Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Mar

Eesti luule 1937. aastal

 

    

Mis lugejale läinud aasta originaalseist värsikogudest esi­mesena silma paistab, on suhteliselt suur tähelepanu, mida on osutatud oleviku ajatingimustele ja inimese elujärje üldistele küsimustele. Ses suhtes on tunnismärgilisimad enne kõike E. Hiire, J. Barbaruse, J. Sütiste ja H. Talviku kogud. Olime juba tuttavad Barbaruse, Sütiste ja Hiire huviga ühiskondliku tõeluse kohta, seda üllatavamana ja tähendusrikkamana mõjub aga H. Talviku vastukaja ajatingimustele. Ajas peab olema midagi, mis õhutab reageerima ka metafüüsilisse vaatlusse ja seni pigem sügavuse kui laiuse suunas orienteerunud vaimu. Kuid samu vastukajasid, mis meenutavad 15 aasta eest kajanud ajalaule, leidub ka V. Adamsi, B. Kangro, isegi Ed. Visnapuu ja H. Adamsoni kogudes. Teadagi erinevad need vastukajad isi­kute kohaselt, aga siiski võiks üldises panoraamis eraldada kolme põhihoiangut. Enne kõike, olgu konkreetsete olude suh­tes eitavalt või jaatavalt, kaasaminekut aja rangusenõudega. J. Barbaruse luules vallandab see inimese nimel tunglevat pro­testi ja irooniat. E. Hiire kogu pealkiri „Raudvärsid” tohiks olla tunnismärgiline teadliku jõukultuse kohta, millega ta ajatingimustele tahab vastata. See peegeldub ka stiilis raskete rüt­mide ja kõmava pateetika esiletõusuna peenemate varjundite kulul. J. Sütiste, kes aja jooksul on järjest enam taltunud, on ainult riivanud neid kumisevaid tundetoone. Ta kogus on resignatsioonisugemeid ja kibestusnoote, mis lähendavad seekordseid avaldusi V. Adamsi, B. Kangro ja Ed. Visnapuu ajakajadele, kus passiivsem kibestus, mis ainult hetketi tiheneb trotsiks, kaitseb kokkupigistatud inimest igapäevase olundi närususe vastu. Mingi uhkema ja kirkama iseteadvuse on saavutanud aga H. Talvik oma „Kohtupäevas”, mis hindab läbinägevalt ühiskondlikku tõelust mitte ainult elu kõige primitiivsemate nõuete seisukohalt või tööinnu pärast nagu Hiir, vaid inimese sisemise väärtuse ja selle alustõdede nimel.

Kuid ajakaja tendents seob ainult ühte osa nimetatud luu­letajate teostest. Selle kõrval suliseb rikkalikult läinud aasta toodangus ka lüürika pärisläte: intiimsete elamuste, sise­vaatluste ja igatsuste allikas. Isegi E. Hiire „Raudvärssides”, mis jälgivad ajatendentse kõige pidevamalt, leidub kõrvalekal­deid intiimseisse perekonnameeleoludesse ja loodusse, kõnele­mata J. Barbarusest, kelle kogu on teemade rikkuselt ja sisemise liikuvuse mitmekesisuselt kahtlemata silmapaistvaim läinud aasta toodangus. Siia ringi kuuluvad puhtamal kujul V. Adamsi, H. Adamsoni, Ed. Visnapuu, A. Ranniti ja B. Kangro kogud ja suurel määral ka H. Talviku oma. Sel individuaalsete reaktsi­oonide pärisalal oleks aga peaaegu võimatu tabada lühikese ise­loomustusega ühendavaid koordinaate. Peame jätma igaühele vabaduse olla ta ise, kuni üksikvaatlusest saavutatud tulemused võimaldaksid meil lõpuks siduda neid teatud sugulussidemeisse.

Mainisin juba Erni Hiire „Raudvärsside” põhisemaks jooneks selle ajaga kohandatud jõukultust. On loomulik, et luule, mis võtab oma inspiratsiooni aluseks välise tõeluse kõige ilmsemad tingimused, ei süvene elu eri nähtustesse ega mitmekesisusse, vaid püüab haarata selle kõige üldisemaid tegu­reid. Oma üldistava ja lihtsustava mentaliteedi kohaselt ja tõenäoliselt opositsioonitarbest eelneva luuletajategeneratsiooni mentaliteedi vastu on ta hinnanguprintsiibiks mitte enam indi­viidi rikastus, vaid selle aktiivne ning väljapoole suunatud tahe, mis looks käegakatsutavaid väärtusi. Intellektuaalsed huvid, tähelepanu tundeelu kohta omaette puuduvad ses luules. Käes­olevas kogus on see koondus elu kõige algelisemate eelduste ümber läbi viidud erakordse järjekindlusega. Inimelu põhi­vajaduseks antud ajatingimustes on jõuline aktiivsus: sellele on pühendatud esimese tsükli „Loova tule” üleskutsed; teises tsüklis „Elava eluga” ta otsib konkreetseid pidepunkte sellele nõudele: loodus pakub talle valguse ja kasvulopsakusega õhu­tavaid muljeid, ja kus ta seda ei paku, seal ta näitab juba kor­raldavalt vahele astuvat töörõõmsaid mehi, kelle puhketunnidki öises vaikuses on jõuküllased. Paraku muutub see vägevus lugejale varsti väsitavaks. Õnneks leidub lühemaid puhkehetki nende tugevate ning liiga palju sama kordavate toonide vahel. Nii näiteks selle tsükli lõpu poole „Ohtlikus õhtus”, kus sügisnukrusse seguneb laste sõjamängust tekkivaid ohumõtteid. Vii­mases tsüklis „Kontrastid” võtavad aga kuju ajas liikuvad elu­vaenulised jõud. Kajad Ibeeria poolsaarelt, kus luuletaja näeb uue sõjahävingu eelmängu ja maailma saagihimuliste jõudude vallandust, toovad ta värssidesse tumedamaid toone, mis avardavad selle kogu niihästi sisulist kui meeleolulist mahtu. Kogu lõpeb üleskutsega endaületuseks, et reastuda kollektiivsesse töörindesse, mis asetaks oma ehitava rahutahte vastu maailma hävitavaile jõududele. Ei saa keelata inimlikku sümpaatiat sel­lele sirgele loova elujõu ja töö ülistusele, kuigi autor kaldub selle avaldusi tõeluses jälgides mõnigi kord lühinägelikku lihtsustusse. Palju puudulikumaks aga osutub see sotsiaalne moralism luuleelamuse vaateveerult. Tahtlik rangus ja jõuliste mõ­jude taotlus viib ülepingutusele, mis ulatub õõnsa paatoseni. Ja see on seda häirivam, et seda ei kanna ühtlane meeleülendus. E. Hiir püüab nimelt oma pateetikat siduda argipäeva vähe­nõudliku tõelusega ja nii juhtub, et ta luuletustes ülevate stroo­fide kõrval ei puudu vemmalvärsid. Nagu ta keeldub nüansseerimast oma maailmavaadet, asendades analüüsiva intellekti ja peentundluse tahtega, nii ei hooli ta sageli sõna tundelistest varjunditest. Kuid see on pärispatt luule vastu. Sellegipärast on ses kogus värskelt mõjuvaid stroofe ja mõneski luuletuses pidevat hingestust. Võib-olla saavutakski Hiir oma parima ses pateetilises laadis, kui ta anduks sellele täielikumalt ja nõus­tuks hoolikamalt arvestama harmoonia tingimusi.

