Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Pole päris aluseta, kui pilkavalt öeldakse, et sotsioloogia on teadus, mis lakkamatult tegeleb oma eseme otsimisega. Ameerikas ja Prantsuses on sotsioloogia põhialused, meetodid ja ülesanded palju vähem vaieldavad kui saksa sotsioloogilises kirjanduses. Ameerikas on sotsioloogia teadusena leidnud üldist tunnustamist ja ta moodustab ühiskonna- ja kultuuriteaduste hulgas keskse teaduse, mille tulemusi võidakse pidada nii küpseiks, et nendega tutvumist peetakse tarvilikuks juba keskhariduse alal. Ka prantsuse üldises vaimukultuuris on laialiselt levinud inimmaailma vaatlemine sotsio­loogiliselt vaatekohalt, sub specie societatis. Sakslased, kelledel meetodiline filosoofiline mõtlemine ajaloo kestel verde imbunud, ei saa muidugi salata selle väärtust, mida me tunneme „social review” Ja „sotsiograafia” nimetuse all. Kuid paljud neist ei taha sotsioloogiat kui teadust nende nimetuste all mõistetavaga piirata. Sellele lisan­dub veel asjaolu, et siin laialt levinud „marksistlik sotsioloogia”, mis omab poliitilise meelsuse kaudu ühendatud lugejaskonna ja pretendeerib täiel määral teaduslikkusele, kutsub paratamatult esile põhimõttelised vaidlused sotsioloogia kui teaduse põhialuste üle. Ajastul, mil ühiskonnas, majanduses ja vaimses elus tolmuvad tea­tud murrangud, omandavad säärased vaidlused teaduste põhialuste üle erilise teravuse ja huvitavuse. Eriti võib seda öelda vaidluste puhul sotsioloogia põhialuste üle, mis kui teadus ühiskonna põhistruktuuridest peab selgitama ka oleviku ühiskonna põhistruktuuride ja jõudude saamist ja kujunemist. Nende vaidluste puhul, kui asja ligidalt vaadata, pole imesteldav, kui saksa viimase aja sotsioloogili­ses kirjanduses tagasi pöördutakse ühele geniaalsemale ja ulatus­likumale teadlasele ja sotsioloogile – Max Weberile. Õieti ei tohiks küll kõnelda tagasipöördumisest, sest Max Weber näib olevat saksa teaduslikule südametunnistusele täiel määral „kaasaegne”. H. Freyeri tunnistusel on Max Weberi sotsioloogia suuremaid ja ühtlasemaid süsteeme, aga süsteeme, mis on sihitud „ühtlasi täiesti oleviku reaalsuse, tema ajalooliste eelduste ja tema arengutendent­side tunnetusele, ühe sõnaga: konkreetsele sotsioloogiale”.

2.

Oma vaimseilt võimeilt ja universaalajaloolise materjali valda­mise suutelt on Max Weber (1864-1920) paljusid omaaegseid ületav õpetlaskuju. Fr. Meinecke peab teda ainsaks tingimusteta geniaalseks õpetlaseks ja E. Troeltsch nimetab teda ajastu kõige meetodikindlamaks õpetlaseks. Juba pealiskaudsel sirvimisel võib näha, kuivõrd ulatuslik ja mitmekesine on ta looming: majandus-ja õigusteaduslikud uurimused – rooma agraarajaloo, saksa ida-elbe maatööliste, börsi üle jne.; metodoloogilised uurimused (nüüd trükitud koos: „Gesammelte Aufsätze zur Wissenschaf tslehre”); sotsioloogilised uurimused: „Gesammelte Aufsätze zur Religlons-Soziologie”, „Wirtschaft und Gesellschaft” jne. Kuid vaatamata nende uurimisteemade erinevusele võib siiski leida Max Weberi juu­res teatud ühtsat probleemi, mis kõiki neid uurimusi, eriti aga sotsioloogilisi, koos hoiab. Seda erinevaid teemasid ühendavat põhiküsimust, mis on pannud liikuma kogu teadusliku uurimistöö, on püütud näha väga isikulises, igat üksikut tänapäeval puudutavas küsimuses, nimelt kodanlis-kapitalistlikus maailmas elava inimese endamõistmises, kellele ühiskondlik (gesellschaftlicher) avalikkus ei suuda pakkuda mingeid üldmaksvaid ja siduvaid norme. Sää­rane küsimuseseade, mis on iseloomustatud elu- ja olevikuligidusega, ongi just uuemas saksa sotsioloogilises kirjanduses suuresti mõjus­tanud vaidlusi sotsioloogia põhialuste ja meetodite üle. Üksikasjali­sema analüüsi abil oleks võimalik näidata, et Max Weberi sotsio­loogia küsimuseseade mitmeti sarnaneb klassilise saksa sotsioloogia – Karl Marxi ja Lorenz von Stein’i – ürgelisele lähtekohale, millest nad tahavad ületada Hegeli õpetust kodanlisest ühiskonnast kui „tarviduste süsteemist” (System der Bedürfnisse). Mille poolest Weberi küsimuseseade sarnaneb K. Marxi lähtekohale ja kus nad erinevad, sellele tuleme allpool tagasi.

