Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

04 May

Kirjanduslik ülevaade

 

 

William  Shakespeare:   Macbeth.

Tõlkinud Ants Oras, Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929. 111 lk., hind 1 kr 75 s Kaas Kivit’ilt.

Üllatavalt rohkearvuliste tõlketeostega inglise keelest on rikastunud meie raamatuturg viimaseil päevil. Uusimast kirjandusest on ainult EKS’i kirjastusel äsja ilmunud tõlkeid O. Walde’ist, H. G. Wells’ist ja J. Galsworthy’st. Kõigi nende väärtuslikkude teoste kõrval on veelgi rõõmustavamaks uudiseks Shakespeare’i „Macbeth’i” tõlge. Mitte ainult sellepärast, et me üldse vajame Shakespeare’i tõlkeid, vaid iga vähegi õnnestunud Shakespeare’i tõlge on võrratult raskem saavutis kui tõlkida mõni kaasaegne ingliskeelne proosateos. Selleks ei ole tarvis mitte üksi põhjalikumat filoloogi­list ettevalmistust, vaid – mis hoopis tähtsam ja haruldasem – tõlkija peab olema luuletaja, vähemalt vastuvõtlik tõelisele luulele ja võimeline seda väärikalt tõlgendama.

Ants Orase nimi on küllaltki tuttav selleks, et võime kõige paremate lootustega avada raamatu, mille kaaneilustis – olgu tä­hendatud – on kohane ning maitserikas. Sissejuhatus tõlkijalt ei anna mitte ainult tavalisi faktilisi andmeid teose tekkimistingimuste ja allikate kohta, vaid on tulvil täis üldhuvitavaid mõtiskelusid, nagu A. Orase kirjutised seda ikka on. Muidugi annab Shakes­peare ju ülirohket ainet igasuguseiks kirjandusloolisiks parallee­leks ning muiks arutlusiks, ja tõlkija on olnud nendega üldiselt mõõdukas, ehkki vilksatab kiires järjestikus terve rida nimesid, kus ei ole jäetud puudutamata ka uusimaid ja «modernsemaid” näh­tusi kirjandusilmas.

Tõlkija meelest on „Macbeth” teatav kompromiss „Hamlet’i” regeyusthalvava problemaatika ja „Lear’i” brutaalse ürgjõulisuse vahel. Kuigi niihästi Hamlet, Lear kui ka Macbeth liiguvad hullumeelsuse piirjoonel (vahel sellest isegi üle astudes), valitseb „Macbethis” eriti sompunud, salapärane ning painajalik õhkkond, mille kenastisena hõljuvad udus õudsed nõiasõsarad. Teatavasti on Maeterlinck tõlkinud „Macbethi”, ja eks valitse ka tema draa­mades (mõtlen siin kas või „La princesse Maleine”) sama hingel­dav tundepinevus kui „Macbethi” kuningatapmis-stseenis? Siin haarab unelm ohjad mõistuselt, kuumunud aju kujutelmad suruvad end peale reaalsusele, ja inimene mitte üksi ei toimi otsekui hüpnotiseerituna mingi võõra tahte sunnil, vaid tihti järgib oma sil­madega seda, mis nägematu teistele. Et siin peitub hullumishädaoht, seda tunneb lady Macbeth, kuna ta hoiatab oma meest (lk.   40):

Ei tohi mõelda

neid asju nii; nad viivad mõistuse.

Macbeth osutub siiski tugevamaks ning vastupidavamaks kui ta näiliselt ebainimlikuni naine. Viimane murdub oma süükoorma all, kuna Macbeth kasvab seda tugevamaks, mida lähemal on hä­daoht. Ja ometi on sel mõrtsukal otse luuletaja hing, nii et ei tundu sugugi ebakohaseina ta suhu pandud lüürilised mõtiskelud.

Teatavasti on Shakespeare tublisti muutnud mitte üksi oma allikates antud tegelase iseloomu, vaid ka terve sündmustiku kokku surunud üheks tihedaks ja katastroofilise kiirusega arenevaks saatusedraamaks. Holinshedi kroonika teab jutustada, et Macbeth valitsenud tervelt 17 aastat, ja alguses isegi õige õnneliku käega. Tahtmatult tärkab meelde vene Macbeth – Boris Godunov, keda tunneme Puškini draamast. Godunovi traagikaks on – võrreldes Macbethiga – salajane näriv süütunne, mida ta ei suuda lepitada ka kõige õiglasemagi valitsusega, ja aeglaselt, kuid seda möödapääsematumalt lähenev Nemesis.

„Macbeth” areneb muinasjutulisemais, üleloonmlikuninis dimensioonides, nagu üldse suure britlase tragöödiad. Kui hr. Oras on toonitanud teatava kahe vastaselemendi kompromissi selles draamas, siis on loomulik, et „Macbeth” nõuab ka tõlkijalt vastuheli kahele vastandloomulisele joonele: peenetoimesele mõtiskle­vale lüürikale ühelt ja hoogsale, vahel jõhkrusse kalduvale jõuli­susele teiselt poolt.

Shakespeare’i üks tunnustatumaid omadusi üldse on ta regist­rite laiaulatuslikkus. Mitte asjata ei ole teda nimetatud tuhande­hingeliseks, ja sellele vastab ka tuhandekeelne kannel, millel ta mängib. Hr. Oras tähendab, et kui Schiller võttis „Macbethi” endale tõlkida, siis selle töö tulemuseks ei olnud igatahes mitte enam Shakespeare’i „Macbeth”. Poleks vist tarvis paremat näidet Schilleri tõlke ebashakespearelikkusest kui see, et saksa romantik jättis vahele temale liiga jõhkrana tunduva väravavahistseeni (II, 3), asendades selle oma lüürilise luulevalanguga „Verschwunden ist die finstre Nacht”.

Nüüd on heidetud kõrvale vaade, nagu oleksid kõik toorena või labasena tunduvad kohad mitte Shakespeare’i enese kirjutatud, vaid teiste poolt hiljemini juurde lisatud. „Macbethi’i tekst on küll kohati puudulik. Tekstikriitika on raskendatud (ühtlasi küll ka lihtsustatud) sellest asjaolust, et näidend ilmus trükis esimest korda alles kuulsas „esimeses foolios” (1623. a.), ja puuduvad varemad versioonid ning üksteist vastastikku täiendavad väljaanded, nagu neid leidub teistel Shakespeare’i draamadel. Hoolimata kõigist hi­lisemate väljaandjate ning redigeerijate seletusist ja parandusette­panekust jääb üksikuid kohti, mis on niihästi meetriliselt puudu­likud kui ka raskesti (või mitmeti) mõistetavad. Siin jääb tõlki­jale muidugi valik interpreteerida algteksti vastavalt oma maitsele. Peaasjaks jääb, et tõlkija annaks edasi Shakespeare’i vaimu, seda muidugi mitte ainult teose üksikute lausete puhtintellektuaalse tähenduvuse, vaid ka emotsionaalse põhitooni ja võimalikult originaalivõrdse esteetilise värvinguga.

Orase tõlke lugemisel tekib esimene kindel mulje, et on antud kahtlemata luuleväärtuslik tõlge, mitte ainult tehniliselt korra­likkudes värssides jutustis. Mitte üksikuid õnnestunud kohti, mida peaksime otsima, vaid pea kõikjal võime lugeda täie rahul­dustundega, ilma et meie naudingut rikuksid saamatused, kohmakused või konarlused. Võiks ehk kohati tunduda veidi raskevõitu jälgida värsside mõttekäiku, kuid seda ei juhtu liiga tihti. Tuleb ju pidada meeles, et nõuab pingutust lugeda ning mõista Shakespeare’i nii originaalis kui ka igas tõlkes, mis ei ole laba­suseni lihtsustatud. Siiski oleks soovinud Orase tõlget mõnes üksikus kohas veidi läbipaistvamana, eriti seal, kus Shakespeare on võrdlemisi lihtne. Nii arvan, et on asjatult raske pähkel enamaile lugejaile (lk. 23):

Kas ühtunud ta Norraga või viind ta  mässajaile  salaturvaks ‘abi või kodu turmaks toetand kumbagi, mul  teadmata;   kuid  hukkav  äraand tal avastund ja tunnistet ning paisand ta sügavikku.

Ka tunduvad selgusetuma mõned riimitud lõppread, nagu näit. lk. 48:

Nüüd kaome.    Tundub  lubatuna  rööv,

mis riisub end, kui luurab läilus süütust lööv.

Siin on küll originaalis raskepärane metafoor, kuid siiski vähem keeruline. Teises sarnases kohas on Shakespeare päris selge,  tõlge  aga  liialt koormatud  (lk.  68):

Siis heitkem puhkama.   Veel roostekirm ei tahtelt maas, veel tegu matab hirm – me teos veel mannetud.

Toonitan aga veel, et need on erandlikud kohad. Üldiselt on tõlge küllaltki arusaadav neile, kes üldse harjunud lugema ehedat luulet. Kohati on tõlge otse voolavalt lihtne. Nii näit. tragöödia algus, siis Banquo sõnad nõiasõsaraile (lk. 21), Dun­cani tänuavaldus Macbethile (lk. 25), Macbethi monoloog lk. 32 või lk. 54 või terve pikk kolmas stseen neljandas vaatuses (Lk. 84-93) jne. Need kohad tunnistavad, kui sundimatult ja siiski truult on osatud tõlkida mõjurikkaid dramaatilisi kohti. Ja siis kuulsaimad, tihti tsiteeritavad hiilgekohad „Macbethis” on kõik hästi õnnestunud. Nii näit. üks kuulsamaid pessimismiväljendusi kogu Shakespeare’i s (V, 5)  lk.  103:

Kustu

mu  lühikene   küünal,   kustu!    On

me elu ainult sammuv vari,  ainult

kehv  näitleja,   kes  keksleb,  kepsleb  tunni,

siis kaotub kuulmata; see ainult jutt,

mis vestnud nõrgameelne, hääli täis

ja  hullust täis,  ei  mõtteid.

Või võtaksime lk. 41 Macbethi sõnad, mis ta avaldab vaa­deldes oma verega  rüvetatud käsi:

Kas mu kätelt jaksab Neptunuse suur veevald mõsta vere ja puhastada nad?   Ei, pigemini veeväljad kauged verevahuks moondab see käsi, muutes ruskeks rohelise.

Originaali „the multitudinous seas incarnadine” loetakse üheks kõlavamaid ning kaunimaid ridu kogu inglise luules. Tõlkes on sama rea kõlavamakstegemiseks tarvitatud alliteratsiooni, mida – olgu tähendatud – Oras üldse armastab tarvitada väga ohtralt. (Näit. „Taak raske lasub tinaselt mu pääl” lk. 36, või arvurikkaid kohti lk. 57 ja mujal).

Kuna mõnes kohas võib sage alliteratsioon tunduda ehk liig­sena, on ta suurepäraselt kohane nõiapaja stseenis (neljanda vaatuse algus, „kolmkord kiunus kirev kass”, lk. 73). Siin näitab tõlkija üldse suurt leidlikkust. Tõlge on endastmõistetavalt ja loomulikult vabam kui mujal, kuid ta on ülihästi tabanud algu­pärandi mõtte kui ka laadi.

Vastandiks selle mürgise põrgupaja podisemisele võiksime võtta Macbethi küllalt meeleheitlikud sõnad lõppvaatuses (lk. 99)

Ma eland küllalt ju: mu elulaad

löönd koltuma, jäänd sügisnärbumusse,

ja seda, mis peaks kaasastama vanust,

au, armastust ja sõnakuwlet, sõpru,

ei lootagi mul, ainult vannet, mis

ei valju, aga sügav, roomlust, sõnu,

tuult, mida keelaks vilets hing, ent pelgab.

See on samuti sundimatult vaba ning loomulik, ent ometi on see  peaaegu  sõnasõnaline tõlge  originaalist!

Olen püüdnud osutada tõlke väärtuslikke külgi ja ei ole veel kaugeltki öelnud kõike, mida võiks kiitvalt mainida. Piir­duksin aga sellega, kuna sooviksin veidi peatuda ka tõlke puht­filoloogilise külje juures.