Sama seisukoht tõeluse ja ajatingimuste suhtes on iseloo­muline Johannes Barbarusele ta uues kogus „Kalad kuival”.

Tsüklis „Mündi ümberloomine” nõuab ta luulelt samuti ak­tiivset vaheleastumist ühiskonna eluvaenuliste jõudude vastu nagu E. Hiirgi. Ka tema hinnangualuseks on Elu suure tähega, ja nagu eelmisele, nii ei tähenda see tallegi mitte ainult isik­likku elu, vaid kõigi inimeste õigust elule. Elu interpreteeri­mises läheb ta aga nooremast aktivistist väga oluliselt lahku. Ta palju kriitilisem pilk avastab vastuolusid seal, kus teine nägi vaid positiivse ühistahte avaldusi. Tõelusepilt, mida ta maalib, on palju avaram ja mitmekülgsem. Esimeses tsüklis „Ehitised liival” ta jälgib samuti loova ja vormiva inimaktiivsuse saavutusi, kuid samal ajal, kui ta näeb tõusvaid hooneid, ta näeb neid juba täituvat mitmepalgelise ja vastuolulise eluga ja ehitis ise saab teoks käte abil, millele on antud minimaalne osa sellest elust, millele neile on ometi teistega ühesugune õigus. Naiivse entusiasmi asemel soetavad need sünteetilised nägemu­sed sarkasmi ja irooniat. Näeme, kuidas õigluse ja tõe problee­mid tõusevad selle teadlikuma vaatleja juures esiplaanile. –  Kuid Barbaruse tähelepanu pole ses kogus koondatud ainult välisele ja ühiskondlikule tõelusele. Ta eluvaist on liiga tugev, et vaadelda ainult ajatingimusi. Tsüklis „Ürgmotiive” ta kae­vub nende juurteni, mis teda seovad oma esiisadega, et tunne­tada oma põhist ühendust elu ürgsete lätetega. Siin ta sõnastab ka oma rõõmu olemasolust endast, mida vallandab valgus, keva­dine õitseng, hinge ja keha stiihiline kiindumus teisesse: kõik ürgsete eluvaistude avaldused, mille sõnastuseks ta on leidnud tõelise hingestuse kantud värsse. Elavad mõttepöörded liituvad siin meeleliste piltidega, milles on tunda julge ning rikka vere tukseid. Siin on fantaasialendu ja nüansseeritud tundeliikumist, mis haarab kaasa oma värskusega ja lubab reastada selle tsükli värsse parimate sekka läinud aasta toodangus.

Selle tsükli lõpus aga tõuseb põgulauludes esile kaduvuseaimusi ja rahutust, mis kisuvad luuletaja välja sest spon­taansest andumusest elu ürgsele küllusele. Teadlik mõte nõuab oma osa ja seda antakse talle tsüklis „Mündi ümberloomine”, mis toob mõtisklusi ajajärgu üldiste tingimuste ja luuletaja osa üle neis, et tipustuda suurejoonelise panteistliku ning kos­milise nägemusega „Mullapoeemis”. See vaatlus jätkub järg­nevas tsüklis „Kalad kuival”, pöördudes järjest enam sissepoole. Ühtlasi tihenevad aga resignatsioonivarjud. Siin on intiimseid igatsusi, umbseid ängistusi, dramaatilist lõhestumisvalu ja asjatuseaimusi, aga neist siseheitlustest kannab luuletaja tempera­ment teda aina uuesti välja tulevikku ja elukõiksusse suunatud mõtte ja tahte aktiivsusse.

Ka Barbaruse luule pole vaba hooletustest ega mõnigi kord liigsest kuhjamisest. Ta rütmides on sageli hämmendavat ras­kust ja sõnade musikaalsus ei näi talle kuigi palju ütlevat. Aga neid kammitsaid varjab sageli sisemine innukus ja mõtte elavus, formulatsioonide puänteeritud teravus ja piltide sugestiivsus. Need voorused lubavad seda kogu ka kunstilise teostuse suhtes lugeda parimate hulka läinud aasta toodangus. Sisuliselt ma­hult, mõtterikkuselt ja tundeliikumiste ulatuse poolest aga tohiks kuuluda talle esikoht.

Barbaruse enda arengutees tähendab see kogu märgatavat taltumist, võib-olla ta värsside sisepinge kahjuks, aga samal ajal nende psüühilise haardeulatuse kasuks.

Ka Juhan Sütiste poeetiliseks kreedoks on ustavus tõelusele enda ümber, kuid mitte enam rõhu asetusega selle tõe­luse üldistele tingimustele, mis on Barbaruse maailmassesuhtumise aluseks, vaid tähelepanu kinnitamisega selle konkreet­seile juhtumeile.   Ta ei armasta sünteetilisi tuletusi ega intel­lektuaalset analüüsi, vaid annab oma vahendituid muljeid kogetud eluseikadest. See hoiang on Sütistel saanud aja jooksul üha teadlikumaks nõudeks enda vastu, kõrvaldades ta luulest järjest enam spontaanseid enesevallandusi, neid rahutuid otsin­guid ja seda tunglevat indu, mis andis ta elukajadele psüühilist pinget. See teadlik objektiivsuse taotlus, mis on sammunud käsikäes sisemise taltumisega, annab ilme ka Sütiste läinud­aastasele kogule „R i n g k ä i k”. Sütiste resignatsioon, nagu see avaldub selle kogu algusvärssides ja pikemas poeemis „Vastus”, tundub raskemana kui Barbaruse hetkelised masendusmeeleolud. Tunneme selle taga eluvintsutustes ja vastuoludes väsi­tatud vaimu tüdimust. Kuid see pole veel halvanud Sütiste põhist muljeteerkust. Vabas looduses ja matkal see ärkab endise värskusega, mida tõendab luuletus „Esimene kala” ja Soome-matkale pühendatud tsükkel. Aga ka ajakajad riivavad Sütiste luulet. Neis valitsevad skeptilised toonid. Maailm ei ärata luuletajas trotslikku vastutahet – poeemi pealkirjaks on „Hingekell”. Luuletaja on nagu kaugenenud sellest kõigest ja kogu lõpplaulus „Lumes ja päikeses” ta vaatleb sama distantsitundega üle oma isikliku saatuse.

Siiski ka selles kogus on üks neid sisemise elujõu prahvanguid, mis näitavad Sütistet kogu ta loova jõu külluses. See on poeem „Loomulik pöörasus”, kus ta kõiki objektiivsusetaotlusi hüljates laseb ürgset joovastust tiheneda piltideks, mille crescendo tõus põhjeneb ainult nende tundelistel kajadel. Sü­tiste vajab oma luule elustuseks kontakti väliste jõududega. Praegu see näib mõnevõrra lõdvenenud: siit ta skepsis, resignat­sioon ja värsside sisepinge lõtvumine. Viimati mainitud luuletuses ta on selle saavutanud nagu Barbaruski elu ürgsetele tungidele vastu astudes. Aga ta on teinud teisegi katse ja nimelt lähenemisega ühe suurmeistri loomingus kehastatud elurikkusele. See on inspireerinud poeemi „Puškinit lugedes”, mille algus pole küllalt koondatud, aga mille lõpposa sisustab eriline kirgas ja ülendav hingestus.

