Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

 

 HENRIK   IBSEN

 1828-1906

  

Tema sajanda sünnipäeva puhul, 20. III 1928.

Vaadeldes suuri mehi võib neisse mitmeti suhtuda. Võib jumaldades neid tunda enese väiksust, hakata end panema ei mikski, paralüseeruda nende võrratust üle­olekust ja tehes neist enesele ebajumalad kaotada viimnegi usunatuke enesesse. See on enese loomisvõime juurte läbilõikamine, eneseteostuse eitamine ja pime ebajumalateenistus.

Võib, teiseks, suurte üleolekut tunda, aga seda kades­tada, tundes kahjurõõmu, et temalgi on olnud nõrkused, et temalgi leidub, mida võib arvustada, et tedagi võib „heal” tahtmisel eitada.   See suhtumus on väiklane ja viljatu.

„Viljakam” on muidugi see suhtumus suurtesse, kus neilt laenatakse, üle võetakse, omandatakse, neid järele aimatakse. See on aga võõra vara omandamine ja selle­kohaselt ka hukkamõistetav.

On ainult üks õige suhtumus suurtesse: lasta neil mõjuda idandavalt, kasvatavalt, ergutavalt, julgustavalt, elustavalt. Lasta mõjuda neil nõnda, nagu toimivad vihm ja päike tärkavasse taimesse.

Lugedes suurte tegudest või nende teoseid laskem ene­sesse sisendada kõigel sellel, mis neis tõeliselt suurt, kõrget ja sügavat, ilma et meil silmi tarvitseks pigistada nende nõrkuste eest.

*

Täna pöörduvad kogu kultuuriilma silmad Põhja poole, kus Skandinaavia järsk kaljune seljandik on läänest itta veeredes kivistunud nagu vägev kõrgeharjaline murdlaine. Seal, selle kivise järsu murdlaine ääres väikeses Skient linnakeses, mis meie Võru või Paide suurune, sündis 20. märtsil 1828 jõuka kaupmehe patriitsiperekonnas, Henrik Ibsen.

Tema pikk elu ei ole muutus- ega sündmusrikas. Kui mõned kirjandusloolased on väitnud, et kirjaniku teoseid võib seletada tema elu väliseist sündmusist, siis ei pea see väide siin sugugi paika. Liiga sündmusvaene on Ibseni elu.

Kui poisike oli kaheksa-aastane, kaotasid ta vanemad varanduse. Juba viieteistkümne aastasena peab ta enesele leiba teenima, apteegis inimestele rohte segades. Brandes tähendab sellest kirjutades: „Igatahes jätab noorelt tuntud vaesus hingesse jälje. Ta võib alandlikkust tekitada, ja ta võib opositsioonile ärritada, ta võib vaimu kindlusetuks või ka iseseisvaks ja valjuks teha eluajaks.” Ibsenisse, kes loomult sõjakas ja terav, mõjus vaesus ärritavalt, väljakutsuvalt.

Ta läheb Kristiaaniasse ja valmistub ühes sealses „studentide vabrikus” ülikooli vastu, aga mingi eriaine studeerimiseks ei ole tal raha ega tahtmist. Kahekümne aastaselt kirjutab ta oma esimese draama „Catilina” ja avaldab selle „oma kulu ja kirjadega”. Sellest peale jätkab kirjan­duslikku tegevust. 23-aastaselt kutsutakse ta Bergeni teatridirektoriks, ja sinna asudes võib ta oma huvid juba ühele alale koondada. Sealt kuue aasta pärast lahkudes läheb ta Kristiaaniasse (praegusesse Oslosse) teatrijuhiks ja 1864. a., oma kodumaal põlatud, Euroopasse, kust jääda­vamalt alles vanamehena ja ühtlasi Euroopa kuulsusena Norrasse tagasi tuleb. Ibsen suri 1906. a. Kristiaanias, kuna ta vaimliselt juba aastat kuus niiöelda surnud oli. Maeti maha kuningliku auga.

Vaevalt maksaks pikemalt siin tema elusündmuste juures peatuda. Alla kriipsutada tuleb küll aga kohe seda asja­olu, et ta lõi oma tähtsamad draamad väljaspool kitsast – geograafiliselt, aga veel enam vaimliselt kitsast – kodumaad. Kuigi ta tarvitas sagedasti kodumaalist ainet, suutis ta sellele eemalt Roomast, Dresdenist või Münchenist paremini distantsi_svõtta, sellesse üldinimlikumalt suhtuda, seda vabamalt hinnata ja arvustada. Ei olnud Norra see maa, kus tast elu kestel kõige paremini aru oleks saadud, kus talle teed euroopa- ja ilmakuulsusele oleks aidatud valmistada. Tema enese ütluse järele on selleks Saksamaa olnud.

Oma esimese draama „Catilina” kirjutab ta 1848. ja 1849. a. Lääne-Euroopa revolutsiooni puhangute mõju all. Et ta ise kiratses tol ajal ühiskondlikult degradeeritu oludes, siis on arusaadav, kui pealegi arvesse võtta tema oposit­sioonilist ja kriitilist vaimu üldse, et ta mässulisele Catilina’le enam kaasa tunneb kui ajaloo õpperaamatute kirju­tajad.   Ka Cicero’t ja Sallustius’t, neid riigitugesid, hindas ta julgesti ümber. See draama on nii öelda elust ja aja­järgu tuultest sisendatud ja selle tõttu värskelt omapärane, tugevate individuaalsete joontega, hoogus ja jõuline.

