Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ühiskonnasuhe.
1. SISSEJUHATUSEKS.
Ühiskond hindab oma edasiviivaid liikmeid. Mälestame tänavu Fr. R. Kreutzwaldi. Kas meil on selge pilt oma mälestatava meelsusest ühiskonna vastu? Mitmepalgelisi iseloomustusi on antud ta kohta, mitmeti on teda hinnatud. Võru tohter on jätnud halastava samariitlase mälestise. Eluõiguse on nõudnud endale „Võru erak”, vaimuaristokraat, kelles on leitud isegi inimespõlgust. Valgustusaja pärimusi näitab Kreutzwald, ajauudsema romantika sugemeid. Kreutzwaldi on peetud meie rahvusliku ärkamise vaimustuses nagu mingiks ebajumalaks, taas on ülistatud teda geniaalseks luuletajaks või jälle lihtsalt ärksaks vaimuks. Kõiges selles ähmasuses ei tohiks olla ülearune vähe valgust heita Kreutzwaldi ühiskonnasuhtesse. See on küll pisut varajane, me loodame täielikumat ülevaadet Kreutzwaldi teest ja tööst. Vastutusrikkana nõuab see ülesanne ka andmehulga põhjalikku ja ettevaatlikku analüüsi, on üldse küsitavgi ammuelanud inimese hingepildi rekonstrueerimise püüe. Ometi tahaksime loota järgnevast intuitsioonigi linnulennust mulje üldvaadet.
*
Iga inimese elu sisuks on oma suhete lahendamine maailmaga, ühiskonnaga ja seksuaaleluga: metafüüsika, töö ja armastus. Põhilisim neist on indiviidi sotsiaalsuhtumus, ühiskondlik kohandumus; on ju inimene kõigi oma aineliste ja vaimuste võitudega sotsiaalne olevus. Indiviid võib oma vahekorra inimkonnaga nii või teisiti lahendada, suuremal või vähemal määral kollektiiviga ühte sulada. Kreutzwaldi ühiskonnasuhe – meie probleemiks on Kreutzwaldi sotsiaalsuhte ilme, ta ühistunde ulatuvus. Raamiks sellele olgu ta metafüüsika ja armastuselu põhilaad.
2. KREUTZWALDI KOSMOSESUHE.
Piir, millest ei tungi üle inimlik tunnetuskiir, on maailmamõistatuse pime müür; rand, kus jääb seisma inimlik tunderänd, on olemasolu salapärane ulguvee rand. Iga inimene tunneb oma mina seisvat mingis suures, mõistmatus ja püüab määrata, niipalju kui see on võimalik, oma seisukohta temaga. Oma olemise ning teotsuse põhjaks taotleb iga inimolend suhet igavikulise kosmosega, rändab metafüüsilisis mõlgutusis ning religioosseis elamusis, nähku ta tumedas ulgurannas siis kas kõiksuse kokkukõla tundmatuid tagamaid või, oma põhiappertseptsiooni veendumusega, vägevat ürgpersooni. Siiski, on määratu vahe ühe või teise inimese tunnetussundide iseloomus ja ulatuses: praktilisest maises mullas juurdujast kuni mõttemaanteede rahutu hulkurini.
„Läheb elu-tuul meil viluks, Tõstkem taeva poole silma, Vaatkem sädendava karja: Päike, kuu ja taeva tähed – Needap Looja laulu-lehed, Kosutavad laulja sarja.”(Viru-laulik – „Angerwaksad”, lk. 16.)
Meil pole tarvis tugineda sellele Viru lauliku tunnistusvihjekesele, meil on küllalt märke postuleerivas kindluses, mis tõendavad „Rahunurme lillede” keskel rändaja, „Lembitu” ürgkahtluste ringis liikuja usuelu pinget.
Kreutzwaldi metafüüsiline maailmasuhe, nagu näitavad meile vastavad tähelepanekud, on iseenesest küll vähe algupärane, see on mingi kompromiss valgustusaja vaateist, moodsamate tunnet tähtsustavate voolude tõdedest, selle kõrval pietistlikestki pärimusist. Ka pole see sügavalt ega järjekindlalt läbimõeldud maailm. Siiski on Kreutzwald usuküsimustega rohkem tegelnud kui mõni teine tolle aja haridustegelane, ja intuitiivne usuelamus, eriti vanas eas, näib Kreutzwaldis olevat olnud üsna mõõduandev.
Eriuurimuse asi on eritella Kreutzwaldi metafüüsilist maailmasuhet. Siin tähendame selle põhiiseloomust, et Kreutzwaldil on postulaadiks jumal, teleoloogiline jumal, ja sellega kaasas sealpoolsus.
Enam või vähem erineb Kreutzwaldi jumal ilmutususu jumalast, ta jääb aga ikka loojaks, juhtijaks ja inimese koduks.
Looja on inimesed pannud rändama ja läkitab nad jälle põrmu, jumalikku elusädet tulevale ilmale idanema pannes. – Looduse ilu ja korraline seadus kihutavad inimest üha Loojale lapselikku austust, kiitust ja tänu andma. – „Uskuelustav armastus peab südant täitma ja tundmist äratama, et meil kõigil üks Isa taevas on, kes lapse õigust meile kinkinud ja vendlikus sidemes teised inimesed meiega ühendanud, olgu nende nahavärv kollane, must, tõmmu, valge ehk vasekarv…” (Rahunurme lilled I, lk. 3 jj.)
Pole tarvis kesteab kui tähtsaks pidada neid palveluskimbukesele eessõna kirjutaja vihjeid; ometi peegeldub neis ühelt poolt ilmekalt Kreutzwaldi religioosne õigus ja seadus, ühel pool ilu, looja kätetöö, korrapärane seadus, isa, kes inimesile on andnud lapseõiguse; teisel pool – lapselik austus, kiitus, tänu, uskuelustav armastus, vennaside kõigi inimeste vahel.
Isa ja lapse vahekord, seda loeme ikka ja jälle Kreutzwaldi jumalasuhtest, kus see kõne alla tuleb.
Alistuvustunne valitseb ses vahekorras. Jumal on vägev, on looja, isa, hoolekandja; inimene on nõder, ta olgu jumala vastu alandlik, tänumeelne, austav. Jumal on inimese troost ja kalju. Jumal on inimese päriskodu. Seesuguses toonis räägib Kreutzwald jumalast. Olgu erivaatluse ülesanne selle maailma ligem eritelu, meile piisab väljatõstmisest: religioossel elamusel oli vanas Kreutzwaldis tähtis osa; olemasolu ja saamise igavesed küsimused lahendas ta traditsionaalse immaginaarse jumalakujutelmaga; jumal oli ta maiseks kindluseks, elu kõlbluse aluseks ja kodutee tähiseks.
3. KREUTZWALDI ÜHISKONNASUHE.
Kuna inimese suhe ta mina tahtest mõjustamatu, oma tumma iseelu elava maailmasfinksiga on ainult inimese enese poolt aktiivne, kuna ta lahendavad hingestused on irreaalne fiktiivne fantaasia, – on konkreetne ning reaalne inimese vahekord ühiskonnaga. Kuna see mina pöördub anduvas alistuses universumi altarile, võib ta ühiskonnas nõuelda enesele aujärge. Inimese sotsiaalne suhtumus, ühiskondlik kohandumus ongi ta minatungide sobitus kollektiiviga. Inimene kõigi oma vaimsete väärtustega pole muud kui ühiskondliku arengu produkt, ja pole mõeldav tänapäeval ta elu väljaspool ühiskonda – võttes ja andes elab ta selles rakukesena. Indiviidi minainstinktide tugevusest oleneb see, kas ta tahab elada eeskätt enesele või ühiskonnale, kas ta on egotsentrik või altruist. Minarõhutus aga, isiku ebakohtade kattena tihti eriliselt peenendunud, omab suunda ühiskonnast välja. Nii leiame elus sel või teisel kombel erakuid või kollektiiviga takistamatult sulavaid, sotsiaalseid inimesi. Ühiskondlikult suveräänne, solidaarne, initsiatiivne ja produktiivne inimene on sotsiaalne, inimene, kes on enesevastutuslik ja vaba, kaasinimesi sallivalt samaväärseks hindav ja nendega liituv, algatusrikas ja viljakas.
Aukartlikus alistuses vaatas Kreutzwald oma maailma ürgvalitseja, jumala poole üles. Kuidas oli ta positsioon ühiskonna suhtes? Kõige pealt, milline oli Kreutzwaldi sina-minasuhe, ta minatungide ja ühiskonnameelsuse, selle nn. common sense’i avaldusilme?
Nagu tähendatud, on Kreutzwaldile omistatud märknimi, mis näitab pulbitsevast eluvoolust eraldumist: erak. Milles on avaldunud Kreutzwaldi üksindussekalduvus?
Kreutzwaldi välises elukäigus näeme vaikset joont. Kreutzwald on sulgenud end 44 aastaks Võru väikelinna ja on lahkunud sealt kaugemale üsna harva. Muide pole ta osa võtnud näiteks säärasest üldrahvuslikust ürgüritusest kui esimene eesti laulupidu, mis tõmbas väliskülalisigi juurde.
Ühelt poolt siiski on võinud olud olla siin mõõduandvad. Amet oli asetanud Kreutzwaldi Võrru ja töökütked pole tal lubanud kergesti teha väljalende oma kolgaelust. Ajapuudusega vastab Kreutzwald sellekohaseile kutseile, näit. kord Koidulale, kui see Kreutzwaldi kutsub Tartu („Kalevipoega” uurivale üliõpilasringikesele selgitusi andma). „Vang ei pääse kambrist välja”, nagu ta põhjendab laulupeoltki eemalejäämist (,,Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus” II, lk. 66 jj.; I, lk. 338 j.). On tavaline Kreutzwaldi säärane oma elu iseloomustus raugaeas Võrus:
„Minu ühevormiline elu kannab alapilvilise taeva pilti, kuhu sisse väga arvast üks rõõmuline päävatera langeb. Ehk kül kaunis ilm ja haljad metsad igalt poolt oma käed laiale sirutavad ja minu igatsus mind sinna tõmbab, siiski ei ole ma tännine veel jalgset sammu [veel] uulitsa kivide üle kaugemale võinud tõsta, seda rohkem vintsutas mind ülemineval nädalal posti vanker, kus igapääv 60-70 versta pidin sõitma. Viimne nädal oli sõitude poolt kül natuke rahulikum, aga seda rohkem tallamisi linnas, nõnda et vaevalt mahti sain, lendes zeitungi lehti silma ette tõsta” (Kr. Koid-le 5. V 1868, Kr. Koid. I, lk. 166 j.).
H. Prants oletab, et Kreutzwald sihilikult hoidunud reisudest kulude säästmise otstarbel (H. Prants: ,,Mälestusleheke ,Võro targa tohtre’ kalmule” „Päevaleht” nr. 231, 25. VIII 1932).
Nõnda on Kreutzwaldi asetanud elupageniku ossa ühelt poolt vahest välised põhjused, ametiolud. Ometi näeme selles eraldunud Võru arstis sisemisigi väljapüüde kärarikkast elust. Kas ei tundu muide vahel ettekäändena see alatine Kreutzwaldi visa kolgahoidmisegi vabandamine ajapuudusega? (Otsekui mainitud juhtudelgi, kus Kreutzwald ühelt poolt püüab vältida kohtumist Koidulaga või jälle tunneb heameelt laulupeost eemale jäämisest.) Kindlasti aga näeme Kreutzwaldi vaikset idüllielu nautivana ja loomupäraselt enesesse pöördununa. Elu looduslikus Võru linnas on Kreutzwaldile meele järele:
„Keski ei või seda õnne [puude õitseilu] enam tunda kui mina, kes ma [2. a. s. n.: puuie all] üleskasvanud täna päävani suuremat õnne ei tunne kui nende viluandjas varjus istuda, et kui tarvilist aega oleks, mind lahedat ilmal sealt ükski tuppa ei tohiks ajada. Elamine suures linnas, kus igalt poolt kivi müürid mind kitsendaksid, saaks mulle kõige raskemaks nuhtluseks olema. Võru linnake on otsekui minu tarvis ehitatud, sest et siin vesi, puud ja puhas tuuleõhk ial ei puudu” (Kr. Koid. 1, lk. 242).
