Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  

On autoreid, keda omal maal seatakse pjedestaalile, kelle teosed on pea igaühe teadvuses, kuid keda välismaa ei tunne või teab ainult nimepidi. Seda võib peagu öelda Racine’i kohta, keda ainult väga har­vad hindavad sama kõrgelt nagu prantslased ise, kes enamasti on harjund teda asetama esimesele kohale oma kirjanduses. See käib ka Puškini kohta, kelle kõrvutamist Shakespeare’i või Goethe või Dantega leiab ainult Venemaal. Vastupidi ei saa inglased aru, miks Byroni lüürikat hinnatakse nii esmajärguliseks, et sageli inglastest ainult Shakespeare’i eelistetakse temale, või miks Oskar Wilde’ist ikka veel ollakse vaimustuses, või kuidas suudetakse Bernard Shaw’d või isegi Galsworthy’t pidada võrdseks Thomas Hardyga või koguni temast pa­remaks. Ei mõisteta, miks Wordsworthi või Miltoni või Coleridge’i lüürikat ja ballaadikat või Pater’i esseid või George Moore’i romaane ei loeta ega imetelda välismail küllaldaselt. Kui üks oleviku juhtivaid inglise naiskirjanikke ja arvustajaid, Rebecca West, hiljuti pidas ette­kande uuemast inglise kirjandusest, siis meie ajalehtede kirjasaatjad oma referaatides suurelt osalt ei mainind üldse seda nime, mida ta kõige enam toonitas – George Moore’i oma. Oldi märgand vaid seda, mis enne oli teada niikuinii. Nende ridade kirjutaja avaldas omal ajal artikli praeguse noorema põlve suurest eeskujust, Shakespeare’i kaasaaegsest John Donne’ist. See, kes teda ei tunne, võib vaevalt aru saada inglise nüüdiskirjanduse laadist ja vaimust – kuid kes meil temast midagi teadis? Keskpäraste vene või saksa populaarteadlaste iganend käsiraamatute kriteeriumid maksavad meil praegu üldiselt veel täiesti. Eeskätt on meie käsitust ikka veel juhtimas vene kooli­dest saad väga vildak vaade väärtussuhetele väliskirjandustes.

Kirjutan sedapuhku luuletajast, kelle nimi tohiks Eestis üldiselt olla võõras ka kirjanduslikele ringkonnile. Omal kodumaal ja Amee­rikas see autor sellevastu on juba ammu klassik. Tema üsna väike luuletoodang võib kergesti ahvatella teda asetama teise järgu poeetide ritta. Ometigi on see mees, ilma kelleta Oscar Wilde oleks vaevalt kirjutand oma parimaid värsse ja kes kunstnikuna ja inimesena on Wilde’ist hoopis sügavam. Mõtlen Cambridge’i ülikooli 76-aastast ladina filoloogia professorit Alfred Edward Housman’i, oma ametli­kul erialal ülinõudlikku autoriteeti, kelle elutöö kaaluvam ja arvata­vasti kestvam osa siiski kuulub luulesse.

Möödund sajandi lõppkümnendil valitses inglise kirjanduse juh­tivates – vähemalt näiliselt juhtivates – ringkondades täielik fin du siecle’i ja aleksandrinismi meeleolu. Maitset valitsesid skepsis, pettu­mus ja salong. Ernest Dowsoni peen, kuid õbluke lüürika, Oscar Wilde’i kõike pahupidi ajavad paradoksid ja mänglevad ilutulestikud, Aubrey Beardsley haiglane, kuigi hõrk erootilisus sobisid kõik ülihellitet, kuid juuretule vaimulaadile, mille säravaimaks eeskujuks oli prantsuse dekadents. Neis sõna- ja joonetaidureis ei olnud seda süvenevust ega intensiivsust, mis tõstab Walter Pateri ja Dante Gabriel Rossetti toodangu nii kõrgele tasemele. Aubrey Beardsley seisis teis­test kõrgemal, kuid tema kunsti kummaline lõkendus kandis endas surma idusid. Väline, koketeeriv ilu raffineerumus ilma avaruseta või sügavuseta, esteeditsemine, ilus mäng mängu pärast, liialdav, pinna­line müstitsism ja peagu alati ka poos valitsesid Londoni kirjandus- ja kunstisalongides. Ning blaseerund suhtumine ellu oli tollal pee­neks tooniks.

