Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Vahetumalt kui ükski muu kirjandusliik oleneb aja­järgu üldhingest teatavasti lüürika. Kas otsekohesemalt või kaudsemalt, kas positiivsemalt või negatiivsemalt, kas varemalt või hiljemalt, kuid tavalisesti ikka peegeldab ta juba oma olemusega seda „aja vaimu” siiski erksamalt kui eepika või draama, mis juba oma vormigi poolest sunnitud on olema enam püsivad ja objektiivsed.

Nii ei ole vist mitte ainult paradoks öelda, et uue lüürika vastu huvi tunnemegi tihti enam psühholoogilist ja sotsiaalpsühholoogilist kui puht esteetilist. Kui nimelt selles ei leidugi palju sarnast, mis lugeja enda pakitsevaid tundeid aitaks väljendada ja selle rõõmuga meile esteeti­lise naudingu looks, huvitavad meid siiski lüürikas paljas­tuvad isikud kui isikud ja kui – olgugi alati mitte just tüüpilised – ümbritseva ühiskonna liikmed. (Sellest seletub ka, miks luuletusi tavalisesti loetakse nii palju vähem kui puhast teotsus- ja vaatlusrõõmu võimaldavat eepikat ja draamat: eeldab ju lüürika lugemine ühtlasi palju enam puhtkirjanduslikku, puht vormilist – ja puht psühholoogilist huvitust, mis on palju enam eelharidust nõudev ja harvemalt esinev.)

Nii siis, küsitakse, kes on möödunud aastal oma isiku ja selle elamused meile näha ja kaasa tunda pakkunud, millised on need elamused ja nende põhjaks olevad, luule­tama kihutavad ajed ja motiivid, ükskõik kas emotsio­naalsed või intellektuaal-voluntaarsed, s. o. ideelised, misvõrra need olenevad üldisest ajajärgu vaimust ja seda pee­geldavad, ja lõpuks, mis tähtsaim, kuidas nood isikud selles on õnnestunud vormilise sisendavuse suhtes, kuivõrra nad on annud häid üksikluuletusi ja nendega, või ka ainult mõne oma loomingu üksiku elemendiga, toonud uut eesti kirjandusse?

*

Ühenduses meie pealesõjase elutempo üldise tasanemisega valitseb, nagu tuntud, juba mitu aastat ka meie kirjandusilmas teatav vaiksem ajajärk. „Et tulnud Hingetud ja luuletumad ajad” üldse, selles võib küll kahelda, eriti mis hingetusse puutub, sest on ju väliselt looval elul sa­muti oma „hing”, kuid vist on küll see, ning siis ka selle luule, mitmeti erinev eelmiste, murranguaastate omast. On tulnud ja kestavad, lihtsalt, jälle igapäevase argitöö ajad, kogu oma argipäevase askeldusega, oma väikeste rõõmude ja muredega. Juba hakkavad ununemagi ilmasõja ahastused, revolutsiooni pulmad ja pillerdused, iseseisvus­sõja pingutlused, esimeste vabadusaastate mesinädalad ning sellega kaasas käivad pettumused ning filippikad teisel pool, kus enam oli loodetud. Revolutsioonide stiilistki ollakse sama tüdinud nagu neist endist, sõjakused ja mani­festid, kus neid ka on proovitud („Lilulii”, „Peninukid”), ei näi enam mõjuvat. Argielu rühmamised on vähem luule­lised ja vaimustusest leekivad, nõuavad aga seda enam tahtepüsivust, süvenemist ja reaalsuse õigemat hindamist.

Nii sellele vastavalt tundub ka kirjanduses juba mõnd aastat teatavat instrumentide ümberhäälestust, uute süvenemisalade, uute ainete ja uute ideedegi otsi­mist. Kahjuks ei lase selle tagajärgedest veel täit pilti sajida peale muu ka ikka teravnev kirjastuskriis, mis ilmu­mata hoidvat mitu luuletuskogu (Underilt, Visnapuult, Kärnerilt j. t.). Kuid ka selle järgi, mis on ilmunud, võime juba osalt tähistada arengu suuna. Ajalaulude sotsiaalsuse juurest liigutakse taas enam isiklikkude elamuste juurde, seejuures neisse enam n.ö. filosoofiliselt süvenedes (nii Visnapuu, nähtavasti ka Under) ja ühtlasi elu üldküsimustest mitte enam eeskätt erootiliste motiividega inspireerudes, nagu „Siuru” ajal.

Teiselt poolt on viimaste aastate jooksul tugevamaks tõusnud vool, mis sihiks seab poetiseerida ka seda argi­päevast elu, rahulduda ka selle väikeasjade kujutamisega, seejuures tarvitades stiiliski peaaegu endist realistlikku meetodit; nii eriti proosas (Luts, Roht, Kivikas j. t.), aga ka luules võib sinnapoole kalduvust märgata.

Kuid lähemegi edasi üksikute teoste eneste juurde. Kõne on Barbaruse, Jaiki, Adamsi, Raudi ja Nukk’i luuletuskogudest; põlvede järgi jagatult, kui tahetakse, siis üks vanema ja neli noorema põlve esindajat. Peale selle tuleb veel mainida V. Ridala samuti 1924. a. daatumit kandev lugulaul „Toomas ja Mai”, mis küll lugulauluna kuuluks õieti eepikasse, aga sisult siiski pigem vist käes­olevasse rubriiki, koosnedes peaasjalikult lüürilis-eepilisist rahvalaulest. Veel oleks siin mainida ka Visnapuu „Valit värsid”, mis sisaldab kaunis kohaselt tehtud valikus paremad kõigist autori seni ilmunud luuletustest, kuid viimastena pole seega asja siin neist pikemalt kõnelda, samuti mitte E. Hiire juba liiga miniatüürseist brošüürest („Arlekinaad” ja „Huhu merituulen”) ega Jakob Liivi j. t. tähtsusetuist asjakesist.

