Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

Aastat 15 tagasi oli päevakorral ja moes keeleuuendus: peagu kõik noored kirjanikud, kes nüüd on nihkunud juba „keskurite” ridadesse, ja mõned tolleaegsed keskuridki tarvitasid siis uuenduslikke vorme – -nd pro -nud, -tet, i-superlatiivi, osalt isegi lle-lõpulist allatiivi. Nende tarvitamine kuulus nagu heasse tooni, ja kirjanike eeskuju püüdis jäljendada ka õppiv noorsugu, kelle ajakirjad ilmusid peagu kõik tet- ja nd-vormidega ja mõned kirjutused neis isegi y-ga. Uuen­duste tuleviku suhtes oldi optimistlikud, ja tundus koguni, et keeleuuendus isegi oma julgeimal kujul läbi läheb. Ilmus ju (a. 1923) isegi keeleuuenduslik grammatika – Oskar Looritsa oma -, kus uuen­duslikke vorme õpetati, soovitati ja tarvitati, koguni seda kurikuulsat ja hirmsat ypsiloni, mida vanema generatsiooni poolt eriti pahaks pandi ja hurjutati. Ka ülikoolis oli tol ajal soodsam pind ja seisu­koht keeleuuendusele, sest J. Jõgeveri vanameelsust, kes siis oli eesti keele professoriks, tasakaalustas oma mõjuga soome professor Lauri Kettunen, kes skeptikust oli muutund otse keeleuuenduse pooldajaks ning toetajaks (ta hakkas koguni tet-lõppu ja y-d eelistama, temalt on ka uuenduslik vorm olnuksin, teinuksin).

Kuid 1925 ümber tuli pööre. Hakkas kujunema „ametlik keel”, mis paljusid uuendusi ei tunnustanud, vaid lubas ainult nende keelen­dite tarvitamist, mis Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkonna poolt olid lubatavaks määratud ja mis selle toimkonna nimel ilmunud Eesti Õigekeelsuse-sõnaraamatus olid niisugustena fikseeritud. Ametlikes väljaandeis ja kirjanduses – seega ametiasutustes, koolides ja kooli­dele määrat kirjanduses võis ainult ametlikku – Õigekeelsuse-sõnaraamatu keelt tarvitada. Kõik nd-id, tet-id ja eriti y-d hakkasid olema rangesti keeldud. Uuendustest peasid ametliku keele ainult mõned üksikud tagasihoidlikud: i-mitmus, vahekonsonandi kõvenemisega illatiiv (ellu, pessa, porri), lühema mitmuse partitiivi järjekindlam tarvitamine (maju, huve, ohvitsere), e-partitiiv (pilte, õnnelikke), niisuguse partitiivi tarvitamine kui ,ta oli oma aja parimaid kõnemeh’ ja veel paar vähem tähtsat. Vastuvõtmist ametlikku sõnastikku leidsid ka umbes poolsada uut tüvisõna, mis keeleuuendus oli esile toonud (niisugused soome laensõnad kui suhe, julm, sünge, levima, masen­dama, nautima, siirduma jne., ja pooltosinat kunstlikult loodut nagu relv, roim, laip, veenma, veendumus).

Kirjastused, kes asja võtavad, nagu arusaadav, ärilisest seisu­kohast, hakkasid pelgama ametlikult mittelubavate uuenduste tarvi­tamist oma väljaandeis, eriti neis, mis olid koolidele määratud, ja kuna iga raamatut tahetakse teha vastuvõetavaks ka kooliraamatukogudele, siis püütakse sellest ajast alates kirjastada kõik ainult ametlikus keeles. Suuremad kirjastused palkasid enestele korrektorid, kes kõik kirjas­tamisele tulevad käsikirjad osalt juba enne trükkimist ametliku keele normide ning reeglite järele ümber redigeerisid.

