Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

– Teie olete vist Kassaris viibinud? ütleb Aino Kallas pärast seda, kui olime teineteist tervitanud.

– Jah, veetsin tollel kirjanduslikul saarel osa ühest suvest, vastan seekord küsija asemel kostjana.

– See oli üks neist vähestest suvedest, mil mind polnud Kassaris. Armastan seda saart. Olen seal veetnud mituteistkümmend suve. Saared on kujunenud minu saatuseks, nagu Saaremaa… Oli ju Inglismaagi saar.

Näen enese ees raskes, mustas sametkleidis Aino Kallast, kes äsja on tulnud ühelt õhtupoolikuselt seltskondlikult vastuvõtult. Ta on nüüdki väsimatu.   Sõbralik ja samal ajal suursugune hoiakus.

Räägime Kassari loodusest, elanikest ja merest, mis seal harva rahutult lainetab …

– Teil on õigus, ütleb Aino Kallas, seal on huvitav ümbrus. Kah­juks ma liikusin aga õige vähe. Isegi selline huvitav ühiskond nagu Hanikatsi saar oma tummade taluga jäi mul nägemata. Olude sunnil suvi kujunes mul ilukirjanduslikuks loomisajaks. Kassari väike suvila võimaldas mulle töötamist. Seal käis vähe inimesi, vähe võõraid. Lää­neranna saared on mulle andnud väga palju…

– Huvitav, et teie ainevald piirdub ainult Eesti, mitte Soome ajalooga?

– Aga see on ju üsna loomulik. Ma olin ju nii noor, kui tulin siia. Minu kirjanduslik ärkamine toimus alles Eestis. Olen väga tänulik siinseile rikkalikele materjalilademeile ainete eest. Kui ma ei oleks eesti aineid leidnud, siis ma tõesti ei tea, milline oleks võinud olla mu aineala. Peterburis elades ma isegi ei teadnud, et just need ained hakkavad mulle korra meeldima. Ütlesin ise kellelegi eesti kirjanikule, kes soovitas mulle ajaloolist ainevalda: „Ei, iialgi ei saa ma seda.”

Välise tõuke andis mulle õieti mu mehe onu Carl Allas, Saaremaal Karja koguduse köster, kellele juhtusin ühel suvel külla minema. Ta oli vaimukas ja tark vanahärra, kes oskas paeluda külalisi huvitavate lugudega teoorjuse päevist. Mitmed neist lookestest jäid mulle meelde mõlkuma ja leidsid hiljem kasutamist novellide kogus Mere tagant. See õhtupoolik Karja köstrimajas andis mulle tõuke, et hakkasin hiljem ise hankima aineid Eesti ajaloost.

– Ja teie pole katsedki teinud leida samaväärseid aineid Soome ajaloost?

– Usun, et mul oleks raskem tabada Soome mentaliteeti kui siinset. Siinne ajalugu on ju nii rikas igasugu sündmustest. Terved lademed väärtuslikke aineid. Neist ootavad veel paljud kasutajaid. Ajaloolisi teoseid võib ju kirjutada vägagi mitmelt seisukohalt, objek­tiivselt ja subjektiivselt, kuidas kellegi temperament käsib. Kõik meetodid on üheõiguslikud. Minule on aga ajaloolised teemad olnud ainult nagu kestaks, kuhu projetseerida oma hingelisi elamusi.

Mulle meenub, et üks mu häid tuttavaid – prof. Talvik – kinkis mulle oma dissertatsiooni leepra üle. Sealt leidsin mõned read, mis kirjeldasid Põhjasõja aegset katku Saaremaal. Sellest piisas, et ahvat­leda kirjutama, ja nõnda sündiski „Gerdruta Carponai”. Vast tunnete seda?

– Jah, pr. Kallas, kostan. Kuid teie suurem saareaineline teos Ungru krahvist pole senini veel avalikkuse ette ilmunud.

– Ja vist ei ilmugi. Olen aastaid seda ainet uurinud, kogunud kõik olemasolevad materjalid, lasknud omale arhiividest rea välja­kirjutusi teha, lugenud ta kohtuprotsessi aktigi, mis on iseenesest juba romaani paksune. Olen ka rääkinud lihtsate Reigi kaluritega, viibinud Pühalepas sealse hallpea köstri jutul… Te näete – siin laua laekais kõik see lebab. Olen küll kirjutanud mõned peatükid, kuid aine hakkab mulle vastu …

Oma uurimistöödega seoses olen aga teinud huvitavaid tähele­panekuid, kas või seda, et kogu Hiiumaa rahvas ei taha rääkida Ungru krahvi lugudest. Omal ajal oli see neile karmilt keelatud ja mulle tundub, et see on jäänud nende psüühisse püsima. Iseäranis rikkali­kuks allikaks osutus Reigis vana „metsasaks” Espenberg, hülge- ning luigekütt, kellega koos käisime otsimas Hiiu Ungru „tuletorni” aset Kõrgesaare tihnikuis.

