Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 Mar

Veel sõnake meie tühjadest hällidest ja nende vastu võitlemisest

 

    

E. Punase Risti lastekodu on Tartus ainuke

selletaoline, kuhu vaesemad kodanikud või­vad tööle

minnes oma lapsed jätta. Ta võib vastu võtta vaevalt 150 last,

soovijaid on aga mitu korda rohkem …

Ajaleht.

Sest on nüüd juba üle kümne aasta tagasi, kui tookordne professor, praegune piiskop Rahamägi sai doktoriks väitega, et meie lastevähesuse peapõhjuseks on usuelu ja kirikuskäimise vähesus. Sestsaadik on samal teemal juttu aetud ja hädaldatud aastast aastasse, eriti viimasel ajal, ilma et ometi oleks jõutud mingi vähegi konkreetsema paranduseni.

Ajal, kus muude mõtete jaoks väravad kitsad, kurdab sellest aeg­ajalt ikka jälle pikas ja viljatus targutuses mõni isamaasõber. Vapsismi ajast peale on asjale leitud peale „ilmalikkuse” ka veel teine patuoinas: naistegelased, kel koosolekute pärast polevat aega laste sünni­tamiseks! (Nagu imekombel on meie silmapaistvamad naistegelased küll enamasti kõik viljakad emad.)

Asi on ju tõepoolest nutuväärt. Euroopa väikseima iibega rahva tiitel pole kindlasti auväärne rekord. „Väljasureva rahva” sõimunimi aga peale selle heaks ettekäändeks uutele, ristisõitjaile – nii Läänest kui Idast. Nii et kui Euroopa kui terviku suhtes pooldadagi maltusianismi sõjaohu ja sotsiaalviletsuse vähendajana, vähemalt Eestis peab seda kindlasti eitama. Tuleviku perspektiivis ei seisa ju mitte enam küsimus, kas meiegi maa tihedamalt asustatakse, vaid ainult, kes seda teeb: meie ise või meie naabrid. Ja meie rahvaarvu kahekordseks tõstmine sobib tõepoolest meie rahvuslikuks suureks soovunistuseks, kuigi ainult koos palju tähtsama ja raskema lisandusega: neile kõigile inimeseväärse ülespidamise kindlustamine.

See on tuntud jutt ega tahaks ma seda omalt poolt edasi korrutada. Kuid eelolnud lauses oli üks sõna – „kindlustamine” – ja selles on küsimuse tuum, millest peab natuke tõsisemalt mõtlema, kui tahe­takse asja tõeliselt edasi aidata. Sest üks on kindel tõsiasi meie rah­vuskarakterist: eestlasel on ettevaatlik ja umbusklik talupojaloomus, ta on sajandite jooksul elus nii paljuga ära hirmutatud, ta ei julge paljuga riskeerida, ta eeldab kõva kindlustust iga oma tõsi­sema sammu puhul. Ja iga laps on suur riisiko igale vastutustundelisele vanemale, nii enda kui lapse pärast.

Ses suhtes oli eelmainitud doktoriväitel küll õigus: kindel usk vähendab „ilmalikku” vastutustunnet. Küll Jumal hoolitseb! Meiegi petserlased ju jätavad vahel isegi tulikahju kustutamise oma jumala hoo­leks, miks siis mitte oma tehtud laste tuleviku. Eestlased kui lääneeuroop­lased aga on hakanud kahtlema niisuguses Jumala „isetegevuses”. Nad on elust õppinud, et kogu see õpetus on vale ja et Jumal neid tege­likult nähtavasti saab aidata ainult nende eneste läbi. Ja seepärast olles ettevaatlikud ja umbusklikud enda jõus, nad on muutunud umbusklikuks ka oma Jumala suhtes.

Kahjuks enamgi kui vaja. Sest lõppeks ei saa ju üksikisik iialgi i s e kindlustada omagi õnne kuigi kauaks, veel vähem oma laste oma. Ta peab usaldama endas ja oma veres peituvat „jumalat”, seda elujõudu, mis on ta sugu läbi sajandite aidanud seni ja kindlasti siis aitab ka läbi tuleviku raskuste. Ja ta peab usaldama ühiskonda, kes juba oma enda huvides ei lase päris viletsusse langeda ühtki oma elujõulist liiget.

