Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Esimeseks tähtsamaks eestikeelsete raamatute kogujaks ja säili­tajaks ning eraraamatukogu omajaks tuleb pidada Johann Heinrich Rosenplänterit (1782-1846), tuntud estofiili ja innukat eesti vaimse kultuuri, teaduse ja kirjanduse pioneeri läinud sajandi esime­sel poolel. Eestikeelseid raamatuid on olnud suuremal arvul küll ka teistegi eestisõbralistel meestel, nagu Liivimaa kindralsuperintendent K. G. Sonntagil (1765-1827), kindralsuperintendent dr. K. E. Bergil (1773-1833), seminari inspektoril ja Tartu Ülikooli eesti keele lektor D. H. Jürgensonil (1804-1841) j. t, kuid viimased ei kogunud kava­kindlalt ja nende kogud ei kujunenud niivõrd ulatuslikuks, et väärik­sid erilist esiletõstmist ja tähelepanu.

Rosenplänteri eestikeelse eraraamatukogu üle saame teateid tema enda Beitrage’dest. Selle viimases, s. o. 20. numbris toob ta oma ko­gus leiduvate eestikeelsete raamatute, ühtlasi aga ka kõigi temale teadaolevate eestikeelsete teoste, trükiste ja käsikirjade nimestiku, liigitades neid hoopis omapärase süsteemi järgi järgmiselt: 1. Piiblid ja testamendid; 2. Piiblilood; 3. Piiblit ja Piibliseltsi puutuvad teo­sed ; 4. Lauluraamatud ja vaimulikud laulud; 5. Katekismused; 6. Palvused ja palvusraamatud; 7. Jutlused ja juhukõned; 8. Teised kosutuskirjutised; 9. Kooli- ja noorsooteosed; 10. Arvutuskunst; 11. Pedagoogika; 12. Grammatikad, sõnaraamatud ja kirjutised keele üle; 13. Seadusraamatud ja määrused; 14. Inimeste haigused; 15. Sünnitus­abi; 16. Kaitserõuged; 17. Menetlused äkiliste surmajuhtumite puhul; 18. Loomatervishoid; 19. Kokaraamatud; 20. Majanduslikku olundit puutuvad kirjutised; 21. Botaanika; 22. Kalendrid; 23. Ajakirjad; 24. Elulood; 25. Luuletused; 26. Näidendid ja 27. Segakirjutised.

Selles oma raamatukogu ebakohases klassifitseerimisviisis on nähtavasti Rosenplänter isegi teadlik, kui ta ütleb: „Mis nüüd puu­tub kõigi teoste klassifitseerimisse, siis on võimalik, et seda saab teisiti ja paremini teostada, seepärast kasutan iga ettepanekut pa­randamiseks heameelega.”

Kokku leidub ta kogus 166 trükiteost, kaasa arvatud ka kalendrid ja ajakirjade resp. ajalehtede aastakäigud, samuti teoste kõik trükid, ja 62 käsikirjalist teost, kõik kokku 228 teost. Nende hulgas esine­vad muuseas ka sellised tänapäev väga haruldased raamatud, nagu tallinnakeelne Uus Testament 1715, Stahli Kodu- ja käsiraamat 1632, kõik vanemad grammatikad, välja arvatud J. Hornungi oma,  enamik 17. sajandis eestikeelsete juhulaulude kogusid jne. Puudub aga ka hulk tähtsamaid haruldusi, nagu tartukeelne Vastse Testamendi esi­mene trükk 1686, esimene lauluraamat 1656, isegi Piibli esimene trükk, Hansu ja Mardi jut jne. Need ja mitmed teisedki puuduvad raama­tud tema kogus olid juba tol ajalgi nähtavasti raskesti hangitavad. See on arusaadav. Kuid teatava määrani arusaamatuks jääb mitmete hoopis hilisemate teoste puudumine tema kogus, mis alles 20-40 aasta eest olid ilmunud, nagu J. M. Hehni Jutto nink Möisto könne 1778, F. W. Willmanni Juttud ja Moistatussed 1782, ja Tartoma rahva Näddali-Leht 1806 jne.

Koguma on hakanud Rosenplänter nähtavasti juba sellest ajast, kui ta läks Pärnu kirikuõpetajaks (1809).

