Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

01 Mar

Demokraatiast ja distsiplineeritud demokraatiast

 

  

1.

Poliitiline liberalism ja vabamajandus, mis on moodustanud nn. kodanlise demokraatia mõiste peamise sisu, on viimaste aastate jooksul pidevalt taandunud auforitaarrežiimi ja plaanimajanduse ees. Kodan­lise demokraatia mõistele on vastu seatud marksismi poolt sotsialistliku demokraatia ja fašismi poolt autoritaarse distsiplineeritud demokraatia mõiste. Et meil tänapäeval eriti akuutne on mitmesuguste autoritaarsete tendentside ja fašismi probleem, siis püütakse selles artiklis üldjoontes fikseerida fašismi olulisi jooni. Fašismi ja kommunismi suhted ühelt poolt ning fašismi ja demokraatia (sõna demokraatia rakendatakse siin ja edas­pidi senikehtinud tähenduses, s. t. kodanlise demokraatia mõistes) suhted teiselt poolt on meie publitsistikas leidnud küllaltki ebamäärast käsitlust. Et fašistid kui ka kommunistid omil mail rakendavad diktatuurrežiimi ja osaliselt või täiesti ka plaanimajandust ning peale kollektivismi tooni­tamise evivad veel teisi väliselt sarnaseid jooni, siis demokraadid nende ühiste joonte mõjul kalduvad ignoreerima või vähendama nende olulist vahet. Piirdutakse tavaliselt ühe koordinaadiga, s. t. äärmuste ja demo­kraatia vastuolu toonitamisega. Kuna ühest koordinaadist on vähe objekti koha määramiseks teiste objektide keskel ja ebamäärasus ras­kendab võitlust fašismi kui demokraatia suurima vaenlasega, siis tuleb ka teine koordinaat kindlasti fikseerida. Et fašism on mõistetav vaid vastandina sotsialismile-kommunismile, siis on tema analüüsiks vajalik lähtumine viimasest.

Fašism ja sotsialism on võrsunud demokraatia pinnal, nende edu on käinud käsikäes demokraatia kriisi süvenemisega. Aluseks demo­kraatia kriisile on 19. sajandil toimunud vastuolude suurenemine Euroopa ühiskonnas. Tehnika ja loodusteaduste arenemisega seosesolev loodus­jõudude suurenev rakendamine muutis põhjalikult tootmissüsteemi: väikeettevõte taandus suurtööstuse ees. See tähistas ühest küljest rahvahulkade proletariseerumist, teisest küljest kapitali koondumist ühis­konna ühele poolusele. Masside pauperiseerumisest ja viletsusest are­neva suurtööstuse taustal maalivad tolleaegsed ajaloolased masendavaid pilte. Samal ajal lõdvenesid perekondlikud sidemed naise siirdumise tõttu tehasesse ja kutsetöösse – patriarhaalne perekond kaotas oma senise tähtsuse. Loodusteaduste arengu filosoofiliseks eelduseks oli metafüüsiline-tunnetusteoreetiline materialism, mis tunnustas välisilma olemasolu ja tema seaduste ning olu tunnetatavust inimese mõistuse poolt. Loodusjõudude otsekohene mõjustamine ja rakendamine vähen­das tarvet nende mõjustamiseks jumala kaudu, vähendas seega usu mõju, kiriku autoriteeti ja selgitas intellekti väärtust. Tõõproduktiivsuse määratu kasv suurtööstuses näitas, et sotsiaalne tegur, ratsionaalne orga­niseerimine, on vähemalt samaväärne bioloogilise teguriga. Vabamajandus oma rahvusvahelise tööjaotuse printsiibiga oli süvendanud üldinimkondlikku solidariteedi tunnet ja kokkupõrked vabamajanduse idee ning riikide tollipoliitika vahel olid näidanud ka riigipiiride halbu külgi.

Näeme, et eeldused sotsialismi levikuks olid olemas. Ja kui meenu­tada veel, et ühiskonda kogu 19. sajandi vältel olid häirinud perioodili­sed majanduskriisid, ja et poliitiline ökonoomia kogu sajandi kestel suuremate tulemusteta taotles lahendada vastuolusid majandussüsteemis, siis on loomulik, kui sajandi lõpul leiame tööstusproletariaadi enamiku koondununa marksistliku sotsialismi ümber. Viimane ei esitanud mitte ainult resuluutse lahenduse varade sotsialiseerimise näol, vaid toonitas ka et ajalugu ise oma sisemise loogika põhjal peab tooma selle lahen­duseni: analüüsides kapitalistliku tootmisprotsessi arenguseadusi, leidis marksism et arengu senise suuna edasikestmine paratamatult pauperiseerib ja muudab lihtsateks palgatöölisteks suured rahvamassid ning kuna seega arvuline ja tehniline ülevõim osutub tööliste käes, siis on kerge „ekspropriaatorite eksproprieerimine”. Et ajalugu seega näis töötavat sotsialismi kasuks siis tervitas see liikumine igasugust progressi ja vasta­vaid ideoloogiaid, taotledes nende abil ajalookäigu kiirendamist. Mark­sistlik sotsioloogia tunnustati sotsialistide poolt ainukeseks teaduslikuks sotsioloogiaks.

