Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

08 May

Sotsiaaleetiline kallak eesti luules

 

 

1

Järjekordse tõena tuleb mulle taas meele Goethe vana öeldis: „Alles Gescheite ist schon gedacht worden, man muss nur versuchen, es noch einmal zu denken”, kui ma jälgin orbiitlaste-põhjakaarlaste pingutusi teha vahet vee ja vee vahele, s. o. põhjakaarlaste ja teiste kirjanikkude vahele.

Veel kord mõelda, see on kirjanduslik aus tahe, kirjan­dust edasiviiv vajadus, see on pant, et kirjandus ei lakka olemast, ei tardu, vaid edeneb. Selles osas on asi kõik korras. Veel kord mõelda, ise mõelda, see ei ole päälekasvava kirjandusliku sugupõlve õigus, vaid ka kohustus. Et seda õigust kasutatakse, et seda kohus­tust täidetakse meie kirjanduses, see on rõõmustav ning kirjandust edasiviiv nähe.  Selle kohta pole midagi etteheitvat öelda.

Pole just eriti imestamisväärt asjaolu, kui uuestimõtleja oma mõtte esimeses värskuses ja hoos kujutleb tundvat, et tema on see ainuke ja esmakordne, kes võis nõnda mõelda ja tunda; just nagu noor armastaja, kes oma armastatule kinnitab, et nii nagu tema armastab, ei ole keegi maailmas enne armastanud.

Liig iseteadliku ja vähem targa temperamendi juures kaldu­takse koguni tunnetusele, et kõik endine ei vääri mingit tähelepanu, satutakse enesepettuse ohvriks nagu Koguja, kes tunnetab: „Mina mõtlesin oma südames ja ütlesin: mina, vaata, mina olen suurema tarkuse ja enam tarkust enesele saatnud kui kõik need, kes enne mind Jeruusalemma üle olnud, ja minu süda on palju tarkust ja tundmist näinud.”

Ei ole põhjust ega tahtmist ennustada Koguja pessimismi selli­sele väärtunnetusele tema lõpus. Veendume koos H. Raudsepaga, et elu sisim tuum seisab ajas ning usume, et praegunegi pääletungiv kirjanduslik sugupõlv aja kogemuste ning oma loomingu tulemuste kaudu õpib tunnustama Goethe öeldist selle täies ulatuses.

2

Eluläheduse universaalmõiste jääb tänasenigi veel formuleerimata, jääb meeleoluliseks lööklauseks, millega on kerge pöörduda seltskonna poole agiteerides poolt ja vastu: vaadake, meie oleme elulähedased (ja see on hää) ning needsinased teised ei ole elulähe­dased (ja see on halb).

Põhjakaare artiklis „Kirjandus ristteel” katsub D. Palgi leida vastust, mis on elulähedus kirjanduses. Ta on oma katset võtnud tõsiselt ning meie võime talle selle eest tänulikud olla. Meie saame lühikese kokkuvõtte eluläheduslaste taotlustest, kuigi selle juures täiel määral tekib kahtlus, et D. Palgi formuleerimiskatsed ei kata liikumisetungi kogu selle ulatuses, vähemalt ei haara Metsanurka, Raudseppa ja Schützi tervikuna.

Mööname häämeelega, et D. Palgi ei ole saanud ainustki tõuget N.-Venest kirjutamiseks elulähedusest, tal pole, nagu hiljem näeme, tarvidustki olnud N.-Venesse minna, kuna oma kirjandusest oli tar­vilik materjal saadaval.

Nõustume ka sellega, et pole tähtis, kes on esimesena kirjanduse ristteel seisnud, esimesena küsimust mõelnud, vaid tähtis on, et kir­janduses vajalik idee teoks saab. Kui see on nõnda, siis paneb imes­tama üks asjaolu, ja nimelt see, miks orbiitlased-põhjakaarlased oma leiutisele ruttavad patenti võtma ning seda kirjanduslikku patenti väga kiivalt kaitsevad, andes mõista, et nüüd kõik teised kirjanikud tulevad ja nende patendi kallal „nosivad”.

D. Palgi ütleb: „Tähtis on see, et elulähedus saaks teoks.” Samas ta asetab enesele küsimuse: „Mis siis teoks püüab saada?” ning vastabki. Sellest vastusest kuulemegi D. Palgi eluläheduse formulatsiooni, mis meid siin huvitab:

„Jämedais põhijoonis nõuavad eluläheduse kuulutajad, et 1) kir­jandus oleks võimalikult rohkem seotud kodumaise eluga, 2) et kir­jandus reageeriks rahvast juhtivaile ning ahistavaile küsimustele ja 3) et kirjandus ei ajaks end kunstlikult keerukaks, vaid püüaks olla arusaadav lugejaile, pidades neist rohkem lugu, kui on tehtud tänaseni.”

„Elulähedus on kõigepäält verdtukslev side rahvaga nii aines­tiku saamise mõttes kui jälle ka teose mõjusuuna mõttes” (Põhjakaar, lk. 128).

Poleemikas J. Semperi kirjutisele „Elulähedusest ja vaimulähe­dusest” D. Palgi kirjutab täie õigusega: „Vaimsus peab kätte õpi­tama just Eestis, L.-Euroopa võib olla ainult üheks käsiraama­tuks. Ja kunstivormi käsitlusoskustki peab arendama samul teil. Mitte pääle suruda kätteõpitud vaimuretsepte, vaid otsida välja vaimuretseptid ümbritsevast elust. Mitte eeskätt: „teos loogu tarbe”, vaid tarbest kasvagu teos ja üllastagu seda tarvet.