See on nii – aga eestlane kahjuks ei usalda enam. Eestlane on näinud nii palju viletsuspäevi, ülejõulist tööd, valitsevate kihtide üle­kohut, sõdu, rahaväärtuse langusi, tööpuudusi jne., jne. Ta elujõud oleks nagu väsinud pärast viimaste aastakümnete määratuid pingutusi ja vallu­tusi. Ta soovib, et ta tulevikus „rahulikumalt” ja „korralikumalt” saaks „ära elada’ – ja niisamuti ta laps. Ta ootab selleks enam kindlustust, kindlamat kindlustust, ega riskeeri enam. Temale pole Jumalast küllalt, ei ka lootusest, et ta päris nälga ei sure …

Senisest sundsünnitusest üleminek vabatahtliku sünnituse astmele on raske kultuursamm, milleks ini­mesi ei saa kasvatada ainult moraliseerivate fraasidega. Ei ka paarikrooniste juuremaksu-kompvekkidega, nagu fašistlikel mail. Või mis tähendab meie riigiteenijategi mõnekroonine lasteabiraha kuus, kui tege­likult lapsega kaasaskäivad kulud tõusevad neli-viis korda suuremaks! Millega siis siin aidata?

Et usuelu kui niisugune pole ainus võimalus sündivuse kõrgelhoidmiseks, näitab üsna häbematult „jumalatu” Nõukogude riik, kus rahva loomulik juurekasv aastas 3 miljonit, uuemate teadete järgi isegi 5 miljonit hinge! Kõigi teooriate ja jutluste vastaselt, mis kogu Vene perekonnaelu maa põhja manavad. Kas on siin põhjuseks ainult müstiline slaavi tõu suurem vitaalsus? Või ainult vastutustunde vähesus? Küllap ikka mõnevõrra ka see asjaolu, et seal „Jumala kindlustuse” asemele või kõrvale õige suurel määral on astunud ühiskondlik kindlustus: mitte ainult üldise kindlustusena töötuse vastu (mis küll tähtsaim), vaid ka otseselt lapsele antava abina, prii kooli, prii tööõpetuse ja juba enne seda prii väikelastekodude ja „-s õ i m e d e” kujul. Viimaseid asub igas väiksemaski linnas, iga vabriku juures, igas kolhoosiski. Ja olgu nende tase nii mitmel puhul küllalt madal – ega siin taheta hakata Vene olusid tervikuna põrmugi kiitma oma otsese sihi täidavad nad siiski, vabastades töölkäiva ema vähemalt töö ajal, soovikorral aga ka öösel väsitavast lapsevalvamisest. Kui juure arvata veel ulatuslik rasedusekaitse jne., on loomulik, et ema sel puhul laste rohkust ei tarvitse karta, nii nagu siis, kui iga uus juuretulija halvab ta töövõime mitmeks aastaks ja nii sagedamini kordudes otse surub kogu perekonna viletsusse. Muidugi kes eitaks et „loomulikum” ja „soovitatavam” oleks, kui iga ema alati lapsi kasvataks ega üldse tarvitseks kutsetööl käia! Kuid me ei tarvitse ju mängida pimesikku Me teame ju küll et mitte ainult Vene vaid ka meie madalate palkade ja siiski tõusva elustandardi nõuete juures naise kutsetöö on tegelikult möödapääsematu ja üldtarvitusel isegi mitte ainult nn tööliskihtides vaid ka kõige laiemais intelligentsi piirides (Ja rahvusliku iibe seisu kohast tulevad eriti need arvesse mitte mõned sajad parasiitlevad bridži prouakesed kelle manitsemisega harilikult sellekohased artiklid lõpevad). Miks siis ometi ka meil ei kerqendata eriti nende laiade kihtide tegelikku kasvatustööd kui juba kord iibeküsimust peetakse      ja õigustatult   elutähtsaks? Miks peame ikka jälle lugema teateid naqu selle kirjutise alguses tsiteeritu, et kogu suure linna kohta leidub üksainus väike lastekodu?   Miks peavad laiade „positiivsete   kihtide lastekasvatust selle raskeimal järgul toetama ainult juhuslikud „heategevad asutused” , ja mitte kogu riik? Omavalitsused ja riik hoolitsevad, jah, ainult päris saatuse hooleks laetud väikelaste, s. o. enamasti vastutustundetute või isegi vaimuhaigete vanemate väheväärtusliku järelsoo  eest.   Kui nende, oma enamikus pooltobukeste uleskasvatuseks riiklikes lastekodudes leidub raha – ja kallist raha! -, kas siis mitte ka tervete ja andekate väikelaste eest hoolitsemiseks? Ja nii, et sel juures poleks armuanni kibedat kõrvalmaiku ja nii, et seda võiksid kasutada näit. ka kehvema intelligentsi perekonnad?  Me ju soovime ometi, et sigineks eriti väärtuslikum, andekam inimtõug? Ja kas ei usuta siis, et nii mõnigi ema palju rõõmsamini ja tihedamini usaldaks riskeerida uue maailmakodanikuga, kui roh­ked ja hästikorraldatud, usaldatavad väikelastekodud, „sõimed” ja laste­aiad teda vähemalt ajutiseltki vabastaksid ülejõulisest tööst senistega? Selleks tarvisminevad summad leiduvad kindlasti ka meie oludes.