Ka Max Weberi sotsioloogilise uurimise keskseks teemaks on kapitalismi mõiste. Tema „mõisfev sotsioloogia” (verstehende Sozio­logie) on sihitud sellele, et mõista oleviku ühiskonda oluliselt kui kapitalistlikku. Kuigi ta ligineb oma küsimuseseades Marxile, siiski Marxi õpetus teda ei rahulda. Marxi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse ümberlükkamise jättis ta teiste hoolde. Aga see, mida Max Weber ise anda tahab, pole mitte olematuks teha Marxi küsimuse radikaal­sust. Ta lubab rakendada Marxi õpetust kui viljakat hüpoteesi (tema uurimused maailmareligioonide majanduseetikast olid loengu­tena Wiinis 1918 välja kuulutatud pealkirja all: „Positive Kritik der materialistiscben Geschichtsauffassung”). Äga ta tahab just näi­data, et Marxi poolt ainsaks tegelikkust kujundavaks teguriks pee­tud produktsioonivahekorrad ei oma seda erikaalu teiste tegelikkuse momentide hulgas, nagu Marx seda arvab. Kui Marx teostas seniste sotsiaalteooriate traditsiooniliste tugipunktide maksvuse destrukt­siooni, näidates, et õiguse, kombluse, usu ja poliitilise võimu postu­laadid on vaid teatavate huvide endatõlgendused ja õigustused, siis relatiivistab Max Weber veel ka Marxi poolt ainsaks tunnustatud sotsiaalteooria tugipunkti: produktsioonivahekorrad.

Sellest radikaalsest ühiskondlikus avalikkuses esinevate väär­tuste ja normide üldmaksvuse destruktsioonist on ka mõistetav Max Weberi loogilis-meetodilistes töödes esinevad korduvad püüded täie­likult eraldada kogemusteadmist väärtustavast otsustusest ja tões­tada sotsiaalteaduste „väärtusvabadust” (Wertfrelheit).

Max Weber arvab, et on täitsa võimatu kogemusteaduse põhjal tõestada mingit väärtust või eesmärki või imperatiivi üldmaksvalt siduvaks. Kogemusteadus võib küll eeldatud eesmärgi puhul näi­data abinõusid, mis selle saavutamist soodustavad või takistavad, kuid oleks täitsa absurdne tahta tuletada temast eesmärkide või imperatiivide siduvust.

Max Weberi kohta on sagedasti öeldud, et ta on maailma lahti nõidunud. Max Weber tarvitab ka ise sõnu: Die Bntzauberung der Welt. Teda võiks selles toimingus kahtlemata asetada Marxi ja Nietzsche kõrvale. Ta ettekanne „teadus kui kutse”, milles ta populaarselt väljendas oma teaduslikku hoiakut, tuleb pidada terve 19. sajandi väärtusrelativistliku ajastu „vapustavaks dokumen­diks” („erschütterndes Dokument” – M. Scheler). Maailmasõjale järgnevatele fantastiliste võimaluste aastatele on Max Weberi mai­nitud ettekanne suureks pettumuseks. Sest lootused leida oma ähmasele ja kujunematule tahtele sotsiaalteadustest kindlaid kriteeriume ja juhiseid, osutuvad tema silmis põhjendamatuiks. Ja ta näib tõesti ka teaduse ja teadlase suhtes tõestada püüdvat seda ahastama panevat saatuslikku momenti, mis iseloomustav kogu oleviku ühis­konnale, nimelt seda, et iga kutsetöö on mehaaniline osafunktsioon ja ka teadlane muutub ainult tehniliseks spetsialistiks.