Selle kirka pilguavaruse ja vaimsustatud enesekindluse näib juba tegelikult saavutanud Heiti Talvik oma uues kogus „K o h t u p ä e v”. Oma 1934. a. ilmunud esikkogus „Palavik” debüteeris Talvik tunglevalt elamusjanuste värssidega. See oli rahutu vaimu ja rahuldamatute meelte heitlus oma isikliku elu­sisuga, mis ei lasknud end paigutada normaalseisse eluvormi­desse. Ta ekstaatilised elamused liikusid äärmuste vahel sata­nismist kuni tühjusmasenduseni. Hävingust kõneldes oli ta luule aga laetud harukordse sisepinevusega, mida vormiv mõis­tus oskas hoida koos. Ja selle taga võis tunda sageli julget arvete õiendamise tahet oma elutööga. „Kohtupäeva” vaate­veerult tagasi vaadates osutubki Talviku esikkogu sisuliselt enesevabastuseks. Tee sealt edasi on tähendanud mina-ringi avardumist elulaiuse suunas.  „Kohtupäeva” ülesehitus peegel­dab seda väga ilmekalt. See kogu algab luuletaja enda elujärje vaatlusega, kus kajab järele „Palaviku” kodumotiive ja sünkjaid tühjustundeid, aga kristalsemais värssides ja epigrammilisemas koonduses, mis annab neile isesugust karget sära. Ja see tsükkel lõpeb kahe luuletusega, mis on tunnismärgilised Tal­viku selgunud elupilgu kohta. Luuletuses „Valm” sõnastab autor suurepärase piltlikkusega oma luule üldise tähenduse, lõ­petades nii: „Nii minu lauleski kunst õiteks muudab / kõik hai­guseod, nii hästi kui ta suudab.” Sellega on luuletaja avar­dunud pilk paigutanud end juba üldise tõeluse ringi selle eluvajaliku elemendina. Ja luuletuses „Magaja” ta paneb ise tähele seda karget tuumollust, mida võis aimata algusest peale ta luules.

Võime uskuda, et sellise enesetunnetuse järel on vaim kül­lalt karastunud, et mõõta maailma oma ümber. Järgnevais tsükleis ta teeb seda nõudlikkusega, mis õigustab terve kogu pealkirja „Kohtupäev”. Ta lähtekohaks on inimliku väärikuse teadvus ja vaimsustatud elu nõue. Kaasaeg pakub aga selle vas­tas ainult tumedate jõudude kaootilist vaatemängu. Isegi seda, mis inimkonna kultuur seni oli loonud inimelu ülendamiseks, ta näeb labastatuna farsiks. Ometi ei järeldu sest troostitust vaate­mängust talle sünget pessimismi. Luuletaja ise on säilitanud väärtusteteadvuse, sest et ta lähtekoht polnud ühiskondlik, vaid psühholoogiline. Vaimsed väärtused asendavad talle ka elu­tõeluse raamis materiaalseid. Ja need nõuavad elu suhtes stoi­list kindlust, ka siis, kui ümber valitseks jumalatehämarus. Luuletaja ülesannet ta näeb nõudes elu kaost selgitada, vor­mida ja selle kaudu ülendada. See teadvus on hingestanud teda luuletuses „Öö” sõnastama suure sugestiivse jõuga hoia­tust kõigile vaimse tule hooldajaile, et nad säilitaksid seda läbi öö.

Kuid oleks ekslik omistada Talviku luulele kalduvust liiga abstraktsesse idealismi. Selleks juurduvad ta värsid liiga süga­vasti ta elava isiku tuumas. Kui ta sarjas „Dies irae” manab esile tänapäeva korruptsiooni- ja hävinguõhkkonda, siis ta teeb seda piltide ja kõrvutuste kaudu, mille aistinguline teravus puudutab meis kõige ürgsemaid tundeid. Samal ajal aga on iga motiiv kokku surutud peaaegu epigrammitaoliseks stroofiks, mis piirdub enamasti lühikese nelikreaga. Üksikud luuletused mõjuvadki nii pigem teritatud mõtteteradena kui väljaarenda­tud motiivikäsitlustena. Nii näit. „Aabel ja Kain”. See tihendus mõjub aga eriti värskendavalt pärast nii paljusid amorfseid värsse, mida meil ei lakata kirjutamast. Arenenud maitse ei lase teda langeda lõtvusse ega labasustesse. Pigem võiks mõni­kord kõnelda vastupidisest ja nimelt liiga täislaetud stiilist. Selle all näib kannatavat näit. kogu lõppluuletus „Hommik”, mille uljus on liiga ühest tükist. Kuid rangust saaks vaevalt ette heita sellele kogule üldiselt. Vastupidi, ta luule üheks silmapaist­vamaks omaduseks on mõtete ja tunnete võiks öelda dramaati­line liikuvus. Stoilise põhitooni kõrval elame kaasa ängistusmeeleolusid, sapiseid pisteid, peaaegu meeleheitekajasid ja kohe jälle trotslikku sirgumist, et kohata järgmises stroofis skeptilist muiet, mis annab varsti ruumi selgenägelikule mõtisk­lusele ideede ja maailma üle. See sisemiste reaktsioonide lii­kuvus annab ta pikemaile sarjadele „Dies irae” ja „Jumalate hämaras” elurikkuse, mis kõrvaldab niihästi liigsete üldistuste kui ühetoonilisuse ohu. Usun, et need omadused, mida siin­kohal polnud võimalik lähemalt eritella, lubavad seda kogu nimetada parimaks, mis läinud aastal on ilmunud. Elame siin kaasa küpse vaimuga, kes iseendast ja maailmast teadlikuna sel­gitab oma suhet osalt iseenda, aga enne kõike välise tõeluse tingimustega, mõõtes neid esmajärjekorras vaimsete normidega.

Sama lähtekoht on aluseks ka Valmar Adamsi elukriitikale. Ta uues kogus „P õ l e v  põõsas” on esimesed kaks tsüklit pühendatud samuti ümbritseva elutõe kriitikale. Ka tema näeb luuletaja esimest nõuet teadlikus eluvaatluses: „Sest ole teadlik sa! Ei ainsat illusiooni! / sest oled vaim! Kuid eraisik – ei!”

Pangem aga tähele, kuidas see deklaratsioon pingutub ta juures äärmusse. Ja see on iseloomuline Adamsile selles kogus. Ei saaks öelda, et ta pole siiras, kuid on tunda, et ta tahab avaldada mõju. Mingi närvlik efektitaotlus kahjustab niiviisi sageli ta luule harmooniat. Näib, nagu puuduks tal küllaldast sisemist pidevust. Nii kohtab ta ajalaules sageli ka kaunis klišeelikuna tunduvaid värsse. Aga neis on alati ka erilist dekoratiivset originaalsust.

Suurejoonelisemaks teemaks nagu „Riigi sünd” jätkub tal küll üksikuid mõjuvaid varjundeid, kuid mitte kandvat hinges­tust ja seda dramaatilist jõudu, mida võime tunda Talviku ja Barbaruse värssides. Niipea kui ta hakkab taotlema suurejoo­nelisemat lihtsust, ta langeb lamedusse.

