Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

Kuigi uuskreeka kirjandus väärib küllaldast tähelepanu ja on alatasa edenemas, ei saa teda siiski võrdsena kõrvu seada helleeni kir­janduse suure ja jätkuva traditsiooniga. Selle põhjusi pole raske seletada: tarvitseb ainult pilk heita kreeka poliitilisse ja rahvuslikku ajalukku, millega tihedalt on seotud kirjanduse saatus.

Aleksander Suure võitude puhul sai idamaa kultuurikeeleks „koinee hellenikee”, attika murde lihtsaim kuju, mis kõigis kreeka mais kõik teised murded üksteise järel kõrvale tõrjus peale doori murde, mis puhtal kujul säilib veel ühes Lakoonia maakonnas (nn. tsakoni murre). „Koinees” on kirjutatud ka Uus Testament ja esimene Vana Testamendi tõlge. Tänapäeva kreeka keel on „koinee” jätk. Aeg, millal „koinee” välja sulges teised murded, asetatakse Aleksander Suure ja Konstantin Suure vahele, kuna järgnevaisse sajandeisse kuu­lub juba uuskreeka keele sünd. Juba III sajandis kadus vahe pikkade ja lühikeste vokaalide vahel ning IV sajandi kiriklikud poeedid läk­sid värsis üle rõhusüsteemile. Kuid enamik kirjameestest põlgas seda rahva loodud keelt ning jätkas jäljendamast attika kuldse ajastu tekstide keelt. Siit tekkis kreeka kahe keele pruuk, mis püsib tänapäevani ja mille teravad vahed rajati X sajandil: ühel pool „antiikset tüüpi” keel, teisel pool „rahvakeel”. Vahe pole üksi väline: teostes, olgu see luule või proosa, mis on kirjutatud „antiikset tüüpi” keeles, valitseb ka antiiksuse traditsioon, ning need kirjanikud katsuvad päästa antiikset vaimu, uskudes, et see vaim püsib edasi koos keelevormiga. Kuna aga see keelevahend pole enam elav, siis ei saada ka päriselt edasi anda antiikset väimu. See vanakujuline keel, mis vanast kreeka keelest erineb ainult sõnavara teise­nenud mõtte poolest, saab viljakaks ainult kiriklikus luules, ses bütsantslaste ehtsas ja omapärases loomingus, mis siiski antiiksest luulest Oluliselt erineb. Kolmest luule laadist – „antiikset tüüpi!’ luule, bütsantslik algupärane luule ja ühtne rahvaluule – ei kanna viimane eneses mingeid jälgi antiiksusest. Ning sellest rahvaluulest algabki õieti uuskreeka kirjandus. Rahvalaul ei esine üksnes teises keeles, vaid sel on ka teine prosoodia kui antiiksel kreeka luulel. Ses uues rahvaluulekunstis, mis on osalt õpetlik, domineerib jutustav luule, mille sisu on võetud ajaloost või mis käsitlete armastust. Mõnedel jutustavail luuletooteil on romaani ilme ja nad on pärit kreeka rahva bütsantsi ajastu rahvuslikest traditsioonidest. Nad käsitlevad „akrites’te” (püri valvavad väejuhid) elu ja tegusid, eriti Basili Digenis’e omi, millistest lauludest tekkis eepos Digenis Akritas, mis on vani­maid uuskreeka kirjanduse tooteid, ammutatud bütsantsi võimu- ja õitseajast, ning on ühtlasi üldse vanimaid uuema Euroopa eeposeid, kuna näib kirjutatud olevat XI s. keskel. Sellele lisandub armulugu­dest jutustavaid värssromaane, inspireeritud rahvapärimustest, vane­maist legendidest või rahvajuttudest. Paljud neist kannavad antiikse traditsiooni kergeid jälgi, aga ka tunnuseid oma orientaalsest algupä­rast, selle juures aga hoiavad nad alal oma kreeka vaimu. XII-XV s. vahel kirjutatud luuletooted kannavad selget lääne mõjustust, mida bütsantslased tundsid ka sotsiaalses ja poliitilises elus ladina ülem­võimu ajal. Bütsantslik rüütliluule ei erine väliselt kuigi palju teiste rahvaste vastavast luulest.

Juba oli nõnda tekkinud oma uus kirjanduslik traditsioon liht­sas, loomulikus ja elavas uuskreeka keeles, mis tõotas areneda õnnistusrikkaks ja edukaks, kui selle arengu äkki katkestas suur ajalooline sündmus, mis ei muutnud üksi Kreeka poliitilisi tingimusi, vaid ka selle sotsiaalseid aluseid.

