärkmeid oleks ehk võimalik teha.

Möödund sajandist ei maksa palju sarnasusi otsida. Mõned primi­tiivsemad jooned Kreutzwaldil – „Kalevipoja” ossianismid -, mõningad Burnsi tõlgete tõlked Koidulal ja mujal on ju ilmsesti Britist pärit, kuid need ei ütle palju. Rohkem materjali pakub käesolev sajand. Nii leidub

Suitsu luules mõndagi, mis moodustab silla inglise luule poole. Kuigi tema teadlik orientatsioon ning arvatavasti ka eruditsioon osutab märksa rohkem prantsuse suunda, on ta siiski väga kaugel prantsuse „clarté” ideaalist. Temale on lähem prantsuse iroonia kui inglise humaansem huumor, kuid oma intellekti peenusele vaatamata ta ei ole oma toodangu parimas osas kaugeltki eeskätt intellektuaalne luuletaja. Tema luule lätted näivad peituvat sügaval impulsside ja instinktide rägastikus. Raske, kui mitte võimatu, on leida kogu tema loomingust hõlmavat valemit. Tema meetodite amplituud on väga suur ning nad paistavad peagu igal üksikjuhul olenevat väljendetava elamuse erilaadist. Võideldes eri ülesannetega ta võimed tunduvad olevat järjest kasvand ja mitmekesistund. Sellest tema parimate värsside harukordne rikkus, individuaalne tihedus ja sügavus, nende ülatoonide rohkus. Ses mõttes ta meenutab Keatsi või Dante Gabriel Rossettit. Keatsi spontaansust, Shelley omast kõnelemata, leidub tal küll harva. Tema luule on lähem kabinetile. Kuid aeg-ajalt vilksatab sellest peidet ürgjõudu ning mõnikord tal õnnestub maailma näha visionaarsusega, millel on Shelley, Keatsi või Coleridge’i maagiat. Tuletan meelde „Talvist hommikut”, „Värisevate haabade all” ja „Sapist kuud”. Eriti teine loendet luuletusist on oma panteistliku hardumusega äärmiselt lähedane Shelleyle sama habras, sensitiivne ning kirglikult hajuvalt anduv. „Kiri hallis ümbrikus” lõpeb shelleyliku eks­taasiga. Tõsi küll, autor võiks vastata, et selletaolisi ekstaase leidub ka prantsuse sümbolistidel, näiteks Baudelairei’il ja Verlaine’il.   Kuid mõlemad – nagu ka prantsuse sümbolismi doyen Mallarmé – tundsid hästi inglise keelt Kogu see koolkond võlgnes palju inglastele. Kui Suits neilt on saand äratusi siis ta viimaseid kasutades ei ole inglise laadist eemaldund vaid on pigemini sellele lähenend

Inglise mõjutustest vististi kaunis puutumata on jäänd Marie Under. Kuid temperamendilt ta seisab inglastele lähemal kui Suits – vähemalt kui võtta noid nende jooni, mida olen mainind oma eelpool esitet, kau­geltki mitte täielikus visandis. Tema anne on spontaanseni, tema elu­tundes on rohkem seda andumuse rõõmu, mida leidsime Shelleyl, Keatsil ja Shakespeare’il. „God’s plenty”, maailma jumalik küllus ahvatleb teda tugevamini. Algusest pääle tema meel on lahti kõigile muljeile ning rea­geerib neisse hoogsalt ning erksalt. Algusest pääle tema värssides on rikkust ja värvikust. Maine võlub teda sama vastupanematult kui eba­maine ja maagiline, realistlik lopsakus on talle sama omane kui tung maakamarast irduda avaramasse õhkkonda. Tema luuletuste taga seisab peagu alati kogu isiksus. Mõttekujutuse primaat on ilmne, kuid orgaa­niliselt liitub sesse üha küpsev ja süvenev mõte. Ta juurdleb, kuid juurd­lev ja tundev ning nägev mina on nii lahutamatult koos, et nende ühis­mõjul tekkivast luulest on raske välja eraldada üksikuid sugemeid – nad moodustavad erakordselt loomuliku terviku. Suitsu luuletuste marmoreeringus on kergem jälgida erivärvilisi sooni, kuigi nende keerukat põimin­gut lahti harutada on sagedasti üle jõu käiv ülesanne. Underil keemiline sulatis on jäägitum. Sisekonfliktid, sääl, kus neid on olnud, ei ole pärast loomisprotsessi lõpulejõudmist harilikult enam märgatavad. See protsess nä|b olevat lühem, võib-olla mitte valutum, kuid oma ägeduses tihti täielikum. Tulemus tekitab vähem küsimusi, kiskudes kaasa oma loodus­liku vastuvaidlemattusega. Nägemus, mis Suitsu värsside kaudu vallutab mõttekujutust aegamööda, kuigi ehk väga püsivalt, mõjub Underi luule­tustes sagedasti kui ilmutus. Kaalumata nende luuletajatemperamentide suhtelist väärtust, tuleb möönda, et neis on fundamentaalset erinevust, üks kujub oma võrke nagu salapärane ämblik, kahtlemata enda verest ja vaimust, kuid mitte selle välgutaolise üllatavusega, millega meie ette kujunevad teise kangastused. Mõlemad ammutavad oma olemuse tuu­mast. Värsse tegevast literaadist pole kummaski jälge. Kuid Underi puhul on rohkem loomuliku kasvamise ja heldekäelise külluse tunnet. Ta mõjub rikkana nagu jumala loodus. See on omadus, mida põlisest ajast on märgit inglise luule eriliseks vooruseks.

