Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Küsimus maailma alguse ja tekkimise kohta on alati juurdlevat inimvaimu huvitanud. Seda huvi on püüdnud rahuldada nii reli­gioossed kui ka filosoofilised õpetused. Nii näiteks toob piibel kohe alguses maailmaloomise hüpoteesi: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa”. Samuti seletavad vanad kreeka müüdid maailma tekkimist jumalate tööna. Kuid sellega on rahuldatud inimese teadmisetung ainult nii­kaua, kui ei teki küsimust maailmalooja alguse ja tekkimise kohta. Kes edasi küsib, sellele tundub loomisehüpotees ainult probleemi edasinihutamisena. Religioossed õpetused ei veena meid loogiliselt, vaid nõuavad uskumist, võttes inimeselt endalt otsustusvabaduse. Filosoofilised õpetused aga püüavad veenda just mõistuselise arut­luse kaudu.

Küsimus on nüüd selles, kuivõrd filosoofia suudab midagi ütelda maailma alguse ja tekkimise probleemi kohta. On arvamisi, et filo­soofiline mõtlemine pole siin midagi saavutanud ega saagi saavutada. Nii näiteks ütleb positivismi rajaja Aug. Comte, et maailma algus ja lõpp on asjad, mis on teiselpool meie teadmise piire ja mille vasta­misel, niikaua kui inimesed on mõtelnud, pole tehtud veel ühtki edu­sammu.  Sama arvamine on väga levinud tänapäevgi.

Kosmoloogilise probleemi juures on meil tegemist kahe kardi­naalse küsimusega. Üks on küsimus maailma algolust ehk ainest, s. t. küsimus sellest, mis on see, millest kõik asjad on saadud, ja teine on küsimus maailma ajalisest algusest. Nende kahe küsimusega tegelesid juba antiikfilosoofid. Esimesest kasvas välja loodusteadus, kuna teine jäi püsima enam filosoofilise probleemina. Kas loodusteadus jõuab kunagi selleni, et leiab selle arvatava algelemendi, mis on jagamatu ja püsiv kõigis muutustes, seda ei saa keegi mõistuselise arutluse kaudu kindlasti ette ütelda. Viimasel ajal ongi juba moodsas füüsikas atoomilise protsessi uurimisel jõutud raskusteni, mida mõned uurijad peavad põhimõtteliselt ületamatuks. Üks takistus seisab selles, et elektroonide liikumiste uurimisel aatomis on vaja vaatluse võimalda­miseks elektrooni valgustada; valgus aga mõjub lõpmata väiksele elektroonile nagu tugev hoop, mis elektrooni oma tavalisest seisust välja viib ja sellega vaatluse võimatuks teeb. Ent need raskused, mis siin loodusteadlastel tekivad, on tehnilist laadi. Ja võib ikkagi oletada, et olemasolevate abinõude geniaalse kombineerimisega lei­takse mingi tee, mis tähendab uut edu eksperimentaalses uurimises. Kuid oletades isegi, et loodusteadus jõuab kunagi selleni, et leitaks

see arvatav algelement, millest koosnevad kõik asjad, võiks ikkagi püsima jääda küsimus maailma ajalisest algusest. Need kahtlused, mis siin tekivad, on rohkem filosoofilised.

Käesoleva kirjutise ülesanne ongi käsitleda maailma alguse ehk tekkimise probleemi ajalisest seisukohast, kusjuures on püütud näi­data, et küsimus ei ole põhimõtteliselt lahendamatu mõistuselise arut­luse kaudu.

Asudes probleemi mõistuselisele lahendusele, seame üles vaid järgmised tingimused: 1° et mingisugune probleemi edasinihutamine meid ei või aidata; 2° hülgame kõik mõistusevastased lahendused; 3° jätame kõrvale kõik muud kaalutlused ja lähtume ainult probleemi lahenduse vajadusest.

Kaalume nüüd nimetatud tingimuste kohaselt kõiki mõeldavaid hüpoteese maailma alguse ehk tekkimise kohta. Nagu esialgu näib, võib neid olla ainult kolm: 1. Maailm on loodud (jumala või juma­late poolt). 2. Maailm on ise tekkinud. 3. Maailm pole loodud ega ise tekkinud, ta on igavene.

Esimene võimalus, et maailm on loodud jumala või jumalate poolt, pole muud kui probleemi edasinihutamine. See seletab meile küll maailma tekkimise, kuid siis kerkib uus küsimus maailmalooja alguse ja tekkimise kohta.