      

2

Aastal 1453 vallutasid türklased Konstantinoopoli, selle bütsants­liku hellenismi pealinna, ning kõik kreeka maad langesid nende kätesse. Kreeka kirikud muudeti türgi mošeedeks, koolid suleti, kreeka õpetus tehti võimatuks, nii et seda tuli jätkata salajas. Kreek­lased kaotasid oma poliitilise vabaduse, ja kuigi nad säilitasid oma vaimse iseseisvuse, siis tähendas ometi sellegi suhtes palju asjaolu, et vallutajate kultuuriline tase oli vallutatavate omast palju madalamal. Teisest küljest võib pidada õnneks, et vallutajatel oli teine keel ja usund kui kreeklastel, kes jäid riigis nagu kehaks omaette. See erinevus ei päästnud üksi nende keele ja usundi, vaid säilitas puhtana ka nende rahvusliku omapära. Ent kuigi see erine­vus oli tulus rahvuslikult, siiski ei saanud see ometi soodustada intel­lektuaalset arengut. Esimesil aastail need kreeklased, kes pääsesid üldisest veresaunast või kes polnud orjadena läkitatud Aasiasse või Aafrikasse, leidsid enesele ulualuse läänest. Orjastatud Kree­kasse jäi väga vähe jõudusid ning kirjanduse edukast arenemisest ei või palju juttu olla. Oma rahvusliku iseolemise päästsid kreeklased sel moel, et nad koondusid oma kiriku ümber, mille patriarh sai poliitilistel põhjustel mõnesuguseid eesõigusi. Nad katsusid oma rahvas alal hoida ortodokslust ja säilitada oma keelt. Nii kuulubki enamik kirjandusest kahel esimesel orjastuse sajandil usulisse ja õpetlikku valdkonda. Kuid kohe tuli raskusi keeleküsimuses. Enamik tarvitas „antiikset tüüpi” kreeka keelt, pidades seda kreeklaste rahvuslikuks keeleks, vahemik aga arvas, et on tarvis rahvaga kõnelda rahva enese igapäevases keeles, ning tarvitas rahvakeelt. Poliitilise vabaduse kaotus, alistumine kultuuriliselt madalamale rahvale ja see kahekeel­sus said loomulikult suureks takistuseks kreeka kirjanduse arengule. Kiindumust vanasse keelde ei tule siiski käsitada ainult eduvaenulise kitsarindsusena, vaid selle põhjas on romantiline igatsus kuulsa mine­viku järele, mida taheti vähemalt keeleski taaselustada.

Kuivõrd eelpool mainitud põhjused on õiged, näitavad maad, mis mitte Türgi alla ei sattunud, vaid teiste lääneeurooplaste valdusse. Nii oli Rhodose ja Küprosega enne türklaste kätte sattumist, hiljem Kreetaga ja Joonia saartega. Siin areneb kirjanduslik toodang tähele­panuväärselt ja tekib teatud kirjanduslik traditsioon, mis näib antiik­sust jätkavat. Neil saartel rahvakeeles kirjutatud teosed bütsantsi ajastu lõpust kuni XIX sajandini kuuluvad ajastu parimate hulka. Eriti Kreeta saare looming on rikkalik ja tähtis. Saare valdajad veneetslased andsid kreeklastele mõningad poliitilised vabadused, mis lubasid ka nende sotsiaalsel elul vabamalt areneda. Ka mõjus siin viljastavalt itaalia keele ja kirjanduse tundmine. Vähehaaval kujuneb Kreeta saarel kirjanduslik traditsioon, mis püsib tervelt 140 aastat. Tähtteostena võib siin märkida seesugused teosed XVI sajandist, nagu: Mpergai Apokopos, milles jutustatakse põrgusse laskunud poeedi nägemusi; samaaineline luuleteos Pikatori’lt; Marino Faliero luuletused; Abrami ohverdus, parim müsteeriumi liiki dramaatiline teos; V. Kornaro eepilises vormis armastuspoeem Erotokritos, mis sisaldab 10.000 värssi. See on rikas lürismilt, elavailt stseenelt ja kir­jeldustelt, mis meenutavad Homerose kunsti, ja seda peetakse kogu bütsantsi ja järelbütsantsi ajastu parimaks luuleteoseks. Teos on kir­jutatud rahvakeeles 1590 ja 1630 vahel. Mainitud teoste kõrval väärib tähelepanu ka rida dramaatilisi tooteid, mis kõnelevad teatri elustumisest. Ka see paljutõotav kreeta kirjandusjärk katkestati järsult türklaste sissetungimisega Kreetasse a. 1669 ja kogu vaimne elu jäi soiku. Ainukeseks kultuurilise loomingu paigaks jäi pärast seda veel Joonia saarestik, kus Veneetsia ülemvõimu all võis mõnevõrra maitsta poliitilist vabadust. Ka siin oli itaalia mõju viljastav. Kogu ülejää­nud Kreekas selle kolme sajandi kestes kirjutatud usulised, ajaloo­lised ja õpetlikud teosed ei evi kirjanduslikult suuremat väärtust, nende ainsaks vooruseks on see, et nad on tekkinud ilma välismõ­judeta.

