Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Kui Noor-Eesti järel hakkasime omandama „enam euroopalist kultuuri”, sattusime ikka enam ka selle võitluse keerisesse, mis Eu­roopas praegu kultuuri ümber käimas. „Diferentseerumise” hüüdsõ­naga hiivas Noor-Eesti ise võitluslipu üles ja lahing ei jäänud vastu võtmata. See võitlus pole sest saadik kunagi lakanud, vaid on ainult kujusid vahetanud. „Esteedid” ja „lohe”, „eliit” ja „mass”, vaimulähedus” ja „elulähedus”, – need on ainult üksikud vaatused ühest ja sellest samast näidendist, nüüdisaja draamast, mille peategelasteks on – kultuur ja rahvas.

See draama näeb välja nagu abieludraama.   Õrnem pool – kuultuur on vanast kõrgest soost, põlvneb antiiksest aristokraatiast ja selle kohane on kogu tema ilmavaade: tema kvaliteedinõue eeldab inimeste ebavõrdsust ja rahvahulkade vajadustega ei ole ta üldse har­junud arvestama.

Kangem pool – rahvas – on aga plebs, või kõige rohkem ütelda tõusik. Võrdsuse põhimõtte nimel on ta vanad aristokraatiad kukutanud ja nende kultuuri omastades tahab seda oma nõuetele kohandada.  Sellest arenebki näidendi konflikt.

Võitlusrinded on mõlemal poolel üsna kirjud. Rahva rinnet juhi­vad demokraatia isa J. J. Rousseau ja folklori isa J. G. Herder. Kuid meie päevil näeme nende päranduse pärast omavahel purelemas esi­kohal natse enamlastega, kuna mõnedki väljapaistvamad demokraadid hoopis vastupidises leeris asuvad.

XVIII sajandi Jeremiasena tahtis Rousseau loobuda kultuurist, et tagasi pöörduda looduse juure. Dijoni akadeemia teemile ,,ebavõrdsuse põhjustest” vastas ta: kõik on täiuslik tulles looduselt, kõik läheb rikki inimliku kultuuri käes. Nagu hiljem tema austaja Tolstoi, püüdis Rousseau tegelikultki muutuda lihtrahva liikmeks, mis aina tõstis tema kuulsust aristokraatsetes salongides.

Rousseau ideesid rahvast kui ainsast looduslähedasest kultuuriallikast arendas Herder oma õpetuses humaniteedi arengust, kus ta tä­helepanu keskkohta asetas rahvaluule ja rahva omapärase siseelu. Üldinimliku ja rahvaliku vahel ei leidnud ta sisemist vastolu ning rahvusluses nägi ta püüdu aru saada rahva iseloomust ja õigustest.

See Herderi rahva idealiseerimine viljastas saksa romantismi, kuid mõjus väljaspoole Saksamaadki.   Tema tähe all seisab rahvuslik ärkamine slaavlaste maades ja Eestiski. Kuid Herderile võlgnevad mõndagi ka niisugused hilisemad voolud, nagu vene „narodnitšestvo” (agraar-rahvameelsus) ja saksa rahvussotsialism.

Rousseaul, Herderil, Tolstoil oli rahva juure tulek alles kultuur­inimese romantika. Vana aristokraatlikku kultuuri ähvardas seal _„revolutsioon ülevalt”.

Uuem aeg on toonud teise hädaohu – „revolutsiooni alt”. Rah­vahulgad panevad end ise ikka rohkem maksma, astuvad osasaamisse kultuurist ja nõuavad selle kohandamist oma tarvete järele, selle liht­sustamist, egaliseerimist, standardiseerimist. Uue aja tehnika, aja­kirjandus, kino, raadio on sel teel ainult kõige silmatorkavamaiks va­henditeks.

Meie elame nn. „sotsiaalse tellimise” ajajärgul. Tellimised kirjan­dusele ja kunstile ei tule enam ülevalt, nagu vanasti, vaid alt. Liberaalseis riikides tulevad nad turult, autoritaarseis – tasalülitavalt diktatuurilt. Mõlemal juhul esitavad nad hulkade nõudeid ja suru­vad neid rahaga või võimuga kultuurile peale. Kultuur demokratiseerub.

*

 

Et kultuur demokratiseerudes järjest laiemaisse hulkadesse levib, see on üks kultuuri suurimaist võitudest. Et aga sealjuures tema tase ning ta olemus kipub muutuma kvalitatiivsest kvantitatiivseks, vai­mukultuuri loov eliit jääma moraalselt kui ka aineliselt eraklikku üksindusse, see on halvem külg asjast.