Tavalisele lugejale peab tõlketeos olema asi, mis seisab täiesti omil jalul, ilma et talle oleks tarvis otsida tuge originaalilt. Eestikeelne Shakespeare ei nõua lugejalt mingit inglise keele oskust ega tarvitse lugeja murda pead filoloogiliste peenuste kallal. Küll aga «peab tõlkija seda täpsamalt mõistma ja kaa­luma iga olulist sõna, iga fraasi, iga kujundit tõlgitavas teoses” enne kui võib asuda ülesandele valada originaalis antud (või neile mõttelt-tundelt vastavad) kujutelmad omakeelseisse vormesse. Meil on tihti asutud tõlkima võõrast keelest, ilma et oleks suudetud (või mõnikord lihtsalt läbetud) täpsalt arugi saada, mida originaal õieti sisaldab.

Hr. Oras on meil parimaid inglise keele tundjaid, ja nii et võiks tulla mõttessegi otsida tõlkest puudusi, mis võiksid olla tingitud algteksti mitteküllaldasest mõistmisest. Nagu juba nime­tatud, leidub „Macbethis” kohti, mille interpreteerimisel ei ole kogu Shakespeare’i tekstikriitika täiesti ühel arvamisel, ja seal jääb tõlkijale endastmõistetavalt diktaatorlik õigus otsustada.

Kõigest hoolimata julgen siiski esineda paari koolmeisterlikult-targutseva ja osalt noomiva märkusega mõne üksiku koha suhtes.

Kõige pealt tundub, nagu ei oleks tõlke aluseks olnud mitte just kõige korralikum tekstiväljaanne. Nii on õige puudulikud märkused selle kohta, millised fraasid on mõeldud kõrvalkõnena (näit. lk. 23, 24, 103 j. m.). Teatavasti on need vahemärkused üldse pärit mitte autorilt eneselt, vaid pärastistelt kommenteerijailt, ja kuna käesolevas tõlkes on siiski antud neid lavatehnilist märkusi, siis ei tea, kas on süüdi lohakas tekst või on tõlkija mõnes kohas kogemata vahele jätnud ilmselt tarviliku vahemärkuse.

Samuti on võõrastav, miks on kõigi tegelaste nimed antud praeguses inglise kirjaviisis, kuna nimi Rosse on antud vanal kujul (praegustes inglise väljaannetes tavaliselt ikka Ross).

Veidi tähtsam on juba, kui lk. 73 loeme (muide nii hästi tõl­gitud nõiapaja-stseenis):

On  aeg, on  aeg, kanneldaja kisendas.

„Kanneldaja” ei sobi kuidagi nõiakasside ja siilide õudsesse seltsi. On vist tegemist trükiveaga. Ingliskeeles loeme (mõlemas mul parajasti käepärast olevas väljaandes):

Harpier cries ‘t i s time, ’tis time ja L.  Kellner (Shakespeare-Wörterbuch) kommenteerib, et ka harpier ei olevat arvatavasti muud kui trükiviga harpy (= harpuia)     asemel.Teised jätavad küll alale sõna harpier, seletavad aga,  et see olevat Shakespeare’i teisendikuju harpy asemel. Igatahes ei tohiks lugeda (või mõista) „kanneldaja” (=harper). Lk. 31 loeme:

(Duncan:)     Andke oma käsi

ja mingem peremehe ette; suur me arm ta vastu, mida jätkame te loaga, emand.

Isegi originaali vaatamata võib tunda, et siin midagi puudub. Miks peaks Duncan paluma lady Macbethilt luba selleks, et jätkata oma armu Macbethi vastu. Puudub ilmsesti üks vahe­märk (originaalis on antud punkt) eelviimase rea järel, siis oleks kõik korras. „Te loaga, emand” on jätkuks eelmisele „andike oma käsi”.

Tõsisemast eksitusest annab tunnistust esimene lause värava-vahi-stseenis (II, 3):

„No küll see koputaja on mees koputama; võiks olla kas või põrgukoja väravavaht, võtit pöördes küte siiski võtaks ära.”

Here’s a knocking indeed! If a man were porter of hellgate, he should have cold (sic!) turning the key.

Nagu ei sobiks hästi, et põrguväravavahil oleks külm. Hil­jemini tähendab ju väravavaht, et see ei või põrgu olla just sellepärast, et nagu jahedavõitu oleks säärase koha jaoks. Kas tõesti seisis tõlgitavas tekstis sõna cold? Mina loen midagi muud:

Here’s a knocking indeed!   If a man were porter of hellgate, he should have old (sic!) turning the key.

Ja old tähendab Shakespeare’! keeles (adverbina) ka enough, nagu ka mõnes teises kohas seletatakse kommentee­rijate poolt old – abundant, p l e n t i f u l. Niit siis oleks lause mõte: kui keegi oleks põrgu väravavaht, küll sel mehel oleks veel võtmekeeramitst!

Imelikul kombel on samas monoloogis (ainsas proosatükis kogu näidendis, välja arvatud Macbethi kiri) tõlkija veel kahes kohas veidi tähelepanematu olnud. „paras aeg sul tulla; taskurätte küllalt omandatud; siin saad selle eest higistada.” Nii lausub kujuteldav põrguvaht talu­pojade, keda arvab koputavat põrgu väravale. Kuidas nii: talu­poeg patustanud sellega, et varastanud taskurätte? Originaalis on midagi muud: have napkins enow about you; here you’ll sweat fort, s. o. „võta aga tublisti taskurätte kaasa, küll siin saad higistada.”

Veidi alamal loeme: „Pärgel teab, küllap see inglise rätsep, kes käis prantsuse pükse varastamas.” Et meile teadmata, kelle kohta see nali on sihitud, ei ole küll tähtis, kas ta on täpsalt tõlgitud või mitte. Originaalis on: „here’s an English tailor come hither, for stealing out of a French hose”.

Oletan ka tähelepanematust algteksti lugemisel põhjuseks, rnika loeme lk. 22:

Angus:    ülesandeks

meil  tuua  kuninglikult isandalt

sull’ tänu, mitte maksuks, viipeks vaid

ta vaate ette.

Rosse:   Au ent tõsisem

mu kaudu ilmutub:   taan Cawdoriks

sind kutsuda.   Õnn kaasa, väärne taan,

see nimi sinu.

Originaalis seisab  (I,  3): Angus:    We are sent

To give thee from our royal master thanks;

Only to herald thee into his sight, Not pay thee.

R o s s:   And, for an earnest of a greater honour,

He bade me, from him, call thee thane of Cawdor, etc.

Mõttekäik on järgmine: Angus ütleb, et nad olevat saadetud kuninga poolt Macbethile tänu üle andma, ühtlasi kutsudes teda kuninga ette, kuna nende ülesandeks ei olevat sugugi tuua ta kangelastegude väärilist autasu. Ross jätkab sama mõtet, öeldes, et kuningas olevat vaid suurema tulevase au käsirahana nimetanud Macbethi taani Cawdoriks. Nähtavasti ei tärganud tõlkijal meelde, et earnest ei ole mitte üksi „tõsine”, vaid see sõna veel praeguseski inglise keeles tähendab käsiraha (money paid as instalment, esvp. to confirm contract etc.).

Et  tõlkija  on   olnud   mõnikord  veidi  hajameelne   proosalisa üksikasju tähele panema, seda näeme ka lk. 49 esimeses reas:

Vanake:    Mul meeles aastaid kümmet üheksa, ning tunde õudseid, asju võõraid näht mul neis; jne.

Nii vana see vanake Shakespeare’il küll ei ole, et ta mäletaks tervelt üheksakümmend aastat oma elust! Originaalis loeme (II, 4):

Threescore and ten I can remember well, s. o. mees mäletab umbes  seitsekümmend  aastat.

Samuti on seletatav väikese tähelepanematusega viperus lk. 54:

Macbeth:   Poiss, peatu: kas ju mehed ootamas

me  soove?

Teenija:   Ja, mu lord, eel värava. Macbeth:    Too kõik mu juure.

Pärast kuuleme, et need on kaks mõrtsukat, kellega Macbethil läbirääkimisi Banquo tapmise asjus. Nii oleks pidanud olema:

„Too nad mu juure.” Ei tea, kas on tegemist trükiveaga tõlkijal ees olnud tekstis või eksitusega selle lugemisel, kui seisab lk. 90:

Macduff:   Näe, kes tuleb säält?

Malcolm:    Kaasmaalane, ent muile teadmatu.

Rosse ilmub lavale. Macduff:    Mu ühalahke onupoeg,  hääd jõudu. Ma lco lm:   Ei tunne teda: – helde jumal, vii

meilt ruttu võõrdumuse põhjus.Rosse:                                                             Aamen.

Minul käepärast olevates tekstides seisab:

Malcolm: I know him now, ete, s. o. „Nüüd tunnen teda. Seda võib oodatagi. Ainult siis on järgneval mõtet. Malcolm tundis Rosse’i ennemalt “ülihästi (vt. lk. 17:

Duncan:   Kes tuleb säält?

Malcolm:   See väärikas taan Rosse.

Nüüd, olles elanud hulk aastaid sotist eemal, ei tunne ta Rosse’i esiti ära, siis aga lausub, et nüüd teda tunneb, ja soovib, et kaoks nende võõrdumuse põhjus, s. o. Macbethi hirmuvalitsus Sotis.   Selle vaga sooviga ühineb Rosse, lausudes „aamen”.

Lk. 44, Macbethi kõneluses Macduffiga lossi õues hommikul pärast kuninga tapmist, loeme tõlkes:

Macbeth:    Ma viin  teid tema  kambrisse.

Macduff:                                           Ma tean,

see tüli teile rõõmustav, ent tüli see teile ometi.

Macbeth:   Töö arsti rõõmukaim toob valukihkeid. Siin on ta uks.

Eelviimane lause kõlab küll luuleliselt, kuid ta mõte (kui seda vaevaks võtta täpsalt mõista) ei sobi olukorraga ega vasta ori­ginaalile. Kui Macduff vabandab end tülina pärast, mida ta val­mistanud Macbethile oma varajase ilmumisega, siis Macbeth vas­tab viisakusele viisakusega: „The labour we delight in physics pain,” s. o. „töö, mida teeme healmeelel, tasub („arstib”; phy­sics) iseenese vaeva”.

Ebamäärane ning sisutu lause on antud lk. 59:

Macbeth: Oo, skorpione tulvab minu hing, mu naine? elus Banquo, vaba Fleance!

Lady Macbeth:    Kuid looduspilt ei igikestev neis!

Originaalis on antud väga ilmekas ning algupärane kujutelm:

„But in them nature’s copy’s not eterne.” Näib, nagu oleks täpsalt tõlgitud (c o p y – pilt), aga ometi on tegemist arusaama­tusega. Shakespeare’i julge metafoor on võetud kohtukeelest. Copy = copyhold tenure (which ends at will or at death). Nii siis oleks lause mõte: „Ega neil ju ole sõlmitud loodusega iga­vene leping”, s. o. nad on ju surelikud, neid võib tee pealt eest koristada! Et see on kõnealuse lause mõte, ilmestub ka järgne­vast  (lk. 60):

Macbeth:                                     Tule mähi

kaastundva päeva silm, öö sõgestav

ja sünk, verdvõidva salakäega kiirelt

kustuta, kärista suur leping, mis nii  kohutav!

Macbeth jätkab siin oma naise metafoori, – muidu oleks see lause raskesti seletatav. (Olgu muu seas tähendatud, et rohked kohtukeelest võetud fraasid Shakespeare’i keeles on andnud põh­just teatavaks oletuseks, nagu oleks ta olnud mõtnda aega ametis mingis advokaadikontoris. Muidugi on see täiesti põhjendamatu hüpotees, nagu palju teisigi Shakespeare’i-müüte.)

Ka  lk.  65 näikse ofevat  tegemist mõninga arusaamatusega. Esiteks lady Macbethi sõnad mehele: Oo vapper vaim, see sinu hirmu enda kujutis, see sama õhutõmmat puss, mis olla sind Duncanile viind.

