Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Prantsuse revolutsiooni poliitilise ajaloo meeliköitev sündmustik on uurijate poolt kirjeldatud kõige väiksemate üksikasjadeni ja hinnatud pea kõigilt võimalikelt seisukohtadelt – ultrakonservatiivsest kuni anarhistlikuni. Seevastu esinevad selle majandusliku olundi ja sotsiaalsete liikumiste uurimise alal otse üllatavad lüngad: siin satume alatasa nähtustele, mida me tunneme hoopis vähe või üldse mitte. Õigusega kurdab P. Kropotkin, et näit. seni on veel õigupoolest kirjutamata selle äärmiselt tähtsa ajavahemiku sotsiaalne ajalugu, mis ulatub girondiinide langemisest 1793. a. juunis kuni Robespierre’i kukutamiseni 1794. a. juulis, ja et üldse Prantsuse revolutsiooni aegseid sotsiaalseid liikumisi alles hakatakse uurima. See asjaolu on tingitud uurijate enamiku vähesest huvist ühiskondlikkude ja majanduslikkude nähtuste vastu kui ka nende nähtuste kohta käivate allikate laialipillatusest, arvukusest ja suurest mitmekesidusest. Alles viimase kolme aastakümne jook­sul on uurijate huvi hakanud püsivamalt kiinduma neisse nähtus­tesse, eriti selle järel, kui Jean Jaurès oma monumentaalse revolutsiooniajalooga suutis kahtlejaidki veenda Suure Revolutsiooni majandusliku külje uurimise tähtsuses ja võimalustes. Järgnevate ridade ülesandeks on tutvustada meie lugejaid ühe huvitavama saavutisega sel alal seni peaaegu tundmatuks jäänud „pööraste” (Les Enragés) liikumise avastamisega.

Suure Revolutsiooni ajastul oli Prantsusmaa veel väiketööstuse maa. Vabrikutööstus sellele omase kapitalide kontsentreerumisega ja arvukate proletariaadimassidega puudus siin veel peaaegu täiesti. Seetõttu erines revolutslooniaegne tööline tunduvalt oma järglasest XIX sajandil: ta ei sõltunud nii suurel määral ettevõtjast kui viimane, ei omanud iseseisvat ühiskondlikku ideaali ega sead­nud end järsult kapitalistile vastu. Samuti usaldas kodanlus veel käsitöölisi ja jõukamaid töölisi ja kartis peamiselt puruvaeseld põhikihte. Nii kujunes esimesil revolutsiooniaastail kergesti revolut­sioonilise kodanluse ja linnade töötava kihi ühine rinne konserva­tiivsete jõudude vastu. Toetades kodanlust poliitilises võitluses, tundsid laiemad linlaste kihid siiski peamist huvi enda majandusliku seisundi parandamise kohta. Nad ootasid odavat leiba vaba­riigilt, samuti kui ennemini kuningalt ja hiljemini kindral Bonaparte’ilt. Toiduainete, eriti leiva, hankimise ümber keerlesidki töötavate linlastekihtide peamised ühiskondlikud eripüüded Suure Prantsuse revolutsiooni ajal.