  

2.

Fašism osutub sotsialismi täielikuks antipoodiks, ülevaatlikkuse huvides on vajalik sotsialistliku ideestiku skemaatiline liigitelu. Selle ideestiku peamisi komponente võib liigitada järgmiste märksõnade alla: 1) kollektivism, 2) demokratism, 3) internatsionalism, 4) intellektualism, 5) materialism, 6) patsifism, 7) feminism.

1., 2. ja 3. Juba 18. sajandil väitsid mitmed mõtlejad, et riik on võrsu­nud eraomanduse pinnal. Isegi Adam S m i t h, vabamajanduse peateoreetikuid ja kaudselt ka poliitilise liberalismi suurimaid kantse, nendib, et riigi peamine funktsioon ja ülesanne seisneb rikaste varanduse kaitsmi­ses vaeste vastu. 19. sajandil areneb see mõte edasi kuni riigivõimu täieliku eitamiseni. A. S m i t h taotles vabamajanduse nimel riigivõimu vahelesegamise piiramist majanduses viia miinimumini. K. M a r x tooni­tab, et täielik vabamajandus ja tootmisjõudude areng on vaid siis võima­lik, kui riiki üldse pole ja kui üksikute eraomanikkude kätesse atomiseerunud on sotsialiseeritud tootmisvahendid ja varad.

Nentides arengu üldtendentsi ikka suuremate kollektiivide suunas ja indiviidi ning kollektiivi dialektilist läbipõimuvust taotlevad sotsialis­tid ühiskonna sisevastuolude vähendamist ning kollektiivi võimsuse suurendamist eraomanduse ja riigi instituutide kaotamise abil. Seetõttu pea­vad nad end suurimateks demokraatideks ja indiviidi vabaduse järjekind­lamateks kaitsjateks, sest indiviidi vabadus eeldab kollektiivi ja indiviidi teotsemist üksteise organitena ja see on täelikult teostatav vaid sotsialismi juures. Internatsionalism on vaid selle kollektivismi ja demokratismi laiendamine kogu inimkonnale.

4. ja 5. Kuna klassideta sotsialistlik demokraatia on. teostatav vaid siis, kui orjade asemel kurnavaid füüsilisi töid sooritavad mehaanilised orjad – masinad, siis eeldab sotsialism loodusjõudude suurenevat raken­damist ja valitsemisoskust ning intellekti ja teaduste arengut. Seepärast on masside hariduse tõstmine, teaduste arendamine ja progressiivsete tendentside soodustamine igal pool sotsialistide programmis. Selle intellektualismiga põimus filosoofiline materialism ja võitlus kõigi müsti­liste ja religioossete süsteemide kui reaktsiooniliste nähtuste vastu.

6. Et sõjad tekivad majanduspoliitilistel kaalutlustel, et neid pee­takse majanduslike ummikute ja probleemide lahendamiseks, see on tänapäev teaduslik tõde. Sotsialistlik analüüs näeb sõjas kapitalistliku ühiskonnastruktuuri ja tootmissüsteemi lahutamatut osa, mis kunagi probleeme lõplikult ei lahenda, vaid on ainult ajutiseks ventiiliks. Sel­lest johtub sotsialistide patsifism, iga sõja, militarismi ja imperialismi tauning.

7. Kapitalismis on järjekindlalt nõrgenenud perekonna osatähtsus nii tootmis- kui ka tarbimiskollektiivina. Seda tendentsi on H. R e i m a n tõestanud ka Eesti suhtes. Kuna naise vabanemine patriarhaalse pere­konna ikkest tähistab demokraatliku üheõigusluse laienemist ka teisele sugupoolele, siis on sotsialism täiel määral solidaarne feminismiga ja toetab naise emantsipeerumist ebatootvast kodumajapidamisest ja mine­viku eelarvamustest ka siis, kui see viiks senise perekonna täieliku laostumiseni.

  

3.

Sotsialismi löögirühmaks, vaimustatud kandjaks sai tööstusproletariaat. Muud kihid suhtusid sellesse kas vaenlikult või väga segaste tun­netega. Ja kui Maailmasõja lõpul marksistlik sotsialism bolševistlikus edasiarenduses kommunismi nime all vallutas Venemaa, siis selgus, et kapitalismi arenemine katastroofini on siiski võimalik, et revolutsiooniks pole tarviski tööstusproletariaadi ja palgatööliste enamust ühes riigis. Ja algas jõudude koondamine ja spontaanne koondumine antisotsialistlikku leeri, mille üldnimeks sai fašism. Siinkohal on tähtis vaid ideoloo­gilise rinde fikseerimine, seepärast jääb kõrvale fašismi majanduslike eelduste ja puhtpoliitilisel pinnal hargnenud võitluste ja sündmuste analüüs.

