Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Rootsi rahuaja lõpul olid maal juba kindlamalt välja kuju­nemas kiriku- ja kooliolud, samuti oli peale reduktsiooni läbivii­mist stabiliseerumas rahva tulunduslik järg, mis vaatamata oma viletsale tasemele näis siiski omavat teatavaid võimalusi edene­miseks jõukamale järjele; seda arenemist püüdsid soodustada ka need õiguslikud normid ja kaitseabinõud, mis loodi talurahva kasuks. Seda arenemise algust, mis oleks hiljemini nähtavasti rohkeim soodustusi sotsiaalsel alal enesega kaasa toonud, öel­dakse tavaliselt takistanud olevat Põhjasõja hävitustöö. Tegelikult algas see hävinemine juba umbes viis aastat varemalt, suure nälja läbi põhjustatud väärolude kaudu.

Näljahäda tabas kogu Eestit väga valjult. Lõuna-Eesti kihelkondades ei olnud rahva seisund sugugi parem kui Põhja-Eestis, nagu seda tõendavad suremuste arvud üksikute kihel­kondade kohta. Esimesi teateid nälja kohta Rõuges leidub Rõuge õpetaja Johannes Victorinus Boretius’e kirjas 8. maist 1696. a. Liivimaa ülemkonsistooriumile. Viidates kihelkonnas valitsevale suurele näljahädale tähendab Boretius ühtlasi, et ka kirikuõpetajal olevat vilja vähe. Suurem suremus nälja tagajärjel algab Rõuges, nagu mujalgi, 1696. a. hilissügisel. Et suremus oli kohutavalt suur, püüdis Liivimaa kindralkuberner Erik Dahlberg järgmise aasta suvel selgusele jõuda, kui palju inimesi suri maal nälja tõttu. 27. juulil saadab ta kõikidele praostitele maal kirja nõudmisega, et need kirikuõpetajate kaudu „vaikselt ja tähelepandamatult” teateid koguksid praostkonnas nälga surnute üle. Mitmel põhjusel teostus see lugemine väga puudulikult.

Üksikuis kihelkonnis nälgasurnute kohta käivais spetsifikatsioo­nides, mis kindralikuberneri kantseleiülem M. v. Segebad Riias 10. märtsil 1698 edasi saatis tol ajal Rootsis viibivale Dahlbergile, leidub aruanne ka Rõuge kihelkonna kohta. Aruanne, mille koostas Boretius 30. jaanuaril 1698, on järgmine.

    

„Raugschen Kirchspiels

Summarische Specification der von Martini des 1696sten bi an Jacobi des 1697sten Jahres Verstorbenen – so begraben.

                                             auffm                      Im

                                             Krchoff                 Busch

Rauge…………………………………….20                          –

Nursi……………………………………..27                          18

Alt Caseritz…………………………. 1                             39

Neu Caseritz………………………… –                             85

Salishoff………………………………. 1                            18

Haanhoff……………………………….17                           54

Rogosinsky………………………….. 7                            36

Rosenhoff…………………………….. 5                            81

Fyrenhoff…………………………….. 3                            43

Sennenhoff…………………………… 7                            39

Kosz……………………………………… 12                          47

Bentenhoff…………………………… –                             61

Löwenkül……………………………… –                             24

Pastorath-Gebiet…………………. 5                           –

                               Summa 105                           545″.

Aga nagu näha Sangaste õpetaja praost Chilian Rauscherti kirjast kindralkuberneri kantseleile 7. veebruaril 1698 on selles spetsifikatsioonis märgitud ainult osa surnuid. Nende kindlaks­tegemine muutus juba ainuüksi selle tõttu väga raskeks, et paljalt väike osa surnuid toodi kiriku juurde matmiseks, kuna kaugelt suurem hulk, umbes viis kuuendikku, maeti võsasse. Võitlus see­suguse keelatud matmisviisi vastu oli juba rahulikes normaalseis oludes väga raske ja muutus suure nälja ajal täiesti võimatuks ning asjatuks. Osalt soovides hoiduda kirikliku matmisviisi juu­res sagedasti tekkivast kulust, osalt rohke suremuse, võõraste surnute ja kiriku eemalasumise tõttu kasustati iseäranis rohkesti kääpasse matmist. Nii näiteks on Uue-Kasaritsas, nagu eel­toodud spetsifikatsioon tõendab, kõik nälgasurnud kääbastesse ja võsasse maetud. Seesuguse matmise juures oli kirikuõpetajal loomulikult võimatu surnute täpset arvu kindlaks teha.   Ühtlasi kestis suremus. Nagu praost Rauschert kirjutab, teatanud Rõuge õpetaja talle 3. veebruaril 1698 kirjalikult, et peale jakobipäeva 1697. a. surnud mõnes paigas pea niisama palju kui enne jakobi­päeva. Nii olnud Roosnas (Rosenhof) juba 181 surmajuhtu ja Uue-Kasaritsas 133 jne. Boretius teatavat veel, et nälja taga­järjel kestvat suremus ikkagi edasi ning ainult vähesed toodavat kiriku juurde. Tema arvates tõusvat surnute koguarv 900-le.