Koidula kohta kirjutab Kreutzwald kord:
„Teile on hea tük sest osaks saanud, mis Saksa keele loomuselapseks (Naturkind) nimetatakse. Oh, et elu -ja haritamise – tuulehood seda varandust ial ei hakkaks lõpetama. Mis väljaspoolt poolerimised tema asemel meile toovad, ei jõua sündind ‘kahju mitte äratasuda” (Kr Koid I, lk. 150).
Oma noorusegi kohta tunnistab Kreutzwald:
„See toob jälle kord õndsa mööda läinud aja taevalik-ilusad päevad meele ette, kus mina sagedaste ka nõndasama ilutsesin ja igatsesin, aga kahjuks puudus minu! ärajuhtiv piksevarras. Kas ma inimesi pelgasin või kust se muidu tuli, aga minul ei olnud mitte seda õnne, et ühegi inimesega oleksin usaldades ühendusesse astuda võinud. Ma elasin just kui vaga mees kõrbes, ainult loodus oli minu seltsimees; kõige õnnelikumad tunnid olid metsa vaikuses, kaugel kõigest inimeste seltsist” (Kr. Koid. II lk. 70 j.).
Kreutzwald avaldab kirjades Koidulale tihti, et ta on suur loodusesõber, armastab vaikseid jalutuskäike. Mäletatakse Kreutzwaldi üksindasi retki Võru kalmistule, samuti ta vaikseid enesesse-vajumisi, kui ta valvas oma haigeid. – Puhkesilmapilkudel luusivad ta mõtted väga laialt ümber, nagu ta avaldab Koidulale (Kr. Koid. I, 152).
Oma vabad minutid on Kreutzwald veetnud käratus ärklikambris raamatute ja kirjatöödega. Luuletegevus on talle lohutuseks eluvilus. „Luulemise väel on üksi võimalik targemate tahtmata ja suuremate sündimata töösi toimendada. . ., et vaimu lennul keharaskust kogunist ei märka” (Kr. Koid. II, 73).
Selle kirjandustegevusegi intiimsed harrastused kõigi oma eesmärkidega on olnud teinekord üksi kirjaniku eralõbulised. Jälle asetab Ümbrustik Kreutzwaldi siin erakuseisundisse.
Kreutzwaldi on nimetatud esimeseks „eesti eurooplaseks”, erandlikuks kujuks oma ajas oma vaimse intelligentsi ja harituse poolest. Tema kaunis avar ning arenguinnukas vaateilm võis tõepoolest üsna vähe enesele vastukõla leida eesti haritlaskonna algelisuses ja baltisaksa vaimu väikekodanlises nigeluses. Kreutzwaldi paremate teoste ja lugejaskonna vahel pole olnud sidet. Kreutzwald ütleb olevat end kolm põlve varemini laulnud, kui lugejad sündinud. Oma loomingut on ta korduvalt võrrelnud Wagner’i tulevikumuusikaga. Ja me leiame, et Kreutzwald esialgu pole mõelnudki oma luuleteoseid enda eluajal ilmutada. Näiteks oma tõlgenäidendite kohta arvab ta esialgu, et nende ilmutamiseks olevikus „pisemat lootust ei ole”, „need loomukesed saavad kui ,Wagners Zukunft-Musik’ kõik tulevale põlvele jääma” (Kr. Koid. I, lk. 161, 167; Kr. Schultz-Bertram’ile 15. III 1864, 9. I 1870). „Rahunurme lilled” peavad esialgu alles peale lauliku surma päevavalgele astuma. (Vt. Kreutzwaldi kiri Viru Eesti Seltsile „Kalevipoeg” 21. I 1878. Kreutzwald kirjutab, et need enam kui neljakümne aasta eest nopitud luuletused pidid esmalt alles ta surma järele päevavalgele astuma; aga et mõned katsena avaldatud palju kära tekitasid, tahab ta luuletused nüüd pimedusekülvajaile meelepahaks välja anda.) Kaua kirjalehtedena sahtlis kolletanud on ka „Angervaksade”, „Viru lauliku lauludegi” salmikud („Angervaksade” kohta vt. Lugejale, angervaksad” lk. 3). Eesti luule areng ja muud motiivid annavad Kreutzwaldile hiljemini tõuget need tööd siiski lugejaskonnaga jagada. Oma luigelaulu „Lembitu”, mis kõigele laenlikkusele vaatamata sisaldab vahest rohkem Kreutzwaldi kui ükski teine ta teos, on ta ikkagi käsikirjalise pärandina maha jätnud.
Siin näeme Kreutzwaldi eralõbulisi harrastusi, eraklust, mis on tingitud jällegi oludest. Jätkem siinkohal vastamata, mis määral on olud mõjustanud Kreutzwaldi iseelu kalduvusi. Märkigem aga, et Kreutzwald, eriti vana Kreutzwald, on soostunud vaikse i d ü l l i e l u g a, on tegelnud autistlikult oma m i n a g a, on uitnud fantaasiate irreaalseis sfäärides. –
Me ei tea, mis kõik on sisustanud selle enesessesüvenenu vaikseid fantaasiaid. Vahest religioossed elamused, nagu eespool tähendasime, surmameeleolud, elutargutused, luulelennud.
„Loodud ilm on kui suur õpetuseraamat”, mida lapsepõlvest vanaduseni võib lugeda, ilma et lõpuni jõuaks, ütleb Kreutzwald „Rahunurme lillede” sissejuhatuses (R. 1., lk. 4).
Küllap on rännanud neil lehekülgedel vana Kreutzwaldi huvi. Usulise süvenemiseta pole võinud sündida „Rahunurme lilled” ega „Lembitu”. Meil on aga märke vana Kreutzwaldi üldisest hingeelu häälestusest, ja see on – eluväsimuse hälin.
Hüpohondrikuks oli Kreutzwald end nimetanud juba küpsemas meheeas sõber Fählmann’ile; vanaduses näeme teda aga sedavõrt tihedas, püsivas, lootusetus norumeelsuses, et me ei tea, kuidas seda kirjeldada. See on ihuline väsimus ja hingeline tülpimus. Ei halise küll heledalt resignatsioonivooruse tark tundja, kuid ta sulg heliseb sordiini all varjamatuid mollkõlasid.
Kuidas on kirjeldanud vana Kreutzwald oma elu? See ühevormiline elu kannab alapilvise taeva pilti, kuhu sisse väga harva langeb rõõmuline päikesetera, – mäletame eespoolsest. Vähe, et põdur rauk on haigushell munakoor, kes poole aega veedab haigevoodis, niipalju kui töökohustused seda lubavad. Kogu ta elulätted on kuivamas. Talv, jää, külm, surm, närtsing, tarretus j. m. – neid võrdkujusid ei saa „liikuv muumia” toomata jätta, kui ta kõneleb enesest. Näit. Koidulale kirjutab ta:
„Ühte olete mõlematest, Virulaulikust ja Dr. Kr.-dist selge silmaga näinud, kui ,ühte õilmete põõsast närtsind lilledega, kelle talv juba ammu oli tulnud!’ ” (Kr. Koid. I, lk. 96).
„Kus kui põhjapiirisel meresarnatsei vana-raugal suvised päikese terad jäe rünkaid ial ei jaksa ärasulatada, seal ei lõpe sisse poolne külma vägi, vaid kõik aasta ajad ei mõu enam kadund sooja tagasi toomiseks” (Kr. Koid. II, lk. 74).
„Seda pool kustund lambikese kuma, mis minu sees pimedal ööl ehk veel selgema silmale juhub vilkuma, ei tohi Teie ial .valguseks’ pidada, sest et sel valguse sarnatsel hulguse! enam s o e a ei ole” (Kr. Koid. 1, lk. 151 j.).
Tema elu on „tutne”, tema „viimne veri tarretub”, tema „südame ümber on aastatetosinad kandnud jääd ja põrmu, nii et sealt soojemgi kevadepäike ei tungi läbi”, tema „südames on viimsed tulekibemed kustunud, et enam kangemgi tuulehoog süsi ei lõõtsu lõkkele”. J. n. e.
Nukker on ka romantikuisse, Lenau eleegiaisse kiinduja luule põhiheli. Ja seda norumeelsust leiame „Buddha’st” kõrvale põikuva „Lembitu” värssidest ja kangelase karakterist. Ei saa Kreutzwald teisiti, kui et suur osa ta luulefiguuregi peab moodustuseks otsima endale hääbumistoonilised kujutelmad, näit.: lesksus, väsimus, närtsimus, tarretamine, kütked, küüsis, õhtu, pilv, viimne, võõras, maru, külm, rahu, kaiss jne.
Oma äärmuses on võinud jõuda seesugune meeleolustik lootusetu surmakultuseni.
„Vanus võttab igapääv meie üle suuremat võimu, misläbi igatsemine rahusängi puhkama saada pääv päävalt suuremaks kasvab” (Kr. Koid. I, lk. 31).
„Vanale ilma eelarvamisteta inimesele ei ole surmas ega surnuajas midagi kohutavat, mina näen neis ainult õnnelikku rahu vintsutava elu järel .. Nooruses pakub elu meile nii -palju; kui midagi ehk puudub, seda täiendab lootus ära, mis iialgi ei kõigu kõigi eksimiste peale vaatamata; aga vanadus ei looda midagi, ei usu midagi ja on enam ehk vähem iga asja vastu umbusklik” (Kr. Koid. I, lk. 337).
See on tõepoolest lootuslage, väsinud maailm. Jätkem selle põhjuste järeleküsimine edaspidiseks ja siirdugem Kreutzwaldi otsemate minatungide eritelule. –
Kreutzwaldi on nimetatud individualistiks ja vaimuaristokraadiks. Me teame, et vaimlise vabaduse, vaimuhariduse nõue on olnud üheks kõige iseloomulikumaks Kreutzwaldi karakterjooneks ja maailmavaate põhjaks. A. Jürgenstein on rõhutanud selle individualistlikku värvi: „Kreutzwald ei ole mitte nii väga palju suurte hulkade laialise välise vabaduse ja valitsemisvõimu üle vaimustatud, kui üksikute inimeste vaba enesemääramise ja mõtteavalduse poolt; ta on vabameelne individualist, vähem sotsiaal-vabameelne” (A. Jürgenstein: Kreutzwaldi vabameelsus, „Arvustuslised kirjatööd” lk. 155). „Kreutzwald peab individuaalsest vaimlisest vabadusest palju suuremat lugu kui hulkade ainelisest, isiklikust palju enam kui sotsiaalsest” (seals. lk. 159).
Kreutzwald on tõepoolest teinud vahet valgustatud vaimude ja massi vahel, suhtudes üleolevalt „suurde karja”. Korduvalt leiame viimast vihjet:
„Kas on juba seie saadik midagi paremat ja täielikuma maailma sündinud, kus suur kari vasta ei oleks mõurand?” (Kr. Koid. I, :k. 10). Need õilmed, mis meile loomise tunnil kõige rohkemalt südant ilutsema kihutasivad, saavad laias ilmas sagedast karja jalge alla sõtkutud, kus väga arvast mõni nende kaunistust ja haisu märkab” (seals. lk. 7).
Isikurõhutus on kooskõlas ka Kreutzwaldi intraverteeritud karakteriga.
Ometi leiame teiselt poolt, et Kreutzwald seda vaimust sõltumatust, seda vaimuharidust valgustusajastu taotelmade eeskujul on tahtnud näha just kõige laiemate rahvahulkade seas. Õpetlik ärkveldustöö on Kreutzwaldi kirjanduslik tegevus. On väga tuttav ta opositsioon kirikuõpetajatega eeskätt just nende rahvapimestuspüüete pärast. Samuti ta hariduspoliitilised vaated: eesti rahva üldist haridustaset tuleb tõsta, rahvakoole tuleb paremale järjele seada, neis tuleb õpetada ilmlikku tarkust, loodusteadusi.