Järgmised neli-viis katset, mõjustatud mitte elust, vaid kirjanduslikest eeskujudest (väga tähelepandav nähtus!), osutusid epigoonilisteks ja kahvatuteks.

Nagu neist esimesist kirjanduslikest sammudest näha, ei olnud Ibsen mingi imelaps, ja alles kolmekümnendat eluaastal läks tal korda norra natsionaaldraamaga kange­lased Helgolandil” anda tõhus teos. Juba selles puudutas ta abielu küsimust, kuna ta järgmises näidendis („Armastuse komöödia”) palju kaugemale läheb. See on õiguse poolest esimene päriselt ibsenlik näidend. Selles astub noor kirjanik oma andelt ning hingelaadilt määratud teele – julgele seltskonna arvustusele. Kas on kahe noore inimese armastusest küllalt abieluõnne rajamiseks või kas peab armas­tuse tulemusena järgnema abieluline kooselamine? – selles julges Ibsen (tol ajal ise juba abielus) väga kahelda. Ko­möödia kangelasel, Ibseni teisikul, luuletaja Falk’il on suu­remad ülesanded, kui et anduda karjainimese mõnususele, heaolekule ja õnnele.

Nüüd oli tema mõõt Kristiaania seltskonnas ka täis. Ta ei elanud tol ajal kaugeltki korralikku elu, väikekodanlise moraali seisukohalt vaadatult. Seltskond nuuskis tema eraelus, mõistis tema kombed hukka ja arvustus ei pannud tema näidendeid mikski, sest neis puudus „ideaalne usk ja ideaalne veene”. Ei aidanud isegi tema järgmise teose, väärtusliku ajaloolise näidendi „Trooninõudjate” ilmumine. Riigistipendiumi abil läks tal korda ümbruskonnast, kus teda ei hinnatud, välismaale pääseda.

Muidugi ei lisa välismaal viibimine kirjanikule annet juurde, aitab aga kahtlemata selleks kaasa, et ta oma küla või linna kirikutornist kaugemale võib näha. Ei ole ka vähe tähtis väiklase vaenlusega mürgistatud õhkkonnast pääsemine avaramate vaimuste huvide piirkonda.

Lahkumine Norrast ning Skandinaaviast saab suureks ja, kirjanduslikult vaadatult, õnnelikuks pöördeks Ibseni elus. Välismaalt hakkab ta arvet pidama oma rahvaga ja läki­tab talle oma esimese tulise süüdistus- ja karistusjutluse. Ta heidab ette leigust, tuimust, poolikust, ükskõiksust ja materialismi. Tiivad puuduvad tema kaasmaalastel, arglik egoism on kõiki vallutanud. Seesuguste inimeste hulka asetab ta oma kangelase, raudse tahtega, külma mõistusega ja jäise valjusega fanaatiku, hingekarjase Brandi, kelle nõue on: „kõik või mitte midagi”; kes on valmis ohverdama oma ideaalile kõike, mis tal on, ja ka iseennast. Ei suuda Brandi abikaasa ja lapse surm küüneväärtki ta kohuste täitmisest koguduse vastu kõrvale viia. Näit. nõuab ta oma naiselt, et see kustutagu hingest mälestuski oma lapsest. Tähtsam kui ema ja laps on suure jumalakoja ehitamine. Kui aga selle pühitsemisel vaimuliku ülemuse usuleigus ja vaadete lõtvus avalikuks tuleb, viskab Brand jumalakoja võtmed jõkke, ütleb lahti valitsevast kirikust ja viib oma koguduse tulise kõne abil mägedesse. Peagi pettub kogudus oma fanaatilise juhi idealismist ja ruttab alla, sest hea heeringasaak ole­vat ootamas. Brand jääb üksi jäistele mägedele, ei lase ennast isegi kiusajast hukutada, kes talle naise ja lapse tõotab tagasi anda, kui ta aga loobuks oma juhtsõ­nast „kõik või mitte midagi” ja läheks kompromissidele. Brand jääb enesele truuks ja laviini all hukkudes küsib ta Jumalalt, kas on tahtest küllalt lunastuseks. Talle vastab kõue hääl: „Jumal on deus cari tatis” – armujumal. Nende sõnadega on Brand ise hinnatud. Tal puudub raudse tahte ja vääramatu usu kõrval omadus, mis neist ülem: tal puudub armastus.

Kõik need ebavoorused, mis Ibsen „Brandis” oma rah­vale ette heitis, ja veel teisedki leidsid kehastust Peer Gyntis. „Peer, sa valetad!” on esimene sõna, mis ema Peerile hüüab ja see etteheide pole vist mitte asjata esimesele kohale asetatud. Siin on näidatud inimest tema kõlblisest pahemast küljest. Peer on täielik vastand julgele tahteinimesele Brandile, kes vääramatult sammub oma eesmärgi poole. Peer on kompromissideinimene, kes ei murra otse läbi, vaid läheb „väljastpoolt ümber”. Ta püüab vale kui romantilise fantastika abil valjust tõelisusest osavalt mööda hiilida.