Kuigi XVIII sajandil Prantsusmaa normaalse lõikuse korral andis vilja ülejäägi, elas rahvastik siin alalises nälja kartuses, sest peamiselt maad kaudu toimuva viljaveo kallidus ja aeglus ühes veo takistusega ühest riigiosast teise ja omavahel erinevate valjude määrustega viljamüügl viiside kohta kohalikel turgudel raskendasid vilja vaba liikumist ja õigel ajal päralejõudmist neisse maakohta­desse, kus selle järgi tunti kõige otsesemat tarvet. Vana korra ajal oli valitsus viljamüügi hoolika reglementeerimise kaudu püüd­nud kindlustada rahvastikule tarvilikul määral toiduaineid, ostes välismailt, m. s. ka Baltimailt, vilja oma tagavaraladudesse ja soo­dustades igapidi vilja tarvitajat selle valmistaja kulul. Füsiokraatide poolt arendatud majandusliku liberalismi mõjul kuulutas aga Asutav Kogu 29. VIII 1789 viljamüügi vabaks, jättes ainult munitsi­paliteetidele õiguse tarbekorral normeerida vilja ja liha hindu. See täielik murrang senises majanduspoliitilises süsteemis võimaldus 1789. ja 1790. a. heade lõikuste tõttu ilma suuremate raskusteta. Kuid 1791.-1792. a. talvel tuli majandusliku vabaduse süsteemil üle elada rasked prooviajad, mil laiad rahvamassid hakkasid võimutsevailt kodanlistelt kihtidelt nõudma tagasipöördumist endise reglementatsioonisüsteemi juurde. Elukalliduse ja toiduainete müügi korraldamise põhimõtte ümber kerkinud ühiskondlikke võitlusi val­gustab Aulard’i järglane Sorbonne’is Prantsuse revolutsiooni ajaloo õppetoolil Albert Mathiez äsjatsiteeritud kapitaalses uurimuses kui ka oma vihkudena ilmuvas üldises revolutsiooniajaloos harul­dase sügavuse ja kujukusega. Peamiselt tema uurimiste tulemusil toebki käesolev ülevaade pööraste rühma osast neis lilkumisis.

1791.-92. a. talvel Prantsusmaad tabanud terav toitluskriis moo­dustas ühe lüli üldisest majanduskriisist, mis oli tekkinud assignaatide kursi langemise tagajärjel. Seks ajaks olid assignaadid liig ohtra väljalaske tõttu kaotanud kuni 35°/o oma väärtusest sisemaal, 50-60% välismaal. Rahandus- ja majanduskriisi süvendas eriti Prantsusmaa  poliitilises  elus  valitsev  kindlusetus:  maa jagunes kaheks vaenlikuks laagriks, millest üks ihkas vana korda tagasi, teine – püüdis uut korda võimalikult kindlustada. Assignaatide kursi langusest said suurt kasu rahakad kodanlised kihid, oman­dades odava hinnaga kergeil tingimusil endale kiriku ja emigrantide maad ja teostades sellega määratu suure tähtsusega ümberpaigutuse eraomandi alal. Samal ajal ei tahtnud maaomanikud oma vilja odava paberraha vastu ära müüa, vaid hoidsid seda enda käes, oodates paremaid aegu. Kõik need asjaolud tõstsid tunduvalt elu­kallidust ja tegid oma tööpaigast elavate rahvakihtide seisundi meeleheitlikuks. 1791. a. novembrist alates veeresid näljarahutused ähvardava lainena üle maa, jõudes haripunktile 1792. a. veebruaris ja märtsis. Girondiinid ruttasid säärases olukorras sõjakuulutamisega Austriale: nende arvates pidi sõda tõmbama rahutud ele­mendid vägedesse, juhtima tähelepanu siseraskustest kõrvale ja tõstma võitude korral rahvuslikku krediiti. Ajutiselt vähenesid nüüd tõepoolest rahutused, kuid mitte kauaks. 1792. a. oli viljasaak võrdlemisi hea, kuid sellest hoolimata tõusid viljahinnad. Kuninga­võimu kummutamise järel ei maksnud talupojad enam feodaalseid makse; samuti oli neil lasuv riigimaksude koorem vähenenud. See­pärast puudus talurahval otsene vajadus vilja endisel määral müüa, pealegi viletsate assignaatide vastu.

10. augusti riigipöörde järel kujunenud ärevas poliitilises õhk­konnas arenes agitatsioon elukalliduse vastu uue hooga. 4. IX 1792 andis täidesaatev nõukogu kindraleile loa sunniviisil sõjaväele vilja osta. 9. ja 16. IX 1792 anti omavalitsustele õigus rekvisitsioonide teel hoolitseda kohaliku turu tarvete eest. Et aga seejuures viljahindu ei normeeritud, tõusid rekvisitsioonide puhul hinnad veelgi kõrgemaks. Ka võisid omavalitsused rekvisitsioone ette võtta ainult oma departemendi piires. Seetõttu osutusid antud dekreedid vald poolikuks abinõuks ja suurendasid ainult hõõrumisi omavalitsuste vahel. Mitmel pool olid kohalikud võimud nende seaduste täit­misel loiud või suhtusid neisse vaenlikult. Et massides vallan­dunud liikumine kindlate hindade kasuks mõnes kohas omandas otse kommunistliku värvingu, hakkasid kodanlised kihid suure umb­usklikkusega suhtuma sääraseisse reglementatsioonikatseisse. Kui Belgia vallutamise järel vähenes maal valitsenud pinge, kaotas Konvent 8. XII 1792 septembriseadused ja pöördus vabakaubanduse süsteemile tagasi.