On iseloomulik Kreutzwaldi veendumus oma vaateisse ja tihti mingi ennustuslik aime, näit. saksa liberaalse reformteoloogilise liikumise puhul, mida Kreutzwald elavalt pooldas:
„Preestrite karistuse vits võetakse neilt varemine käest, kui nemaa ja meie seda arvame! Mina ei saa seda mitte näha, Teie võite saada, kus praegune vali õige usk Saksamaal nagu pudenenud hoone kokku langeb: mõtelge siis minu sõna peale. Vaimust väetid saab ikka olema, aga nõnda kui kevadise päeva kiired ka kõige suuremad talve lumehanged pikamisi ära söövad, nõnda saab vaimu selgituse särav valgus pikapeale ka kõige sügavamatesse orgudesse tungimaja n e i d v alg ustama”(Kr. Koid. II, lk. 177)
Sotsiaalse vaimuhariduse nõue on üks põhinõue Kreutzwaldi elutöös. See on, tõsi küll, sisemise kultuuri, aga mitte poliitiliste, seaduslikkude vabaduste väärtustus: „Kõik seisuse tervisele mõnusad muutused ei tohi meile väljaspoolt tulla, vaid peavad seestpoolt idanema: siis vast tohime neist täieliku tulu loota. Seadus on küllalist idanemise ruumi annud, aga mis se aitab, kui rahva rumalus osavõtmist pakutud kasust ärakeelab” (Kr. Koid. I, lk. 116). Ent samuti jääb tõsiasjaks individuaalse mõtteviisiga Kreutzwaldi isikuväärtustus. Sellel „suurest karjast” eralduval, teiste arvamisest mitte palju hoolival pinnal tahame silmitseda Kreutzwaldi mina. –
„Oma loomu poolest oli Kreutzwald äkiline ja kerge kohut mõistma. Sealjuures avaldas ta oma arvamisi otsekoheselt ja tagasihoidmatult, ilma et ta oleks sellest küsinud, kas nad teistele meeltmööda olid või mitte. Ehk ta küll seda ei sallinud, et temale suu sisse kiitust avaldati ja teda meelitati, oli tal siiski õige väljaarenenud eneseteadmine, mispärast ta vähemate kirjanikkude vastu ülbe ja kannatamatu on,” kirjutab M. Kampmann oma kirjandusloos Kreutzwaldist („Eesti kirjanduseloo peajooned” II, 1921, lk. 58).
Millisel määral leiame siit Kreutzwaldis „a u a h n u s t ja eneserõhutust”?
„Mina ei ole kellegi ,rahva laulu-isa’, ,Kalevi poea laulu looja’ ega kuulus ,Virulaulik’, vaid üks nõder, eksilik inimese loom,” tõrjub Kreutzwald tagasi Koidula ülistused (Kr. Koid. I, lk. 13).
„Ma tunnen ise kõige paremast, kuda mul lauliku anded puuduvad: aga meie Eesti luhadel on täna pääv nii pisut laulu vara kasvamas, et igaüht lauliku nimega ehitatakse, kes mõne sõna lühikestes ridades kirjutab, ehk seal ja teal, viin ja piin vastastiku oskab kokku seada.— Kui nüüd ükski targem inimene niisugust tööd ei tohi lauluks nimetada, sellepärast olen püüdnud mõned laulud Saksakeelest, kus mõtted ja sõnad igapäävasest kõnest teisite, se on: kõrgemale lennavad, meie keele ümber tõlkida, aga selle tööga ei ole ma veel lauliku nime enesele saanud.”
Nii hindab Kr. end kirjas Jaan Adamson’ile (Kr. Adams. 18. IX 1866, „Eesti Kirj.” 1909, lk. 101).
Samuti ütleb Kreutzwald Koidulale, et ta polevat laulik, aga vahest oleks temast laulikute kannupoiss kasvanud, kui õpiajal cleks kange Kalev ees käinud. „Leivanuga”, mis teda poisikesepõlvest tänini taga kihutanud, on õilmed juba tupes kidurdanud. Mis sügise ja noore talve rinnal idanenud, neil pole enam hiilgust ega lõhna. Eesti ahtrale luulepõllule üksi olevat sündinud neid istutada. Ainuke tegu, mille peale ta uhkuseharjaseid tohiks kasvatada, on „Kalevipoeg” (Kr. Koid. I, lk. 115 j.).
Siin näeme objektiivset enesehinnangut, Kreutzwald on teadlik oma võimeist ja piiridest. Teravam tähelepanek näitab siin aga siiski veel teatava tingimuslikkuse. Ta polevat pälvinud veel lauliku nime, kuid – „On mõned teised mind säherduse nimega ristinud”, jätkab Kreutzwald, „siis ei tähenda se muud kui: libeda keelega suud mööda rääkimist, mis ehk mõnda nooremat inimest võiks petta, aga kes nii kaua elanud ja rohkem elutundmist korjanud kui mina, kiil se teab, kui palju niisuguste sõnade peale tohib anda” („E. Kirj.” 1909, lk. 101). See on: Kreutzwald ei usu teiste hinnangute siirust. Alati tõrjub ta järjekindlalt tagasi kõik ülistused enda aadressil, selle stiimuliks on aga umbusk. Tuleb väga rõhutada vana Kreutzwaldi skepsist. ,Zweifelsucht’ olevat ta küljes külgesündinud haigus, mille vastu ükski arstirohi ei aitavat, naljatab ta Koidulale. Selle vastu on aga siiski üks arstim:
„Igas kohas tõt – sõbra ja vaenlase vasta, se on ainuke, mis ma igaühe käest kõige pealt nõuan, kellega ma sõbrustada tahan. Sellega üksi võite minu ,Zweifelsucht’ igavest nõnda vangistada, et Teil hiljem tema pärast kusagil kartust ei tohi olla!” (Kr. Koid. I, lk. 51).
Pole nii siis muud see skepsis kui teiste inimeste avalduste ehtsuse kahtlus, teeskluse kartus. Nii on ka teiste tunnustuse ignoreerimise varjatud põhjuseks umbusk. Üks väike illustratsioon. Arveõienduses Koidulaga jutustab Kreutzwald kellegi Peterburi kirikuõpetaja kirjalikust kahetsusest, et too ei tundvat Kreutzwaldi, kes olevat „populaarsem kui ükski teine, nii kaugel kui eesti keele piirid ulatavad ja kelle surmasõnum mitte üksi eesti südameid, vaid ka kõiki teaduslikult haritud sakslasi tabaks”, ja lisab peale kolme küsimärki: „Kellel kõikide vastu alaline mesi mokkadelt tilgub, se on kõige vähemalt üks valelik” (Kr. Koid. I, lk. 70 j.).
Kähisevaks kullaks peab Kreutzwald teiste tunnustust.
Teiselt poolt tajume, et Kreutzwald leiab vabandavaid põhjusi oma kirjanduslikule saavutustasemele: temast oleks vahest saanud laulikute kannupoiss, kui poleks puudunud eeskujud, poleks olnud hariduse auklikkust, ainelist ahistust. Uhke võib ta olla oma „Kalevipoja” peale.
Selgub nii, et kui Kreutzwald end ka erapooletult hindab, on ta tagasihoidlikkusel teiste hinnangu vastu oma teatavad stiimulid.
Ent me saame veel kaugemaleulatuva mulje: Kreutzwald polegi nii ükskõikne teiste hinnangu vastu. Oleks aluseta väita, et Kreutzwaldi kui kirjanikku on tiivustanud kuulsusiha. Aga mõnedki märgid viitavad sinnapoole, et piisakesest auahnusest vaba pole olnud see kirjanduseharrastajagi.
Milliseist motiividest on arenenud Kreutzwaldi kirjandustegevus? Meil on sirvida noore üliõpilase kolletunud kirjalehti, saksakeelseid värsiüritusi, mida ilmale on toonud vist küll eeskätt vaid kirjutaja enese katsetusind, ilma et nad kuidagi oleksid pidanud teenima autori enese maksmapanu tahet avalikkuse ees. Oleme öelnud ka, et taoti ikka muusile ohverdaja hilisemad eestikeelsedki intiimharrastised on sündinud õieti lugejaskonnata, neid pole mõeldud autori elu kestel ilmutadagi. Kreutzwald tuleb nendega välja alles siis, kui teised esile kipuvad kehvemategi katsetega või siis ainelisist või muist motiividest aetuna (vt. eespool).
Ometi on ses loomingus teatavad rahvuslikud taotelmad kaasa mõjunud. Näiteks „Tuletorni” kohta kirjutab Kreutzwald Schultz-Bertram’ile: äratus tulnud Soomest, teos pidavat näitama, et ka eesti keeles on seesugune asi võimalik (Kr. Bertramile 23. II 1864). „Lembitu” peab tõendama muistseile rahvalaulikuile, et „E e s t i s laulikud veel elavad” („Lembitu”, lk. 3). Rahvadidaktilisele kirjandustegevusele oli Kreutzwaldi viinud eeskätt küll natsionaalne sümpaatia, oma manduva sugurahva valgustamisind. Vähenõudlik on Kreutzwald olnud võimalikeski tuludes oma raamatute kirjastamisel (vrd. tagapool). Ka pole andmeid, et Kreutzwald oma rahvakirjadega endale kuidagi nime oleks tahtnud teenida.
Kõigest osutub, et ses kirjanduslikus teotsuses on isik üsna varjus. Esikohal on eralõbu või u t i l i t a a r ne eesmärk.
Ometi rikuvad seda harmooniat mõned kõrvalhelid. Kreutzwald on, nagu see meile eriti viimaseil aegadel on avastunud, tarvitanud oma teoseis väga palju v õ õ r a s t vi l j a. Õieti on sõrmil loendatav puht Kreutzwaldi autorsusega toodete arv. Kõik muu on kas tõlge või mõne originaali suuremal-vähemal määral ümberkujundis. See maksab Kreutzwaldi rahvaõpetusliku ilmega kirjade kohta, alates mõnest „Viinakatkust” kuni mõne „Maailm’ani” või „Maa ja mere piltideni” ja edasigi; see maksab ta värsiharrastuste kohta, alates „Angervaksadest” ja lõpetades „Lembituga”; see maksab ta tundeproosa kohta. Ainult riismelise tähendusega on puht Kreutzwaldi algupäraga palakesed, arvestamata ta muinasjutte ja „Kalevipoega”, mis samuti on iseenesest rahvasuu ainelised.
Eesti kirjandusesööt vajas rajatähiseid; rajajad olid arenenud võõras orientatsioonis, sest enesel ju midagi ei olnud. On siis arusaadav, et eesti kirjanduse esimesed külvurid ammutasid oma terad saksa salvedest, mugandades nad siinse pinna kohaselt. On arusaadav, et Kreutzwald, see mitmekülgne rahvakasvataja, valis saksa kirjandusest vastavad palad rahvale pakkumiseks; või et ta luuletõlkimise kaudu võis tõlgendada oma loomispakitsusi, millel polnud vahest iseseisvat tiivajõudu.
Pisut võõrastavana tundub ses asjas aga võõraste laenude ilmutamine oma nime all. Osa oma raamatute kohta märgib Kreutzwald ligemalt või kaugemalt võõraid allikaid, nii „Angervaksade”, „Rahunurme lillede” j. m. kohta. Mõned laenlikud teosed ilmutab ta anonüümselt, nagu „Paar sammukest”. Mõned avaldab ta aga ilma mingi allika mainimiseta oma nime ail, nagu „Viru lauliku laulud”, näidendid, enne kõike aga „Lembitu”. Ei ole mõtet küsimust teha sääraste rahvalikkude väljaannete allikaähmasusest, nagu on seda Kreutzwaldi ajakirjad ja sarnased vähenõudlikud teosed. Need olid mõeldud lihtsale lugejale, kes üldse pole teadlik autorsuse asjust. Anonüümne ilmutustendents kinnitab seda, osutab ühtlasi avaldaja enese tagasihoidlikkust. Leiame ka, et Kreutzwald, vahetades mõtteid kirjanduslikes küsimusis teadlikumate isikutega, ligemalt kõneleb nende tööde laenlikkusest ja algupäraseisit autoreist. On aga siiski teoseid, mille allikakasustusest Kreutzwald vaikib. Kuigi ta mõnede „Viru lauliku laulude” salmikute kohta oma erakirjades märgib tõlkelisust ja me kaudselt teame sinna „Angerwaksadest” ülekantud laulude laenlikkust, ei mainita sellest kogus eneses sõnakestki. Võhikule jääb mulje, et kõik need on Kreutzwaldi iuuletised. Ometi on aga luuletustekogu pigemini saksa antoloogia. Faktiliselt ilmus „Paar sammukest” küll anonüümselt; ometi leidub töös selgeid märke selle kohta, kes on raamatu autor. Aga tagasiminekust Jean Paul’ile pole Kreutzwald vist kellelegi midagi lausunud. Lõpuks „Lembitu”, millega Kreutzwald tublisti on lõiganud teenimatuid loorbereid. Neis väheseis märkmeis, kus Kreutzwald räägib „Lembitust”, ei teata ta kuskil šveitsi algallikat. Aga veel rohkem – ta tituleerib teose: Eesti muistepõlve mälestusist kasvanud luuletus. Kas see pole jälgede segamine? Jääb ju mulje, et see eepos on inspireerunud eesti mineviku intuitsioonidest.