Prantsuse kirjanduses on linnastumine edenend hoopis kaugemale kui inglise omas. Rousseaule vaatamata (kes muide oli šveitslane) lähe­dus vabale loodusele ei ole kuigi iseloomustav prantslastele. Harva kuuled neilt sääraseid metsa ja mere ja õhuga hingeliselt ühtesulamise noote nagu Shelieylt, Wordsworthilt, Byronilt, aga ka juba palju varem Andrew Marvellilt või Shakespeare’ilf. Leidsime selle joone mõnes Suitsu luuletuses. See ei puudu ka Juhan Liivil ja Ernst Ennol. Kuid veelgi rohkem on seda Underil. „Sonettidest” pääle – õieti juba enne „So­nette” – on ta loodusega järjest intiimseimas kontaktis. Loodus on tema luulele eriti hiljem märksa rohkem kui taust – see on ürgüsk, kuhu ini­mene püüab tagasi (vt. „Raismik. Mets”, „Käik tuultesse”), • see saab hõlpsasti päätegelaseks (vrd. „Maantee”), elavaks hingestet olendiks nagu Shelley pilved ja tuuled.   Loomad muutuvad tal legendaarsetekskujudeks nagu William Blake’il ja nii mitmeilgi britlasil – sel loomi nii erakordselt armastaval ning hellitaval rahval. Luuletus „Ingel lindudega” oleks Blake’i  „Süütuse lauludest” pärit.

Ei ole ainustki eesti luuletajat, kellele oleks nii lähedane Coleridge’i „Vana madruse loodusmüsfika kui „Kooljakuu” autorile. Ei ole ühtki, kes iga lood-olendit tajuks nii hardalt ja teravalt, otsekui füüsiliselt, nagu see, kes kirjutas „Unetuma laulu”. See sisseelamine kõigesse ümbritse­vasse, see kõigi närvidega klammerdumine nähteisse, kuni väline ja sisemine on üks, on ka inglise uuemas luules nii kesksel kohal, et Underit lugedes sagedasti arvad kanduvat inglise romantika kõrgeima tõusu aegadesse. Siin on tegemist peagu identsete põhielamustega.

Lisagem juurde, et ka šoti ja inglise ballaadide maagiline, sageli sünge, dramaatiline ja fantastiline maailm leiab Underi „Õnnevarjutuses” väga lähedase vaste, ning oleme saand hämmastaval määral põhilisi sar­nasusi meie suure naisluuletaja ning inglise luule tüüpilisemate esindajate vahel – rohkem kui ühegi teise meie poeedi puhul. Arvestagem sääljuures veel, et Under ei näi endale kunagi olevat säädnud mingit kitsast stiiliideaali, vaid et tema äärmiselt vitaalne, vabalt, värvikalt ja jõuliselt voolav stiil on kasvand orgaaniliselt ikka avarduvatest elamustest, kuni hakkab juba tekkima mulje, et tal kõige võimaliku ring on varsti läbi käidud. Miski inimlik ei ole jäänd talle võõraks. Eks see ole just see, mida ihaldas Keats, mida – küll hoopis suuremas ulatuses teostas: Shakespeare!

