Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

13 Mar

Mõtteid mõningate raamatustatistiliste andmete puhul

 

     

Meie praegune kultuuriloominguga tegelev generatsioon on kul­tuuri alal täpsalt niisama palju korda saatnud pooleteise aastakümne jooksul kui mitmed-mitmed sugupõlved enne meid ümmarguselt nel­jasaja aasta kestel – sellele veendumusele jõuab see, kes meie seni­seid kultuurisaavutisi hindab raamatustatistika najal. Esimese eesti­keelse katekismuse trükiaastaga 1535 alates ja revolutsiooniaastaga 1917 lõpetades väljenduvad sajandite jooksul teotsenud eestimeelsete pastorite, köstrite ja koolmeistrite ning lõpupoole ka harvade kutse­liste raamatukirjutajate kultuurilised pingutused materiaalselt ja ar­vuliselt – kui hinnata kõige optimistlikumalt – 15500 raamatus. Aga just niisama suure hulga raamatuid on jõudnud avalikkuse ette saata ka meie tänapäeva kirjameeste, kirjastajate ja trükkalite koostöö kuueteistkümne aasta jooksul 1918-34.

Ei ole muidugi mitte tänane Eesti vastavalt neile arvudele läbi­lõikes kümned korrad geeniusterohkem kui eilne, vaid nüüdisaegsete kirjameeste edu nende eelkäijate ees oleneb oludest, mis on kümned korrad paremad kui varem. Omariiklus eestikeelse hariduse omanda­mise võimalusega algkoolist kuni ülikoolini, riiklikud toetused kirja­nikkudele ja teadlastele, üsna suurel määral ka kirjastajatele – kõik see kokku on loonud raamatu arenguks nii soodsad tingimused, mil­listest veel paarkümmend aastat tagasi ei osatud õieti unistadagi.

Aga kuigi riikliku iseseisvuse saavutamine on mõjustanud meie raamatutoodangut viljastavalt ja on toonud sellesse võrdlemisi järsu hüppe ülespoole, paistab raamatutoodangu kasvu jälgimisel aastast aastasse siiski silma, et otsustav tõusuhoog on alanud juba enne riik­likku iseseisvust. Eesti senist raamatutoodangut eri ajajärkude järgi grupeerides saame järgmise pildi: XVI sajandil ilmus 1 raamat (kui mitte arvestada kahte-kolme ebakindlat teadet), XVII sajandil 45, XVIII – 155, XIX sajandi esimesel poolel – 800, sellesama sajandi teisel poolel – 8000, XX sajandil kuni a. 1917 – 6500; iseseisvusaja esimese viisaastaku (1918-23) kestel ilmus ümmarguselt 3050 raama­tut, teise viisaastaku (1924-28) jooksul – 4500 ja kolmanda (1929- 33) – 6100. Keskmiselt ei langenud XVI ja XVII sajandil aasta kohta ühtki raamatut, XVIII sajandil ilmus neid igal aastal läbisegi 1-2, XIX sajandi esimesel poolel – 16, teisel poolel – 160 ja XX sajandil enne iseseisvust – 380; iseseisvusaja  esimese  viisaastaku jooksul ilmus aastas keskmiselt 510 raamatut, teise kestel – 900 ja kolmanda – 1220.

Kahjuks on kokkuvõtted tehtud eri pikkusega ajajärkude kaupa ja sellepärast on andmete võrdlemine teataval määral raskendatud. Aga siiski nähtub ka nüüd, et üleminek eeliseseisvusajast iseseisvusaega ei ole põhjustanud raamatutoodangus nii suurt hüpet, kui esi­algu võis arvata iseseisvusaegse ja eeliseseisvusaegse toodangu üld­summasid kõrvutades. Sellevastu on murrang palju järsum läinud sajandi esimesest poolest teise üleminekul. Muidugi ei tekkinud järsk pööre otse 1850. a. järele ega ole see ka mingi hilisem, kindla ja ühe­ainsa aastaarvuga tähistatav. Kuid rea aastatega läinud sajandi teises pooles muutub pilt meie raamatutoodangu alal täielikult. See oli aeg, mida meie kirjandusloost ja poliitilisest ajaloost tunneme rahvusliku ärkamisajana. „Maarahva” pääsemine pastori ja mõisniku hoolduse alt, arenemine eestlaseks ja samal ajal ka ülejõudmine primitiivse­mast aabitsatarkusest – kõik see kokku on olnud raamatu arengu suhtes otsustavama tähendusega kui ükski teine sündmus või sünd­musteahel meie varasemast või hilisemast ajaloost.