Õieti see legend, mis ma Ungru krahvist kalameeste juttude põhjal üles ehitasin, on mul kaduma minemas. Kurb küll, kuid just nüüd, kui on kättesaadavad kõik arhiivid ja ma olen saanud rikkalikult, õieti ülirikkalikult lisamaterjale, see kõik tundub nagu ülearusena.. . Mõnigi osa tolle Ungern-Sternbergi elus on mulle liialt proosaliseks muutunud. Mind ei huvitanud niivõrd ajaloolised tõsiasjad, kuivõrd see dualism, mis valitses tolles inimeses. Ta kasvatati üles Niesky hernhuudi koloonias, oli vabamüürlane, Poola kuningas Stanislav Poniatowski sõber, vaimustus Inglismaa majanduslikust vabameelsusest, ehitas aga Hiiumaale kiriku, degenereerus seal, sai kapten Malmi tapjaks ja hiljem Siberisse mõistetuna ehitab sinnagi kiriku.

– Arvate, et materjalide üliküllus mõjub segavalt kirjanduslikku loomingusse?

– Nii see on… mulle tundub, et Ungru krahvi aine oleks sobivam mõnele mehele. Kuid just Hiiu Ungru legendi taga ajades leidsingi kõik need teised teemad, mis mulle üle aastakümne tööd andsid. Neilt aastatelt on pärit Barbara von Tisenhuseni, Reigi õpe­taja, Hundi mõrsja, Püha jõe kättemaksu ning Imant ja tema ema ained. Ungru krahvist kirjutamise aga olen ikka edasi ja edasi lükanud. Ta pole mulle enam legend.

Sel ajal, kui mina räägin, Aino Kallas nõjatub tugitooli, toetub kergelt ühele käele, jälgib oma partnerit pidevalt ja saadab teda vaevalt kuuldavalt ja – ja – ja-dega. Ja sul on tunne, et su sõnad resoneeruvad …

Taas räägib Aino Kallas:

– Olen aastaid enesega kaasas kandnud Russowi kroonikat, Russwurmi muinasjutte ja M. Körberi Ösel einst und jetzt. Nad on mulle tüh j aksammutamatud.

Mäletan, et Reigi õpetaja kirjutamise põhjustas umbes lehekülje pikkune elulooline märkus Pauckeri Eestimaa õpetajaid käsitlevas teoses, kus ka Reigi õpetajat Sempeliust mainitud. Selle raamatu sain Reigi tolleaegselt köstrilt, pärastiselt koolijuhatajalt Qwarn Strömilt. Kirjutasin siis Uppsalasse, Tallinnasse, et hankida lisaandmeid. Lõpuks alles Tartust minu mehe õemehe C. H. Niggoli kaudu sain paari leheküljelise käsikirja Jonas Kempe ja Catharina Wyckeni koh­tuprotsessi viimasest faasist. Oligi vist hea nõnda, et ma ei leidnud rohkem materjali. Andmete rohkus oleks mind seganud, sundinud kõhklema ja kaaluma.

– Kuid kui tahate kirjutada eestlastest kaugemas minevikus, siis annab just materjali nappus end valusalt tunda.

– Läti Hindrek, Hupel, Petri, ütleb Aino Kallas.

– Neist ei piisa.

– On ju Eesti ajalugu teisest rahvusest isikute kirjutatud… Tuleb rohkem aimata. Kuid kujutlege, kui hõlpus ja ühtlasi kui raske on neil tuleviku kirjanikel, kes hakkavad praegusest ajast arhiivide ja ajalehtede aastakäikude abil ajaloolist või ühiskondlikku romaani kirjutama…

Meie vestluses pole ühtki pausi ja üleminekudki ühelt ainelt teisele toimuvad märkamatult. Kuid lausete vahel, milliseid Aino Kallas vormib vilumuse ja tasakaalukusega, kuigi ütleb, et sel juhtu­mil, kui keegi neid üles kirjutaks, ei saaks ta sõnastada ühtki trüki­valmis lauset, jääb mulle kiirelt haaratuna just nagu nõelapistete kaudu silmi ta töötuba. Siin on biedermeierlik sekretär, millel Hel­singin Sanomate number, siis vaas, mille stiili täpseks määratlemiseks ma ei ole kompetentne, rikkalikult vaipu, rohkete patjadega diivan, seintel portreesid ja Aino ning Oskar Kallase reljeefid… Ja üsna kroonlühtri all laual püüavad pilgu kirjanduslikud uudised: Mait Metsanurga Mägisten nuori päällikkö, Tuglase Kriitika VII, Jean Untermeyeri Winged Child. Nagu Aino Kallases eneses, nõnda on ka ta laual kolme natsiooni vaimu maailma puutepunkt.