Leidub rida pehmendavaid asjaolusid kõiges ses küsimuses. Kõige pealt ikka see eesti omakirjanduse algelisus, kus polnud õiget lugejat ega kirjanikku, kus ei arvatud tähtsaks vahet teha oma ega võõra vahel ega huvitutud autoreist. Leiame Kreutzwaldi vaate laenu peale, kui ta arvustab Koidula luuletusi: ei ole tähtis, kust on mõtted pärit, peaasi, kui nad eesti kuues lugeja ette ilmuvad (Kr. Koid. I, lk. 77). Või mis huvi võis olla Kreutzwaldil, kel polnud väljavaateid leida lugejatki sellele oma tulevikumuusikale, hakata esitama veel autorinimesid. Ka oli Kreutzwald neid teoseid ju tublisti omapärastanud, nad eesti kuube rõivastanud ja endagi vaimu neisse valanud. Lõpuks ühelt poolt vahest vee! rahvuslik ind. „Lembitu” näiteks pidi olema esimene suurem värssteos eesti kirjanduses, mis pidi esinema parema tuleviku usu tunnismärgina, nagu sõnastab sissejuhatis. Poleks olnud võimalik võõraks näidatud lugu panna kandma seda rahvuslikku innustust. Ka pole Kreutzwald ise andnud selle „Lembitu” trükki.
Võime nõnda seda küsimust teha endile arusaadavaks; siiski nagu ei saa me muljet, et asi oleks päris korras. „Paar sammukest”, eriti „Lembitu”? – kas see ikkagi on soliidne, missuguses olukorras tahes, siduda oma nimi teise kirjaniku sedavõrt suure vaimutööga? „Lembitu”, kuigi omapärastatud ilmega ja osalt ümberlootning, on tänapäevase mõiste järgi ikka pooleldi mingi plagiaat. Kreutzwald on olnud kirjanduslikult haritud inimene, kes on olnud ikkagi teadlik sääraseist küsimusist. Hästigi teadlik, leiame. Seda illustreerib muide näiteks omapärane episoodike just „Paaris sammukeses”. Sündmustikust kõrvale kaldudes hakkab Kreutzwald äkki suure pahameelega oma isiklikke arveid õiendama:
„Ühe varganokka kaarnaga tuleb siin meil sõna vaheldada. Tema viis viimati korvi täie saarelinnu sulgi Perno turule kaubale, varastas mino pesast pihutäie lisaks, solkis neid oma pisokese linnomõistusega inetumaks, lootes – et ma oma ei pidand tundma. Vaene härjapõlve meehike! Mis sina Kalevipoea tööst oskad? Mino tamme ladvasse ehitatud pesa seisab sinosugusel väga kõrgel. Kotkal on tugevad tiivad, selged silmad ja valusad küüned: seda, kaarnake, tuleta meele! – ikui jälle varga himo tunned” („Paar sammokest rändamiseteed”, 1853, lk. 6 j.).
M. J. Eisen’i järeleuurimise järgi on ses varguseasjas tegemist P. Gildenmann’i poolt trükki toimetatud luuletustekoguga „Lillekessed”, mis ilmus Pärnus a. 1852. Avaldades muu hulgas Muhu köstri C. W. Freundlich’i luuletusi, toob Gildenmann ka Freundlichi „Lenore” tõlke Bürger’i järgi. Kreutzwald oli oma „Lenore” lasknud trükkida a. 1851 ja Freundlich on kasustanud Kreutzwaldi tõlget oma tõlke valmistamisel, neli salmi Kreutzwaldilt pea täieliselt maha kirjutades ja osalt teisteski salmides tuginedes Kreutzwaldile; üldiselt aga on Freundlich tõlkimisel siiski oma rada käinud (vrd. M. J. Eisen: Kreutzwaldi varguse lugu, „Eesti Kultura” II, lk. 155-165).
„Varganokaks” on olnud õieti Freundlich ja arusaamata on Kreutzwaldi vihapais Gildenmanni vastu; nagu näha, peab ta oma tõlke kasustamist Gildenmanni teeneks, kes luuletusi on kohendanud (vt. Eeskõnne, „Lillekessed” lk. 3 j.). Hämmastavad on aga Kreutzwaldi äge toon ja valimata sõnad oma tõlke osalise kasutaja aadressil ja sealjuures enese nagu pilvedesse tõstmine: Vaene härjapõlve-mehike! Mis sina Kalevipoja tööst oskad! Minu tammelatva ehitatud pesa seisab sinusugusele väga kõrgel, pisukese linnumõistusega inetumaks solgitud” laul ei jää vahest aga maha Kreutzwaldi tõlkest. Kreutzwald, vast-alles tegelev „Kalevipojaga”, näib selle töö suurust nagu laiendavat üldse oma Iuulesaavutistele või rõhutab kõrgilt oma kirjanduslikku intelligentsi. Lõpuks ähvardab ta varastajat veel kotka valusate küüntega.
Kreutzwald nimetab oma tõlkeluuletuse kasustajat avalikult vargaks – kui mitu korda rohkem polnud ta ise varas selle mõõdupuuga võetult. Ja Kreutzwald ütleb seda, ise võõra autori teost ümber meisterdades!
Siit paistab meile, et Kreutzwald oli küllalt teadlik sääraseist teiste autorite kasustamise küsimusist. Ja nõnda jääb mulje, et Kreutzwald oma allikatevaikimisega ühelt poolt siiski ennast on tahtnud upitada.
Leiame veel muidki märke, et Kreutzwald oma kiriandus-tegevuses polnudki nii minasalgav. „Kalevipoja” materjalid on ta hävitanud. Ja mis on see Kreutzwaldi püsiv opositsioon J. V. Jannsen’iga? Vaadete lahkuminek rahvusliku elu arenduse taktikas ja kirjaviisis – otseselt. Aga kas me ei näe selle taga nagu ka muud – nagu kadedust Jannseni kirjandusliku menu üle. Kreutzwald hindab madalalt „Pernu laulikut”. Samuti vähe hindab ta C. R. Jakobsoni kirjanduslikke katseid ja suhtub halvakspanevalt kõigisse noisse „turulaurikuisse”. Madalale küündivad olid tõepoolest tolleaegsete eesti kirjameeste katsed, artistlik Kreutzwald oli karmilt nõudlik enesegi suhtes, – kas oli sealjuures aga just paratamatu selline sallimatusetoon?
Kõige selle põhjal usaldame näha Kreutzwaldi iseenesest üldiselt utilitaarotstarbelises kirjandustegevuses ühelt poolt mingil määral ka ta auahnuse eneseteostust.
Isik ei ole hoopis varjus üldiselt ennastsalgava töömehe muiski elusuhteis. Kreutzwald on iseteadlik ja tihti erinev oma elukäsituses nagu rahvuslikes küsimusis. Vanaks kangekaelseks nimetab ta end, ja tuttav on ta vastuseisu-meelsus. Iseloomulikud on rauk Kreutzwaldi opositsioonid oma ametieru-põlves Tartus. „Eesti Kirjameeste Seltsi” tüli puhul, mil C. R. Jakobson presidendiks pääses, lahkub ka Kreutzwald seltsist, motiveerides „Avalikus läkituskirjas” „Sakala” toimetaja herra C. R. Jakobsonile” („Eesti Postimees” nr. 41, 1881) selle lepliku Kreutzwaldi vabanduse peale („Sakalas” nr. 39, 1881), et tühine on Jakobsoni kartus Kreutzwaldi nime halvastamise pärast vastaliste poolt rahva silmis, kus teda vähe tuntakse, sest ta pole millalgi olnud „r ahvamees” ega s a k s l a s t e õ g i j a, vaid rahumees. See on vaadete lahkuminek, aga selle taga tundub veel nagu isiklik noot, millele ei meeldi Jakobsoni menu, nagu antakse talle terav pühendki:
„Teid, hiilgav päike, püütaks mustaks teha – Kas võlsi kõrgust jõuab katta tolm?” Jne.„Eesti Postimehe” toimetaja A. Grenzstein näeb tagamõtte selleski Kreutzwaldi väljendis, et teda ,pisut tuntakse’, lisades selle järele paar küsimärki – Kreutzwald rõhutab oma kuulsust.
Veel halvema tooniga on Kreutzwaldi kokkupõrge J. V. Jannseniga Tartus, nagu see avaldub nimelt ta „Pisukestes õiendustes” ehk „Vastuses vastusele „Eesti Postimehe” redaktsiale” („Sakala” nr. 37, 1878).
Siin avaldab Kreutzwald „laimajatele oma sügavamat põlgtust avalikult.” –
Peale mainitud minatungide näitab Kreutzwald terve rea kalduvusi, mis on kaugemalt või ligemalt minarõhutuse teenistuses. Märkisime neist juba umbusku, mis kahtleb inimeste siiruses. Siirus on Kreutzwaldi esimene nõue teistelt ja ta ise on siiras. „T õ t, jah seda peate igal aeal minu suust ja sulest kuulma, ja mis mõlemisse juhub, tilgab iga kord värvimata südame põhjast” (Kr. Koid. I, lk. 72). Oma südant ei tee ta mitte „mõrtsukakoopaks”, vaid ütleb julgesti ära, mida ta mõtleb (Kr. Koid. I, lk. 219). Ühtegi ebavoorust ei leidu tema juures vähem kui salalikku meelt (Kr. Koid. I, lk. 389). Teesklust, roomamist, „ilalakkumist”, tuulelipulisust taunib ta kõikjal suure ägedusega. Vankumatu meelekindlus on ta esimene nõue rahvajuhilt (Kr. Sch.-Bertr.). See tõetahe on sotsiaalselt väärtjoon, kui talle ei seltsiks jällegi neid minavarjundeid, peale umbusu. Kreutzwaldi siirust saadab eneseväljendusetarve ja viimasega käib ühes suur m e e 1 e ä ge d u s. Kergestisüttiv äkilisus on omane sellele iseenesest nii raskemeelsele melanhoolsele loomusele. Viha pärast on tal kohe harjased püsti (Kreutzwaldi enese väljend), kui leidub miski, mis pole kooskõlas tema püüetega, ja ta ei tohi sääraseid „häbematusi” nuhtlemata jätta. Mis südame peal pakitseb, peab suust või sulest välja sülitatama (Kr. Koid. I, lk. 71), sapirakk peab tühjendatama. Nii kaldub see rahumees kergesti astuma opositsiooni seisundisse. Tal on tarve tulla omade veendumustega, kui leiab midagi, mis ei sobi tema vaatega.
Selle piitsutamistarbe alla ei käi alati aga sugugi põhimõttelised asjad, vaid tihti isiklikud arveõiendused või nähtused, millega poleks Kreutzwaldil õieti mingit tegemist Näiteks kirjeldatud ,varganoka’ nuhtlus. Või siis seesugused torkimised, nagu neid osaks saab J. V. Jannsenile „Ojamöldri” eessõna pärast, kus „kukk oma tibukest kiites turule kandvat” (vt. „Aruiine naise truuus”, „Eestirahva Ennemuistesed jutud” 1866, lk. 105), või Koidulale kui sukavardast lahkuvale kirjaneitsile, tindipiigale (vt. „Eesti-rahva Kasuline Kalender” 1868, lk. 49).
Kreutzwald on meister säärases torkimises; leidub vähe ta kaasaegseid, keda ta on jätnud puutumata. Sealjuures polegi ta alati nii otsekohene. Näiteks Koidulagi, kellele Kreutzwald alati rõhutas vahekorra südamlikkuse tarvidust, peab kord kuskilt kalendrist Kreutzwaldi haavumist leidma; nimelt ühe arusaamatuse tõttu, kus Koidula süüdistab Kreutzwaldi ta kihluse väljalobisemises, laseb Kreutzwald „Kasulises Kalendris” oma jututegelasel Põllupapi Elsel pulmad ukse ees olla ja ka jutukirjutajal oodatud pulmakutse asemel saada pahanduskirja, mispärast see ta armusaladused olevat ilmsiks teinud (vt. „Eesti-rahva Kasuline Kalender” 1872, lk. 63, 1873, lk. 61 j.).