Kus siiski natuke enam vabadust jäi, oli sõnavara alal: seal saadi ja üha saadakse tarvitada väiksel määral ka niisuguseid uusi sõnu, mil ei ole õigekeelsuse-sõnaraamatus esinemise sanktsiooni, mis aga siiski leidsid üldiselt pinda, nii et hiljem E. Muuk mitmed neist võttis oma väikesse Õigekeelsussõnaraamatusse (tõik, nentima, taunima, evima, kime, siiras, sulnis jmm.). Ainult ühes kirjanduse liigis salliti ja sallitakse veel endist vabadust uuenduste tarvitamises, nimelt värsilistes teostes, luuletustes, seepärast seal võib veel kohata tet-lõppugi, koguni Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandeis. Aga kui kauaks? Sel puhul tähendetagu, et luuletustes mõned autorid on viimase ajani kinni pidanud ühest uuendusest, mida nende ridade kirjutaja üldse ei pea soovitavaks, nimelt lõunaeestilisest n-lõpulisest inessiivist, näit. suuren metsan (pro suures metsas). Selle n-lõpu tarvitamine kuulus omal ajal teatavasse luulekeele moodsusesse.

Ainus kants, kus keeleline vabadus uuenduste suhtes tänapäevani on säilinud endisel kujul, see on ajakiri Looming. Seal tohib üha tarvitada tet- ja nd-vorme ja muidki uuendusi. Ainult vähesed autorid kasutavad veel seda vabadust. Traagika keeleuuendusele on nimelt selles, et, nagu alguses öeldud, paljud kirjanikud, kes eesti iseseisvuse esimesil aastail nii vastutulelikult tarvitasid kõiksugu julgeid keeleuuendusi, on nüüd sellest loobunud ja muutunud ükskõikseks keele­uuendusele ja igasuguseile keeleküsimustele, jättes oma teoste ja kirjutuste keelelise külje määramise täiesti kirjastuse ning selle kor­rektorite hooleks. Jah, tuleb nentida see kurb tõik, et praegune kirjanikkond, välja arvatud mõned üksikud erandid selles, alistub vastu­panuta praegusele keelele ja selle survele, ebateadlikult ning kriiti­kata omaks võttes sellest ka kõike seda, mis selles on halba ja ebasoo­vitavat. Kui nii edasi läheb, siis on küsitav, kui kauaks jätkub enam ka Loomingu keelelist vabadust ja vabameelsust. Praegu aga on Loo­ming see, kus keeleuuendus väikese lõkkena edasi kestab nende väheste kirjutustes, kes talle veel truuks on jäänud. Ja sel väikesel leegilgi on oma mõju. Kindlasti seletub Loomingu eeskujuga, et kuni viimase ajani noorsoos on poolehoidu keeleuuendusele ja et nii mõneski noorsooajakirjas ilmub ka kirjutusi nd- ja tet-lõppudega. Ja ikka tuleb küsida, kui kauaks?

Kõik see siin kirjeldet areng ja olukord paneb tõsiselt küsima, kas keeleuuendus oma radikaalsemal kujul, s. o. teatavais oma julgemais uuendustes, on jäädavalt taunitud vaibuma ja kaduma, või on see ainult ajutine reaktsiooniaeg, mis ükskord möödub, ja jälle avanevad keeleuuendusele soodsamad võimalused ning olud, nii et ta veel teos­tubki kõigis neis oma ettepanekuis ja katseis, mis nüüd paistavad hoopis lootusetuma? Ja edasi: kas teatavail uuendusil, mis ei ole leidnud ametlikku sanktsiooni ja vastuvõttu, on enestel midagi niisu­gust, mis teeb nad ebaotstarbekaks, ebameeldivaks ja seega vastuvõt­matuks? Või on süüdi siin peamiselt publik, nimelt vastuseisev element selles, kes küllalt ei taju või ei taha tajuda uuenduste kasu­likkust ja soovitavust?