Oma kogus leiduvate ja üldse eestikeelsete raamatute nimestiku avaldamisega oma ajakirjas, nagu ta ise tähendab, taotleb ta järgmisi sihte: 1. et teateid selle kohta anda, mis eesti keeles on kirjutatud ja trükitud; 2. et võimalust anda mõnesuguste paranduste ja täienduste tegemiseks ja 3. et oma eestikeelsete raamatute ja käsikirjade kogu täiendada ja rikastada.

Pöördudes lugejate poole küsimustega oma nimekirja lõpus, taot­les ta endale hankida teateid eriti temale tundmata ja tema kogus puu­duvate eestikeelsete raamatute ja käsikirjade kohta, samuti hankida ka raamatuid endid. Tema lõppeesmärgiks aga oli koostada täielikku ülevaadet ja nimestikku sellest, mis kunagi eesti keeles on kirjutatud ja ilmunud olgu siis käsi- või trükikirjas. Eestikeelsete raamatute nimestiku koostamist algas ta juba ammu enne selle avaldamist Beiträge’des, sest a. 1827 kõneleb sellest ka kindralsuperintendent Sonntag ajakirjas Ostsee-Provinzen-Biatt’i lisas, juhtides tähelepanu Rosenplänteri suurele bibliograafilisele teosele Bibliotheca esthonica. Seda täiendas viimane alatasa nii vanade raamatutega kui uute ilmu­vate teostega kuni 1844. a. Nimestik on säilinud käsikirjas ja seda hoitakse alal Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogus (praegu on see depo­neeritud Tartu Ülikooli raamatukogusse).

Kõigist puudustest hoolimata oli Rosenplänteri eestikeelsete raa­matute nimestik ja teoste kogu oma aja kohta kõige täielikum ja teised jäid sellest kaugele maha.

Pärast Rosenplänteri surma jäi raamatukogu pärijate valdusse. Viimaseil oli küllalt arusaamist sellest, et mitte lasta laiali valguda ja kaduma minna kadunu määratu tähtsusega vaimset pärandit ja elu­tööd. Rosenplänteri raamatukogu pidasid silmas mitmed teaduslikud organisatsioonid. Kõigepealt huvitus sellest Soome Kirjanduse Selts, katsudes seda endale hankida. Pärijail ei olnud põhimõtteliselt midagi selle vastu. Kuid Soome Kirjanduse Selts tõmbus oma kavat­sustest tagasi, loobudes Õpetatud Eesti Seltsi kasuks, sest ka see tahtis kogu endale saada.

Juba Rosenplänteri surma puhul näikse Õpetatud Eesti Selts sel­lest raamatukogust olevat huvitatud. Seltsi aastaaruandes mälestatakse Rosenplänterit kui suurt töömeest, uurijat ja kogujat eesti keele ja kirjanduse alal ja kui seltsi auliiget, märkides, et ta kuni viimase silmapilguni oli tegev eesti keele ja kirjanduse uurimustes.  Ühtlasi avaldatakse tungivat soovi, et tema keeleteaduslikud uurimused ja tähelepandav raamatukogu, mis sisaldab hulga eestikeelseid trükiseid ja käsikirju, ei läheks teadusele kaduma. Õpetatud Eesti Seltsi soov teostubki ja Rosenplänteri raamatukogu, nagu ka kindralsuperintendent Bergi ja seminari inspektor Jürgensoni omadki, saavad Seltsi omanduseks. Seltsi aruanne a. 1858 lausub sel puhul, et J. H. Rosen­plänteri tähelepandav eestikeelsete trükiste ja manuskriptide kogu on ostetud Seltsile ja maksetud selle eest 150 rubla hõbedat; edasi lausu­takse, et seega omab Selts nüüd kõik eestikeelsed grammatikad, alates Stahlist ja Gutslaffist, millised võib-olla ainult ühes eksemplaris siin maal leiduvadki, siis haruldaseks muutunud lauluraamatu a. 1695, kolm köidet praost O. W. Masingu kirju Rosenplänterile, mis puudutavad eesti grammatikat ja kirjandust, tartueestikeelse piibli tõlke katked, H. Stahli Käsi- ja koduraamatu eksemplari, mis on annetatud maa­nõunik Otto von Uexküllile autori enda käega kirjutatud pühendu­sega, eestikeelsed kalendrid, mis Tallinnas Lindforsi juures ilmunud alates 1771, materjalid saksa-eesti sõnaraamatu jaoks ja ülevaate tallinnakeelsetest ja kirikus tarvitusel olevatest Luteri katekismuse mitmesugustest väljaannetest. Kõik kokku on Õpetatud Eesti Selts omandanud Rosenplänteri kogust 407 numbrit teoseid ja käsikirju. Siit näeme, et ta kogu oli ajavahemikul alates 1832 kuni 1846 ligi poole suuremaks kasvanud.