Kuid ometi ei ole Max Weberi sotsiaalteaduste „objektiivsuse” ja „väärtusvabaduse” nõue nende negatiivsete momentidega küllal­daselt iseloomustatud. Kui see nii oleks, siis poleks sugugi mõiste­tav, kuidas H. Freyer, olles tublisti mõjustatud Max Web erista võib väita: „Nur wer gesellschaftlich etwas will, sleht sozlologlsch etwas”. Hans Freyer juhib õigustatult tähelepanu sellele, et need, kes Max Weberile tema avaldiste puhul kirjutises „teadus kui kutse” teevad etteheiteid, nagu võõrutaks ta teaduse elust, ja need, kes näiliselt nõuavad „elavat” teadust, ei näe, kuivõrd täidetud on Max Weberi teadus tegelikkuse- ja olevikuteadvusest ja vastutustundest elu vastu. Teaduslikkuse eetos, mida ta oma loogilis-meetodilistes kirjutistes väljendab, on täieliselt pedagoogiline. Teadlane, mida ta kirjeldab, pole mitte „elust” isoleeritud, endaga rahulda­tud vaimuaristokraatne teadlane, vaid vastutustundeline teadlane. Tema püüdu sotsiaalteaduste „objektiivsuse” ja „väärtusvabaduse” järele ei tohi mitte nii mõista, nagu oleks ta esitanud nõude hoiduda oleviku ühiskondliku olukorra „hindamisest”. Sest siis oleks Max Weber vastuolus mitte ainult tema enda isikliku hoiakuga oma kaasaegsusse, eriti tema sagedasti kirgliku suhtumisega kaasaegsuse poliitilistesse küsimustesse-, vaid ka oma uurija- ja õpetajatege­vusega – ja oma ettekande „ teadusest kui kutsest” lõpetab ta tea­duse ülesande suhtes ainult näiliselt sisutu üleskutsega „töö juurde asuda” (an dle Arbelt zu gehen) ja „päeva nõudlust” rahuldada („Forderung des Tages” gerecht zu werden). Ergas meel oleviku nähete suhtes, ka nende hinnangute mitmekesisuste suhtes ja ka isikliku hinnangu elevus teritavad just nende nähete ja nende võimalikkude hinnangute tunnetamist ja nad on tunnetuse vajalikud eeldused: „G e s i nnungslosigkeit und wissenschaftliche „Objektlvität” haben kelnerlel Verwandt­schaft. Mitte ideaalide ja ideede kaitsemise vastu ei võitle M. Weber, vaid selle vastu, et teaduslik nähete selgitamine ja väär­tustavad arutlused segi paisatakse. Ta nõuab, et teadlane peab täie­liku selgusega oma küsimuseseaded ja mõisted läbi nägema, ja et ta igasuguse eetilise voi maailmavaatelise seisundi teeks motivatsiooni­analüüsi teemaks, ja et ta oma subjektiivsetest eeldustest teadli­kuks saaks. Marksismile kui teaduslikule „sotsiallsmile” heidab ta just seda ette, et see omi põhilisi eeldusi esitab objektiivsuse mantli alla ja liialt palju usub teaduslikkusesse.

Max Weberi arutlused sotsiaalteaduste „väärtusvabadusest” ja „objektiivsusest” on ainult selle küsimustekompleksi ülekandmine tea­dusele, et ühiskondlikust avalikkusest on kaduma läinud üldsiduvad normid ja väärtused. Teadus võib näidata, milliseid vahendeid me peame tarvitama, et saavutada teatud eesmärki, ja ta võib meid meie toimingutest aru andma õpetada, aga seda, mida me tegema peame, ei suuda ta öelda. See Max Weberi seisukoht meenutab Nietzsche ja historismi väärtusrelativismi. Max Weber ei väida, et ülimaid hüvesid, väärtusi pole olemas. Ainult, et nende üle me ei saa ratsionaalse teaduse seisukohalt otsustada; see on meie aja saatus, et ühes ratsionaliseeringuga ja intellektualiseeringuga kõige subliimsemad väärtused on „avalikkusest” kaduma läinud – iga üksiku hinge pühamasse paika.