Arvan, et siin on kõigepealt tegemist publiku ükskõiksuse ja arusaamise puudusega, mõnede juures koguni teatava vaenulisvega nii üksikute uuenduslike vormide kui keeleuuenduse vastu üldse. Need on peapõhjused, miks paljud head uuendused ei leia küllalt poole­hoidu ja toetamist. Keelt kirjalikult tarvitavate isikute – kirjanike, ajakirjanike, õpetlaste, üliõpilaste, õpilaste, ka kõigi juhuslike kirju­tuste autorite ükskõiksus ja nõmedus keeleuuenduse suhtes on nii suur, et ei tarvitata, ühtselt ei taibata tarvitada neidki uuendusi, mis on ametlikult lubatud, nagu i-mitmust (näit. vanemaile) ja tella-inf-nitiivi (käsitella), vaid tarvitatakse nende asemel harilikult t-mitmust (vanematele) ja tleda-infinitiivi (käsitleda). Ometi on i-mitmus tähtsaim keeleuuendus üldse. Seepärast minu silmis see, kes tarvitab üheainsa t-mitmuse (vanematele) seal, kus diftongiline i-mitmus on hästi võimalik (näit. vanemaile), ja kes kirjutab üheainsa -tleda, -tledes, -tlenud või -tletud pro -tella, -telles, -teinud või -teldud, ei ole sugugi mitte teadlik ja asjatundlik keeleuuenduse tar­vitaja, ka kui seejuures ta kirjutustes esineb mõni -tet, olnuksin või -maks. ühelt poolt vanematele ja käsitletud, teiselt poolt -tet ja -maks samas kirjutuses on keeleline vastuoksus.

Mind on sagedasti mitmete isikute poolt õnniteldud keeleuuen­duse suure menu puhul: nii palju uuendusi olevat läbi läinud; eesti keel olevat nüüd hoopis teine kui see oli mõnekümne aasta eest. Viisakuse ja oma tagasihoidliku iseloomu pärast ei ole ma tahtnud vastu vaielda neile õnnitelijaile, aga siin ütlen avalikult: äärmi­selt vähe on keeleuuendusest läbi läinud, peagu mitte midagi! Sest, nagu öeldud, tegelikult ei tarvitata üldisemalt neidki uuendusi, mis on ametlikult täiesti lubatud, nagu i-mitmus ja -tella, samuti ka i-superlatiiv. Viimast tarvitatakse vaid juhuslikult, nagu kogemata; Postimehes oli see veel mõne aasta eest otse keeldud ja lubamatu; selle asemel tarvitati ühtselt komparatiivi superlatiivi tähenduses, näiteks „see on suurem pidu, mis Tartus sel talvel peetud”. Uuenduse tagasihoidlikemaltki pooldajalt ootaks, et ta kirjutaks: „see on suurim pidu, mis Tartus sel talvel on peetud”. Ja nii ei ole see mitte ainult Postimehes, vaid ka mitmel pool mujal.

Niikaua kui niisuguseid tagasihoidlikke uuendusigi kui i-mit­must, -tella’t ja i-superlatiivi veel ei osata või ei taibata või ei taheta tarvitada ja kui need esinevad alles juhuslikult ja mõnikord koguni vastuoksuslikult, niikaua ei või veel juttugi olla keeleuuenduse läbi­minekust. Mõned lühemad mitmuse partitiivid, needki sageli juhus­likud, teiseks halvasti mõistet ja ebakohaselt tarvitet sõnajärjestuse reform ja mõnikümmend uut sõna ei moodusta veel keeleuuenduse läbiminekut. Mitte keeleuuendus ei ole läbi läinud, vaid eesti kirja­keel on mitmes suhtes halvemaks läinud võrreldes endisega.