Samuti langeb ära teine hüpotees, et maailm on ise tekkinud, sest meie mõistus ei saa leppida sellise mõttega, et mittemillestki saaks midagi tekkida. Vähemalt on see midagi täiesti kogemusevastast, mida me ei saa uskuda. Kui me tahame opereerida paljaste mõiste­tega, mille taga puudub igasugune reaalsus, siis võime muidugi ühes Hegeliga ütelda, et mittemiskist tekib saamise kaudu olemine, kuid see vaevalt viib meid edasi. Kui me siin püüaksime lahendusele lähe­male jõuda sellega, et hakkame jagama maailma ikka vähemateks osa­deks, püüdes leida jagamatuid osakesi, aatomeid, siis see meid ikkagi ei aitaks. Ka mitte sel puhul, kui me näitame, et elementide süntees võib anda midagi hoopis uut ja rohkem kui on lihtne elementide summa. Sest lõpuks on mõte, et absoluutselt mittemillestki saaks midagi tekkida, meile ikkagi täiesti vastuvõtmatu.

Jääb üle läbi katsuda kolmandat võimalust. Otsustusel, et maailm on ajaliselt igavene, ei ole mingit vasturääkivust mõistusele. Kuid raskus tekib siis, kui püüame selgemalt kujutleda, mida see tähendab. Püüdes mõttes tagasi minna lõpmatusse minevikku, me paratamatult tahaksime peatuda kuskil, kus oleks piir, algus. Inimene ei suuda lõpmatust haarata mõtlemisega, ei suuda seda kujutleda, ei oma ka mingit kogemust sellest.

Näib nii, nagu oleksime jõudnud mõistuse antinoomiani: ühelt poolt oleme puht mõistuselise arutluse kaudu jõudnud järelduseni, et koguolev ei saa olla loodud ega ka ise tekkinud, järelikult peaks olema ajaliselt igavene, teiselt poolt aga tundub mõte, et maailm on igavene, mõistusele kättesaamatu olevat.

Ometi pole see mingi paratamatu mõistuse antinoomia, vaid ainult eksliku mõtlemise antinoomia, mis tabab meid siis, kui me ei analüüsi täpselt mõistete sisu, millega mõtlemisel opereerime. Viga on selles, et tavaliselt ei tehta vahet mõiste „igavene” kahesuguse võimaliku tähenduse vahel. Nimelt võib mõiste „igavene” tähendada esiteks ajalist lõpmatust ja teiseks lihtsalt tekkimatust ehk väljas­pool aega olemist.

Kui eelpool jõudsime otsusele, et inimese mõistus ei suuda haa­rata igavest, siis opereerisime mõiste „igavene” esimese tähendusega, s. t. ajalise lõpmatusega. Vaatame nüüd, kuidas me saame hakkama mõttega, et maailm on igavene ses mõttes, et ta asub väljaspool aega, ajatus igavikus.

Et seda mõista, peame enne selgusele jõudma, millistel tingi­mustel on aeg üldse arvestatav ja kust me oleme saanud kujutluse ajast. Et aeg pole midagi otseselt tajutavat, käega katsutavat, see on selge. Kui poleks maailmas mingit liikumist, siis me võiksime isegi ühes inglise filosoof Berkeleyga ütelda: „Aeg on eimidagi”. Kuid aeg on siiski midagi, mis on arvestatav ainult liikumise, muutuste juures. Et selles veenduda, mõelgem korraks, et maailmas poleks mingit liikumist, mingit muutust, ka mitte meie kujutlestejooksu, kõik oleks absoluutselt liikumatu ja tarretanud – siis poleks ka mingit aega. Mis aeg on, seda me ei tea; me ei saa aja kohta muud midagi ütelda, kui seda, et ta on midagi, mis on arvestatav iga liikumise, iga muutuse juures.