Siin võiks ju võtta „vapper vaim” irooniliselt (== argpüks), kuid see ei sobi hästi eelnevaga ega üldse lady Macbethi tooniga enda mehe vastu. Originaalis algab see koht hüüdega: O proper stuff!, mis tänendab sama kui harilikum stuff and nonsense, s. o. (rahustavalt) „Oo, tühi kõik!” Et siin on oldud veidi hooletu teksti mõistmisel, selles arvamuses kinnitab meid ka paar rida allpool:

Häbi,  häbi!

Miks väänad lõusta nii?   Ju lõpul töö, ja sina vahid tooli.

See on ju hoopis arusaamatu. Mis töö võiks olla lõpul? Originaalis    seisab:

When all’s done, You look but on a stool.

Siin on ju ilmsesti mõeldud: mida sa siis õige kardad? Lõp­pude lõpuks sa vahid ju vaid tühja tooli!

Sellele järgnev Macbethi vastus on samuti ebamäärane:

Kuid palun, vaata! näe! sääl! Väida veel! Või ma sust hoolin! Kui võid noogutada, siis räägi ka!   Kui surnukamber, haud ja kabel läkitavad maetuid maale, haudvõlvid,  kooljaruum pea ablastuvad kui raisakullimaod!

Küll on siin ka originaalis antud pilt veidi ootamatu:

If charnel-houses and our graves must send

Those that we bury back, our monuments

Shall be the maws of kites.

Selle jõhkrakõlalise lause mõte on arvatavasti lihtsalt see, mida ta otsekohe ja esmajoones tähendab: kui hauad ei pea kinni surnuid, siis saagu raisakullide maod meie matusepaikadeks, s. o. söötkem pigemini oma surnud raisakullidele!

Järgmisel leheküljel ei või ka hästi leppida, kui the baby of a g i r l on tõlgitud ,,piiga sohilapseks”. Mitte üksi kogu kon­teksti mõte, vaid ka lihtsalt see fraas ise ei või tähendada minu arvates sohilast (selle jaoks on Shakespeare’l hoopis jõhkramaid väljendisi). Lugedes originaali kontekstis seda lauset võiks mõista kõige pealt lihtsalt: „sõitle mind väikeseks tütarlapseks.” On aga üsna tõenäoline, et the baby of a girl tähendab tütarlapse nukku, nagu seletavad mitmed kommentaatorid. (Vrdl. King John III, 4, 57-58:

If   I were mad, I should forget my son,

Or madly think a babe of clouts were he.

Leiduks veelgi üht-teist öelda mõne tõlkekoha puhul (näit lk. 31: tal olla toidukorra Ida jaks; lk. 90: Oo, see vest­lus näib tühine, ent liiga tõsi; lk. 84: mida olete, ei suuda muuta minu mõtteid j. m.).

Ei või aga jätta mainimata kohta lk. 100, kus tegemist on üldmõttest arusaamist eksitava tõlkega. Rääkides doktoriga ja Seytoniga samal ajal ja rõivastudes võitluseks pöördub Macbeth mõnes lauses ohvitseri poole, kes on talle abiks raudrüü selga­ajamisel, ja mõned laused on määratud arstile, kellega Macbeth heidab sünget nalja. Originaalis käib lause „Pu1l’t off, I say” ilmsesti mõne rõivastuseosa kohta, aga tõlkes seisab lause „Taud metsa, käsin,” mis ei sobi ka teiste arstile määratud sõ­nadega.

Ei saa ka hästi leppida sellega, et lk. 51 on pandud hoopis vale mõte juba mainitud vanakese suhu.   Lugedes sõnu:

Õnn kaasa! ikka noile taevavalvust, kes vabastavad õigemeelseid halvust!

võiks arvata, et vanake tunneb kaasa tõrkujaile ning mässusepitsejaile (Macduff, kes keeldub minemast osa võtma Macbethi kroonimispeost), kuna originaalis on vastuoksa: vanake õnnistab neid, kes on valmis leppima ja lepitama isegi vaenlasi, nagu seda ka­vatseb teha Rosse.

(God’s benison be with you; and with those

That would make good õf bad, and friends of foes.)

Tahaksin veel osutada näidendi lõpus esinevale kohale, kus minu arvates tõlge on ekslik võrreldes algteksti sõnalise kui ka mõttelise tähendusega.   Äsja kuningaks kuulutatud Malcolmi lõppsõnades loeme (lk. 110-111):

… tarve

maalt pakku pagend sõpru koguda, kes valvsa hirmuvalitsuse püünist saand vältida, ning koolnud lihuniku kaasmäratsejad julmad tabada ja kuninganna kuratlik, kes näib – nii jutt – end elult röövind ägedal ja kiirel käel; jne.

Tundub imelikuna, et Malcolm teeb kavatsusi selleks, kuidas jagada kuninganna, kes juba surnud mõni aeg tagasi. Et lady Mac­beth on surnud, seda teab Malcolm mitte kuuldusena, vaid kind­lasti.   Tuleb ta   ju Macbethi   võidetud   lossist    (vrdl. lk. 107:

„vürst, sisenege lossi”).   Oletatav on vaid lady Macbethy enesetapp. Vastav koht originaalis on lihtne ja kergestimõistetav:

Producing forth the cruel ministers

Of this dead butcher and his fiend-like queen,

Who, as  tis thought, by seif and violent hands

Took off her life;

s. o. „tabada selle koolnud lihuniku (= Macbethi) ning ta kurat­liku kuninganna julmad abilised” jne.

Olen ehk veidi liiga üksikasjaliselt peatunud tekstipeenustel, kuid need kerkivad paratamatult üles iga sellelaadilise tõlgeteose juures. Kordan veel, et üldiselt on „Macbethi” tõlge ka puhtfiloloo­giliselt vaatepunktilt enam kui rahuldavalt õnnestunud. Ma ei taha jätta ka veel toonitamata, et Shakespeare’i teosed ei ole mitte määratud surnud lahkamisobjektiks filolooginoale, vaid nad on kõige pealt ikkagi elav luule.   Ja seda on ka käesolev tõlge.

Tahtsin ainult tagasihoidlikult tähendada, et leidub lugejaid, kellele püüd, mõista võimalikult täpsalt luuletaja iga sõna või fraasi tähendust, ei tarvitse sugugi olla takistuseks nautimast teose luulet.

Joh. Silvet (Schwalbe).


Tekstikriitilis-stilistilis-filoloogilisi märkmeid J. Silvet-Schwalbe arvustise puhul.

Minu tõlkele on tehtud au teda sõeluda sama täpsusega, kui oleks olnud tegemist usklikkude hingeõndsust mõjustada võiva piibli-eestindusega, ja möönan, et tulemuseks pidi olema mõnede erivuste leidmine võrreldes kooli- ja osalt muude ametlik­kude väljaannete tekstiga ja tähelepanu juhtimine mõnede koh­tade erisugusele interpretatsioonile minu poolt. Hr. Schwalbe on. jäljendamisväärse hoolega vaadelnud siin käepärast olevaid Shakespeare’i kommentaare ja loomulikult leidnud rea erijooni, sest et ma oma tõlget kunagi pole kavatsenud tavalise eksamite-traditsiooni täpse peegeldusena. Toonitan, et olen võtnud en­dale vabaduse seal, kus see minu arvates oli loogiliselt ja filoloogiliselt vastuvõetav, valida see nüanss, mis tundus kõige enam sobivat üldlaadiga. On ka võimalik, et ma näit. värsi­ehituse ja üldmulje huvides kaldusin kõrvale väitekirja-tsitaatidele sobivast täpsusest. Näitena, kuidas seda meetodit võrratult suu­remas ulatuses ja hoopis paremate tulemustega on juba varemini tarvitatud, nimetan prof. Suits’u tõlgitud „Childe Haroldi jumalaga­jättu”. Ma ei julgenud minna nii kaugele, vaid olen piirdunud enda arvates minimaalsete teisendustega. Pean aga toonitama, et kuigi olen nõus faktiga, et mõnel pool olen sellisel moel kaldunud kõr­vale originaali pisidetailidest, näib minul kaugelt kaaluvama osa. arvustaja poolt esitatud juhtude puhul küllaltki õigustavaid väiteid enda interpretatsiooni kasuks ka siis, kui tuha välja akadeemilise teksti-kriitika võtetega. Ma ei väida, et minul oleks monopol Shakes­peare’i mõistmiseks, ja et kõik teised kommenteerijad oleksid, eksiteel, kuid oletan esitamisõigust enda vaadetele, kui need põh­jenevad küllaldaselt loogilisel argumentatsioonil. Shakespeare’i uurimises on veel väga palju lahtisi kohti, ja näib, et mõnigi tä­helepanelik ja tolleaegse keele ja meelega teataval määral tuttav lugeja võib siin üht-teist avastada.

Olen tõesti tarvitanud üsna mitmesuguseid tekste, osalt ränna­kute tõttu hädasunnil puudulikke, millest võib olla sisse jäänud paar-kolm „omapärasust”, mida ma siis hiljemini ei muutnud, osalt sellepä­rast, et esimese foolioteksti rohked küsitavused tegid meele väga skeptiliseks selle kohta, mis on „ortodaksne”. Ei saa süüdistada ar­vustajat erilises ebakainuses, kuid leian, et ta pisut liialt usub seda, mis enne teda öeldud ja osalt mugavuse tõttu „aktsepteeritud”. Ma ei ole kavatsenud ette valmistada uut pööret loovat Mac­bethi” kommentaari, kuid mõned enda tõlgitsused esitaksin isegi mr. Percy Simpsbn’ile Oxfordis. Teiste suhtes tarvitan hr. Schwalbelt saadud „diktaatorlikke” õigusi.

Ma ei tea huupi, kust väljaandest nimelt ja kuidas kahe-kolme aasta eest sain teksti, milles paaris kohas üks või kaks tähte erineb üjd-tarvitatavast kujust. Nii on minul ilmsesti ees olnud (hõlju­nud?) „not” pro „now”, „cold” pro „old”; ;;The labours we delight in physics pain” pro „The labour we delight in physics pain”. Nendegi paari eriversiooni kasuks on minu arvates osalt öelda mõndagi, nii et ei ole täiesti õigustamatu mõne tarvitamine joone all tõenäolise , oletusena, (kuigi neid otse ingliskeelsesse teksti võtta näib julge – sellele vaatamata, et tavaline tekst si­saldab terve rea puhthüpoteetilisi vorme, mida esimeses foolios ei leidu.   Tähendan, et just J. Schwalbe poolt tsiteeritav koht, mis peab toestama Malcolmi väga lähedast tutvust Rosse’iga, ei to­hiks tulla üldse arvesse, sest seda peetakse üsna laialt hilisemaks interpolatsiooniks,  minu meelest täiesti põhjendatult.

Jaan Rosse’i nimi esineb just mitmes suurte soliidsusepretensioonidega väljaandes minu poolt tarvitatud kujul ega tohiks olla kuidagi võõristav. Lavamärkuste suhtes võtan endale samad va­badused Shakespeare’i väljaandjate kui need ,ShakespeareJi suh­tes. Olen tagasihoidlik žestide jms. vihjamises, sest et puudub autentne alus.

„Mul meeles aastaid, kümmet üheksa” on stiililiselt vist enam kui õigustatav. Inversioon on siin rahvapärane nagu originaal, ja rütm parem kui „kümmet seitse” või «seitsekümmend” („aastaid” + need sõnad teeksid teksti monotoonseks, sest kõik on kahesilbised). Vanake ei esine hiljemini üldse enam ja on rah­vatraditsiooni kehastajaks. Ta peab olema väga vana. Seda ta on nii minul kui Shakespeare’il. Aritmeetika ei või siin olla olnud väga täppis ja kogu laad on muinaslooline. Halvem on juba: „kes vabastavad õigemeelseid halvust” samas stseenis. Horribile dictu – see on teadlik muutus endisest väga täpsest, kuid esteetiliselt ebarahuldavast tõlkest. Hr. Schwalbe tõlgitsus ei näi täiesti paika pidavat, sest loomulikult mõtleks va­nake „halbade” all oletatavaid mõrtsukaid Donalbaini ja Malcoilmi, kellest varemini jutt, mitte vaprana ja vooruslikuna tuntud Macbethi. Siiski on see arvatavasti kõige julgem teadlik kõrvalekaldumine minu tõrkes. Esteetilised kaalumused on siin viinud liiga kaugele, isegi värsitõlke kohta (kuigi viitan enne mainitud näidet).