Nii siis: Barbarus ja tema luksusvälimusega „Geomeetriline inimene”.  On arvatavasti juba tuntud tolle autori senine arengukäik. Kuuludes „nooreestlaste” (võiks öelda) kõige ligemasse järelpõlve, on ta kannud endas osalt ka nende intellektualismi ja estetismi, suuri kultuuriapetiite ja seega, nagu needki, kergesti kalduv n.-ö. „ülearuse inimese” traagikasse meie kitsas ja umbses ühis­konnas. Nii annavad tema esimese kogu, „Fata Morgana” esteetilis-erootilised endameelisklused värssi juba teises kogus, „Inimene ja sfinks”, ruumi apaatiale, kahtlustele ja enam sotsiaalseile, kibedaile ja jõhkraile satiiridele. Kolman­das kogus („Katastroofid”, 1920) on sotsiaalne element juba peaaegu valitsev, kuulutades kadu kogu vanale ilmale, juubel­dades äärmisest „hukkumisbakhanaali” anarhiast. Et aga too ennustatud maailmalõpp siiski tulemata jäi, jõuab Barbaruski mingi moraalse „uuestisünnini” ja püüab Tarapiita-aegses neljandas kogus, „Vahekorrad”, otse süstemaatili­selt kindlaks määrata, „välja laulda” kõik oma suhted olevikuga, tulevikuga, oma isikuga, sotsiaaleluga ja selle „kodanlise elemendiga”, isamaaga, naisega jne. Selle kogu värsivormi, stiili ja sisu iseloomustab küllalt (kuigi pisut liiga koomilisest küljest) ainus pool lauset sellest

    . . . teil kõrvu kisendan ja komandan kui mõni ohvitseer,

    noor leitenant paraadil:

    oo, saage inimesiks, muistsed paganad – Euroopa nurka eksinud

    mongoolid! (85).

Nüüd on siis nähtavasti see kaunis mõjutu „saa ini­meseks” komandamine, kärkimine ja manamine juba iga­vaks läinud ka autorile enesele, kes ju peab alati nagu „ähkiv vedur” (lk. 109) edasi tormama.

Kuid mitte nii, et ta nüüd ka ise vaevaks võtaks ja püüaks ligemale saada tollele inimesele, elavale oma ümb­ruse inimesele, et püüaks seda mõista, armastada, tröös­tida, tõsta. Ei, nüüd, nüüd on talle äkki „sügavusist kuuldund hüüd: kolmainus = kera, rull ja kuubus”, nüüd on ta jällegi tarvilise uuduse leidnud ja nimelt – kubis­mist. Nüüd kõlavad ta „dernier cri’d” aina geomeetri­liste pealkirjade all: „Horitsontaalne!”, „Paralleelne!” jne. Mis sellest, et ta isegi möönab: „hing pole nii nagu keha – geomeetriline” ja luuletus ju ikka vist hingele lähem peaks olema, mis sellest: aga „geomeetrilised” terminid on ju nüüd uudsed ja moes – kui mitte enam Pariisis ja Berliinis, siis Pärnus ometi.

Ent ei pea ironiseerima sellegi uuduse üle, kuigi alguses seks end tunned olevat vägisi provotseeritud. Ei või salata, et Barbaruse iselaadis tõesti sellele voolule näib olevat enam vastavust kui vist ühelgi teisel eesti kir­janikul ja et nii siis ka see uusim välisvõte mõndagi puhtisiklikku sisaldab. Barbaruse intellektuaal-voluntaarne loomus pole iial hoolinud erilisest hingelikkusest, peenemaist emotsioonest ega nende varjundeist. „Lüüriliselt annikat” luuletust lugedes ta nägu venib pikerguseks aigutuseks” (lk. 80) ja ta on ikka otse poseerinud oma jõhkrusega, oma hiiglavägevate ürginstinktidega, mida ükski pidur ei tohtivatki taltsutada, oma, kui mitte just päris metsmehe, siis igatahes sellele kaunis läheda «matadoori kirgede ja soovidega” jne. Nii siis, omades loomuslikult ja jaatades veel enam tahtlikult ainult tugevaid ja lihtsajoonelisi alg­tundeid ja -kirgi, pole ime, kui ta ka nende väljenduseks tahab tarvitada kõige algelisemaid kujusid ja võrdkohti – ning ta nendeks usaldab võtta isegi mehaanilise välisilma kõige mehaanilisemaid: geomeetrilisi algelemente. Kuid muidugi, tahta võib ju paljugi, kuid tegelikult on asi siiski nii, et lõpuks ka neile algelementidele, lihtsaimaile joon­tele ja konstruktsioonidele meie, inimeste jaoks tähenduse annab ikkagi ainult meie endi tunne, meie hing, sellega me siiski kunstis kõige pealt temale peame mõjuma ja temasse mõjumise seadusi arvestama. Ning seal on igatahes ilmne, et nende geomeetriliste algelementide nägeminegi väga ruttu jääb monotoonseks ja seega mõjutuks, seda enam siis veel mõjutu on ainult nende mainimine, s. o. nende kasutamine luules. Nii ongi siis suurem osa neist geomeetrilistest terminitest, mis Barbarus oma lauludes tarvitab, ilma suurema tundelise, s. o. ka luulelise väärtu­seta ja tunduvad tihti lihtsalt sissetorgituina. Metafoorliku väärtuse saavad nad nähtavasti alles siis, kui nad n.-ö. on „ära seletatud”, kui teiste mittegeomeetriliste metafoorite abil on nendelegi antud mingi tundeline toon ja tähendus, loodud assotsiatsioonid nende (joone, täpi, paralleeljoonte jne.) ning võimalikkude inimtunnete vahel.