„Masside mässuks” nimetab seda Ortega y Gasset, kes meie aja massinimest võrdleb ärahellitatud lapsega. Nüüdisaja massi elu muga­vused on ennenägematud, kuid ka tema tänamatus. Pingutusi, mis tema heaolu võimaldanud ja ikka jälle võimaldavad, ta ei pane tähele, ta peab neid endastmõistetavaks, nagu hellitatud laps endastmõis­tetavaks peab, et teda hellitatakse. Tema jaoks ei vaja kultuur pingu­tusi, vaid see on kui loodus, mis on olemas niisama, ilma pingutusteta.

Samas hulkade esiletulekus, mis kord Rooma riigi langemist saat­nud, näeb Oswald Spengler „õhtumaade loojenemise” iseloomulikumat tunnust. See tähendavat nende kultuuri degenereerumist tsivilisat­siooniks, millel enam jõudu ei ole kasvada kõrguses, vaid ainult veel laiuses.

Aga ka niisugune saksa demokraatide terasem pea kui Walter Rathenau kutsus seda nähet – „barbaarsuse vertikaalseks sissemur­deks”. Kui Saksa revolutsioon küsimuse ühiskonna egaliseerimisest risti üles seadis, vastas Rathenau: kõik meile tuntud kultuurid on lähtunud kahekihilistest, tihedatest ja rikastest rahvastest. Ei jätku sellest, et rahvas on tihe ja rikas. Ta peab oma rikkuses ja võimus ka suure hulga vaeseid, allarõhutud ja orjastatud inimesi omama. Ei ole tal neid, siis võib ta vallutada ja kasutada võõraid asettäitvaid kul­tuure.  Seda tegi Rooma, seda teeb Ameerika.

Hirmus! Kuid arusaadav. Sest nii kaugele ulatub teadvusetu toodusekäik, kreatuuridevõitlus. Kollektiivolendid on ikkagi alles röövloomad; inimpiiridest peavad nad vast nüüd üle astuma.

Arusaadav ja seletatav. Sest kõik kultuurisaadused ripuvad koos. Ei saa neist toota ainult odavaid, loobudes kallistest. Odavaid kul­tuure pole olemas. Oma tervikus vajavad nad kulu, kõige suuremat kulu, mida inimsoo ajalugu üldse tunneb, ainsat kulu, mida inimlik töö hädavaevalt tasub.

Kultuur vajab rikast maad. Kõrgeväärtuslikke produkte ei saa vaene maa rikkale müüa. Saksa kaupa loeti odavaks ja halvaks, kuni maa ise läks rikkaks.

Kuid maa rikkusest ei jätku, teda peab tõstma ja kandma vastolu. Rikas maa peab valitsema suuri hulki kehvi ja ärarippuvaid inimesi. Sest kust muidu peaks tulema kultuuri luksus? Üks peab valitsema paljude üle, – kuidas saaks ta seda, kui need oleksid tema enda sar­nased? Kulu peab olema suur, järelikult peab ta olema raskelt saa­vutatav: kuidas võiks seda, kui tuhandete jõud põleksid odavad?

Ühtlaselt jõukas maa jääb väikekodanliseks, väiklaseks ja pro­vintslikuks. Kui riik ja riigiasutised, tasakaalukate ja kokkuhoidlik­kude inimeste kolleegiumid oma kavadega, eelarvetega, parandustega ja kontrollidega peavad üle võtma mätseeni ameti, siis sünnib asju, mis sarnanevad sõjamälestussammastele, ooteruumidele, ajalehe kios-kidele ja restoranihallidele.

Nii jõuab Rathenau pessimistlikule perspektiivile: „Kui kultuur on niisugune mürgilill, mis kasvab ainult vaesuse soos ja rikkuse päi­keses, siis peab ta hukkuma. Meie tunnetus ei talu enam väheste õnne ja hiilgust paljude hädast. Meelte aeg on möödas, südametunnistuse aeg koidab.”  (Die neue Gesellschaft).