Siiski, Ibsen ei mõista romantilise unistuse ja luule väärtust hukka, see peab jääma, et elumuredest ja valust meid üle aidata. Tuletagem meelde Peeri ema Ase surma­stseeni, mida peetakse üheks ilusamaks luuleõieks maailmakirjanduses. Eks ole seal just kõige kurvem elu silma­pilk ilustatud romantilise luule abil!

Aastat neli-viis töötas Ibsen suure kahejaolise ajaloolise näidendi („Keiser ja Kalilealane”) kallal, mis on kavandilt üks tema suurimaist teoseist, kuigi kunstilise täiuslik­kuse poolest mitte üks esimestest. Huvitav meelde tuletada, et nii kui Ibsenil ei õnnestunud, hoolimata pikast töövaevast ja materjalikogumisest, „Keiser ja Kalilea­lane”, ei õnnestunud ka Hauptmannil tema suur ajalooline „Florian Geier”. Ibsen seab selles näidendis paganliku ja kristliku, liha- ja vaimuilma teineteisele vastu, ilma et kumbagi täiesti pooldaks. Ta kuulutab „kolmanda riigi” tulekut, mis oleks nende kahe süntees. Missugune see kol­mas oleks, jätab ta lähemalt ütlemata. Positiivsete ideaalide püstitamine on alati tema nõrk külg.

Sellest ajast peale andub Ibsen (nagu kirjandusloo­lased tahavad tõendada, Georg Brandes’e ergutaval mõjul) teravale seltskonna kõlbluse arvustusele. Nende arvusta­vate näidenditega algabki tema kuulsus Euroopas. Aga mitte ainult kuulsus, vaid ka mõjuavaldus tolleaegseile Eu­roopa seltskondlikele vaateile ja kirjandusele. Siit peale al­gab tema õige ülesanne. 1877. a. ilmub tema näidend „Selts­konna toed”. Siin samastatakse kodanlist seltskonda pehtinud ja valest mäda, halvasti lapitud laevaga, mille konsul Bernick, seltskonna kõlblise korra alussammas, merele saa­dab. Õigusega küsib aga konsul Bernick: „Kas ei sunni seltskond ise meid kõveraid teid käima?” Selle näidendi lõpp on psühholoogiliselt väga vaieldav – konsul Bernick tunnustab kodanikkude saatkonnale, kes teda austama tuleb, oma süü, et mürgistatud eluvalest välja tulla, ja kuulutab tõe ning vabaduse seltskonna tugedeks -, aga hoolimata sellest leidis ta Euroopa näitelavadel lahke vastuvõtte.

Alles nüüd, viiekümne aastaselt, on Ibsen näitekirjanikuna meisterlikkuseni jõudnud. Tema hingeelu loogika on järjekindel, analüüs peen, dialoog kui kivisse raiutud, draama ülesehitus kindlajooneline. Seda demonstreerib ta iseäranis hiilgavalt omas vist küll kõige sagedamini män­gitud draamas „Nukkudekodu” ehk „Nora”, nagu meie seda sakslaste järele harilikult nimetame. Selles võtab Ibsen sõna naise õiguste huvides, paneb kirve abieluvale juurte külge. Nora, kes isakodus kui nukk kasvatatud ja keda mees kui mänguasja kohelnud, areneb lühikeses eludraamas naiseks, kes ei taha enam mehele nukk, mängukann ega nautlusobjekt olla, kes ei häbene ka lahkumineku skandaali, nagu tema mees, kui aga selle läbi abieluvale lõpeks.

Ibsen ei näita Nora meest Helmerit mitte halvas värvis. Oh ei! Heliner on põhjalikult aus, õiglane ja korralik, eeskujulik majaisa, truu abielumees, armastaja isa, heasüdamlik ja esteetiliselt arenenud – aga ometi on see abi­elu kui „lubjatud haud”, nagu üks arvustaja ütleb.

Rängad sõnad langevad siin Nora suu läbi abielu kohta. Kui Helmer ütleb: „Keegi ei ohverda sellele, keda ta armastab, oma au”, vastab Nora: „Seda on sajad tuhanded naised teinud.”

Näidend avaldas Norras otse rabavat mõju. Eks olnud ometi kodanlises seltskonnas preestrid võidu luuletajatega abielu, mis n. n. armastusele rajatud – ja siin oli see nii! – pühaks asjaks pidanud, ja nüüd tuleb keegi ja näitab, et see on „lubjatud haud”!

Kas Noral oli õigus jätta maha oma mees, keda ta enese vääriliseks ei pidanud, sellele küsimusele katsus Ibsen vastata oma järgmises perekonnadraamas „Tondid”, mida peetakse tehniliselt moodsa kurbmängu meistriteo­seks. Siin ei raatsi proua Alving oma kõlvatu mehe kõr­valt mitte lõplikult lahkuda. Kord põgeneb ta küll, sest mehe elu ulakus on talle juba väljakannatamatu. Aga siis juhib kristlik pastor ta jälle mehe juurde tagasi, oma pühi kohuseid täitma. Ta on, maksva moraali mõistete järele, suurehingeline, kannatlik ja truu naine. Selle ülikristliku moraali tagajärjeks on poeg, kellel isa eluviiside pärast peaaju pehmenemine ja nõdrameelsus.