Mõned filosoofid on püüdnud seletada aega ainult inimese tead­vuse vormina, inimhinge produktina, eitades igasugust aega väljaspool inimese kujutlust. Kuid sellel seletusviisil on see viga, et ei tehta vahet meie sisemise subjektiivse ajakujutluse ja välise objektiivse ehk mehaanilise aja vahel, mis ei olene me subjektiivsest ajakujutlusest. Järgmine näide peaks aitama selgitada, et on olemas peale subjektiivse ajakujutluse veel mingi väline objektiivne aeg, mida me peame arvestama. Kohvikus istub filosoof, kes püüab oma kaaslastele selgitada, et pole olemas mingit aega väljaspool meie kujutlust, et aeg on ainuüksi ja täielikult inim­hinge enda „looming”. Teised muidugi vaidlevad vastu. Järsku kesk ägedat vaidlust meenub filosoofile midagi. Ta tõmbab kella taskust, heidab sellele pilgu ja ütleb: „Kahjuks pole mul aega edasi kõnelda. Olin hoopis unustanud, et pidin täna kell kuus N. alevis kellegagi tingimata kohtama. Rongile olengi juba hilinenud, see väljub ühe minuti pärast, pean võtma auto. Tunni aja pärast olen tagasi. Kui te veel siin olete, siis kõneleme edasi.” Filosoof lahkub kiiresti. Kohale jäänutel möödub aeg elavas vestluses peaaegu märkamatult. „Juba tagasi! Kas tõesti jõudsite N. alevis ära käia? See pole võimalik!” selliste hüüetega võetakse tagasisaabunud filosoof vastu. Et teisi veenda, võtab filosoof taskust kella ja teeb kindlaks, et sõiduks oli kulunud aega terve tund. Teised kontrollivad veel omi kelli ja siis ustakse, et vastav maa on tõesti ära sõidetud, kuna kõikide subjek­tiivne ajakujutlus sundis selles kahtlema. Siin oli veendumuse põh­juseks see väline objektiivne aeg, mida arvestati kellaosuti liikumise juures ja mida võrreldi auto liikumisega.

Iga dünaamilise nähtuse juures välismaailmas on meil tegemist kolme komponendiga: ruum ehk ulatus, liikumine ja aeg, kusjuures ajakestus on vastuproportsionaalne liikumise kiirusele.

Nagu me aga teame, saab igasugune liikumine olla vaid relatiivne, iga asi liigub ikka millegi suhtes. Mõelgem vaid sellist võimalust või võimatust, et eksisteeriks ainult üks asi, siis poleks ka mingit õigust öelda, kas ta liigub või ei. Meie igapäevane praktiline ajaarvestamine seisab selles, et me üht relatiivset liikumist võrdleme teise relatiivse liikumisega. Et meil seejuures on võetud teatavad konventsionaalsed ajaüksused, päev ja aasta mõõdupuuks, millega võrdleme kõiki teisi aegasid, sel on ainult otstarbekohasuse tähtsus, kuna me neid arves­tame kõige reeglipärasemalt korduvate liikumiste juures, nagu seda on maakera pöörlemine telje ümber ja ringlemine päikese ümber. Objek­tiivselt võttes pole ükski relatiivne liikumine ja selle juures arves­tatav aeg eesõigustatud. Küll aga on konventsionaalsel ajal teatav mõju inimliku ajamõiste kujunemisele: see asjaolu, et me kõiki liiku­misi, mis meie sees ja meie ümber toimuvad, ikka võrdleme teatavate leppeliste liikumistega, on kaasa mõjunud selleks, et meis on tekkinud mõte mingist kontinuitiivsest ja absoluutsest ajast.

Kui me nüüd oleme jõudnud selgusele, et igasugune liikumine saab olla ainult relatiivne, siis võime ka järeldada, et liikumine on võimalik ainult maailma kui terviku sees, ta osade vahel, kogumaailm ehk universum ei saa enam liikuda millegi suhtes. Ja kui aeg on arvestatav ainult liikumise juures, siis on ka ajamõiste kehtiv ainult maailma sees, ta osade suhtes. Universum ise aga on väljaspool aega.

Nüüd selgub ka, et mõiste „maailm on igavene” ses mõttes, et maailm eksisteerib lõpmatus ajas, on vale kujutlus. „Igavese” mõiste ses mõttes saame nii, et võtame mõttes relatiivsete liikumiste tajust saadud ajakujutluse, ja pidades seda millekski absoluutseks omaette olevaks, püüame seda mõttes pikendada lõpmatuseni ja teha sellest mingit mõõtu kogu universumi ajalise kestvuse mõõtmiseks. Nagu eelpool nägime, ei tule sellest midagi välja. Me ei ole ka õigustatud maailmas esinevaid relatiivseid liikumisi ja relatiivseid aegasid üks­teisele otsa jätkama, et niiviisi saada üht absoluutset aega, mis oleks siis kehtiv kogumaailma suhtes.