Kuid oli neid, kes ei olnud blaseerund, vaid kellesse vanade usuliste veendumuste varisemine ja eetiline üksijäämine keset kõik­sust mõjusid raskemalt ja lõikavamalt. Thomas Hardy – kirjanik, kes linnast põgenes maaüksindusse, vastandina moetsejaile – oli sün­gem kui kõik senimainitud, kuid tema süngus ei olnud affektatsioon, vaid tõelise sisemise murrangu tulemus. Ta ei näind laotuses enam jumalust, vaid ainult pimedat faatumit, mis mängis inimkonnale sur­mavaid, kuigi võib-olla tahtmatuid trikke. Otse vapustavalt oskas ta kirjeldada, kuidas Surematute President viis võllasse hurmava ja lihtsameelse Tess Durbeyfieldi ja kuidas kunstihimuline, andekas ja idealistlik käsitööline Jude purunes vastu kuritahtliku saatuse kari­sid. Ning ühes väikeses, päämiselt külaainelises luuletuskogus aas­tast 1896 seisid troostituselt Leopardi luulega võistlevad read, mis eesti keeles võiksid kõlada järgmiselt:

    Jää vait, mu hing, jää vait; su kätes pole hoogu,

    ent taevas nagu maa on kalgilt-kuninglik.

    Mis sest, kui tuskledki – su mõtlus meelde toogu

    nood päevad, minu hing, mil puhkus oli pikk.

  

    Siis oli julmust küll, ent, pimedusse peitund,

    ei võpatund mu vaim; suur oli kurjusründ,

    täis verd ja pisaraid, ent minu hing ei heitund;

    siis oli uni hää, kui veel ei aimund sünd.

    

    Ning nüüd – mistarvis kõik need tõtted, kihked, valud?

    Käin maa pääl, päikse käes, joon õhku, suveööd.

    Jää vait, jää vait, mu hing – pea tuleb lõpp, kui talud

    vaid mõned tunnid siin veel ülekohtu tööd.

    

    Täis haigust taevas-maa; näe, kõiksus rõõmud hülgas,

    kõik kurb, kõik tühine – ei aita möödapuik:

    oo hirm ja vimm ja vaen ja õud, nii külm, nii tülgas –

    miks iial ärkasin?   Mil tuleb surm ja suik?