Samuti nagu Rosenpläntergi oli pisut hiljemini Mart Jür­gens innukas ja süstemaatiline eestikeelsete raamatute koguja, bibliofiil ja oma aja kohta võrdlemisi täielise eestikeelse eraraamatu­kogu omanik. Temal ei ole nii suurt haridust kui Rosenplänteril ega ka viimase teaduslikku eruditsiooni, kuid seda kirglikumalt asub ta eestikeelsete raamatute kogumisele, tehes seda oma elu mõtteks ja ülesandeks. Selle innu raamatute vastu on ta nähtavasti pärinud Rosenplänterilt, kellega oli viimase surmani lähemas kokkupuutu­mises.

M. Jürgens sündis Pärnus a. 1820 kehva töölise pojana. Õppis Rosenplänteri poolt asutatud eesti õppekeelega algkoolis. Rohkem kooliharidust ta ei saanudki kehva majandusliku olukorra tõttu. Siis läks ta käsitööliseks õppima, pühendades end raamatuköitja elukut­sele, millist ametit ta pidas Pärnus elulõpuni (1874).

Millal ta raamatute kogumist algas, ei ole täpselt teada. Võiks arvata, et juba 40. aastate alguses, mil andus köitmistööle. Varasele kogumisele vihjab ka M. Kampmann, kui ta väidab, et juba maast madalast on Jürgens saanud raamatute sõbraks. Kuid Jürgens tõendab ise 1869. a. alguses, et ta kogumist on alanud 16 aastat tagasi, s. o. 1853. M. J. Eiseni väide, et ta kogumist veel hiljemini on alanud, nimelt 1856, ei pea paika. Sest juba a. 1857. andis ta välja oma raa­matukogu esimese kataloogi 80 köite kohta, kokkuköidetud raamatute ja brošüüride tiitleid aga oli 318. Ühe aastaga ei oleks ta suutnud niipalju koguda, küsitav isegi, kas nelja aastaga. A. 1856 võis tema kogu küll avalikkuse ees teatavaks saada, kuid kogumist algas ta kindlasti varemini, vähemalt 50. aastate alguses, nagu ta ise väidab.

Raamatute hankimisega oma kogule nägi Jürgens palju vaeva ja kandis suuri kulusid, mis tal seda raskem oli, et ta elukutse ei võimal­danud kuigi palju sissetulekuid ja et tal oli toita suur perekond, naine ja viis last.

Juba oma esimeses kataloogis a. 1857 pöördus ta rahva poole ja palus, et talle saadetaks teateid eestikeelsete raamatute üle ja et neid toodaks või saadetaks ta kogu täienduseks. Kui palju see üleskutse vastukaja leidis ja kuipalju ta seetõttu lisa sai oma raamatukogule, pole teada. Arvatavasti mitte palju, sest arusaamine rahva seas sellise kogumise tähtsusest ei võinud olla suur, küll aga võis see äratada kadedust ja ebakohast tõlgitsemist, nagu tähendab Lorenzonn ajalehes Perno Postimees Jürgensi surma puhul (1874, nr. 5).

Vanemate raamatute hankimise eesmärgiga on Jürgens tihti maal talust tallu käinud, neid ostnud või uute vastu vahetanud. Sel puhul tuli tal võidelda igasuguse rumaluse ja umbusuga.

Oma teises kataloogis a. 1863 kõneleb ta ise:

„Üht Eesti kele „Ramatokoggo” assutada, on tõeste üks raske ette vötminne! – Ja raskem veel kui mönni Eestlanne jõuaks sedda uskuda. – Otsi esmalt nende ramatute nimmed ülles, mis kahhe kolme saea aasta eest on trükkitud hakka siis veel neid vanna rissusid kokko otsima – mis Eestlassed narruks ja räbbalaks rebbinud!