Antiteetiline suhtumus fašismi ning sotsialismi ideoloogiate vahel on väga selgeilmeline:

1. Eraomand on fašistide põhitrump – varade ühiskondlustamine ja kollektiivne majandus ei vasta nende väite järgi inimese iseloomule. Erandina õigustatakse siiski sotsialiseerimist ühiskonna huvides, unusta­des, et „ühiskonna huvid” on väga veniv mõiste, millega sotsialistid põhjendavad kogu eraomandi sotsialiseerimist. Vabamajanduse tunnustavad fašistid iganenuks, ent nad ei poolda täiel määral ka riigikapi­talismi. Kapitalismi vastuolusid tunnustavad nad avameelselt ja jaatavad ka, et arengu vaba käik võib viia katastroofini. Saksa natsid toonitavad, et selle vältimiseks tuleb pidurdada kapitalistliku arengu liigkiiret kulgu. Seda katsutakse teha majandusstruktuuri läbi põimides feodalismi ele­mentidega – korporatsioonid, tsunftid, kojad, seisused tõstetakse ausse. Darre, Haid ja teised natside teoreetikud väidavad, et põllumajandus auruatradega ja silotornidega pole natside agraarpoliitika eesmärk, kuna see muudaks kapitalistlikuks saksa talupoja – nii säilitatakse feodalismi ka põllupidamise meetodites. Objektiivseks põhjuseks on siin, et toor­ainete baas on liiga nõrk põllumajanduse mehhaniseerimiseks – suure­nenud sõjatööstuse tõttu. Teiseks peab põllumajandus vastu võtma linnade tööta töölised. Vaatamata eraomandi toonitamisele muutuvad põllumehe kui ka väikekodanluse vabadused oma omandi suhtes fašistlikel mail järjest kitsamaiks. Saksamaal on talupojad koondatud nn. toitlustaja seisusse (Reichsnährstand), mis äärmiselt piirab nende tegevusvabadust. Olukorda püütakse talupoegadele talutavaks teha väitega, et muidu on võimatu neid isoleerida kapitalistliku majanduse üldsüsteemist ja päästa maaletungiva ja neid laostava kapitalismi eest. Tegelikult on see seisus tervikuna samavähe isoleeritav kapitalismi hädaohtudest kui üksiktalundki.

Nii on fašism tegelikult pseudokollektivistlik. Riigi vahelesegamist majandusse püütakse põhjendada rahvusterviku huvi­dega ja väitega, et eraomandit tuleb vaadelda kui eset, mida riik on usaldanud isiku kätte, kas talupoja, majaomaniku või K rupp’i, Morgani, Thysseni kätte, kes olevat kõik ühesugused riigi funktsionärid. See mõttekäik näitab küll sotsialismi kaudset mõju sotsialismi “vastaste juures, kuid ei vähenda distantsi nende vahel. Ka „plaanimajan­dus” jääb vaid väliseks sarnasuseks, kuna allub fašismi juures turu stiihiatele, erinedes sellega kvalitatiivselt sotsialistlikust plaanimajandusest.

2. ja 3. Fašism on antidemokraatlik ja antiinternatsionalistlik. Demokraatliku üheväärsuse printsiibile seab fašism vastu astmestiku, hierarhia printsiibi. Kui sotsialistidele on vähe kodanlise demokraatia üheõiguslusest, sest nende seisukohalt eraomandi insti­tuut teeb võimatuks vaba konkurentsi isikliku väärtuste ja võimete alusel, kuna jõukana maailmasündinul on näiteks sajasilmalises elumängus 99 silma ees, siis fašism leidis, et seegi kodanlise demokraatia üheõiguslus on hädaohtlik ja taotleb seda üheõiguslust piirata poolfeodaalse rassi printsiibi ja teiste müütide abil.

Psühholoogia viimaste aastakümnete saavutused tõestavad ümb­ruse, elutingimuste, kasvatuse, kollektiivi määratut mõju indiviidi hinge­omaduste, iseloomu, andide, pahede tekkmises ja kujunemises. On ilm­nenud, et mitmesugused eritalendid samuti olenevad kollektiivist kui bioloogilistest eeldustest, et geniaalsust tuleb vaadelda samuti sotsio­loogilise kui bioloogilise kategooriana. On ilmnenud, et bioloogilised eeldused ja isegi instinktid inimese arenemise kestel kaetakse ja muude­takse ja isegi kvalitatiivselt uue ilme saavad ühiskondlike tegurite mõjul. Instinktid tõstetakse lapse arengu kestel teisele pinnale, mis nende ürgsest otstarbest sootuks erinev on – nii võib sugutung nihkuda võimu­tahte teenistusse jne. Sotsialism on neid tunnetusi tervitanud ja selle­suunalisi uurimusi forsseerinud, sest need tõestavad kollektiivi vastuta­vust igas tema liikme pahes, roimas, vooruses ja ka – hullumeelsuses, ühtlasi näitab see, et indiviidi muutmiseks on vaialik tema elutingimuste muutmine. Need tunnetused ja vaated paistavad fašismile sotsialismi soodustavat ja ta on asunud inimese bioloogiliste aluste muutmatuse too­nitamisele ja arengu eitamisele nii üksikisikus, ühiskonnas, ajaloos, kui ka kosmoses.   Sellega stabiliseeritakse praegust ühiskonna  struktuuri – valitsejaks ei saa areneda, selleks peab sündima, järelikult: proletariaat ei saa areneda riigi juhtideks, üks on sündinud valitsejaks, teine proletaarlaseks. Kõrgem või alam rass see määrab inimese väärtuse, ühiskondlik hierarhia on igavene. Ning selle hierarhia tipp fašistliku diktaatori näol ei saa ja ei tohi olla vastutav ei parlamendi ega kaaskodanike ees, vaid on vastutav jumala, ajaloo, tuleviku, saatuse ees. Sellega muutuvad „tulevik”, „saatus” jne. juriidilisteks subjektideks. Poola põhiseaduses
on juriidilise subjektina fikseeritud jumal.