Samal ajal Aino Kallas räägib:

– Kas teile pole tundunud, et on raske kirjutada elavaist inime­sist tõtt, anda neist pilti?

– On … eriti siis, kui nad on enesest ülikõrges arvamuses …

– Usun, et see on peagu võimatu, jätkab Aino Kallas. Ka siis, kui inimesed oleksid kõige otsekohesemadki, nad ei tea ju isegi tõtt – kõige vähem veel   iseenesest.   Soomes  on   kirjutatud  biograafiaid Koskenniemist ja praegu Sillanpääst… Minu arvates on see liiga vara. Ka surnute kohta, kellest meid juba lahutab distants, on raske anda tõetruud kujutlust nende õigest olemusest.

– Kuid anda pilti isikust antud momendil teise inimese prisma läbi vaadatuna – see peaks ju võimalik olema?

– Muidugi. Kas see aga osutub õigeks, väidab Aino Kallas ja lisab mõttepausi järele: mida rikkam inimene, mida mitmepalgelisem ta isiksus, seda rohkemate prismade läbi on ta vaadeldav.

– Ei saagi igakord tõtt öelda. On selliseid ajajärke, mil ei soo­vita, et ebajumalaid pjedestaalilt alla tõugatakse, segan kõnelusse.

– Pieteedist kaasinimeste ning antud suhete ning vahekordade vastu tuleb tõesti paljudestki asjadest vaikida. On ka õige, et rahvale peavad jääma teatud ebajumalad, kellesse ta usub. Inimestele on vaja legende.

On luuletaja saatusi, kelle ümber tekib iseäraline oreool. Oma varajase, enneaegse surmaga tasuvad nad pärastise surematuse – nii Byron, nii Shelly. Tekib legend… Ka Koidula traagilisel Kroon­linna asumisel on määrav tähtsus selle eesti esimese naispoeedi mäles­tuse säilimisel…

– Mõnigi ei vääraks oma nime head kõla, kui oleks osanud õige­aegselt surra … märgin omalt poolt.

– Nagu näete, et saada surematuks, on poeedile tarvilik traagiline lõpp, muheleb Aino Kallas.

–  Jaan Oks? ütlen.

– No jaa … Jaan Oks … Et Koidula küsimus äratab veel rahvas kirgi, et tuntakse tarvet tema saatuse uurimiseks ja et tema üle vaieldakse – see kõik tõendab: Koidula pole veel surnud, talle ei saa veel kohta muuseumi määrata. Neid on vähe, kellele viiekümne aasta pärast langeb osaks selline õnn.

– Huvi traagilisuse vastu võib väga kergesti võtta sentimentaalse kõrvalmaigu, nagu see väljendus Koidula tütarde puhul. Ons seda vaja?

– Ma ei ole näinud Koidula nooremat tütart, ütleb Aino Kallas. Mul on temalt vaid kiri. Kindlasti üks erakordne isiksus, kellel pole tugevamaid sidemeid ühegi maa ega rahvusega. Et aga temale võimal­dataks äraelamine, see – mõtlen – on eesti rahva kohus. Teda oleks aga ülekohtune sellepärast maaga siduda. Talle peaks jäetama või­malus kasutada oma pensioni, kus ta ise tahab. See, mis antakse, on ju Koidula pärast. Tema järeltulijad saavad selle, mida ta ise igal juhtumil oleks eesti rahvalt saanud.

. . . Kuulen tänavalt autode lühikesi signaale, mööduva trammi undamist, arvan nägevat isegi läbi paksude kardinate neid siniseid sädemeid, mida tekitab lülitaja elektriliini jatkukohtadel… siis aga jääb mulle silmapaari ette Metsanurga romaani soomekeelse tõlke kaanel sõna – „Gummerus”. Pöördun vastava küsimusega Aino Kal­lase poole.