Liberaalse majanduspoliitika eestvõitlejana esines Konvendis eeskätt girondiinide partei, kes lootis, et ainult vabakaubandus suudab kõrvaldada kõik majanduselus valitsevad väärnähtused. Ebanormaalseis ajaoludes osutusid säärased lootused alusetuiks. Sõja laienedes tuli assignaatide emissiooni jätkata lakkamatult. Vasta­valt sellele jätkus elukalliduse tõus, nii et tööpaigad ei jõudnud kaugeltki sammu pidada toiduainete hindadega. Prantsuse töölis­klass oli Suure Revolutsiooni ajal selleks liiga nõrk, et mingi majandusliku aktsiooni (streikide j. m.) teel endale kätte võita parema seisundi, ja pealegi takistas 1791. a. väljaantud Le Cha­pelier’ seadus otseselt igasuguseid tõsisemaid tööliste organiseerumiskatseid oma huvide eest võitlemiseks. Segades end poliiti­liste võitluste keerisesse ja avaldades survet petitsioonide, manifes­tatsioonide ja teiste niisuguste abinõudega lootsid linnade, eeskätt teadagi Pariisi, ja teataval määral ka maa töötavad kihid taga­järjekamalt läbi suruda oma soovid ja nõuded.

Need kihid olid vana korra ajal püsivalt kestnud reglamentatsiooni süsteemiga harjunud ja ei lootnud revolutsiooniaja seadus­andlikkude kodade poolt harrastatud majandusliku vabaduse poliitikast midagi head. Revolutsiooni paremused olid peamiselt jõukamaile kodanlistele kihtidele sülle langenud. Endiste privile­geeritud seisuste asemele oli astunud kolmanda seisuse kõrgeim kihitis, mis omandas oma eelkäijailt poliitilise võimu ja mitmed majanduslikud hüved. Seevastu ei võitnud revolutsiooni tähtsaim kandja, töötav rahvakiht linnades, revolutsioonist peaaegu mitte midagi: temale esitati ainult tühi idee – võrdsus, mis tegelikult jäi vaid tühjaks sõnaks. Kuid „see oli sõna, mida ei lanseerita mitte karistamatult ja mille jõud oli äravõitmatu”. Tahtmatult esitas rahvas endale küsimuse: „kui vana kord võis määrata tarbeaineile kindlad hinnad, miks siis uus ei või seda? Kas peab rahvas olema kannataja revolutsioonis, mille ta ise teostanud? Kui revo­lutsiooni poolt loodud paberraha lõi rahvale rasked haavad, kas ei ole siis revolutsioon ometi kohustatud ise need haavad paran­dama?”. Ja jõudnud kord säärastele seisukohtadele, alustavad töötavad kihid maal ja linnades energilist võitlust tarbeainete hin­dade sundnormeerimise eest.

Liikumine algab 1792. aasta lõpul ja omandab järgmise aasta esimestel kuudel erilise intensiivsuse. Kuninga hukkamine täidab sansculotte^‘ide südamed uute lootustega ja vabakaubanduse järjekindla pooldaja Roland^‘i asendamine siseministri kohal ilmetu Garat’ga kergendab rünnakut majandusliku liberalismi poliitika vastu. Liikumisel tekivad juhid, kes püüavad koondada kõik rahulolematud elemendid ühiseks võitlusrindeks. Nii kujuneb uus par­tei – pöörased, nagu neid peagi hakkavad kutsuma nende vas­tased.