Seda vajadust tunneb ka autor, ja nii on kogu raa­matu esimene (ja ainus päris „geomeetriline”) tsükkel õieti ainult sarnane geomeetriliste mõistete psühholoogilise tähen­duse seletamine, analoogiate otsimine nende ja inimtun­nete vahel. Sest oleks võinud saada üsna täielik geomeetrilispoeetiline oskussõnastik, oleks ta jätkunud…

Igatahes, algus on hea: On antud termin – „perpendikulaarne”. Mis see tähendab? Nii, iseenesest ei midagi, aga eks temaga või võrrelda maailma suhtumist inimesse: välisilma „kiired” langevad ju ka perpendi­kulaarselt meisse, meie vaade perpendikulaarselt välisilmale.

„Horisontaalne” ? – Noh, kui mees on pikali, eks ta siis ole horisontaalne. Seega on sel joonel garantee­ritud kõik maaslamajaga ühendatud tunded (passiivsus, surm jne.). Mis sest, et horisontaalse all aga võiks mõista ka just kaugusse ihkavat, edasitõttavat, igikestvat, seega otse vastupidist?

Edasi: „Sirgjooneline”? Eks see ole sirgjooneline iseloom! Nii siis, oleme seda sõna tarvitades juba ammu enne Barbarust „geomeetriliselt” luuletanud, ilma et ise oleksime teadnudki!

Või veel: „Paralleelne”? Vastus: välis- ja siseelu jooksevad paralleelselt, ilma iialgi puutlemata, jne. Sar­nase meetodiga võiks terve geomeetria oskussõnastiku „läbi luuletada”, ja mitte üksi selle, vaid ka näit. mate­maatilise, keemilise, botaanilise, zooloogilise, patoloogilise jne., saades iga sõnastiku järgi samanimelise „inimese” ja vaevalt halvema, kui on geomeetriline! Miks peaks nende jaoks vähem inspiratsiooni jätkuma kui siin?

Kuid olgugi, et seda meetodit vaadeldes taas taht­mata irooniliseks kipud, ei tapa see intellektualism Barbaruse luulet siiski mitte täiesti. „Minu vaade on per-pendikulaarne ümbrusele hulktahulisele, paljupinnalisele” – sarnasest suhte konstateerimisest ei tunne hulk inimesi küll vist ei külma ega sooja, aga mõnele tüübile võib see siiski toota teatavat intellektuaalset rõõmu. Ja ega se­dagi salata saa, et nende geomeetriliste oskussõnade „.poetiseerimisega” eesti luule ikkagi on uute metafooridega ja uute ainetega rikastatud. Ainult ei maksa loota, et nendega võib kesteab mis palju pakkuda või koguni uut „-ismi” luua. Kergesti läheb ta monotoonseks ja igavaks ikkagi, juba nähtavasti B-le enesele – ja õieti maitstav vahest ainult intellektuaalsele tüübile.

Samuti puhtmõistuslikud on kahes järgmises tsüklis antud poeetilised definitsioonid isiku suhteist ruumi ja aega: kõik otse Kanti süsteemi järgi ja ka Kanti individua­lismiga. Põhiidee: isik ise on kõige ilma keskpunkt, päike, kes kogu maailma enda järgi koordineeristab ja ajastab. Jällegi meil kaunis uus ja, vähemalt nende ridade kirjutajale, üsna sümpaatlik idee isegi nii abstraktse filosoofia poeti­seerimisest. Aga igatahes on see ka väga raske üles­anne, ning ei või öelda, et Barbarusegi hoog oleks seda täitnud ilma kuivusse, kordumisse ja igavusse langemata.

Sootu teine ja mitu korda elavam ilm esineb järg­mises tsüklis „Elavad monumendid”. Siin on Barbarus jälle endine ja omal erialal; siin kaob maadlemine abstraktsete mõistete rägastikuga; siin on isegi selgust, plastilisust, tabavust, vähemalt üksikuis kohis.

    ……… kuidas kasvada saaks muidu kõhukene

    küllalt tööline kui pole õhukene..

    ……… Altarristil nälgind Kristus kõigub,

    kantslin nuumat papp, – kõik muu tal mõtten mõlgub,

    vaid mitte rist ja häda.

    Halleluja!

    ……… Apoteoos:

    ametlikul ballil,

    ümbert kinni hoiab kallil – ei jäta jonni:

    tonn veeretab tonni.

Eks ole, need kujud ja võrdlused on juba vahest lii­gagi „konkreetsed”.

Oleme nõus, „igaüks on näinud raskejalgset meest”, kelle kallale autor tahaks tormata nagu matadoor härja kallale. Selle viha luulelist mõju vähendab aga palju enam see, et oleme ka juba enne kuulnud Barbaruse sõimu tema vastu, ja nii see kui samus laules avaldatud muud motiivid tunduvad juba kordumisena ja fraasidenagi. Iseasi on muidugi veel nende vaadete vastuvõetavus.