3.

Kuid siin kerkib küsimus, milline on see vaatekoht, millelt toimub nende faktide valik ja määramine, mis osutuvad teaduslikule tunnetusele tähtsateks? Mis määrab õieti meie küsimuste suuna ja probleemide kujunemise? Me ei leia Max Weberi juurest neile küsimusile muud vastust, kui selle, et tunnetuse ese kujuneb selle järele, mis inimesele, ja siinkohal teadlasele, tema oleviku situatsi­ooni teadvusest üldse küsitavaks saab. Ja siin ei saa jääda tähele­panematuks, et teadlase enda subjektiivsus varjamatult suurt osa mängib. Enne kui jälgida, mis Max Weberi sotsioloogia keskseks küsimuseks kujuneb, peame lühidalt peatuma tema teadusõpetusel, eriti sotsiaalseaduste ülesandel ja mõistete moodustamise juures.

Max Weberlle on sotsiaalteadus oluliselt tegelikkuse teadus (Wirklichkeitswissenschaft). Tema sihiks on mõista meid ümbritseva elu tegelikkust selle omapäras, ta tahab mõista selle tegelikkuse üksikuid nähteid nende seoses ja nende kultuurilises tähenduses, ühelt poolt, nii nagu nad on tänapäevases kujundis ja teiselt poolt, põhjusi, miks nende seos ja kultuurilme tähendus nii-, aga mitte teissuguseks pole kujunenud. Sotsiaalteadusliku huvi lähtekohaks on sotsiaalse kultuurielu omapärane reaalne, individuaalne seos, kuigi selle seose põimendus on universaalne. Elunähete tähendust individuaalses seoses ei saa me tuletada iialgi üldiste seadusmõistete süsteemist, kuivõrd täiuslik see olekski, vaid ikka ainult teistest konkreetsetest, samuti individuaalsetest sotsiaalsetest kultuurilistest olukordadest. Küsimus kausaalsuse järele nähete individuaalsuse puhul ei ole seega sihitud mitte seadustele, vaid konkreetseile kausaalseile seostele, milliste tulemuseks võiksime pidada teatavat nähete individuaalsust. Max Weber arvab tsiteeritavas kirjutises, et oletadeski, et meil õnnestuks, olgu psüholoogla vahendusel või mõnel muul teel, kõiki inimühiskonna nähete põhjuslikke seoseid analüüsida kuni viimsete teguriteni ja neid haarata üldiste mõistete ja seaduste tohutus kasuistikas, ometi poleks sellega midagi saavu­tatud ajalooliselt antud kultuuriilma tunnetamise huvides ajaloolist seoste järgnevust ei saa tuletada mingist kõrgeimast printsiibist. Sotsiaalteadused pole seega sihitud mitte sunduse üldiste reeglite otsimisele. Ta pole sihitud ka sellele, et üksikuid nähteid ikka üldisematele ülemmõistetele alistada. Vastavalt enda huvile, mis seisab individuaalsete seoste mõistmises, peab sotsiaalteadus looma teadusliku menetluse ja mõistete moodustamise viisi. Kuigi sotsiaalteadus on sihitud individuaalsete seoste tunnetusele, ometi pole sellega öeldud, et ülduse, reeglipärasuste tunnetamine, abstrakt­sete mõistete moodustamine poleks õigustatud.