XVIII s. keskel ja hiljem tekkis Konstantinoopolis rida värsi­seppi, kelle juures on tunda prantsuse mõju („fanarioodid”). Need kuulusid vaimse ja sotsiaalse ülemkihi hulka, ja nende riimitsused käsitlesid peamiselt armastust. Et türgi valitsuse all tähtsail kohtadel püsida, õppisid nad ära prantsuse keele, mille osatähtsus oli suur. Selle keele tundmaõppimisega hakkas sisse tungima ka prant­suse kirjanduse eeskuju, mis järjest tähtsamat osa hakkab mängima, tõrjudes vähehaaval eemale itaalia mõju.

Et senine uuskreeka kirjandus andis väärtuslikku peamiselt luu­les, mitte aga proosas, sõltub osalt ta kahe keele tarvitamisest. Antiikne keel oli selleks liiga jäik, teist aga polnud veel sel otstarbel küllalt kultiveeritud, ning need, kes seda tarvitasid, ei aimanud veel ta rikkusi ega suutnud järele jõuda sellele küllusele, mida pakub rahvalaul.  Neis rahvalauludes võib näha kogu kreeka rahva hinge, ta püüdeid ja lootusi, valusid ja rõõmusid, ning see on väljendatud vahel otse võrratult täiuslikes värssides. Need rahvalaulud on paiguti nii jõulised ja kunstipärased, et neid tulebki pidada kõige tähtsamaks kir­janduslikuks saavutuseks selle nelja sajandi kestes.

Samal ajal maa parimad jõud koostasid agarasti usulisi ja õpet­likke teoseid, et rahvas ta ühistunnet ja vabaduselootusi elevil hoida. Aastatega paraneb järjest kreeklaste majanduslik ja poliitiline elu. Nende kätte hakkab koonduma kogu äriline elu, kaubandus idamaaga ja ka läänega. Kokku puutudes Euroopaga astutakse kontakti ka selle kultuuri varadega. Oma oskuse ja osavuse tõttu pääsevad kreek­lased türgi riigiametisse, nad asutavad igal pool koole, ka rõhutud provintsides. Kreeka õpetajad, mõned neist tõelised õpetlased – kuulsad „rahvuse isad” – õpetavad noorsugu ja ergutavad vaimset elu. Sama sünnib ka mujal maades, kus leidub kreeklasi, nagu Ru­meenias, Bulgaarias, Serbias: siingi asutatakse koole, õpetatakse kreeka keelt ning mõjutakse nõnda hästi isegi maa pärisrahvasse.

XVIII s. lõpul on kreeka vaim kõikjal ärganud. Esimese rah­vusliku lauliku Rigas Velestenli (1757-1798) hääl leiab tugevat vastukaja. Sõja- ja patriootilised laulud äratavad üles tundmusi, mis muide polnud kunagi päris kustunud. Tema tapmine türklaste poolt saab rahvuslikuks ohvriks, mida edaspidigi tuuakse kreeka isamaa vabaduse nimel.

Sajandi viimse kahekümne aasta kestes on kreeka vaimne ärka­mine üldine. Kreeklased tunnevad ära, et nende kirjandus on vaene, ja nad katsuvad seda siis rikastada kõigepealt tõlgete varal. Tõlgi­takse prantsuse, saksa, itaalia ja inglise keelest. Mõistagi oli sel tõlketegevusel määratu suur tähtsus kreeka enese kirjanduse virgutamises. Kuid kirjanduslik areng viis uuesti sama probleemi – keeleküsimuse – juurde tagasi: XVIII ja XIX s. vahetusel kerkib see üles täies suuruses. Kreeklased jagunevad kahte leeri: siin antiikse keele austajad, seal rahvakeele pooldajad. Võitlus oli äge ja muutus sageli isiklikuks. Siis ilmus A. Korais (1748-1833), kes väi­tis, et kirjakeel peab baseeruma küll antiiksel keelel, kuid sisaldama ka rahvakeele sugemeid. See vaade leidis kirjanikkude seas elavat pooldamist, peamiselt Koraise isiku tõttu, kes oli oma aja suurimaid teadlasi ja patrioote. Nõnda siis hakati viljeldama kolmandat keelt, nn. „puhast keelt”, mis, nagu hiljem osutus, oma pooltki takis­tas kirjanduse arengut. Liiga palju aega raisati keele võitlusele, selle asemel et seda harida. Selle suure keelevõitluse ajal arenes kirjan­dus oma rada edasi. Siin oleks märkida A. Kristopulo (1772-1841), keda nimetati uueks Anakreoniks, kuigi tal puudub selle graatsia; J. Bilaras (1770-1823), värsimeister, suur rahvakeele eestvõitleja; lüüriline luuletaja R. Nerulos (1775-1850), fanarioot, kes kirjutas komöödia Korakistika, kus pilgatakse vaimukalt Koraist ja ta õpilasi.