Ärkamisajal alanud tõusu ei ole suutnud pidurdada isegi hilise­mad välise poliitilise surve ja meie oma juhtide vaimlise pinge lan­guse ajad mitte. Silmapaistvate isiksuste ja uute ideede poolest vae­sed 80-ndad aastadki ei osuta raamatutoodangu alal mingit langust. Ilmsesti lugemishimulised hulgad kord saadud tõukest aina kasvasid ja vajasid järjest rohkem lugemismaterjali, leppides seejuures ajuti ka halvemaga, kui vaimuste tippude puududes puudusid ka väärtus­likud raamatud. Nii andis ärkamisaeg meie raamatu arengu suhtes kõige olulisema osa, andis lugeva rahva.

Iseseisvuse alguseks oli eesti raamat kujunenud juba õige mitmekülgseks ja edaspidine areng tõusvas tempos näis kindlustatud olevat ka selleks juhuks, kui riiklikku iseseisvust poleks saavutatudki. Tervel real aladel olid vajadused juba nii stabiliseerunud ja tase nii kõrge, et riikliku iseseisvuse saavutamine omaltpoolt ei lisanud peaaegu midagi endistel alustel oodatavale tõusutempole. Kuid nende rohkemarenenud alade kõrval leidus siiski ka teisi, kus kirjandust liiga väga vähe või see puudus täiesti. Kõigepealt andis riikliku iseseisvuse saavutamine emakeelse alg- ja keskkooli loomise kaudu määratu suure tõuke koolikirjanduse kasvule, samuti ülikooli eestistamine pani aluse teadusliku kirjanduse tekkimisele. Teaduslikku (ja eriti populaarteaduslikku) kirjandust oli küll ka enne iseseisvust ole­mas, kuid võrdlemisi väiksearvuliselt, mille juures ka selle kvaliteet tihti ei äratanud usaldust. Üksikutel meile tähtsatel ja sisuliselt lähedatel teadusealadel puudus siiski see ka täiesti. Nii näiteks ei olnud meil kunstikirjanduse alal ilmunud enne iseseisvust ühtki (kui mitte arvestada selliseid teoseid nagu Köleri elulugu) paremat populaarteaduslikkugi tööd. Nõnda on meie praegu olemasolev kunstikirjandus tekkinud õieti terves ulatuses iseseisvusajal, nagu on muide lugu ka veel mitme teise teadusalaga.

Ilukirjandus on olnud meil juba enne  iseseisvust  üheks  kõige kaugemale jõudnud kirjandusharudest ja sellepärast  pole riikliku iseseisvuse soodustav mõju sel alal nii teravalt märgatav. Kui vaat­lusele võtta meie raamatutoodang kümne aasta kestel 1924-33, siis näeme ilukirjanduse ilmset mahajäämist kirjanduse kogutoodangu tõusuga võrreldes. Kuna üldtoodang 1924. a. 800 raamatult tõusis 1933. a. 1350 raamatule (proportsioon oleks siis umbes 4:7), tõusis algupärase ilukirjanduse toodang vastavalt 54-lt 72-le (proportsioon 5:7).

Ilukirjanduse aeglasem arvuline tõus teiste aladega võrreldes pole siiski tingitud ainuüksi sellest, et ta omal ajal teistest ette rut­tas ja siis küpsemana kasvus aeglasemaks muutus, vaid, ilukirjandus mitterakendusliku alana praktilises elus oleneb suuremal määral kui muud alad veel mõningaist lisategureist (nagu näit. mood).

Neist lisategureist on mood ilukirjanduse alal luule kvantita­tiivse arengu pannud täiesti seisma. Kui algupärase värsivormilise kirjanduse alal 1924. a. ilmus 13 teost (brošüüre arvestamata), siis 1933. a. ei ilmunud neid mitte rohkem, vaid koguni ühe raamatu võrra vähem. Mõni üksik vahepealne aasta näitab 1924. a. võrreldes küll tõusu, kuid sealsamas kõrval teine jälle seda suuremat langust.

Teistel ilukirjanduse aladel sellevastu näeme moodi ja ajamaitset kirjanduse toodangut tõstvat üle ootuste. Proosateoseid ilmus väi­kese pideva tõusuga kuni 1926. aastani, 1927. a. aga kerkis proosa­teoste arv järsku ja püsis siis kõrgel tasemel kuni 1931. a., et siis uuesti järsku ja tunduvalt langeda. Ometigi on sellele langusele vaa­tamata 1933. a. romaane ja novellikogusid ilmunud siiski märksa roh­kem kui 1924. a. (arvud vastavalt 38 ja 27). Sellele analoogilist näh­tust võime jälgida ka draama alal. 1924. aastast kuni 1928. aastani osutas näidendite arv tõusu asemel koguni langust, tõusis siis aga 1929. a. järsku ja jäi siis senisega võrreldes väga kõrgele tasemele püsima kuni 1933. aastani.