Meie nooremate luuletajate tee – jätan vahele „eluläheduslased” – näib esiotsa olevat teissugune. Nemadki ei hoidu elu kontrasti­dest ega mitmepalgsusest, kuid kunstiline meetod pole seesama. Talvik, Alver, osalt ka Sang ja Merilaas töötavad Baudelaire’i ja prantsuse Par­nassi meenutaval viisil. Eriti kahel esimesel viirastub ilmsesti silme ees mingi väga raidkujuline luulenägemus, vormilt kindlakontuuriline ja selge, väga tihe ja väga plastiline, ilma ülevoolavuseta, kuid viimse pii­rini elamustega laetud. Epigrammaatilisus, mõtete sirgjooneline areng, olgugi vahel sümboolselt peidet kujul, improvisatsiooniilme puudumine, impressionismi vähesus, sõnastuse suur puhtus ja täpsus – kõik osutab distsipliini ja tihenduse tahet. Nii luuletasid inglastest Ben Jonson ja John Milton. Sellel luulel ei puudu atmosfäär ega aroom, kuid seda ei näi peetavat pääasjaks. Keelest otsitakse pigemini metalli kui pehmet suges­tiivsust, ja küllus allutetakse ilmekusele. Selles kõiges on tunda luuleta­jat, kuid harva last.

See on kõigiti õigustet, paljutõotav suunavõtt. Ta on eriti õigustet praegu, mil lamedus ja lõtvus kipuvad meie kirjanduslikus elus dominee­rima. Vaevalt saab muuga kui suurima nõudlikkusega ja enesekriitikaga, klassiliselt puhta vormi taotlusega ning ekstrakti ja kvintessentsi pakkumi­sega vastu töötada sellele hooletule eneseminnalaskmisele, mida meie luuletuskogud ja  „Loomingu” värsileheküljed üksvahe olid täis. Reakt­sioon oli paratamatu. Kuid ei tohi samuti sulgeda silmi tõsiasja ees, et see, millega meil praegu on tegemist, ei ole endast kaugeltki ainuvõi­malik menetlus, kuigi me seda käesoleval arenguastmel nõnda hädasti vajame.

3.

Näib, et nooril, tõusvail rahvail on harilikult tarvet ennast mõnes suhtes liiga tõsiselt võtta. Senikaua kui ei olda oma võimetes veel täiesti kindlad, kui enesetunne pole loomulikul teel kasvand küllalt tugevaks, ollakse väga hellad ja tundlikud, ei kannateta hästi arvustust, jälgitakse piinlikult iga kiitvat ja laitvat sõna enda kohta. Muidugi kannustab see suhtumine sagedasti kas või erakordsetelegi pingutustele ning on ses mõttes tarvilik, kuid esiotsa see mõjub mõnetigi ka takistavalt. Tekib see olukord, mida inglased nimetavad tõlkimatu sõnaga „self-conscious” – ollakse ülemäära teadlik iseenda pisimast kui sammust, vahel seevõrra, et see juba kipub takistama kõndimist. See seisukord on võrreldav jalgratturi omaga, kes pole veel harjund oma ülesandega ja kes selle asemel, et silmas pidada kaugemat sihti, vaatab oma käsi ja ratast. Mida suurem sellevastu vilumus ja enesetunne, seda vabam hoiak.