Mis Adamsi ajalaule veelgi iseloomustab ja eriti Talviku omist eraldab, on nende enesekohasem vaatenurk. Teda ei huvita mitte niipalju see, et tõde, inimlik väärikus ja inimkond kannatavad, vaid et ta ise kannatab, ja eelmised näivad oman­davat kaalu ja tähendust vaid sel määral, kui nad on tema hool­dada. Kuid niiviisi isikliku saatuse juhuse hooleks jäetud, kaotavad need väärtused paraku mõndagi oma üldinimlikust suurusest.

Adamsi luulelaadi tahaks nimetada põhiselt dekoratiivseks, mitte laiade freskomaalingute mõttes, vaid peenema gravüüritehnika tähenduses. Sellega on kooskõlas ka ta eritlev mõistus, mis oskab tabada varjundeid ja teritada epigrammilisi pisteid. Ühiskondliku tõeluse rangem valdkond ei vasta kuigi hästi sel­lele tehnikale. Seepärast ongi parimaks osaks ta „Põlevas põõ­sas” viimane tsükkel „Kaks tiiba”, mis sisaldab armastusluulet. Siin pole söövat ning sügavale viskuvat kirge, aga on elu ja igatsusi, õrna tundlikkust ja liikumist, millele ta mänglev mõte ja reibas värss annab kohase ning värske vormi. „Tema con variazione” on leidlik pealkiri sellele sarjale, mis käsitleb kerge elegantsiga armusuhete vahelduvaid meeleolusid. Eriti õnnes­tunuks tahaks lugeda aga lõppsarja „Palgeid ja pildiseid”, mis toob rea vahelduvaid naisportreid. Adamsi vaimukus, esteeti­line tundlikkus ja analüüsivõime leiab siin parima rakenduse kergelt epigrammilistes värssides. Ta efektiarvestus, mis raskemais meeleoludes osutub pinnaliseks, on siin parajal kohal. Siin on värsse, mis ilmestavad tabava leidlikkusega teatud kujusid ja olukordi. Adamsi kalduvus pretsioossusse pole alla­kirjutanu arvates päris tühiseks lisandiks meie luulele, eriti läinud aastase luule rangel taustal. Meie armuluule antoloo­giasse see lisaks mõnegi särava detaili. Omaette nauditava nurga moodustavad ta kogule lisatud sõnaseletused, mille tihe­dad ja vaimukad formulatsioonid tõendavad veel kord, kui palju teadlikku arvestust ja tahtlikku mõjuavaldust peitub ta luules.

Midagi sugulaslikku näib siduvat Adamsi koguga Eduard Visnapuu läinudaastast värsikogu „S õ n a s õ i t”. Ed. Vis­napuu näib samuti olevat takerdunud kitsasse minaringi ja nii on temagi kogu silmapaistvamaks osaks armastusluule ja ta värses on abstraktsust, mis reedab liiga raamatulist inspirat­siooni. Kuid see kõik on Ed. Visnapuu luules alles vormumata. Ei saaks öelda, et tal puuduks isikupära, aga see on pinnaline ja sel näib puuduvat koondav elamuskeskus, see magnetiline tsentrum, mis tihendaks välismaailmast saadud muljeid ja an­naks kindla suuna omaenda siseigatsustele. Selle kogu najal osutub võimatuks luua endale konkreetset kujutlust luuletaja eluvaatest ja sisemaailmast. Ta elamused on nagu lahtised kübe­med, mida jõud ei seo. Selle kogu esimeses tsüklis on vastu­kajasid loodusele, loomadele, jõulumeeleolusid, mõtisklusi maa­ilma kurjuse ja Jumala armastuse üle ja lõpuks elu jõhkruse ja inimliku närususe kujutusi, kus ta põlastus tiheneb viimaks sensuaalseiks piltideks, millel on sugestiivset jõudu.

Võikski öelda üldiselt, et ta üksikuil piltidel on sageli värsket mõjuvõimu, kuid üksteise kõrval nad kas neutralisee­rivad üksteist, kui nad on tugevad, või valguvad luuletuse ter­vikus laiali, kinnitumata millegi konkreetse külge, ilma et neid samal ajal kannaks ilmsem mõtteline side. Sageli ei tea, millest ja kellest ta värsid kõnelevad, tabame näiteks vaid mingisu­gust sidevust kahe inimese vahel. See on sageli aimustega opereeriv luule, kuid mitte küllalt tihe ega ühtlane, et suigu­tada meid sellesse tundelisse hõllandusse, kuhu ta võiks viia. Seda stiili oleks võinud õigustada ülekoormatud alateadvuse vallandusjõud ja ekstaatiline pinevus, kuid Ed. Visnapuu elamu­sed seisavad paraku argipäeva tasemel.

Ta kogu valdava osa moodustavad armulaulud. Siin on tunda küll elamuste pidevust, aga isesugune originaalitsev sõnastusviis, mis ei hooli isegi lausete grammatilisest sidevusest, teeb need kunstlikuks. Me ei tunne spontaanse eneseaval­duse värskust. Ja samal ajal ei veetle meid ka detailide mäng­lev sära nagu Adamsi puhul. Parimatena sest kogust oleksid mainitavad „Kaks magajat”, „Pisut ja palju” ja lõppluuletus „Pärand”. Neis ta peatub konkreetsema stseeni ees või annab oma mõttele kergema lennu. Paraku on need erandid, mida selle kogu üldine tase ei toeta.

Sisemist tihedust otsib alles ka Aleksei Rannit, kelle esikkogu „Akna raamistuses” ilmus läinud aastal. Ei tahaks öelda, et Rannitil puuduksid täiesti poeedi eeldused. Tal on innukust ja dekoratiivset meelt, kuid ta elamused on alles kujunemata ja isikupäraste nüanssideta. Tundub, et need oman­davad tal alles kätteõpitud, kuid mitte iseendast sündiva vormi. Esialgu ta näeb endas ja enda ümber ainult dekoratiiv­seid hoianguid ja värve, ilma et ta esteetiline meel oleks küllalt arenenud hoiduma liialdustest ja sulgema neid harmooniliseks tervikuks. Kuid siin-seal on õnnestunud stroofe, nagu luule­tustes „Sügistee”, „Kardinad mustast tuulest” või „Silmade peegleilt”.

Oleme oma ringkäiguga jõudnud ühiskondliku tõeluse ja üldiste eluprobleemide juurest minaelamuste üha intiimsemasse ringi. Siin on koht puudutada Hendrik Adamsoni uut värsikogu „L i n n u l a u l”. See algab tuttavate väikeste looduspiltidega, mida kannab südamlik kontakt puude, lindude, rohuliblede, tuule, pilvede ja taevahelkidega. Need on õige lühikesed hetkemeeleolud ja mõjuvad sageli pigem fragmendina või väikese vinjetina kui väljaarendatud luuletusena. Erilist rahvalikku kodusust lisavad neile autori humoristlikud vahelepisted, mis seovad loomi, linde ja koguni taevalaotust meie argi­päevase tõelusega. Nii logeleb kägu mööda lokaale ja pardid peavad prääksudes parlamenti ja kogu maailm näib kastetuna mustikasupisse. Paraku kasutab aga Adamson oma dekora­tiivset fantaasiat liiga hooletult ja nii on ta loodusmeeleolude seas väga harva puhtalt läbi viidud tundeühtlust, kuigi neis on originaalset värskust. Käesolevas kogus ei esine H. Adamson aga ainult looduslauludega või lauliku meeleolukajadega. Sel­les on näit. paar õnnestunud lüürilist epigrammi ja mõningaid mõtisklusi enda ja maailma üle. Ja on iseloomuline ajamomendile, et isegi see loodusse sukeldanud lüürik kuulutab neis trotsi.

