Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Mar

Vormi probleem leedu uues kirjanduses

 

    

Kui rahval on tekkinud rahvuslik enesetunne, kui ta oma rahvus­likku teadvust hakkab väljendama kirjanduses, siis ei sünnita temale muret mitte kirjanduslik vorm, vaid sisu – mõtted, ihad, enese­teostus, nagu ütleb Walzel. Vorm kirjandusteoses ilmub algul ise­enesest, spontaanselt, ilma teadlike taotlusteta. Edaspidises rahva heaolu ja kirjanduse arengus muutub aga vorm harilikult järjest oluli­semaks, tema eest hakatakse üha rohkem hoolt kandma. Looja püüab loodavat objekti tundmuse ja kujutluse kaudu originaalsemalt läbi elada. Ta püüab originaalsemalt väljendada ka välispidist vormi sõnaga, lausega, värsimõõduga. Ses vormi staadiumis võib jõuda ühe­külgsuseni: hoolitsedes ainult vormi viljelemise eest, keskendades vormi kogu kirjandusliku loomingu, võib kirjandus muutuda ideetuks formalismiks. Säärane formalism on võõras tõelise kirjanduse mõis­tele, sest kirjandus on sõnalooming, sõna olemusel on aga kaks poolt: sisu ja vorm. Sellepärast harilikult tuntaksegi pärast vormi kulti­veerimist kirjanduses igatsust sügavama, originaalsema sisu järgi. Siis algab sisu ja vormi tasakaal, süntees. See on ainus tõeline kir­jandusloomingu ideaal.

Ka leedu kirjanduses on sisu ja vormi suhted olnud samasugu­sed. Alguses on sisul ülekaal; hiljem otsitakse juba teadlikult vormi ning seda viljeldaksegi; lõpuks tekivad uued püüded mõlemat ele­menti sünteesida ning hoida vormi ja sisu tasakaalus.

Sisu ülekaal. Üldine leedu kirjanduse virgumine, kajasta­des rahva tulevikupüüdeid ning vaimustades nende abil rahvast, algas esimeste ajalehtedega trükikeelu aastail 19. saj. lõpupoolel. Ärkava leedu rahva luuletajate ja kirjanikkude esimeseks mureks oli virgutada oma rahva liikmeis rahvuslikku teadvust, armastust oma keele, mineviku, traditsioonide ja inimeste vastu. Formaalsed taot­lused ei olnud aktuaalsed. Vorm liitus iseenesest sisuga, nagu lõo­kese laul kevadel, nagu esimesed lumelilled. Olgugi, et nende viisid ja värvid on iga aasta samad, ometi iga kord avaldub neis uus rõõm, uued elumahlad.

1864-1904 ajavahemikul leedu kirjanduse sisu on väga üllas, isa­maalik, heroiline. Säärane on juba ajajärgu enese vaim; oli ju tar­vis heroiliselt häälestada võitluseks, otsustuda õnneks või ebaõnneks. Sellepärast tolle aja kirjandus ei saa seista lähedal elule, vaadelda objektiivselt elunähteid ja neid fikseerida. Kirjanikud, selle patrioo­tilise võitluse aktiivseid osavõtjaid, suhtuvad võitlusesse emotsiooni kaudu. Ühiskonna meeleolule oli siis kõige vastavam l ü ü r i l i ne žanr kirjanduses, mis domineeribki kogu tol ajajärgul. Lüüri­kuid on ka tugevaim tolle aja luule esindaja M a i r o n i s. Tõsi küll ta on tegelnud ka eepilise luule ja draamaga, kuid säälgi on ta tuge­vam lüürilistes kohtades. Niiviisi on lüüriline kogu ajavaim. On kal­dutud isegi väitma, et leedulase maailmasuhtumine on üldse lüüriline.

Suhtudes välismaailma lüüriliselt, oskab leedulane ka kurvatseda ja rõõmutseda. Kuid tollel võitlusajajärgul on leedu kirjanduses maailmatunnetus heroiline, entusiastlik või siis raskelt eleegiline. Tõsi küll, Kudirka, Jakš tas on üritanud vaadelda elu humoristli­kult, satiiriliselt, kuid satiiriline elukäsitlus esineb harva ning on kah­vatu, võrreldes selle heroilis-eleegilise elukäsitlusega. Sellepärast on tol ajajärgul kõige populaarsem värss ja poeem, mida traditsioon ise seob heroilise atmosfääriga. Ainult et leedu poeem, nagu öeldud, ei mõju nii väga oma eepilise kujutlusega, kui lüürilise vaimustusega.