„Harper – harpier – harpy.” Oxfordi sõnastiku peatoimetaja dr. C. T. Onions ei julge tõlgitsust „harpüia” anda teisitikui küsimärgiga, sest eks ole ju puhttrüpograafiliselt suur vahe „harpy” ja „narpier” vahel! „Harpier” on foolios leiduvkuju ja mõnigi väljaandja teeb sellest enam sarnaneva „harper”, mis ei näi minule kummaline, arvestades (üldist aurusegast nõiaatmosfääri, mis võimaldab kõige heterogeensemaid kujustikke.

„He should have cold (pro old) turning (of) the kev.” Öel­dagu selle teksti kohta mis tahes, kuid ei või öelda, et ei ole seiku, mis toetavad seda. Grammatiliselt on „cold” attributiivse adjektiivina samuti omal kohal kui „old” (vrd. .,ample”). Vahe seisab ühes tähes, mis võib olla trükiviga, nagu ülisageli analoogilistel puhku­del, ja kontekstiga sobib kõik eriti hästi. Põhjapoolses Invernessis pidi just sellel marusel ööl olema õige külm, ja voodist tulev poolpurjus väravavaht pidi vist kõige pealt märkama just seda. Hiljemini ta vihjabki külmust, nagu hr. Schwalbe tähendab õigu­sega. Minu arvates toetab see vormi „cold”. Seega siis: „isegi kui oleksin sama vägev mees kui põrguvaht, oleks mul praeguse ilmaga külm võtit pöörda.” Mõtet on sellel tekstil enam kui kül­lalt. Kui oleksin ainult tekstikriitik, jääksin poolkahtlevale seisu­kohale, üldisemalt vastuvõetud tekst näib minule pahameele väl­jendusena pisut nõrk.

„… taskurätte küllalt omandatud.” Siin kiirkõnelist elliptilist lauset oletada, milles nominatiivpronoomen puudub („have napkins enough about you”) on võib olla julge. Igatahes ei ole ma näinud uneski, et talupoeg oleks taskurätte varastanud, ja mulle .näib, et minu tõlke tähelepanelikul vaatlusel peaks sellest välja loetama midagi muud. „Omandama” ja ..varastama” pole sünonüümsed. Tõsi küll, just siin, väravavahi laiasuulise kõne imi­teerimisel olen stiilitsevalt vaba, kuid loodetavasti mitte absurdne.

„Au ent tõsisem…” Minul puudub üks nüanss, mida va­bandagu värsihädad, mis vähem tähtsates kohtades mõnikord sun­nivad edasi libisema, kuna tsentraalsed kõnelused nõuavad pea­tähelepanu. Eitan arvustaja loomispsühholoogilist oletust. „Earnest” ei saa juba komparatiivse tõlke tõttu olla „tõsisem”, sest minul „tõsisem” = „tõelisem!; /kaaluvam” < ,,greater”. Tõlkija men­taliteeti tehakse liiga algeliseks.

„Nature’s copy.” Jätkasin Dorothea Tieck’i ja Gundolfi tra­ditsiooni, mida toetab rida kohti „Macbethis” (näit. teine vaatus, kolmas stseen: „Shake off this downy sleep, death’s counterfeit”… „up, up, and see The great doom’s image!”). Mõttetuks ja ebamääraseks ei saa „copy” = ,,image” kuidagi lu­geda, sest „nature” oleks siin eht-shakespearelikult ,,elu” ja „nature’s copy” umbes = „the embodiment of life”.

„O proper stuff” – „Oo vapper vaim” jne. Iroonia, sarkasm ning kõik pilke nüansid leiduvad leedi Macbethi kõnedes mehega seal, kus naine tahab viimast õhutada tegudele (näit. väga kibe pilge esimese vaatuse seitsmendas stseenis: Was the hope drunk, Wherein you dress’d yourself? hath it slept since? And wakes it now, to look so green and pale At what it did so freely?). „He is proper stuff, he is real stuff” tähendab täiesti üldiselt um­bes: „Ta on tubli mees, ta on eeskujulik poiss”, kuigi ei või öelda, et toon oleks niigi familiaarne kui teises siin antud eesti­keelses tõlkes. Just enne seda ütlust küsib leedi kuningalt: „Are you a man?” = „Kas oled mees?” Macbeth vastab: „Ay, and a bold one”…   = „Jah,  ja  pealegi  julge  mees.”    Näib täiesti loomulik selle järele sõnu: „O proper stuff!” mõista iroonilise vastusena eelmisele. Sellele järgneb peaaegu otsekohe: „Shame itself!” Arvustajal jääb see kõik tähele panemata.

„When all’s done, you look but on a “stool!” Nagu eelmi­ses kohas, olen ka siin jälginud enda (tavalisest küll keerulisemat) interpretatsiooni. Et siin võib olla tegemist kõnekäänuga: ,,When all is [said and] done”, on täiesti tõsi, kuid sama tõsi on ka see, et samad sõnad võivad tähendada lihtsalt: „Kui kõik on tehtud.” Arvustaja ei näe, m i s võiks siin olla tehtud. Minule näib see ilmne. Macbeth ja ta naine on nüüd oma auahnitsuse eesmärgil, kroonimispeol, mil võiks juba hakata loorbe­reil puhkama. , See, et Macbeth teeb seda nii arusaamatul moel, võib leedi eksalteerunud südant pahandada. Ta häbistabki meest. „Oleme lõpule saatnud oma raske töö ja võiksime esineda vääri­kalt, kuid sina ei oska teha muud kui vahtida hullunult tühja tooli.”Äärmiselt terava, grotesksuseni ulatuva sarkasmina oleks see lause kooskõlas kogu selle kõnega ja samuti interpre­tatsiooniga, mis annan sõnadele: „O proper stuff.” Minule näib, et selline käsitus süvendab selle koha psühholoogilist sisu. Nii siis ei oleks see mirte ainult lai, järsk märkus kuningale, et ta „lõppude lõpuks ainult vaatab tooli”, vaid siin näib olevat teravalt rõhutatud ka seda, kui ebakohane on seesugune toiming just praegu, parimate saavutuste momendil. Oletan, et Shakes­peare oli küllalt komplitseeritud mõttelaadiga selliste assotsiatsi­oonide kuhjamiseks.

„Kui surnukamber, haud” jne. == „Kui [juba juhtub sellist õudust, et] hauad sunnitakse surnuid meie peale välja saatma, täituvad matuspaigad [meist] varsti otsekui aplad raisakullimaod [sest siis ei ole inimestel maa peal enam elu].” See on minu arvates hirmuhüüatus. Sellele järgnebki leedi hõik: „What! quite unmann’d in folly?” See sobib vägagi hästi. Pealegi näib see sundimatumalt vastavat sõnajärjekorrale: „Our monuments Shall be [like] the maws of kites” pro: „the maws of kites Shall be our monuments”. Mõlemad sobivad meetriliselt, ja „shall” „will” tarvitamine oli Shakespeare’i ajal õige vaba. Ei ole põr­mugi tõenäolisem ületada absoluutset samasust kui ainult võrd­lust, sest luulekeeles on mõlemad täiesti tavalised. Pealegi esi­neb just Macbethi enda kõnedes samasuguseid suure üldhävingu mainimisi ühenduses hädahüüdudega tema isikliku saatuse puhul, näit. IH, 2: „But let the frame of things disjoint, both the worlds suffer, Ere we will eat our meal in fear..” või V, 5: „I Jgin to be aweary of the sun, And wish the estate o’ the world were now undone. – Ring the alarum – beil!” jne.

„The baby of a girl” – „piiga sohilaps”. Onionsi järele tähendab „baby” siin väikest last, kuigi „babe” (nagu m. s. ka Schwalbe tsitaadis) võib märgistada nukku. „Girl” suhtes lä­hevad arvamised lahku. See võiks näiteks tähendada noorukest ema, kuid on ilmne, et harilik tähendus pole võimatu. Seega oleks siin autoril üks sohilast tähendav väljend muile lisaks! See, et suurest soost Macbeth ei taha olla „bastard”, kelle kohta ei maksa rüütlikoodeks, on kooskõlas muuga. Maks ei peaks sobima ühte kaks halvutavat mõistet – lapse väetimus ja sohilapse alaväärsus?

„Pull’t off, I say.” Selle koha julge metafooriline keel õi­gustab minu arvates minu tõlgitsusviisi. Tugeva affekti puhul muutub kujukeel karglevaks. Ka teine seletus on võimalik, sest koht on ebamäärane. Saksa „klassilisist” tõlkijaist on Dorothea Tieck hr. Schwalbe arvamisel, kuna Gundolf jätab asja ettevaat­likult lahtiseks. Eelistasin selgust teatavas minule vastuvõetavana tunduvas suunas.

„Kuninganna kuratlik” jne. Hr. Schwalbe loeb: „the cruel ministers of this dead butcher and is fiend – like queen”. Minul on käepärast kolm väljaannet (muu seas The Arden Shakespeare), kus sõna „butcher” järele tuleb koma, mis teeb minu tõlgitsuse tõenäolisemaks. Sisuliselt näen asja nii, et Malcolmil on olnud väga vähe aega. Just enne seda, kui teda paluti siseneda lossi, kuulis Macduff Macbethi võitlusmüra ja sööstis tema poole. Võitlus võis vaevalt kesta kaua, ja otse peale lõppu ilmub võitja, käes Macbethi pea. Alles nüüd hakkab noor kuningas seisukorda kaa­luma. Pean ebatõenäoliseks, et tal oleks situatsioonist täieline ülevaade. Ta teatab, et tahab saada kuninganna kätte elavana – või surnuna, kui see, nagu väidetakse, on röövinud eneselt elu.

Nii võiks sõeluda edasi ka arvustajal ainult põgusalt puudu­tatud kohti. Üldiselt tahab ta mind liiga kategooriliselt siduda koolitraditsiooniga, mil on ju oma väärtus, kuid millesse võib suhtuda kriiti­liselt, arvestades seda, et Shakespeare’i ülielav fantaasia sagedasti mängis kaugete assotsiatsioonidega, mida seletajad võivad loota ainult teataval määral kätte saada. Shakespeare’i hinge pole näinud keegi – muidu poleks shakespearoloogia enam kuigi problemaatiline ala. Oleks vist olnud lõpptulemusile kasulik, kui hr. Schwalbe, keda minul muide on põhjust tänada mitme tähelepaneliku märkuse eest, oleks pisut teravamalt pidanud silmas seda maailma ja Shakespeare’i asjade suurt vaieldavust ja kombinatsiooni rik­kust, selle asemel, et oletada, et minul oma tõlgitsuste jaoks puu­dusid põhjused. Arvustuse filoloogilise osa „tagasihoidlikkus” oleks siis vist muutunud reaalsemaks ja arvustaja oleks leidnud, et kuigi ma mõistan tervet rida sõnu ja fraase teisiti kui tema, ei tarvitse see olla takistuseks neile, kes soovivad ligi pääseda Shakespeare’i tõelistele kavatsustele. Muide, soovitan hr. Schwalbel tutvuda teiste keelte Shakespeare’i tõlgetega, et täpsamalt uurida, kas stiili ja sõnasõnalisuse ideaalset ühendust on kunagi leitud. Ka akadeemiline filoloog peab värsse tehes loobuma tähttähelisest meetodist – mis ei oleks halb ka värsside arvustamisel.

Ants Oras.

Ivan Turgenev: Aadlipesa.