See käib muidugi peamiselt linnaelanikkude kohta, kellel töö-, kor­teri- j. t. olude tõttu just lapsekasvatuse esimesed aastad on kõige raske­mad ja hirmutavamad. Maatöölistegi juures aga on sündivuse takistu­seks peamiselt korterite puudus või viletsus koos lapsehoidmise küsimu­sega: kõrgema elustandardi nõuded on ju siingi saanud nii oluliseks, et moonakamaja metsikut ja musta lastekarja enam ükski tööline ei taha sigitada. Kui ta ainult oskab sellest loodussunnist pääseda! Ja pea­legi pole ju meil enam moonamajugi, kus ema tööle minnes oma sigidikke võis usaldada teiste vanemate järelvalve alla!

Parandamisvõimalused? Kindlasti eriti see, et ehitatakse uusi tööliselamuid. Mitte enam metsa servale, vaid võimalikult talude lähedusse. Ja et üldse talud ise peavad mõnevõrra endale võtma ka tööliste „laste­sõimede” ülesanded. Ja ka muidu kavakindlamalt soodustama töölislaste sündivust ja kasvatust – juba omades huvides. Ei aita ju hädalda­mine küttepuudusest, kui ise metsa ei lasta kasvada, ei ka töölispuudusest, kui tegelikult tööliskortereid enam hävitatakse kui ehitatakse.

Praegu on näit. Viljandimaal mõnes külas endised popsikohadki hävitatud peagu kõik – ja ühtlasi töölisperekonnad kadunud. Kes aga siin-seal veel elutsevad, need näivad välja kuulutand nagu mingi sünnitamisstreigi, võisteldes lapsetuses juba kõige uhkem-ihnemate taludega. „Kui nemad ei viitsi kasvatada peremehi, kas meie peame neile kasva­tama orje!?” Ja nii siis: pühapäeviti on ainult joobnud venelased need, kes peavad praasnikut Süda-Eesti külavahedel – parvedena, igast talust üks või mitugi… See on kurvemaid pilte iga rahvus­lase südamele! Põllutöökoda aga, selle asemel et haarata häda selle juurtest, sokutab vägisi sisse tuua ainult selle „slaavi okupatsiooni” lisaväge – Poolast.

Jah, need talud ja talunikud ise! Nende sigivust juba ei tõsta laste­kodude ja lasteabirahadega. Neil on väikelapse kasvatus isegi võrdle­misi kerge, sest korter, toit, järelevalve on ju enamvähem olemas. Mitte see pole nende sündivuse peaprobleem, vaid mõte kaugemale, täiskasvanud lapse saatusele. Niisamuti nagu linnakodanluse juures kaaluvad siin enne kõike „seisusekohase” asendi ja elustandardi küsimused, üks laps on vajalik talu pärijana, aga teised? Kas teisele pojale talu jaksab osta uue talu või teda koolitada perepojale sobiva ametini? Kas ühele tütrele, kahele, kolmele tütrele talu jaksab anda kaasavara nii, et ta saaks seisusekohasele mehele? Jah või ei, sellest sõltub, kas uue lapsega riskee­ritakse või mitte.  Ja enamasti on arvestuse otsus eitav.