     

3

A. 1821 puhkes kreeka mäss ja kestis 1828-ni. Võitlus poliitilise vabaduse eest, võiks öelda, avas ka uued vaimsed horisondid. Kreek­laste kangelasteod maal ja merel, mis mitmeidki suuri luuletajad vai­mustasid, ei jätnud ükskõikseks ka kreeklasi. Eriti paistab siin silma Solomos Zante saarelt (1798-1857). Solomos, kes õppis Itaalias ja kelle lüürilised võimed olid kõrged ja puhtad, laulis vabaduseaatest üldse ja kreeka vabadusest eriti. Ta patriotism on sügav ja väljendub ilma retoorikata puhtsüdamlikus lürismis. Ta luulet kannab sügava tunde ja tugeva mõtte kõrval tagasihoidlikkus ja mõõdutunne. Aga ta sai aru ka keele tähtsusest. Ta kirjutas rahvakeeles, uskudes, et ta valik on õige. Ta tekitas kooli, ning tema ümber koondus rida noori luuletajaid, algul Zantel, siis Korful ja siis teistel Joonia saar­tel, mis tollal olid inglise ülemvalitsuse all (1817-63). Mainigem siin: G. Tertsetis’t (1800-74), kes on mõttelt, tundmuselt ja stiililt puhtkreeka poeet ja romaanikirjanik; J. Typaldos’t (1812-83), sen­timentaalselt õrna ja idealistlikku luuletajat; A. Manussis’t (1815- 90), kes kirjutas sonette Petrarca laadis ja kes on esimesi kreeka soneti viljeldajaid; tundeküllast G. Markoras’t (1826-1914), J. Polylas’t (1824-96), seda mõtlejat, võõrkirjanduste suurt tundjat, kriiti­list ja filosoofilist vaimu, Shakespeare’i ja Homerose tõlkijat. Erineb neist A. Balaoritis (1824-79), kelle eepiline luule ammutab aineid kreeka kangelusajast ja orjastusaastaist, kelle retooriline hoog meenu­tab V. Hugo’d. Kui kõik need kirjanikud teineteisest suuresti erine­vad, siis ühendab neid ometi – rahvakeele tarvitamine ja artistlikum värsikäsitlus. Sellega erinevad nad teistest luuletajaist, kes tarvitasid „katharevusa’t” ehk „puhast keelt” ja kelle värss on vähem kunsti­pärane. Mõlemad rühmad on aga romantilised, nagu see üldse oli omane nende kaasajale, kuigi see romantika on mõõdukas, tagasi­hoidlik ning esineb kreeklastele omasel kujul, mida võib kohata ka rikkalikes rahvalauludes.

„Katharevusa” ehk „puhta keele” tarvitajad jätkasid „fanariootide” pärimusi nii keele kui prantsuse mõju alal. Mainigem siin vennakseid Sutsos’eid ja A. Rangavis’t, kes oma hariduse sai Venes ja Saksas, ning kes kodus oli paljudes võõrastes keeltes ja kirjandustes. Need kolm on „puhta keele” peamised esindajad pärast mässuaastaid ning nende jälgedes käis enamik vabanenud Kreeka poeete. Nende järelpõlve moodustavad kolm järgmist luuletajat 1850-1880 va­hel: lüüriline poeet A. Paraschos (1838-95), kelle lohakus sageli kah­justab ta luulekunsti, kuid kes samas suure oskusega on kirjutanud ka mõned luuletused rahvakeeles; D. Paparrigopulos (1845-73), pessi­mistlik filosoofiline luuletaja, kellel omal ajal ei puudunud jäljen­dajad, ja Sp. Basiliades, see „puhta keele” tarvitajate esindavaim kuju. Nood läksid omas romantismis veelgi kaugemale. See peagu haiglaselt liialdatud romantism ilmus Kreekasse siis, kui ta oli mujal Euroopas juba välja suremas, ning seda 1850.-80. a. vahelist voolu tuleb pidada literaarseks nähteks, kuna tal midagi enam ühist pole kreeka tõelise eluga. Mõned vaimutegelased tundsid ära selle suuna võltsi ja asusid seda ründama, kuigi mitte kohe tagajärjekalt. Puu­dus veel õige kriitiline vaim. Selle suuna vastu võeti avalikult sõna kord aastas, nimelt luulevõistluse päevil, mille žürii koosnes ainuüksi ülikooli professoreist, kes küll pahandasid neile esindatud tööde pisarlikkuse ja halatsemise pärast, kuid kes leidsid pahe põhjuse olevat võõrkirjanduse jäljendamises ja kreeka patriotismi nõrgenemises. Nad nõudsid enne kõike patriootilisi noote. Tõtt öelda, need seisu­kohad ei suutnud pahet veel parandada, on ju kogu kreeka luule oma enamikus alati niikuinii patriootiline olnud, uskudes kindlasti oma suurt rahvusaadet, kreeka suuruse renessanssi ja panhelleenlikku va­badust, seda, mida nad ise nimetavad oma „Suureks Aateks”. Seda patriootilist ideed viljeldasid niihästi puhta keele kui rahvakeele harrastajad liialdatud romantikaga ja otse haiglase sentimentaalsu­sega. Kuigi mõned oma teostele tahtsid anda antiikklassikalist kuju, vedas kaasaja retoorika nad ometi teelt viltu. Ainsa uusklassikuna võib nimetada suure luuleandega A. Kalvos’t Zantelt.