Eesti kirjandus on käinud hoolega koolis; kõike, mis nähti välis­mail, katsetati ka Eestis. Selle usinuse tulemusena on eesti kirjan­dus saanud oma küpsustunnistuse: on jõutud veendumusele, et suu­detakse pakkuda lugejaskonnale samaväärtuslikku, nagu praegu kesk­miselt Euroopaski, eesti keel suudab sõnastada sama, mis suudavad kulturkeeledki. On ka jõutud suur samm edasi sellega, et kunsti­loomingu suveräänsed nõuded on meil tõstetud teadikult seaduseks. Kuid eesti kirjandus pole veel kül­lalt iseseisev. Ikka peab ta otseste juurtega imema kultuurmaadest ja muidu ei tunne ta kuidagi end olevat tugeva.   Siit peab jõutama edasi. Eesti kirjandus peab saama täisealiseks, peab arenema olemuselt iseseisvaks. Tähtsamad juu­red imegu toitu kodumaalt, teosed olgu kodumaal võistlevad ja võit­vad” (PK lk. 129).

„Ei tule karta kodunurka, vaid alata siiski kodunurgast. Eetilised põhimõtted, isikuarenemise deviisid, humaansusegi nõuded jne. peavad välja kasvama siit.”

„Oma kodumaise elu võimalikult lähemas tundmises on ainus kindel allikas ideedele, mis peavad omakorda viljastama rahva vaim­set, ühiskondlikku ja majanduslikku elu.”

Puha kiiduväärt ja õige tunnetamine, nagu seegi, et Tapa linna või Sikupilli aleviku kodanikus võib peituda rohkem elu kui Pariisi elupõletajas.

Jätkame loosungite loetlemist.

„Nii siis: sügavamale ellu, lähemale inimesele, rohkem mahutada enesesse teiste inimeste mõistmist! Rohkem inimeste eluteede pin­gutuste, püüdmiste ja saavutuste nägemist ühiskondlikul taustal!”

„Praegune aeg käsib hinnata kõige rohkem eluvõitlevat inimest, inimest, kes ei oleks mitte segajaks või parasiidiks, vaid on väljas enese eest ja moodustab enese isikus teovõimsa ühiskonnalüli, millest teistel on tuge ja abi.”

„Lähemale eluvõitlevale inimesele ja elule enesele.”

Kirjandusliku kujundamise põhivõimaluste, realistliku ja idealistlik-romantilise kohta D. Palgi ütleb lõpuks, et «elulähedane teos võib küll olla realistlik, kuid võib olla ka põhiliselt romantiline”, aga «praegusele momendile näib siiski sobivat kõige rohkem realistlik teos kas olustikku või tüüpe kujutav või ideid propageeriv, analüü­sis või veel parem elujaatavas sünteesis.”

Palgi lõpetab seega, et ta küsib: „kus on see elulähedane kirjan­dus?”  Ta ise vastab: „Teda veel ootame.”

Meie ei tarvitse olla nõnda pessimistid, meie ei tarvitse arvata, et ainult põhjakaarlased on tunnetanud kodumaise ainega seotud kirjan­dust, mis reageerib rahvast ahistavaile küsimusile, mis oleks väl­jenduselt selge ja arusaadav, mis oma tähtsamate juurtega imeb toitu kodumaalt, mille sisu on kodunurkne, mis näeb eluvõitlevat inimest ja ta saavutusi ühiskondlikul taustal, mis hindab inimsust ja teovõimsat isikut, kellest on teistel tuge ja abi, ning mis nii realistlikus kui ka idealistlik-romantilises kujundamises ei ole üksi kasvanud tarbest, vaid on kasvatanud tarvet rahvusliku iseseisvuse ja vaimliste vaba­duste järele ning on otsustavalt mõjutanud ühiskondlikkude rühmi­tuste kui ka kogu rahva saatust, – me võime häämeelega ja veendunutena kinnitada, et eesti kirjanikkude paremates töödes, alates Kreutz­waldist ja Koidulast ning lõpetades Schütziga, on selline patenteerimatu elulähedus kaunil kujul teostatud, muidugi ajas antud olukorda­des ja võimalustes.

D. Palgi veelkord-mõtlemine eesti kirjanduse põhiolemusest päl­vib täit tunnustamist ja pooldamist. Vaieldav küsimus, millisel mää­ral tarve loob kirjanduse ja kirjandus tarbe, on minu arvates kirjandusliku talendi küsimus. Suur talent võib juhtivalt mõjuda, sest te­mas küpseb aja nõue, asjaarmastaja aga seab oma noka tuule järele.

D. Palgi formulatsioonides jäävad lahtiseks vaid terminid „elu” ja „rahvas”. Kirjanduse ja poliitilise elu taustal oleme küllaldaselt näinud opereerimist „elu nõuetega” ja „rahvaga”. Ja alati on neil terminitel tegelikkuses iga mehe juures oma eri ulatus. D. Palgi ütleb küll „eluvõitlev inimene”, ütleme siis ka eluvõitlev rahvas, aga Palgi ei ütle mitte töörahvas, ja ei ütle ka mitte rahvuslik kirjandus, olgugi et ta selgesti ja pikalt loetleb rahvusliku kirjanduse üksiktunnuseid.

Selles mõttes Palgi jääb lahtiseks. Oleksime näinud pretsiisimat formuleerimist. Võib arvata, et Palgi koguni erineb oma kaaslastest, kes rõhutavad sotsiaaleetilist kallakut täiel määral, püüdes internat­sionalismi poole.

Kuid sellest edaspidi. Vaatleme veel üht haru elulähedase kirjan­duse mõtestamisest, nimelt H. Raudsepa „Bioloogilis-sotsiaalse sün­teesi suunas” (Põhjakaar, 47. lk.).