Pööraste juhtidena esinevad kaks tegelast: üks neist, Jean Varlet, hiljuti college’ist lahkunud noormees, pärit jõukast pere­konnast, pärandanud vanemailt teatava varanduse ja revolutsiooni algusest peale innustunult andunud vabadusliikumisele, esinedes entusiastlikkude kõnedega ja revolutsioonilisest kirest hõõguvate brošüüridega, teine, Jacques Roux, 40-aastane, samuti heast perekonnast pärit preester, kes olnud füüsika ja filosoofia õpetajaks Angouleme’i seminaris, pidanud mitmel pool provintsis preestri kohti ja siirdunud revolutsiooni esimesil aastail Pariisi, kus andu­nud hoogsale poliitilisele tegevusele. Auahne, kavala ja osava isi­kuna omandab eriti Roux Pariisi kehvades kihtides peagi tunnus­tatud nime ja taotleb erakordse visadusega ikka kõrgemaid posit­sioone avaliku tegevuse astmestikus. Ta läheneb Marat’le ja varjab teda 1792. a. märtsis, mil rahva sõber on sunnitud põranda alla varjule minema. Teotsedes peamiselt Gravilliers’ sektsioonis, saavutab Roux suure mõju selles linnaosas asuvaile kehvadele käsitöölistele, kes tugevasti kannatasid valitseva majanduskriisi all ja ei suutnud võistelda laiemal suurkapitalistlikul alusel teotsevate kaupmeestega ei tooresmaterjali hankimisel ega oma saaduste müü­misel. Pikapeale kasvab Roux’ mõju ka teistes lähedal asuvals sektsioones, eriti Temple’i ja Observatoire’i omas, samuti ka Cordeliers’de klubis, mille alaliste külastajate hulka ta kuulub. Kaval, väle ja visa preester pöördub oma propagandaga kõige pealt naiste poole, teades, et neid on kergem võita kõnedega elukallidusest ja tarbeainete hindade normeerimise vajadusest. Maikuus 1792 peab Roux reas Pariisi kirikuis kõne teemale: kuidas päästa Prantsusmaa ja ta vabadus. Selles kõnes, mille ta hiljemini trükis avaldab, nõuab ta valjusid terroristlikke abinõusid kõigi isamaa äraandjate vastu, m. s. äraandjate naiste ja laste võtmist pantvangideks, angeldajate karistamist surmanuhtlusega, esimese järgu tarbeainete väljaveo keeldu j. m. Konvendi valimistel esineb ta oma kandidatuuriga liiga pealetükkival kujul, mille tõttu ta omandab intrigaani kuulsuse ja kukub läbi. Kuid selle eest valib Gravilliers’ sektsioon ta oma esindajaks
Pariisi kommuuni üldnõukogusse.

1. XII 1792 pidas Roux programmi ilmet kandva kõne Observatoire’i sektsioonis, arvustades teravasti Rahvuskonvendi „senaa­torlikku despotismi” ja nõudes seadusiandvalt kojalt järjekind­lamat võitlust hangeldamise ja elukalliduse tõusu vastu. See kõne meeldis niivõrra, et sektsioon otsustas lasta selle ühe kuu jooksul kaks korda nädalas ette lugeda. Seni oli Roux olnud populaarne ainult oma sektsioonis ja selle lähemas ümbruses. Nüüd levib ta nimi üle terve Pariisi ja Roux saab terve omapärase liikumise tunnustatud juhiks. Selle liikumise olulisemaks tunnuseks on majanduspoliitiliste probleemide asetamine poliitiliste võitluste kes­kusse. See oli uus platvorm, millele seni polnud asunud ühegi partei juhid, kuid mis oli seda arusaadavam ja vastuvõetavam elukalliduse all kannatavaile linlaste massidele, kes „suure polii­tika” vastu olid tundnud ainult ajutist ja mööduvat huvi. Roux pöörab tõsist tähelepanu eraomandi instituudiga seotud küsimus­tele, milles teised parteid olid näinud vaid väheolulist ja kõrvalise tähtsusega probleemi. Ta nõuab püsivat ja süstemaatilist võitlust kõigi eraomandi õiguse kuritarvitajate vastu parteidelt, kelle töö ja tegevus seni oli peamiselt liikunud poliitilises ideederingis.