Tegelikult võib see arv veel suurem olla. Kui võrrelda nälga-surnute arvu kihelkonna elanikkude arvuga teistes Lõuna-Eesti kihelkondades, kus oli suremuseprotsent niisama suur kui Rõuges, selgub, et nälja ja selle tagajärgede ohvriks langes Rõuges um­bes üks viiendik, võimalik aga, et koguni üks neljandik tervest kihelkonna rahvastikust.

Näljaga kaasas käis maarahva äärmine vaesumine. Suures hädas, leidmata mujalt mõjuvat abi, pöörduvad paljud ebausukommete ja nõiduse poole, lootes sealt oma seisukorrale paran­dust. Ebausk on valitsenud rahva seas Eestis kuni kõige hili­sema ajani; eriti lopsakalt on ta arenenud suuremate viletsuste ajastuil. Nälja ajal võib eriliselt rohkesti märgata nõidumiskommete harrastamist ja ohverdamist, ühtlasi sagenevad kuriteod. Juba 1696. a. septembris on koguduste seisund õige halb, mille üle konsistooriumile esitatakse kaebeid nii sinodil kui ka kihel­kondadest saadetud kirjades. Et ka Rõuge kihelkonnas väga sagedasti esinesid igasugused väärnähtused, tõendab Liivimaa ülemkonsistooriumi kiri septembris 1696 praost Rauscherfile, kellelt nõutakse Vastseliina ja Rõuge kihelkonna visiteerimist.

Et õpetaja Boretiuse võitlus Rõuges ettetulevate ebausukommete harrastamise vastu valitsevais oludes väga vähe tagajärgi andis, siis pöördub ta abi saamiseks konsistooriumi poole, palu­des saata „ebajumalateenistuse” (mis eriti 23. aprillil suurejoo­nelisemalt aset leidis) kaotamiseks koha peale sõdureid. Üht­lasi on ta sellest muude asjade hulgas kirjutanud ka kindral-kuberner Dahlbergile, kellele ka konsistoorium on asjast üldiselt teatanud. 28. aprillil 1697 kirjutab Dahlberg konsistooriumile, et ta ebausu kaotamiseks meeleldi nõus on sõjalist abi andma, kuid ei kõlbavat, et kirikuõpetajad oleksid õigustatud käsutama sõdureid; kirikuõpetajaii tuleks teatada ebausu tõusust kihelkonnas kreisifoogtile, kes siis eksijate suhtes äärmiselt valjult peab talitama. Sellest korraldusest on Dahlberg teatanud kreisifoogtile. Kirjas Tartu kreisifoogt Remaal’ile 19. maist 1697 sele­tab kindralkuberner lähemalt, et tema nõudmisel peab Tartu komandant ooberst von Tiesenhausen kreisifoogtile ebausu ohverdamiste kaotamiseks viibimata sõjalist abi andma, et võidaks hävitada ebausu paiku – puid, kive jne. ning ka paganlikke laatu. Ebausust mitte loobuvate talunikkude karistamine peab alluma kohtule. 6. septembril 1697 teatab Dahlberg kiriku­õpetaja Boretiusele, et ebausukommete kaotamisel pöördugu ta abi saamiseks kreisifoogt Remaali poole. Kõik need abi­nõud ei suuda kihelkonnas siiski vähendada paganlikkude kom­mete teenimist.