Sellest ebasoodsast olukorrast hoolimata ei või pidada suurte, raskemate uuenduste nagu tet-vormi läbiminekut võimatumaks tule­vikus. Praegu ei näi selleks küll kuigi palju väljavaateid olevat. Kui juba i-mitmusi, -tella’t ja i-superlatiivi ei osata või ei taibata kasutada, kus siis võib nõuda, et tet-lõppu või -nd’i hakataks pool­dama. Üldse praegune aeg ei näi olevat suuremate, radikaalsemate uuenduste läbiviimiseks soodus. Kõiges valitseb meil praegu ten­dents ametliku normeerimise ja reglamenteerimise poole ja keele ametlikus laagris ollakse uuenduste vastu väga tagasihoidlik ja vastupanelik. Kuid suurte uuenduste aeg (-nd, -tet, y jne.) võib veel tulla, ja siis vahest teostetakse palju sellest, mis nüüd jäi läbi mine­mata. Imestan ikka neid, kes mõne keelendi puhul ütlevad: „see ei lähe enam läbi, teine vorm või sõna on juba ametlikult maksma pandud, on sisse juurdunud, – raske ümber teha – ei ole lootust – jääb praegune ametlik vorm”. Näib, et ajaloo suured sündmused, milled ise ollakse läbi elanud, ei tee paljusid inimesi põrmugi targe­maks. Kas siis Maailmasõda, Vene revolutsioon ja Eesti iseseisvus sugugi ei ole neile õpetanud, et millegi vana püsimises ei või kindel olla ja et sünnib pööraseid mullistusi ning ümbertegemisi. Mitmesaja-aastased troonid paisati ümber, sotsiaalne olukord pöördi pahu­pidi, rõhut rahvad võitsid endale iseseisvuse – ja nüüd – tohoh – ei saa, kui tahetakse, mõnd keelevormi ümber teha, mõnd endist sõna asendada uuega! Seda saaks teha käekäändega, sule tõmbega, kui ülemalt poolt tuleks korraga vastav määrus: mõne kuu, kindlasti paari aasta pärast oldaks uue vormiga või sõnaga väga hästi harjutud ja selle tarvitamine ei võõristaks enam kedagi. Ainult head tahet peab olema. Lätis teostati pärast Maailmasõda suur põhjapanev ja revolutsioneeriv ortograafiareform, mille kõrval y tarvituselevõtt eesti keeles ü asemel oleks väike ja kerge asi. Lätlased saavad ja meie ei saa!

Aga, öeldakse, selles ongi see konks, et meil teatavaid asju ei taheta. Aga mida praegu ei taheta, hakatakse väga võimalikult tahtma tulevikus. Vaated, arusaamised, maitsed muutuvad, arenevad, evolueerivad. Omal ajal ka ei tahetud loobuda vanast kirjaviisist (luggema ramatuid) ja vastu võtta Ahrensi reformi, aga ometi tuli hiljem järele anda, sest et uus kirjaviis on parem.

Mitmed radikaalsemad ning julgemad uuenduslikud vormid, mida praegu ei taheta tarvitusele võtta, on siiski head ja nende läbi keel võidaks kas kõlavuse või väljendusvõime painduvamaks ja rikkamaks muutumise poolest. Näit. -nd ja -tet (kirjutanud, kirjutet). Olen nende üle kõigekülgselt ja põhjalikult järele mõtelnud ja otsusele jõudnud, et kõike arvestades -nd ja -tet on paremad kui -nud ja -tatud. Eriti pikemais sõnus on -nd kahtlemata parem – kirjutand, ümbritsend, avaldand – kui -nud (kirjutanud, avaldanud, ümbritse­nud). Lause rütmiline ilu võidaks selle läbi. Ja see -nd oleks seda kergem läbi viia, et see kõnekeeles on juba saand väga üldiseks. Imelik: muidu kaldutakse praegusel ajal isegi liialisse lühidusse (nagu halb veene pro parem veendumus), aga ei taheta lühemust seal, kus see just soovitav ning kasulik oleks teostada.