Seesugune sisevorm, maailmasuhtumus, kajastub ka kirjanduse välisvormis. Sõnaline väljendusviis on kõrgekaareline, heroiline, pateetiline.

Isegi sidumata kõnes oli eepos, jäädes lüürikast maha, sama heroilis-eleegilist ja idüllilist laadi nii suures vormis – jutustuses, kui ka väikeses vormis – novellis. Ainult leedu novellile on iseloomu­lik see, et ta enamikus on pildike, kirjeldus.

Temas ei ole tähelepanu koondatud mitte ühele sündmusele, isegi mitte ühele isikule, vaid üldisele olustikupildile. Piltidega on koor­matud isegi suuremaulatuslikud eepilised teosed. Neis on nagu luuleski sageli kõige tugevamad just eleegilised, idüllilised või heroili­sed katked (Pietaris,   Šatrijos  Ragana,  Vaižgantas).

Maironise, Vaižgantase, Šatrijos Ragana ning samuti Lazdynu Peleda ja Žemaite käes arenes siis leedu kirjandus – ideelisena, pat­riootilisena, ilma suuremate vorminõudeita.

Vormi viljelemine. Tuleb 1904. a. trükivabadus ja 1905. a. revolutsioon. Kirjanduslik looming läheb uue põlve kätte. Maitsnud rohkem vabadust, tundsid tema esindajad endid mitte ainult patrioo­tidena, vaid ka maailmakodanikena, kosmopoliitidena. Nemad tõid enesega kaasa hüüdsõna luua mitte ainult isamaalikku, vaid ka rahvuslikku ja üldse inimlikku kirjandust.

Rahvuslikku vaimu ei otsinud nemad ainult etnograafilises elus nagu vanem põlv, vaid inimese sisemises reageerimises välisilma näh­teile ning selle reageerimise sõnalises väljenduses. Niimoodi pääses maksvusele inimese, nii lihtrahva kui haritlaskonna hingeelu sügavam jälgimine. See kõvendas kirjanduses objektiivsust. Siiski ka tol aja­järgul ei tunne ega taju leedu kirjanik elu puhteepiliselt, vaid traa­gilise müstikaga, mis tema arvates eksisteerivat nii rahva kui üksik­isiku saatuses. Sellepärast kõveneb ses ajajärgus draama, müsteeriumi žanr (Vydunas, K r e v e).

Kirjanduses tugevneb ka elukäsitus lihtrahva seisukohalt; kõve­neb püüd end väljendada rahvaluule sõnaliste abinõudega. Osa tol­lest põlvest pööras siis teadlikku tähelepanu kirjandusvormile, tõi kirjandusse teadlikult rahvaluule vormi. Eepilist rahvaluule vormi hakkas tarvitama K r e v e, kes avaldanud rea populaarseid Dainavamaa vanu pärimusi. Palju ulatuslikumalt koduneb rahvaluule vorm lüürikas. Siin on suuri teeneid samal K r e v e l ja L. G i r a l. Leedu luulevormile tähendab see suurt võitu.

Rahvaluulele on iseloomulikud rikkalikud diminutiivid, mis anna­vad luulele palju pehmust, isegi sentimentaalsust. Heroilise kujutluse asemele asub lihtsus ja südamlikkus. Rikkalikkude võrdluste, korda­miste, parallelismide, vaba ja laulva rütmi kaudu värss omandab mitte retsiteerimise, deklameerimise, vaid laulmise iseloomu. – Rahvaluule vormil on olnud väga suur edu leedu luules.

Osa uue generatsiooni esindajaid, kes olid kasvanud Maironise kirjanduslikes traditsioonides, jäi ustavaks ka tema vormile. Ometi Maironise isamaaluulest kõrvale põigates sügavama üldinimliku, isik­liku luule poole, on nad modifitseerinud ka Maironiselt päritud vormi. Säilinud on küll sama heroilisus, mis avaldub meeleolu ja piltide ma­jesteetlikkuses, kuid need pildid on muutunud juba kauguse, eba­selguse, avaruse sümboolikaks otseselt mõistetud Maironise konk­reetse pildi asemel. Niisugust sümboolika keelt kõnelevad oma luu­les P u t i n a s, F. K i r š a, S. S a n t v a r a s.

Nende luuletajatega on varemaisse vormitraditsioonidesse vala­tud uusi sümbolistlikke algeid.