Viimases tsüklis („Pariis”) on autor viimaks pääsnud oma neetud pisilinnast välja ammuigatsetud maailmalinna. Milline rõõmu karjumine!

    . . . Edasi, edasi!

    Linn lõõtsub, –

    hing õõtsub,

    sest nõnda elu ongi:

    õnnest kisendavast kuhjat, –

    tundmus tundmus’ otsa uhjat.

    Edasi, edasi!

Laulud „Pariis 1″, „Pariis 2″ ongi ühed kogu pare­maist, viimases on isegi välisvõte – Pariisi ja väikelinna elu paralleelselt esitamine – omal kohal.

Ka „Olla” on autorile üsna iseloomulik oma elu­rõõmuga :

    Ah murda sisse kümnest uksest

    kui võiks ekstaasiga – pupillid säravad,

    kord kista pärani kõik ihu väravad

    ja visku hukatusse ainsast südamtuksest!

    Ekstaas – tormjooks hoit kõrgel lippudega

    linn taevatõusev torne tippudega.

Siin näib olevat taga tõesti jõutunnet – kuigi see tihti kipub avalduma ainult karjumises.

Juba liigagi vängelt tungivad aga need autori ürgjõulised, n.-ö. Tarzani instinktid ja apetiidid esile „La danse du ventre’i”, s. o. kõhutantsu ropendustes. Siin ja nii mitmel kohal mujal tundub küll, nagu viiks see vedur, millega autor end sarnastab, mitte tulevikuriiki, vaid – džunglisse. Igatahes oleks hirmus vist see uus ilm, mille talgusesse autor end lõpus ütleb tõttavat!

Nii, see eilse vihkamine ja kirg homse järgi, mille kuulutamine Barbarusele otse maneeriks näib saanud – eks ole see ju iseenesest sümpaatlik põhiidee?  Nii küll, aga eks ole – sellest kirest ja sest oleviku vihkamisest on üksi ikkagi vähe.   Muidu aga näib autor endas kandvat küll minevikku ja selle sõimatud „raskejalgse mehe” verd, tema huvisid ja ihasid enam, kui meile kangastuva tule­vikuinimese peenendatud, reguleeritud ja siiski tundekül­last ja tugevatahtelist geeniust.  Jah, ei saa isegi Barbaruse kiirusevaimustust kuuldes tagasi suruda iroonilist mõttevälgatust provintslase trammijoovastusest ja kabaree vaimustusest.  Tulevikuinime hindab vist küll enam teis­sugust kiiret ja tõttavat, niisamuti ekstaatilistki elu, mis ka pisilinnas võimalik, kui ainult isik ise kord juba on saanud seesmiselt rikkaks, tundepeeneks, sotsiaalseks ja aktiivseks ega mitte otsi seda tõttamist ainult välises, mehaanilises ilmas!   Kuivõrra teiselaadne Barbaruse omast on just sarnaste suurlinlaste eneste – A. France’i, Rolland’i, Wells’i ja Verhaeren’igi homseiha!   Kuid – pigem mitte võrrelda!

Vastavalt sisule on Barbaruse luule vormgi välispidiselt tõtlev, otse edasikihutav – oma „geomeetrilistes” laules tunnustabki ta ainult rütmi, ei enam meetrumit, arvestades ainult sõnade pearõhke.  Näit.:

    olen oma silmadega peegel

    elule vahelduvale, tuksuvale, tormilisele.

Seesmiselt aga on ta tihti kaunis ebarütmiline, kordav, auklik ja venitav. Näilise virtuoosluse annavad puhtad ja äär­miselt pikad riimid, millede hulk otse haruldus Eestis; mõned laulud on peaaegu puhtalt neljasilbiliste riimidega („Sirgjooneline”), tuleb isegi ette viiesilbilisi: „paljupinnalisele, – kitsarinnalisele” („Perpendikulaarne”) j. t.

Teiselt poolt aga kahandab tihti nende riimide poee­tilist väärtust äärmiselt suur ridade pikkus (riimide vahe tihti kuni 30-40 silpi), mille jooksul riimi kõla kõr­vust siiski juba ununeb. Igatahes on Barbaruse vormivirtuositeet selles kogus kasvanud üle kõigi eelmiste kogude oma.

Kokku võttes: mõnelegi puudusele, sagedatele maitsetustele (muidugi – sõna subjektiivses mõttes), kõige pealt liigsele mõistuslikkusele ja seega külmusele vaatamata on „Geomeetriline inime” siiski üsna isiku­pärane luuletuskogu. Ja see isik, keda ta paljastab, on samuti, kõigile vasturääkimistele vaatamata, mida ta esile kutsub, siiski küllaltki jõuline, mõtterikas ja ideeline (peetagu meeles – meie oludes!).

Kui palju need mõtted ja nende hoog ka lugejais hoogu sünnitavad (meeleolu – seda luuletaja ei taotlegi – see on temale vaid armetu „lüüriline võileib”!), kui­võrra need elamused reprodutseerudes sama elavaks saavad, see on muidugi teine küsimus. Aga siin ripub palju ka lugejast. Teatavate eeldustega igatahes pakub sellesse kujunenud ilmavaatega ja omapärasesse isikusse sisseela­mine ikkagi küllalt naudingut, et selle süvenemise raskusi tasuda.