Kuna Hitleril, Göbbelsil, saksa plutokraatial ja miljonitel teistel sakslastel vähe on puhta aaria rassi tunnuseid, siis päästis natside juht A. Rosenberg olukorra paradoksaalse väitega, et rassilised oma­dused ilmnevad teos, mitte antropoloogilistes mõõtudes. Rassile antakse psühholoogiline tõlgendus – rass olla sümbol ja müüt. Teisil fašismimail varjutab riigiidee üldse rassi probleemi. Mussolini arvates rass pole fakt, vaid 95-protsendiliselt „tunne”.

Ajalooline materialism toonitab, et ajalookäigu määrab tootmisjõudude areng. Kuna viimane oleneb neist leiutistest ja tööst, mida iga­päev sooritab töötav ja loov inimene, siis on sellega tunnustatud ajaloo loojateks laiad rahvahulgad. Fašism katsub sugereerida vastupidist: mitte mass pole ajalooline faktor, vaid üksik isik, juhi sõna ja sangaritegu. Juhi vaba aktiivsus, mitte arengu paratamatus, määrab ajalookäigu. See rünnak ajaloolisele materialismile taotleb paralüüside väidet arengu­tee kulgemisest kapitalismi kaudu sotsialismi. G. S o r e l’i poolt värskelt serveeritud itaallase Vico ajaloofilosoofia on saanud fašismi ametlikuks filosoofiaks. Selle filosoofia järgi, mis kaudselt toetub Plato idealismile, ajalugu redutseerub irratsionaalsele loovale aktsioonile, mille üritab juht andes massidele müüdi, mis pole tõde, kuid kisub neid kaasa. Göbbelsi järgi on ajalugu nende müütide võitlus ja selles võitluses või­dab see müüt, millist kaitseb parem demagoog. Kui demagoogiat võtta kunstina masse veenda, siis Göbbelsi arvates see nimetus pole kelle­legi solvav. Sellega on ühiskondlike seaduste teaduslik tunnetamine tunnustatud võimatuks ja fašism arvab olevat likvideerinud sotsialistliku demokraatia ja kaudselt ka kodanlise demokraatia idee. Fašistid ei karda tunnustada klasside olemasolu, vastuolusid ühiskonnas, eriti töö­andjate ja töövõtjate vahel. Nii räägib Itaalia korporativismi tähtsaim seadus, „Carta del Lavoro” avameelselt klasside olemasolust sest eeltoodud filosoofiaga on olev struktuur igaveseks sanktsioneeritud. Fašism jaatab klassi klassivõitlust aga katsub summutada totaalriigi ja rahvusterviku idee ning juhikultuse süvendamise abil.

Mussolini toonitab, et homogeenne ja horisontaalne demokraatia ilma hierarhiata on kaos, kus valitsus on tänava käes. Fašistlik diktatuur olla aga puhtaim ja õilsaim demokraatia selle tõttu, et valijate kvantiteedi asemel rõhutatakse nende kvaliteeti. Itaalia riigikorda nimetab Musso­lini oma töödes korduvalt organiseeritud, autoritaarseks, distsiplineeritud ja tsentraliseeritud demokraa­tiaks.

Internatsionalismi tembeldab fašism samuti utoopiliseks, nagu lootuse bioloogilist üksikisikut, tema instinkte kuidagi transformeerida, või seda isikut juba praegu vaadelda kollektiivi funktsioonina. Ka natsioon on bioloogiline organism, mis elab ja võib elada vaid autarkiliselt eraldatud ringis. Fašismi ideoloog O. Spengler ei tunnista inimkonna ajalugu: ajalugu on vaid üksikute, isoleeritud, suveräänsete kultuuride sündimine, kasv ja hääbumine. Sirgjoonelise või dialektilise arengu mõiste asendatakse kinniste ringide ideega ja tsüklite teooriaga: elu on ring, mitte joon, kõik tiirleb igaveses ringkäigus, pole inimkonna ajalugu – on vaid rahvuste ajalugu.   Kõik need vaated kajastavad ääretut pessimismi, nagu see kunagi omane pole tõusvatele rahvastele, kultuu­ridele, klassidele. Kuid natside teoreetik O. S p a n n katsub arengu ideed pessimistlikuks tembeldada, sest: „Arengu idee võtab igalt tege­vuselt tema väärtuse, kuna iga tänane ületatakse homse poolt”. Oks tema mõtteosaline arvab, et pole midagi troostitumat kui marssida üha ülespoole progressi tõusevat teed mööda.