Seoses eelkirjeldatud oponeeriva eneseväljavalamistungiga on Kreutzwaldi liigne eneseusaldus, mis meelekindluse nõude võib muuta kangekaelsuseks ja suu sisse ütlemise kohtumõistmiseks. Kreutzwald kaldub kangekaelselt asju ainult omast vaatevinklist mõõtma ja seda, mis sinna ei sobi, kergesti hukka mõistma.
Eneseusaldusega paarub Kreutzwaldi üleoleku toon, mida eespool tähele panime. Mitte ainult vähemate sulevendade vastu ei ole ta üleolev, vaid see üleolek esineb kõikjal, kus Kreutzwald on torkija või vastuarvustaja osas.
Selle üleoleku stiiliks on pilge.Pilge on Kreutzwaldi relv, huumorist kuni sarkasmini. Paremal juhul on see mõistukõnne peidetud iroonia, milles ta annab oma torked, teinekord nauditav-vaimukalt; tihti aga mõrustub see kibedaks sapiks.
Üheks enesekaitseks umbusklikule on aga veel tagasitõmbuv uhkus ja endaarmastajale järeleandmatu kangekaelsus.
„Mul elab nii rohkest sandiuhkust südames, et ennemine armastuse nälga ära suren, kui teiste uste eest säherdust palukest kerjama lähen,” kirjutab Kreutzwald Koidulale (Kr. Koid. I, lk. 69).
Iseloomulik on Kreutzwaldi enesekirjeldus:
„Üks äkkiline süda, mis kui kadaka oks tules, kohe lausa leeke tõuseb, kustub niisama kiirest jälle. Näitab vastanik eemalt sõrmi, mis ta kui paitamiseks kokko pannud, siis lähäb vihatuju metsa ja astub tema asemele üks kahetsemise värki loomuke, mis isa sedamaid sülle võttaks ja kaisutaks, kui teiselt poolt uhkus ja kangekaelsus seda tegemast teda ei tuleks keelama (Kr. Koid. I, lk. 96).
„Vanaks kangekaelseks” nimetab Kr. ise end (Kr. Koid. I, lk. 72) ia võltsimatuks turaaniloomuseks (Kr. Sch.-Bertr. 17. I 1874).
Lõpuks tundub veel Kreutzwaldi enese vastutuses paar motiivi, kus ta oma väärjoonile või võimepiirele otsib põhjusi väljaspool ennast. ,Zweifelsucht’i’ peab ta külgesündinud tõveks (Kr. Koid. I, lk. 198). Oma isekust aga vabandab ja õigustab ta kasvatusega ja tõuga, võrreldes seda „Kullervo traagikaga”:
„Sina tunned, sõber, turaani loomu ainult väliselt, oleks Sul aga nagu meil võltsimatu turaaniveri oma tõmb- ja tuiksoonis, siis näeksid sa, et sestsaadik kui inimsugu seisab…, ei ole suuremat tõde öeldud kui Soome Kalevalas: ,Valesti kiigutatud lapsest ei või enam millalgi midagi mõistlikku saada.’ Niisugune tarkus võis ainult ühest turaanipääst saada sünnitatud” (Kr. Sch.-Bertr. 17, I 1874).
Olusid, nagu kuulsime eespool, ütleb ta põhjuseks, mispärast temast laulik ei ole saanud.
Lõpuks, üldise jumalasüsteemigi veendumuste jagamine laseb ürgtahtest sõltujal teatavat vastutust enese pealt lükata. –
Kui tagasi vaadata kõigele kirjeldatule, siis selgub meile ühelt poolt Kreutzwaldi endaarmastuslik, asotsiaalne pale. Näeme erakut, kes armastab vaikset idüllielu, tegeleb endaga ning hulgub fantaasiate ulguteil. Näeme raskemeelset melanhoolikut, kelle lootuspuu kasvatab veel vaid kalmupärga. Märkame individuaalset isikuväärtustajat. Paneme tähele endaarmastajat, kelle ,mina’ hellitab ja kaitseb terve rida minatunge: auahnus ning enesemaksmapanu tahe; kahtlev umbusk ja äge eneseväljendustarve; opositsioonimeelsus; ainu-eneseusaldus; kohtumõistmiskalduvus; üleolek; pilge; uhkus; kangekaelsus; enesevabandus. Kõik see on minaväärtustus, mis ümbruse asemel ohverdab enesele ja ei kohandu kollektiiviga. Näeme Kreutzwaldi kaunis silmapaistvalt kui endaarmastuslikku autisti, asotsiaalset erakut. Mis see on ja mis on selle põhjused, püüame eritella pärast, järgnevalt ligineme aga teisele palgepoolele Kreutzwaldis.
Selline erakupilt on meie kogu aeg minainstinktide suunas liikunud appertseptsioonide vili. Muutub aga hoopis ühiskondlikumaks ja humaansemaks see „isenik”, kui vaatleme ta ühiskonnameele põhjasügavusi. Vaatamata kirjeldatud endarõhutusile on Kreutzwaldil sotsiaalne ühistunne olnud vägagi tugevasti arenenud. See on määranud põhisuuna ta sinasuhtel ja ühiskondlikul positsioonil; see varjutab, nagu näeme järgnevalt, iseka eraku.
I osa Eesti Kirjandusest nr. 10/1932
Juba eespoolne kirjeldus viitas Kreutzwaldi sotsiaaltundelisile häälestusile. Kreutzwaldi ühiskonnameelsuse jälgimisel saab meile üha selgemaks selle tähendus ta elusuhte põhisuundumusile. Leiame Kreutzwaldis terve rea arenenud sotsiaaltundelisi karakterjooni.
Kreutzwaldi religioosses kõlbluses näeme inimeste samaväärsust ja ühtekuuluvust: Kõigil on üks isa taevas, kes on kõik inimesed köitnud vennasidemega, olgu nende nahavärv mistahes. „Üks Jumal ning Isa on meil, üks maapind, üks tõsi, üks taevas” („Viru lauliku laulud”, 1926, lk. 127). Universumi kodanikkudena, maailma ürgjõu suhtes on kõik inimesed võrdsed.
Armastuse käsund valitseb ses ühisriigis. Kreutzwaldi elukõlblus on puhta kristluse aade.
Me teame, et vana Kreutzwald oli vastuolus kirikuga. See oli protest ilmutuslikkude dogmade ja tegeliku kirikuusu kõrvalekaldumise vastu Kristuse ürgsest õpetusest. Ent alati on Kreutzwald puhta kristluse elavaim pooldaja. Ta ei väsi rõhutamast armastuse tarvidust. „Nii palju kui meie armastame, nii palju elame,” tunnistab temagi. „Kõik, mis väljaspool seda ringi on, on elutsemine, aga mitte elu. Nõnda kui taimekasv ilma värske õhuta ja ilma valguseta kängu jääb, nõnda ka inimese süda ilma armastuseta ja osavõtmiseta” (Kr. Koid. I, lk. 131).
Kreutzwaldil on tarvidus eestistada J. V. Widmann’i suur evangeelium ja ta peab selles ka omalt poolt arvukalt näitama armastuse käsulauale.
Kes meist igapäevases elus talitab Kristuse sõnade järgi? Seda teab ka see tihti sapine armuapostel:
„…Kristuse käsku: ,Armasta oma ligemist kui ise ennast’ iga ühe kohta ei jõua [me] täita, sest et meie nõdrad oleme, ja meie mõted ja tahtmised kuskil nii jumalikuks ei lähe, et oma piinajatele surma valus andeks võiksime paluda! Meie süda on kitsas pesake, kus sees enam ruumi ei ole antud, kui parajalt nende tarvis, kes meile kõige ligemad armsad on.” – Aga ta põhi on hea: „aga et süda aus einem elastischen Stoff gebildet wurde, sellepärast ei või tema sees ial kitsuse pärast pakitust tulla!” (Kr. Koid. I, lk. 237 j.).
Selle armastuskäsundiga seltsib rahu kasund. Oma kaugemas tagapõhjas on see opositsioonimees tõepoolest rahumees, ja õiguse mees. On tüüpiline, kuis Kreutzwald kirjutab J. Adamsonile:
„Rahva sugude vahel, kes Jumala tahtmist mööda segamiste ühes kohas elavad, viha vaenu sünnitada, oleks raske patt, seda ei lähe ükski mõistlik inimene tegema, aga igaühel peab oma jagu inimese õigust olema, ja oleks ka, kui suuremat osa pimedus ära ei keelaks vaimu vabadusest osa võtta” (Kr. Adams., „Eesti Kirj.” 1909, lk. 197).
Kreutzwaldi rahumeelsus peegeldub ühelt poolt ses leplikkuses, millisega ta suhtus sakslastesse.
Kreutzwaldi ühistunne näitab nõnda avarust, midagi kosmopoliitset, üldinimlikku.
Edasi võime meelde tuletada Kreutzwaldi seda isiklusest vaba tõe -ja õigusmeelsust. See on tõe, siiruse, aususe, meelekindluse põhimõte. Samuti leiame Kreutzwaldi loomus otseseid humaanseid harrasjooni. Eks see ole kaasatunne ja a b i v a l m i s o l e k, kui Kreutzwald sõber Sachssendahl’i surma järele lesele ja orbadele asutab vaikselt abikassat? (vrd. Kr. W. Schultz’ile 27. IX 1856).
Iseloomulik on ka, kuidas Kreutzwald kava haub, kuis Leipzigis õppivat Mihkel Veske’t toetada. Veske kirjad Koidulale ja Jannsen’ile saatnud, kirjutab ta:
„Lubage siis pikemalt seda plaani Teie ette tuua, kuda ma asja korrale toimetamist välja olen arvanud ja tema täitmise pä-rast mitmele poole juba palumisi läkitanud. Peaks võimalik olema, et siin ja seal mõningad mehed ühel meelel enda peale võtaksid, esiotsalt aga kuue kuu peale, igal kuul 5 künni 10 kopikad maksta, siis arvan ma sel viisil hõlpsalt 10 taalrit igal kuul koku saada, mis läbi võimalik näitab Vesket niikaua üles pidada, künni riigivalitsuse poolt otsust antakse, kas abi sealt saab, ehk ei? — Kõik, mis Brockhaus ja Zarnke noore mehe üle kirjutavad, tõuseb temale austuseks, sellepärast ei taha ma väsida,
teeradasi üles otsimas, kus temale abi võiks tulla. Toona eile saatsin kaks kirja Peeterburi. . .” Jne. (Kr. Koid. I, lk. 191 j.). Kui Veske sealset toetust ei saa, läkitab Kreutzwald 25-taalrise veksli teele (vrd. Kr. Koid. I, lk. 202).
Kreutzwaldi abivalmisolek ulatub enesesalgamiseni. Blumberg jutustab, kuis Kreutzwaldi suurim meelehea on olnud olla „tundmatu heategija”. Vaestele olevat ta oma koduapteegis ise valmistanud rohte ja üllatanud neid annetustega. (Dr. Rein-hold Friedrich Kreutzwalds Leben. „Verhandl. d. Gel. Estn. Gesellschaft” 1904, lk. 87).
Palju on rõhutatud Kreutzwaldi enesesalgamist arstiametis. Ta on püüdnud olla alati patsientide teenistuses, jättes isiklikud asjad kõrvale. Seejuures on ta tasuga väga mõõdukas olnud. H. Prants kirjutab Kreutzwaldist kui arstist järgmiselt:
„… Aegapidi hakkas ,Võru tohtri’ juures käimine enam rohkenema, milleks kahtlemata suurelt mõjus tohtriga ligem tutvumine, tema isikust lugupidamine. Kreutzwaldi kõrgest vaimust ja suurest teadmisvarast polnud ta juures käijatel aimugi, aga seda mõistsid ja tundsid nad, et ,Reutswald-tohtre’ oli niihästi hoolas ja osav arst kui kõigiti inimarmastaja ja kaastundlik, aitamiseks alati valmis inimene. Otse vanasõnaliseks oli saanud ,hää tohtre’ lahkus ja heldus temalt abiotsijate vastu. Oma terava silmaga ja osava pilguga võis ta hästi hinnata enda abitarvitajate varanduslikku seisukorda juba välimuse järele. Märkas ta, et oli tegemist jõukama inimesega, laskis ta sellel visiidi eest tasuda, selle juures aga siiski üldiselt mõõdukalt. Kuid nähes, et ta ees seisis vaene
inimene, määras ta tasuhinna koguni madala ja jättis selle vahel hoopis võtmata. Olevat sedagi juhtunud, et, kuuldes inimese kurtmist, tal puuduvat rohu ostmiseks raha ja pidavat sellest nõnda loobuma, tohter haigele ise pistis raha rohu ostmiseks pihku. —. Väga tugevalt tõendab aga Kreutzwaldi tihti vahest liialdusse minevat heatahtlikkust ja halastavat meelt oma haigetega käitumises, et ta maja tulunduslikud olud jätsid mõndagi soovida” (Päevaleht” nr. 231, 1932).