Raske haigus õpetas Raudseppa hindama puhta ja terve elu väär­tust. Kui ollakse terve, ei ole probleemi tervisest. Kaotatakse elamise võimalus terve inimesena, koondub kogu mõtteilm ühele ainsale prob­leemile : terve olla, elada! Siis elu puht bioloogiliselt saab ihaldata­vaks väärtuseks. Vaatame ainult, kuidas M. Under pääle varjudest läbikäimise soostub kõigi meeltega ellu, jäädes peatuma Koguja elu­tarkusel, et hääl päeval olgu sul rõõm. Samuti näeme, kuidas polii­tilise reaktsiooni, rahvusliku surve ning pika ja kurnava maailmasõja lõpu järele kogu seltskond koos domineeriva kirjandusega esimeses apluses tormas esijoones nautima puht bioloogilist elamisrõõmu pääle pika nälgimise ja ilmaolekuta. Esimene joobumine puht bioloogili­sest elust oli nii valdav, et see haaras kogu rahvast, töölisest ja mad­rusest alates ning lõpetades vabrikandiga. Alles pääle esimese elust joobumuse hakati mõtestama sündinud tõsiasju, „Siuru” suve ja sügise kontakt eluga on kõige suurem ja tihedam kui kunagi eesti kirjan­duses varem. Kuid see kontakt on seletatav ühise bioloogilise olemisolu rõõmuga. See on tervekssaanu õnnekus, kes kartmatult võib lii­gutada käsi ja jalgu.

Tollel ajal müüdi luuletuskogusid 3000 eksempl., kuna nüüdiseluläheduse päevil 200 eksempl. lahti ei saa.

Igal asjal on kahtlemata oma aeg. Mis tookord tarve oli, ei ole seda nüüd enam.

Hugo Raudsepa kirjanduslikus arenemises näeme sedasama prot­sessi, mida on eesti kirjandus läbi teinud „Siuru” päevist. Ajaga vähe hilinenud on H. Raudsepp Sidemetes ja sõlmedes ning Mikumärdis andunud teatavale seksuaalsele vabadusele ning rõvetsemiskultusele.

Ongi arusaadav selle inimese julgus eluväärtusi ümber hinnata, kes on surmaga kaevikuvõitlust pidanud.

Nõnda näeme, et Raudsepa bioloogilis-sotsiaalne süsteem lähtub Raudsepa oma isiklikust elust. Ühtlasi näeme ka, kuidas esialgne „keha”-bioloogia sublimeerub aegamööda bioloogilis-sotsiaalse süs­teemi pooldamiseks.

H. Raudsepp tunnetab oma artikli lõpus: „Ent elu sisim tuum sei­sab ajas. Ja aja sisim tuum on sünd.  Kaduvik on ainult igavese taassündimise vari. Sünnist – bioloogilisest protsessist – peavad sel­guma dünaamilise maailmasuhtumise eneseomased normid: uus ühis­elu, uus usund, uus eetika, uus ilumõiste, uus teadus, uus elutehnika”.

H. Raudsepp salgab intellekti, vaimu prioriteeti vitaliteedi ning alateadvuse vastu. Kui ta vaimu tunnistab, siis ainult reformitud mõttes, sest „vaim pole enam niipalju mõistus ja tunnetus, kui bioloo­giliselt sublimeerunud ja mõistuselt valgustatud elusund, taip, tahe”.

Intellekti degradeerimisega koos pooldab Raudsepp ka „puhta” ruumi degradeerimist aja kasuks, nagu kuulsime esimesest tsitaadist. Kineetilise vaimsuse pooldajana Raudsepp eitab estetismi kui puht-ruumilist materialismi ning klassitsismi kui ruumi türanniat aja üle. Ideede väärtust hindab Raudsepp esijoones tarbeväärtuse nõudel reaalses elus. Ja lõpuks: „Meie sotsialismil ja meie amerikanismil peab isikuõiguse rõhutamine loomulikult tugevam olema. Ent nii­palju on selge: vana individualism ning sellest tuletatud eetika ja es­teetika ei lahenda enam tänapäeva elu, temas kängub ka vaim. Kollek­tivism sotsiaalse elu aluspõhjana – määra üle võime vaielda! – on saanud möödapääsmatuks” (Pk., lk. 58).

Nõnda siis: elulähedane on kollektivism, dünaamiline maailma­suhtumine, intellekti, materialismi ning ruumi degradeerimine elu­sünni, taibu, tahte, vitalismi ning aja kasuks. Kuidas sellest kõigest süntees saab, see jääb meile esialgu veel saladuseks.

Me võime uskuda, et e l u on veelgi targem kui nende vastandite süntees. Ja teiseks usume, et valik vastandite vahel on individuaalne, mitte üldkohustuslik kõigile. Inimene valib omale ajas antud ideid oma enese tarbeväärtuste järele. Ja see on kõik, eriti meil, kus ei suudeta komponentidest püstitada uut ehitist. Raudsepa üksikute teeside vastu ei ole minul isiklikult põhjust vaielda. Ma võin aga tõdeda, et Raudsepp ja Palgi oma eluläheduse põhjendustes vägagi erinevad. Palgi konstrueerib oma seletused loogikaga ja intellektiga, milliseid võimeid Raudsepp degradeerib.

Kolmas Põhjakaare teoreetik O. Urgart teostab loogika- ja intellektispekulatsiooniga Palgi ja Raudsepa ühist põhilauset, et „tarbest kasvagu teos”. Tarvis on nimelt tõendada, et „Kivika realist­likule eeskujule järgnesid Luts, Roht, Tamm­saare, Metsanurk ja teised ning vähemalt proosa ulatuses oli murrang (uusrealismi) teostatud”. O. Urgart opereerib hästi Raudsepa poolt degradeeritud loogikaga. Teame nüüd, et Tammsaare oma uusrealistliku Tõe ja õiguse köidetega võlgneb tänu Kivikale, sest Kivikas on elulähedane orbiitlane, põhjakaarlane. Hiilgav näide puht­ajalisest spekulatsioonist ruumi arvel! See on ühtlasi hiilgav näide sellest, kuidas võib tõdemust „tarbest kasvagu teos” kasutada iga aktsiooni põhjenduseks.