Vene keelest tõlkinud Henrik Visnapuu. 1927. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus. 292 lehek. Hind 1 kroon 50 senti.

Kui omal ajal olime vägivaldselt seotud Vene riigiga, ühiskonnaga, siis tilkus ka ses vägivaldses olekus värske sulatisena meie hingeellu midagi vaimsest Venest. Ja seda ei tahagi kiskuda välja. Eriti Kesk- ja Põhja-Venemaa loodus sarnaneb suurel määral kodumaa loodusega. Maastiku ehitus, taimestik, loomastik, õlgkatusega talumajad, kümnekilomeetriliste vahemaade järele mõi­sad, talupoeg, kes samuti töös higitseb, sest karm loodus ei ole kuigi lahke. 12-15 aastat tagasi oli tõesti rohkesti sarnasust, vähem on seda nüüd. Kuid lähem minevik elab meis jõuliselt, ja sellepärast on huvitav tõmmata mõningaid paralleeljooni.

Rass on muidugi teine ja sellest ka hingeelus suur erinevus. Kuid mulle tundub ikka, et vodkaga immutatud venelane on meile lähem kui veini rüüpav prantslane, itaallane või ihne ja kuiv saks­lane. Kauaaegne naabrus on tekitanud Vene ja meie vahel ikkagi midagi ühist, mida aimad õhus, mis tungib kõikjalt läbi otsekui eetrilaine.

Ja kui tänapäev lugeda Turgenev’i „Aadlipesa” tõlget, assot­sieerub mõte: Suure hiiglase jõuetus ja väikese liliputlase jõuetus. Taas midagi ühist.

Turgenev lõi vene kirjanduses „üleliigse inimese” tüübi (Rudin, Lavretski j. t.). Selle tüübi juured peitusid muidugi juba Puškin’i Oneginis ja Lermontov’i Petšorinis, kuid Turgenev andis talle tüserealistliku ilme, kiskus ta ümbert mingi lüürilis-heroilise oreooli. Selles tüübis peegeldus tolleaegse vene intelligentsi hingeelu, mille oluliseks tunnuseks oli tahtejõuetus. Need kaunishinged kõnelesid, harutasid palju ning alati ja sellega lõppes kõik. Nad ei suutnud omale isegi ilmavaadet kujundada. Neil oli palju ideid, nende aju kubises abstraktseist mõtteist, süda oli tulvil täis lüürilist joovas­tust – kuid teostada ei suutnud nad midagi. Äärmine passiivsus pidurdas nende hingeelu rühkivaid jõude.

Keskustelu – selles väljendus kogu nende sisemine maailm, õieti kogu elu.   Lubage osundada Turgenevit:

„Polnud möödunud veerand tundigi, kui oli tõusnud nende vahel vaidlus, üks neist lõppematuist vaidlustest, milleks kõlbavad vaid venelased. Igaüks oma seisukohalt, peale pikaajalist lahusolu, mis kumbki oli veetnud oma eriilmas, võimetud selgesti mõistma nii võõra kui ka oma enese mõtteid, haarates) kinni teise üksikuist sõnadest ning vastates ikka samade lausetega, vaidlesid nad kõige abstraktsemate ainete üle, – ning vaidlesid nõnda, nagu oleks see olnud nende elu ja surma küsimus.”

Umbes 60-70 aastat peale nende ridade kirjutamist, kui endise orirahva kirjanduse sinilind elavamalt tiibu hakkab saputama, pis­tavad pea ta tiiva alt välja samasugused üleliigsed inimesed. Need on eestlased. Mis on neil ühist vene aadlikkudega, kelle passiivsus oli tingitud võib-olla ülimugavast elust ja tulunduslikust küllusest, mis teeb inimese laisaks nii vaimliselt kui füüsiliselt? Kuid nimelt hingelaadilt samasugused noorukesed kõnnivad ringi Tallinna ja Tartu tänavail, kuigi nende isaisad veel küürutasid kupja nübliku ees. Ons see tahtejõuetuse-, passiivsusevaim pärit vahest orjahigi allikast? 700-aastane selgroo rooskamine võib õudse varjuna, pai­najana elada vaba lapselapse ahistatud hinges. See on mingi tõbi või hingesse sulgunud omadus, mis paljugi ära määrab. Sel juhul on see midagi vastupidist sellele, millest sõltuvad Vene läinud sajandi aadlikkude passiivsus, ilmamure ja jõuetusehaigus. Aga veel üks küsimus, muigava paneva poolparadoksina: kas ei ole vene kirjanduse mõjul hakanud elama meil too passiivne tüüp? See on vähe   usutav, kuid vaevalt ka sõnade õhkuloopimine.

Sellepärast – kui tahan kõnelda passiivsest inimtüübist eesti kirjanduses, siis ei pääse ma mööda Turgenevi üleliigseist inimesist. Ja meil on neid tüüpe palju, kelle hingeelus leidub rohkesti passiivsuse, ilmamure ja tahtejõuetuse sümptomeid, kes armastavad väga sõnu, ilusaid lauseid, unistuselosse ja abstraktseid ehitisi. Esimehena ilmub näitelavale Kreutzwaldi Lembitu, siis järgnevad Tuglas’e Felix Ormusson, Metsanurga Märt Klaos ja Taavet Soovere, Oskar Lutsu Arno Tali, Toomas Haava, Andres Süvalepp, Juhan Mets­lang, Jakobson, August Gailiti kirjanik Morin, Richard Rohu Herbert Heit, Heltmuth Haab, Taavet Dreverk, Jaan Kärneri Olaf Arnos ja Aino Kailisto, Karl Rumor’i rändur lumiste kõrguste poole ja dr. Morn, Reed Morn’i Ellu Romeldi ja Leo Anveldi Rein Endise. Kuid miks ei peaks arvama nende hulka ka Pedro Krusten’i Timmi Komistet? Tammsaare üliõpilastejutustisis on terve rida sääraseid mees- kui ka naistüüpe ja mööda minna ei saa samuti ta jutustise „Varjundid” peategelasest August Mälgi juttudes ja romaanides on rohkesti säärast vaimu ja tegelasi, kes kannavad oma seljas tahtejõuetuse-kimääri. Peet Vallak on andnud sest tüübist traa­gilise lõustaga karikatuuri jutustises „Meeleheide”, kunstnik Reipolfi näol. Ja kas pole vanahärra Nipernaadigi talvel passiivne ja maailmaga vastuolus, tahtejõuetu pessimist? Ja Aug. Jakobsoni üliõpilane Peterson?

On meilgi kirjanduses üleliigne inimene ja pole põbjust arvata, et tulevikus ei täiendata seda galeriid. Murrang meie noorsoo hingeelus on pikaajaline, on muutunud mingiks laastamiseks, mis ei lõpe nii pea.

Huvitav on sel puhul ääremärkusi teha, lugedes Turgenevit ja temaaegset vene kirjandust, sest see otsekui lohutab, kui näed, et ka hiiglane on põdenud aastakümned tagasi oma vaimuelus mingit põhjani haaravat jõuetusetõbe.

Ent millest räägib veel „Aadlipesa” sisu? Paralleele ei saa enam tõmmata, sest jõuad asjadeni, mis liiga erinevad. Vene intel­ligents juurdles orjuseküsimuse kallal ja tugev humaanne vool on vihane orjuse yastane. Ka Turgenev tegi selle küsimusega rohkesti tegemist, kuid „Aadlipesas” on sellele vaid vihjeid. Romaan käsit­leb puhtal kujul aadlikkude elu. Seepärast on tänapäev, mil_sotsiaalne kunsti mõistmine ehitab enesele tugevaid baase, õige võõras ja „ajalooline” meile see miljöö, kus liigub Turgenev.

Tüübid, kellele kuulub autori sümpaatia ses romaanis, on – Lavretski, Lemm, Liisa. Need kannavad hinges seda valusat pessimismi ja ilmamuret, mida tundis Turgenev ise, ja samuti müstikat, mis omane vene hingele. Panšin, Marja Dmitrjevna, Varvara, Gedeonovski – need on tüübid, kes hallis elus sagedamini ette tulid. Üldinimlik tüüp on näiteks Panšin, karjerist – riigiamet­nik, kes püüab kõikidega hästi läbi saada. Salajast irooniat on valatud kirjaniku lausetesse, kui ta kõneleb pooltotrast Oedeonovskist «ja jabur-hellast Marjast. Pooliti ironiseerides on ta ter­vet seda aadlikkude loomaaeda tabavalt nimetanud „Aadlipesaks”!

Turgenev oli suure mõistusega isik. Aga ta mõistuselaadis ei olnud midagi revolutsioonilist. Tema mõistust on võrreldud Renan’i omaga, tänapäev võiks teda võrrelda vahest veel Anatole France’i suure ajuga. See mõistusehiiglane imes endasse väga palju, ja ta aju labürintides leidus, aimamata varandusi. Kuid see mõtete ja teadmiste mass oli staatiline. Turgenev on vaatleja igal juhtumil. Isegi ta kujudes, nagu tähendab ta­bavalt prof. Ovsjaniko-Kulikovski, pole dünaamikat, mis oli omane näiteks Tolstoile, vaid need seisavad liikumatult otsekui toredad maalid kuskil kunstimuuseumis. Turgenev oli kunstnik, kes püü­dis olla võimalikult objektiivne. Ja see on tal tihti haruldaselt hästi õnnestunud. Tema „Aadlipesa” on üks paremaid romaane, kus – tarvitamata analüüsi – sünteetilisel teel on loodud kujud, mis elavad omaette sügavat elu. Kui vähe on näiteks antud Liisa hingeelu analüüsi, kuid lugejale saab ometi selgeks ta müs­tiline hingelaad. „Aadlipesa” kontuurid on selgejoonelised ning plastilised ja tasakaal väljendusepüüu ja vormipüüu vahel kindel.

Kui kõneldakse udust ja ähmasusest Turgenevi puhul, siis ei väljendu see kindlasti mitte vormis. See udu hõljub teose vaimus, elavast sõnast imbub seda mõistust painavat eetrit, mis ähmastab meeli ning tundeid. Teatav unenäolisus, hoolimata näi­lisest realismist, valitseb „Aadlipesas”. Ja selle põhjusi tuleb otsida juba tolle vene realisti hingepooltest, mis on väljendust otsinud Liisa müstilises hingeelus. Kui tihti kõneleb viimane sur­mast, hauatagusest elust! Tuletagem meelde siin Turgenevi fan­tastilisi ja müstilise põhjaga teoseid nagu näiteks: „Klara Milits”, „Viirastused” j. t. Haudadeluule, jube unenäoline fantas­tika heljub ka ta realistlikkude romaanide kohal. Vaevalt suut­sid seda suurt vaimuinimest; rahuldada tegeliku elu küsimused. Ta mõistuse ja siseelu ulatus oli niivõrt lai ja põhi sügav, et koondas endasse tuhanded probleemid. See on huvitav ja mitmepinnaline mõtete ning kujutluste maailm, mis oli varjatud Turgenevi ajukoobastes. Loomine on olnud talle väga raske, ja vae­valt on ta lõbu pärast ühegi rea kirjutanud, aga ta ei saanud teisiti.

Eksimatu kunstniku vaist on juhtinud teda ta loomingu teel ja kujuri rahulik meel. Igatahes tundub minule Turgenev sageli suure skulptorina, kes kaalutult kõlistab oma stiili vasarat. Sest tänapäevani on Turgenev eeskuju pakkuv stiilimeister. Ta oli uks neist vene kirjanikkudest, kes kõige enam kokku puutus prant­suse suurte stilistidega möödunud sajandist. Tal oli raske elada Venemaal ja ta veetis suurema osa oma mehepõlve Prantsus­maal. Sealt ka tema stiilikool, kus eritist teritust sai juba loo­mulikult arenenud vormivaist. Viimase tõttu kuulub ta sääraste vormimeistrite hulka, nagu Flaubert ja Maupassant.