Nii on fašism antikollektivistlik ka selle sõna sügavamas vaimses mõttes. Ehkki igas fašistlikus riigis toonitatakse kollektivismi, ja meie demokraadidki peavad seda fašismi eraldajaks atomistlikust liberalis­mist, ei tule selles siiski näha midagi spetsiifiliselt fašisflikku. Kollektiivi mõiste on viimastel aastakümnetel populaarseks saanud eriti sotsialistide kaudu, sellisena toonitab ta horisontaalse koordinatsiooni printsiipi. Kui seda mõistet võtta nii laialt, et selle alla mahub hierarhia ja subordinat­siooni printsiip, siis on fašism muidugi kollektivistlik liikumine. Massipidustused pole iseenesest argument selle kasuks, pealegi võib läinud sajandite massipidustusi, arvestades selleaegset rahvaarvu ja tehnilisi võimalusi, pidada suhteliselt suuremateks.

4. ja 5. Antiintellektualism ja antimaterialism on fašismi tähtsamateks põhitaladeks. Idealismi viljelemises kaldub ta kuni müstikani: mõistus ei taba sellelt seisukohalt mitte ajaloo ning elu põhi­seadusi, vaid ainult sümboleid, mida see mõistus ise välisilma käsitlemi­seks on loonud, s. t. keeb iseenese mahlas. 18. sajandil, kui kolmas sei­sus ründas feodalismi, oli mõistus tema ideoloogide – valgustusaja filosoofide – lemmikuks ja trumbiks. Sellal oli kolmas seisus müstika ja kiriku vaenlane. 19. sajandi alguses taluti rahulikult H e g e I i dialek­tikat, mille oluks oli arengu idee. Kuid sama sajandi lõpul on kolmas seisus põimunud täiesti kirikuga, samuti laieneb skepsis H e g e I i dia­lektika suhtes. Fašism eitab seda dialektikat täiesti, kuna see toetab aja­lookäigu sotsialistlikku prognoosi. Hegel teatavasti tähistas arenguteed kui teesi ja antiteesi ühinemist kõrgemas sünteesis. Fašistid eitavad teesi ja antiteesi olemasolu. Tees ja antitees asendatakse antinoomiatega, lahendamatute vastuolude printsiibiga.

Nii ei ole need konkreetsed alistamised ja tasalülitamised, mis tea­duse vabadusele ja ülikoolidele Saksamaal osaks saavad mitte juhus­likud ekstsessid, vaid on tingitud fašismi üldmentaliteedist. Fašismis on leidnud ventiili kõik müstilised, usulised ja filosoofilise idealismi pinnal asuvad voolud, millede antiintellektualism varem tavaliselt võttis puht usulise katte ja kasutas oma organiks kirikut. See antiintellektualism ei avaldu mitte ainult antropoloogias, näiteks rassi ülehindamise näol, vaid on levinud ka teiste teadusalade juures – ka väljaspool Saksamaad. Konkreetselt avaldub näiteks fašistlik instinkti ülehindamine katses hinge­elu kõige mitmekesisemaid funktsioone redutseerida instinktidele. Ühe kokkuvõtte järgi, mis hõlmab 412 autorit-psühholoogi, esineb nende autorite töödes 5755 eriinstinkti, nende hulgas 83 usulist, 281 ökonoo­milist, 697 sotsiaalset instinkti jne. Nende instinktide loetelus leiame selliseid, kui animismi instinkt, kristluse instinkt, pühapäeva pühitsemise instinkt inglaste juures jne. Selline instinktide tulv jätab mõistusele vähe ruumi ja on täiesti loogiline, et fašismi ideoloog H. Bergson nimetab intellekti luksuseks.

6. Demokraatia näeb sõjas pahet. Sotsialistid näevad sõjas majandus­süsteemi ja ühiskonnastruktuuri kõlbmatuse tõestust. Fašism mitte ainult ei tunnusta sõda kui paratamatust, vaid ülistab seda kui väärtust ise­eneses. Tema ideoloogid Bergson, Nietzsche, Marinetti jt. leiavad sõjale filosoofilisi, moraalseid, psühholoogilisi põhjendusi. Rahvussotsialist B ä u m I e r protesteerib selle vastu, et sakslasi nimetatakse mõtlejate ja luuletajate rahvaks, kuna nad olla sõdurite rahvus. Darvi­nismi võitlusprintsiip selle kõige materialistlikumas tõlgenduses kantakse inimühiskonda üle. Võrdselt sellega ignoreeritakse solidariteedi ja koos­töö printsiibi määravat tähtsust inimühiskonnas, kuna see soodustavat demokraatiat ja marksismi. Sõjaapoloogia eeldab instinktide ülistamise kõrval rahvustunde kruvimist šovinismini. Militarism on lahutamatuks osaks fašismi üldsüsteemis.