Samuti on lugu tet-uuendusega: -tet on kõlaliselt kindlasti parem (ja ühtlasi ka lühem – aja ning ruumi kokkuhoid) kui -tatud. Võr­reldagu: ,puhastet ruumid’ ja ,puhastatud ruumid’, tet-vormiga lauset on otse mõnusam ja kergem hääldada, kuna -tatud annab konarliku ja nagu kokutava mulje. Sel puhul tähendetagu, et tet-reform tingib ja toob kaasa ud-lõpu ärajätmise ka teatava pikkusega muudes partit­siipides: ,ostet raamat, mängit pala, pakut soodustus’. Kuid seda tüüpi partitsiipide juures on lühema vormi tarvitamine hea ja soo­vitav ainult atributiivses asendis nimisõna ees, kuna predikatiivses tuleks ikkagi tarvitada ud-lõppu: ,raamat on ostetud, pala oli män­gitud, soodustust oleks pakutud’. Seesugune tarvitamine leiab toetust mõnest rahvamurdest, kus niisugust vahet tehakse. Pealegi mahendab see suuresti seda uuendust, mis muidu tunduks liig järsuna. Tõe­poolest, lühem vorm nimisõna ees (,ostet raamat’) ei tundu nii võõris­tavana, vaid üsna loomulikuna, kuna järelolevas asendis (,raamat on ostet’) teeb lühem partitsiip küll natuke nagu äralõigat mulje. Huvitav on märkida, et üks niisugune lühema partitsiibi tarvituse juhtum antakse koguni Õigekeelsuse-sõnaraamatus (lk. 170), kuigi seal siis kokkukirjutetult: pargitnahk (= parknahk), s. o. ,pargitud nahk’. Võib olla kindel, et sellasel mahendet kujul tarvitetuna see uuendus eviks rohkem läbimineku võimalusi. Omal ajal liialeminek ud-lõpu ärajätmises, mistõttu partitsiibid muutusid liig lühikeseks ning tölbiks (saad, sööd, teht, võet) oligi üheks lisapõhjuseks, miks sellele reformile hakati tagasitõrjuvalt suhtuma. Igatahes selles juhtumis, kui ud-lõpu ärajätmisega partitsiip muutuks ühesilbiliseks, tuleks tarvitada ud-lõpulist (saadud, söödud, tehtud, võetud), ainult liitsõnus tundub sobivana ka lühem vorm (näit. ,vastuvõet tingimus’). Pikemais verbides (tama-, ldama-, ndama-, rdama- ja starna- ning nema- ja tsema-lõpulistes tuletusverbes) tuleks kõigis asendis tarvi­tada lühemat partitsiipi : ,kirjutet kiri’ ja ,kiri on kirjutet’, .puudega ümbritset aed’ ja ,aed on puudega ümbritset’.

tet-lõpu puhul tähendetagu lõppeks veel seda, et see ei ole sugugi mingi väljamõeldud uuendus, vaid esineb tõeliselt mõnes rahvamurdes (lõunaeesti murdeis); ka esineb see vanemas kirjanduses, nimelt Virginiuse Vastses Testamendis, mis ilmus aastal 1686: ,Kirjotet om’ (Matteuse evang. 4. peatükk, 4 salm); veel varem „Turu linna käsi­kirjas” (16-ndalt sajandi algusest): ,se toevotet rikkus’ ( = see tõotet rikkus); ja „Kullamaa käsikirja” (16-ndalt sajandilt): ,terwütewt (= tervitet) Maria’.