Kaaluvama osa sellest kogust moodustavad aga rahvalaulust ja võib-olla Eino Leinost inspireeritud ballaadid. Ta lüürilisest annist, mis oskab kududa meeleoluvõrku, ei piisa aga dramaati­liste episoodide mõjukaks ülesehituseks. Pildid lämmatavad siin sündmuste liikumise, traagiline pöördekoht jääb sageli liiga hämaraks. Ehituselt kindlaim ja mõjult tugevaim on nende seast „Killevere-Kullevere” ja lühike dramaatiline stseen „Väike Viiu”, mille julmus on muidu nii osavasti kaetud, kuid viimases värsis jäetud võib-olla liiga alasti. Siin paljastub uuesti Adamsoni põhine puudus: ta tundetus varjundite suhtes, ja see tin­gib ta luulelt maha seda, mis ta kujutlusvõime talle avansseerib.

Delikaatsemana ja harmoonilisemana tunneme Artur A d s o n i t, kes pärast pikemat vaikimist lüürikuna avaldas läi­nud aastal uue kogu pealkirjaga „Lehekülg ajaraama­tust”. Nagu varem, nii valitsevad siingi tagasihoidliku tunde­soojuse ja maheda südamlikkuse toonid. Senisest tihedam resignatsioonivari laiub üle terve selle kogu, mis algab kaduvusmõtetega ja jätkub esimeses tsüklis lähedaste surma puhul kir­jutatud järelehüüetega. Neis on lihtsat hardust, kus lapselik naiivsus liitub vanainimesliku paratamatuse teadvusega, ilma et see muutuks lahjalt sentimentaalseks. Viimase eest kaitseb teda meie vanaisade ja vanaemade maalähedase kõne lihtsus. Tunneme küll stiili ebapuhtust ja mõnes reas kohmakusi, aga see pretensioonitu luule võtab meie kriitiliselt meelelt relvad. Elame inimlikult kaasa sellele sooja ja hella kontakti otsingule, mis on luuletaja põhiseks hoianguks ses kogus. Ta kontaktirõõm vallandub kohati peaaegu müstilise osasaamistundena:

    Seo palla käe maaühendus,
    Seo ihuline kokkuputt
    Om hengeliste pühendus.

Näib, nagu kajaks siin järele meie maal kohati õige süga­vale juurdunud mälestusi vennastekoguduse müstilisest hardu­sest, mis ta luulele lisab ehtsalt kodunurgalist kõla.

Luuletuses „Mu värsi” sõnastab poeet ise oma luule estee­tilise ilme, nimetades oma värsse vanamoodseiks, kus pole palju sõnu tagavaraks ja riimgi pole alati parim, sest tuleb kõnelda nii, nagu keel on loodud. Võime nõustuda selle hinnanguga. Siin pole ka sisuliselt kaugemaid perspektiive, mida avaks rahu­tuma temperamendi ellusööst, kuid autori tundehellus on taga­nud sellele luulele siiski nauditava harmoonia.

Lihtsasse tunderingi juhib meid ka vanameister K. E. Söödi  juubelikogu „K u u s i r b i  õ s u”.   See sisaldab elutarku tagasivaateid käidud teele ja eluseikadele üldiselt, aga ka pidevama   loomingutungi   avaldusi, mille   hingestust   jätkub mitme pikema ballaadi ülesehituseks.   „Katku” tahaks pidada neist õnnestunuimaks. Teistest luuletustest oleks eriti mainitav erksate  joontega  tõmmatud  meeleolupilt  „Murueide  tütar”, mille värses on sujuvat kergust. – See kogu tõendab, kui tähelepanelikult Sööt on jälginud meie luule ja eriti keele viimase­aegset arengut. Oma uutes lauludes ta seisab tänapäeva edulisel keeletasemel, kuid see on jätnud ta luulesse abstraktsusi ja eba­ühtlust, mis lubab soovida, et ta  oleks  eelistanud  vorme ja keelemiljööd, milles ta lõi oma meisterlikumad värsid. Tähele­panu väärib see kogu oma hoolitsetud välimusega, kus trükitehnilised võtted liituvad E. Kollomi dekoratiivsete lehekülje palistustega esinduslikuks üldpildiks. Leheküljed on üldiselt küll liiga raskelt drapeeritud ega reeda alati küllalt tundlikku maitset, kuid tekstipilt ise on eeskujulik.

Intiimse meeleolulüürika ringis nõuab lõpuks peatumist ka noorema generatsiooni esindaja. Mõtlen Bernard Kang­rot, kelle uus luuletuskogu „V anad majad” ilmus läinud aastal. Kohtame siin hoopis rahutumat temperamenti, käärivat ja otsivat vaimu, kes ei rahuldu juba saavutatud vormidega, vaid tõttab avama endale järjest avaramaid ja kaugemaid perspek­tiive. Oma esikkoguga „Sonetid” debüteeris ta tiheda loodus­luulega, kus valitsesid maanduva looduse lopsakad toonid, kuid juba seal kajas kohati läbi isesugust kirkuse ja puhtuse igatsust. Käesoleva kogu avavad need selgunud ja särama löönud tunde­toonid, juhtides meid mingisse rõõmsalt helklevasse maailma, kus värss on sujuvalt kerge ja kõlades kristalseid helisid. Kerge nukrus heidab küll diskreetse varju neile kevadeluuletustele, kuid isegi surmaaimused pöörduvad siin lõpuks elu uuestisünni rõõmsaks teadvuseks.

Tunneme, kuidas luuletaja silmapiir on vahepeal väga mär­gatavalt selgunud. Ja mis suunas, seda loeme selle kogu kesk­sest tsüklist „Tuulelaulud”. Tuulte ja mereavaruste tõotused on saanud aktuaalseks. Tunneme selle taga vaimsete kaugusperspektiivide ja maailma sisulise külluse ahvatlevaid kutseid. Kangro on sõnastanud seda aimustena, ärevate küsimuste ja ootusvärinatega, mille diskreetsus on talle nii iseloomuline ja jätab ta luulele selle intiimselt poeetilise meeleolukaja, mis juhib pilgu kaugustesse. Erksate piltide kaudu äratatud tun­netele ja mõtetele on jäetud niiviisi kõik võimalused vabaks. Dogmaatiliste kinnistõdede ajajärgul tuleks hinnata seda hoiangut psüühilise ja vaimse arengu pandina eriti kõrgelt. Kuid igatsused üksi ei täida kaugeltki kogu ta uudisluule sisulist mahtu. Kokkupõrked tõeluse jõududega kajavad vastu ka selles sissepöördunud luules. Masendava tõeluse teadvus vallandab ängistustundeid ja kõigi taotluste nurjumise aimusi. „Tuulelaulude” lõpus sirgub luuletaja karastunud tahe sellegipärast julgeks veendumuseks:

    Sa oota, kuni vana lahtub,
    ju käärib surutõrres vastne virre.
    Ja kui ehk õhtul loodetaevas jahtub,
    näe uues tules leekima lööb kirre!
    Seepärast armastama pead sa tuuli –
    neis peituvad kõik uue sünni ained …

Tsükkel „Vanad majad” pakub juhuslikumaid meeleolupalasid, kus korduvad, kuid alati värskes sümbolikuues, ideaaliigatsused, mis viskuvad ajuti trotsivasse elamusjanusse, et lõpuks taas ruumi anda elu paratamatu hävi teadvusele, mis süveneb kogu lõppsarjas „Kooluheinad” ja mille sisendamiseks Kangro leiab erakordselt sugestiivseid sümbolpilte loodusest. Siin oleks põhjust esile tõsta üldiselt Kangro erakordset võimet, millega ta hingestab vegetatiivset loodust. Ta luule on jäänud loodus­luuleks, kuid mitte looduse objektiivse kirjelduse või oma passiivsete loodusmuljete edasiandmise tähenduses. Loodus on tõmmatud ta luules inimese psüühilisse eluringi, iga rohulible on täidetud luuletaja enda tundeeluga. Me ei tunne enam vaat­levat poeeti ega välist tõelust selle ümber. Loodus ja inimene on ses luules ürgselt kokku kasvanud. Seda kokkukuuluvust kajastab eriti ilmekalt üks selle kogu viimase tsükli luuletusi, „Põllumehe surm”. Sellist nägemust, kus inimelu sulab ülejää­gita looduskõiksusega, ilma et teda midagi eraldaks vihku köidetavast viljast, võis sõnastada ainult kõigi meeltega panteist­likku andumust kogenud poeet. Ja ma usun, et selles on nii­hästi sisuliselt kui stiililiselt B. Kangro originaalseim lisand meie luulele. Kuigi maailm ja luuletaja enda sisetõed on selles kogus alles kujunemisseisukorras, õigustab selles avalduv deli­kaatne tundlikkus sõnakunstiliste väärtuste vastu ja psüühiline elurikkus pidama seda üheks parimaks läinud aasta toodangus, reastades teda Talviku kogu kõrvale, millega teda seob sisemise kirgastuse ja inimliku ülenduse otsing.

Lisaks uutele luuletuskogudele ilmus läinud aastal kaks värsivalimikku.

E. Kirjanduse Seltsi kirjastusel ilmusid Ernst Enno „V a l i t u d  v ä r s i d” B. Kangro toimetusel ja A. Laigo illust­ratsioonidega. See rikkalik ning suure hoolega koostatud vali­mik on väärikaks monumendiks kadunud luuletaja mälestusele. See sisaldab peale Enno varasemais kogudes ilmunud luule­tuste rea seni ainult ajakirjus ilmunud ja avaldamata asju. Nii avab see võimaluse heita pilku üle terve Enno loomingu. Oma 106 luuletusega esindab see ta toodangut nii hästi, et võib asen­dada üldsusele Enno kogutud luuletuste väljaannet, ja seda täielikumalt, et Enno loomingut ei iseloomusta teemade, tundeliikumiste ja poeetiliste otsingute mitmekesisus. Tunduva lisakaalu annab sellele teosele lõpuks B. Kangro tihe eessõna, kus on asjaliku süvenemisega antud läbilõige Enno isikust ja ta luule põhisest iseloomust ja arenguteest.

Sellest kogust jääb lugejale enne kõike elutundelise pide­vuse mulje, seda enam, et kogu on järjestatud mitte ajalisel alusel, vaid luuletuste temaatilise ja meeleolulise ühtekuuluvuse järgi. Jälgides üksikute luuletuste ilmumisaegu võime tunda küll varjude tihenemist Enno tundeliikumistes, kuid selle luule lähteks jääb algusest lõpuni irdumus konkreetsest maailmast ja sulgumine igatsusmeeleoludesse, mida toidab ta äärmiselt deli­kaatne, jah, kuni arguseni delikaatne tundlus.

K/ü. „Looduse” kirjastusel ilmus Erni Hiire luulest valimik „Päikeselised päevad” E. Kollomi illustratsi­oonidega. See sisaldab luuletusi alates „Lemmiklauludest” kuni luuletaja viimase koguni „Raudvärsid”, enamik siiski ta eelviimaseist kogudest „Pöörang” ja „Sinimäed”, see tähendab rõhu­asetusega töö ja ülesehitava tahte luulele, mille poole E. Hiir on viimasel ajal pöördunud, sidudes sellega patriootilisi mo­tiive. Selle kogu kompositsioongi tahab esile tõsta arengut opti­mistlikuma ja nn. „positiivsema” elukäsituse suunas, samal ajal kui see näib sümboliseerivat meie iseseisvusaegse tõeluse aren­gut. Esimene tsükkel „Pimesikumäng” toob raskemeelseid tõelusekajasid, mis enamikus on pärit luuletaja varasemast loo­mingujärgust. Elu on nähtud siin ühiskonna ilmajäänute, töö­lise, popsi ja väikemehe seisukohalt, kes elavad väljapääsuta ringis. Järgmises tsüklis „Kaugelt näen kodu kasvamas” vaate­veer laieneb, kuid hämardub ühtlasi. See pakub halle tõsielu kajastusi ja masendusmeeleolusid, mille seast „Mu maa” oleks esiletõstetav oma hingestatud raskemeelsusega. Aga juba järg­misel leheküljel kohtame „Raske talve” stroofides seda elutute tõsieluseikade ja pateetiliste tunnete segu, mis labastab E. Hiire luulet.

Kuid tsükli lõpus vabastab laulik end tahtepingutusega selle halli tõsielu paratamatusest, et järgmises tsüklis „Kodutee” otsida jaatavat sidet selle üldiste tingimustega. Pihtimuslik poeem „Kodutee” on selle pöörde kohta tunnuslik. Luuletaja hülgab oma nooruse kaugemate vaateveerude otsingud, et leida uut ülendust igapäeva elusisust, milleks on töö. Ja et oma optimismi täielikult soomustada, ta hülgab küsimuse sellest, kas see töö antud tingimustes inimest alati rahuldab või isegi toi­dab. Töö saab väärtuseks omaette.

Tsüklis „Patrioodid” ta jälgib selle eluehitava aktiivsuse kandjaid: need on maapinda viljastavad töökäed, inimsugu vil­jastavad emad, teotahtelised noored. Kahjuks ei tõuse need hümnid aga üle igapäevase ilukõne. Tsüklis „Päikeselised päe­vad” laiendab luuletaja seda elupilti mõnevõrra looduselamuste alale. Siin on üksikuid õnnestunud ja värskeid meeleolupilte. Ent viimases tsüklis „Raudse rütmiga”, astume taas ühiskond­liku tõeluse ringi. Veelgi pateetilisemad ja raskemad toonid iseloomustavad seda viimast järku E. Hiire loomingus, mida võisime pisut lähemalt puudutada juba eespool.

Kahetseme, et see kogu ei anna täit ülevaadet E. Hiire seni­sest loomingust. Valik on tehtud liiga praeguse arenguetapi seisukohalt, puuduvad näit. peaaegu täielikult E. Hiire varase­mad kõlaliselt efektikad meeleolulaulud, millel on oma arves­tatav koht ta luules. Nii jätab see kogu ta loomingust veelgi rangema mulje. Rangus pole aga väärtus, mis oleks eriti kohane luulele.