7. Üldsüsteemi raamidesse sobib hästi fašismi antifeminism. Seda tin­gib kõigepealt majandus. Meeste tööpuuduse probleemi lahendamiseks on püütud kõigil fašistlikel mail naist tõrjuda kodumajapidamisse. Selleks rakendatakse kõik ideoloogilised relvad: instinktide suurem osa­tähtsus naise juures, tema pühad emakohustused – nende loosungitega katsutakse, pidurdada naise süvenevat emantsipeerumist, mida demo­kraatia ja sotsialism peavad enesestmõistetavaks. Ka kodukultuuri too­nitamine, niivõrd kui see ei johtu püüdest tsivilisatsiooni hüvesid levitada kodudesse, on fašisflikku algupära (Kleider, Küche, Kinder). Ent tõenäoliselt katse degradeerida naist puht soojätkamise automaadiks ja sõjatöösturiks, kelle ülesandeks jääb totaalriigile produtseerida kahuriliha, on määratud luhtuma. On fakt, et inimene järjest rohkem hakkab veetma oma elu ja aega väljaspool kodu: lastesõimed ja -päevakodud, koolid, kasarmud, koosolekud, kursused, kutsetöö, sanatooriumid, haigemajad, kuurordid, laagrid, kinod, pidustused jne. vähendavad järjest kodu osa­tähtsust kõigi kihtide mehe ja naise juures. Fašism, vaatamata oma pat­riarhaalse perekonna säilitamise tendentsile, soodustab oma töölaagritega, massmiitingutega kodust võõrdumist veel enam. Ka seik, et naise tõrjumine kutsetööst kodumajapidamisse suurendab vaimset, intellek­tuaalset distantsi mehe ja naise vahel, lõdvendab pigem senist sugude­vahelist sidet.

Viimane vastuolu teooria ja praksise vahel pole ainuke, vaid fašistlik süsteem on tulvil sellistest vastuoludest teooria ja praksise vahel, ees­märkide ja nende saavutamismeetodite vahel. Nii näiteks taotleb fašism eraomanduse põhimõtte ja instituudi säilitamist ja selle sihi teostamiseks võõrandab eraomandusi A b e s s i i n i a s ja Hiinas. Fašism asub filosoofilise idealismi pinnal, ent toonitades instinktide primaati, nihkub sellega biologistliku, isegi mehhanistliku materialismi pinnale. Samuti kasutab ta intellekti alaväärsuse tõestamiseks intellekti. Vägivalla ja sõja propaganda kõrvaldab massidest kõik moraalsed tapmise ja vägivalla vastased pidurid, milliseid demokraatia on süvendanud, ning võib seega saada fašistlikule režiimile enesele hädaohtlikuks.

    

4.

Näeme, et seisame kahe teineteisele vaenliku ideoloogia ees, mis kõigis üksikprobleemides taotlevad polaarselt vastupidist. 1. kollektivism – antikollektivism, 2. demokratism – antidemokratism, 3. internatsionalism – antiinternatsionalism, 4. materialism – antimaterialism,
5. intellektualism – antiintellektualism, 6. patsifism – antipatsifism, 7. feminism – antifeminism, – kas need on antiteesid või antinoomiad, lahendatavad või lahendamatud vastuolud, see vajab eri analüüsi. Tuleb toonitada, et need üksikprobleemid on koondunud kahte vastasleeri, kristalliseerunud ühe keskuse ümber spontaanselt, nagu „hingesuguluse põhjal, kajastades demokraatia kriisi kõigekülgselt. Need ideoloogia üksikelemendid näivad asuvat üksteisega orgaanilises seoses, niivõrd orgaanilises seoses, et viga ühes punktis ähvardab lammutada kogu süs­teemi. Ja ühe punkti täielik omaksvõtmine ähvardab viia kogu süsteemi omaksvõtmisele. Ja sellest ettevaatlikkusest ongi tingitud teatud skep­titsism, ideoloogiline laissez-faire demokraatlikes ringides. Võime nen­tida, et kristlik kirik kõigis mais oma irratsionaalse, müstilise, antiintellek­tuaalse põhikoe tõttu libiseb kaasa fašismiga. Samuti on sinna libisenud enamik filosoofilise idealismi alusel asuvaid astroloogilisi, spiritistlikke, okultistlikke ja teisi sääraseid liikumisi, millega sotsialism vaenujalal on. „Apoliitilised” patsifistlikud ühingud nihkusid demokraatlikul Saksamaal nii ligidale sotsialismile, et nende natsidest vastased neid hakkasid tem­beldama kommunistlikeks. Mitmesugused peale Maailmasõda tekkinud frondisõdurite ja lahingvendade liidud, mis baseerusid sõjaliste teenete ja vahvuse toonitamisele, sõjalise vaimu kui niisuguse säilitamisele, on kõigis mais, kui need liidud just pole asutatud sotsialistide poolt, suu­bunud avalikku fašismi või saanud reaktsiooni tugedeks. Nii suubus omal ajal fašismi-vapsismi üks meiegi vabadussõjalaste suur organisat­sioon. Ja naisliikumise teoreetikud oma töödes ja uurimustes on, et põhjendada naise emantsipeerumist, enesele märkamatult rakendanud ajaloolis-materialistlikku käsitlusviisi. Võiks mainida veel meie karskus­liikumise nooremate kaadrite, niivõrd kui nad on asunud loodusfeaduslik-materialistlikule alusele, graviteerumist sotsialismi suunas – mis tea­tavasti meie „apoliitilist” karskusliikumist tunduvalt nõrgendas. Ning tunnetussüsteemide terviklikkusest poolebateadlik aimdus, et sõrme ulatamine kuradile võib tähendada kogu keha kaotamist, ongi tinginud igasuguste ideoloogiliste kallakute, mis demokraatidele paistavad vaid süütu teisitimõtlemisena, nii range kohtlemise Saksas kui Venes.