Ebavõrdsust peab Rathenau otse kultuuri algtingimuseks: ainult kihistatud rahvad teevad ajalugu. Ühekihilised, ühtlase päritoluga ja hästi kokkukeedetud tõuollustest rahvad selle vastu pakuvad egipt­lastest hiinlasteni ühesugust tsivilisatsiooni pilti: eraldumine ja alalhoidlus, pikad dünastiate read oluliselt identse ilmega, aeglaselt püsiv tehniline areng, mis ei tähenda mingit tõusu ideaalkultuurini, ennem vaimus ja kultuuris aegapidist lamenemist ja kainenemist, kuna ühe­kordse ürgse impulsi eluline jõud aegapidi kulub ära.

Ajalugu aga, poliitiliste vormide, vaimsete sihtide, elamuste ja unistuste sünd ja surm, kirglike, rahulike ja tegevate ajajärkude vahe­tus, tõus, ekspansioon ja loojenemine, ühe sõnaga see, mis isiku elus vastab vabale, heroilisele ja traagilisele saatusele, – sarnane ajalugu on antud ainult kahekihilistele ühiskondadele. Kogu maailma kul­tuur on tulnud aristokraatseist organisatsioonidest – Indiast, Kree­kast, Roomast, Firenzest ja Veneetsiast, Inglismaalt ja Hollandist, Prantsusmaalt ja Saksast.

Kuid ses kahekihilises rahvas sünnib kord midagi imetaolist. Mõ­lemad kihid, enne lahus nagu õli ja vesi, hakkavad lagunema. Neil hakkab tekkima üksteisest arusaamine, kuigi ülemkiht oma ideaali­dega veel valitseb ja alamkiht oma tööjõudu nende ideaalide teenis­tusse annab. Sarnaste ajajärkude kunstiteosed on maise vaimu õilsa­mad loomingud. Vanasti kutsuti seda kõrgeks stiiliks, nüüd arhaili­seks, primitiivseks.

Kihtide lähenemine kiireneb, sarnanedes kõrge keemilise afinitee­diga vedelikkude segunemisreaktsioonile. Kaua hoitud energiad vaba­nevad vahutavas hoos. Kihtide tipud vahetavad oma saladusi määra­tus elutõusus. Kunst elab oma kõrgseisu, nagu Phidiase või Leonardo aegu.

Segunemine toimunud, saab ta hulga värvi ja maitse: vaimselt skepsis, negatsioon, ebausk, ratsionalism; kunstis materialism, dekla­matsioon ja ekstaas. See on barokk. Kõik kultuurid läbistavad seda kolme ajajärku: arhailist, kulmineerivat ja barokki. See on nende hommik, keskpäev ja õhtu.  (Zur Kritik der Zeit).

*

 

Rathenau käsitusel kultuuriarengust kui kihtide keemilisest reaktsioonist on palju sugulust Spengleri õpetusega kultuuri tsüklidest, kus kultuur on mõeldud üksusena, mis iseseisvalt sünnib, kasvab ja sureb, juhitud saatust kandvast hingest ja tingitud maastikust. Mõlemad käsitused on fatalistlikud. Nad eeldavad, et kultuurid nagu füüsilised organismid oma arengus läbistavad kindla ringi kindlate seaduste järele, mille järel nende tulevikku võib ennustadagi.

Ajaloos ei valitse aga üksnes paratamatus, vaid ka vabadus. Tu­leviku ennustamise teeb võimatuks just see, et see tekib paratamatuse võitlusest vabadusega, vaba otsustamisega.

Orgaanilisest ja reeglipärasest arengust välja ulatuvad otsustami­sed on revolutsioonid, mis sügavaid murranguid võivad tähendada kultuuriski. Prantsuse revolutsiooni mõjude all elas kogu XIX sa­jandi Euroopa. Ja praegu näeme järjest kasvamas vene revolutsiooni otseseid ja kaudseid mõjutusi ning vastukajasid.

Vene revolutsioon oli juba – masside revolutsioon. Massipsühho­loogia iseloomulikumaks avalduseks vene revolutsioonis oli unifikatsioon, tasalülitus. Sõjalise orduna korraldatud valitsev erakond paneb oma diktatuuri maksma mitte ainult poliitikas, vaid ka kogu vaimu­elus, kultuuris. Iga diferentsiatsioon kaob põhimõttelikult niihästi ühiskonnast kui ka kultuurist, nagu ta puudub massi hingeelus. Vai­muvabadus muutub „kodanliseks eelarvamuseks”.