Uue vormi katsetusi märkame ka selle põlve proosas. Š e i n i u s’e teosega Vasaros Vaišes (Suve kostitused) on asjule hakatud vaatama impressionistlikult, on hakatud muljete kaudu fikseerima nii välispidiseid nähteid, kui ka psühholoogilisi varjundeid. Impres­sionistlik käsitlusviis kajastub ka sõna ja lause struktuuris oma kok­kusurutud, isegi ebagrammatiliste lausetega ja loogilise järjekindluse puudumisega üksikute piltide vahel.

See käsitlusviis leedu kirjanduses üha tugevneb. Uue järgu loob J. Savickis juba eelsõjaaastail. J. Savickis siirdub eleegilisest, melanhoolsest maailmatundest humoristlikku, paroodilisse elukäsitlusse, sest elus ei ole autori veendumusel absoluutseid väärtusi, mille pärast maksaks kangelasmeelselt võidelda, lootusetult pettuda või anduda. Oletatud väärtused osutuvad ainult relatiivseiks. Nad ei vääri seda, et inimene suhtuks neisse tõsiselt. Nad mööduvad ilma loogilise seoseta, kuidagi masinlikult. Säärane suhtelisus ning kaht­lus eluväärtusis, loogiliste seoste mitteleidmine elus kajastub ka J. Savickise proosa vormis.

Mõisas istusid kõik vaikselt laua ääres ja sõid. Laua all roomas naljahammas kuradike ja näpistas kõiki põlve alt.

Kalossid jalas, hispaania käiste pikad kroonid alla käänatud, lehitsedes püha breviaariumi, jalutas ploomiaias preester.

Õues tallasid mehed oskamatult uut, läikivat, varastatud jalgratast, ürita­des sellega pisut sõita: „Kutsu Jonas, tema on olnud Ameerikas, küllap tema oskab jalgrattaga sõita.”

Juurdejooksnud karjapoiste jõuk purustas oma käraga nagu klaasikliri­naga vaikuse.

– Onu, teie hobused võeti kinni!

– Teie hobuseid peksetakse.

– Kaigastega . ..

Impressionistlik vorm mitmesuguseis varjundeis oli maksev leedu proosas kaua aega. Teda viljeldi teadlikult, stiliseerides. See stili­seeritud vormi otsimine ulatus isegi äärmusteni.

Uus impulss pealesõjaaegses kirjanduses tuli uue generatsiooniga, kes oma loomingu avaldamisega algas juba enne sõda, kuid arendas oma võimeid täiel määral alles vabas riigis. Ootamatult muutunud elutingimused tõid enesega kaasa ka uusi kirjanduslikke ideaale. Kõige efektsemalt kuulutati neid ajakirjas Keturi Vejai (Neli tuult) 1922. Selles taheti põhjalikult muuta luuletaja suhtumist ellu, muuta ka vaateid kirjanduse enda kohta. Nimetatud sageli leedu futuristideks, selle rühma mehed suhtusid ellu juba teisiti, nad ei vaadelnud seda enam eleegiliselt ega heroiliselt, vaid muige, sarkas­miga, nagu Savickis. Kirjanduse ülesandeks ei olla väljendada üksik­isiku maailma, vaid ajajärgu vaimu. Ajajärgu vaim aga pidavat kõne­lema eriti vormi kaudu. Uut vormi, uut sõna tulevat luua raudse tah­tega. Selles rõhutatakse nii sõnapilti, mis on võetud konkreetsest, banaalsest elust, sageli rahvaluulest, kui ka musikaalseid efekte, eriti assonantse ja alliteratsiooni. Traditsiooniline rütm ja riim tulevad lõhkuda. Värss muutub peagu proosaks. Laulvuse asemele pääseb maksvusele retoorika.

Kõige rohkem tagajärgi sel alal on olnud Tysliaval ja eriti Binkisel. Nende mõjustusil kõvenes, eriti luules, kui mitte paroodiline, satiiriline ellusuhtumine, siis vähemalt banaalsed, igapäevased elupildid.