    „Aeg on kasin:

    Sajan südamen korraga loita,

    tuhanden tõusangun hommikul koita” –

see kõigiti uueaegne ja siiski ühtlasi igivana luuletaja tung on siin leidnud sõnastuse, mida, võrreldes, ei saa nimetada, muuks kui meie läinud aasta luules siiski kõige tähele­pandavamaks.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 5/1925

      

Sellevastu ei saa küll kuidagi öelda, et samuti pärnu­lase E. Nukk’i „Trioletid Amorile” väikeses kogus avalduv isik meid suuremat jõuaks huvitada. Barbaruse intellektualism on vähemalt omalgi alal tugev, leidlik ja seega rikas, isegi oma metsikuses ja jõhkruses paiguti otse haarav, Nukk aga ei paku pea midagi tähtsamat, mis mitte juba mujalgi pole kuuldud,.- ei mõtet, pilti ega meeleolu. Isegi trioleti vorm tundub siin seks kaasa aitavat, korduvuse ja üksluisuse tunnet veel omaltki poolt suurendades. Autori esimene kogu „Rännakul” on sellega võrreldes ikkagi veel sisukam. „Trioletid”, nähtavasti vaiksed, nukrad (aga siiski end meelisklevad) tänulaulud oma armu, pigemini flirdi objektile, ei haavagi küll just millegagi (ehk olgu siis vahel just oma šabloonsusega), aga vaevalt võivad nad ka pretendeerida kellegi suuremale tähelepanule.

Kahtlemata palju tihedam, varjundirikkam, kultuuri mõjutatum on see isik, keda kajastab Vilmar Adams’i „Suudlus lumme”. Ja nähtavasti on ta sellest ka ise küllalt teadlik ning seevõrra pretensioonikam, vähemalt näili­selt. Igatahes oleks autor palju vähem kannatanud, kui trükikojas mõni „pliiatsiga kirjapandud” leht oleks jäänud ladumata. Kardab ju „tõsieestiline” iseloom vaevalt midagi seevõrra, kui just paljunõudlikku poosi, väiksematki edvistusse kaldumist, vähematki uhkeldavat žesti – just vastu­oksa vene omale, kus viimaseil aastakümneil igasuguste „geniaalitsemistega” nähtavasti õige hästi on ennast „sisse” reklameeritud (Balmont, Severjaanin). Eesti „maamehelikku” sümpaatiat oskab tabada palju enam näit. Kitzbergi tagasihoidlikkus (mis, Hindrey karikatuuri järgi, isegi oma juubeli puhul tervet loorberipärga vastu ei taha võtta, vaid ainult paar oksakest sellest – „süldi jaoks”).

Kuigi autor keelab „hinges kaevamist” (lk. 13), arvan ometi võivat „Suudlus lumme” kogus esitatud isikul eritella tõepoolest vähemalt kaks erisugust „hinge” (nagu ta ka ise endal ütleb olevat). Üks on see, kelt pärit on vist ka eessõna, kes nagu tahaks olla esteetlik dandy, galantne ja kerglane elumees, gratsioosne, pisut ebeldav ja ülespuhutud, n.ö. „poeet” selle sõna välises tähenduses ja, arvan küll, eriti modernvenelises tähenduses, kust ta arvatavasti ka pärit. Enam-vähem tolle palgega isiku poolt näivad olevat sisendatud laulud, nagu: „Kinnastet daamile”, „Riimimäng”, Suudlused”, eriti  „Improvisatsioon VI”  (!), ja õige palju teisi. Temalt on säärased teatraalselt kõlavad fraasid nagu:

    „On raamatuid tehtud mis sõnust,

    see – valguse  valust on tehtud.”

või (muide üsna ilus ja ühest ilusamast laulust):

    „Ma seisan tarretanud poosis,  

    on tähtedest mu pjedestaal,

    mu teed ei kata roosad roosid

    ja külm mu kauge ideaal”

(kuigi me muide kuskilt seda ideaali just suuremat ei näe!). Teda muidugi on siis ka

    „võlund sagedasti,

    mis raffineerit ja perverss” –

lause, mis hr. Jürgensteini moraali nii ära hirmutas, et ta selle eest hoiatuseks hakkama sai otse Eestis ennekuul­matu süüdistusega – ja muidugi sellega raamatule just reklaami tegi!

Arusaadav, et selt „hingelt” on ka mõned iseäratsevad märkused, tsitaadid, välisvõtted ja osalt vist koguni ka välisvorm, kus n. n. uusriimi katsetega, mulle tundub, vahel küll juba ainult on mängitud, ja mitte just huvitavalt (see ütlus ärgu tähendagu, nagu ei hindaks ma üldse poolriimi tähendust mitmekesisuse mõttes).

Oleks raamatul ainult see „hing”, ei oleks ma temast soovinud nii pikalt rääkida. Kõigele tahtlikule elegantsu­sele ja vormivirtuooslusele vaatamata oleks see siiski kaunis tühine ja vähetähtis ajaviiteluule neile (muu seas eriti meie naisüliõpilastele), kelle „kukekasvatuses armsas poeet on uusim nummer vaid”. Barbarus võiks seda nimetada tõesti ainult mingiks kirsikompvekiks „värsina limpsavale keelele maigutuseks”. Kui raamatus aga siiski tõendatakse, et luule

    „ei ole mulle hõbekuljus

    ja ilusõnaline mäng”

(ei ole ainult, loodaksime juurde lisada), vaid et ta (peale muu!) on ka

    „. . selle tühja taeva poole

    kaks väljasirutatud kätt”,

siis arvame võivat, seda uskudes, näha siin-seal ka mingit teist hinge või vähemalt selle hinge teist palet. Eriti „Tristia” nimeline tsükkel laseb paiguti seda aimata.