See tasalülitus tähendas vene kultuuris hiigla murrangut. Napo­leon on öelnud: kratsige venelast ja tuleb välja tatarlane. Revolut­siooni tuhinas kippusid aga mõned venelased ise palju kaugemalegi tagasi. Luuletaja A. Blokiga eesotsas kuulutasid mõned revolut­siooni romantikud venelase – sküüdiks. Maksim Gorki oli hirmul ,,uue keskaja” tagasipöördumise pärast. Gorki sõber hariduskomissar A. Lunatšarski luges enese teeneks, et tal korda läks „vene kirjandust päästa”, kuigi tasalülitamise hinna eest.

See tasalülitus teostus aegapidi, mitmes järgus. Algaastatel oli kirjandusel liiklemisvabadus „proletaarse kultuuri” ja „teekaaslaste” ehk „nepi” kirjanikkude vahel. Lõplik tasalülitus ühiseks „üldliiniks” sündis siiski mitte „proletaarsel”, vaid ,,nõukogude” kompromissplatvormil: vanale kommunismile lisandus järjest enam ühest kül­jest – juhi kultust, teisest küljest – standardiseeritud amerikanismi. Kominterni Roomas kohtub Bütsants New-Yorkiga.

Massi käsitamise meetoditelt on fašism ja rahvussotsialism vene revolutsiooni kogemuste edasiarendus – eriti tasalülituse, juhi-põhimõtte ja sotsiaalse tellimise alal. Ka siin käib võitlus „liberaalse lääne-ilma”, selle „kodanlise kultuuri” ja „vabalt hõljuva vaimse eliidi” vastu. Selle tähistamiseks põletati Berliini ülikooli ees pidulikult ära raamatud, mis leiti olevat „mitte-saksa vaimus”.

Nagu enamlus, kuulutab ka rahvussotsialism „intelligentsi lõppu” („Das Ende der Intellektuellen”). Kumbki ei tunnusta enam haritlaseliiti, kes pretendeeris oma enda humanistlikule ilmavaatele, vaid ainult spetsi, kes peab täitma „sotsiaalseid tellimisi”. Tulevat ära koristada see vana eelarvamus, nagu ei laseks vaim ennast käsutada, – nii lausus rahvussotsialistlikest haritlastest „Tat-Kreisi” tasa­lülitatud juht Giselher Wirsing. Vaimse eliidi asemele astub dikta­tuuri hierarhiline juhtimine, mis end identifitseerib rahvaga, s. o. rahvas võetakse täielikule, „totaalsele” hooldamisele.

Missugune on see „üldliin”, millele rahvussotsialism on saksa kir­janduse tasalülitanud?

Peanõudmised – rahvalikkus ja rahvuslus – ei ole uued, niisama ka hoiatus, et neid ei tule otsida ainult minevikust, nagu seda olla tei­nud „küllastatud kodanlus”. Rahvalikkust ei tulla mõista aina rah­valaulude või Hans Sachsi mõttes ega rahvuslust mõne sõjasündmuse või ajaloo suurkuju ülistamisena. Rahvalikkus peab võima pöörduda kogu rahva poole rahva hinge ühiste mõtete ja tunnetega. Rahvus­likkus peab peegeldama rahva poliitilist tõelikkust.

Seni pole neis definitsioonides palju iseäralist. Iseäraldus algab vast siis, kui rahvussotsialistid seletavad, mida nad rahvalikuks ja rahvuslikuks ei pea. Ühtides Spengleri võitlusega humanistliku kul­tuuri ja selle edu-usu vastu, läheb rahvussotsialism ometi järsult lahku Spengleri õpetusest „õhtumaade kultuuri” ühtluse kohta. Seesugust „valgete” ühtlust rahvussotsialism ei tunnusta. Mitte kultuur, vaid veri on tal otsustav. Puhtaaria veri voolab saksluses. Muud on värdjad.

Üks rahvussotsialismi käibivam oskussõna on „Überfremdung” – võõrdumine. Saksa kultuur olla sakslusele võõraks jäänud ja nimelt saksa seniste ülemkihtide süü pärast, kes liig palju võõraid kultuur-olluseid Saksasse on sisse toonud. Kolm suurt murrangut ütleb Wer­ner Klau seega tekkinud olevat Saksa kultuuriajaloos.

Esimene ja kõige raskem murrang oli kristianiseerimine. See sagedasti ülistatud „Karolingide renessanss” oma ladina keelega sul­ges saksa enda religioossed ja müütilised pärisvarad, lõhestas saksa hinge ja viis segi tema instinktid, mis veel tänapäevani pole joonde seatud.   Siit praegused uuspaganluse püüded.