Sisu ja vormi tasakaalu otsinguil. Pärast riikliku elu stabiliseerumist ei ole märgata uusi efektseid tõukeid vormile. Ometi luule, mis mõnda aega vankus pärast teoreetilisi vaidlusi kir­janduse üle, on hakanud iseenesest, loomulikul arengu teel otsima uusi vormivarjundeid. Need uued vormid on tekkinud sünteesina varemaist vormitaotlusist ja nende täiendamisest. Praeguses luules ei harrasta puhtrahvalaulu vormi enam keegi. Ei harrastata enam ka Nelja tuule vormi. Küll aga liidetakse rahvaluulelist vormielementi individuaalse vormiga. Seda teed oli juba varem käinud B. S r u o g a, ühendades rahvalaulu vormi sümbolismiga. Ülima kirjandusliku võidu on siin saavutanud Putinas oma Rupintojelis’ega (Toitja). Pärast selle ilmumist näib, et luuletajad ei söanda enam katsetada rahvalaulu vormiga. Kuid siiski on nendega esinetud ning saavutatud sel alal uusi väärtusi. Rahvalaulu laulvus kõlab naisluuletaja Salomeja Nerys’e värssides. Rahvaluule laulvus ja Nelja tuule pehme, irooniline reageerumine ellu ning retooriline žest kajastub ka A. M i š k i n i s e luules. Ent kõige paremini on rahvaluule konkreetsus ja lihtsus lii­tunud sümbolistlike vormielementidega Aleksandraviciuse loomingus.

Miniatuurpildiga, emotsionaalse elamusega nagu varemgi käivad käsikäes musikaalsed efektid peente abinõudega: assonantside ja alliteratsioonidega. Need on viimase aja leedu lüürikas saavutanud isegi virtuoosliku taseme. Ent ühes nendega on luulesse tagasi tul­nud Maironise aegne kindel rütm ja riim. Luules on jõutud niimoodi rikkaliku musikaalse instrumentatsioonini.

Veel tähelepandavam on asjaolu, et luulesse hakkab tagasi pöör­duma miniatuurpildi kõrval ka heroiline pilt, olgugi teist laadi, kui oli seda Maironise oma. See on elustunud ühes ülla, majesteetliku mõttega, mis viimasel ajal ikka enam tuhmub, kuid mis vähemalt möö­dunud aastal avaldus uuesti Santvarase ja lüürika laureaadi B. Barzdžionise kogudes.

Luule on üldse läbi elanud palju mitmesuguseid vormikatsetusi. Igaüks neist on tähtis edaspidisele arengule, ning mõne astme puu­dumisel jääks teine uus aste meile arusaamatuks. Praegu on luule teinud suuri saavutusi nii vormi kui sisu alal. Taotlemata mingisu­gust maneeri, sammub ta seisundi poole, kus sisu ja vorm asuvad tasa­kaalus.

Sellist tasakaalu ei ole saavutanud proosa, olgugi et praegune põlv seda rohkem viljeleb kui draamat ja isegi lüürikat, tal on lugejaskon­nas ka rohkem edu, eriti pärast Putinase Altarite varjus ilmumist, mis avas uksed kirjanduses romaani žanrile.

Romaanikirjanikud Grušas, Paukštelis, Marcinkevicius on püüdnud kasustada rahvusliku elu seisukohalt tähtsat aines­tikku. Š e i n i u s on üritanud tungida isegi rahvusvahelisisse aktuaalseisse probleemidesse, käsitledes rassi küsimust. Ometi need proo­sakirjanikud ei ole suutnud leida veel niisugust eepilist vormi, mis oma eepilise iseloomude ja seisundite plastilisusega, originaalse faabulaga ning leedupärasusega vastaks rahvusvahelistele teoste mõõdupuile.

Teiselt poolt uued romaanikirjanikud kõige rohkem viljelevad vormi. Hoolitsevad rohkem vormi kui sisu eest, kultiveerides vormidetaile. Nad otsivad, kuidas originaalsemal kujul maalida olustikku või looduse miniatuurpilti, tabada psühholoogilist varjundit. Siin valitseb samasugune miniatuursus, nagu luuleski. Ka proosas võime selles suunas tähele panna suurt andekust, isegi virtuooslikkust, nagu näit. möödunud aasta laureaatide Cvirka jaDorydenase juu­res. Ent see vormi viljelemine avaldub peamiselt ainult stiili kulti­veerimises.

Võime tähele panna ka spontaanseid katseid liita originaalselt või hoolikalt kultiveeritud vormi sügavatähendusliku sisuga. Selles sihis on edusamme teinud laureaadid Simonaityte ja Vaiciulaitis. Leedu romaanile ja üldse eeposele jääb aga ikka aktuaalseks problee­miks saavutada tasakaal sügava sisu ja kunstipärase vormi vahel.

J. Ambrazevičius

Loomingust nr. 4/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share