Kui mujal Eestis näljaaeg pea täielikult hävitas vastloodud rahvakooli, mõjus ta sama hävitavalt ka Rõuge haridusoludele, niipalju kui nendeks üldse võis lugeda majandusasehaldur G. A. Strömfeld’i korraldusel ametisse pandud eesti köstri poolt vähese tasu eest pakutavat usutunnistuse ja lugemise õpetamist. Tolle­aegsete Rõuge koolide kohta ei ole teateid.

Talurahva vaesumine tekitas suuri segadusi maksude ja andamite õiendamisel mõisale ja kirikule. Et nälja-aastail jäid enamasti kõik maksud ja andamid tasumata, jäid mõisnikud, rentnikud ja õpetajad ilma tuludeta, elades peamiselt vanadest tagavaradest. Kui see mõnikordki halvavalt mõjus asjaolule, et talunik oma pärishärra, rentniku või kirikuõpetaja käest häda ajal nimetamisväärset toetust ei saanud, tekitas ta õiguslikes vahekordades rohkesti nõudmisi, kaebeid ja tülisid. Talurahval ei olnud mingisuguseid võimalusi oma kohustisi tasuda; seda tun­nistavad suurel hulgal maksuvõtjad ise. Teiselt poolt tuleb aga arvestada, et kirikuõpetajad, kes juba harilikkudes oludes pidid sageli suures kehvuses elutsema, nälja ajal samuti hätta sattusid.

Samast asjaolu võib kohata ka Rõuges. Juba kirikuõpetaja elamugi on siin äärmiselt vilets. Kui kiriku seisukorraga esialgu veel kuidagi rahul võis olla, siis õpetaja elamu oli Boretiuse kir­jelduse järgi niisuguses seisundis, et seal võimatu oli sees asuda. Oma hädast on kirikuõpetaja juba aegsasti kaevanud kindralkubernerile, kes aga on võimetu teda avitama. Küll on Dahlberg püüdnud korraldada Liivimaa kirikuolusid, pidades selle küsi­muse suhtes mitmel korral nõu kindralsuperintendent J. Fischer’iga ja konsistooriumiga. Saades hästi aru, et rahvas elab maal suure­malt osalt paganlikus pimeduses ning ebausus, peab ta selle üheks põhjuseks kihelkondade suurust ja õpetajate vähesust. Nõudes endale Fischerilt memoriaale ja esitisi, kuidas parandada kirikute ja koguduseõpetajate majanduslikku olundit ning tõsta rahva usulist tasapinda, pöördub Dahlberg nõuannete saamiseks ka Läti ja Eesti alade asehaldurite poole. Tema resolutsioonid Fischeri märgukirjale Liivimaa kirikuolude parandamiseks tõen­davad küll, et Dahlberg on arvestanud alluvate kaastööliste kasu­likke näpunäiteid ning et ta oskas leida vigade põhjusi, kuid oma enamuses ei olnud need ettepanekud teostatavad osalt majandus­likkude  ressursside  puudumise, osalt Põhjasõja  lahtipuhkemise tõttu. Küll annab kindralkuberner Strömfeldtile 31. augustil 1697 Tartus käsu, et asehaldur, kes teotses ka Liivimaa Eesti distriktis ülemkirikueestseisjana, hoolitsegu lagunenud kirikute ja koguduseõpetajate asulate ehitamise ning korrashoidmise eest; et niihästi kirikuõpetajad kui ka konsistoorium olid rohkesti kaebanud paljude kirikute ja pastoraatide halva seisukorra üle, ei olnud Strömfeldtil sugugi nii kergesti võimalik seda korral­dust täita.

Samuti tagajärjeta jäi kindralkuberneri korraldus 6. sep­tembril 1697 Strömfeldtile, millest Dahlberg oma resolutsioonis samast kuupäevast ka Boretiusele teatas; nimelt tulnud Rõuge kirikuõpetajalt teade, et pastoraadihoone olevat nii lagunenud, et seal olevat tervisele hädaohtlik elada; võtku asehaldur siis see asi oma hoolde, andku lähemast kuninglikust metsast kirikuõpe­taja maja ehitamiseks tarvilik määr palke koguduseliikmeile-mõisaile, kellel siis tuleks palgid kohale vedada. Et olukord mingil määral ei paranenud, vaid hoonete seisukord järjesti halvenes, tõendab õpetaja Boretiuse kiri 11. juulist 1698 Rõuge kiriku ja kirikla väga viletsa seisundi üle; kirjas nimetatakse muu seas, et ka kirik olevat katuseta ja torn maha varisenud. Veel järg­mise, 1699. a. alul võitleb kirikuõpetaja asjatult, et enesele pare­mat peavarju saada. Ta kirjeldab lagunenud hoonet, kus ta asub ja kuhu suits, külm ja vihm vabalt sisse tungivat, ta varandust hävitavat ja ta elu lühendavat. Kuigi asehaldur rõhutanud uue maja ehitamise vajalikkust, ei andvat mõisad, peale mõne üksiku, nendelt tulevat ehitusmaterjali.