See julge abieluvale arvustus mõjub kirjaniku kodu­maal jälle kui piste herilasepessa. „Kompaktne majoriteet” tunneb oma pühama instituudi ja oma pühamad tunded teotatud olevat. Otse vihane ulumine kostis kon­servatiivses laagris, on Ibsen ise sel puhul öelnud. Ta kirjeldas oma vastaste leeri hingeelu järgmises näidendis, mis meile pea sama tuttav kui „Nora”; see on „Rahvavaenlane”, mis on jällegi draamatehniline meistriteos. Supelasutis on Norra ranna linnakese sissetulekuallikaks ja on ta õitsvusele viinud. Seal leiab aga energiline dr. Stockmann supelasutise vees kahjulikke baktereid. Kui ta oma leiutise tahab avaldada ja vee puhastust mürk­ainetest nõuab, põrkab ta kokku asutise aktsionäride kasu­dega ja linnaelanikkude huvidega, kelle sissetulek on tema leiutise läbi hädaohus. Mis läheb neile korda supelvõõraste tervis, peaasi, et nende majanduslikud kasud ei väheneks! Dr. Stockmann kuulutatakse rahvavaenlaseks, tema korteri aknad visatakse sisse. Seltskonnast välja tõugatud, kavatseb ta vaestekooli asutada ja seal vabu inimesi kasvatada.

Selle selge realistliku draama järele kirjutab Ibsen rusuva meeleoluga, tumeda „Metspardi”, milles ta isegi oma tõefanatismis kahtlema lööb ja inimestele ideaalsete nõudmistega esinemise üle ironiseerib. Keskmine inimene tarvitab eluvalet, tõde võib talle mõnikord hädaohtlik olla.

„Rosmersholmi” nimetatakse Ibseni ülevamaks, täiuslikumaks ja peenemaks teoseks, aga ta ei ole kaugeltki nii mängitav kui eelmised näidendid. Meil on raske talle täie hingega kaasa elada. Ta lõpeb kahe selgitatud, suur­suguse hingega inimese enesetappega.   Minnakse surma sellepärast, et minevikus on eksitud. Meie arvates võiks elades ja võideldes kaugelt paremini oma süüsid lunastada kui elust põgenedes. Liiga sagedaist enesetappe-juhtumeist kuuldes ja lugedes oleme neist tüdinud ega suuda neid austusega imetella. Hindame enesetapjaid kui eludesertööre.

Ibseni ilmakuulsus põhjeneb peamiselt tema kuuel poleemilisel, seltskonna-arvustuslikul näidendil („Seltskonna toed”, „Nukkudekodu”, „Tondid”, „Rahvavaenlane”, „Metspart” ja „Rosmersholm”).

Viimased kuus tema vanapõlve näidendit kalduvad ikka enam sümboolikasse ja müstikasse, tegelased muutuvad vähem reaalilma inimesteks, sõnad omandavad tumedama tähenduse. Neis käsitellakse peamiselt suhteid mehe ja naise vahel („Naine merelt”, „Hedda Gabler”, „Ehitaja Solness”, „Väike Eyolf”, „John Gabriel Borckmann” ja „Kui meie, surnud, üles tõuseme”).

Ibseni peamiseks väljendusvormiks oli draama. Selle kõrval on ta nooremas eas ka luuletusi kirjutanud, ja mitte väärtusetuid. Eepilist kirjandusvormi ei ole ta üldse tarvitanud. Ta pühendas end täiesti draamale, sest nagu ta ise on öelnud: „Draamakunst nõuab meest täielikult. Ma ei oska mõeldagi, et kirjanik novelli ja draama alal midagi väljapaistvat suudab anda. Et meistriks saada, peab ta end kitsendama.” Ta ei loonud mitte uut draamatehnikat, ei toonud suuri uuendusi, vaid viis vana vormi täiuseni, selle vormi, mida sakslased ja prantslased juba ammu enne teda kasutanud. Ibsenil oli annet, püsivust ja jõudu säärase draama ehituses, tektoonikas viimast sõna öelda. Tema lükib ritta ainult olulised, kõige hädalisemad mo­mendid, mis tegevuskäigu ja hingeelu jälgimiseks tarvi­likud, hüljates vähematki episoodilist, vähematki kõrvale­kaldumist. See peen ja terav loogika, mida prantslased nii osavasti tarvitasid väliste sündmuste käsitlemiseks, on Ibsenil siseelu sündmuste arendamisel kasutatud. Ta heitis täielikult ära monoloogi ja kõrvalekõnelused. Eelsündmusi laseb ta selguda pikkamisi ja harilikult käib tal päristegevus näidendi eel. Näidend algab harilikult iga­päevase kõnelusega, aga sellest kostavad sõnad, mis vähe­haaval eelsündmusse kiiri heidavad, mis meie havi ära­tavad, ja pikkamisi hakkab kostma dramaatiline motiiv, mis meid haarab. Siis tõmmatakse üks kate teise järele saladusilt, kuni me lõpul üllatunult sügava, dramaatilise sündmuse ees seisame. Ibseni dialoog on vähesõnaline, nagu kindla käega terava peitli abil graniiti raiutud reljeef. Tema repliigid on kindlad, lühikesed. Tema kujud on peenejoonelised, komplitseeritud hingeeluga. Ibseni näidendites ei ole, nagu ta ise öelnud, mitte „rolle”, vaid inimesi, elavaid kujusid. Need ei ela küll harilikku, reaalelu, vaid mingit kõrgemat, sümboolset, aga just see annabki neile kaugeleulatuvama tähenduse. Nad ei ütle kõike, ja just see teeb nad huvitavaks, nii et jälle uuesti tahaks nendega tegemist teha, neisse tungida.