See pessimistlik hüüd tuli õhukesest värsivihust päälkirjaga A Shropshire Lad (Shropshire’i nooruk), mille sisu värsside harulda­selt musikaalsele kõlale vaatamata oli peagu läbini karm, isegi halas­tamatu.  Autor, juba mainit Alfred Edward Housman, oli senini kir­janduses täiesti tundmatu, kuid keegi ei suutnud salata tema päältnäha lihtsa, kuid sisemiselt erakordselt subtiilse luule lõikavat jõudu. Looduslik tagapõhi, mis raamatus nii mõnigi kord leidis lühidat, kuid veetlevat käsitlust, aitas aina toonitada teemide süngust. Shropshire’i maakond, nagu see peegeldub Housmani värssides, on tüüpiliselt ing­lispärane maa-ala oma jalgpalli- ja kriketimeeskondadega, väikeste, vanaaegsete linnade ja alevitega, küngaste ja jõgede, metsade ja välja­dega. Harva vihjab Housman selle talve. Kevad, suvi ja sügis veet­levad teda. See näib olevat erakordselt vaikne maanurk: „Clunton and Clunbury, / Clungunford and Clun / Are the quietest places / Under the sun.” Luuletaja näib rippuvat kogu oma südamega selle maastiku küljes. Kodunt lahkumine tundub tema värssides alati õnnetusena, kuigi kojujäämine võib mitmesugustel põhjustel olla veelgi raskem. Mõnes lühikeses, aga võrratult hurmavas palas autor manab väheste joontega esile kodulooduse kogu ta võluvuses – ta unised ojad ja rahulikud jõed, mis sügisel küll võivad muutuda tormitsevaks, ka­narbiku- ja leetpõõsad, õitsvad kirsipuud, kaunimad kõigist puudest, mida luuletaja tunneb, kollased nartsissid (inglise keeles „paastuliiliad”, mis närbuvat lihavõtteks), sügisorgude kahvatu-violetid kroo­kused, lumevalge koormana üle maa leviva viirpuude õilmestiku, metsi asuurseks värvivad sinikellad, mis paistavad „otsekui taevast peegel­dava veepinnana”. Ta näeb surma mõistet aasta ilu endaga kaasas kõndivat pikkadel rännakutel, kui pöögipähklid kukuvad koltund lehesti­kust. Eemalt see maa tundub talle „kadund rahulduse koduna”, mille tuuled talle võõrsil toovad surmavat igatsust. Kuid lähedalt vaada­tuna kodu on täis ahastust ja õelat saatust. Nagu Hardy oma romaa­nides, nii on ka Housman oma lüürikas teadlik oma kodupaiga kaugest ja raskest minevikust. Needus näib lõhestavat selle rahva hinge, milles on koos allaheidet keltlaste melanhoolia ja vimm ja anglosaksist vallutaja julmus ja veresüü. Shropshirelane on orjastet emade järglane, kelle anglosaks sigitas tapet keltlaste haudadel. See vastolu kihkab edasi veel praegugi: „Minu südames pole veel surnud sõda, mis uinub Severni jõe kaldail; lääs ja ida ei lakka võitlemast minu hinge piiri­mail. Sääl sõjaväed ikka veel sõtkuvad vaherahuta edasi, nõretades verest ja higist; nad tapavad ja tapavad ega sure iial; ning mulle tun­dub, et minus on koos mõlemad. Keegi meid kahte ei lahuta, keegi ei ava sõlme, mis kahest lihast teeb ühe, mis lämbub täis viha ja valu iiveldust – millal meid hukatakse? Millal suren ja pääsen isa üle­kohtust? Millal viimaks, millal viimaks uinutavad labidas ja surnu­raam minu ema needuse?” Ainult harva mõjub lohutavalt ja karas­tavalt teadvus, et samasugust süngust nagu praegu oli see maa täis juba iidsel muinasajal:

    Mets Wenlockil on kurb, kui kooleks,

    lehthiukseid pillab laanerünk,

    torm varsti murrab pöögid pooleks

    ja Severn voolab, hall ja sünk.

     

    Nii löödi vahutama nired,

    kui püsis Uriconi kants;

    seesama tuul, needsamad kired,

    kuid teisel metsal tiirleb tants.

    

    Siis vaatas sõdur kaugest Roomast,

    kuis kihardusid pilveküüd:

    hing põles, tüdind muret joomast,

    tusk lõikus ajju siis kui nüüd.

    

    Lõi mäss ta voogavasse verre

    kui laande tuul, mis morn ja märg.

    Torm lõõtsub üha inimperre:

    siis roomlasel, nüüd minul järg.

    

    Mets oigab, tuulehamba puret,

    nii hull on torm – ei kestvust tal;

    ka roomlane ja kõik ta mured

    on tuhk siin Uriconi all.