Mis aga paljude vähemjõukate kirikuõpetajate olukorra ise­äranis raskeks muutis ja mitmeidki, kes oleksid soovinud mõjuva­malt abi anda oma kihelkonna nälgasurevale elanikkonnale, sun­dis äärmisele kokkuhoiule ning abinõude otsimisele, kuidas vilet­suse kasvades suuta vastu panna, oli see, et jäid mitme aasta jook­sul ära kirikuõpetajate sissetulekud kihelkonna mõisailt ja taluni­kelt. Kirikuõpetajate tasu polnud igal pool ühtlane, vaid olenes suurel määral kihelkonna suurusest, elanikkonna tihedusest ja jõu­kusest. Eriti nälja ajal kasvas kirikuõpetajate jaht paremate kohtade järgi. Et kirikuõpetajate tasuküsimusi reguleerida ja nende! palgatingimusi õiglasemaks muuta, kavatseb Dahlberg juba 1697. a. alul muuta kihelkondade suurust ühtlasemaks; sellekohaste sooviavaldistega on temale esinenud ka asehaldurid Strömfeldt ja Strokirch, kindralsuperintendent Fischer ja teised. Mõnegi kirikuõpetaja olukord ei oinad palju parem taluniku omast.

Õige teraval  kujul  said majanduslikke raskusi tunda ka Rõuge  kirikuõpetaja  Boretius ja  eriti  hiljuti ametisse võetud eesti köster Jüri.   Oma ning köstri häda üle kaebab Boretius peale konsistooriumi ka kindralkubernerile. Juba Boretiuse eel­mises ametikohas Saardes jäi kogudus talle rohkesti võlgu; samuti sündis ka Rõuges. Kirikuõpetaja palub, et tema palgaolusid parandataks ning et talunikelt kirikuõpetaja jaoks kohustiste sisse­nõudmine sünniks mõisa kaudu, sest kirikuõpetajal endal nähta­vasti ei olnud enam mingit mõjuvat abinõu oma tasu rahvalt kätte saada. 6. sept. 1697. a. kirjutab Dahlberg Saarde koguduse saksa soost liikmeile, et need õiendaksid oma võla Boretiusele; samal päeval on saatnud ta kirja ka Rõuge koguduse liikmeile. Selles ütleb ta, et ülemkirikueestseisja asehaldur Strömfeldt määranud Rõuges õpetaja Boretiusele tasuks igalt suitsult (talult) ühe küli­mitu rukkeid, mille vastu paljud kihelkonna saksa koguduse liikmed protesteerivat; seetõttu   manitseb kindralkuberner, et igaüks nõuaks talle alluvalt talunikult selle kohustise õiendamist, mille sissenõudmist ja edasiandmist kirikuõpetajale tuleb tasuda mõisail. Muidugi ei paranenud Boretiuse olukord nende kirjade mõjul kuigi olulisel määral, nagu ta kirjast Liivimaa ülemkonsistooriumile 1699. a. alul kujukalt  näha. Rahvalt  ei olnud enam midagi võtta, ja kui mõnel pool mujal talunikult sunniviisil võeti ka viimane varanatuke võlgneva kohustise katteks, hävitas see kas taluniku majapidamise täielikult või kaotas temas iga­suguse lootuse õiglasemale kohtlemisele ning vähegi paremale ajale tulevikus ning sundis teda salaja võõrsile põgenema, et otsida kergemaid elamisvõimalusi.

Boretius ise saab aru, et talunikud on viimse võimaluseni vaesunud, kui ta viimatinimetatud kirjas kirjutab kirikla talunik­kude kohta, et „meine Bauren sind so arm, dasz Sie kaum das liebe Leben haben”. See äratundmine ei takista kirikuõpetajat siiski tunnistamast, et ta nälja ajal vaevalt niipalju leiba omas, et hädaselt läbi tulla. Üldse ei ole kirikuõpetaja sinnamaani saanud veel üheltki Rõuge kihelkonna alalt mitte pooltki talle kuuluvaist maksudest.