Liigi moesolekut ja eelistust lugejaskonna poolt dokumenteeri­vad väga selgel kujul ka vaatlusaluse kümne aasta (1924-33) kokku­võtted. Kestvamalt moes olnud proosat on ilmunud peaaegu kaks korda rohkem kui draamat ja luulet kokku, üldse 439 raamatut. Proo­sast hiljem moodi läinud näidend, mis eriti 1926. ja 1927. a. andmete järgi näis tublisti taha jäävat luulest, on selle moesoleku tõttu siiski ette jõudnud luulest ja andnud kümne aasta kohta 162 teost. Luule 124 raamatuga on muidugi kõige taga, püsides kogu vaatlusaja kestel väljaspool ajamaitse kalduvusi.

Peale ajamaitse muutumiste on ilukirjandusliku toodangu lan­gust ja tõusu omaltpoolt mõjustanud ka kirjanduslikud liikumised. Mõne rühmitise esiletung, suurenev käsikirjade pakkumine, äge po­leemika ajakirjades ja -lehtedes, kõik see võib teataval määral mõjus­tada toodangu suurenemist. Vaatlusalusest kümnest aastast langeb produktsiooni haripunkt proosas ja draamas 1930. aastale, luules 1931. ja 1925. aastale. Suur toodangu kokkusattumine kõigil kolmel alal 1930. a. paigu osalt kindlasti näib sõltuvat tol ajal toimunud noo­rema kirjandusliku generatsiooni energilisest esiletungist ja üldisest vaimlisest elevusest noorte aktsiooni puhul.

Lõpuks on vaatlusaluse aja paari viimase aasta ilukirjanduslik­kude raamatute toodangu suurust mõjustanud ka majanduslik kriis. Üldine raamatute produktsioon vastavail aastail ei näita küll langust, kuid ilukirjandus nähtavasti on ala, mille tarvitamine kitsikuse tekki­des langeb ära esimeses järjes. Draamat – kui neil aastail kõige rohkem moesolevat ala – on 1932. ja 1933. aastal toodangu langus puudutanud kõige vähem, seda märgatavam on see aga proosa ja luule juures.

Statistiline vaatlus tegeleb kvantiteediga, mitte kvaliteediga, ometi saab ta mõnel juhul kaudselt pisut valgustada ka kvaliteedi küsimusi. Nimelt peaks see teataval määral võimalik olema algupä­rase ja tõlkekirjanduse arvulisi vahekordi selgitades.

Tõlkekirjanduse osa on eestikeelsete ilukirjanduslikkude raama­tute hulgas haruldaselt suur. Eeliseseisvusaegses ilukirjanduses moo­dustasid tõlked umbes kaks kolmandikku, aga ka veel 1934. a. oli meie ilukirjanduses tõlgete protsent 40. Kuna aga luulet ei tõlgita peaaegu sugugi (1924-33 ilmus luule alal ainult 9 tõlketeost) ja draamatki tõlgitakse võrdlemisi vähe, siis langeb tõlketoodang pea­aegu terveni proosa alale ja ähvardab matta algupärandid. 1924. aas­tast kuni 1933 ilmus ainult 1925. ja 1926. aa. proosa alal tõlkeid vähem kui algupärandeid, muidu on aga tõlgete arv algupärandite hulgast tublisti suurem. 1929. aastal ilmus koguni 107 tõlget 46 algupärandi vastu.

1930. a. alates algab siiski ilukirjanduses tõlketeoste arvu pidev vähenemine, mis on kestnud tänini. Kogu meie raamatutoodangu kohta moodustasid tõlked 1929. a. – 20,0%, 1930 – 16,7%, 1931 – 15,1%, 1932 – 13,4%, 1933 – 10,0% ja 1934 – 7,0%. Nagu neist arvu­dest nähtub, algupärastub meie kirjandus viimasel ajal hoogsalt, ja kui meie peame raamatu üheks väärtuseks ta omapärasust, ta eestipä­rasust, siis kõnelevad need arvud ka kvaliteedi tõusust. Mis puutub eraldi siiski veel ilukirjanduslikku proosasse, siis, vaatamata tõlgete vähenemise protsessile sellelgi alal, ei saa niikaua ikka veel olukorda pidada normaalseks kuni eesti algupärasele proosale ei kuulu eesti raamatuturul vähemalt 50% proosale langevast osast. Ja kuna tõlkeproosast osa on täiesti väärtusetu ning turule paisatakse spekulatsiooniliste sihtidega, siis pole liigsed välisedki tõkkeabinõud, mida on kavatsusel olnud maksma panna.

Eesti raamatustatistika lähem vaatlemine avab huvitavaid pers­pektiive ja äratab meie kirjanduse arengu suhtes optimistlikke mõt­teid. Kuidas meie raamatustatistikale ka ei läheneks ja missugust üksikküsimust meie ka ei jälgiks, lõpuks hakkab ikka silma kaks asja: meie kirjanduse areng on olnud haruldaselt kiire ja suur, ning teiseks, meie kirjanduse areng on jõudnud täiesti iseseisva ja oma­pärase tee otsale.

Oskar Urgart

Loomingust nr. 6/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share