Meile paistab siit liigutavalt ennastsalgav harda südamega inimene. Kui loeme veel mälestisi Kreutzwaldist kui tohtrist, siis paistab tema isik sealt parimas valguses. Tark tohter on olnud ka inimlik, hingeline lohutaja.
Olgu muuga, kuis on, aga omakasupüüe puudub Kreutzwaldil täieliselt. Ta pole elanud kõhutäiele; põlastust avaldab ta neile, kes müüvad end mammona eest.
Kaasatunne oma ainelises ja vaimlises viletsuses manduva sugurahva vastu oli viinud Kreutzwaldi rahvakirjaniku teele. „Raamatupanija” võis teenida aja oludes aga vaevu „piiburaha” (vrd. Kr. Juhan Weitzenberg’ile 3. II 1862, „Eesti Kirj.” 1921, lk. 29). Vähenõudlik on olnud Kreutzwald selleski suhtes. Huviga kuulatame Blumberg’ilt Kreutzwaldi vähenõudlikkust enda raamatute kirjastamisel: ta olevat küsinud vähem, kui kirjastajad pakkunud ja maksnud (Verhandl. d. Gel. Estn. Ges. 1904, lk, 88).
Mingi sotsiaalne kohusetunne on olnud põhjaks Kreutzwaldi ennastsalgaval teol ja tööl. Kui teda tuldud tänama abi eest, saanud ta nagu kurjaks: tema polevat teinud muud, kui täitnud oma kohust.
On iseloomulik, mis Kreutzwald avaldab näiteks Koidulale:
„Teie kartus on tühine, kui arvate, et sule pruukimine mul arvaid rahusilmapilkusi ial saab segama. See on minu ainukene puhkamise aeg, misga vahevahel pääva ja murede koormat püüan kergitada, sest muidu elan ma kui lind puuoksa peal alati ühelt poolt teise, kord üless, kord alla vintsutatud! Sest ei oleks suuremat viga, kui tervis mitte ei lonkaks, mis heitliku ilmade ja teiste mitmelt poolt puhuva tormide läbi natuke teelt kõrvale eksinud, – aga kibedad tallitamised ei anna mahti enese peale mõtelda, kus teistel suurem õigus on ütelda: ,Nii kaua kui jaksad, pead sa oma kohut täitma!'” (Kr. Koid. I, lk. 50).
Kaasatundlik kohusetunne on see, mis kõrgemale seisukohale jõudnud Kreutzwaldi laseb oma võimed pühendada madaluses kiratseva sugurahva teenimisele. Veel oma eluõhtul hoolitseb rauk viimse võlakohustuse lunastamise eest oma rahva vastu, pannes kirja „Kodutohtri” õpetusi, et teda võlgnikuna mullarüppe ei sängitataks.
Eesti rahva heledamas minevikus näeb Kreutzwald kohustust ka heledamale tulevikule püüdmiseks. Olgu see kohusetundest või muust, üht aga peame rõhutama: Kreutzwaldi töömeelsust. Töömees on ta olnud. Püsiv töö on olnud kogu ta elu. See on sisaldanud orjahütist ülespüüdmist haritud inimese seisukohale, kuni kõrgeima teadustempli uste seljatahajätmiseni. See on sisaldanud 44 aastat arstielu, lõpu poole üsnagi töörohkeid aastaid; sellesse on mahtunud mitmekülgne kirjanduslik töö: otsene rahva ärkveldus, huvirännud rahva minevikupärimusis, rahvussaaga ülesehitus, omakirjanduslikkude uudismaade asustamine; sellesse on mahtunud oma sõna jagamine algava rahvusliku elu avalduste kohta ja lõpuks – pidev enesetäiendus sideme pidamises raamatutega.
Hele joon ses töös on ülespüüdetung. Kreutzwaldi hariduseomandamine on olnud visa ülespüüdmine orjaonnist, seesugusele ülespüüule innustas ta ka oma rahvast. Ja mitte vaid omale natsioonile, pigemini kogu inimsoole ihaldab ta valgust, vaimuvabaduse kiiri, nagu nägime eespool.
Kõigis neis kalduvusis esineb meile arenenud ühiskonnatundega inimene. Ja me leiame ka, et teiselt poolt me erak pole olnudki nii üksindusse kippuv ega ebaseltskondlik.
Teame, Kreutzwald on omanud võrdlemisi laia tutvusringkonda. Oma Võru nurgataguses on ta kirjavahetuslikke sidemeid pidanud silmapaistvamate eesti ja balti haritlastega ja välismaagi teadusmeestega. Püsivamas kirjavahetuses on Kreutzwald olnud Koidulaga, G. Schultz-Bertram’iga, E. Sachssendahl’iga, C. Reinthal’iga, W. SchultzMga, A. SchiefnerMga, F. R. Fählmann’iga, J. Hurdaga, J. Adamsoniga, C. R, Jakobsoniga, M. Veske’ga, W. Schotfiga, J. Köhler’iga, A. Sjögren’iga, J. Krohn’iga. Kogukese nende isikutega on ta seisnud sõbra vahekorras, nagu Fählmanniga, Schultz-Bertramiga, Sachssendahliga, Koidulaga j. m. t.
„Elu ei või meile ülemat ja kallimat midagi pakkuda, kui et kaks omasarnast hinge ühte kõlavad,” kirjutab ta Koidulale (Kr. Koid. I, lk. 131).
Teame ka (muide pühendluuletuste kaudu Kreutzwaldi säilinud pabereis), et Kreutzwald on pidanud suhteid Võru baltisaksa koorekihiga. G. Blumberg jutustab, et Kreutzwald olevat tegevaimalt osa võtnud Krümmer’i pedagoogiumi dramaatilisist õhtuist, milline asutis kord linnakest vaimliselt tähelepandavalt elustanud. – Kreutzwald kuulus üliõpilasena organiseeritute hulka. Jällegi jutustab Blumberg oma äiast, kuis see rauganagi Tartus „Estonia” vanima elava vilistlasena meeleldi lasknud end kommerssidele viia ja noortega rõõmus olnud (Verhandl 1904, lk. 87, 89).
Kerkib jälle esile küsimus ümbruse eraldavast mõjust Kreutzwaldisse.
Lõpuks märkame Kreutzwaldi karakteris veel rea elule kohanemise kalduvusi.
Kannatus j õud ja leppimus on need, mis seovad kinni elunoolte verised haavad. Näeme Kreutzwaldis nukrameelsust, aga mitte leegitsevat mässu. Leppimuse meelerahu vaotab sordiini karjatusile.
Eluosavuse tunnismärgiks on Kreutzwaldi hetke kasutuse oskus; see pole talle tundmata olnud. „Kõige suurem ja osavam kunst,” kirjutab ta Koidulale, „siin elus on: igal juhtumisel sedamaid silmapilgust kinni võtta, mis ial teist korda enam tagasi ei tule” (Kr. Koid. I, lk. 262).
Siia juurde tuleb rõõmu leidmise oskus: aeg ja aastad küpsetavad mõistuse viljateri, nii et lõpuks mesilasekoonuga osatakse ka kõigest vastumeelsest magusat imeda (Kr. Koid. II, lk. 39).
Lõpuks leiame Kreutzwaldi veel enesevastutavana. Kuigi ta ühelt poolt on alistuv saatuse raskele raudastele, kui ta lükkab inimeselt mõningaid vastutusi, rõhutab ta teiselt poolt tahte, mõistuse mõju inimese käekäigule. Mõistust, seda ta hindab valgustusajastusliku veendumusega. Mõistuse annetuse eest kiidab ta oma jumalat ja mõistust ühes kindla tahtega hindab ta elutee laternaks. „Nii pikalt kui igal inimesel võimalik on, oma õnne loomisel kangru tööd teha. võib ta vilu ilma paar graadi soemaks kütta, kindla tahtmise läbi,” arvab ta (Kr. Koid. I, lk. 259). On peaaegu aforismeks kulunud Kreutzwaldi säärased mõttekõlksud kui:
„Meil seisvad abimehed peas ja põues, Neid peame tarvitama elu õues”(,,Lembitu”, lk. 114).
Või:
„…pole tarvis muud kui kindlat tahte: Siis võiks ehk ühest ilmast teha kahte!”(seals., lk. 76).
Ka manitseb ta, mitte jumala peale loota, vaid jumala abiga ise püüda.
Need on elule kohanduvad, enese eest vastutavad loomuomadused. –
Kirjeldatud Kreutzwaldi sina-suhte ilmuvuste raamiks vaadelgem lõpuks tema ühiskonnasuhet laiemas mõttes, peajooni ta patriootilises ja poliitilises meelsuses.
Kreutzwald on olnud patrioot, kel on südame peal isamaa asi. Tal on olnud rahvuslikku julgust tunnistada end eestlaseks, mida nii mõnelgi mehel tol ajal ei olnud, ja ta on sõidelnud oma soo salgajaid. Ta pole radikaal, vaid leplikkuse poliitikat ajav keskteelane, lootes eesti asjale abi balti saksa edumeelsest elemendist.
Rahvuslik kohustus jä paremale tulevikule püüe on Kreutzwaldi patriotismi ideeliseks põhjaks. Loeme otsegu sellise loosungi „Lembitu” sissejuhatusest, kus laenlik sõnastus avaldab uue ideoloogia:
„Mu laul! sa luige, kelle pehmed tiivad Meid üleskandvad pilve piirteni, Ja viimaks kõrge Taara kotta viivad, Kust Vanemuine tuleb tagasi – Kui Eesti pojad ükskord sihti näevad, Mis tema sõrm neil ette rajanud: Kes kõrgemale püüdnud ööd ja päevad, Neid tulevik ei mata unusftud.”Edasi: Kelle silma viirastub see õnnemaa, sel tuleb meelde koidu tuleleek – hele minevik; nagu tuttavat teed käies näeb ta tulevast kodupaika, leiab uue keele otsegu vana laulutarga käest ja äratab unustushääled nooruslauludena, otsegu suubuv jõgi mäletab veel allikate aset. Lõpuks:
„Ma alustan! -oh kuule minu kõla, Sa meie-aegne rahvas teraselt, Ehk kustutame seega vana võla, Kui healte kohin kostab ülevelt! Ehk kuulvad need, kes enne meid siin eland, Nüüd mullas ammu, ammu puhkavad, Need, kelle laulud enne meid siin kõland: Et Eestis laulikud veel elavad”.(„Lembitu”, lk. 21.)
Vist võime siit küll tõlgendada idee: eestlaste väärikas minevik kohustab olevikku üles püüdma, ja tulevik on visal tööl. Siin näeme Kreutzwaldi ennustuslikku rahvuslikku optimismi. Meil on teada Kreutzwaldi skepsist Eesti tuleviku kohta – sisemise saksastumise ja pealesurutud venestamise pärast. Saja aasta pärast arvab ta meil tõenäoselt olesklevat vaid „sakseestlasi ja vene eestlasi”, eesti keelgi olevat kustunud, nagu ta kirjutab Schultz-Bertramile (Kr. Sch.-B. 23. II 1864, 9. I 1870). Rahvuslikkuse alalhoiu instinkt ajab temas vastu sellele, nagu ta on vastu ministeeriumi alla seatava Aleksandri kooligi asutamisele, milles näeb vaid ehtsat ,,vene veskit” (vrd. Kr. Koid. I, lk. 160, 395). Aga vähemalt luuleintuitsioonides püsib tuleviku hea usk, omades nagu mingit prohvetlikku tooni:
„Kaugelt nään koda kasvama…” („Kalevip.”, I, v. 48). „Aga ükskord algab aega. Kus kõik piirud kahel otsal Lausa lähvad lõkendama: Kül siis Kalev jõuab koeu, Oma lastel’ õnne tooma, Eestipõlve ueks looma” („Kalevip.” XX, 1047-1054).Samuti: Vanemuine tuleb tagasi, kui eesti pojad näevad oma Taara rajatud sihti: kes kõrgemale püüdnud ööd ja päevad, neid tulevik ei unusta.