Sel patriootilisel luulel on eeskätt eepiline laad, ja seda viljeldati enam kui lüürikat, alates kreeka mässust kuni 1880. aastani. Pole ainustki luuletajat, olgu ta hää või halb, kes poleks oma sulge harju­tanud patriootilist laadi eepilises liigis. See eepiline luule õitseb kogu XIX s. läbi, ja see jätkub veel hiljemgi vastu tavalist arvamust, nagu ei saaks meie päevil eepiline luule enam eksisteerida.

Ka draamat on kreeklased harinud pärast 1821. aastat. Eesku­juks on siin peamiselt antiiksus, Shakespeare, prantsuse klassikud ja Goldoni. XIX s. suurimaks draamakirjanikuks on D. Bernardaki (1834-1907), kelle tragöödiad, mille ained on võetud kreeka vanast mütoloogiast, bütsantsi ajaloost või kaasajast, on sageli üsna jõulised, kuid samas vahel ka kuidagi elutud „puhta keele” tarvitamise tõttu.

Palju on kirjutatud ka komöödiaid, kuid siin nimetagem ainult A. Blachost ta originaalsuse tõttu. Ta kujutab Ateena kodanlust ja ta on loonud kreeka teaatrile uue ajajärgu. Sotsiaalset draamat, mida muide leidub vähe ja mille kunstipärasus on väiksem, esindab A. Ma-tessi (1791-1873) oma Basiilikaga.

Sama ajajärgu (1830-80) proosa pole rikas ei suuruselt ega kva­liteedilt. Romaanis jäljendatakse võõraid ja mitte igakord häid ees­kujusid. Puhtkreekaliseks võib pidada P. Kalligas’e (1814-96) ro­maani Thanos Blekas. Selle autor on õigus- ja majandusteadlane, üli­kooli professor, hiljem Kreeka Rahvuspanga peadirektor. See romaan olekski tolle ajastu tähtsaim proosateos, kui Roides poleks kirjutanud oma ajaloolis-satiirilist romaani Naispaavst Johanna, mis on kirjuta­tud Byroni laadis suure osavusega ja mis uuskreeka kirjanduses sai suursündmuseks. Veel mõned Roidese, Blachose ja Bikelase jutus­tused jäävad selle aja tähtsamaiks kunstipärasteks proosatooteiks, kuigi nad on kirjutatud „puhtas keeles”.

     

4

Ei jäänud tulemata vastuvool, mis päästis uuskreeka kirjanduse täielisest mandumisest, kuhu poole ta suundus. Mõned noored poee­did, nagu K. Palamas (1859), G. Drossini (1859), J. Polemis (1862-1924), G. Bisyinos (1841-96) ja A. Provelengios, kihutavad oma luuleteostest välja igasugu liialdatud romantika ja pessimismi kõige pisarlikkusega, et vaadelda elu rõõmsamalt ja selgemalt. Nende siseilm leiab loomulikuma väljendusviisi, nad tungivad oma fantaa­siaga lähemale rahvapärimuste rikkalikule  ja mitmekesisele ilmale ning tarvitavad seejuures rahvakeelt. Nende puhtam ja inimeslähedam luule läheneb ühtlasi kreeka tõelisele elule ja hingele. Väliselt saadakse eeskuju prantsuse parnaslastelt, kes sel ajal olid moes.

Käiakse teed, mida olid ette näidanud Leconte de Lisle, Th. de Banville, Sully Prudhomme ja Fr. Coppee. Katsutakse sellest luuletamislaadist mitte kaugele minna, kuigi ise jäädakse oluliselt siiski kreekapäraseks. Nõnda tuuakse uuskreeka poeesiasse uus, kunstipä­rasem noot.