I osa Loomingust nr. 7/1933

3

Raskelt täis laaditud laeval on omane pöördehetkil kalduda ühele või teisele küljele, ainult madalalt vees istuv paat uhkeldab püstloo­dis käiguga.

Eesti rahvusele on kirjandus sõna-vaimuga raskelt laaditud lae­vaks. Rahva geenius hoiab selle laeva roolipuud, rahva vitaalsus an­nab sellele laevale liikumisjõu. Kui meie usume oma rahvasse, siis peame uskuma ka seda, et rahva geenius, mis avaldub kirjanduses, targem ja teadlikum on meie hetkelistest suunitlustest ja tunnetus­test. Usaldagem siis seda tarkust, mis saab ilmseks rahva paremate kirjanikkude paremais töis. Kõrvaldagem oma rahvuse halvustamine, mõnitamine ning olgem põhiselt optimistid; kirjandusliku laeva kal­lakud ühele ja teisele poole ei tähenda põhisuuna muutmist.

Voolud võivad vahelduda kirjanduses, kuid püsima jääb ideeline lähtekoht. Kui eesti rahva füüsiline jõud väike, siis teda ei või teisiti kujutella, kui et ta peab hindama vaimlist jõudu, mis teeb tugevaks ja vabaks. Milliseid imperialistlikke sihte võib oma südames hellitada väikerahvas?  Millisest relvajõust joobuda?  Väikerahva saatus on eelistada vaimset jõudu füüsilisele jõule.  Seepärast võime olla tuleviku-usklikud vaimsuse võidus, võime olla põhiselt optimistid, kuigi peame kirjanduses ajuti kogu raskusega astuma vastu vaimsuse pri­maati ignoreerivatele tendentsidele eesti elus. Tahaksin, et siin sõna „vaimu” ei samastata ainult intellekti ja tunnetusega, vaid et siia arvataks ka «bioloogiliselt sublimeerunud ja mõistuselt valgustatud elu-suund, taip ja tahe”, nagu formuleerib H. Raudsepp.  Eesti kirjandus kui väikerahva kirjandus, kes sotsiaalselt, majanduslikult ja poliiti­liselt kuni viimse revolutsiooni ning vabadussõjani on olnud allasuru­tud seisukorras, on juba oma sündimisest saadik opositsiooniline. Jõudsas järelekasvus teistele kultuurrahvastele on ta näidanud end üldjoontes vaimu-revolutsioonilisena. Meie võime oma kirjandus­loost tõdeda, et isegi revolutsiooni, klassisõja ja sõja möllus ta ei ole lakanud olemast humaansuse kandja ega ole lasknud silmast inimest. Sotsiaalselt on eesti kirjanduse sümpaatia kuulunud nõrgemate ning üldsuse kasuks võitlevale inimesele.

Eesti kirjanduslikud pärimused on terved, elulised ja õilsad, need on: vabadus (rahva ja isiku), humaansus, solidaarsus sotsiaalselt rõhu­tud klassiga ning võitlus sotsiaalselt nõrgema eest.

Isik, rahvus, klass – need on suurused, mis määravad ära kirjan­dusliku kallaku. Nende raskuse all kaldub kirjanduslik laev siia-sinna.

Millele neist suurustest langeb aja päärõhk, selle järele iseloomusta­takse kirjanduslikku ajajärku. Selle juures ei lakka kõik need kolm suurust ometi olemast, ainult kui üks neist on esiplaanil, siis kaks teist moodustavad saatja.

Inimene, isik, isikuelamused kui seesugused väljaspool rahvust ja klassi on igavesed ained kirjandusele. Need ei lakka iialgi olemast. Neid võib teataval ajajärgul suruda tahaplaanile, kuid nad püsivad igavesti ning moodustavad vundamendi kirjanduslikule ehitusele.

Oma kirjandusloo lühikesel kestvusel võime märkida ajajärke, mil kirjanduse kallak näitab rahvuslust. See on ärkamisaeg Koidulaga alates. Isikuelamuste kallak eesti kirjanduses algab pärast «Noor-Eesti” esimeste sotsiaalrevolutsiooniliste puhangute taltumist ning lõpeb „Siuru” rühma lagunemisega 1918. a. ja vabadussõjaga. Õieti päädub ajajärk juba 1917. a. revolutsiooniga, inertsi tõttu liigub aga endine üldsuund veel edasi. Põhjused on rohkem tehnilist laadi. Maailmasõja ajal lakkas igasugune kirjastamine. Eelmisel aastaküm­nel loodud teosed pääsesid kirjandusturule alles pärast revolutsiooni. Vanade kirjanduslikkude tagavarade ning ürituste likvideerimine kes­tis kuni 1920. aastani. Seega ongi seletatav, et ajal, mil üldine pää­rõhk oli juba tugevasti langenud ühiskondlikkudele ning rahvuslikku­dele probleemidele, kirjanduslikud uudisteosed (eriti luule alal) jäl­gisid puhtisikuelamuste kallakut.

Ajajärk päärõhuga individualismil, mida me kirjanduses tunneme „Noor-Eesti” ajajärgu nime all ning mis vooluliselt kuulub neoroman­tikasse ja sümbolismi, on rajanud kunstipärased traditsioonid kõigele tulevale eesti kirjandusele. Rahva elu on küllalt nii tark olnud, et pärast 1905. a. tõusnud reaktsiooni-ajajärku ka selleks ära kasutada, et kirjanduse ja kunsti kultuuri vundamenti Eestis rajada. Iseseisvuse tulekul oli meil julgus kultuurirahvana esineda ning tunnustamist nõuda ka kirjanduse ja kunstide alal. Friedebert Tuglase, Gustav Suitsu ja Johannes Aaviku nimed on selle ajajärgu juhtnimed.