Stoiliselt vastu panna oleviku katsumustele on võib-olla opti­mistlikem õpetus, mis Housman annab. Sagedamini ta näeb pääsu surmas. Mida kiiremini see tuleb, seda parem. Elul ei ole mõtet. Ta võib olla täis ilu, täis naudingut ja hoogu, kuid need ei kesta ku­nagi kaua. Siht on igalpool üks – surm. Kaduviku aimust on igal pool, puhtaid õnnehetki ei olegi. Housman muide kõneleb suhteliselt harva iseenda nimel. Harilikult see „mina”, kes räägib, on mõni talunooruk Shropshire’ist, kehaliselt värske ja tugev, kuid hingelt roidund. Sagedasti esineb armastusmotiiv, kuid see armastus pole keva­dine. Ta toob lõplikult ainult melanhooliat ja hävingut: „Kui noo­ruk õhkab igatsusest, tumm ja tujult tuim ja kahvatu, kui ta on surma­suus, siis, tütarlaps, sa võid parandada tema tõbe. Armastajate hai­gused on kõik müüdavad: närb ilme, õõnes hääl, norus pää, auku vajund silm on sinule kättesaadavad. Osta nad, osta nad: õhtust hom­mikuni on võimalik osta kõik armastajate haigused. Siis sa võid heita õnnetuna pikali, kuid sinu armastaja on terve.” Ustavusse Housmani nooruk ei usu. Tütarlaps jalutab täna temaga, kuid homme, kui ta on surnud, kuulub tüdruk juba teisele, elavale. Kuulus on läbi ja läbi rahvalaulutaoline ballaad kooljast, kes küsib, kas tema hobused veel künnavad põldu, jalgpallimeeskond veel harrastab lemmikmängu, armsam teda veel nutab taga, sõber ja seltsimees veel on lõbus ja en­dale on leidnud parema sängi kui see, mida nad ühiselt jagasid. Vas­tustest – igale küsimusele eraldi – selgub, et kõik läheb hästi: hobu­sed veavad atra nagu enne, jalgpallimäng edeneb jõudsasti, tüdruk magab rahulikku und ega tunne millestki puudust, ja sõber – vastaja ise – on leidnud endale küllaltki hää aseme koos kellegi surnu arm­samaga – „never ask me whose” – „ära minult küsi, kelle omaga”. Selles luuletuses ei näi isegi surm toovat rahu. Mujal ollakse loo­tusrikkam: haavund südame päästjaks on kuul pähe – kas enda käe läbi otse säälsamas või kaugemal, kuninganna teenistuses lahinguväl­jal. Vahel võib kirg viia hävingule ka teisel teel – mõrva kaudu, mis mõrvarile endale toob nööri kaela. Oscar Wilde’i motiiv mehest, kes tappis sellepärast, et tema armastas, esineb Housmanil korduvalt küll võrratult lakoonilisemal, kuid vaevalt vähem mõjuval kujul. Võib väita, et Readingi vangla ballaad on ainult Housmani motiivide edasi­arendus, ilma et juurde oleks lisat midagi olulist. Näiliselt külme­mana kui Wilde, täiesti retoorikata, jubeda sarkasmiga kõneleb

Shropshire’i nooruk külapoistest, kes „kuuvalgel hoiavad lambaid”, s. o. ahelaisse needitult ripuvad võllas. Täielik emfaasi puudumine teeb veelgi süngemaks luuletuse noormehest, kes heinateol on pussitand oma venna Maurice’i. Ent pea kõigil neil puhkudel surnuile ja surejaile soovitakse õnne. Seda tehakse ka laulus enesetapjast, kelle lõppu kiidetakse „kiireks ja puhtaks”: „Oo, sa oskasid ette näha, oskasid kaaluda, ja nägid oma teed ning seda, kuhu see viis, ning va­rakult targana ja aegsasti julgena sa asetasid pistoli oma pää juurde. Oo, kiiresti – parem, et sa seda tegid nüüd kui hiljem, pärast pikka häbi ja mõnitust, – sa lasksid surnuks tolle koduse äraandja, hinge, mis ei oleks tohtindki sündida.” „Inimestele võib juhtuda halvemat kui muutuda põrmuks!” lõpeb see luuletus – üks võikalt hämmastava­maid ja raskemeelsemaid, mis isegi Housman kunagi on kirjutand.