Muidugi ei jõudnud ta lühikese ajaga seesugusele täiusele. Alles viiekümne aastaselt, nagu öeldud, valdab ta täielikult draama ehituse matemaatika ja ületab oma tehnika täiuslikkuse poolest kõigi aegade näitekirjanikud. Ta kulutas selleks, et kirjutada näidend, mis mahub sajale trükileheküljele, vähemalt ühe aasta, enamasti kaks ja veel enam.

Ibsen elas ainult oma kunstile ja ohverdas sellele vist liigagi palju, nagu näha tema viimasest näidendist, tema loomingu epiloogist – „Kui meie, surnud, üles tõuseme”. Prantsuse kirjanik Flaubert oli end ka samuti täielikult kirjandusele pühendanud ja põhimõtte üles seadnud: „Inimesel, kes hakanud kunsti alal teotsema, pole enam õigust elada nagu teised.” Ta ise käis valjusti selle põhimõtte järele, ja, nagu öeldakse, elas kui munk ja suri kui koer. Selle eest võis ta jätta maailmale „Madame Bovary”, mille kallal ta kaheksa aastat töötanud ja mida peetakse läinud sajandi täiuslikumaks romaaniks.

Ibseni epiloogi peategelaseks on kuulus kujur Rubek, kelles tunneme näitekirjaniku enese. See näidend pole muud kui pihtimus. Pihtimus nurjaläinud elust, niipalju kui see puutub isiklikku õnnesse. See on kisa elu järele, mis lõpul, mis jäänud elamata. Kujur Rubeki elu on möö­dunud niiskes ja külmas koopas, alalises töös savikampade ja kivirahnude kallal. Ta on kõrgeväärtuslikku loonud, aga tema teostest pole aru saadud, neid on valesti sele­tatud. Talle on ilus Irene modelliks olnud, alasti tema ees seisnud ja teda armastama hakanud. Aga Rubek, kui kunstnik, näeb Ireenet ainult kui ilusat modelli, mitte kui naist. See maksab Ireenele eluõnne, ja nagu Rubek oma eluõhtul märkab, on elu ja eluõnn temastki Ireene näol möödunud. Ta on kuulsaks saanud oma skulptuuri läbi „Kui meie, surnud, üles tõuseme”, on kuulsaks saanud, aga ta pole elanud; ta on kuulsuseteed käinud, ja kui ta nüüd elule ärkab, eluväärtusi märkab, kui ilmub uuesti Ireene, on juba hilja. Kas oli see elu, mis ta elanud? Ei, see oli kunstnikuideaal, mille ta kehastas. Aga kui selle kehastanud, siis elas ta sügavat pettumust üle. Mitte oma toodangut ei mõistnud ta hukka, ei pannud halvaks, vaid oma elu, milles ei ühtinud kunstnikuideaal inimese eluideaaliga.

Mingi suur vaimline eluülesanne ei peaks õnne takistuseks olema, ennem seda võimaldama, selle eelduseks olema. Ehk muidu on enesele võetud mingi vale ülesanne, mis rahuldust ei või anda, mida täidetakse hambaid kiristades. Ühtlasi on nim. näidendis armastus (mehe ja naise vahel) tõsiseks õnne tingimuseks seatud. Õigusega tähen­dab selle kohta Brandes: „See õnneteooria näib olevat peamiselt meeleolu teooria. Sellega oleks õnn liiga piiratu.”

Vististi tuleb Ibseni epiloogi võtta kui meeleolu tule­must, kui viimast igatsust kaugeneva Erose järele. Ja seda igatsust ei suuda rahuldada ei kuulsus ega teadmine oma elutööst.

Ibsen oli oma emalt kinnise iseloomu pärinud. Nagu juba tähendatud, tekitas noorpõlves kannatatud vaesus temas kibedust ja soodustas vist ka pessimismi ja inimestepõlguse tekkimist. Pealegi võisid pikk võitlus tun­nustamise pärast kui ka kahtlused oma kutses nimetatud omadusi temas aina edendada. Kuna tema kaasaegne, teine norra kirjanik Björnson aina võidult võidule sammus, juubeldustest saadetud, pidi Ibsen sellega leppima, et teda mõnes ajalehes „suureks nulliks” nimetati või teises öeldi, et tal olevat tugev ainult tehniline ja artistiline külg. Inimestepõlgust võis ta ka väikeses Grimstad’i linnakeses õppida, kus oma nooruseaastaid apteekriõpilasena veetis. Selle linnakese seltskonda karakteriseeritakse järgmiselt: „Nii­suguseis vastikuis urkais on eraelu sein kui klaas läbi­paistev. Rikast inimest teretavad kõik aupaklikult, jõukat juba ruttamata, töölise või talupoja teretusele vastatakse vaevalt peanikutusega . . . Kõik, mis harilikust korrast kõrvale kaldub, langeb valju arvustuse alla. Kõike, mis originaalne, peetakse naeruväärseks, mis ekstsentriline – kuriteoliseks.” Aga Ibseni eluviisis ja kombeis oli juba tol ajal palju ebaharilikku. Ta ise ütleb selle kohta: „Mu sõbrad pidasid mind veidraks; minu vaenlased olid pahased, et inimene, kes seltskondlikult nii madalal astmel, julgeb asjade üle otsustada, mille kohta nad isegi ei julge arvamist avaldada. Lisan juurde, et minu tormiline eluviis selts­konnale mõnikord vähe lootust jättis, et ma kord kodanlised voorused võin omandada.”