Head ja kasulikud uuendused, sisuliselt koguni veel kasulikumad on -maks, -maga, -mani : tegemaks = et teha, tegemaga = sellega, et teeb (või tegi), tegemisega, tegemani = nii kaugele, et teeb (või tegi), tegemiseni; samuti ka eriline vorm mineviku gerundiivi väljenda­miseks, milleks olen ette pannud nud-partitsiibist moodustetava nue-lõpu (teinue – teinud olles). Kuigi häälikuteühend -ue- ei esine praegusis eesti sõnus, on seda ettepandud vormis ometi kerge hääldada, ja miks ei oleks uuel vormil võimalik ka uus häälikuline kombinat­sioon? Pealegi esineb -ue- lausefoneetiliselt niikuinii (katsu et… kõlab kui katsuet…).

Uute ja alles vähe tuntud uuendusettepanekute hulka kuulub erilise uue käände moodustus ja tarvituselevõtt tegija-adverbiaali (agent-adverbiaali) väljendamiseks – tarviline ja kasulik vorm, sest et sellele antava grammatilise funktsiooni väljendamiseks praeguses eesti keeles ei ole olemas ühtki täiesti head ja otstarbekohast vahendit. Selle uue käändelõpuna on ette pandud ühelt poolt -n, teiselt poolt -nt: ,vaenlasten (või vaenlasteni) vallutet maa-alad = vaenlaste poolt (vaenlastest) vallutatud maa-alad’. Isiklikult pooldan n-lõppu.

Ei saa lõppeks mainimata jätta niisuguseid uuenduslikke vorme kui lutulisv, vaenulisv, äkilisv (genitiiv -lisve). See lisv-lõpp on selleks, et mitmekesistada abstraktsõnade tuletust, kus muidu esineb ainult üks us-liide. line-lõpulisist omadussõnust on us-abstraktum (rutulisus, laiaulatuselisus) oma s-hääliku rohkuse tõttu eriti halb; seepärast nende sõnade jaoks -lisv moodustetigi. Tuletuslik uuendus on ka -mattus (pro -matus): olemattus, suremattus, kartmattus, arenemattus, paratamattus, halastamattus, mõtlemattus, karistamattus, ootamattus, lahutamattus jne., jne., otstarbekohane uuendus, mis esma­järjekorras tuleb tarvitusele võtta ja ametlikult lubatavaks tunnustada.

Kõik need head uuendused on praegu väljaspool ametlikku keelt. Kuid ei pea lootust kaotama. Nagu tähendeti, võivad tulla paremad ajad. Sellaseid suuri ja radikaalseid uuendusi ei ole palju. Need võib sõrmedel üles lugeda. Ja nende uuesti ülesvõtmise aeg ei vanane iialgi. Tuleb ainult ära oodata. Keeleuuenduse tõelised pooldajad aga tarvitavad neid ka praegu, kui mujal ei saa, siis vähimalt oma isiklikes ülestähendustes ja erakirjavahetuses.

I osa Loomingust nr. 6/1936

     