Euroopa ühiskonna polariseerumine sai oma ideoloogilise formulee­ringu möödunud sajandi teisel poolel. Peaaegu üheaegselt hakkavad värbima avalikkuse tähelepanu kahe antipoodi Marxi ja Nietzsche mõttekäigud. Nietzsche osutub esimeseks, kelle juures kõik fašismi elemendid esinevad koondatult. Ja just tõik, et see koondumine polnud süstemaatilise mõtlemise vili, näitab, et need probleemid nii-öelda rip­pusid õhus – Nietzsche tajus neid rohkem kunstniku intuitsiooniga kui teadusliku mõtlemisega. Pole teada, kuivõrd Nietzsche tundis Marxi süsteemi selle tööde järgi, kuid ta haistis vaistlikult seda pinget, mille suurimaks avalduseks tollal oli Pariisi kommuun ja tajus alateadlikult hädaohtu, mis võrsus tööstusproletariaadi näol demokraatia pinnal ja algas rünnakut demokraatia vastu. Tema loosung tugeva õigusest, tegelikult demokraatliku vabavõistluse loogiline järeldus ja vabamajandusliku konkurentsi teine külg, väljendas üldist usu vähenemist demo­kraatiasse. Nietzsche anfipatsifism ja tema poolt ülistatud võimutahe kajastab maailmamajanduse ja maailmapoliitika kulgemist puhtimperialistlikku faasi: „Sõda on rohkem häid asju korda saat­nud  kui  kaastundmus”.   Nietzschele pole mõeldav  riik kui ­kokkuleppe ja solidaarse koostöö akt „pööbli” ja patriitside vahel, vaid riigi aluseks peab olema heroiline akt, irratsionaalne aktsioon S o r e l’i mõttes, mis ei põhjene mitte ratsionaalsel kaalutlusel, vaid looval teol. Ka kultuuri loomine on puhtalt tahteakt, sõltumatu ajaloolistest eeldus­test. Nietzsche vaade ajaloole ühtib täiesti moodsa fašisfliku ajaloo­filosoofiaga: „K õik läheb, kõik tuleb tagasi, igavesti keerleb olemasolu ratas. Kõik sureb, kõik lööb uuesti õitsele, igavesti jookseb olemasolu aasta, …igavesti iseenesele truuks jääb olemasoluring.” See igavese taastuleku õpetus kõige oleva kordumise toonitamisega ja igasuguse progressi eitamisega on identne tsüklite teooriaga.

Üliinimene pole mitte valitseja looduse üle, nagu sotsialistide kol­lektivistlik inimene, vaid esijoones valitseja teiste inimeste üle – on seega führeri ja duce prototüüp, kellele teised on „kariinimesed”. Nietz­sche põlgust massi vastu, rassikultust, hierarhia ülistamist ei suuda täna­päeva fašistid ületada: inimesed ei ole sarnased ja nad ei pea selleks ka saama – üliinimene vajab kariinimesi ja kui tahetakse omada orje, siis on ruma­lus neid kasvatada kui isandaid, arvab Nietzsche. Tema anfifeminism on tuntud – naine on temale vaid seksuaalloom, kes peab meest rõõmustama sellega, et tal muud peas pole kui lol­lused, tühitähi ning ehtimine – kuid ta pidi sün­nitama ka üliinimese.

Nietzsche antiintellektualism on orgaaniline lüli tema süsteemis. Ta tunnistab tahte ja tungide primaati: „Keha on suur mõistus … Su keha tööriist on ka see väike mõistus, mu vend, mida sa nimetad „vaimuks”, su suure mõistuse väike töö ja mänguriist.” Marx toonitas, et filosoofi ülesanne on tunnetada maailma ja teda muuta. Nietzsche on agnostik: ta ei usu maailma tunnetatavusse. Maailm on kaootiline – pole olemas tõde, vaid ainult erinevad välisilma interpretatsioonid ja hinnangud. Ja filosoofi ülesanne on neid hinnanguid jä interpretatsioone muuta, s. t. anda ajaloole uus mõte, määrav müüt. Nii teeb Nietsche ajaloo sõltu­vaks peamiselt tugeva isiksuse meelevaldsest otsusest, olles nii filosoofi­lise kui ka ajaloolise materialismi eitaja.