Kuid kogu oma prantsuslikkuse juures on Turgenev jäänud üdini venelaseks. Ta kannatab, vaevleb koos selle ahastava rah­vaga. Sellega on seletatav ka, miks Lavretski, autori lemmiktüüp „Aadlipesas”, on slavofiil. Turgenev ise tunnistas enese läänlaseks, ja kõige ägedamalt väljendab ta oma Euroopa armastust romaanis „Suits” Potugin’i näol.

Lavretski aga on slavofiil heas mõttes, arenenud mõistusega ja südamega patrioot, kes rohkesti osa saanud ka Euroopast. Sest vaevalt tunnustas Turgenev läänluseliikumist puhtal kujul, – ta süda kuulus ju Venemaale, ja südant esindabki sel puhul Lavretski.

On hea, et teose on tõlkinud Henrik Visnapuu. Tõlge on hingestatud ja Turgenevi habras, lüüriline, sealsamas painduv ning plastiline stiil on ka eesti keeles alal hoidnud oma turgenevliku jume. Tõlkija leksikon on võrdlemisi rikas, mis on ka suureks abiks, sest vene keel on leksikaalselt õige varjundirohke ning mitmekesine. Ennemini tuleb ikkagi eesti keeles sõnadest puudus. Ei saa kujutella kedagi teist, kes paremini oleks või­nud tõlkida kõnealuse teose, sest Visnapuu, kes meie lüürikutest vahest kõige õrnem ja südamlikum, seisab õige lähedal Turgenevile, kelles tuikab õige tugevasti ka lüüriline soon. Järjekind­lat võrdlust originaaliga pole võimalik olnud ette võtta, aga juhulised kõrvutamised tekstis on tekitanud veendumuse, et tõlkes ei esine ebatäpsusi ega lohakat eestistamist.

Turgenevist saaks pilt eesti keeles täielikum, kui tõlgitakse veel ta romaan „Vanemad ja lapsed”. „Aadlipesa” on küll õige esindav Turgenevi belletristlikus toodangus, kuid ta jätab ülevaate siiski poolikuks. Ei teeks kahju meie tõl­kekirjandusele, kui ka nihilist Basarov eesti keeles oma tõekspida­misi kaitseks.

Ilmar Reiman.

Aino Kallas: Tähelend.

Koidula elulugu. Soome keelest tõl­kinud Friedebert Tuglas. Aino Kalda Kogutud teosed, VI anne. 1929. Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus.

Aino Kaldale kuulub kahtlemata teene, et ta on Koidula meie kirjandusliku mineviku kuulsuste hämarikust toonud välja ja ase­tanud seisukohale, milles avanes juba võimalus käsitella teda reaalsemalt, eriti kui võtta käesoleva raamatu kõrvale veel Gustav Suits’u toimetatud Koidula luuletistekogu vajalise täiendusena eel­misele. Ent Aino Kalda Koidula kuju ise on kõik muud kui reaalne kuju meie ärkusaja luuletajannast. Autor isegi nimetab Koidulat meie hiljutise kirjandusliku mineviku suureks võrdkujuks ja sellisena on teda raamatu kirjutaja ka kogu aja püüdnud näha ja meilegi kirjeldanud. Selles seisab Aino Kalda raamatu suur väärtus ja samal ajal ka suur puudus: ta on loonud meile võrratu võrdkuju, eesti kangelasneitsi, keda ta kõrvutab kahe neitsiga prantsuse mi­nevikust. Kõlab ju nii kaunilt, kui ajaloolist minevikku armastus­väärsele kõrgusele kehitatakse, kuid lubatagu sellesse suhtuda ka skep­tiliselt ning juba praegu, kus säärase skepsise põhjendamiseks puu­duvad veel täiel määral needki andmed, mis on olnud kasutada Aino Kaldal kõnealuse teose kirjutamisel; on ju praegu veel lõplikult il­mumata Koidula kirjavahetus omastega, mis võiks anda kõige täie­likumat materjali ehk ka vastupidise väitmiseks.

Kahtlused Koidula kangelasvõrdkujusse tekkisid nende ridade kirjutajas, lugedes tema kirjavahetust soomlase A. Almberg’iga, milles ilmneb meie luuletajanna naiselik koketsus nii selgesti, et need omadused juba teda meile ligemale toovad kui tema kõrvu-paigutamine olgu mõtteski Jeanne d’Arc’iga, mille juures tahes-tahtmata meelde kerkib ülesvõtmine katoliku pühakute hulka. Kaht­lemata näikse Aino Kaldalgi olevat põhjendatud tundmused oma mõne väite ebakindluses. Ja meie aeg tunneb sama suurt vajadust Koidula eluloo järele, milles oleksid rõhutatud ka tema inimlikud puudused, nagu on otsinud prantslasedki inimlikku Jeanne d’Arc’i.

Tahaksin eriti alla kriipsutada Aino Kalda järgmisi sõnu „Tähelennust”:

„Midagi sellele vastavat oli ta (s. o. Koidula) hingeliseski kokkuseades, miski sünnipärane teatraalsus, esinemishimu, liialdatud sentimentaalsus, rahutu edvistus kõige ta tõelise tundejõu kõrval” (lk,   124).

Ja võtke ning lugege tähelepanelikult Koidula kirju Almbergile ning te leiate sealt rohkemgi, kui on öelnud Aino Kallas neis tagasi­hoidlikkudes sõnades. Igatahes tuleb Koidula eluloos jagada suuremat tähelepanu neile pr. Kalda poolt ka juba märgitud iseloomuomadustele, millest tahaksime eriti väJja tõsta kõigile ärkusaja tege­lastele nii suurel määral omaseid: teatraalsust ja sentimentaalsust. Ei tohi ju ikkagi unustada, et ärkusaja rahvuslikkus ise oli veel äärmiselt noor ning sellisena nõrk painduma selles suunas, kuhu viis ajavool, nagu näeme seda selgesti mitte üksi Koidula venna Harry Jannsem, vaid kõigi vanemasse ikka jõudnud ärkusaja harit­laste kui just mitte nende eneste, siis kindlasti vähemalt nende sak­sastunud laste juures. Nende isamaalikkusel oli ikkagi väga palju pühapäevast, mis kuuel nädalapäeval ei leidnud pea mingit tar­vitamist.

Täiesti õieti märgib Aino Kallas Koidula teise valdavama iseloomujoonena järgmist:

„On, nagu oleks Koidula saatuseks läbi kogu elu: olla ikkaenesest tugevama, peamiselt tegelikuma tahtejõu juhitav – ja kasutatav.”

Seda juhitavust oleks pidanud Aino Kallas rohkem esirinda nihutama, kui ta kõneleb Koidula abielust ja oletab seda ebaõnnelikuks. Kuigi pr. Kallas tõestab viimast asjaolu väga mitmegi väljavõttega Koidula kirjadest ta õele Eugenide, tuleks neid Koi­dula kaudseid kurtmisi võtta ettevaatlikumalt, pidades neidki kuu­luvaiks tema teatraalsusse. Teiseks tundub mulle, et Aino Kallas cn võtnud liiga kergeusklikult omaks M. J. Eiseni vaatekoha Koidula abielu õnne suhtes. Eisen aga ei põhjenda oma oletust mingi tõsiasjaga.

Aino Kallas märgib oma raamatu 181. lk.: „Ootame draamat  – seda ei tule; põnevaid vastolusid, – ei kuuldu midagi selle­taolist. Ja seda kindlat tõsiasja oleks tulnud arvestada märksa rohkem kui paljaid oletusi õnnetust abielust. On ikka liiga vahe neile rajada lõpptulemus, nagu teeb seda M. J. Eisen: „Mees täieline materialismi ja proosa jünger, noorik idealismi kummardaja, ihuga, hingega luuletaja, ei võinud mõttemaailmas küllalt ühiselt tunda, ühiselt otsustada, ühiselt läbi elada. Tahes ehk tahtmata tekkis nagu Hiina müür mehe ja naise vahele… Aja jooksul hak­kas igaüks enam oma enese maailmale elama.” („Koidula Kroon­linnas”.)

Muidugi ei või Koidula elu viimase järgu kohta midagi kaljukindlalt väita, ka mitte vastupidist Aino Kalda väidetele, sest puuduvad ikkagi ümberlükatamatud andmed, olgu kas kirjalikud või suusõnalised. Ja vaevalt suudavad siia tuua täielist selgust tu­levikugi uurimused, kuna Koidula kirjavahetus omastega on ainult ühepoolne tunnistus, millele ei saa anda täielist usaldust. Igasu­gused vastaspoolsed tunnistused aga puuduvad, kuid neid laseb oletada_seegi asjaolu, et Koidula tütred olid üles kasvanud mitte üksi võõrastena oma ema palavalt armastatud isamaale, vaid nad astusid koguni takistavalt vahele oma ema luuletoodangu avalda­misele, senikaua kui see neil võimalik oli. Kuidas aga võisid tüt­red üles kasvada sellises ema pühaduste eitamises, kui nad oma emalt vähegi oleksid kaasa saanud oma emamaa armastust? See asjaolu paneb meid tahes-tahtmata oletama, et Koidulagi isamaa­armastuses oli tegelikus elus väga palju teatraalsuse-esemeid, mis teissuguses õhkkonnas atrofeerusid nagu iseenesest. See asjaolu ei tarvitse muidugi segavalt mõjuda Koidula isamaaliku luule hin­damisel. Kui Koidula isamaalisus oleks olnudki tegelikus elus nii­öelda ainult pühapäevane poos, pidulik lavastus, tema luules tun­dub see ometi tõelisena, mitte fraasina, ja sel põhjusel võtame meie seda ka sellisena ega takista meie suhtumist ega muuda meie hinnangut see kõrvaline asjaolu, kuivõrt koguhingeliselt võttis seda autor ise, nagu ei hinda meie ju ka teatris ühegi näitleja kavalist loomingut selle järele, kas ta laval kujutatavat ise tõeliselt üle elab või ainult meisterlikult mängib.

Kuigi Aino Kalda teose esimene trükk oli eeskätt mõeldud soomlastele, ja sellepärast seal leidub paljugi niisuguseid eesti kirjanduslikule lugejale üldtuntud kohti, mis siinpool lahte vähe uut pakuvad, ei või salata kõnealuse teose omaaegset suurt avastavat tähtsust, sest see andis meie sinnamaani paljaoletuselisele Koidula vaimustatud austamisele vastava sisu ja tuuma, ja neil põhjustel oli selle müügilt ammugi kadunud raamatu uus trükk hädapäraselt nii vajaline. Kahju ainult, et autor pole vaevaks võtnud oma tööd uueks trükiks ümber töötada. Nii oleksid võinud teisest trükist väga hästi välja jääda need pikad tsitaadid Koidula luulest, mis olid esimeses trükis küll vajalised, sest et tol ajal polnud veel kasutada Koidula luuletoodangu täielikku väljaannet, milline puu­dus aga kõrvaldus Gustav Suitsu 1925. a. toimetatud Koidula luule­toodangu raamatuga.

Bernhard Linde.

Oskar Luts: Harald teotseb.

Näidend 3 vaatuses. Pealadu A. Reinholdi raamatukaupluses.Tartus. 55 lk. Hind 125 s.

Sedasama süžeed, sedasama ainet on Luts kord juba vare­malt käsitelnud novelli vormis.

Näidendis on kaks tüüpi, kes võitlevad. Mees ja naine: pr. ja hr. Jakobson. Reaalsus ja unistus. Tõelik elu ja fantaasia. Viimast esindab hr. Jakobson ning temale on kinkinud autor oma õrna ja hella sümpaatia. Nende kahe tüübi võitlus areneb draa­maks,  igatahes  on  selleks rohkesti eeltingimusi.

Ärijuht Jakobson ja insener Sander Ed. Wildie „Pisuihännast” on kaks antipoodi. Jakobson on naisega vastuolus sellepärast, et viimane ei luba tal tõusta fantaasiamaile. Sander on naisega vastuolus sellepärast, et naine kindlasti nõuab, ta tõusku üle tõeliku elu ja loogu midagi. Viimases on ülekaalus koomilise sugemed,, ja Ed. Wilde lõigi ehtsa, kunstilise komöödia.