Minne küssi sa Eestlaste kääst vanna ramatuid: küll sa siis kuled mis laulo nad sulle laulvad! – „Neil olla küllalt neid, jubba issa issast, ja kes teab vanna katko põlvest sadik kokko korjatud; kirstud ja kappid veddeleda täis?” Agga hakka neilt küsima, et nad omma kidetud ramatute hulka peaksid sulle näitama: Ota senni, kui paljo sa neist nähhä saad! – Nad otsivad ja otsivad et silmad kirjuks jävad -mis sealt silmadega võtta kus kattega poile pandud: – Lapsed olla paljo katki kiskunud, ja mönned küllase luggeda antud; ja kes teab kus nad kõik janud.” – Vaatke, sõbrad, kui raske on Eesti kele „Ramatokoggo” assutada?! Siiski ollen minna ommeti Jummala abbiga, ilma kelleta meie middagi ei või ette võtta, üht veikest Eesti kele „Ramatokoggo” assuta-nud, kus jubba tännine liggi 600 isse seltsi ramatud, ja 170 vannu kalendrid Bibliotekis seisvad – kõik ühte modi pokitud, nagu soltatid ühhes mundres.”

Samuti on Jürgens suuliselt M. J. Eisenile kõnelnud raskustest oma raamatukogu täiendamisel.

Oma kogu korrashoiu eest kandis Jürgens suure armastusega hoolt. Raamatuköitjana hoolitses ta eriti raamatute välimuse eest. – Need olid maitsekalt köidetud, seljatagused nahka asetatud, millele enamikult oli trükitud kuldtähtedega nimi. Katkised ja lagunenud raamatud paikas ta suure osavusega ära, nii et need terved oleksid ja korralikud välja näeksid. Defektseid ja puudulikke raamatuid püüdis ta võimaluse korral täiendada, saades tihti nii kahest või isegi kolmest puudulikust ühe täieliku eksemplari. Seepärast ei põlanud ta tihti dublettegi, kui neid saada oli, olgugi defektseid. Tõsise bibliofiilina taotles ta, et raamatud oleksid terved ja täielikud.

Rosenplänteri eeskujul kogus Jürgens ka igasuguseid käsikirju nii vanemast kui uuemast ajast, millel aga vähegi väärtust oli, eriti kogus ta seesuguseid, mille trükkimiseks omaaegne tsensor luba ei olnud andnud.

Kataloogigi oma raamatukogule on ta Rosenplänteri eeskujul koostanud ja trükkida lasknud, nähtavasti sama eesmärgiga, mis viima­negi. Katalooge on tal ilmunud kaks, nagu eelpool mainitud. Esi­mene ilmus a. 1857, nimega M. Jürgensi Ramatute nimmekirri ehk Katalog, sisaldades 38 Ihk. Selles on loendatud tema raamatukogus leiduvad 80 köidet 318 teosega, õigemini tiitliga. Teine tunduvalt suurem ja täielikum kataloog ilmus 1864. a. nime all M. Jürgensi Ramatute nimmekirri, ehk Katalog ülle kõige Eesti kele ramatute, mis aastal 1553 künni 1863-aastani on välja antud, Tarto Eestikele Öppetud seltsi auuks välja antud. Selle nimestiku järgi leidub Jür­gensi kogus juba 600 raamatut ja 170 kalendrit, kokku 770 teost; seega on ta raamatukogusse 7 aasta jooksul juure tulnud 452 teost, mis teeb läbisegi 65 teost aasta kohta. Kuna ta kõigi eesti keeles ilmunud raamatute arvu 700-le rehkendab ja kalendrite arvu 288-le, siis arvab ta enesel puuduvat umbes 200 teost.

Oma viimasele kataloogile on ta juure liitnud kaks lisa. Esimeses lisas loendab ta need raamatud, mis ta teab ilmunud olevat, mis aga tema kogus puuduvad. Puuduvate seas esinevad muuseas ka sellised tähtsad eestikeelsed trükised, nagu J. Hornungi grammatika 1693, J. M. Hehni Jutto nink Möisto könne 1778, H. Stahli Leyen-Spiegel 1641, Tartoma rahva Näddali-Leht 1806, J. Rosenplänteri Lillekessed 1814 ja isegi F. R. Kreutzwaldi Kalewi poeg 1857-1861 jne.

Oma kataloogi teises lisas loendab ta Õpetatud Eesti Seltsi soovil autoreid, kes ja kuipalju keegi on eestikeelseid raamatuid kirjutanud. Ta nimetab tervelt 135 autorit. Lõpuks annab ta ülevaate sellest, kuidas eestikeelne raamat arvuliselt tõusutendentsi näitab.