Eeltooduga näib esialgu vastuolus olevat Nietzsche antikristlus. See vastuolu on näiline. Nietzsche ründas peamiselt neid ürgkommunismi ja demokraatia sugemeid, mis leiduvad kristlikus õpetuses varadejaotamise, üheväärsuse, inimarmastuse toonitamise näol, kuna seetõttu kristlus temale paistis soodustavat sotsialismi. Tänapäeva fašismi konfliktid kirikuga ja kohatised katsed kristlust asendada rahvusliku usundiga joh­tuvad samast kristluse „varjuküljest”, millest Nietzsche antipaatiagi. See ürgkommunism on tegelikult küll jäänud kiriku peafunktsiooni varju ja pole palju avaldunud peale kloosterkommuunide loomise. Viimased on küll teatud tõendised kollektiivsete kalduvuste olemasolust ja ühiselu võimalikkusest, ent on üldiselt inimkonna kogemusi sel alal rikastanud vähem kui näiteks O w e n’i vastavad katsetised. Kiriku peafunktsiooni, mis seisneb feodalismi ja hiljem kapitalismi ideoloogia arendamises ja populariseerimises, ei ründa Nietzsche kunagi. Vastupidi: ta talub hästi kiriku makjavellistlikku võimupoliitikat ja avaldab isegi oma sümpaatiat selle paremale kehastajale paavst Alexander VI Borgia’le ja selle pojale. Mõne tašistliku ringkonna antipaatia kiriku suhtes sõltub veel faktist, et kirik ei ole suutnud küllalt pidurdada sotsialismi.

Nietzsche, ehkki tatunnustas endas peituvat palju eilsest, tänasest ja homsestki, arvas end siiski seisvat väljaspool ja kõrgemal igasuguse pööbli „armetust mulistamisest”. Ta arvas end seisvat üksikuna kesk oma aega, ja ka teised on pidanud teda üksikuks. Tegelikult ilmneb, et tema mõtete suuna on määranud ajajärgu põhiprobleemid ja selle kit­sama ühiskonnaringi suurvaimud, mille hulka ta kuulus. On iseloomulik, et fašismi esimeseks tähtsaks ideoloogiks sai just pastoripoeg, s. t. ühe sot­sialistidele kõige ebasümpaatsema kutse esindaja. Nietzsche fenomen on heaks tõenduseks fašismi ideoloogia orgaanilisest tekkimisest ja struktuurist.

  

5.

Ei saa eitada, et fašismil ja sotsialismil on palju ühiseid jooni. Eriti rahvussotsialism on peale nime sotsialistidelt kopeerinud ka rohkesti muud. Kollektivismi toonitamine, diktaatorlik riigikord, töö, eriti füü­silise töö ülistamine, plaanimajanduse teostamisekatsed – need kõigile fašistlikele riikidele ühised jooned sarnastavad neid Venemaale. Rah­vussotsialistliku ja teiste fašistlike parteide põhikirju on püütud kopee­rida Vene kommunistliku partei põhikirjast. Samuti katsutakse Itaalias ja Saksamaal riigiaparaati läbi põimida valitseva parteiga, selle liigetega – Vene eeskujul. Fašistid, nagu kommunistidki, ründavad robustselt demokraatiat, toonitavad kapitalismi vastuolusid ja iganemist, näevad demokraatias varjatud diktatuuri, kus ühe asemel olevat aga terve rida diktaatoreid. Ka fašistid nimetavad oma võimuletulekut sotsiaalseks revolutsiooniks, ehkki see oli vaid poliitilne revolutsioon. Suur väline kommunismi matkimine fašismi poolt avatleb arvamisele, et isegi haak­rist võiks olla Nõukogude sirbi ja vasara äärmuseni moonutatud ja stiliseeritud kuju, ja et just selle sümboli vastuvõetavus saksa rahvamasside alateadvusele tegi haakristi nii populaarseks. Muidugi on selline süm­boolika lahtimõistatamine esialgu sama tõestamatu ja meelevaldne kui H. B a r b u s s e’i väide, et haakrist kujutavat enesest kaht risti asetatud võllapuud.

Ent üksikute ebaoluliste ühiste omaduste põhjal ei tohi kaht eset või liikumist samastada, nagu ei või kütti ja sõdurit samastada põhjusel, et mõlemad kannavad püssi, ühe eseme või tunnuse asumine ühes või teises süsteemis muudab seda eset isegi kvalitatiivselt. Et nii jumalasõna kui ka naisejalad juhivad mõtteid ülespoole, siiski selle ühise tunnuse põhjal ei tohi nende erinevusi ignoreerida. Kahe demokraatia vaenlase erinevuse ignoreerimine on meie demokraatide suurimaid vigu. Teine saatuslik viga on fašismi ja kommunismi tembeldamine usuks, müüdiks või paremal juhul, õpetuseks, mis on tekkinud mõne filosoofi peas deduktiivselt, väljaspool ning sõltumatult ajaloolistest ning ühiskondli­kest eeldustest, ja mida massid võivad vastu võtta kui propagandat juhib geniaalne demagoog, ja ka – vastu võtmata jätta. See carlyle’lik usk sangarisse, suurmehesse ja idealistlik usk müüti, mis teise müüdi välja surub, on allumine puhtfašistlikule ajaloofilosoo­fiale, on sama fašistlik kui jumala ja saafuse, ajaloo ja tuleviku tõst­mine juriidiliseks subjektiks, kelle ees on vastutav juht, mis tegelikult aga tähistab kaaskodanike alandamist kariinimesteks, kes pole väärt, et juht nende ees vastutab. Allumine fašistlikule ajaloofilosoofiale ja sel­lest johtuv ühiskondlike tegurite ignoreerimine, mida ilmutab meie kui ka teiste maade demokraatlik intelligents, on tema nõrkuse peamisi põhjusi fašismivastases võitluses.

M. L.

Akadeemiast nr. 3/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share