Sanderi vastandi Jakobsoni võitlustest aga lõi Luts draama, mille kunstiline väärtus pole nii kaaluv.

Proua Jakobson nõuab, et mees loobuks teose kirjutamisest, sest selle tõttu jäävat hooletusse perekond, eriti lapsed. Ta on kuri ja kategooriline oma nõudmistes, piinab ja salvab meest ala­tasa. Mehe siseheitlused on valusad, ta kannatab palju, kuid jääb siiski truuks oma tahte teostamisele. Lõpp on traagiline: naine murrab lahti laualaeka ja heidab tulle hiljuti valminud teose käsikirja. „Teosest on järele jäänud ainult süsi.” „Naine vaatleb teda iroo­nilise muigega, nii umbes nagu vaadeldakse karistatud kooli­poissi.” Võidab nagu ikka – tegelik elu. Mees, keda süüdistati perekonnast põgenemises, peab alistuma. Probleem oma põhiole­muses on vana ja tihti on belletristid teda püüdnud lahendada.

Umbkaudu samal ajal on ilmunud meil teine näidend – Karl Rumori „Valge naine” – romantiline draama, nagu nimetab teda autor. Ses teoses teotseb dr. Morn, kes mitmeti õige ligidal seisab Oskar Lutsu Juhan Jakobsonile. Oma idee teostamisel on ta aga järsem ja kategoorilisem. Ta on loobunud ühiskonnast ja perekonnast ning asunud valitud meeste salgaga elama mägede harjale, luues seal väikese ideaalse ühiskonna. Kuid naine tuleb talle aastate pärast järele ja nõuab, et ta tagasi tuleks oma pe­rekonna, oma laste juurde. Dr. Morn jääb kindlaks ja ei lähe. Dr. Morn on romantiline kangelane, Juhan Jakobson aga väike, tava­line äripäeva-inimene, romantilise hingelaadiga. Psühholoogiliselt on Jakobson usutavam tüüp kui dr. Morn. Viimane on enam abstraktne ehitis, tema anatoomia ei kõnele palju lihast, mahla­dest, verest. Ent mõlemates püüavad autorid kehastada oma ro­mantilist hõllandust. Aga naine reaalsuse esindajana asub neid kangelasi takistama ja annab sel viisil võimaluse autoril terava­mal kujul oma mõtteid väljendada.

Kahju küll, küpseks kunstiteoseks pole saanud ei Rumori ega Lutsu teos, mõtete ja meeleolude väljenduseks on nad jäänud. Kuid sellistena on nad mõjuvad dokumendid.

Jakobson on Lutsu lemmiktüüpe, ta pehmeid ja mahedaid iseloomujooni tunneme juba tema varemalt ilmunud teoste põhjal. Seekord on too taas uus variatsioon – mitte rohkem.

Ent teisigi tüüpe on ses teoses ja neid on Luts kujutanud teravama sulega. Ma mainin äia ja ämma ning Jakobsoni ema. Neis on nähtud enam tüüpilist. Lemmiktüüpi kujutab autor alati liiga suure armastusega ja õrnusega, selle tõttu ei õnnestu see hästi. Ta ei suuda teda külma kirjanikupilguga vaadelda, vaid annab tema kaudu edasi väga palju subjektiivset. Hr. Saar oma võõraste suitsude armastusega on päris ehtne. Muidugi pole ka neis kõrvaltegelastes midagi erakorralist, sest on nähtud ik­kagi üsna üldisi jooni, haaratud kinni pealiskaudselt, pole antud sügavasisulisi ega emfaatilisi maale, kuid siiski on ses pealis­kaudsusest psühholoogilist ehtsust.

Fantaasiakülluse all ei kannata meil palju kirjanikke. Selle tõttu rohkesti kuivust ja verevaesust meie kirjanduses. See on ilmne ka Lutsu näidendis. Ilmelaadilt ikkagi väga kuiv, igavu­seni kuiv. On nagu igav, sunnitud keskustelu kuskil väikekodanlises salongis.

Dramaatiline pinge on nõrk ja laval on sel näidendil vae­valt edu. Tegevus ja sõnaelekter, mis hea lavateose alustalaks, puudub. Ja kuidas mängida näiteks arvustajat Reimani, kes liidetud teosega mehaaniliselt? Marionett – kuid ilma näota. Marioneti skelett.

Ilmar Reiman.

 

Alfred Kurlents: Loterii meetod.

Veste. K.-ü. „Loodus”, Tartus.  Kaas Peet Aren’ilt.   158 lk.  Hind 3 krooni.

Tüüp, kelle vastu autor enam huvi tunneb, kelle ta kesk­kohta asetab, on haridusministeeriumi stipendiaat Joosua Kohr. Popsi poeg, viletsa ja vaese lapsepõlvega, oma eestilise visadusega siiski edasirühkiv. Ta on jõudnud kriisini, tunneb huvi õpitöö vastu vajuvat alla nulli, analüüsib, harutab oma melanhoolia põhjusi ning jõuab veendumusele: pole raha. Tema kurbloolus on selles, et pole rikas ega vaene. Vaimult intelligent, kuid välimuselt kahtlane, narmendavate pükstega, mitu aastat kantud kaelasidemega, õige märksate puudustega rõivas. Ei saa nii edasi, ja ta kirjutab „ener­giliste tähtedega” oma päevaraamatusse: „Vana tõde, et elu si­hiks on nauding, mõnutundmine olemasolust, on tänapäev eriti esile sukeldunud. Ja avaldub suurenevas kisas: raha, raha, raha! Edas­pidi kisendan esirinnas kaasa.

Mulle on jäänud avanematuks kaks elu pea-ahvatlust: täiuslik armastus ning ilu, kuigi ma pole nõudnud neilt võimatut. Neile nüüd selga pöördes lähen vastu külmadele tegudele.”

Kõik sõltub sellest, et Kohr on omamoodi romantik. Ta on elust pettunud, kõiki ta kauneid igatsusi põletab elu mürgine leek. Ja sellest Kohru tuppe-, üksindussetõmbumine, oma elujoogi tempimine iroonia köömnetega, skeptitsismi äädikaga.

Tal on intiimne vahekord ,,džimmipreili” Laiaga. Kuid see katkeb varsti, sest Laiale ei meeldi ta kauakantud kaelasidemed ja narmendavad püksid. Ent siis ütleb talle Kohr tänavail õige vän­ged sõnad, õieti sõimab daami läbi ja kaob ise kiiresti, et daam ei saaks talle vastata, õrnahingeline romantik ei teeks seda ku­nagi, kuid Joosuasse on näotu vaesus istutanud ka rohkesti kü­nismi. Ka perenaise suhtes on ta käitumine sageli karm ja jõhker. Nii õitsevad ta hinges kaunid romantika õied ja jõledad, toorelõhnalised künismi kaktused. Rõõmsaid meeleolusid on väga harva, melanhoolia pigistab tihedalt südant ja aju.

Ta siseheitlused loterii meetodi pärast on palavikulised ja kõrgepingelised. Ja kui võidab lõpuks, siis seda koledam: kas oli meetod või juhus? Ja skeptilise lainelöögiga lõpebki teos. Kohru nälg raha järele tuletab meelde Balzac’i rahatuid kangelasi, eriti Raffael’i „šagrään-nahast”. Balzac on siiski puurinud sügavamale, ehkki ka Kurlents on oma teost käsitelnud õige tõsiselt.

Ent peale Kohru on „Loterii meetodis” veel palju huvitava­maid inimesi. Näiteks liiderlik perenaine pr. Katriin Naddatkovicz. Ta on kõrvaltegelane; autor pole tema unistusi ega hinge võnku­misi püüdnud lahastada sel määral kui Kohru omi, kuid ometi on loodud kuju, mis liigub, hingab, toimib elava inimesena. Kuis saab nii selgeks tema kiivus ning tiiras Kohru jälgimise himu! Kuis ta ronib katusekelpa mööda üliõpilase akna taha, et näha, mis teevad toas see ja Lala! On tõesti tunda, et see naine on vagatseja-baptist, kelle minevik aga on rikas liiderlikkudest tem­pudest. Ehk too võrratu Vares-Rott, baptist-lugija, saagihimuline märatseja, übidinist, varas.

„Issand ja naine – need olid kaks, kellega ta pidi võitlema. Issand jäi ikka tigedasilmseks peremeheks, kelle tujude otstarbekohasuses võis kahelda, aga kelle võim ta käekäigu üle oli väljas­pool kahtlust. Sellepärast peab teda palveviirukiga meelitlema, tööga Issanda viinamäel avatlema, et ta ei paneks jalga ette, kui Vares hiilib mööda salajasi radu teisele tõmbepunktile – naise juurde.”

Usumäratsejaid, palvevendi on meie kirjanduses vähe käsitel­dud, peaaegu ei olegi. Kurlents aga manab sellise tüübi esile tugevate eluliste joontega.

Selgesti näeme ka veinimaiast vanade keelte õpetajat Kipitai’d. Tema suust tõusev halb lehk lööb koguni ninna, kui jälgid ta imelikke toimetusi ning askeldusi.

Ja heaks tuttavaks võib saada ka vana üliõpilase Mahlakasega, santlaagriga, donjuaniga, brutaalse elumehega, kes müristades vallutab naisi ja sandina mangub laenuks sajamargalisi. Enam uduseks jääb noorhärra Subbi, sest tema iseloomust on paaril leheküljel vaid harutlusi, ta ei teotse ses teoses palju.

„Loomaaia” kujutamisel nõretab autori sulg elumahladest. Kohru armastab Kurlents kõige enam, liigub sageli ta unistuste ja elamuste tagakambris. Ta on liiga subjektiivne Kohru suhtes ja sellest sõltub, et viimane muutub, võrreldes kõrvaltegelastega, teose kõige udusemaks ja laialivalguvamaks kujuks.   Külmust ja hooli­kamat distantsi mõõtmist oleks tahtnud Kohru loomise puhul au­torile soovitada.

Kõrvaltegelaste suhtes on Kurlents objektiivsem. On püüdnud kõrvale heita juhulise ja näha ainult tüüpilist. Ja õnnestunud on see puud üsna hästi. Nii sööbivad teravalt mällu Vares, Katriin, Kipitai ja Mahlakask.

Kompositsioonilt on teos otsekui mitmepeane lohemadu. Kas on teose sõlm ja lähtepunkt loterii meetodis? Pealkiri küll vihjab sellele, kuid pahatihti vajub loterii meetod ometi kõrvade. Laia ja Kohru armuseiklus on nõrgalt sõlmitud loterii meetodiga, samuti Katriini lipitsemine Kohru ümber, ja hoopis nõrk on side Katriini ja Varese tedremängu ning loterii meetodi vahel. Raamat kätkeb endas mitme teose sündimise võimalusi. Autor on litsunud aga kõik kokku üheks kirjanduslikuks oleseks. Kuid see meetod on sama halb kui Kohru loterii meetod alguses. Alles 50. leheküljel hakkab ta jutustama asjast, mis peaks pealkirja järele olema kom­positsiooni telg. Sirgjoonelisus jääb kõrvale, kõverad käigud saa­vad ülekaalu. Hea veel, et need liigkasvud ja kõverdamised on esteetiliselt huvitavad, – muidu oleks teos varisenudki vormituse hädaohtlikkudesse katakombidesse.

Kurlentsi stiil pole kindlasti veel lõplikult välja kujunenud, aga tal on individuaalne ilme. Tunnete järsk vibreerimine, affektatsioon, paiguti ka marinism, metafooride rohke tarvitamine – see on Kurlentsi stiil. Ent algolemuses on see stiil temperamendiküllane ja spontaanne. Paiguti muutub väljendus ekspressionist­likuks, näiteks, stseen kõrtsis, tugenedes mõttevälgatustele, tundepahvakuile, poolikult mällu sööbinud piltidele.   Osundan stiilinäite:

„Vasakul hakkas perenaine laulma. Pühalik baptistide laul venis kui imalmagusaid siirupiniite läbi toa. Ühest seinast teise küündisid heliniidid, tõustes ja vaibudes, kududes tihedat kleepivat võrku. Aga kesk tuba kargles, trallitas, räuskas joobnud-rõõmus Valencia, rebis, purustas hoolimatult õrnu siirupiniite. Nurka pidi taganema havaivilest kutsikas; kükitas sääl, koon lae poole, värises ja ulus, ulus ja lödises: – Uiuiuiuiuiui… Helide neegritants pakkus  tõepoolest  nalja.”.