Kui tolle ajajärgu märksõna oli individualism, siis kummatigi ei olnud Suitsule, Tuglasele ja teistele võõrad ühiskondlikud elamused. Puudutamata G. Suitsu teoreetilisi sõnavõtte, kasvõi 1913. a. aprilli­kuus peetud, palju kisa ja kära tekitanud kõnet Jaan Tõnissonist, keda G. Suits kiriklaseks ning töölistevaenuliseks pidas, leiame G. Suitsu 1913–1917. a. vahelisest loomingust võrratult palju ühiselulisi ning rahvuslikke aineid käsitlevaid luuletisi. Nimetame ainult mõningaid, nagu «Hamleti vari”, «Krupp”, «Koduhõllaus”, «Hämariklased” „Udulinikus”. Need luuletised on huupi võetud Kõik on kokku unenägu «Maailma varju” tsüklist. Järgmine tsükl «Rängast ringist” (1917- 1921) sisaldab peagu ainult ühiskondlikku luulet.

Aga ka varem ajajärk enne Tuulemaad reageerib ajale. Võtame «Meie aja muinasjutu”, «Elagu elu”, «Paenaja”, «Laulu Eestist”. Suits elab isegi liig teravalt kaasa aja sündmused, reageerib irooniaga, sar­kasmiga, pooldava paatosega ning ka loobumisega.

Läheks pikale osutada üksikult ühiskondlikke teeme Tuglase, Semperi, Underi, Kärneri, Adsoni, Visnapuu ja teiste loomingus juba enne 1917. aastat. Aeg tõstis esile isikuelamuste luule, teised teemid jäid kõrvale.

Nagu varem tähendatud, tõttas rahvas joobuma isikuvabadusest pärast 1917. a. revolutsiooni. Sedasama teed käis ka luule, mis leidis kehastuse „Siuru” luuletajate juures. Kuna „Siurus” olid ühinenud pääasjalikult luuletajad, siis on enesestki mõistetav, et domineeris isikuelamus. Proosakirjandus on oma olemuselt objektiivsem, ja „Siuru” aja ning käesoleva kirjandusliku momendi vahe seisab just proosa ning proosakirjanduse lähtekohtade domineerivuses. Siis mõjutas luule proosat, nüüd mõjutab proosa luulet.

„Siuru” rühm polnud mingi homogeenne nähe, seepärast ei saa vastutama panna üksikut rühma liiget üldise mulje eest. Meie teame väga hästi, et üks osa siurulasi oponeeris naturalismiga esteetitseva romantismi vastu. Sellest naturalismist järgnes üleminek uusrealismi uuemas eesti kirjanduses.

Aga nagu ka varem on tähendatud, „Siuru” vabast elust joobumuse luule aeg oli lühike. Pääletulnud vabadussõda, millesse segunesid kodusõja motiivid, lõpetas „Siuru” aegse kirjanduse isikuelamusliku suuna ning kallutas kirjandusliku laeva ühiskondlikule, sotsiaaleetilisele küljele. Muidugi ei sündinud see kallak ühel viipel ega kellegi „leiutisel”, vaid aeg ise esitas nõude kirjandusele. Selle kallaku are­nemine võttis aega. Esteetilistest isikuelamustest ümbersündimine eetilisele ühiskonda käsitavale luulele oli ettevalmistamatutele ras­kem, teistele kergem.

Kui O. Urgart Põhjakaares A. Kivikase ümbersündimist armuli­kult õigustab, siis lubatagu seda ka teistele. Päälegi ei tarvitsenud need teised põhjalikku ümbersündimist, sest tegemist oli kallaku arendamisega, varjulseisnud külje esiletõstmisega. Samuti ei saa ka kõnelda murrangust „Siuru” järgses kirjanduses, vaid ikkagi kallakust.

Võib arvata, et uue kallaku tunnetamine isikutes juba varemalt maad võttis, kui see trüki teel ilmsiks tuli.

Jälgime ühiskondlikkude motiivide sissemurdu eesti luules paari aasta kestes.

Juba „Siuru” kolmandas albumis nähtub kallak. Joh. Semper pai­gutab sinna programmilise luuletise „Julmal ajal”, mis algab nõnda:

    Küllalt laulest nüüd
    idüllitsevast elust, rahust, vaikusest ja
    armastuse läägest kohvist täiskuu koorega ja
    kõigest, millest toitub muinasjutu vestja,
    millest joobub vahumullitaja,
    kõigest sest, mis vähegi sentimentaalset tõugu.
    Kuulgem teisi laule, hulle vingumisi
    aja lingudest, mis inimese virutavad
    kohe tuleviku haigutavaid lõugu.”

Sama luuletis ilmus ka luuletiskogus Jäljed liival (1920), tsüklis „Ajalingud” (1919. a.). Siuru II paikneb ka H. Visnapuu 1918. a. kir­jutatud sotsiaalrevolutsiooniline luuletis „Mm-mm-mm”, milles rõhu­tud klassi võrreldakse ikkes härjaga, kes allasurutuna unenägudes näeb oma triumfi. Samas leiduvad ka H. Visnapuu stroofid „Raskuse vaimuga”, mis käsitlevad sotsiaalseid teeme.

„Siuru” rühmituse lagunemine ja surm oli põhjustatud uuest ühiskondlikust kallakust, kuid ka opositsioonist lillelise estetismi vastu.