Hiljemini Jürgens trükitud katalooge oma raamatukogu koos­seisu kohta enam ei avaldanud, küll aga hakkab ta igal aastal, alates 1860. a., ajakirjanduses aruandeid selle kohta tooma, millises ulatuses ta oma kogu uute teostega on täiendanud, esialgu Perno Postimehhes ja siis Eesti Postimehhes alates 1865. a. Need aruanded on omast kohast väga huvitavad kultuuriloolised dokumendid ja kujutavad meie raamatu ja raamatuturu arengut ja olundit ärkamisajal tabavate iseloo­mustustega. A. 1863. ütleb ta Perno Postimehhes näiteks muuseas järgmist:

„Enne ei tulnud 100. aastaga nipaljo ramatuid välja, kui nüüd kahhe aas­taga – aastast 1700-1800 ei tulnud ennam neid välja kui 94 ramatut! – Siin võime nüüd selgeste nähha, kui suur vahhe vanna ja meie põlve vahhel on olnud.”

Eesti Postimehhes a. 1866 ilmunud aruanne lausub 1865. a. saadud raamatute puhul:

„Ni paljo on jälle möda läinud aastal Pernu sõbra M. Jürgensi „ramatokoggo” suremaks sanud. – Need 63 ramatud maksvad 11 rubl. 62 kop. – Nüüd on temma ramatokoggo siitsadik jubba 702 ramatut, 183 kalendert, ja 8 Manus­kripti sureks sanud. Lähhab korda Eestimehhe kohta. Sest võiks mõnni mu Eestimees ka nattuke õppust võtta, kel lust ja hea tahtmine on.”

Kaevates raamatute vähese ilmumise üle 1871. aastal, lausub ta aruandes järgmist:

„Üht õnnerikkast aastat peame veel mällestama, mis meie Eesti kirjapõllul 1864 olli, kui meie kallis kirjavarra 67. ramatu peale tõusis, – nisuggust aastat ei sa minno kustuvad silmad mitte ennam näggema.” – Tähendades, et nüüd on tema kogus juba üle 1600 raamatu, kõneleb ta edasi: „Kui ma mitte omma kalkuni sabba ei tohhiks laiendada, siis võiksin tõega üttelda: et kellekil liht-labbasel Eestlasel põlle se tännin õnneks sanud, üht ni suurt ramato summa kokko sada, egga saagi kellegil ennam võimalik ollema, kuida sedda minnule õnneks on antud, kes ma ni läbbi ja läbbi lapse põlvest tõbbedega koormatud ollen ja tänna päevani tuikudes maailma tolmus rändanud! -“

Jürgensi surma puhul 1874. a. alul oli tema kogus raamatuid 1160, kalendreid 265, laululehti 290, kokku 1715 trükist, peale selle üle 45 manuskripti. – Need arvud kõnelevad ise enese eest. Suur kahju, et see kogu ei jäänud tükeldamata ja lõhkumata, nagu Eesti Postimees koguja surma puhul oli soovinud. Selle väärtusliku raamatukogu õige koht oleks olnud Eesti Kirjameeste Seltsis, kuid nähtavasti puudus selle juhtidel arusaamine kogu tähtsusest või ei olnud seltsil käepä­rast vastavaid summasid, olgugi et kadunu pärijad nõudsid selle eest kõigest 600 rubla. Ka Õpetatud Eesti Selts ei soovinud Jürgensi raamatukogu omandada, nähtavasti põhjusel, et tal endal olid need raamatud enamikus olemas. Seega jäi raamatukogu omaste valdusse. Need aga ei osanud seda täiel määral hinnata. Kui juba raamatuid oli osalt ära müüdud, omandas ülejäänud osa kirjastaja, kaupmees ja raamatute autor Friedrich Brandt 300 rubla eest, säilitas mõni aeg seda tervikuna, hakkas aga siis nähtavasti raha puudusel seda oma­korda realiseerima, müües raamatud kõik üksikult siin-seal laatadel maha. Nii hävines ainulaadne ja võrdlemisi täielik eestikeelsete raa­matute kogu, mille loomises ja koostamises oli nende koguja mää­ratut vaeva näinud ja kulu kannud.

Kolmanda eestikeelsete raamatute kogujana tuleks nimetada raa­matute kirjastajat ja tõlkijat, kirjastajat ja müüjat David Mart­soni. Kui kaks eelmist, Rosenplänter ja Jürgens, teotsesid Pärnus, siis elas ja tegeles Martson Tallinnas.