Kuid oleks eksitus pidada Roux^‘d kommunistiks, nagu seda mõned uurijad tahavad teha. Roux polnud proletariseerunud töölismasside esindaja, kelle ideaaliks oleks olnud majanduslikul võrdsusel baseeruv ühiskondlik kord. Tema võitles väikekodanlise ideoloogiaga läbiimbunud käsitööliste hulkade eluliste huvide eest.

Nende kihtide ühiskondlik ideaal oli orienteeritud mineviku suu­nas: mitte suurtööstuse arengu ja kapitali kontsentratsiooni taga­järjel saabuv sotsialistlik ühiskond, vaid minevikku vajuv, väikevalmistusel – käsitööl – tugiv ühiskond leidis Pariisi arvuka käsitööliste kihi poolt tunnustust ja pooldamist. Seepärast ei nõud­nud selle kihi huvide eestvõitleja Roux mitte täielikku majandus­likku võrdsust kõrgelearenenud suurtööstusliku valmistusviisi alusel, vaid eraomandi õigusest johtuvate kuritarvituste piiramist ja eriti väikevalmistajate kaitset suurkapitali ülevõimu vastu. Järjelikult polnud Jacques Roux’ ja pööraste liikumise iseloomustavaks joo­neks mitte proletaarlik kommunism, vaid väikekodanlik antikapitalism.

1793. a. veebruaris alustasid pöörased ägedat pealetungi Kon­vendile. 12. II 1793 esitasid kõik 48 sektsiooni saatkonna kaudu Konvendile petitsiooni, mis on nähtavasti redigeeritud Roux’ poolt. Ei ole küllalt – rõhutati petitsioonis -, et meie oleme Prantsuse vabariiklased; on veel vaja, et rahvas oleks õnnelik ja et tal oleks leiba, sest kus leiba pole, seal pole seadusi, pole vabadust, pole vabariiki. „Meie oleme tulnud siia, kartmata teile mitte meeldida, et heita valgust teie eksitustele ja näidata teile tõde”. Petitsioonis nõuti, et Konvent maksma paneks üle terve Prantsusmaa ühtlase viljahinna maksimumi. See nõue oli vastuvõtmatu mõlemale suuremale Konvendi erakonnale – nii girondiinidele kui ka montagnardidele. Girondiinid olid kogu aja püsinud vabakaubanduse põhi­mõtte alusel ja kaitsesid m. s. suurtes sadamalinnades kuhjunud kaubakapitali huve. Ka montagnardid ei pooldanud vähemalgi mää­ral pööraste aktsiooni. Mäeerakond nägi pöörastes endale karde­tavaid võistlejaid, kelle mõju Pariisi massidele tuli igapidi hävi­tada. Pealegi said montagnardid aru, et viljahindade sundnormeerimine võib raskendada riigi rahanduslikku seisundit. Parajasti oli käimas emigrantide maade müümine. Põllusaaduste hindade fikseerimine oleks vähendanud maaväärtust ja jahutanud rahakate inimeste kalduvust endale aadli maaomandit hankida. Ka nõudis Roux assignaatide kursi fikseerimist, kuna mäeerakonna juhid – Marat, Robespierre ja Saint-Just  suhtusid üldse eitavalt assignaatidesse, pooldades nende kõrvaldamist tsirkulatsioonist ja riigi­võlgade tasumist rahvusvarandustega natuuras.

Neil põhjusil astuvad montagnardid järsult pööraste liikumise vastu välja. Konvendis nimetas Marat petitsioonis soovitatud abi­nõusid veidraiks, äärmisteks ja igale heale korrale vastukäivaiks ja nõudis petitsiooni esitajate vangistamist. Viimase nõude lükkas Konvent küll tagasi, kuid andis petitsioonile valju vastuse. Nüüd lähevad meeled Pariisis ikka ärevamaks ja mäeerakonnaga käsikäes käinud jakobiinide klubi kaotab oma hariliku mõju massidele. Kommuuni üldnõukogu ja maire Pache’i katsed rahustada rahvas­tikku üleskutsete abil äparduvad. 24. veebruaril kordavad kaks naiste deputatsioonl konvendis rahvastiku nõudeid, kuid jällegi tagajärjetult. Järgmisel päeval puhkevad Pariisis suured toitlusrahutused lahti, mis kestavad mitu päeva ja omavad kõige ägedamat iseloomu käsitöölistega asustatud linnaosades.