    „Kes joond on elu sügavusest,

    kel hing on tunnud iga hetk

    me olemise mõtetuses,

    et maine lootusetu retk -“

(hm?” küsime meie, ja veel: „kas tõesti põhjusega?” – seda pole meile näidatud)

    „Sel pole teie õnneks andi.

    Kuid õigus kõrgem on tal nõuda,

    et arvustused vaimusandi

    ei haavaks hinge uhket põuda.”

Selles ja teistes samatoonilistes lauludes („On olnud mu päevad naiivid ja hurjad”, „Nii raske on olla”, „Vaksal”, „Sünd” j. t.) tunneb küll lugejagi fibreeruvat ka mingit tõelist ja teataval määral tähtsat tundmust, tõelist traagikat. „Miks sa ütled, et olen groteskne”, küsib see hing ühes teises laulus, pooljuhuslikult – näib olevat, et ta seda nii mõnigi kord veel on küsinud ja mitte ainult naljatelles; näib olevat, et kõigele blaseeritud üleolekule ja elumehelikkusele vaatamata sel hingel siiski põhjust on olnud tõeliseks kannatuseks (kas ka teiste silmis motiveeritud põhjust, on teine küsimus). Ja näib olevat, et just selle tõelise kanna­tuse läbi, selle enda saamatuse, jõuetuse, jah „grotesk­suse” tundmise läbi on saavutatud mingi sügavama tunde vibratsioon siia luulesse.  Ja edasi,  sellest  kannatusest pääsmise püüdega on seletatav vist ka see „joobumus – kristall”, kellele üldse ei olegi vaja „maaõnne soe ja mugav tall”.   Aga olgu ta pärit kust tahes, see hinge halastamata selguse  „heroiline  affekt”   (nagu  autor ise seletab  „Vaba Maas”), on igatahes meeldiv ülesaamine (ainult ei tohiks taas sellega omakorda poseerida!).

Viimase nõrkuse kui ka mõne muu maitsetuse vastu ei näi autori instinkt just veel mitte hästi garanteerivat. Isegi oma ahastuses kaldub ta vahel sentimentalismi („Sünd”) või läheb vahel lihtsalt groteskseks, näit. „Nii raske on olla” lõpus: „ent mürki maailmale kord ma kui rotile tahaksin anda” jne. See rotikihvtiga maailmavaenlane tühistab sellega (kas tahtmata või tahtlikult – seda halvem !) kõik oma laulu alguses väljendatud valu tähtsuse ja tõeli­suse ning jätab enesest ainult mingi veidra, mannetu ja halenaljaka kuju mulje.

Selle, võiks öelda – tavalise taktitunde puuduse ja nähtavasti ka asja liiga kergelt võtmise läbi on nauditavaid tervikluuletusi kaunis vähe (mainiksin „Vaksal”, „Ma seisan”, „On olnud”), kuigi üksikuid ilusaid värsse ja fraase on rohkesti ning üldse värsi laulvus ja kergus tihti üsna haruldane.

On „Suudlus lumme” ikkagi peaasjalikult „raffineeritud” linnaluule, siis püüab Juhan Jäik oma „Rõuge kiriku kellaga” poetiseerida just küla, oma kodu­korda, Võrumaad,

    „- laulda ilole mis unustusse jäet,

    kun sinikupulised kummad mäed.”

Usume tõesti, et neil mägedel oma ilo ei puudu, kui ka, et see mitte üksi seal, vaid üldse meie looduses on veel liiga unustuses, ja igatahes tervitatav soov on meie loodusluulele ka enam kohalist koloriiti anda. Teine küsimus on aga, kuivõrra Jaikil selle ilu tabamine õnnestub ja kas ta ses sihis mitte neid mägesid ja metsi juba liiga „kummalisteks” ei ülista. Selles see raskus ongi, et meie kodumaa loodus pakub vähe midagi eriliselt effektikat, väliselt vähe mõjurikkaid kujusid ja pilte, et tema ilu on intiimne ja tagasihoidlik, et selle äratatud tundeid luulesse sulgeda püüdes seepärast kergesti võib sattuda hallusse ja ebamäärasusse.

Peab olema tugeva isiksusega prisma, tugeva isiksu­sega ja tundeküllusest teritatud luuletaja silmalääts, et selle laialivalgunud ilu kiiri koondada mõistetele – sõna­dele, mis võiksid ka lugejais esile kutsuda reljeefse ja tundeküllase looduselamuse, mil ühtlasi sümboolne väärtus. Tundub, et Jaiki silm on selleks veel liiga naturalistlikult nägev, ta siseilm veel liiga „vähenärviline”, s. o. tuim ja väheisiklik, et ta „kannatab” looduse muljetest veel liiga kergelt, et nende mõju all luua tõesti suggereerivat, isiklikku loodusluulet. Sellevastu näib tal olevat kalduvus pigemini tahtliku fantastika abil oma fantaasiapuudust varjata ja oma nägemisi pisut mõjuvamaks teha: ta venitab „kuusesambad” „pilvedeni” (lk. 14), samuti Munamäe, pannes temale „igavese lume” särama, ja saab muidu tõsises laulus hakkama isegi säärase pöörase ekstsessiga:

    „Ja kohal Munamäe ja Võrumaa

    veel lehvi, Vanemuine, nagu aeroplaan.”