Lüürika kõrval teenis värsivorm läinud aasta toodangus ka eepilist elukujutust. Siin on esmajärjekorras mainitav H e n rik Visnapuu romaan värssides „Saatana vari”, mis aastate eest avaldati suuremalt osalt „Loomingu” veergudel ja ilmus nüüd A. Vabbe illustratsioonidega raamatu kujul. Pike­mad värssteosed on tänapäeval nii haruldased, et juba paljas uue ilmumine äratab erakordset huvi. Kuid käesoleva teose läbi lugenud, on ühtlasi selge, miks nad nii harukordseks on jäänud. Nad eeldavad ka harukordsemaid võimeid, kus lüüriline meele­olu loomise kunst oleks liitunud eepilise jutustamisoskusega, säilitades selle kõrgema ja hingestatuma elamustetaseme, mida värsi puhastatum vorm juba iseendast tingib.

H. Visnapuu „Saatana varju” teemavalik vastab nii hästi neile nõudeile: mees kahe temperamendilt diametraalselt eri­neva naise veetluste vahel ja meie ajaloo dramaatilisima aja­järgu taustal, mis heidab oma varju kogu sündmustikule.   See oleks taganud sisepinevust ja välist dramaatikat, millele enda kogetud tõelus võinuks anda tüsedat sisu. Autor on liigitanudki oma teose õige vaheldusrikkaks sündmustereaks, mida seob kan­gelase Inn Kallismaa isik. Kahjuks aga ei täida see kahvatu kuju teost küllaldase psüühilise pinevusega.   Nii nagu ta ajavõitluste keskel pigem olude kui oma veendumustega  kaasa läheb, nii kõigub ta üsna pidetult kahe naise vahel, võimetuna täispööret teostama ühe  poole – ebamäärase  igatsuse  tõttu teise  järele,  kelle  kättesaamatusel  põhjeneb  teose  sisemine põnevus.   Kuid seegi pole psüühiliselt tihendatud. Maria Enno põgeneb küll heitunult Innu liiga toore esimese rünnaku järel, aga ended hellemaks vastutulekuks ei lase endid kaua oodata. Innu ja Mariat lahutavad tõeliselt ainult välised sündmused, Vabadussõda, millest Inn võtab osa sama pidemetu ühesmineku meelsusega nagu kõigist varasemaist üritusist. Ainult tapmise vaatemängu ees tõuseb ta protest isesuguse melodramaatilise põlguseavalduseni, mille  liiga  pateetiline  deklaratsioon jääb õõnsaks.   See tõendab ainult liigne kord, et H. Visnapuu inspi­ratsiooni laad ei vasta laiema või sügavama haardega motiividele. Inn Kallismaa hoiang kindlustub mõnevõrra teose lõpu poole. Siin on autor õige psühholoogilise arvestusega lasknud selguda oma kangelase sügavamat igatsust surmaohu ees. Areng oleks võinud jätkuda psühholoogilise süvenemise suunas, kuid selle asemel esitatakse uusi melodramaatilisi pöördeid, mille väline toorus on ebasuhtes teose sentimentaalitseva põhitooniga. Au­tori kavatsustes on olnud nähtavasti kontrasteerida sõjaaegset karmi tõsielu oma kangelaste maheda inimlikkusega. Et see kontrast tõelise haaravuse oleks omandanud, selleks oleks pida­nud me huvi kangelaste vastu olema sügavam ja olukordades oleksime pidanud tundma aja karmi tõsidust. Siin aga kohtame drastilisi äärmusi, kuhu seguneb labast groteski, nagu riideid­pidi risti löödud lõbutüdruku näol purjus sõdurite keskel, mil­lele autor loeb peale oma resignatsioonimoraali. Selle stseeni groteskne vari langeb paraku ka Maria traagilisele saatusele. Innu katse teda lunastada annab mõnevõrra sisemist ülendust selle romaani lõpule ja selle fiasko psühholoogiliselt iseendast õige, kuid enesemõrvaga ilmselt ülepaisutatud lahenduse. Pa­neme raamatu käest segase tundega äratatud elamuskatketest, mida ühtlane hingestus pole koondanud pidevaks huviks. Mõis­tame, et kompositsioon on tähelepanelikult arvestatud, sündmu­sed hoitud elevas liikumises ja tegelased küllalt ilmekalt eral­datud; veel enam aga tunneme sisemist lõtvust ja maitselamedust, mis avaldub segases stiilis, kus ilmetud dialoogid ja ülepaisutatud metafoorid („apokalüptiline metsaline” kordub läbi teose) on kõrvuti erksate loodusekirjelduste ja kohmakate võrdlustega, kus hulk võõrsõnu ristleb kõige toorema realismiga, sujuvad värsid abitute inversioonide ja elisioonidega. Tunnus­tatud poeedilt oleksime oodanud ühtlasemat ja maitsepuhtamat teost.

Jakob Liivi „R evolutsioon” II, kuigi selle kir­janiku keelelised võimalused on kitsamad, värss puisem ja uud­seid pilte palju vähem, rahuldab seevastu enam oma ühtlase ning pretensioonitu jutustusviisiga. Ta jälgib ses raamatus edasi Kaini saatust, kelles Lutsifer on äratanud suuruseigatsusi ja loovat rahutust. Hoolimata Lutsiferi võrgutustest, mis ähvardavad hävitada ta perekonnaõnne, rajab Kain patriarhaalse elukolde, kust võrsuvad uued sugupõlved, keda ta esiisana valitseb. Need ei alistu aga lõpuni, ja kui tal pole neile vastu asetada tõelise jumaluse autoriteeti, pühib järelpõlvede revo­lutsioon ta teelt. Üksikuis episoodides ei puudu monumentaal­set ulatust, kuigi J. Liivi abstraktsevõitu sõnavara ei anna sellele küllaldast jõudu ega värvikust. Kuid heakodanlik vähe­nõudlikkus on sellele teosele nii põhiselt omane, et me ei taju ta kahvatust kontrastse puudusena. Kain ise on nii mõõdukas ja Lutsifergi nii mõistlik arutleja, et loeme nende heitlusi ko­duse mõnutundega, millele kirjaniku tuumakad mõtted mõnigi kord annavad seda elustust, mis jääb puudu teose dramaatikal.

Meie luule rikastus läinud aastal veel kahe tõlketeose võrra, millele võime omistada algupärase loomingu väärtust vähemasti meie värsistiili harimise seisukohalt.