Kuulakem asjaosaliste eneste otsust „Siurust” ja ta saatusest. A. Gailit kirjutab Klounides ja faunides (1919. a.) järgmist:

„Noor-Eesti”, mis vahepääl jõuetuses puhkusele oli läinud (vist prantsuse haigusest!), ajas oma juuri Marie Underi, Adsoni ja osalt ka Joh. Semperi ja Fried. Tuglase kaudu „Siurus” edasi. Sellest siis ka „Siuru” traagika, sellest siis ka vastolud, mis siin varsti ilmsiks tulid. Sellest siis ka H. Visnapuu „Mõnitus”, mis oli kui protestiks nooreestilisele lillelisele estetismile, mis oli võimatuseni läägeks läinud.”

Näärikuul 1920. a. kirjutab H. Visnapuu Looming esimeses:

„Ühelt poolt kestis nooreestlaste magus neitsilik estetism sentimentaal-romantiliste lõimetega, elust ära pöörd müüdi jaht, elu- ja inimvõõras fantas­tika, vormi märgitamine (Under, Tuglas, Semper ja suur rida kaastöölisi), teiselt kostsid aga liig kõrvale surutuna hüüded: Elagu kõik, mis on elav! Elagu inimene, elagu lihane inimene! Maha aidroosid, sirelid, tümian! Elagu värske sõnnik!   Tagasi ellu!   Elagu omapäivne ja see, mis tuleb!

Et kompromiss Noor-Eesti pärandusega ainult ajutine võis olla, on selge. Esteetilis-individualistliku ilmavaate kriisi päevil, mil kirjanikkude pilgud pöörduvad jälle inimsoo suurte ja kaunite ideaalide poole, ei võind mainit Noor-Eesti pärandus enam inimesi koos hoida, kes hingeliselt võõraks saand” (lk. 69).

Esteetilis-individualistlik kriis võtab tol ajal ikka sügavama ulatuse. Selle kriisi peavad tahes või tahtmata läbi tegema kõik „Siuru” ja „Noor-Eesti” põlve kuuluvad kirjanikud. Nagu juba eel­pool öeldud, ühed omavad selleks suuremaid eeldusi, nendel on kriis kergem, teistel raskem.

Endises esteetilis-individualistlikus sõiduvees ujub veel Oda-mees ja Ho (1919-1921), kuigi ka siia juba murrab sisse nn. ajaluule, mille lähtekoht on sotsiaaleetiline. Ilo ei sea üles kirjanduslikku programmi ega ilmavaatelisi nõudeid.

Võib öelda, et Iloga lõpeb lõplikult esteetilis-individualistlik kallak eesti luules ja kirjanduses. Järgnevad kirjanduslikud uusüri­tused nagu Looming esimene (1920), Tarapita (1921-1922) ja Mur­rang (1921) piiravad loomingut juba teoreetiliste kirjutustega sotsiaaleetilise kallaku suunas. Nendes kirjanduslikkudes üritustes aja kallak saab selgesti nähtavaks, ja see kallak on puhtasti sotsiaaleetiline.

Aastal 1919 kirjutatud artiklis ,,Vastne moment” Looming esime­ses vormuleerib nende ridade kirjutaja järgnevalt:

„Meie hing on revolutsioneerit. Meie ei vaatle olemist enam esteedi külma ja ükskõikse südamega. Meie elame sooja südamega. Meie oleme ilu ristloodile, mis mõõdab laiuti, juure leidnud k õ l b l u s e püstloodi, mis ole­mise sügavusi mõõdab. Meile ei ole enam ükskõik, kas ilus inimene on hää või halb meie parema arusaamise järele. Meie hoiame eneste käes kohtumõistja teravat mõõka.

Meid tõukab oma aega ja tulevikku.

Meid tõmbab edasi! Maha elupelg, eluvõõrastus! Maha pehme, loid estetism, suur hingeline ükskõiksus!   Maha tühi fantastika!

Tagasi ellu! Elagu omapäivne ja see, mis tuleb! Minevikus on uni.   Ilmaruumis on külm.

Aeg on täis: tagasi ellu! Tagasi oma aega! Tagasi maakerale! Tagasi ellu!   Tagasi maakaartide juurest!   Elu on maakeral, mitte maakaartidel.”

Vabadussõjaaegne Barbaruse, Rohti ja Visnapuu üritus jäi ain­saks katseks.

Vahepääl oli vabadussõda õnnelikult lõppenud, oma iseseisvus rajatud.   Revolutsiooni ning vabadussõja illusioonid vabast ja iseseisvast Eestist olid tõsieluga kokku puutudes hakanud varisema. Elu näitas oma tõsist palet. Unistuste ja tegeliku elu vahel iseseis­vas Eestis oli määratu kuristik. Kirjanikkond jäi jahmatades seisma selle tõsielu ees, mis näis kohutava viirastusena unistustega võrreldes. Osale kirjanikkudest näis, et on vähe ilukirjanduslikust võitlusest, vaja ka aktiivselt kodanikuna sõnarelvaga sekka lüüa.

Sündis „Tarapita” rühm ja „Tarapita” proklamatsioon, millele alla kirjutanud: Adson, Alle, Barbarus, Kivikas, Kärner, Semper, Suits, Tuglas, Under. „Tarapitas” tuleb sotsiaaleetiline kallak kõige selgemalt ilmsiks.   Saatesõnast loeme:

„Millal oleme sisse hingand nii lämmastavat õhku kui nüüd – tõusikluse joovastuspäevil? Ummiku on lükat meie vaimline kultuur. Lämbuman edasi­viivad jõud. Halvat töölisteliikumine. Haritlasest saand ärimees, võimumees, ametnik. Noorsoo käärivad mahlad juhitakse vaimu aladelt sporti, sõjatsevva skoutismi.   Tugevast sääremarjast on küllalt kultuuriks.

Samal ajal aga – milline pöörane kapitaali elu- ja surmatants. Millal on nii päisepäeva marutsenud sarnane spekuleerimiste, sahkerdamiste, marodeerimiste, nöörimiste, rõhumise pilgar kui praegusel vaba ja iseseisva tõusikluse mesinädalail?