Girondiinid süüdistasid rahutustes Marat’d, sest just rahutuste puhkemise päeval oli ta soovitanud mõned angeldajad lasta teiste hirmuks vastava erakorralise tribunaali poolt ära hukata. Seevastu kirjutasid montagnardid rahutused Gironde’i ja royalistide arvele ja kujutasid pööraseid ainult nende agentidena. See süüdistus oli ilmselt põhjendamata, sest tõeliselt olid rahutuste tõttu vangis­tatud isikud enamasti tavalised käsitöölised, kel polnud midagi ühist kontrrevolutsiooniliste jõududega. Sellest hoolimata ise­loomustas jakobiinide klubi ringkirjas oma filiaalidele pööraseid revolutsioonlvastase liikumise agentidena.

Jakobiinide järsk väljaastumine liikumise vastu sai sellele saa­tuslikuks. Pariisi kommuun pani oma üleskutses liikumise kontr­revolutsionääride arvele, kes püüavad takistada mobilisatsiooni. 26. veebruaril toodi rahvuskaart tänavaile ja selle patrullidel õnnes­tus hajutada rahvasalgad ilma verevalamiseta ning likvideerida rahutused. Pöörased loobusid oma aktsioonist ajutiselt, sest rahutuste jätkamine oleks tõeliselt võinud osutuda kasulikuks revolutsionivaenulistele jõududele. Kuid Roux’ ideed elasid massides edasi ja pööraste jõud polnud veel kaugeltki murtud. Sündmuste areng osutus neile kasulikuks ja peagi oli mäeerakond sunnitud nende tähtsamad nõuded teostama.

1793. a. kevadel halvenes Prantsusmaa sõjaline seisund. Hol­landi vallutamise kavatsus äpardus, vägede ülemjuhataja Dumourlez siirdus äraandjana vaenlaste laagrisse, Vendee’s puhkes hädaohtlik kodusõda lahti. Konvendi liikmete hulgast väljasaadetud komis­sarid kujutasid meeleolu kohtadel väga pessimistlikes värvides. Kohtadel ei olevat toiduaineist erilist puudust, kuid neid ei tahe­tavat assignaatide eest müüa. Seetõttu elavat vaesed rahvakihid kujutlematus viletsuses ja olevat tüdinenud revolutsioonist. Et neid rahvakihte kuidagi revolutsiooni külge köita, korraldasid Konvendi komissarid ise kohtadel hädasunnil vilja üleskirjutamisi ja rekvireerimisi, kuid säärane majanduslik anarhia tõkestas ainult vilja liikimist ühest provintsist teise.

Neis meeleheitlikes oludes püüdis mäeerakond vastutuse kõigi nurjaminekute eest veeretada girondiinide kahepaiksele poliitikale. Ühtlasi pidi äge rünnak Gironde’i vastu rahva ärevale vihale andma kohase piksevarda ja juhtima tähelepanu kõrvale pööraste poolt propageeritud hindade fikseerimisest. Selles mõttes toetas montag­narde ka Hébert oma ajalehe „Père Duchesne’iga”. Roux liitus omakord mäega selle võitluses Gironde’i vastu, lootes sel teel jako­biine kõige kergemini võita oma sotsiaalsele programmile. Pidi ju võitlus girondiinide vastu, kes esindasid puhtal kujul majandusliku liberalismi põhimõtteid ja kaitsesid jõuka kaupmeeskonna huve, paratamatult viima võitlusele hangeldajate ja elukalliduse vastu üldse. Omalt poolt olid montagnardid sunnitud ägedas jõukatsumises Gironde’iga kindlustama endile masside poolehoiu, kes ikka enam kaldusid pööraste sõiduvette. Masside võitmiseks oli vaja teataval määral teostada pööraste programmis leiduvaid sotsiaalseid reforme. Nii sünnib 1793. a. aprillis mäeerakonna ja pööraste kokkulepe: viimased aitavad võita girondiinide partei ja esimesed keelduvad vabakaubanduse toetamisest.

