Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

14 Mar

Noorsooliikumise vajadusest

 

    

AVALIKKUS nii mõnigi kord on pööranud oma pilgu noortele, kui see tema arvates on „rööpaist” välja jooksmas. See minevikutaktika on maksev ka täna­päev. Põhjuseta tungiti ajakirjanduse poolt kallale „kuulsale” koolinoorsoo kongressile Viljandis, mille pisut hukkamõistetavail sündmusil olid veel kurvemad taga­järjed. Pidurdati ametlike käskkirjadega noorte spon­taanse eneseavalduse eriharunoorsooliikumist kooli­noorte juures, olgugi et Euroopa nimekaimad noorsoopsühholoogid (Fr. Foerster, G. Wynecken, T. Herrle j. t.) noorsooliikumist (Jugendbewegung) kui niisugust heatahtlikult soovitavad. Eriti aga Fr. Foerster, kes ütleb oma teoses Schule und Charakter: „Ei ole suuri­mat pedagoogilist eksitust kui õpilasühingute keeld.” Ent selle keelu tagajärjed on meil nüüdisajal silmanäh­tavad. Õpetajaskonna poolt noorte isetegevusele alati mitte heatahtlikult suhtumine on rebestanud noorte huvid negatiivses suunas. Veel pole meil meelest ununenud prof. H. B. Rahamäe etteheide keskkoolinoorte moraal­ses kõlvatuses, millist asjaolu püüab isegi kinnitada ametlik statistika. Nimelt avalikult prostitueerijate hulgas leiduvat üsna kena hulk keskkooli hari­dusega! (Sõrendus – A. T.). Edasi kurdetakse meie noorsoo taganemist rahvuslusest ja kalduvusest kosmo­politismi. Seegi pole veest võetud väide, vaid on kõne­ainet annud isegi parlamendi kõnetoolil. Samuti väide­takse ka, et noorte, eriti koolinoorte keskel levivat põ­randa all joomamehelik kultus igasugu ühisgruppide näol (Tallinna Post) jne. Kui palju siin põhjendatud ja põh­jendamata materjali leidub, on eriküsimus. Kuid üks on kindel, et midagi meie noorsoo hulgas on katki, on mäda. Seltskond kui ka ajakirjandus korrutab küll alatasa noorte epideemiast, kuid ilma arstimite näitamiseta.

Nagu tegelikus elus iga indiviid saavutab siis elu­mõtte, parandab ja korraldab oma majanduslikku ja kul­tuurilist taset ainult endast tuleva tahtega. Nii ka noorte probleem laheneb ta enda tahtest. Selle pari­maks vahendiks on autonoomne noorsooliikumine, mille sihiks on elujaatav nooruskultuur. Seda tuleb tõlgit­seda nii: noored kunsti-, kirjanduse- ja muude küsimus­tega tegeldes, mis õppetundides aset ei leia, loovad seega erilise noorusühiskonna. Neiks küsimuste viljelemisvahendeiks on referaat- ja vaidluskoosolekud oma kes­kel, võistlused kõne, deklamatsiooni, kirjanduse, spordi jne. alal, ekskursioonid, õpiringid, ajakiri, suvepäevad jne. Seega kaotame surrogaatide monopoli noorte ne­gatiivsete nähtuste alal ja elustame praegu varjusurmas viibivat noorsooliikumist, eriti koolinoorte seas. Kõik eelnimetatud asjade mainimine ei ole uue Ameerika avas­tamine, vaid nende viljelemise propageerimine.

Ent nüüd noorte küsimusega tegeldes, vaatleme lähe­malt seda väljakutsuvat põhjust, mis noorsooliikumise eksisteerimise kindlaks tagatiseks on. Juba a priori võt­tes on maksev põhitõde, et intensiivsest tööst hoolimata noortel jääb üle teatav hulk energiat. See nägematu „energia” osutubki sagedasti ühiskonnale valulapseks, kui teda õigele teele ei juhita. Eriti see energia hulk võib saada saatuslikuks puberteedieas viibivale nooru­sele. Nad on asetatud nahkhiirte seisukorda, kes oma välimuselt nii linde kui hiiri meele tuletavad, siiski kumbagi liiki ei kuulu. Ka puberteediealine noorsugu ei leia tunnustamist ega asupaika „laste” ega „peretoas”. Kuid loodusseaduste põhjal looduses igale ühis­kondlikule kihile on oma koht määratud, nii kui neutraal­setele inimolenditele energia rakendamiseks omasuguses õhkkonnas.

Sagedasti aga tullakse mõnelt poolt (isegi pedagoo­gilistest ringkondadest! Faktina: Tallinna koolinoorsoo Kultuurühingu likvideerimine a. 1929) etteheitega, et noorsooliikumine on teatav kahjur. Takistavat õppe­tööd jne. Kõigest hoolimata peame teadma, et õppur ei ole mingi „elav entsüklopeedia”, vaid samuti vahel­duvat tööd ihkav harilik surelik. Oleme võib-olla isegi läinud kaugele spetsialiseerumistuhinas ja elulähesuse asemel saanud eluvõõraid maailmakodanikke. Noorsooliikumise vastasena domineerib ka osa ilukirjandust. Näit. R. Roht See millest avalikult ei räägita, kus öel­dakse: „Noorsooliikumine, s. o. moodse vaimumaailma väärsamm, mis mürgitab tuhandeid inimelusid. Noorsugu, selle asemel et õppida, raiskab aega mingis moodses isetegevuses.” Hea küll! Praegu meie noorsooliikumine elab uuestisünni valusid, kuid nagu öeldu pilkeks tungi­takse mürgiste nooltega noortele kallale (moraalilangus, kosmopolitism, „streigiepideemia”). Mida peame järeldama siit? – Kui ei taha noori lasta hukkuda ajavaimu mooloki hammaste vahel, kui ei taha noori juhtida ühekülgsetesse kätesse, elustagem noorsooliiku­mist autonoomsel pinnal ja olgem teadlikud ideeliste liikumiste optimismist. Analoogilise näitena võime tuua meie riiklikku iseolemist. Olgugi et tänapäev poliiti­lisel areenil märkame erakondade vastastikust nägele­mist ja nende juhtide loopimist poriga, ometi demo­kraatlik valitsemisviis pakub kodanikule palju rohkem vabadust kui seda võimaldas tsaariaegne režiim. Ka ei tule kunagi inimesi hinnata nende maailmavaate järele, vaid austada neid kui inimesi.

Seega jõuame ka noorsooliikumises kui ideelises liikumises järgnevaile üldotsuseile: noorsooliikumist peavad kandma noored; seda liikumist aga ei tohi teha „keelatud viljaks”, vaid seda tuleb igapidi soodustada, millega juhitakse noorte energiat ratsionaalses suunas.

Arnold Tonska

Olionist nr. 1/1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share