Mitte palju parem ei olnud lugu väikese Kristiaania seltskonnaga, kuhu Ibsen Grimstadist läks. Kui siis veel Taani-Saksa sõda algas ja Norra, kes muidu Skandinaavia patriotismist suuri sõnu tegi, sõrmegi suguvendade taan­laste toetuseks ei liigutanud, kasvas Ibseni põlgus oma kodumaa vastu viimse piirini. Kuidas tema esimesed näidendid vastu võeti, seda oleme juba nimetanud.

Ibsen kasvas ja arenes väikekodanlises seltskonnas, kelle moraal teda ärritas; arvustus ning eitamine on sellest keskkonnast tingitud. Temas arenes protestivaim, protest sai aga suuna kõige selle vastu, mida ta enese ümber kõlvatut nägi. Kõige enam ärritas noort mässuvaimulist kirjanikku avaliku arvamise türannia, mis õpetab inimesi maksvaid eluviise silmakirjaliselt austama, kui need ka ebakõlblised on; see õpetab oma südametunnistusega kompromisse tegema. Selle türannia vastu tõstab Ibsen mässu ja seab nõudmise üles: „Ole see, kes sa oled, aga ole täielikult, ole terviklik, mitte poolik, mitte tükeldatud!… Sest igaüks on natuke seda ja teist; ei ole temas voorust ega täida tema „mina” ebavoorusi; ta on ainult murd väi­keses ja suures, kurjas ja heas.” Ibsen esineb nõudega (võimalik, et taani kirjaniku – mõtleja Kierkegaard’i ees­kujul): kõik või mitte midagi.

Ibsenist arenes aristokraatlik individualist, ja ta jut­lustab isikukultust. Ta arendab eneses individuaalsed jooned äärmuseni ja respekteerib neid. Ta tunneb enesel õiguse olevat oma individualiteeti austada, sest ta võlgneb tänu oma seisukoha eest ainult enesele. Ei sõbrad, mõni rühm ega kildkond polnud teda tõusta aidanud. Ta oli õppinud üksi seisma, ta oli eraldunud omast maast ja rahvast, ja kuulutas: „Tugevaim on maailmas mees, kes üksi seisab.” Täielikult isoleerudes seltskonnast ja rahva­massist hakkas Ibsen seda põlgama. Ta peab keskmist inimest väiklaseks, egoistlikuks, tuimaks, halvaks.

Jumaldades suurt isikut ja uskudes, et ainult see võib midagi korda saata, et ainult üksik suur isik viib maailma edasi, põlgas Ibsen igasuguseid koondisi, organisatsioone ja parteisid. Tema arvamise järele ei peaks parteidesse koondunud mass oma juhtide läbi valitsema, vaid vaimline aristokraatia, väljaspool parteisid seisev intelligents. Tema arvates tuleks kõik parteide juhid – „hallid hundid” – kaugele mere taha ajada.

Ibsen oli apoliitiline, põlgas poliitikat ja poliitikategelasi. Vist tuli see põlgus oma aja ja oma maa poliitikute ideaalidevaesust nähes. Nii kirjutas ta 1870. a.: „Meie elame raasukestest, mis läinud sajandi laualt langenud; see toit on juba näritud ja mäletsetud. Ideed tarvitavad ka uut toitu oma arenemiseks. Vabadus, sarnasus ja vendlus ei ole nüüd enam need, mis nad olid giljotiini ajal. Poliitikud aga ei taha sellest aru saada, ja sellepärast põlgan neid. Nad igatsevad ainult jaotisi, väliseid poliitilisi revo­lutsioone. See on aga kõik tühi asi. Tähtis on ainult inimese vaimu revolteerimine.” Ja seda taotleb ta oma näidenditega.

Ibsenil olnud kord jutuajamine Austria sotsialistide juhi Adler’iga. See kaitsnud parteidistsipliini tarvidust. Ibsen aga seletanud, et parteidistsipliin röövib isiku vabaduse. Kui seepeale sotsialistide juht hüüdnud: „Teie olete ju anarhist!”, vastanud talle suur näitekirjanik rahulikult: „Jah, ma olen anarhist.” Muidugi ei olnud ta pommiviskaja anarhist. Vaimlisi pomme visates, oma käe peal või­deldes, tahtis ta seltskonna pahesid hävitada. Tema arva­mise järele peaks rahvas kõige pealt vaimliselt kõrgemale järjele tõusma, sellele võiks siis elutingimuste paranda­mine järgneda. Keegi vene arvustajaist tuletab sel puhul meelde, et umbes samasugune vaade olnud tsaarivalitsusel: talupoeg peab enne vaimliselt kõrgemale järjele tõusma, siis võib teda vabastada.

Ibsen eitas, kui õige individualist-anarhist, riiki; mitte ainult teatud riigikorda, vaid riiki üldse. „Riik peab kaduma!” hüüab ta. Riigimõistet tuleb õõnestada, sest iga riigikord on ainult inimeste samastaja, tunnustab ainult kodanikke, mitte individualiteete. Riik oma parata­matu distsipliini- ja sarnasuse- (uniformi-) ideaaliga on indiviiduumi omapärasuse hävitaja, on tema neede. Miks on juudi rahvas, see „inimkonna aadel”, nii hästi hoi­dunud? Eks just selle tõttu, et tal polnud riiklust enese järele lohistada! Palestiinas oleks ta ammu oma riikliku konstruktsiooniga kõngenud. Riik, kirik ja seltskond loo­vad üldise moraaliseadustiku ja inimene peab paratamata selle järele käima. See seadustik takistab inimest enesele truuks jäämast, takistab olemast sellena, mis igaüks tõe­poolest on.