Aeg on sekka lüüa meil, kes me tarvet tunneme vaimu tribunaali ette tuua seda aatetust ja korruptsiooni, ja kes me, paratamata kaasan kanden homse päeva ideed, halastust ei tunne hukkuva tänapäeva vastu.

Astugem igaüks oma ette vaimlisen loomingun, kuid löögem ühenkoon ühise vaenlase pihta! Relvaga, mis igaüks paremini valitseb: kas sõnapiitsaga, sõnaahinguga või sõnatapperiga!   Tarapita!” (Tarapita, nr. 1.)

Fr. Tuglas, kes 1916. a. „Kriitilises intermezzos” (Tallinna Kaja) oli tunnetanud, et see sotsiaalne ning rahvuspoliitiline vorm, kuhu oli surutud meie rahvas, on väike sellele sisule, mida mahutab rahva geenius, et on ainuke võimalik alternatiiv: kas purustada see võim või känguda vaimliselt, – sama Fr. Tuglas on sunnitud 1921. aasta sügisel tunnistama, et kultuurielu on kohutavalt alla käinud iseseis­vas Eestis. „Sarnane allaminek sünnib ajajärgul,” kirjutab ta (Tara­pita, nr. 1), „mil meie mitte üksi paigalseisu, vaid hiigla tõusu peak­sime ootama…   See teeb pohmelustunde mitmekordseks.”

Samas artiklis ta hindab ka kirjandust sotsiaaleetilisest seisu­kohast. Ta kirjutab: „On läinud ajad, mil unistasime esteetilisest väärtusest nagu riigist riigin. Ei, need on lahutamatult seot üldise kultuuritasapinna ja ühiskondliku seisukorraga.”

Ümberhinnang kirjanduses sotsiaaleetilise kallaku ning elule lähenemise suunas käib kogu rindel. „Tarapita” tunnistab erid soli­daarseks internatsionaalse kirjanikkude rühmaga „Clarte”, kuhu tol ajal olid koondunud: A. France, H. Barbusse, S. Lagerlöf, G. Bran-des, E. Key, B. Shaw, U. Sinclair, H. Wells ja teised.

Kuna ruum ei luba tsiteerimist, osutame ainult mõningaid kirju­tiste päälkirju, milles tunnustatakse uut kallakut. Nõnda leiame Tara­pita nr. 3 Fr. Tuglase „Kirjandus ja ühiskond”; nr. 4 Albert Kivika „Kiri noortele”, nr. 5 J. Barbaruse „Püüetest vaimlise internatsio­naali poole”, J, Kärneri „Kirjandus – kõlbus – isamaalsus”, nr. 6. Joh. Semperi „Teed ja tähised”, Joh. Barbaruse „Looming ja aeg” jne. Jaan Kärner on eriti ja pidevalt sõna võtnud sotsiaaleetilise ning eluläheduse kallaku üle eesti kirjanduses. Juhime tähelepanu ta teo­sele Lehed tuulde (1924), millesse on koondatud kirjandusteoreetilised ja kirjanduspoliitilised kirjutised, mille kohta autor eessõnas

ütleb, et „neid kõiki ühendab ometi autorile praegugi kallis põhi­mõte: kunst elu pärast”. Olgu siin vaid tähendatud, et juba 1915. a. kirjutatud artiklis „Eduard Wilde ja August Kitzberg” J. Kärner nõuab, et „kunst peab taas lähemale astuma tõelisusele” ja vähe all­pool (lk. 30): „Meie ei lepi enam ainult kirjanduse vormilise iluga. Nõuame kirjanikult ka elulist sisu, koguni kiindumist rahva tõu algupärra, raassi hinge.”

Tarapita jõudis 7. numbrini. Vahepääl, osalt samal ajal, ilmub kuus numbrit ajakirja Murrang B. Linde toimetusel.

Kuna senised üritused tunnustasid sotsiaaleetilist joont kirjan­duses, jättes parteilise kuuluvuse vabaks, siis Murrangu eessõna paneb ajakirjale kindlad raamid. B. Linde eessõnastab: „Murrangu kirjanduslik-kunstilise osa raamid tahaksime tõmmata võimalikult laia­piirilised, millesse mahuks kõik uuenduslik ja väärtuslik. Ka aja­kirja poliitiline ja ühiskondlik platvorm jätku mõtteavaldusele või­malikult avara liikumisvabaduse. See liikumisvabadus alaku Murrangu veergudel vähemalt sotsialismi programmminimumi nõuete enese kohta maksvakstunnistamisest, ulatades kuni ideelise kommu­nismi avaldusteni. Kindla rajajoone tahaksime ainult paremalt poolt tõmmata, algades tööerakonna pahema tiivaga.” Seda klassiteadlikku ajakirja toimetavad: G. Suits, P. Ruubel, B. Linde ja A. Alle.

A. 1922 on sotsiaaleetiline kallak eesti kirjanduses üldiselt kin­nitatud, nii teoreetiliselt, kui ka loominguliselt. Taganemine estetis­mist on sündinud täiel rindel.

Sellest kallakust annavad tunnistust ülalmainitud ajakirjad kui ka kirjanduslikud arvustised ja sõnavõtud ajalehtedes. Kallaku kir­janduslikuks tulemuseks on paratamatu lähenemine realiteedile, elule. G. Suitsu juures annab see kallak praktiliselt elluviiduna nõude Eesti töövabariigi järele ning võitluse selle elluviimise eest (kirj. 1917). Tuglas, kes unistas estetismist, millel on küllalt omadusi, et reli­giooniks saada (Marginaalia, lk. 20), annab Tarapitas ja mujal alla eetilis-sotsiaalsele.   Ta kirjutab «Päevaküsimustes” (1919-1921) :

„Eesti kirjandus elab praegu läbi suuremat kriisi kui kunagi varem. Kõik need ideed ja tõekspided, mis pärandas lähem minevik, on lõpuni kasutet, ümber hinnat ja kõrvale jäet. Estetism, vormikultus, keeleuuendus, krii­tiline ümberhindamine – kõiges selles ei näe ükski kirjanik enam oma tegevuse parimat sihti./   (Kirjanduslik päevaraamat, lk. 97).