See ühinemine annab peagi tagajärgi. Pariisi departemendi valit­sus kutsub 18. IV 1793 nõupidamise kokku, millest osa võtavad Pariisi kommuuni ja departemendi maamunitsipaliteetide esindajad. Kaaludes abinõusid toitluskriisi kõrvaldamiseks, otsustavad nad nõuda viljahindade üleriikliku maksimumi maksmapanekut ja esita­vad vastava petitsiooni Konvendile. Liikumise juhina esineb Roux’ kõrval Pariisi kommuuni prokurör Chaumette, kelle algatusel tekib ühine rinne maksimumi kasuks kohalikest võimudest, sektsioonest ja massidest. Nüüd ei saanud Konvent enam kõrvale põigelda, vaid pidi küsimuse kaalumisele võtma. Asja arutamisel tekivad pikad ja teravad vaielused, mis kestavad 25. aprillist 4. maini. Rahvamassid jälgivad asja arutamise käiku suure huviga ja nõuavad saatkondade kaudu ikka järsumal kujul oma tahte arvestamist. 1. mail ähvardab ühe säärase saatkonna esikõneleja otse mässu tõsta, kui Konvent järgi ei anna.

4. mail 1793 võtabki Konvent vastu seaduse, mis määrab viljahinna maksimumiks keskmise turuhinna, nii nagu see parajasti igas departemendis olemas. Seni oli hindade normeerimine toimunud detsentraliseeritult üksikuil maa-aladel, nüüd normeeritakse vilja­hinnad ühe üldise seadusega tsentraliseeritud kujul. See seadus oli mäeerakonna poolt kavatsetud teatava vahendina poliitilises võit­luses: ta pidi olema relvaks, mis purustab kontrrevolutsiooni ja hävitab Gironde’i. Tegelikult kuulus seaduse läbiviijate montagnardide enamik kodanlisse klassi samuti kui girondiinidki. Klassipoliitika laiade masside kasuks oli ainult tingitud poliitilise momendi nõudeist. Põhimõtteliselt jäid montagnardid endiselt majandus­liku liberalismi alusele. Kuid taktiilsed huvid sundisid neid teostama taksatsiooni poliitikat ja nende etatistlik ideoloogia oli tarbeainete riikliku taksatsiooniga täielikus kooskõlas

Et seaduse teostamine anti omavalitsuste kätte, kus domineerisid girondiinid, ja et see langes ajale, mil Prantsuse pinnal voogas hävitav kodusõda, ei olnud viljahindade riiklikul normeerimisel kaugeltki kõiki oodetud tagajärgi. Kuid pöörased, kelle mõju Gironde’i langemise järel veelgi kasvas, nõuavad ikka ägedamalt taksatsiooni seadusandluse jätkamist. Montagnardid aga ei vaja Giron­de’i hävitamise järel enam niï suurel määral pööraste abi ja pane­vad nende nõudeile energiliselt vastu. Seetõttu tekib 1793. a. suvel mõlema voolu vahel äge ja pinev võitlus, mis avaldub petitsioones, manifestatsioones ja igasuguseis vastastikuseis intriiges. Uue põhiseaduse suhtes. nõuab Roux selle täiendamist paragrahvidega, mis ähvardaksid surmanuhtlusega kõiki tarbeainetega hangeldajaid. Juuni lõpul esineb ta Konvendis väga terava petitsiooniga, rõhutades, et ei ole küllalt poliitilise vabaduse kindlustamisest: on vaja inimestele ka elu kindlustada. Samal ajal nõuab ta 280 rahvasaadiku, kes tahtsid kuninga üle kohtumõistmise panna rahvahääletusele, Konvendist väljaheitmist ja põhjalikku puhastust sõjaväes ning ad­ministratsioonis. Konvendis andsid montagnardid Roux’le väga karmi vastuse. Jakobiinide klubis tungis Robespierre talle äge­dasti kallale ja jakobiinide nõudel heideti ta Cordeliers’de klubist välja.