Milline on siis nende mõistete struktuur ja loogiline funktsioon, milledega töötab sotsiaalteadus? Max Weber leiab sotsiaalteadust iseloomustava menetluse ja mõistete moodustamise selles, mida ta nimetab „ideaaltüübiks”. Ta leiab seda isepärast „ideaaltüübilist” mõistete moodustamist niihästi teoreetilises majandusteaduses, ajalooteaduses kui ka sotsioloogias. Nii loob abstraktne majandus­teooria teatava „ideaalpildi” nähetest kaupade turul vahetusmajandus­liku ühiskonna organisatsiooni, vaba konkurentsi ja kindlalt ratsio­naalse toimingu juures”. Max Weber ütleb, et siin on meil tegemist ühe näitega neist sünteesidest, mida tavaliselt nimetatakse ajalooliste nähete „ideedeks”. Ideaaltüübiliste mõistete hulka kuuluvad ka säärased mõisted, nagu „keskaja linnamajandus”, „individualism”, „merkantilism”, aga ka kõik ristiusu „olemuse” kuju­tused on „ideaaltüübid”. Me loome ideaaltüübilisi mõisteid sel teel, et teatavast seoste kogumist eraldame ühe või mitu seost ja nende põhjal konstrueerime ühtlase mõttelise kujundi või pildi. Säärast loogiliselt puhast mõttelist kujundit pole muidugi aja­loolises tegelikkuses võimalik kohata. Ja Max Weber hoiatab meid väärarvamuse eest, nagu oleksime leidnud säärastes teoreetilistes mõttepiltides ajaloolise tegelikkuse õlge sisu või olemuse. Kuid nende ühtlaste mõttepiltide (Gedankenbild) ratsionaalsel skeemil me võime määrata just selle järele, kuivõrd ajalooline tegelikkus sellest ratsionaalsest skeemist erineb, kõrvale kaldub, ajalooliste nähete omapära. Ideaaltüübid on tunnetustehnilised vahendid, nad on konstrueeritud selleks, et tegelikkust nendega võrrelda ja mõõta. Selles mõttes on neil suur heuristiline väärtus. Nad on sotsiaalteaduste täpselt määreteldud väljendusvahendid ja nad tee­nivad ka klassifikatsiooni ja süstemaatika ülesandeid. Kuna tegelikkus ise evib väga labiilsed kontuurid, siis täidavad ideaaltüübilised mõisted oma ülesandeid hästi just seega, et nad on teravalt arendatud. Nad ei ole mitte üldised sugumõisted (Gattungs­begriffe), millele alistatakse üksiknähteid, vald mõttelisel võima­likkusel konstrueeritud, teatavas mõttes ratsionaalsed kujundid. Nende ideaaltüüpide kui tunnetusvahendite loomine on sellest tin­gitud, et meil on võimata vahetult mõista ajaloolist tegelikkust, mis on oluliselt irratsionaalne. Sest elu, tegelikkus esineb lõpmata teineteise järel või kõrval toimuvate sündmuste mitmekesisusena. Et selles mitmekesisuses orienteeruda, vajame mõnda vaatekohta või printsiipi, mille alusel me teeme ühe lõpliku osa sellest mitme­kesisusest oma uurimisobjektiks. See vaatekoht või printsiip on alati ikka „ühekülgne”. Max Weber arvab, et ajalooline aine ise ei oma mingit struktuuri, alles uurija liigendab ja aktsentueerib seda lõpmatu tegelikkuse mitmekesisust ja seepärast olevat uurija küsimuseseade täiesti subjektiivselt tingitud. Siin on siis ainuke, aga väga otsustav koht, kus uurija subjektiivsus esile kerkib.

Max Weberi väide, et tegelikkus on lõpmatu mitmekesisus ega oma struktuuri, sisaldab endas tegelikkuse „teoreetilise” määritluse. See määritlus aga ei vasta asjaolude fenomenoloogilise ana­lüüsi tulemusile. On juhitud tähelepanu sellele, et tegelikkus, nii­pea, kui teda meelestatakse, on juba antud teatud tähendusseostes, s. t. tegelikkus on struktueeritud. ja S. Landshut koguni väidab, et ideaaltüübiliste mõistete kasuistika Max Weberi teaduse teoo­rias ja praktikas ei ole adekvaatne tema enda poolt toonitatud tegelikkuse tunnetamise ülesandele.