Näitekirjanduses pole suuremaid muudatusi märkida, ainult kreeka lavale ilmub juba häid, isegi suuri näitlejaid, kuigi mängitakse enamasti veel kahtlase väärtusega prantsuse lavatükke. Kreeka omad näidendid, mis ette kantakse, on luulevõistlustel auhindu saanud tra­göödiad või komöödiad. Need on aga kirjutatud elutus „puhtas kee­les”, 12-silbilistes värssides, mis on korraldatud antiikse jambilise trimeetri taoliseks, ja nad käsitlevad peamiselt ajaloolisi aineid. Sot­siaalne draama puudub. Näitekirjanikud ei oska või ei taha näha enese ümber olevat seltskonda. Kreeka seltskond, ütlevad nad, ei ole veel stabiliseerunud. Kuid peaviga on siiski teaatri keeles: seal valitses ikka veel „puhas keel”, mitte aga elav rahvakeel. Pais­taks väheloomulikuna, koguni koomilisena kujutada laval kaasaeg­lasi, kes omavahel kõnelevad keelt, mida igapäevases elus ei tarvitata.

Proosa alal võib sajandi lõpus nimetada juba paremaid meist­reid, nii kõrge esteetilise ja filosoofilise haridusega novellisti ja üht­lasi poeeti G. Bisyinos’t, A. Papadiamanti’t (1851-1911), seda kreeka rahvaelu kujutajat tugevat novellisti, kes oma romaaniga Fonissa (Naismõrvar) pakkus kõrget kunsti, milles naturalism ühineb kristliku kaaskannatusega ja andeksanniga, A. Moraitidi’t (1851-1929), kreeka kangelashinge võrratult maalivat A. Karkavitsa’t (1866-1922), kelle toodangut võib nimetada proosa epopöaks, idüllilist novellisti G. Dros­sini ja esimesena ühiskondlikke kokkupõrkeid kujutavat Ksenopulo’t (1867). Kuid needki proosakirjanikud hoiduvad veel täielikult tar­vitamast rahvakeelt, ja seepärast nende toodangul pole täit väärtust.

     

5

Aastal 1888 toimub täieline revolutsioon kreeka kirjanduses, ees­kätt proosas. Sel aastal avaldas J. Psichari (1854-1922), Odessas sündinud ja Pariisis keeleteadust õppinud kreeklane, oma teose Minu rännak rahvakeeles. Raamatu sisuks on lihtsalt reisimuljed, tõeliseks tuumaks aga hüüdsõna: ärge tarvitage rahvakeelt üksnes kõnes, vaid ka kirjas! Teose revolutsiooniline ja poleemiline toon ärritas „puhta keele” pooldajad vihale. Tekkis suur reaktsioon. Samal ajal võttis Roides raamatu oma autoriteetse kaitse alla. Psichari hüüdsõna ei jäänud tagajärjeta. Parimad poeedid hakkasid tarvitama rahvakeelt. Veel suurema tähtsuse evis aga asjaolu, et seda pooldasid ka rida no­velliste, kes novelli kõrgele järjele tõstsid (J. Epachtiti, K. Michailidi, M. Mitsaki, M. Chatzopulo jt.). Nende kreeka provintsist ja päälin-nast ammutatud aineil on ehk koguni liiga etograafiline (kombeolustikuline) ilme, mis nende horisonti pisut kitsendab, kuid nende täht­sus seisab selles, et nad hakkasid tarvitama rahvakeelt, mis nüüdsest peale saab järjest enam kirjakeeleks. Teisest küljest, nende kirjanik­kude tähelepanu jõud ja hingeline valmisolek ei kartnud enam ühtki reaalsust kõigis ta avaldustes.

Need uued kirjanikud (1890-1900) ei aseta üksnes kirjandusliku keele küsimust õigele alusele (olgu tähendatud, et tänapäevani on „puhta keele” juurde jäänud riigiamet, parlament, kool ja ajakirjan­dus), vaid nad tõstavad ka kirjanduse kunstipärasust.Need kirjanikud, kelle eesotsas on Kostis Palamas, austavad ja hindavad Solomos’e too­dangut ning on lähedases kontaktis väliskirjandusega, mis neid pro­duktiivselt mõjutab. Uued luuletajad – välja arvatud K. Krystallis (1866-94), see idüllimeister, „uus Theokritos”, kes oma stiililt mee­nutab kreeka rahvalaule – satuvad prantsuse sümbolismi mõjupiirkonda. Luuletajad, nagu J. Gryparis (1872), M. Malakassis (1870), L. Porphyras (1879), K. Chatsopulos (1871-1920), L. Mavilis (1860- 1912) jt. toovad luulesse uue tooni, ja uued riimid. Nende häälekand­jaks saab ajakiri Techne (1898), nende teosed kutsuvad sageli välja pilget ja irvitust sealt poolt, kus hea pilguga ei vaadata uute jumalate ja uute ideede peale.