Ta sündis 1848. Saanud algkooli hariduse, hakkas temagi vara­kult raamatute vastu huvi tundma. Eraraamatukogu on ta enesele nähtavasti soetama hakanud M. Jürgensi eeskujul. Põdes kauemat aega tiisikust ja suri siis Tallinnas võrdlemisi noores eas a. 1892.

Omal ajal oli ta tuntud väärtuseta laadakirjanduse ja kahjuliku ning kahtlase sisuga kõmukirjanduse soetajana eesti keeles. Tema tõlgitud on näiteks sellised ärikirjanduse õied, nagu Rinaldo Rinaldini, Romano Sitsiliani, Morando Morandini jne. Kuid Martsoni kui biblofiili ja raamatutekogujat tuleb positiivselt hinnata.

Millal ta koguma hakkas, ei ole ligemalt teada, kuid nähtavasti õige noorelt. Sest juba a. 1871, mil ta on alles 23-aastane, teatab ta Eesti Postimehhes nr. 42, et kogub Jürgensi eeskujul raamatuid oma erakogu jaoks. Kõneldes sellest, et eesti keeles on vähe kasulikke ja tulusaid raamatuid ja et veel vähem on inimesi, kes raamatuid loevad ja nende vastu huvi tunnevad, jätkab ta:

„Muidugi teada, ei olla se iggamehhe assi ja on seks paljo korjamise vaeva, kullu ja ärravässimata kannatust tarvis. Uemaid ramatuid võib kül podidest leida, agga mis jubba 2-30 aasta eest trükkitud, on raske leida, veel raskem vannemaid. Ramato podid ei aita seal middagi, kui vaeva ei tahha võtta, neid innimeste käst korjada. Sellepärrast ollen minna ka jubba peale 500 raamatut kokko sanud ja ollen rõmus selle ülle.”

Martsoni raamatukogu oli kasvanud 1877. a. lõpuks umbes 1100 raamatuni. Tiitlite arvus jõudis ta 90. aastate alul 3000-ni, ületades seega Jürgensi raamatukogu teoste arvuga, mitte aga nende väär­tusega. Martsoni kogul ei olnud sisult kaugeltki seda kaalu, mis Jürgensi omal, sest et esimeses puudusid enamikult kõik vanemad ja haruldased teosed, selle asemel tegid arvulise ülekaalu suureks just viimaseil aastail suurel hulgal ilmunud kõmukirjanduslikud teosed, mida Martson ise palju produtseeris.

Milliseks kujunes Martsoni raamatukogu saatus pärast tema surma, selle kohta puuduvad lähemad teated. Arvatavasti realiseeriti seegi üksikute raamatute kaupa ja see on niiviisi hävinenud.

Need olid kolm tähtsamat eesti bibliofiili ja nende kogud kolm suuremat ja tervikulikumat eraraamatukogu läinud sajandil. Teot­sedes rahvusliku ärkamise tõukel ja kandel ning olles häälestatud selle vaimust ja mentaliteedist, on nemadki meie ärkamisaja tüüpili­semaid kujusid, igaüks eri ajavahemikul ja vastavalt sellele ka eri aja-meelestusega. Rosenplänter oli esiärkamisaja humaanne idealist, Jürgens ärkamisaja kõrglainetuse vaimustatud tulihing ja Martson järelärkamisaja ärikalduvustega epigoon.

Kellel oli ärkamisajal veel suurel arvul eestikeelseid raamatuid? Kolmest mehest esiärkamisajal oli jutt juba eelpool. Ärkamisaja kõrglainetuse ajast on teada kaks meest, kellel on olnud rohkemal arvul eestikeelseid raamatuid. Need on F. R. Kreutzwald ja J. Hurt, kuid nende erakogudes olid muukeelsed raamatud ülekaalus. Sajandi lõpu tegelasist omasid suuremaid eestikeelseid erakogusid A. Ruut, M. J. Eisen, M. Lipp ja V. Reiman. Eriti väärtuslik ja kavakindlalt sisus­tatud eraraamatukogu oli viimasel. Kahtlemata oli tol ajal teisigi eestikeelseid erakogusid, eriti koolmeistreil ja köstreil, kuid nende kohta puuduvad täpsemad andmed.

Jaan Roos

Loomingust nr. 10/1936