Seesugused sõnad pole vahest ilma sisemise intuitsioonita sõnakõlin, nagu oli see õõnes isamaapaatos kombeks ärkamisaja hilisemas põlves. Nad kõlavad pigemini kui luuletaja allteadlik aimus. –
Kreutzwaldi patriotism ei ole mitte kitsas natsioonirõhutus, vaid pigemini sotsiaalne rahvusesümpaatia. Kreutzwald on tolerantne rahvuseküsimuses, eesti rahvast tahab ta näha inimesväärses seisukohas teiste hulgas. Nagu nägime, omab Kreutzwaldi avar inimsusekäsitus midagi kosmopoliitset. See on religioosne humaansus, mis ei sea piire rahvuste ega nahavärvide vahele. Nii võib Kreutzwaldi kaasatunne ulatuda kogu inimkonnale, nagu on seda ta universaalse vaimuhariduse väär-tustus ja nõue.
Meil pole märke Kreutzwaldi seisuste ja klassivahede teravamast eritelust. Keskteelase leplikkus on siin üldine põhimõte. Siiski on Kreutzwald sümpatiseerinud sotsiaalse kehvikkihiga, põlastades omakasupüüdvaid kurnajaid. Muide annab Kreutzwald näit. kirikumeeste poliitikale oma protesti „Lembitus”:
„Mis õnnetu on iga rahva sugu, Kus tema higi töistest prassiti, Ja vaestel rasket tööd ja kanntud vaeva Kõik ükskord tasuma peab – loodus taeva.”(„Lembitu”, lk. 49.)
Võime tagasi vaadata Kreutzwaldi ühiskonnatunde märkjoonile. Näeme tema suurt religioosset ühtekuuluvust, mis samaväärtustab inimkonna üksikud liikmed. Näeme teda kui armu- ja rahuapostlit, tõe- ja õigusemeest. Märkame Kreutzwaldi kaasatunnet ja abivalmisolekut, mis küünib enesesalgamiseni. Märkame ta omakasupüüdmatust ja vähenõudlikkust; ta suurt kohusetundmust ja töömeelsust. Tajume ta ülespüüdlikku vaimu. Paneme tähele ta seltskondlikkustki. Veel näeme ta eluoskust kannatusejõus, leppimuses ja enesevastutust mõistuse ja kindla tahte kui elumõjustaja väärtustuses. Taas näeme ta rahvuslikku kohusetunnet, ülespüüdu ja heausklikkust, ta kogu inimsoolistki ühistunnet.
Kõigi nende joonte pildis ilmub arenenud ühiskonnatundega sotsiaalne inimene.
Sellele pildile võime Kreutzwaldi ühiskonnasuhte lõppkokkuvõttes vastu tuua eespoolse ebaühiskondliku Kreutzwaldi pildi. Näeme eraklikku endaarmastajat, rõhutatud minatungidega; näeme tugeva ühiskonnameelsusega sotsiaalset inimest. Ei ole raske tagasi vaadata, et esimene jääb viimase varju, et andmine ületab võtmise. Ent enne hinnangut vaatleme lühidalt Kreutzwaldi suhet naisesse.
4. KREUTZWALDI NAISESUHE.
Isiku suhe vastassooga on õieti ühiskondlik suhe, siiski on töösuhteist omaette iseseisvamaks eralduv inimese erootiline eluvahekord.
Seksuaaltungidel on teatavasti väga suur tähtsus üldises inimese eluvahekorra arenemises. Spetsiaalselt puht erootilisel alal võivad need tungid oma kohandumisvõime järgi õnnelikke või takistatud lahendusi leida, mistõttu leidub nii palju erinevaid armastuse vahekordi.
Me ei tea palju Kreutzwaldi armastuselust. Kreutzwald on olnud abielus ja lasteisa. Teame mõningat ta perekonnaelust, loeme ta küsimusekohaseid vihjeid, põhjalikumana seisab meie ees kirjades rauga kummaline kiindumus – Kreutzwaldi vahekord Koidulaga.
Kreutzwaldi vaate naise ja abielu kohta leiame kirjas Koidulale-
„Üks naisterahvas ei või täielikumalt loodud seadust täita, kui et ta ennast mehega ühendab, kus südame igatsemised mõlemilt poolt ühte lähevad ja kus juures muud võõrikut ajajad, kui raha ete ei leita. – – – Kõik teisi mõtted abielu miniku pärast on haiue-yimmalised, mis juba sellest tunnetakse, et naisterahva süda täieliku õnne ja rahu muidu ei leia, kui omast majast ja – lastest. – – – Meie leiame kõiges rahva sugudes naisterahva laulikuid ja kirjanirkisi, kellest mõningid kuulsaks on saanud, aga kõik need prouad ja preilid olivad enam ehk vähem loodud naisterahva kohut täitmata jätnud” (Kr Koid I lehek. 11).
Teisal kinnitab ta, et abielu on naisterahva eluseadus, sest iga aednik ootab oma puust vilja (Kr. Koid. II, lk. 237).
See on elukohane vaade, nagu on praktiline ka Kreutzwaldi mõistusabielu hindamine:
„Ma olen mitmeti näinud ja tean, et ned mõnelt poolt nii põlastuse vaariliseks tehtud mõistuse abielud paremine korda lähevad kui need, mis armastuse joovastuses algatakse” (Kr. Koid. II, 195).
Vist iseenese abielule sihib Kreutzwald, kui ta rahustab Koidulat enese kogemuste põhjal, et mõned mõistusabielud kübetki ei jää maha armastusõhinaist alatuist (Kr. Koid. II, lk. 242).
Kreutzwaldi abielust teamegi, et see on olnud eeskätt praktilise ilmega. Tema naist kiidetakse kui osavat majapidajat ning perenaist, kes aga pole küündinud osa võtma mehe vaimlisist püüdeist. Kui Kreutzwald avaldab, et ta naine pigemini tosina sukki koob, kui ühe laulu „Kalevipojast” läbi loeb, võime küll uskuda, et üksi rändas see kaunishing oma unistuste- ja aadete maailmas. Teiselt poolt on väidetud Kreutzwaldi naise väiklust, kiivust. On kaudseid andmeidki, kuis mõningad tormid, tingitud Kreutzwaldi naisest, on hämmeldanud ühtekõla vaikset pinda. Kui raskelt näiteks on mõjunud Kreutzwaldisse stseen, mille on lavastanud ta naine Koidula esimese Võrru sõidu puhul.
Omasugust valgust Kreutzwaldi naisesuhtesse viskab ta vahekord Koidulaga, see omapärane vahekord poolkuivanud elutarga rauga ja õitsva vaimuka tüdruku vahel – abstraktne, nagu ta peaasjalikult toimub kirjavahetusena, ja vaimne.
Mis on Koidula Kreutzwaldile, astub alasti esile teatava katastroofi puhul:
„Mis poisikese aimdus, mis nooremehe sonimine ja mehe meelekujutus naisterahva olemisest omale ette kujutas, see on minule Teie tutvuse läbi teuks ja tõeks saanud” (Kr. Koid. I, lk. 284).
„Senna silmapilguni, kus üks õnnelik luhtumine mind Teiega tutvustanud, ei olnud minul veel kedagi „Ideali” olnud, keda ma ülemaks oleks võinud pidada kui harilikuks naisterahvaks. Teiega on hoopis reisite lugu – Teie võite kui „Ideal” mulle alati armas ja palvetuse väärt olla, ommetegi seisate Teie minu mõtes palju kõrgemal, kui et mul ial (kaa kui võimalik oleks aastade koormast peasta!) julgust saaks olema Teid abielu ehk armastuse paeltesse püüda kinnitada. Ühest Idealist ei taha ma enam kui üht olemist, kelle poole ma mõtes oma vaimu võiksin tõsta, aga ei mite säherdust, kes mulle päävliku sööki peab valmistama ja kõik majatallitused toimetada püüdma” (Kr. Koid. I, lk. 281).
Edasi seab Kreutzwald oma ideaali nagu jumalikku kõrgusse:
„Nõnda on surelikkude seisukord kõrgema olevuse vastu isal pool selle lapse sarnane. Teie olete kord minu ideaaliks saanud, kelle poole mmu vaiksed palved rändavad, sellepärast ei või ka kõige raudsem meel ega kõige kalgim külmus Teie poolt minu usutunnistust mitte kõigutada” (Kr. Koid.’ I, lk. 285).
See on vaimne vahekord, oma piiris irreaalne platonism.
Kõigest sellest selgub meile, et Kreutzwald teeb vahet praktilise abielu ja abstraktse platonismi vahel. Ta hindab mõistusabielu, näeb naise loomulikku eluülesannet abielus. Selle kõrval kummardab ta ideaali, naise olemuse unistuskuju, kellega ta ei taha end abielus, armastuseski siduda.
Vististi on Kreutzwald rahuldunud oma praktilisest abielust, lesena on igatsenud sealjuures ta vaimne naisesuhe ning platonism.
Kahte palet näitab ka erootiline Kreutzwald: elukohast ja f a n t a a s i a p ä r a s t. Tegelikus abielus suurimat armastust pole suutnud kujutada see fantaasiais elav idealist.
5. ANALÜÜS JA HINNANG.
Oleme näinud Kreutzwaldi suhet maailma, ühiskonda, seksualiteeti. Tema metafüüsika on religioosne alistuvus, tema ühiskonnasuhe kirjeldatud minatungide ja ühiskonnainstinktide ristlus, ta naisesuhe – praktiline suhe ja platonism. Toetu alistumuses jumalale, ole kohusetruu, töökas, ülespüüdev, kaasatundlik, ära usalda teisi inimesi, kaitse end nende eest, kohastu ümbrusega, kuid ela üksi oma salatumate unististega, ela teistele, kuid ära salga ka ennast – umbes säherdusena paistab meile Kreutzwaldi eluplaan.
Mis on see oma olemuses ja põhjusis?
Religioon on inimliku nõrkustunde kompensatsioon. Pisikese isiku alaväärsus maailmaolemuse vägeva salapärasuse ees loob immaginaarse lahendussüsteemi, jumalasüsteemi; aga sellegi ees säilib see alaväärsuse tunne. Kreutzwald on lahendanud oma kosmosesuhte traditsionaalse jumalakujutelmaga, kelle tahtesse ning nõusse mahub inimene, kelle juures, sealpoolses on inimese päriskodu. Ei võta see kilp aga temaltki inimliku piiratuse tunnet. Kuivõrt see oli sügav, ilmub muide vahetult nende kujutelmaringidegi tundetoonis, millest ja mille abil Kreutzwald on loonud oma teoseis suure osa luulefiguure. Näit. ühel pool: põrm, loom, nõtrus, jamps, võlg, ajalikkus, seatus; selle vastu: taevas, arm, koit jm.
Alaväärsuse tunne kosmose ees on Kreutzwaldil suurem kui näiteks mõnel end kõiksuse samaväärse osana tundval panteistil. –
Eritelgem Kreutzwaldi ühiskonnasuhte avaldusi.
Kõige pealt Kreutzwaldi eraklus – mis see on olnud? Kordame enne, et see eraklus võib olla osalt vaid näilik, väliste olude – koha- ja tööolude fiktsioon, mitte karakterisund. Osalt on ta siiski karakteri tõsiasi. Ja see pole oma olemuselt muud kui sobimatus ümbrusega ning autism.
Individuaalpsühholoogia ütleb, et eraklus pole muud kui isiku eluarguse kate ja kaitse. Eluargus keelab ühte sulada kollektiiviga ja varjab seda enesessepöördumisega. Ja oma olemuselt pole ta muud kui allteadlik alaväärsusetunne.
Meenub Kreutzwaldi pihtimus oma noorpõlvest: kas ma inimesi pelgasin või, aga mul ei olnud õnne kellegagi usaldavasse ühendusse astuda, elasin kui ehtne paigamees, õnnelikumad tunnid olid looduses, kaugel inimestest. Kuivõrt see on tabav, aga imiimesargusega, täpsamalt öeldud – alaväärsuse tun d e g a saab seletada kogu seda Kreutzwaldi eraklust ning asotsiaalsust, mis laseb endas näha plaanlikku, eluargust katvat ning kaitsvat elustiili. Teiselt poolt paistavad meile siiski ka muud põhjusmotiivid, nimelt seoses selle eraklust soodustava ümbrusega.