– See on Jyväskyläs asuv kirjastus. Kahjuks Soome suuremad kirjastused on eesti raamatute avaldamise vastu jahedad. Soomes loetakse võrdlemisi vähe eesti kirjandust. Olen omal ajal tõlkinud Tuglase Saatuse. Ma pole küsinud, kui palju on neid veel laos alles, kuid arvan, et rohkesti. Soomes nagu ei taheta uskuda, ei suudeta mõista, et Eesti on ülikiiresti läbistanud need arenguastmed, mis Soome pikkamisi sooritas. Eestlased on tõendanud oma kuuluvust andekate rahvaste perre …

– Mitte ainult seda, proua Kallas. Krahv Keyserling ütleb, et turaanlased – nende hulgas ka soomlased ja eestlased, on väljavalitud härrasrahvas! Aga neid härrasmehi kipub meil nagu väheseks jääma…

Aino Kallas jätkab oma mõtet:

– On siiski imestamisväärt, kui ruttu on siin ehitatud kultuuri aluspõhi…

– See pind on aga õhuke. On ju Eestis enamikus tegemist esi­mese haritlasgeneratsiooniga.

– Arvan, väidab Aino Kallas elavnedes, et just esimene põlv toobki enesega värskust, mitmekesiseid ande.

– Mulle on nii südamelähedane eesti kirjanduse viimine Soome, läheb Aino Kallas tagasi meie endise teema juurde. Eesti kirjandus on tõesti rikas. Olen veendunud, et soomlaste suhtumine pikkamisi muutub. See võtab aga aega. Vanem generatsioon kaob, tuleb uus ja toob enesega uusi vaateid.

– Võib-olla on soomlase ja eestlase kirjanduslikus maitses erinevusi?

– See ei tohiks olla mõõduandev. Täiendab ju eesti kirjandus Soome oma just sellega, mis seal puudub. On tõsi, et ikka kuuluvad enammeeldivate liiki eksootilised ained – erutab ju kujutlust roh­kem see, mis kaugel ja tundmatu.

– Eesti noorusele on hoolimata vastupidistest väidetest ja kõne­lustest sõpruse jahenemise üle – ikkagi hingelähedasim soomlane. Seda vahekorda ei suuda ükski teine naaber asendada.

– Ka Soomes on murrangu märke. Käesoleval kuul otsustati lõplikult ulatusliku Eesti luule antoloogia väljaandmine, kusjuures valik tehakse Eestis. Antoloogia toimetajaks saab tuntud Eesti sõber ja Eesti tundja dr. Elsa Enäjärvi-Haavio, tõlkijaks soome noore põlve parimad nimed, lisaks nendele Otto Manninen. Kogu ettevõte on mõeldud kõigepealt Soome noore luuletajate põlve käesirutusena Eestile. Tõlkimisele tulevad vanematest luuletajatest üksikud näited, peamiselt aga uued poeedid. Ja Kalevipojagi tõlkimiseks on vaja­likud summad olemas. Luule antoloogia iseenesest kuulub kitsale lugejaskonnale, kuid see teos on vajalik. Pealegi Eesti luuletajad kuni viimaste esindajateni on loonud nii palju väärtuslikku, Euroopa tasemele ulatavat.

– Oleks ka rumal, kui Eesti ja Soome teineteisest kaugeneksid. Meil on seni ainult teie isikus Soome-Eesti ühiskirjanik, nüüd on proua Vuolijoki omalt poolt eestlasena tunginud Soome hinge…

– Hella Vuolijoki oli üks mu esimesi tutvusi Tartus, kostab Aino Kallas koos naeratusega.

Taas meie jutulõng käändub Eesti ja Soome suhetele ning Aino Kallas meenutab neid mõtteid, mis temas on tekitanud mõlema vennas­rahva rööbiti areng aegade jooksul.

– 70-dais aastais liikusid mõtted, et Eestile ja Soomele tuleks luua ühine kirjakeel. Mõlemad rahvused oleksid palju võitnud selle kavatsuse teostamisel.

– On ju eesti paljude uute sõnade algtüved Soomest?

– Neid on loodud mõlemal poolel, kuid väga sageli eritüvedest ja eri tähenduses. Mulle meenub praegu, kuidas mu mehe vend Rudolf Kallas lõi sõna „voorus”. Tal oli vaja seda mõistet tähistavat väljendust. Ta võttis lihtsalt aluseks sõna „noorus” ja hakkas siis alfabeedist otsima uut sobivat tähte. V-täht meeldis talle kõige enam ja nõnda sündiski „voorus”. Nüüd on kahjuks need võimalused möö­das, mõlemad keeled on läinud juba liialt eri rada.