Selle mõtteviisi üle võib kurjustada ja vihastada – ja seda see vää­rib – aga see on nii. Ja see vastab tavalisele taluniku hingeelule. Põllutöö väikene produktiivsus on selle majanduslikuks aluseks, paljude pärandusosade taludest väljamaksmine ja võlgadesse langemine selle sagedaseks tagajärjeks.   See on fakt, mille põhjal omaaegne marksism (Kautzky j. t.) juba üldse asus eitavale seisukohale väikepõllunduse suh­tes. Aga vaevalt aitab siin palju ka suuremate pärandusosade välja­maksmise ja obligatsioonivõlgade tegemise keeld, millega fašistlikel mail katsetatakse. Talusid see võib ju osalt oksjoneist päästa, aga sündimiste arvu kergesti veelgi vähendada. Keegi iseteadev talunik ju ei taha riskeerida, et tema laps saaks „ainult” teenijaks – ja mida suurem ja uhkem talu tal endal on, seda vähem. Pigem ärgu neid lapsi olgugi.

Kui siin majanduslikest abinõudest üldse miski aitab, siis ennem just need, mis seda peremeheuhkust ja iseteadvust tõsiselt arvestaksid ja seda kaudsete abinõudega vähendaksid. Uute talundite asutamine peremeeste „teistele poegadele” kas maa juureharimise, riigi­maa talundeiks tegemise või ka – viimaks ja eriti – suurte talun­dite jagamise teel on siin tõhusamaks vahendiks, millest üle ega ümber ei saa ükski mõistlik rahvuspoliitika, kui ta ei taha asuda just kolhoseerimise teele. Niikuinii jaksavad väiketalundid kõrgema kultuuriastmeni jõuda ainult kavakindla ja laialdase ühistegevuse kaudu, ja ses mõttes pole suurtalude seisund kuigi palju parem, vaid osalt isegi raskem, peale selle külaühiskonda ebaühtlaseks tegev ja ta ühistööd takistav. Kui talundid väiksenevad, ühistegevuse ja sihikindla sotsiaal­poliitika tõttu aga nii nende kui ka põllutööliste elustandard tõuseb, jaksatakse kindlasti vähendada ka peremehe seisuseupsakust teenijate suhtes ja maa mõlemaid rahvaklasse teineteisele ka psüühiliselt lähen­dada, nii et ühest teise minek ei tähendaks hirmutavalt suurt „seisuse muutust”. Lõppeks oli see vahekord meil ju palju lähedasem alles üks-kaks inimpõlve tagasi. Alles eriti iseseisvusaegne talulaste võidujooks riigi kõrgeile kohtadele, haridusele ja jõukusele äratas laiemal määral „hallparuni” iseteadvust ja füüsilise töölise ning töö põlgust ka kodujääjais. Nüüd, kus linna „head kohad” niikuinii juba on täidetud ja üli­küllastatud, rahuneb talunikukihi ärev ülestung pikkamisi iseendast. Nii kasvaks vastavalt loodetavasti jälle ka külaühiskonna ühtekuuluvus, kui seda majanduslikult soodustaks eelpiiriteldud maapoliitika. Kas ei näi aga mitmed praegused võtted sel alal soodustavat just suurtalude ühepäevahuvisid? Ja kas nii just ei takistata meie maarahva juurekasvu majanduslik-sotsiaalseid ja psühholoogilisi eeldusi?

Uurigu ja otsustagu seda, kes asjale ligemal. Käesolev kirjutus ei tahtnud olla mingi igakülgne töökava, vaid ainult tähelepanu juhtida m õ n e l e praktilisele võimalusele, mille sihikindlama arvestusega kind­lasti enam saavutataks, kui praegu ikka jälle korrutatud vagade soovi­dega.

Ja sellega pole kaugeltki öeldud, nagu aitaks meie „väljasuremise” vastu ainult majanduslik-sotsiaalsed abinõud. Need loovad ainult aluse, veel olulisem on siiski vaimsed tegurid, uue, suurema elujulguse, suurema eluusalduse ja eluelaani äratus rahva kõigis kihtides. Selleks peaks kaasa aitama poliitika ja haridus, kool ja kirjandus, ajakirjandus ja võib-olla kõige enam kirik. Kuid selleks tuleks viimaste eneste tuimaks läinud soolasid küll enne tugevasti värskendada – ja selle küsimuse käsitlus on nii raske ja pikk, et see paratamatult peab jääma edaspidiseks.   

Theophilus.

Akadeemiast nr. 2/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share