Kreutzwald seisis kõrgemal oma ajast, nagu taotsetakse öelda. Kui ta oma vaimlisele intelligentsile, oma luulele ajastu kultuuritaseme tõttu laiemat vastaspoolsust ei leidnud, kui ta nii teataval määral üksi jäi, laseb see kohanematus end vähe siduda mõne allteadvuse eneseargusega. Pidurdavaks sisetundeks võib siin näha oma seisukohtade säilitamist, mittekohanemistendentsi, mis siin on võinud seista aga vahest just ühiskondliku viljakuse, kõrgemalepüüde teenistuses. Kreutzwaldi puhul on ikka rõhutatud ümbrusetaseme ja isikutaseme mittevõrdsust, ja seda tuleb igal juhul möönda.
Ometi jääb püsima Kreutzwaldi ümbrusest sõltumatu eraklus, mis laseb end mingil määral seletada eespool märgitud allteadvuse põhjusiga.
Enesessetõmbumus on tarvilik, sest pole usaldust inimesile ligineda; fantaasiad on vajalikud, sest ei suudeta teostada end reaalselt; idülliarmastus on tarvilik, sest ei suudeta end kodus tunda elulaine keerises, – umbes nii laseb end tõlgendada see erakluse plaan, ja sarnaselt kogu see Kreutzwaldi asotsiaalsus. Auahnus peab mina maksma panema; kahtlus ja umbusk peavad olema valveseisukorras; äge eneseväljenduse tarve, opositsioonimeelsus eellöögi andjaks; liigne eneseusaldus, kohtumõistmiskalduvus, üleolek, pilge peavad olema alaväärsuse maskiks; uhkus, kangekaelsus, enesevabandus peavad oma seisukohti õigustama. See näib plaanikindla süsteemina, millele ühelt poolt võrdkujuks võib tuua siili: tundes oma nõrkust tõmbub kerra, hoiab okkad valvel ja lööb. See on kiduraks arvatud mina hellitus.
Nii siis: võime oletada Kreutzwaldi ühiskondliku eraklikkuse põhjaks mingi allteadvusliku puudulikkusetunde ja viimase abil seda ebaühiskondlikkust seletada. Märkasime Kreutzwaldis kosmilist enese alaväärtustust. Leiame temas ka teatava meheliku alaväärsustunde. Mis on see naise liginematuks ideaaliks, pühakuks kõrgeleasetus? See on oma naisearguse õigustus. Platoonika ei ole reaalne, sest ta on fantaasia. Ta pole ka tõsine armastus, vaid pigemini enesearmastus, sest iseenese tõstmiseks luuakse see unistuskuju. Üksnes tõsielus kõige oma loomulikkuse ja varjudega, vabas, siiras vahekorras võib sigineda tõeline teisearmastus. Platoonika aga on enesekaitse, kuid viljatu kaitse, sest ta on fiktsioon.
Niivõrt kui inimese puudused kompenseeruvad reaalselt, saavad nad produktiivseks ning sotsiaalseks, niipalju kui fiktiivselt, on nad kannatused. Pole endaarmastust kannatuseta.
Kreutzwaldi raskemeelsus, pessimism, vanaduslik elutüdimus – mis see kõik on?
Mitte vähe pole elu Kreutzwaldile haavu löönud. Ei tohi alahinnata Kreutzwaldi eluraskusi, ometi aga paistab meile ka, et Kreutzwald on olnud murealdis, sügavasti mõjustatav. Jõuame jälle sellele minale, kes peab tähtsamaks sügavasti põdeda saatusehaavu. See norumeelsus, melanhoolia, elutülpimus – ühelt poolt laseb see näha endas seda mollkõla, mis heliseb kaunishinges tõsielust rahuldamatuse pärast. See rahuldamatus pole aga muud kui eluvõõrus.
Me ei taha kivvi raiuda säärast Kreutzwaldi asotsiaalsuse analüüsi. Usaldame siiski väita, et Kreutzwald on olnud ka ebaühiskondlik, enesearmastaja, mis mingil mõõdul on ulatunud märgitava neuroosini.
Selle tundepõhjuse tekkimist võime otsida küll Kreutzwaldi lapsepõlvest. Vahest kasvatuses, nagu Kreutzwald oma „Kullervo kasvatusele” vihjab: hällis valesti kiigutatud lapsest ei või midagi mõistlikku saada. Ega ole vahest mõisnikulaste mänguseltskonnaski või härrasmeestest kaasvõitlejate ümbruses võinud vaene aidamehe poeg end lõplikult hästi tunda. –
Mida võib öelda Kreutzwaldi ühiskondlikkusest (common sense’ist)? Osa sellest võime oletada elumeele kiduruse produktiivseks kompensatsiooniks, nagu Kreutzwaldi luuleelu kirjanduslikku teostust, ta vaimlist ülespüüdu j. m. Suveräänsemana näeme ta kaasatunnet, enesesalgamist, omakasupüüdmatust, kohusetruudust j. m. See on olnud harmooniline, sotsiaalselt viljakas maailm. –
Jääb küsida Kreutzwaldi sotsiaalsuse ja asotsiaalsuse u 1 a t u s t. Meile saab ilmekaks see püstitatud elulekohanemise motiivides: isiku ühiskondlikus suveräänsuses, solidaarsuses, initsiatiivis ja produktiivsuses.
Kreutzwald pole olnud takistamatult eluga ühtesulav ega täiesti enesevastutuslik. Ta on olnud üldiselt siiski eluoskav. Ta pole olnud solidaarsuses täieliselt tolerantne ega muudki; aga ta on olnud siiski kaasinimesi samaväärtustav, läbi ja läbi humaanne ja sotsiaalse kohusetundega inimene. Tingimusetu on ta tööviljakus.
Et olla sääraselt solidaarne, peab omatama arenenud sotsiaaltunnet; et olla sääraselt produktiivne, peab omatama tugevat ühiskonnameelsust. Viimase varju jäävad Kreutzwaldi minainstinktid, ta pole elanud sedavõrt endale kui ühiskonnale. Neuroosi, väära enesetunnetuse pealeehitisena tundub ta endaarmastuslik mehhanism, ta üldine struktuurpõhi näib heana. Kes meist on vaba nõrkusist? Võru humaanne tohter, veendunud rahvakasvataja, inimesvaimu heledaile mäeharjadele ülesnäitaja pälvib altruisti nime. –
See kuju saab harmoonilisemaks ajastu taustal. Ajastu isikuväärtustus õigustab ühelt poolt ta individualistlikku elementi. Kuivõrt läänetormide järellaineline on olnudki balti vaimuelu, kuivõrt mitmesugused tuuled on painutanudki kasvava Kreutzwaldi vaimulatva, on ühelt poolt romantismi pinnas idanenud ta tõeterad ja teovili.
Näeme seda ta minevikukultuses, ta tõlkeluule romantilises põhilaadis, kiindumusega Lenau mureluulesse, Houwald’i saatuse kurbmängudesse, Widmann’i otsivasse-trotsivasse maailmaküsimuste-eeposesse.
Ent ka romantism on oma põhiolemuselt mingi rahutu, norutundeline elusuhe. Oma kannatuste ja üleolekute kõikumusega on romantism ühelt poolt mingi märtrigeeniuse süsteem, neurootiline stiil. Romantikud on erakud, kes ei kohastu elunõudeile, vaid loovad „elu halluste” vastu kaitseriigi – ideaalide maailma, kus siis võimas on eluarg indiviid. Ajastu mõjud kajastuvad Kreutzwaldi romantilises maailmas.
Kreutzwaldi mõistuseväärtustus, valguselepüüd, vaimuvabaduse põhinõue, avar humaansus – pole seegi ajaallikata, see juurdub varasemast vaatevoolust – ratsionalismist. Me ei saa nende ajavoolude mõjusid Kreutzwaldi sotsiaalsuhte suundumustega otseselt samastada, mispärast ei tarvitse viimastega kokku langeda ka nende määravahekord. Niigi aga näivad esikohalisena vist pärimused valgustusajast.
Romantikareaktsioonilise tänapäeva huvisäiling Kreutzwaldi vastu, võib-olla on see ühelt poolt sellest.
*
Rakk rakule ehitub inimkonna igipuu. Ta ladvaoksad on võrsunud alt võsukesist, nad toetuvad veelgi tüviku surnud rakkudele, ja nad hindavad oma kandjaid. Evolutiivne ühiskond hindab edasiviivat oma liikmeis.
Elades mõjustab isiksus ümbrust oma eluviisiga, järeletulijad võivad austada suurt isiksust kui eeskuju. Meil on, mida hinnata Kreutzwaldi isikus. Vangutame pead Kreutzwaldi inimlikkude nõrkuste puhul, muu seas ta kirjandusliku soliidsuse kahtlustusel; kuid meil on, mida alati hinnata Kreutzwaldis. See on inimsus, kohusetunne, töömeelsus, edasitung. Seesuguste joonte piiriks võib olla igavesti paistev täisinimese kõrgus otsata.
Varemad põlved on alati austanud Kreutzwaldi isiksust. Pisut muutunud on meie hinnangud nende omast. Hindame meiegi Kreutzwaldi vaimuärksust, kuid selles mitte luulegeeniuse tiivajõudu, vaid avara vaimu valguselepüüdu, edasitungi. Austame meiegi „eesti südant”, kellele polnud ükskõik oma rahva saatus, kes tundis end eestlasena, aga mitte vahest enam seda, et ta julges end eestlaseks tunnistada. –
Surematuna säilib inimese töö. Töö on, mille järgi ühiskond pea ainuüksi vaeb oma lahkunud liikmeid. Meie ülesanne pole olnud käsitella Kreutzwaldi tööd. Kuid see on tuttav, ja me võime Kreutzwaldi täielisemalt hinnata.
Pisimalgi positiivsel tööl on progressiivne tähtsus kollektiivis; on aga töid, mis säilivad elavana peale oma looja kustumistki – loodud kultuurväärtused. Hindame Kreutzwaldi rasket teekonda orjatarest kuni läbi haridustempli, tema mahukat tööd ta otsesel kutsealal, lõppotsust otsime aga sõnatarga töötulemusist. Nendeks on Kreutzwaldi mitmekesised kirjanduslikud ettevõtted – rahvaõpetuslikud raamatud, folkloorilised harrastused, „Kalevipoeg”, luuleteosed.
Peame tunnistama, et suurema osa Kreutzwaldi teoste väärtus on ajalooline. Kreutzwaldi rahvaõpetuslikkude raamatute väärtus on väike, nende tähtsus piirdub oma ajaga; tänapäeval eriti hinnatavad pole ka ta rahvaluule harrastuste tulemused; suurem osa ta luuletöistki ei ütle tänapäevale palju. Leidub siiski püsivama väärtusega palasid ta luules ja enne kõike elab olevikuski „Kalevipoeg”. „Kalevipoeg” on surematuim sellest, mis Kreutzwald on meile pärandanud.
Meile tundub, et Kreutzwaldi on tublisti idealiseeritud, ta suurust liialdatud, nagu on idealiseeritud kogu ärkamisaega. Tänapäev ei või seda pooldada. Ent ta ei jäta arvestamata seda relatiivset omaajalist tähtsust; me ei tohi unustada, et küps vili kultuuritöös võib areneda ainult haritud pinnas. Kreutzwald on olnud eeskätt pinnaharija, seemendaja, vähem valmisvarade looja. Aga sel teerajamisel on meie rahvuskultuuris suur tähtsus. Peale selle on Kreutzwald istutanud ka mõne õie, mis on suutnud tänini hoida närtsimata oma krooni.
Piisab kõigest sellest tunnistamiseks, et Kreutzwald on jõudumööda täitnud oma osa enda rahvuse murduvas kevadevees, oma koha inimkonna kosevoolus. Ülespüüdva vaimuna oma isikus ja töös, oma rahva innustajana uuele koidule pälvib ta ikka meie meeldetuletamist. Teda siin mälestades kui ka oma lipule motot kirjutades ei leia me sündsamaid sõnu, kui: Kes kõrgemale püüdnud ööd ja päevad, neid tulevik ei mata unustud!
Ado Säärits.
II osa Eesti Kirjandusest nr. 11/1932