Nii näeme, et maailmale endale kuuluvad kõik need predikaadid, mida on omistatud ta loojale: tekkimatu, absoluutne, väljaspool aega olev. Paremus loomisehüpoteesi ees on aga see, et me saame läbi ilma probleemi edasinihutamiseta ja võime puht mõistuselise arutluse teel näidata, miks see nii on, kuna maailmaloojale peame omistama need omadused a priori.

Kõigele sellele võiks nüüd vastu väita, et sellistest arutlustest pole siiski mingit kasu, sest meie loomupärane kujutlus ja mõtlemine tahab minna ikka oma rada. Kui me ütleme, et maailm pole loodud ega ise tekkinud, vaid on ikka olnud, siis tahame teda ikkagi mõelda ajas olevana ja mõõta ta eksistentsi ajaga, nagu oleme harjunud mõt­lema maailmas esinevate osanähtuste juures.

Kui tuletame meelde, et inimese meeled on arenenud vastavalt oma lähema ümbruse ärritustele reageerimiseks, siis saame ka aru, et on tõesti raske vabaneda ekslikest kujutlusist, mille aluseks on meelte­muljed, sest need on palju vanemad ja tugevamad kui loogiline mõtle­mine. Ent kui me kord mõtlemise ja juurdlemise abil oleme selgusele jõudnud oma endiste muljete ja kujutluste ekslikkuses, siis ei tarvitse need enam jääda püsima me maailmavaate osadena, kuigi muljed ja kujutlused on jäänud endisteks. Me näeme veel tänapäevgi, et päike käib ringi ümber maakera, kuid haritud inimese maailmavaatele pole sel muljel enam otsustavat mõju. Või katsugem kujutleda maad kerana ja kaht inimest seismas teine teiselpool seda kera; ükski pin­gutus ei võimalda meile seda teisiti kujutleda kui nii, et ühel on pea „ülespoole”, teisel jalad. Kuid sellele vaatamata antipoodide probleem meid tänapäev enam ei häiri.

Muidugi pole sellega öeldud, et nüüd siis oleme lahendanud kõik olemise saladused. Et maailmast täiesti arusaadavat pilti saada, selleks kulub veel palju uurimist ja ka filosoofilist mõtlemist uuri­muste tulemuste kokkuvõtmiseks ja järelduste tegemiseks. Kas ja kunas jõutakse selgusele paljude küsimuste üle, mille vastamine praegu näib lootusetuna, selle kohta ei võida praegu muidugi midagi ütelda. Kuid me ei tarvitse langeda ka skeptitsismi ja öelda, et inim­likud mõttepingutused meile mingit vastust ei suuda anda ühegi maa­ilmavaatelise põhiküsimuse selgitamisel.

Juba antiikaja mõtlejate juures võime leida üllatavalt selget aru­saamist kosmoloogilisest probleemist. Näiteks kreeka filosoof Parmenides (5. sajandil e. Kr.) õpetas juba, et olemine on tekkimatu ja kadumatu, ta on ajatus igavikus, sest aeg ei ole midagi olemisest erinevat. Samuti ei toonud Aristoteles oma õpetuses mingit maailma tekkimise teooriat, vastandina paljudele eelmistele filosoofidele, kuna ta oli jõudnud arusaamisele, et aeg „kui liikumise mõõt” on ainult liikumise juures arvestatav ja iseenesest mittetõeline. Rooma filo­soof Boethius (475-526), Aristotelese tõlkija ja kommenteerija, eral­dab juba ajaliselt igavest (aeternitas) alatisest eksistentsist (sempiternitas) . Uuematest filosoofidest, kes maailmale igavese olemasolu asemel ajas on omistanud olemise väljaspool aega, võiks nimetada Teichmüllerit ja Rickertit. Teichmülleri järgi on koguolev ajatu, ainult lõplikud asjad on ajas. (Darwin u. Philos., 1. 44). Rickert on väljendanud sama mõtet selgesti, kuid lühidalt. „Was zum ganzen der Welt gehört, ist der Veränderung in der Zeit entzogen, zeitlos.” (Syst. der Philos. I, 36).

Meie ajal, kus uuema füüsika saavutisena relatiivsuse teooria on meid juba teataval määral harjutanud liikumise ja aja relatiivsuse mõttega, peaks kergem olema kui kunagi varem ka puht filosoofilise mõtlemise teel aru saada ja leppida mõttega universumi olemisest väljaspool aega.

V. Veskimäe

Loomingust nr. 6/1936