Ideaaltüübiliste mõistete moodustamine on Max Weberi tea­duse teooria ja praktika lahutamatu ja oluline osa. Ta saavutab sellega sotsiaalteaduste, üldse vaimuteaduste, ihaldatud ratsionaal­suse maksimumi. Ideaaltüubilised mõisted, mis on moodustatud isolatsiooni ja abstraktsiooni teel, on Max Weberi universaalajaloo­lises uurimistöös kindlasti heaks tööriistaks. Ideaaltüübilised mõis­ted põhinevad ühelt poolt teadmistele konkreetsetest ajaloolistest situatsioonidest ja teiselt poolt meie nomoloogilisele tundmisele, s. t. teadmisele kausaalsetest seostest, mis on kokku võetud mitte eksaktsetes loodusteaduslikes „seadustes” kitsamas mõttes, vaid teatud reeglites – „objektiivse võimalikkuse” kategoorial. Ja näib, et Max Weber seega leiab mingi sünteesi H. Rickerti individualisee­riva ja generaliseeriva mõistete moodustamise vahel. Ta võitleb ka intuitsionistlikkude mõistmisteooriate vastu ja arvab, et seda, mida öeldakse mõistnud olevat, peaks olema võimalik tema objektiivses maksvuses ka tõestada.

Eriti tulvil on ideaaltüübilisi mõisteid tema sotsioloogilised uurimused. Tema teos „Wirfschaft und Gesellschaft” üllatab iga­ühte nende rohkuse ja mitmekesisuse poolest. Max Weberi esialgsed arutlused ideaaltüüpide kohta olid võib-olla peamiselt sihitud ajalooteaduses tarvitatavate ideaaltüüpide selgitamisele. Sellistena on nad ikkagi veel võrdlemisi keerulised, ajaloolise vaatlusega täidetud liitkujundid. Üleminekul sotsioloogiale aga viib Max Weber ajaloolise tegelikkuse liitnähte eraldamise üksikutesse relatiivselt elementaarsetesse osadesse ja iga üksiku osa toime isoleerimise radikaalselt lõpuni. Sotsioloogia moodustab „tüübimõisteid ja sunduse üldiseid reegleid”. Ta moodustab „puhtaid” tüübi­mõisteid, mis võibolla sama vähe „esinevad reaalsuses, kui füüsi­kaline reaktsioon, mis on arvutatud absoluutselt tühja ruumi eel­dusel”.

Ei saa salata, et puhaste (ideaal-)tüübiliste mõistete moodus­tamine võib viia, kui nende abil tahetakse näidata ühe probleemistiku piirides kõiki tüübilisi võimalusi, sotsioloogilisele süsteemile. Kuid siis osutuks Max Weberi sotsioloogia üheks tüübiliseks sotsioloogia kui formaalse suhete ja kujundite õpetuse (G. Simmel, L. v. Wiese) esindajaks.

H. Freyer, kes, nagu juba mainitud, peab Max Weberi sotsioloogiat konkreetseks sotsioloogiaks, juhib tähelepanu sellele, et mitmete teiste süsteemimoodustavate printsiipide kõrval omab viimase erilise otsustava tähtsuse see printsiip, mis põhineb küsi­musele: milline on meie moodsa euroopalise ühiskonna omapärane kujunemisviis, milliste individuaalsete olukordade lülituste teel on ta võimaldatud? Freyer osutab näiteks asjaolule, et Max Weberi valitsemisvormide tüpoloogia lähtub teadlikult moodsalt valitsemis­vormilt, et siis seda teistega kontrasteerida. Ka tema linna-sotsioloogia on ilmselt nii järjestatud, et paremini mõista moodsat linna. Kogu sotsioloogilise materjali rohkus ja piinliku täpsusega püsti­tatud tüpoloogiad teenivad ühte ja sama eesmärki – mõista meie individuaalset ajaloolist situatsiooni.

4.