Ibseni poliitiline tulevikuideaal on segane. Ta eitab poliitikat ja põlgab poliitikategelasi, aga näib pooldavat suuri revolutsioonitegelasi, kes ometi ka poliitikamehed olnud. Ta kõneleb mingist „kolmandast riigist”, aga missugune see oleks, jääb tumedaks. Pikaldasest ühiskonna reformeerimisest ei näi ta suurt lootvat. Ei võigi talle praktilise poliitikamehe samm-sammuline edasiminek ja kompromissid meeldida, sest tema põhimõte on: kõik või mitte midagi.

Ibseni vaadetes leiame väga palju üksteisele vastu käivaid kohti. Vist märkas ta seda ka ise, sest kord küsinud ta sõprade seltskonnas: „On teil kunagi juhus olnud üht mõtet lõpuni mõelda, ilma et te mingile vastuväitele poleks komistanud?” Teinekord öelnud ta: „Olen enam luuletaja ja vähem sotsiaalne filosoof, kui seda harilikult mõeldakse.”

Sellega on ta enese kohta valusat tõtt ütelnud. Põlates poliitikat ja eitades sotsiaalset võitlust tõmbus ta moraali alale, kus tema tõeotsija hing vähegi puhata võis. Ta hakkas üksiku isiku kõlblist täienemist jutlustama. See­juures läheb ta, ignoreerides sotsiaalseid ja poliitilisi olu­kordi, jälle paradoksaalsete järeldusteni. Brandes – kelle raamatuist kõige enam andmeid Ibseni kohta ammutame – jutustab oma vestlusest Ibseniga, kus see Venemaad ülistanud tema „hiilgava rõhumise” pärast ülaltpoolt, mis ilusat vabadusearmastust tekitavat. Selle tagajärjel olevat vene luule ja kunst kõrgel järjel. Seepeale ütelnud Bran­des: „Kui need head asjad on rõhumise tagajärg, siis peaksime rõhumist ülistama. Aga piits – kas te ka sel­lest unistate? Ütleme, teie oleksite venelane ja teie väike poeg (Brandes osutas poega) peaks piitsa saama?” Ibsen vaikinud silmapilgu, läbitungimatu ilme näol, ja vastanud siis naeratades: „Piitsa saama ei peaks ta mitte, küll aga piitsa andma.”

Kui ta enamusel ajajärgul oleks elanud, siis oleks ta vist rõõmu tundnud, et nüüd rõhujad omakord rõhutute käest piitsa saavad.

Teinekord öelnud ta: „Ainuke, mis ma vabadusest armastan, on võitlus tema eest. Tema omamine on mulle ükskõikne.”

Kirjanikule on sarnane ütlus lubatav. Ütleks seda aga mõni poliitikategelane, siis küsiksime talt kohe: „Kas peate ka puhta õhu omamist tühiseks ja ainult võitlust puhta õhu pärast tähtsaks?”

Ibseni matusel nimetanud üks austajaist teda Mooseseks. Seda austavat võrdlust on kuulus norralane küll kõige vähem ära teeninud. Ta ei olnud selleks kutsutud, et inimkonda tõotatud maale viia, isegi selleks mitte, et sinna teed juhatada. Ta võis küll rahva hulgas, kes kõlblises egiptuse orjuses, mässuvaimu õhutada, mitte aga sel­lest orjusest välja viia. Ibsen Moosese asemel Egiptuses ei oleks Iisraeli pääsemist teoorjusest üldse tarvilikuks pidanud; ainult rahva kõlbline täienemine oleks teda huvi­tanud ja vaarao kümnikkude piits oleks seejuures tema arvates vist kõige kohasem vahend olnud.

Huvitav siiski, et individualist Ibsen sümpatiseeris sotsiaaldemokraatliku parteiga. Kui Trondhjemi töölised tema auks ovatsiooni korraldasid, ütelnud ta muu seas, et ainult aristokraatlik vaim võib seltskonna uuesti sünnitada ja et see vaim tuleb kahest küljest: meie naistest ja meie proletariaadist.”

Teinekord, teada saades, et pealinna proletariaat temale au avaldanud, kirjutas ta ühele seltskonnategelasele, et tema „anded ei luba talle otseselt proletariaadi vabanemi­seks töötada. Aga teie võite sotsiaaldemokraatidele ütelda – lisas ta juurde -, et kõigist meil olevatest klassidest on proletariaat minu südamele kõige lähemal. Ma usun, et tema päralt on võit, ja rõõmustun juba aegsasti tema võidust!”

Ta jäi otsijaks. Ehk nagu ta ise ütles: „Minu amet on küsida, mitte vastust anda.”

Kuna mitmed teised kirjanikud edu ja kuulsuse kas­vades oma noorpõlve pessimismi ära heidavad, muutub Ibsen aastatega pessimistlikumaks. Tema pessimism pole aga metafüüsilist laadi, nagu näit. Schopenhauer’i oma, vaid moraalne. Ta on pahandunud inimese moraalse madaluse pärast. See on ka arusaadav, sest just seda külge tahtis ta parandada, aga tagajärgi ta ei märganud.