Joh. Semper kinnitab Tarapitas, et kirjeldatav aeg nõuab eeti­list talutajat.

Kuna Tarapita aja päärõhu pani internatsionaalsele vaimule, rõhutati teiselt poolt, et kõige selle juures ei tule unustada rahvus­likku ühtekuuluvust, et paratamatu klassideks-jagunemise juures, nagu seda kuulutas Murrang, ei tohi minna kaduma rahvuslik ühte­kuuluvus. A. Gailit kirjutab pikemas artiklis „Tänapäev” (Päeva­leht, 1922, nr. 61) muu seas järgmist:

„Eilne looming ei rahulda meid enam, eilased loosungid on öö jooksul vananenud, seepärast ka meie vaikimine ja produktsiooniahtrus. Oleme kaota­nud sideme rahvaga ning tänapäevaga, võõrdunud elust ning jäänud võõraks iseenesele. Mujal on täägid ainult selleks, et kaitseda oma kultuuri, meil on enne täägid ja kultuur… aga sedagi rahvast tuleb armastusega vastu võtta, sest viha ei vii kaugele ning armastuseta pole võimalik looming. – Meil on harjumuseks saanud näha ainult negatiivseid külgi.”

Samuti käsitatakse eesti kirjanduse väljavaateid artiklis „Meie kirjanduslik homme ja ülehomme” (Päevaleht, nr. 89, 1922, H. Vis­napuu) :

„See kirjandus (eesti) peab seisma Euroopa kirjanduskultuuri tasapin­nal ning andma oma üksikteostes kangelasi, kes olles omalt laadilt eestlased, seisaks tugevasti oma maastiku keskel, oma oludes, kuid väljendak­sid seejuures üldinimlikku, nagu seda on Dostojevski ja Ibseni kangelased. See kirjandus peab avama Eesti kirjanduse suurprobleemid, mis on tingitud raassist. See kirjandus peab lõpuks andma üheskoos teiste kunstidega Eestile ta lõpliku iseseisvuse ja vabaduse. On saabunud tundmus, et tuleb aru anda kõigest ja kõikide eest, on saabunud teadmine, et tuleb kanda vastutust kõi­kide tegude eest, on saanud selgeks, et kirjanik on oma rahva parema osa südametunnistus. Samuti kui suur sotsiaalne häda ja ümberlükk on kiskunud meie kirjanikud oma mina vallast, nõnda on seda teinud teiselt poolt meie rahvuslik võitlus, meie iseseisvuse ning vabaduse sõda. Enesesse uppunud kirjandus­likule sugupõlvele said selgeks jälle kaks suurt unustatud tõde: esiteks, et kirjanik on i n i m e n e teiste omasuguste keskel, ning teiseks, et ta on eestlane.”

Ühes nende kõikide ülaltoodud tunnetamistega koos sündisid teosed: Kõik on kokku unenägu, Verivalla, Katastroofid, Vahekorrad, Rütmid, Carmina barbata, Roosikrants, Ajalaulud, Talihari ja teised.

Ideeline kallak oli tõsiasjaks saanud.  Vorm kasvas sellega ühes.

5

„Alles Gescheite ist schon gedacht worden, man muss nur versuchen, es noch einmal zu denken”. Aastate 1917-1922 vahemaal sün­dinud sotsiaaleetiline kallak – see ei ole tolles järgus loovate kirja­nikkude leiutis. Need traditsioonid on omased eesti kirjandusele. Tolle ajastu loovad kirjanikud on ausalt otsides ja kannatades jõudumööda uutes oludes pingutanud veel kord uuesti mõelda sotsiaalselt rõhutud inimese ning rahva saatuse üle. Tulemused on ajas kätte­saadavad. Jääb soovida, et lisanduvad kirjanduslikud jõud muutuvas ajas ja oludes eesti kirjanduse põhiprobleemide üle ikka jälle uuesti järele mõtleksid ja neid järele katsuksid. Siis vahest kaoksid nähted nagu see, et aastakümme vanemale kirjandusele omistatakse olematud patud indvidualistlik-esteetilises eluvõõruses ning sotsiaaleetilise elukäsituse hülgamises.

Orbiidi ja Põhjakaare teoreetiliste taotluste kõrvaleseadmine 1917-1922 vahemikul toimunud uuele kallakule eesti kirjanduses näi­tab meile selgesti, kus peituvad eluläheduse juured ja, et toimunud uus kallak rõõmustaval kombel laieneb ning süveneb, saades uusi lisajõude kirjanduslikus loomingus.

Loomulikult tõuseb lõpuks küsimus meie kirjanduse tulevaist kallakuist. Sotsiaal-eetiline kallak, arenedes viimsete konsekventsi­deni, võib anda puhtklassivõitlusele rajatud kirjanduse, nagu seda on üritamas „Aktsiooni” rühm. See oleks üks kõrvalkallak. Teine kõrvalkallak, mille eeldused leiduvad ajas, saab paratamatuks, kui kir­janduses sotsiaaleetilise mentaliteedi juures hakataks rõhutama rah­vuslikku ühtekuuluvuse ning ülesehituslikku momenti, mis klassi­võitluse ajajärgus võib minna kaduma. Need on kaks käidavat, ajali­selt õigustatud teed. Suure rahvusliku kirjaniku ülesandeks jääb leida süntees nende kahe tee vahel.

Henrik Visnapuu

II osa Loomingust nr. 8/1933

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share