Dialoog areneb ladusalt ja takistuseta, kuigi on üksikute inimeste kõneviisis vähem tabatud tüüpilist kui kirjeldustes ja piltides. Kuid omaette on dialoog meisterlik ja tugeva konstruktsiooniga.

Autor joonistab hästi inimtüüpe, kas on siis ta ainesse suhtu­mine sensiibel? On seda, aga üle kõige, otsekui saladus, hõljub skeptilise intellekti karge õhk. Stiili vigurdused on tingimata juba intellekti vallatades sündinud. Ent sealsamas on dünaamika tõelik ja tundmusele toetuv. Varese ja Katriini puhul on ärevil olnud pigemini küll viis meelt kui külm intellekt.

Elu vahib Kurlentsile vastu kui virildunud lõust, ja sellest ka grotesk – loomaaed. Ilu ja kaunidusi näed vähe. On ju naeru küllalt, kuid see on paljude imalamaiguliste, veidravärviliste tund­mustega vürtsitud naer. Seda naeru, mis läbib Kurlentsi raamatu, selgitab vanahärra Kipitai järgmiste sõnadega: „Arvate, et vaene pesunaine, kes küürib ööst ööni, kunagi suudab muretult naerda? Või minusugune kodutu santlaager hetkekski unustada enda hale­naljakat elu. Pesunaine võib naerda, mina võin naerda, kogu maa­ilma õnnetud võivad naerda, kuid nende naerus väriseb nende õn­netus, mis tuksub vaibumatult kaasa südamega.    Rõõmu nende elust leiavad vaid kõhukesega härrasmehed, kes enda vaiksest mädasoost kardavad vaadata teiste lohutamatut laukaisse vajumist.”

Kurlentsi ellusuhtumine on sugulane Peet Vallaku omaga. Grotesk on neile mõlematele ligidane. Ka Vallakule on elu sageli loomaaed, kus purelevad, kisklevad, vihkavad, kadetsevad saaki ahnitsevad, oma halbade kirgede kütkes väänlevad inimloomad. Pääseteed ei näita nad, sotsiaalne sisetunne on aga õrn ja märgib vigu hoolega otsekui seismograaf. Ärgu tekitagu Vallaku mainimine siinkohal ainult arvamist, et tahtlikult otsin mõjusid.

On veel midagi, millest selle raamatu puhul mööda ei pääse. Algab sellega, kus pr. Katriin üliõpilase söömist jälgides meelde tuletab, kuidas endine mees talle „lamba jarde lõhnava villase riidetüki suhu toppis. Siis Varese metsik märatsemine mitte mil­legi pärast, koera kõrva põletamine tuletukiga, Kipitai ema mehe peksmine ja teised rõvedad stseenid. Nende kohtade esiletõstmine muudab monstroosse elu loomaaias veel jõhkramaks ning vasti­kumaks. Ent ka veidi haiglust on selles, kerge vahest, kuid siiski sadismi joon.

Ja miks on teos „vesteks” ristitud? Oleks võinud pigemini ella „jutt”, kuid „veste” tabab halvasti. Psühholoogiline tõde ja tihe, elevais värvides proosakangas ei luba teost siiski följetoniks pidada. Kuid eks meil ole determineerimata senini, mida mõistame „veste” all. Harjumuse tõttu vaid otsustatakse, et on midagi kergelaadilisemalt. Sellepärast siiski oleks võinud see kahtlane liiginimetus tiitellehelt ära jääda. Ja asemele poleks vaja midagi. Teos kõneleb ise oma eest.

Ilmar Reiman.

 

Lastekirjandust

Agnes Taar: Ema armastus. Ettekandmiseks emadepäeval. Ühevaatusline näidend lastele. .Sõnavara” kirjastus Tartus 1929. 14 lk. Hind 25 senti.Agnes Taar: Mida kinkida emale. Lastenäidend kahes vaa­tuses emadepäevaks. «Sõnavara” kirjastus Tartus 1929. 16 lk. Hind 25 senti.

Mõlemad raamatud kuuluvad sihiliku, nõndanimetatud moraal-pedagoogilise kirjanduse hulka. Kirjanduslikku väärtust neil ei ole. See on „kirjandus”, millega isegi koolilapsed valmis saavad, kui neid selles suunas pisut harjutada. Tegelaste sammud ei ole põhjendatud psühholoogiliselt. Nad kõnelevad ja talitavad nii, kuidas see meeldib autorile, mitte aga nõnda, kuidas seda võiks oodata nende karakteri ja mõtteviisi järele. Nii ei ole siis ka imestada, et näidendeis sünnib imesid. Näidendis „Mida kinkida emale” muutub ulakas Peedu vaatajate silmade ees korralikuks poisiks, ja ainult sellepärast, et kuuleb vaimustatud kõlblusapostlite – omavanuse poisi ja tüdruku – suuri sõnu elu eesmärkidest. Elus seda ette ei tule. Ega see laste kasvatamine ja ulakate ümberpöörmine nii lihtne ei olegi, kui see paistab mõnele karskusetegelasele. Neis näidendeis muutuvad lapsed kasvatuseobjektidest otsekohe kasvatusesubjektideks. Nad kasvatavad, ning kasvatavad isegi teadlikult oma seltsilisi ja suuri inimesi.

Kirjaniku eesmärk on ilus: pakkuda lastele häid eeskujusid, pakkuda elamusi, mis annaksid suunda nende kõlblale arenemisele. Kuid võimised ei ole kooskõlas tahtmisega. Tõelikult ei ole need tööd näidendid, vaid lastele suhu pandud moraalijutlused, kus õhukesele leivaviilukakesele nagu vihalehele on võid õige paksult peale määritud. Näidendiks nimetada on neid raske, – selleks on tegevust liiga vähe. On vaid jutuajamine kõrgeist kõlblaist küsimusist ja elu eesmärkidest. Näidend „Ema armastus” on õiguse pärast sissejuhatuseks „elavale pildile”. Tema sisu on sügav-dramaatiline, sellepärast ei ole ta laste kohane; veel vähem on soovitav, et selle tegelasteks oleksid lapsed. Misjaoks pingutada 8-9-aastaste laste närve pildiga, kuidas ema põlvitab sureva lapse voodi ees ja kuidas ta võitleb surmaga, kes on asunud juba lapse jalutsile?

Teises näidendis arutavad 11-13-aastased lapsed Endel ja Endla, mis kinkida emale„ tehes selle juures suuri kõlavaid, sõnu armastusest ja „pöörates” oma seltsilist, ulakat Peedut. Nad tun­nevad oma väärtust: ,,Kuule, Peedu, sa pead saama meie sarna­seks, sa pead saama ausaks ja heaks. Ka su isa peab selleks saama. Ta peab joomise maha jätma siis läheb kõik hästi. Meie kõik, ka ema, tahame selleks kaasa aidata.” Kui ei teaks, et selle jutu ajaja ei ole laps, siis arvaks küll, et tegemist on sisemisjoni-tegelasega või karskuse-instruktoriga. Need ,„eeskujulikud” lapsed viibivad ainult kõrgetes regioonides. 11-aastane Endel se­letab emale tema sünnipäeval: „Need küünlad, mis siin põlevad, on Armastus, Ausus ja õiglus. Nõnda põlegu need kolm meie südames, et seal oleks alati valge, selge ja puhas, et sinna ei mahuks pimedus ega mustad mõtted.” Sääraste suurte sõnadega opereerisime meiegi omal ajal, kuid need olid meil pähe õpitud katekismusest, lauluraamatust või Testamendist. Nad koormasid mälu, tegid vahest ka raamatu vastikuks, muud häda sellest ei olnud. Osav küsija sai lastelt vastused süütunde, meeleheite, pa­tust pöördumise, usu, armastuse, lootuse, vooruse ja aususe kohta. Kuid see ujus kõik pinnal, ta ei tunginud sisemusse. Agnes Taar’i lastel tuleb see kõik iseenesest, loomulikult, tuleb veendu­musest ja sügavast südamest. Kuid Agnes Taar ei aimagi, et seesuguste „eeskujude” üle ei saa rõõmustuda, vaid et nende nä­gemine peab täitma pedagoogid murega. Sest need lapsed, kes juba 11-aastaselt, s. o. enne puberteeti, kõnelevad kõrgetest aade­test, on kas ebanormaalsed või varaküpsed. Inglise sotsioloog Havellock Ellis ütleb õigusega: „Laps, kes vagatseb ja oma hinge­õnnistuse eest muretseb, on ebanormaalne ja patoloogiline olevus. Kui ta pigemini hoolitseb koolivendade hingeõnnistuse eest, kui nendega mängib, siis ei ole see vagaduse eeskuju, vaid närviarsti patsient.”

Jäägu Agnes Taar lastekirjanikuks ja jätku moraal-pedagoogi amet. Viimaseks on tal liiga vähe pedagoogilist etteval­mistust. Moraliseeriv kirjandus, eriti moraliseeriv lastekirjandus, kui ei mõisteta pidada tarvilikku takti ja kui tahetakse viia patune inimene prohvet Eelia kombel tuliste hobustega taevasse, on ikka alaväärtuseline.

Md.

Aina lüürika ja mineviku magus romantika.

Tahtmata kerkis ülaltoodud pealkiri mu meelde, kui olin lõpetanud lugemise ja kõrvale pannud selle väikese, Saksa sõjakäiku käsitleva, vaevalt üle saja leheküljelise mälestuseraamatu, mis kannab pealkirja „Kriegsfahrt in die baltischen Lande” ja mille autoriks on Friedrich AlexisScheffel. Mainitud raamatu õigem peal­kiri oleks küll „sõjaretk Eestimaale”, sest täh. teos algab Liibavist laevale asumisega ja jätkub siis peale Saaremaal maandumist läbi Saaremaa, Hiiu ja Vormsi saarte kaudu Haapsalusse, kust siirdutakse üle Keila Tallinna ning sealt Paide ja Põltsamaa kaudu Alatskivini.

Tänapäeval on eestlasest lugejal raske lõpuni lugeda seda idülli, ilma et kõige karskemeelsemgi inimene ei tunneks vajadust südame kinni­tamiseks olgu kas või lonksu türgi pipra kaunal leotatud napsiga: nii maguslääge tundub see igale reaalsemalegi inimesele, kui mitte just olla puhastverd vondergoltzlane. Autor kujutleb meie maa elanikkudeks ainult sakslasi-kultuurikandjaid, ja kui ta kogu mälestuseraamatu kestel mainibki korda kolm kohtamisi eestlastega, siis on needki hardunud Saksa sõdureist ja kõigest, mis on kuidagi ühenduses sakslusega. Kuis nii väga heroilisena tundub autorile kogu meie maa minevik, alates juba sest ajast, kui sakslased kanda kinnitades kaheteistkümnendal sajandil jõudsid siia maale, – heroilisena muidugi saksa vaatevinklist. Kui uskuda Scheffent, siis asus noil Saksa okupatsiooni aegadel ja ülalnimetatud maakohtades eestlasi umbes sama palju, kui võiks elada neis kohtades praegu – noh, ütleme – neegreid, sest kõik muud ela­nikud on aina kallid suguvennad-kultuurikandjad.

Eesti lugeja hõõrub raamatut käest pannes silmi ja pigistab oma meelekohti: on ikka päris tõsi, et ka veel tänapäeval võidakse nii kirjutada oma sõjaretke mälestisi, ja tahtmata asetad enesele küsimuse: ega selle raamatukese autor ometi sündimisest saadik pime ja kurt pole?

B. Linde.

Eesti Kirjandusest nr.  7/1929

 

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share