Kui juba kirikuõpetaja sissetulekud olid tõsiselt vähesed, on selge, et köstri elujärg võrratult halvem pidi olema. Viimase sei­sundi kergendamiseks pöördus kirikuõpetaja kindralkuberneri poole, kes vastas, et selles asjas tuleb kirikuõpetajal kirjutada asehaldur Strömfeldtile. Suures hädas kirjutab köster 1698. a. eestikeelse kirja kindralsuperintendendile ja konsistooriumile, kus ta seletab, et vaatamata raskele ajale ja tasu ärajäämisele täitnud ta siiski oma ametit, ning palub härdalt, et konsistoorium asehal­dur Strömfeldti ees samme astuks, et ta kihelkonnalt oma palga kätte saaks. Kiri on järgmine:

„Auwolik Piiskop. Nink kick Kunninglicko kerko Kochto Wannembid. Armolicko Eszandit. Minna palle allandikult et teje ei tahas pahhas wätta et minna kui waine Kerko Orri olle tochtnu teje Silmi ette tulla omma  häddä teile kaibama nink armo nink appi otsima Töist ajastaiga käüp io nüd kui minno ausa kunninliko Taatholdri käsko ning Sädimisse päle Rauge kerko köstris kutsuti, nink woeti nink olle ma se samma omma ammetit niddade ette saisnu et ütticki  ei  woi õigusse ka minno päle kaiwada! Ent kui minna minnewäl Süggiszel püsi omma säet kohhut kätte sada. siis om eggämees wasta pannu et ma suure häddä, waiwa, nink ochto ka Ehk ma kül iitsinä posz  olle omma Ello senni ajani woisi ülles pittä: Siiszki ei olle ma omma ammetit mahha jättnu enge ni kui minna hendä Jummala Orjuszen olle säednu omman ammetin tennu se wäe nink Moto perräst mees Jummal mul om andnu ni paljo kui ma olle köhtnu.   Ent et omiti üsziki ei woi Tulest ellädä nink minna pölgä veel wähämbäste kui minnewäl ajastal sawat, siis palle minna Teid Auwolik Piiskop nink muud auwoliku Kerko Wannabid   allandickult nink Süddämest, Teje tahasz kunniliko Taathaldri ka se per­räst könnelema nink minno waist awwitama et ma omma säet palcka kihla kunnast woisi sama nink ilma Ochto eddes pide omma ammeti, ettesai sama. kui teje Auwoliko piiskopi nink kerko kohto Wannambide. . . .

                                                                     allandick

                                                                                       Sullane

                                                                                                        Jürri.”

Ka sellel kirjal ei olnud paremaid tulemusi kui kirikuõpetajagi pöördumistel. Kirikuõpetaja Boretius kirjutab oma eelmai­nitud kirjas 1699. aasta alult, et kui Rõuge kihelkonnas maad omava maanõuniku von Vietinghoffi mõisa poolt ametis olev talurahva-kirikueestseisja köstri heaks omalt alalt makse kogunud, Vietinghoff kirikueestseisjat selle eest koguni karistanud kuue paari vitsadega. See mõjunud nii eeskuju-andvalt, et ka kõik teised loobunud köstrile maksude õiendamisest. Boretius peab uuesti konsistooriumi paluma, et see avitaks köstrile palga sissenõutamist. Järgmisel aastal alanud Põhjasõda tõi aga peagi uusi kohustusi ning raskusi rahvale, ja vaevalt küll suudeti köstri pal­veid rahuldada.

Siin kirjeldatud mõningad olud suure nälja ajal ja sellele järgnevail aastail tõendavad suurt viletsust nii rahva seas kui ka harilikult paremais tingimusis elava kihi keskel. Et see olukord ei olnud ainuomane Rõugele, vaid iseloomustav pea kogu Eesti alale tol ajal, näitavad andmed üle Eesti, andes võimalusi otsusta­miseks, kui raskes seisundis juba olles pidi Eesti ala rahvastik astuma pika ning laastava sõja ajastusse.

O. Liiv.

Eesti Kirjandusest nr. 10/1932