– Eri rada küll, ent kui soome ja eesti tudengist hõimuvelled kokku saavad, siis areneb nn. heimo keele abil nende vahel õige ladus jutt. Samuti saab rannarahvaski õppimatult teineteise keelest jagu.

– Teineteise keele mõistmist tuleks minu arvates teadlikult süvendada. Mõlema maa noorus peaks maastmadalast õppima nii palju teise igapäevast keelt, et ta oskaks lugeda. Ja see võtaks umbes ainult ühe kuu aega! Siis leviks teineteise mõistmine trükitähe kaudu ilma kunstliku abita. Kuid mulle ei anna siiski rahu mõte, et oli aeg, kus oleks vast osutunud võimalikuks luua mõlemale vennasrahvale ühist ehk lähedat kirjakeelt. ..

– Millest arvate selle tingitud olevat, et tervest reast Põhja­maade rahvaste ühisüritusist Eesti nagu mingil põhjusel tikub eemale jääma?

– Mõtlete siin viimast põhjamaade kirjanike kongressi? küsib Aino Kallas.

– Ka seda.

– Vabariigi algaastail olin isiklikult – küll soomlasena – koos Eesti esindaja Gustav Suitsuga ühel sellisel kongressil Kopenhagenis. Möödunud aastane kongress Soomes oleks pakkunud Eestile tõesti hea võimaluse. Mingisuguste arusaamatuste pärast ei tulnud sellest aga siiski midagi välja. Kahju!

– Lugesin kusagilt, et osa teie töid on rootsi keeles ilmumas? algasin uut teemat.

– Jaa, paari kuu jooksul. Rootsis on praegu suur huvi tõus naaberrahvaste vaimumaailma suhtes.

– Missuguses suunas nüüd peale Mare ja ta poega areneb teie looming?

– Novembris ja detsembris pole ma kunagi olnud ilukirjandusli­kult tegev. Talvel ma ei saa töötada. Olen neil kuil n. ö. talveunes.

Ühtlasi mulle meenub Kassarist Aino Kallase „kõrkjakatusega maja” korraldajalt eidekeselt kuuldud lugu, et proua töötab igapäev järjekindlalt 4-5 tundi. Ta lukustab enese töötuppa, kuhu ei pääse segama ükski inimene.

– Ma kirjutan nüüdsest peale draamasid, lausub Aino Kallas.

– See on ka kõrgeim vorm sõnakunstis…

– Ühtlasi ka raskeim vorm. See nõuab arhitektoonilist ehitust ja arvestamist paljude kõrvalteguritega, mis muude kirjandusliikide juures ei kerki nii teravalt esiplaanile. Kuid draamakirjanik on teis­tega võrreldes alati õnnelikumas seisukorras. Ta peaks eneserahuldu­seks saama enam, sest tema loodud kujudega sünnib see ime, et need ärkavad ellu, tulevad raamatukaante vahelt välja, kõnnivad, astuvad su ette ja kõnelevad. Milline suurepärane elamus autorile. Sellist ela­must ei saada kunagi romaani ega novelli luues …

– Kui tohib küsida, katkestan lause, kus teatris Soomes teie Mare ja ta poega praegu mängitakse?

Aino Kallas kostab kärmelt, saates oma sõnu energilise käevii­pega:

– Marest meie ei kõnele!

– Nagu mäletan, tekkinud poleemika puhul teie oma seisukohta ei avaldanud.

Aino Kallas muigab:

– Minu arvates on igasugused õiendamised ja selgitamised mõt­tetud. Õiendama sattuv kirjanik annab ainult alust uuteks sõnavõttu­deks. Olgu siis väljavõtteks faktiline õiendus.

Lahkumisel Aino Kallas pöördub mu poole:

– Olin ajuti päris unustanud, et meie kõnelustest hiljem sünnib trükikirjas intervjuu. Ma ei armasta üldiselt intervjuusid, kuid käes­olev möödus valuta … Korra ma märkasin, kui te rääkisite Marest, et teil oli ettevalmistatud küsimus.

– Kes teab .. . kuid millest selline arvamus?

– Teie ilme kuidagi aitas selle arvamise tekkimisele kaasa, mu­heleb Aino Kallas.

– Kahju küll. Mind on püütud süüdistada, et ma vedavat intervjuudes teisi sisse – selle küsimusega teie arvates ma olen siis ise sissekukkuja.

Edg. V. Saks

Loomingust nr. 10/1936