Ka Marat alustas pööraste vastu ägeda sõjakäigu. Kuid Marat’  tapmine  13.  VII  1793   osutus  Roux’le  mitmeti  kasulikuks. Roux püüdis astuda Marat’ surmaga tühjaksjäänud ko­hale ja hakkas välja andma ajakirja Le publiciste de la République française par l’ombre de Marat. Pöörastele oli samuti kasulik asjaolu, et Normandie’s ja Bretagne’is möllava kodusõja tõttu ei saadud Pariisi küllaliselt viljaga varustada. Kui rahvas jälle uue energiaga hakkas Konvendilt nõudma kõigi esimese järgu tarbeainete taksatsiooni, oli Konvent sunnitud selle ärahoidmiseks tegema teise möönduse. Ta andis 26. juulil seaduse, mis karistas hangeldajald surmanuhtlusega. See seadus oli suur samm edasi pööraste poolt nõutud üldise hindade maksimumi suunas, sest nüüd käis kõigi esmajärguliste tarbeainetega kauplemine riigi ja oma­valitsuse järelevalve alla, mis tunduvalt piiras vabakaubitsemist.

Kuid seegi mööndus ei rahuldanud pööraseid, kes jätkasid endise energiaga oma aktsiooni. Septembri alul läks ka Hébert pealetungile montagnardide vastu, nõudes legaalse terrori tarvituselevõttu kõigi isamaa ja revolutsiooni vaenlaste vastu. 4. ja 5. septembril vallandunud rahvaliikumine sundiski Konventi ja rahvapääste komiteed omaks võtma hebertistide poolt propageeritud abinõud. Et aga Roux ja Varlet hakkasid nõudma terrori action directe’ina ilma seadusliku sanktsioonita ja kindla kohtukorrata, osutus vastastel kergeks neid süüdistada anarhia tekitamises ja kontrrevolutsioonile kaasaaitamises. Omandades pööraste sotsiaalse programmi asusid hebertistid seda ägedamasse isiklikku vastollu nende juhtidega. 29. IX 1793 võttis Konvent vastu maksimumi sea­duse, mis märgitseb üleminekut kaubahindade universaalse nor­meerimise süsteemile. Nii pääsis pööraste partei sotsiaalne pro­gramm olulistes joontes võidule. Kuid terror, mille tarvituselevõttu Roux oli juba ammugi nõudnud, tabab esijoones teda ennast ja tema ümber koondunud tegelasi. Roux vangistatakse, kuid ta jät­kab ka vanglast oma kirjutisi, mille toon muutub ikka ägedamaks ja metsikumaks. Kui tema asi antakse revolutsioonilise tribunaali kätte, peab ta enda õigusega kadunuks ja surmab enda noaga 22. pluvioosil. Ühes sellega lõpeb ka pööraste liikumine, mille programmi olid üle võtnud Roux’ õnnelikumad võistlejad, kes oska­sid endale kindlustada võimude toetuse ja kaastegevuse.

Jacques Roux pole eriti suur kuju Prantsuse revolutsiooni aja­loos, kuid siiski ei puudu tal oma teened ja tähtsus. Ta oli esi­mesi, kes sai aru, et revolutsiooni poolt väljakuulutatud vabaduse idee võib järjekindlas teostuses osutuda kahjulikuks ühiskonna, eriti selle vaesemate kihtide, huvidele. Väikekodanlise käsitööliskonna kannatuste ja hädade siira kajastajana ja otsejoonse eestvõitlejana püstitas ta rea nõudeid, millest suur osa teostus asjade raudse loogika sunnil edaspidises revolutsiooni käigus. Jacques Roux ise osutus võidetuks, kuid siingi, nagu tavaliselt ajaloos, siirdus võidetute püüdeist mõndagi võitjate tegevusse ja toiminguisse.

P. Treiberg.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 4/1929