Max Weber seab, nagu eelpool nägime, sotsiaalteaduste üles­andeks meid ümbritseva tegelikkuse tunnetamise. Nagu Marx, nii ka Weber annab oma töödes kriitilise analüüsi oleviku kodanlise ühiskonna inimese situatsioonist, kusjuures tal on juhiseks kapita­listlik majandus. Sest ka Max Weberlle on „kapitalism” „meie moodsa elu saatusrikkaim võim”. Marx analüüsib kapitalismi ajas­tut Inimese „endastvõõrdumise” („Selbstentfremdung des Menschen”) vaatepunktilt, Max Weber aga ratsionaliseeri­mise vaatepunktilt. Weber näeb „ratsionaalsuses” meie tegelik­kust iseloomustavat problemaatikat. Oma religloonisotsioloogiliste uurimuste „eelmärkuses” annab ta lühikese ülevaate sellest Õhtumaad iseloomustavast „ratsionaliseeringust”. „Ratsionaalne” osutub siin kõike õhtumaalist eristavaks tunnuseks. Ratsionaalsus valitseb kunsti ja teadust, aga ka õiguslikku, riiklikku, ühiskondlikku ja majanduslikku elu. Mõõduandev ei ole see, et siin on olemas teadus, vaid asjaolu, et geomeetrias võime kõnelda „ratsionaalsest” tõestu­sest ja loodusteaduses „ratsionaalsest” eksperimendist. Ratsionaal­selt korrastatud ja seadeldud „riiki” tunneb ainult Õhtumaa. Tuluarvutamist, kalkulatsiooni kindlustab seadustesüsteem, mis korraldab käitumise tulemusi üldistest vahekordadest kuni pisiasjadeni. Sama seadustesüsteem tagab töölisorganisatsiooni, mis omakorda on töös­tuskäitiste täpse kalkulatsiooni eelduseks. Väljaspool Õhtumaad pole mingit ratsionaalset töölisorganisatsiooni, aga seetõttu ei tunta väljas­pool Õhtumaad ka mingit ratsionaalset sotsialismi.

Max Weberi kapitalismi analüüs, lähtudes ratsionaalsuse problemaatikast, erineb Marxi „ökonoomilisest” analüüsist seega, et ta kapitalismi ei võta kui mingit iseseisvaks saanud ühiskondlikkude „produktsioonivahekordade” võimu, millest kõik muu on ideoloogi­liselt mõistetav. Kapitalism võis saada meie moodsa elu kõige saatuslikumaks võimuks ainult seetõttu, et ta arenes Õhtumaa ratsionaalse eluhoiaku teedel. Ja kuna Max Weber ratsionaalsusega iseloomustab mitte mingit üksikut kultuurielu ala, vald kogu Õhtu­maa elulist hoiakut ja käitumist, Õhtumaa omapärast sisemist arengusuunda, siis on arusaadav, et see ratsionaalsuse eetos avaldub niihästi kapitalismi kui protestantismi vaimus. Kui see õigeks osutub, siis võib küll öelda, et S. Landshut, kes analüüsib Weberi ja Marxi uurimisteema identsust, eksib, kui ta seda identsust arvab nägevat selles, et Max Weber ratsionaalsuse mõistet põhjen­dab kapitalismile. Tal aga on õigus, et Marxil ja Weberil on palju ühist küsimuseseades ja tegelikkuse liigenduses „teguritesse”. Aga kuna Marx siit edasi läheb kapitalistliku produktsiooniprotsessi kui kodanilse ühiskonna „anatoomia” protsessi analüüsile, püüab Weber anda sama fenomeni marksistliku interpretatsiooni kriitikat, nii nagu me seda leiame tema religioonisotsioloogilistes uuri­mustes.

Oma uurimustes maailmareligioonide majanduseetikast tahab ta anda materialistliku ajalookäsituse „positiivset” kriitikat. Ta tahab näidata, et majandusliku toimingu praktilised tõukejõud on määriteldud väga mitmekesistelt determinantidelt ja nende hulka kuulub „ühena – ainult ühena – ka eluhoiaku usuline määritlus” („jals eine – wohlgemerkt: nur eine – auch die religiöse Bestimmtheit der Lebensführung”). Ja ta lisab veel juurde, et „usuline eluhoiak ise on jälle sügavasti mõjustatud antud geograafilistes, poliitilistes, sotsiaalsetes, natsionaalsetes piirides ökonoomilistelt ja poliitilistelt momentidelt”. Ei ole õige, kui arvatakse, et ta on tahtnud kapitalismi   vaimu   religioonisotsioloogiliselt   tuletada.  See oleks tähendanud ühekülgse „materialistliku” ajalookäsituse asendamist samuti ühekülgse „spiritualistlikuga”.