Samal ajal tutvutakse, kuigi kitsamas ringis, Nietzsche filosoo­fiaga, mida katsutakse kohandada ja rakendada kirjanduslikuski too­dangus (J. Kambyssis, P. Nirvana-Apostolides jt.).

Skolastilistest tragöödiaist katsuvad teatrit päästa: oma komöö­diatega B. Annino (1852), kes samal ajal on humoristlik proosakirja­nik, siis komöödiate ja idülliliste draamadega D. Koromila, D. Kokku, komöödiakirjanik ja uuskreeka teaatri ajaloo uurija N. Laskari jt. 1895. a. saavad kreeklased oma esimese sotsiaalse draama (G. Ksenopulo Kolmas), mille järele J. Kambyssis kirjutab neli sotsiaalset draa­mat Ibseni eeskujul.

Samal ajal muutub ka kriitika tõsisemaks, kuigi ta pole veel saa­nud viljakaks juhiks. Teenivad tähelepanu kriitika alal Roides, Pa­lamas, Mitsaki, Nirvana, Ksenopulo, Polylas ja Kalosguro (1849- 1902), viimane üks sügavamaid mõtlejaid, Aishhülose ja Alfieri tõlkija.

     

6

Nii esineb uuskreeka kirjandus XX sajandi künnisel juba avarama väljavaatega, nooremad jõud on kärsitud ja püüavad tungida kunsti saladustesse. Kerkib silmapiirile uusi poeete (L. Papantoniu, 1877, A. Sikelianos, 1880, P. Vlastos, 1879, R. Philyras, 1899, jt), kuna niisugused suurused kui K. Palamas väsimatult edasi tegutsevad, kan­des oma kuulsust teispoole kreeka piiregi.

Juurdetulnud novellistid (D. Butyras, 1879, K. Parorotis, 1878) toovad oma teostesse sotsiaalse noodi, jäädes siiski rahvuspäraseks. Võib üldiselt öelda, et kuigi kreeka novell areneb aeglaselt, siis iga­tahes kindlas tõusujoones, jah, see liik on uuskreeka kirjanduses kõige viimistletum, moodustades selles kõige olulisema osa.

Ka romaan võtab järjest avarama ilme (G. Ksenopulo, Lykudis P. Nirvana, kes tegeleb kõigis kirjandusliikides, J. Kondylaki, K. Chatsopulo, K. Christomano, kes on üks tugevamaid uuskreeka pro­saiste, ühtlasi Vergiliuse, Goethe, Shakespeare’i ja sanskritist tõlkija, hiljem eriti D. Kokkinos). Kuid suuri sotsiaalseid küsimusi ja ühiskondliku elu suuri avaldusi vaevalt käsitellakse. Pigem antakse tä­helepanelikku psühholoogilist analüüsi.

Võib märkida Tolstoi, Andrejevi, Dostojevski, Gorki, Hamsuni, A. France’i mõjusid, kuigi mõjualuste toodang jääb kreekapäraseks. Olulisemaks saavutuseks aga saab see, et viimaks ometi leitakse üht­lane vahend eneseavaldamiseks. Nimelt pärast ägedat võitlust „puhta keele” vastu saab võidu rahvakeel. A. 1903 asutab ajakirjanik ja kir­janik Tagopulo (1867-1926) kirjandusliku nädalakirja Numas, mille ümber koonduvad kõik rahvakeele pooldajad, mida nüüd nimetatakse „dimotiki”. Nende dimotikilaste juhiks saab J. Psichari, neile lööb kaasa K. Palamas ja A. Pallis, see luuletaja ja proosakirjanik, kes on tõlkinud liiase uuskreeka keelde, kus ta kõlab peagu rahvalauluna, siis veel mõned väliskirjanikud ja neohellenistid. See keelevõitlus on iseenesest õilis ja kaunis, kuna seda kannab omakasutu entusiasm. Rahvakeel ehk dimokiti tungib algul luulesse, pärast proosasse, vii­maks ka teatrisse. Senised surnud keeles tehniliste klišeede järele sepitsetud värsskomöödiad ei suuda enam laval püsida, iseäranis pä­rast seda, kui Christomanos uut hoogu tõi „Uue Teatri” asutami­sega (1901). Kaasaja elust võetud näidendid elavate isikutega vas­tavad enam uue aja nõudeile. Tekib rida draamakirjanikke, kes kii­resti silmapiirilt kaovad. Süstemaatilisemalt harivad aga lavakunsti: G. Ksenopulo, see väsimatu ja tühjendamatu polügraaf, häid draama­sid kirjutav romaanikirjanik S. Melas (1883), komöödiakirjanik T. Moraitini (1872) jt. Kreeka draamakirjandus ei paista küll palju silma, ta on alles katsetusjärgus ja näitekirjanikud on õigupoolest ainult eelkäijad, kuid juba senisedki omateaatri saavutused ei seisa madalamal kui see enamik repertuaarist, mis võõrsilt on lavale lae­natud.