Meil Eestis ei ole ebakindluse staadiumist üldiselt veel üle saadud (omaks trööstiks võime öelda, et näiteks Saksamaa kohta maksab täpselt sama). Igapäevane, ka riiklik elu pakub sellest lugematuid näiteid. Loomulikult kajastub see ka meie vaimses elus. Üsna palju on näha üle­pingutust. Selleks, et asjad oleksid kuidagi korras, rühmatakse mitmeti liialdada. Meie kirjanduses on palju kramplikku – liialt toonitet väge­vust, liiga lopsakat naturalismi, ülearu lokkavat „isamaalsust”, maitsetute äärmusteni minevat nalja – sekka küll suure närvipingutuse puhul vahel ka suurepäraseid õnnestumisi. Katsume veel võimeid omandada või neist enese julgustuseks väga teadlikuks saada, ning sellepärast „trumpame üle”. See on loomulik ja arusaadav nähe, kuid sellega seletub ühtlasi, miks meil enamasti puudub hingeline lahtisus, see näiliselt naiiv­negi reageeringute spontaansus, see orgaanilisus, mida imetleme vanade rahvaste vaimutoodefes. Sellest tuleb ka teatav julguse puudus andu­mises oma fantaasiale, oma originaalsele inspiratsioonile. Vajame veel piinliku meetodi tuge, et mitte, langeda vormitusse, peame veel kon­tuure tugevamalt tõmbama kui endast tarvis, et mitte muutuda kaootili­seks. Oma tundeid, oma muljeid avaldada lihtsalt adekvaatsel viisil me nii mõnelgi puhul ei söanda, sest kardame, et teeksime ehk taktivea – ning muidugi sagedasti kardame seda täiesti põhjendetult. üldse, peame piinlikult silmas efekti, sellesama tõttu aga meie eneseväljendusel läheb kaotsi väga palju tema vahendiffusest ja loomulikkusest.

Selle kooli peab tingimata läbi tegema. Hiljem sedasama saavutatakse hoopis endastmõistetavamalt, vabamalt ja paremini. Selles mõttes meie nooremas luules ongi fervitetav karm parnaslik-prantsuslik dis­tsipliin. Veel mõned sammud edasi, ning ülepakkumise järele ei tunta üldse enam mingit vajadust. Juba praegu on märgata ikka tulvavamat vabadust, ikka rohkem õhku ning teravmeelsuse kõrval ka huumorit.

Eelpool kirjeldef krampliku pingutuse olukord on seotud huumoritunde puudumisega. Huumor on kujutlematu ilma proportsioonitundeta, enda ja teiste õige hindamiseta, sisemise vabaduseta ja tasakaaluta. Ei tohi karta „ennast narriks teha” (kui seda ei kardeta, siis tavaliselt ei teh­tagi end narriks, ja seda ei kardeta, kui on takti). Tõeline humorist ei tarvitse peljata oma fantaasiale voli anda või vabalt väljendada oma tun­deid. Juba see, et ta on humorist, tingib omakorda, et ta tundeväljendus on peenem ja nüansseerifum kui siis, kui tema seda ei oleks. Ning teame, et huumor on Inglismaal eriti levind – et see sääl on põline rahvuslik aare. Ma ei mõtle sellega toda groteskset koomikat, mida leiame nõnda laialt Ameerikas, vaid terasemat, vähem ülepaisutet ning vähem isiklikku, arusaajamat ning andestavamat nalja. Kellel seda on, see võib end „minna lasta”, ilma et satuks hädaohtu solvata maitset või isikuid. Ta võib tunda rõõmu tollest virtuooslikust „nonsens’i” luulest, mis just Inglismaal on pääsnud nii suurele õitsele ning on õieti äärmine „l’art pour l’art”, kuid vähimategi liigsete pretensioonideta. Ta võib vabalt hõljuda fantastika maile, võib süvendet naudinguga anduda hetkele, võib esile tuua oma sisima siiralt, ilma liialdavate žestideta, tundes oma nõrkusi, kuid teades ka seda, milliseks kergenduseks on vabalt vallanduv tunne ja mõte. Ta ei tarvitse end näidata tõsisemana, kui ta on, kuid ta ka ei tarvitse varjata seda, mis temas on tõsist. Tal ei ole tarvis salata oma vaimustusi ega häbeneda oma impulsse. Ta on üks inimkultuuri puhtaimaid ja väärika­maid produkte. Selle tasemeni ei jõuta ilma heitlusteta, mis alles võimal­davad end tundma õppida. Inglise luules on selle ideaalseim esindaja Shakespeare oma viimse küpsuse perioodil. Meil on selle oma parimates teostes korduvalt saavutanud Under.

Ants Oras.

Akadeemiast nr.4/1937