Nagu klassilises sotsioloogias, nii ka Max Weberi juures jääb „kapitalistlik ühiskond” lähtekohaks. Ja sotsioloogiline küsimus on lõppeks sihitud kapitalistliku ajastu inimese situatsiooni selgitami­sele, selle situatsiooni teadvusse tõstmisele. Max Weberi pilku situatsiooni analüüsil on võrratult teritatud mittekapitalislikkude ajastute ja kultuurkondade võrdlev vaatlus. Ja kuna ta inimlikku käitumist ei samasta ökonoomilise käitumisega, siis on situatsiooni interpretatsioon üheväärselt võimalik mitmesugustelt seisukohtadelt. Kuid juba seega, et ta tegelikkuse problemaatikat nägi ratsionaalsuses, erineb tema situatsiooni interpretatsioon Marxi omast. Ühtlasi aga peitub selles ka põhjus, miks ta interpretatsioon ei saa kaasa minna Marxi praktilise tendentsiga inimese emantsipatsioonile maa­ilma muutmise kaudu. See ei tähenda mitte ainult seda, et ta tead­lase ja poliitiku ülesandeid ei tahtnud segi paisata. Diagnoos, mida Max Weber situatsioonile andis, ei lasknud seda situatsiooni nii väärtustada, et oleks olnud võimalik määrata kindlat arstimit. Ei ole ka võimalik arvata, et ta isiklikult ratsionaliseerimise protsessi oleks jaatanud. Ratsionaliseerimine on möödapääsmatu saatus, aga tema väärtustamine võib olla erinev. Weberi enda väärtustamine on ilmsesti iseloomustatud sellega, mida ta nimetab „sisemaailma­liseks askeesiks” („innerweltliche Askese”). Selles maailmas, kus üldmaksvad väärtused, igasugune transentendents kaotsi läinud, on inimese eetoseks – „inimliku sangari” eetos. See on inimese eetos, kes kutseinimesena kainelt ja täielikult andub tööle ja argipäevale selles maailmas, kus ratsionaliseerimise saatuslik ülivõim on loonud käitised, organisatsioonid, institutsioonid jne., ja kes siiski inime­sena enda sisemas subjektiivsuses kuulub endale. Mitte passiivse resignatsioonina, vaid vastutustundelise aktiivsusena on Iseloomus­tatav kõlblalt hinnatav käitumine selles maailmas.

Seda „sisemaailmalist askeesi” näitab Max Weber omas uuri­muses „protestantliku eetika ja kapitalismi vaimu” üle. Selle uuri­muse lähtekohaks on statistilised andmed, mis näitavad teatavat silmatorkavat suhet kutse ja konfessiooni vahel. Nimelt on kapi­talistliku majanduse aktiivsed elemendid, kapitaliomandus ja ette­võtjaskond protestantliku päritoluga. Tüüpilisele kapitalistlikule majandusinimesele omase elulise käitumise ligem analüüs viib küsi­musele, kas nende vahel pole mingit sisemist sidet. Kui analüüsida kapitalistliku majandusinimese elulise hoiaku motiive, siis näeme, et rahaomandamine ja tulundamine pole siin mitte elutarvete rahul­elamise vahendiks, vaid kutseks ja eetoseks. See maisest elunaudin­gust loobuv, iseendas rahuldunud kutseinimese eksistents ongi see, mida ta nimetab sisemaailmaliseks askeesiks. Max Weber näitab, kuldas see on esialgu olnud põhjustatud usulistest, protestantlik-kalvinistlikest motiividest: usulise endaõigustamise tarvidusest Ju­mala ees jne. Hiljemini aga muutub säärane kapitalistlik kutse-eetos iseseisvaks, unustab usulise päritolu ja muutub askeetluseks kohuste­täitmiseks. Uurimuse lõpul kirjutab Max Weber: „Puritaanlane tahtis kutseinimene olla – meie peame seda olema.”

Max Weberi „sisemaailmalise askeesi” seisukohalt on täiesti paratamatu teatava vastuolu tekkimine inimese sisemuses – inimese ja kutseinimese vahel. Inimene peab anduma oma kutsele, kuid ta ei kaota ennast sellesse maailma. Max Weber loobub teadlikult homo universale ideaalist, aga tahab asendada seda loobumist nõu­dega, et ka kutseinimesena tuleb täielikult anduda oma rollimängule. Max Weber jaatas säärase vastuolu produktiivsust, kuna Marx tahtis seda vastuolu kõrvaldada vastuoludeta ühiskonnas. Max Weber võtab elu vastuolu täie teadvusega ja vastutustundega isik­likku eksistentsi, sest nagu ta ütles, kõige kõrgemad väärtused on avalikkusest kaotsi läinud.

A. Koort.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1934