Gustav Suitsu tõlgituna ilmus „H ollandi vär­sip õ i m i k”, mis pakub valiku Hollandi uuemast lüürikast, alates läinud sajandi 80-ndaist aastaist tänapäevani. Võiksime küsida, miks on just Hollandi luule pälvinud nii erakordset tähelepanu, et ta on andnud antoloogia, mis meil puudub suu­remate ja tuntumate maade lüürikast. Juhus ja võib-olla haru­kordsuse veetlus on mänginud kokku, et seda määrata. Võime ainult tervitada seda valikut, mis  iseendastmõistetavale on eelistanud uudsemat ja juba sellega teenib autori eesmärki, mida ta eessõnas märgib: „suunavõtet keskpärasusele vastasele liikumisele”. Hollandi luule tase on õigustanud seda ka sisuli­selt.  Tutvume ses kogus mitme esindava ja isikupärase kujuga, kelle luule kvaliteedipuhtus ja delikaatne varjundikunst õigus­tab neile pööratud tähelepanu. Mõtlen  enne  kõike Herman Gorteri, P. C. Boutensi ja Henriette Roland Holsti luulet. P. C. Boutensi luule näidetes, välja arvatud „Süda ja maailm”, tutvume erilise kristalse elevusega, mida tahaks pidada selle kogu kauneimaks ja värskeimaks nurgaks. Autori eelistus on kuulunud üldiselt  staatilisemale  muljekunstile ja mõnevõrra irdunud vaimseile vaatlustele. See annab sellele  valimikule tooniühtluse, mis vähendab autorite temperamendierivusi, kuid laseb seda ilmsemalt kajada Gustav Suitsu isikupära, reastades selle kogu nii tihedamalt meie oma luule raamesse. Selle teose sõnavaraline rikkus ja stiili erakordne tase nõuavad pealegi omaette   kohta  meie   värsikunstis.   Süvenemisega   kirjutatud sissejuhatus sellele valimikule annab ühtlasi substantsiaalse üle­vaate küsimuses olevast luulest, kus P. C. Boutensile ja H. Ro­land Holstile pühendatud  read  haaravad kaasa oma  tõelise hingestatusega.

Niisama nõudliku ülesande on võtnud endale Ants Oras Shakespeare’i sonettide valimiku tõlkimisega. See valimik ilmus koos „Suveöö unenäo” ja „Othello” tõlkega E. Kirjanduse Seltsi „Maailmakirjanduse” sarjas. Nagu teada, on Shakespeare’i sone­tid armastusluule kauneimaid pärle maailmakirjanduses. Nende üldarvust 154 on käesolevas tõlkes esitatud 60 sonetti, millest piisab nende elava mitmekesisuse tutvustamiseks. Võime siin ainult imetella, kui rikka tunneteskaala sama kiindumus on või­nud läbi käia suure looja vaimus. Luule on toitunud siin tühjumatust elamuste allikast, mille jõud pole sajandite jook­sul midagi kaotanud oma sugestiivsusest. Kui need so­netid sageli ongi poeetiliste piltide ja eufuistlikkude peri­fraasidega üle laetud, siis vabastab meid peaaegu alati nende survest sententslikult selge ja teritatud viimane reapaar, mis mõjub kui valgussähvatus pärast tihenevaid pilvi. Kuid Shake­speare’i piltidetulvas endaski elab vilgas liikuvus ja sageli dünaamiline pinge, mis ei lase seda muutuda paljaks sõnamän­guks.  Ja kui esineb sõnamängu, siis on see veel kord galantse innukuse hingestatud. Tunneme ses alati keeva temperamendi tukseid. Seda reaktsioonide elevat ja vaimselt teritatud liiku­mist, mida A. Orase tõlge on vahendanud kaasakiskuva sujuvu­sega, võime lugeda nüüdsest peale erakordseks rikastuseks meiegi luulele.

Peale nimetatud suuremate teoste ilmus läinud aastal kaks väikest vihku „Valitud kodumaa laule”, mis sisaldavad vastava võistluse tulemusi. Köitmata originaalsusega, kuigi siin ei puudu sujuvaid värsse ja head tahet, ei pruugi need vihud siinkohal lähemalt peatada meie tähelepanu. Nad on täitnud oma ülesande, pakkudes mõningaid deklamatsioonipalu kooli­dele ja rahvapidudele.

*

Oleme sellega üle vaadanud läinud aastal ilmunud 18 luule­teost.   Nägime selle aasta luule üldise taustana esile tõusvat rangeid ja mõnigi kord tumedaid tõelusekajastusi. Resignatsioonitunded on mitmel luuletajal süvenenud. Kuid sellele hal­lile tagapõhjale heidavad isikupärasemad temperamendid elus­tavaid reflekse.  E. Hiire tahte ja loova töö eksalteering heidab sinna ebaühtlast pateetikat, millel ei puudu siira hingestuse hoog. J. Barbarus elustab seda vereküllaste elamuste rikkuse ja eritleva vaimu vaateveerudega, mis pole küll alati küllalt tihendatud, aga köidavad alati oma ehtsa innuga, J. Sütiste mitmete   värskete tõelusekajastustega, V. Adams elegantse mängluse  ja  osavate  krokiidega, H. Adamson dekoratiivse värvikirevuse ja mõnede dramaatiliste motiividega, K. E. Sööt ja Jakob Liiv koduse lihtsusega,   mis   A.   Adsoni   kogus tiheneb   intiimseks   soojuseks;   Ed.   Visnapuu   on   lisanud mõningaid  heitlevaid tundekajasid, mis  otsivad  adekvaatset kuju, A. Rannit dekoratiivseid värvilaike, millel puudub küll veel sisemine tagapõhi; seda värskema ja tihedama sisemise elevusega aga on rikastanud selle aasta luulet B. Kangro uus kogu. H. Visnapuu suuremõõduline teos liidab sellele taustale hõrku loodusmeeleolusid ja mõningaid sujuvaid kirjeldusi, mis pääsevad mõjule teose üldisest ebaühtlusest olenemata. Vaimselt tihendatuima sädelusega aga paistab rikastanud seda aastat H. Talvik, kelle kogus on ka eetilist kirgastust, mis mõjub tõelise ülendusena meie psühholoogiliselt mitte väga süvenenud luules. Kaks silmapaistvat tõlketeost toovad väljastpoolt juurde pee­nendatud varjundeid ja  hingestatud  elurikkust, mis avardab märgatavalt niihästi meie luuleliste elamuste mahtu kui selle väljendustehnikat. Ja kaks luulevalimikku lasevad meid saavu­tada koondatud kujutluse E. Enno loomingust üldiselt ja E. Hiire loomingu põhisemast tendentsist. Isamaalaulude valiku näol on hoolitsetud ka otseselt luule sotsiaalse rakenduse eest.

Nagu näeme, täitub selle aasta taust lõpuks õige elava lii­kumisega, kus ei puudu kõrgetki lennutõusu, mis ei lange osaks mitte igale aastale. Ja üksikute luuletajate vaimsesse palgesse on toonud see aasta mõndagi uut juurde: J. Barbarus on väga märgatavalt avardunud, mõnel määral ka H. Adamson, E. Hiir on koondunud aktivismipoeediks, J. Sütiste on asunud võib-olla uute teede järelevaatusele, B. Kangro on silmapaistvalt kirgas­tunud ja liikuvamaks muutunud ja H. Talvik on saavutanud keskenduse ja selguse, mis võib avada uusi psühholoogilise ja filosoofilise luule perspektiive. Suundade ja taotluste mitme­kesisus, mis ulatub kõige ekstravertsemast tahtest kuni intiim­seimate siseigatsusteni, tagab sellele aastale elurikkuse, kus kõige erinevamadki maitsed võiksid leida endale kohast lek­tüüri. Rõõmustavaima nähtusena aga on tähelepandav kvaliteedipuhtuse otsing paari noorema luuletaja juures. See on tõstnud nõudlikkust ja nii ka lugupidamist luule vastu, millele vanemad teerajajad pole jätnud oma tuge lisamata.

A. Aspel.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share