Ibsen pääses kitsa kodumaa väikekodanlise kõlbluse surve alt ja kitsaste vaadete piirkonnast Euroopasse. Aga Euroopa poliitilist ja sotsiaalset elu ei näi ta vaatlejanagi olevat kaasa elanud. Ta luges, nagu Brandes teab tõen­dada, väga vähe. Elas äärmiselt kinnist, eraldunud elu, hoidudes eemale suuremaist seltskondlikest kokkupuuteist. Ehk kui juhtus viibima seltskonnas, siis oli seal alati kin­nine, sõnavaene, tusane. Ainult kahe-kolme seltsis olles kaldus ta vestlusele. Näol sarkastlik ilme, kuigi selle taga hingeline pehmus. Rõivastunud alati peenelt, elegantselt, kõik kuuenööbid hoolega kinni.

Et olla vaimline aristokraat, selleks pidigi ta elust eralduma, end seltskonnale näitamast hoiduma. Ka ajalehis kirjutamine ja päevasündmusile reageerumine ei sobinud tema aristokraatlikkuse ideaaliga. Säärane elust ja selts­konnast eraldumine annab kahtlemata suursugust paistet, aga Brandes’el on õigus, kui ta selle kohta tähendab: „Muidugi hoolitseb väljapaistev kirjanik kõige paremini oma välise auväärsuse eest, kui ta ei näita ennast käsitsivõitluses ja askelduses. Muidugi on suursugune tagasi hoiduda ja mitte kunagi end päevatülidesse segada, mitte kunagi ajalehe-artiklit kirjutada.   Aga suursugusem näib mulle olevat nii teotseda, kuis tegid legitimistlikud kind­ralid (Prantsuse suure revolutsiooni ajal), kes kui lihtsoldatid prints Condé sõjaväkke astusid ja oma kindrali õla­lappidega, ja vaatamata neile õlalappidele, jala esimestes ridades võitlesid. Oma tõsisest väärtusest ei kaotanud nad selle läbi kübetki.”

Need ideed, mida Ibsen oma näidendeis propageeris, ei ole küll tema leitud, – ideede leidmine polegi kirjanikkkude, vaid mõtlejate asi -, aga ta mõistis neile kehas­tuse anda, mis ebakõlblusega muganenud seltskonda äratas, erutas, revolteeris. Tema näidendid olid kultuurilmale kui virge (alarm), mis mõnulevaid magajaid ning nautlevaid lõbutsejaid kohutab.

Euroopa näitelavad vallutas Ibsen läinud sajandi viimasel veerandil. Ta ei saanud kuulsaks ainult nime järele. Säärast kuulsust igatsetakse meil: et nimi Euroopas tutta­vaks saaks, et midagi tõlgitaks! Tähtsust on aga ainult niisugusel kuulsusel või tutvusel, mis mõju avaldab, mis midagi uut ütleb. Selleks on tarvis peale ande individu­aalsust, mis oleks omapärane, erinev; selleks on vähe Eu­roopa kunsti või kirjanduse head järeleaimajat, samasuguse kunsti produtseerimist, missugust seal isegi viljalt. Kui ka Ibsen ei ütelnud ideeliselt midagi uut, ometi kehastas ta oma aja ideid nii omapäraselt ja võimsalt, et Euroopa teda pidi kuulama.

Eesti näitelava vallutas Ibsen siis, kui meil elukutselised teatrid loodi. Tema seltskonnaarvustuslikke näidendeid mängiti vist küll enam kui kellegi teise oma või võõra omi. Siis aga tulid sõja- ja revolutsiooniajad, muutsid hingeelu ja tõid uusi meeleolusid. Skandinaavlastest nihkus Strind­berg esiplaanile. Ühes mitmesuguse muu sõjaaegse ja pärastsõjaaegse kaubaga tuli Saksast ekspressionism ja näis kui saamum kõik muud ismid jäädavalt hajutavat. Vallutasid meiegi lava „Masinahävitajad”, „Gaasid” j. m. sellesarnased. Juba on aga ekspressionism läinud, vaevalt söandab korralik näitelava sellest voolust veel midagi esindada.

Tänavusel hooajal julgeti meil jälle Ibsenit lavastada ja tema „Peer Gynt’i” menu (kuigi seda soodustab Grieg’i muusika) Tallinnas ja Tartus on selgeks tõenduseks, et meie teatripublik ja meie seltskond ei ole Ibsenist üle jõudnud. Ei ole tema ideed meile veel vananenud. Kui meie ka kultuuriliselt oleme Euroopast taga, ebavooruste poolest ometi mitte. Kõike seda, mille vastu Ibsen võitlust kuulutas, võib meilgi leida igal sammul.

Ei ole ka meie näitekirjandus Ibsenini jõudnud, kõnelemata temast üle jõudmisest. Meie näitekirjanikud on temast, nimelt tema meisterlikust draamatehnikast veel liiga vähe õppinud. Kui aga meil kunagi veel realistlikkude või realistlik-sümbolistlikkude draamadega katsetatakse, siis on küll Ibsen, kellelt kõige enam võib õppida.

Ed. Hubel.

Eesti Kirjandusest nr. 3/1926