Meeleldi luuletab Housman sõdureist. Ta armastab teravaid kon­tuure ja tugevaid kontraste – ja milline kontrast võib olla teravam kui kontrast sõduri ulja ja (eriti mineva sajandi Inglismaal) värvika välimuse, ning tema sünge kutsumuse vahel? Housmani sõdurid on vaprad, kuid fatalistidena, sest eesmärki nad sõjas ei näe. Nad näevad endid ainult viidavat võõrale maale, kus nad kuninganna au kaitstes – A Shropshire Lad kuulub ju veel kuninganna Victoria ajas­tusse – leiavad verise, kuid vaigistava haua. Need sangarid ei teeskle pateetilist heroismi: „Kuulen kaugel kostvat sõjasarve, mis kutsub mind sinna, kuhu ma ei läheks meeleldi, ning püssid hakkavad laulma: „Sõdur, kas põgene või jää siia väga kauaks.” Seltsimees, kui pöör­dumine ja pakkuminek tähendaks, et sõdur ei sure iialgi, siis ma põ­geneksin, sest kes seda ei teeks? Pole ju lõbu lubada end surnuks lasta. Ent kuna see, kes jookseb minema, jääb ellu vaid selleks, et surra teisel päeval, ja kuna pelgurite matustel kodused ei nuta nii südamest, siis, kuigi parim on halb, seisa siin ja tee parimat, mu poiss; seisa ja võitle ja luba end maha lasta, ning las kuul tungib su ajju.” Eks ole lõppeks inglise kuninganna hoopis parem armsam kui heitlikud külaarmsamad, sest ta kulutab raha oma poistele, annab neile leiba ja riideid – millal teeks seda ükski teine naine? Eks või tema eest siis minna kas või surma. Hukk on kindel, kuid kodu­ümbruses hüljatute ja üksildaste hinge otse kisub rügementidele järg­nema: see on parem kui talumatu piinlemine omas kodus:

    Unine on ojanõrin,

    rusuv suvi lasub mäel,

    kaugelt kuuldub trummipõrin –

    poriseb kui unehääl.

     

    Nagu tuhat trummi löödaks,

    marsib, õlul raske taak,

    sõpru kalleid püssisöödaks –

    sõdureid, kes surma saak.

     

    Võõrail valjul võikaid vaipu,

    pleekund luid nii laialt maas,

    uhkeid poisse – kõdund laipu;

    need, kes läind, ei tule taas.

  

    Huilgel, kiljel üle aasa

    rõõmleb pill, et rõkkab niit;

    punarivi rühmab kaasa –

    sündind naisest, lahkun siit.

(A Shropshire Lad, nr. XXXV.)

Nii liitub Housmani raamatus lakkamatult kaks motiivi – noorus ja surm. See ei ole poos, see ei ole maneer. Housman näeb varases surmas kõige kauni ja rikkumatu pääsu muidu paratamatust rüvetumisest. Selles vaatekohas on ilmsesti rasket pessimismi, kuid see põh­jeneb kindlasti teatavate tõeliste ja fundamentaalsete väärtuste ehtsal ja sügaval hinnangul. Vähem lõikavalt kui mitmelpool mujal väljen­dub see vaatekoht luuletuses Ludlow’ laada noormeestest:

    Laat noorukeid täis, kogu Ludlow neist kihav ja must,

    nad läkitas taludest, veskitest, tehastest maa,

    sääl poisse, kes piigade, poisse, kes kõrtsmike lust,

    sääl teiste seas poisse, kes iialgi vanaks ei saa.

    

    Sääl linnast neid mõned, sääl karjamailt, heinarnailt muud,

    hing tulena tuiskav ja tahe näib kindel kui raud,

    neid palju, kes ilmelt nii näokad ja südamelt truud,

    ent näokaina, kindlaina saab neist vaid üksikuid haud.

    

    Oo, meeleldi tunneks ja teaks, kes on lemmikud need,

    need õnnele valitud vahed, kes alla ei jää,

    ning jutelda lahkelt ja soovida soojalt hääd teed –

    hääd teed, mida mööda neid saabuvat enam ei näe.

     

    Kuid praegu silm sihitult uurib – ei tunnuseid tal;

    vast riivavad käevart mul need, keda tundma ei saa –

    taas müntija juurde veel kirkana viidav metall,

    nood poisid, kes surevad hiilges ja vanaks ei saa.