No nii ei ole sest vanahärrast küll vist veel keegi seni julenud öelda! (Mõnes teises laulus või muinas­jutus, kus sarnane mütoloogiliselt vana ja ultramodernse segamine on saanud juba omaette žaanriks, tahtlikult humoristlikuks fantastikaks, ei oleks aga mui­dugi ka sel ütlusel midagi viga.) Sarnaseid stiili segamisi leidub Jaikil veel mõnigi.

Üldse näib, et asjata on Jaikis otsida mingit õuduse ja müstika poeeti, nagu seda on tehtud. Kuigi ta vahel tuleb karjapoisina metsast, teeb suured silmad, tõstab käed üles ja püüab hirmutada:

    „.. lei õudus maapäält hamba pilve kinni

    ja üükull uigas mõtsan nigu kuulja”,

siis ei tunne sellest hirmutusest ometi keegi mingit õudust. Me pigemini muigame selle „hamba löömise” üle – see on umbes samuti, kui oleks peni oma „hamba” kuhugi kintsu kinni löönud. Ma ei taha aga päris laita sedagi: see on mingi üsna looduslapselik, tahaks jällegi öelda – võrumaalik-karjatsuralik hingeelu, millest kui üsna omalaad­sest huvitudki. Üldse näib Jaiki toodangus väljenduse leidnud midagi Võru- ja Setumaa elaniku iselaadsusest, ta huumori ja fantastika armastusest, mis, mulle tundub, teda kõigist muist eestlastest eraldab.

Igatahes ei saa Jaiki luules salata mingi värskuse ja looduslikkuse tunnet, kuigi ailes nii vähe kunstilist. Kui võiks kõnelda üldse mingist naturalistlikust luulest, siis küll siin. Vt. näit. „Mälestus”, mis, pealegi murdekeelsena, jätab otse koopialise elupildi mulje. Kes rahuldub säherduse naturalistliku ja seega ikkagi pisut tuima ning vor­mitu luulega, võib ka „R. k. kellas” leida hea hulga ilu­said laule. Jah, neid mitu korda lugedes paned ise nen­desse ka enam tunnet ja naudidki neid peaaegu nagu ise looduses olles. Igatahes on selle pakutav rahu võib-olla üsna tervitatavaks vastukaaluks mehaanilise propeller-kultuuri väsitustele.

On Jaikil vähemalt omapärane ja kindel aineala ja toon, siis Mart Raud’i „Kangastustes” eksitab eriti selle uudse ja oma ilme puudumine. Isegi raamatu peal­kirjas tundub midagi šabloonilist! Ja kangastusi, s. o. suuri, selgeid nägemusi ei ole siin õieti mitte ainust – pigemini küll meeleolusid siit-sealt ja ühest-teisest tundeliigist. Domineeruvat näib neist melanhoolne, suuremalt jaolt isikukohane. Vahel on see üsna sünge meeleheide („Öine ise”), kuigi sealsamas endahaletsusega otse maitse­tuseni liialdav („Kui Kristus”). Pisut kaugemast objektist kõneldes on see haletsus aga vahel üsna omal kohal, nii näit. kenake „Valge eleegia”. Vahel nagu mõjuks, üsna kogemata, isegi mõni sarnane romantiline pilt, nagu „Melankoolse” lõpus, kus «pargis süngel sügisõhtu tunnil”:

    Kes teab kui mitmendamal hulkeringil

    kui lummu een ma järsku värisin:

    rauk muldne nuttis, nuttis purund pingil,

  

    käed verised ja hilbud ihul roojund.

    „Miks iked, inimene?” pärisin.                                                        

    „Üks päike taevan vaid ja seegi loojund.”

Teises ümbruses ja teiselt autorilt võiks seda kui mingit sümboolset, õudset nägemust uskuda ja siis tõesti nautida. Raudi juures aga jääb see siiski vägisi kahtla­seks, tehtud, „mageromantiliseks” asjaks, kuna ümbruse lauludes (näit. järgnevas „Öisel uritunnil”) selgesti tundub võlskust ja poseerimist. Ja see sööb usalduse kõigi teis­tegi ilusate sõnade vastu.

Kuid nagu öeldud, võib üksikult võttes mõni melanhoolitsev laul või värss siiski sisendada üsna tugeva tunde.

Raud on kiiduväärselt püüdnud katsetada ka ballaa­dide loomisega, s. o. alal, mis meil uuemal ajal peaaegu päris söödis. Ei võiks midagi vastu olla ka sellele, et ta on püüdnud seda teha rahvalaulu värsimõõdus, sest E. Leino on vist küllalt selgesti näidanud, et ka selles võib anda püsivaid, mõjukaid ja uueaegseid kunstitöid. Aga igatahes pole see kerge ülesanne, eriti vähe-eepilisele Raudile. Rääkimata vajalise jõu, elu ja sümboolsuse puudumisest sisus, on väga eksitav isegi värsivormi vigasus ja stiililine kahepaiksus, kus igivanade vormide kõrval esinevad otse keeleuuenduslikud neologismid („Too pole tänolla tasotav, aitümalla ei hüvastuv”, „laulori”, „hurtn-vada” jne.). Pealegi on see quasiarhailine keel tihti päris vigaselt tuletatud. Katse sel alal on ju rõõmustav, aga igatahes oleks võidud nende ballaadide kui ka üldse selle raamatu väljaandmisega pisut oodata ja enam tööd teha.