Ka kaalukama arvustuse keeleks on saanud dimotiki. Seda hari­vad Ksenopulo, Nirvana, Papantoniu. Läinud talvel suri üks austa­tavamaid kriitikuid Ph. Politis, kelle valjud arvustused on olnud vil­jakad ja tulusad. Võib veel nõudlikkude kriitikutena mainida A. Kampanis’t (1883), M. Tsirimokos’t (1872) ja esimese sotsialistliku draama loojat R. Golphis’t (1886), kes on ühtlasi osav meister värsi­kunsti alal.

  

7

Mis puutub pärastsõja kirjandusse, siis võib öelda, et kõik uued ühiskondlikud mõtted, mis pärast sõda üles kerkisid teistes maades, leidsid ka siin noorte ja osalt ka vanemate kirjanikkude poolt vas­tukaja. Ka Kreeka noorus on rahutu ja tormakas. Ollakse valmis oma teelt ära lükkama kõik takistused, ka eelkäijate looming kaasa arvatud, hoolimata sellest, kas nood ongi veel suutnud anda oma tipp­saavutusi. Peamiseks sihiks on osa võtta üldisest liikumisest, olla oma aja laps ja sellest inspireeruda. Paljud katsuvad oma toodangule anda ka rahvusvahelist ilmet. Kas nad edaspidigi mõtlevad jätkata oma teed või pöörduvad nad tagasi, nagu seda juba mõned on teinud,

pidades õigeks anda oma kirjanduslikule toodangule kõigepealt puht kreekalist ilmet? Nii või teisiti, kindel on see, et uuskreeka kirjan­dus sammub praegu kõige kindlamat edu teed. Seda tõendavad nii­hästi vanemad kui nooremad sulemehed oma toodanguga.

Nimetagem siin selles ühenduses poeeti K. Varnalis’t (1886), kes on kiindunud uutesse ühiskondlikesse ideedesse, mis ei tule kahjuks tema sügavale ja puhtale lürismile, siis K. Karyotakis’t (1896-1928), kelle traagiline surm ei lasknud lõpule viia nii lootusrikkalt alustatud poeetilist toodangut. Nimetagem vanemate hulgast veel K. Kavaphis’t (1868), kes oma nooruse veetis Inglismaal, ja keda on võrreldud O. Wilde’i ja A. France’iga ta iroonia pärast, kuid kes õigupoolest on sel­leks liiga omapärane, et kellegagi võrreldud olla.

Proosa alal on tänapäeva kirjanikest mainitav suur uuendaja stiili ja igapäevaste asjade käsitlemisviisi alal T. Kastanaki, siis T. Myrivillis, kelle sõja viletsustest inspireeritud romaan Elu hauas ilmus enne Remarque’i sõjaromaani ja ka enne Teekonna lõppu, siis Theotokis ja Uranis. Näitekirjanduses on eriti menukas ühiskond­likke ja rahvaelu kujutavaid draamasid kirjutav Bogris.

Noortel on rida kirjanduslikke ajakirju, kus nad vabalt võivad oma vaateid ja püüdeid väljendada ja ennast maksma panna. Ka naisi töötab kirjandusalal suure eduga, nagu seda näitavad luuletajatarid M. Polyduri (1905-1930) ja T. Drakopulo (Myrtiotissa).

Kui pilku tagasi heita uuskreeka kirjanduse viimase saja aasta arengule, siis leiame sealt kaks nõrka kohta, mis kogu aeg on takis­tanud edenemist täiel määral. Ühelt poolt keele küsimus: kaks keelt, millest kirjanikel väga raske on olnud üht või teist valida, sest pole juletud liig kaugele eemalduda suurest helleenlikust traditsioonist. Teisest küljest aga puudub Kreekas viimase saja aasta kestes suur­kuju mõtte ja vaimu alal, kes teistest üle ulatuks, teisi kaasa haaraks, uutele teedele talutaks ja uusi vaimseid horisonte avaks, nagu seda näeme mõne teise rahva juures. Küll aga leidub häid jõudusid, kes iga­üks omapääd ja oma teed liiguvad. Seejuures suurem hulk uus­kreeka kirjanikke alistub veel praegu välismõjudele ilma põhjalikult kaalumata, kuivõrra see on kasulik.

Telesilla Grant

Loomingust nr. 9/1935