(A Shropshire Lad, nr. XXIII.)

A Shropshire Lad, kuigi see veel kuulub minevasse sajandisse, ei kaotand kümnendite möödudes midagi oma võlust, aeg ei suutnud tuhmendada selle värsside ega meeleolude läbipaistvat puhtust. Seda on loet järjest, ja see on leidnud kõlapinda üle mitme mandri. Too­deti pretensioonikamaid raamatuid, toodeti avaramaid ja mitmekesi­semaid, kuid ei suudet ületada selle vaikselt spontaanset, sünget helisevust. See hakkas kuuluma rahvuslikku põhivarasse, ilma et auto­rist oleks üldsusel midagi olnud teada, sest ta ei esinend ajakirjanduses, ei ilmutand uusi värsse, vaid isegi keelas vanade luuletuste avaldamist antoloogiais. Ainult spetsialistid klassilises filoloogias teadsid, et Housman võrdse hoolega analüüsis nii esma- kui teise­järgulisi ladina autoreid, et ta sai Londoni ja hiljem Cambridge’i üli­kooli ladina keele ja kirjanduse professoriks ning et ta filoloogilistes eriajakirjades tegi vahel otse julma arvustustööd. Alles 1922. a., mitu aastat pääle sõda, andis luuletaja Housman endast jälle elumärki, avaldades uue värsikogu, seekord juba lahkumiseks – Last Poems (Viimsed luuletused). Oma raamatu eessõnas ta ütleb, et ei julge­vat enam loota, et teda valdaks see kestev erutus, mille mõjul ta 1895. a. esimestel kuudel kirjutas suurema osa oma eelmisest teosest, „ega suudaks ma seda hästi taluda, kui see peaks tulema.” See on küllal­dane tõend sellest, millise vastustamatu tungi tõttu Shropshire’i noo­ruki mornid luuletused tekkisid. Nende elutunde ehtsuses ei saa kahelda. See kestab üllatava homogeensusega edasi ka teises värsi­kogus, millele lisaks Housman hiljem muide polegi enam midagi avaldand. Teemid on peagu samad, meisterlikkus sama, sõnastus sama unumatu. Ei kuski retoorikat, ei kuski paatost. Keelest tuuakse esile ta viimane ilmekus, kuid ilma näilise jõu ja sõnavara kuluta. Mõne reaga, paari lausega haarab Housman vastustamatult hinge, müntides värsse ja lauseid sama suveräänse oskusega nagu suurimad inglise luule meistrid. Sellest kunstist tõlkes täit kujutlust anda on võimatu. See ei ole külm laitmatus, vaid iga sõna on täis allasurut kirge, kuigi vaevalt ükski sõna on kunagi demonstratiivne. Heine oskas vahel sama väheste sõnadega öelda peagu sama palju, kuid tema lüürikal ei ole siiski Housmani oma absoluutset orgaanilisust ega selle täielikku veatust. Kõige väikesemast asjast teeb Housman lõplikult lihvit, särava juveeli, mille võlu aina suureneb vaatlusel. Nagu Shropshire’i noorukis ei ole tema värsimõõdud nüüdki kuigi vahelduvad ja kõik on traditsioonilised, kuid rütm on täiesti eksimatu – iga vibratsioon on ehtne. Neid luuletusi lugedes jääd mõlgutlema, kust see täppetu, see näiliselt nii pingetu kunst on tulnud. Housmani eessõna näitab, et see on tulnud ülimast ja kurnavaimast pingest – nii suurest, et ta ei usu seda enam jaksavat taluda. Neis värssides on töötand kaasa kogu psühhofüüsiline organism, nad on inimese kui terviku väljendus. Ühes enda loengus („The Name and Nature of Poetry”, 1933) Housman on annud peagu loodusteaduslikult täpse kirjelduse enda loomisprotsessist. „Pärast lõunat, kui olin joond õlut – õlu uinutab pääaju, ja päälelõunad on vähim intellek­tuaalne osa minu elust – taotsesin minna kaheks-kolmeks tunniks ja­lutama. Kui siis nõndasama uitlesin, kindla mõttesuunata ringi vaa­dates ning jälgides aastaaegade käiku, hoovas järsu, seletamatu tunde­liigutuse saatel minu meelde üks või kaks rida või koguni terve stroof korraga, mille kaasas, mitte eel, käis ebamäärane kujutelm luuletu­sest, millest nad hiljem moodustasid osa. Siis järgnes harilikult suikumajääk tunniks või paariks, ning siis allikas võib-olla pulbitses jälle korraks üles. Ma ütlen „pulbitses üles”, sest seevõrra kui ma asjast aru sain, oli ajju tulevate ergutuste lätteks kuristik, mida juba olen mainind, nimelt kõhukoobas.” Teadliku loomistöö ütleb Hous­man endal läind ainult õige vaevaliselt ja sageli ebaõnnestunuvat. Seda saatuslikkust, seda luulevoolu paratamattust tunneb tema värs­sides alati. Sageli nad on nägemused, millele mõistusega ei pääse hästi ligi, nagu kummaline luuletus „Põrguvärav” teises kogus. Hau­duv hääletus laial lagendikul, mille serval nähtub tume, torniline kants, kust viib värav põrgu, värava ees edasi-tagasi jalutav vahisõdur, „tore ja leegitsev, tulises piduehtes, mida naised imetleksid”, kes osutub kõneleja enda lapsepõlve sõbraks Nediks; tema kõrval kuulsad Miltoni Kaotet paradiisi kujud Patt ja Surm, vahisõduri lask põrgu­vürsti pihta, ning kogu kangastuse kadumine mõjuvad ürgse, imeliku, kaua järgiväriseva jõuga, mida suurendab luuletuse lihtne, mono­toonne, kuid täiuslikult ilmekas rütm. Sama ürgjõuliselt, kuigi hoopis intellektuaalsemalt mõjub „Epitaaf palgasõdurite väele” – üks lohutuimaid ja oma lühiduses monumentaalseimaid järelsõnu maailma­sõjale, mida kunagi on lausut:

    These, in the day when heaven was falling,

    The hour when earth’s foundations fled.

    Followed their mercenary calling

    And took their wages and are dead.

       

    Their shoulders held the sky suspended;

    They stood, and earth’s foundations stay;

    What God abandoned, these defended,

    And saved the sum of things for pay.

     

(Päeval, mil taevas oli varisemas, tunnil, mil oli põgenemas maa aluspõhi, pidasid need oma palgasõduri ametit ja said oma tasu ning on surnud.

Nende õlad hoidsid taeva püsti; nad jäid  seisma, ning maa aluspõhi  jäi

kindlaks;

nemad kaitsesid seda, mis jumal jättis maha, ning päästsid asjade  kogumiku

palga eest.)

Harva, kuid alati ehtsalt inspireerituna, näiliselt väljaspool oma aega, kuid oma närvide ja tunnetega sellesse kuuluvana, kultuursuselt sellest hoopis kõrgemal seisvana, enesedistsipliinilt erandlikuna, või­metelt „puhta luule” tootmiseks ühena oma aja kõige esimesi talente, täis elementaarselt esile puhkevat, omapärast elutunnet, teemide alalt kitsana – säärasena see omal viisil päris ainulaadne, ajaproovi juba võidukalt läbi teind luuletaja jääb häirimata, kristallselgete kunsti­elamuste pakkujana meelde vist küll kõigile neile, kes vaevuvad tut­vuda tema kahe õhukese luuletuskoguga. Pika elu kohta näib see saak väikene. Kuid julgemalt kui kümnete praeguste kuulsuste kohta võib Housmani puhul ennustada, et tema värsside metall ei roosteta. Selleks on tema luuletused liiga ühest tükist, liiga intensiivsed ja liiga imelikult südamesse sööbuvad oma morni muusikaga, terava lakoonilisusega, kibedusega ja raskemeelsete nägemustega, millest tõesti on tunda „lacrimae rerum”.

Ants Oras

Loomingust nr. 10/1935