Teise murrangu tõi Prantsusmaalt rüütellik kultuur. Selle „saksa luule teise õitseaja” romantika ei olla rahvalik, vaid seisuslik ning suurelt jaolt Saksale võõras.

Kolmas murrang tuli humanistliku haridusega. See tõi küll teo­reetilise tahte rahvuslikuks kultuuriks, kuid tegelikult kõvendas an­tiikseid mõjusid. Saksa praegusele kirjandusele olnud eriti otsustav nn. „saksa klassika teine humanism”. Vaevalt avas Herder tee rahva­likule luulele, kui saksa kaks suurimat luuletajat – Goethe ja Schiller tagasi pöördusid antiikilma. See olnud saksa kirjandusele õnnetuseks. Goethe ja Schilleri eeskujul talitanud mitme põlve saksa
suurimad anded, jäädes alatiselt võõraks oma rahva arusaamisele ja armastusele. Saksa luule klassikalised tipud ei teadvat midagi oma rahva tõelikkusest, vaid tundvat ainult oma kodanluse abstraktset haridusilma ja paremal juhul oma suurmeeste hingemaastikke.

Kui hukutavalt humanism Saksas mõjunud, see paistvat eriti silma, kui saksa klassikutega võrrelda Shakespeare’i või ka vene klas­sikuid – Puškinit ja Gogolit, Tolstoid ja Dostojevskit. Vene kirjan­duse rahvalikule omapärale võivat sakslane eriti kade olla.

Kultuurimurrangud olla takistanud saksa kirjandust muutumast rahvalikuks. Rahvuslikuks pole ta aga üldse võinud saada, sest et saksa rahvus, natsioon, üldse puudus, kuna rahval polnud riigiga min­git sisemist kokkupuudet. Olid ainult rahvuslikkuse kääbusvormid: dünastide ohjeldamatu ülistamine ja relvavõitude pidutsemine. Neist kääbusvormidest ei olla Wilhelmigi ajajärgu rahvuslikkus kunagi üle ulatunud.

Mida rahvuslikuks lugeda, see jääb neist definitsioonidest ikkagi tumedaks, kui mitte leppida vormeliga, et rahvuslik peab ühtima riigi rahvuspoliitikaga.

Selgem on rahvalikkuse nõue. Et vältida kultuurimurrangute võõrmõjusid, ei jää rahvussotsialistlikul kirjanikul paremat nõu kui tagasi pöörduda muistsete germaanlaste, nende Wotani ja „furor teutononicusV juure, nagu Blok pöördus sküütide juure. Nii hallist mi­nevikust otsivad nüüdisaja massiliikumised oma rahvalikku omapära.

Nii heitlevad iseendaga meid ümbritsevad suurrahvad. Kas otse või kaudselt heidavad need võitlused oma varjusid meilegi.

Agraarrevolutsioon on meie ühiskonda tasandanud, kuid uus dife­rentseerumine on jälle käimas ja uuesti arenemas kultuuriline polariteet uute kihtide vahel.

Sellele diferentseerumisele töötab vastu masside ülestungi stan-dardiseeriv mõju, toetatud tasalülitavaist tendentsidest kaasaegseilt rahvusvahelistelt massiliikumistelt. Juure tulevad veel mõjutused meie väikerahva elutingimustelt ja geograafiliselt asendilt.

Olukord pole seepärast kaugeltki nii lihtne, et teda saaks lahen­dada alternatiiviga: kas „omada enam euroopalist kultuuri” või „pöörduda tagasi enda rahvaliku omapära juure”.

Peab olema raud, et kivist tuld välja lüüa. Peab endal olema ka kultuurijõudu, mis võõrast kultuurist viljastatud võib saada. Nagu äris, ei saa siin läbi palja laenamisega, kui endal põhikapital puudub.

Teisest küljest, ei eraldumine ega põgenemine minevikku saa kind­lustada omapära, kui seda ennast ei ole. Kui ta aga on, siis murrab ta kõrge selgemini välja just võõrolluste vastu põrgates. „Kes ennast Pole kaotanud, see ei saa end leida”.

See vastolu pole mitte juhuslik, vaid on paratamatu ja asja enda olemusest tingitud, nagu polariteet on tingitud elektri olemusest.

Eduard Laaman

Loomingust nr. 1/1936