Kõik teised 1924. a. daatumit kandvad ilukirjandus­likud teosed (ja mitte üksi luulest) jätab ulatuse poo­lest oma taha aga V. Ridala rahvalauluvärsiline „Toomas ja Mai, lugulaul orjaajast neljas loos”. Selle maht on tervelt 433 lk. ja värsside arv ulatub üle 12000, s. o. umbes siis sama pikk kui „Vana Kalevipoeg”. See ongi kavatsetud ja paljude aastate jooksul valmistatud nähtavasti mingiks uueks eesti rahvaeeposeks, ebarahvapärase „Kalevipoja” asemele. Ja see on paiguti üsna hästi õnnestunud, ainult ainete liigne kuhjamine ja hoo­letus viimistluses on kaasa toonud säärase venivuse, kui­vuse ja eepilise aine hõreduse, et vist vähe inimesi leidub, kes ta läbi viitsivad lugeda. Ning sest on kahju, sest paiguti on siia kogutud rahvaluule stiililised hiilgeosad tõesti üsna veetlevad! – Ligemalt olen oma arva­mised mainitud töö kohta avaldanud juba mujal („Loo­ming” nr. 5), ja seda ka siin teha  viiks kordamisele.

Algasime oma ülevaate peaaegu „aeroplaanika” „geometrismiga”, lõpetasime primitiividega. Seejuures algasime n.n. vanema põlve kirjanikuga ja lõpetasime teisega. Kumbki neist pole mingi eriti silmapaistev juht, mõlemad on erakud, kuid edustavad siiski meie eesti luule kaht äär­must: nii oma sihtide, vaadete kui ka oma stiililise ilme, nii oma vooruste kui ka oma nõrkuste poolest.  Üks on ju peaaegu täielikult käändunud tuleviku poole- midagi ei vihka ta enam kui minevikku ja olevikku -, teine on pöördunud täitsa endisaega.  Esimesele näivad jumalaiks olevat ainult mehaaniline kiirus ja elu algelised suured instinktid, ta vihkab kõike väikesejoonelist ja intiimset; kodutunne on temale ainult „tallitunne”, millest nähtavasti üle peab saama; ta on täielik kosmopoliit nagu ta geomeetriagi. Teisele on kodutunne ja teised väikesed intiimtunded otse kõik; ta süveneb neisse, elab neid lõpmata variatsioonides, ilma kuhugi tõttamata; rahvuslik oma­pärasus, mille vajadust esimene üldse eitab, on temale kõige tähtsam ja ta otsib seda enam mineviku kui oleviku kunstist ja hingeelust.  Üks on seetõttu pisut liiga hingetu, liiga mehaaniline, ratsionalistlik, külm ja kuiv, seal­juures siiski loov, haaratud iga liikumise ja loomise ekstaa­sist, teine on küll palju meeleolurikkam, aga kahjuks ise ei loogi enam suuremat midagi, vaid korjab kokku ja kombineerib ümber ainult rahva poolt enne loodud sõnavalemeid, unustades peale muu ka moodsa inimese nõuded luule liikuvuse ja eksaktsuse kohta.

Edasi: üks on kõige oma olevikuvihkamise juures siiski sotsiaalne, näeb vähemalt praeguse ühiskonna halbu, vihatavaid külgi ja tüüpe, vormib neid ja võitleb nende vastu tuleviku nimel, teine on lakanud nähtavasti olevikku, eriti aga sotsiaalelu üldse nägemast. Mõlemad on nähta­vasti üksinda ahtrad andma suurt, kultuuritahtelist ja oma­pärast luulet, seks on nad liiga ühekülgsed. Tõde on siis ka siin nähtavasti kuskil keskel, õigem öelda – kuskil taga, suures elamus- ja loomisjõus eneses, mitte intellektuaalseis teooriais ega tahtes.

Tsentrumi nende kahe äärmuse vahel moodustavad aga 1924. a. luules ainult „noorpoeedid”-ja mitte üht kui teist ühendades, vaid mittehoolides ei tulevikust ega minevikust, ei isegi teiste olevikust, vaid peaaegu ainult iseendast. Sotsiaalsed motiivid ja tugevamad, ühiskond­likud ideaalid puuduvad neil peaaegu kõigil. Muidugi, ka see on luules arusaadav, – on ju isik ikka iga luule algallikas; aga ma kahtlen siiski, kas ka see isik võibki olla küllalt tugev, idee- ja tunderikas, kui ta mitte ühtlasi ei haara endasse ka ühiskonda või siis jälle üldinimlikult suuri ja tõsiseid elamusi ja ideid. Niisuguseid me selles luules igatahes just palju väljendatud ei näe.

Kuid, eks ole, sellega oleme juba kaldunud targutus­tesse, soovidesse, nõudmistesse – millest on tegelikult vähe kasu.

Lõpetame siis kiiresti, resümeerides:

Möödunud aasta ei ole eesti kirjandusele mitte just rikkaliku saagiga; terviklikult nauditavaid üksikluuletusi, mille puhul ei oleks sunnitud märkusi tegema, on õige vähe; üldine orientatsioon ja luulet loovad ajed, motiivid pole ka just väga rõõmustavad – üldine ajajärgu reakt­sioon, mõõn ja ebamäärasus tundub siingi. Aga see on tundunud juba mitugi aastat ja valitseb ka mujal mail, ega ole meil seega põhjust just liigseks pessimismiks – möödunud aastal ilmunudki luuletused, eriti ka uued tulnukad sellele alale, lasevad meid ometigi uskuda, et siiski veel elab eesti luule ja huvi tema vastu, kuigi praegu temas käib mingi ümberhäälestus või valitseb koguni teatav vaheaeg, interregnum – jõukogumiseks.

12. III. 25.                                                          A. Anni.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 6/1925