2

Et häid uuendusi ei saa avalikult – kirjanduses ja ajakirjanduses kuigi palju tarvitada, on kurb nähtus. Aga veel kurvem ja pahem on järgmine. See on puudulik keeleoskus, vigade tegemise rohkus. Et kõnekeeles puhast kirjakeelt ei tarvitata ja vigu tehakse, on arusaadav ja enam-vähem vabandatav, sest seal ollakse sügavasti sissejuurdunud lapsepõlve ja ümbruse keeleharjumuste mõju all. Kõnelemise protsess toimub alateadlikult ja kiiresti, seepärast seal on igaühel raske oma õigekeelsuslikku külge teadlikult juhtida. Kuid kirjutades ei tohiks niipalju vigu teha ja tarvitada nii rohkesti halbu keelendeid. Ometi tehakse seda, sest ei tunta küllaldaselt õigekeelsust. Seepärast leidub meie ajakirjanduses ja kirjanduses nii palju vigu kõigilt grammatika aladelt: tehakse vigu sõnade muutmises, tuletuslikus kujus, käänete tarvitamises, sõnade tähenduses, tarvitatakse üht sõna valesti teise asemel ja vääras tähenduses, õigekeelsuslik oskus paraneb meie haritlaskonnas vaid väga pikkamisi, vaevalt märgatavalt. Kui ühed vead hakkavad kaduma, ilmub teisi juure. Võiks mõtelda, et vähemalt eestiaegse algkooli ja gümnaasiumi läbiteinud noored oskavad korrali­kult eesti kirjakeelt ja kirjutavad vigadeta. Aga kahjuks see ei ole nii. Õpilaste töödes esinevad üldiselt samad vead mis kirjanduses ja ajakirjanduseski. Need hakkavad sealt õpilastele külge. Asjata peavad õpetajad nende vigade vastu võitlust, sest loetud kirjanduse keele mõju on suurem kui õpetaja seletused, parandused ja reeglid. Harva leidub isegi gümnaasiumiõpilasi, kes oskaksid õigesti deklineerida niisuguseid harilikke sõnu kui kõrb, otstarve, pale, kumbki, maine, öine ja veel mitmeid muid. Saksa ja vene gümnaasiumiõpilaste ja haritlaste juures oleks jämedate deklinatsioonivigade tegemine oma emakeeles otse mõeldamatu. Kui lugeda käsikirju, mis on saadetud ajakirjadele ja kirjastustele, siis otse hämmastud neis sisal­duvate keelevigade üle. Mitmed vead, mida arvasid juba kadunuks, võidetuks, olematuks, esinevad seal alles täies elujõus, nagu paljuid, summe, albume, endiseid, kaebanud, vaadetakse, sulgeb, kirgline, teadlik selles, – omale (pro enesele), järjelikult, – sarnane (pro seesugune), järeldus (pro tagajärg), omama (pro omandama), alluma (pro alistuma), tahaplaanile jääma, tapetuid loomi, kolmandamal,

nõuetav, võeras, argtus, – see pakk peab kaasa võtma, ja veel sadu teisi, rääkimata veel niisuguseist vigadest kui kestub, kostub, võpatub, mis ühe lugupeetud kirjastuse väljaandeis, isegi ta kirjastet kooliraamatuis esinevad järjekindlasti. Mis ime siis, kui õpilasedki niisu­guseid vigu teevad. Ja sääraste vigade tegijad, kes on nii puuduliku ja viletsa keeleoskusega, just need võtavad veel kõige rohkem suu täis keeleküsimustes, süüdistavad keelemehi, arvustavad keeleuuen­dust!

Ülaltoodud jämedate vigade juures oleks asjatu pedantsus ja peenutsemine vigadeks lugeda ja ei pro ega, ka pro -gi, veebruarikuul (pro veebruarikuus), on ja oli ebakohast väljajätmist ja halba sõna­järjestust. Jah, see hirmus sõnade järjekord, mis praegu valitseb eesti keeles, nii ebaloomulik, nii kohmakas oma liig ettepoole paigutet verbiga ja selle järele asetet subjekti ja väikesõnadega – veelgi halvem endisest saksapäratsevast! Ühest äärmusest, seda oskamatult vältides, on satutud veelgi halvemasse.

Seesugust vigade tegemist ja nõrka keeleoskust, selle oskuse vähest ja pikaldast edenemist seletatakse viimasel ajal harilikult sellega, et eesti keel olevat vähe väljakujunenud ja alles ebakindel; keelemehed olevat süüdi, kes keelt ühtelugu ümber tegevat. See­pärast olevat vaja kiires korras lõpule viia keele kindlaksmääramine.

Niisuguseid ülekohtusi etteheiteid ja süüdistusi keelemeestele teevad – huvitav märkida – harilikult just need, kellede eneste keeleoskus on puudulik ja kellede kirjutustes esineb peagu kõiki neid jämedaid vigu, milledest ülemal näiteid toodi. Siin tuleb selgitada üks väga veider ja ühtlasi huvitav arusaamatus. Nimelt kui on jutt vigadest, eriti jämedaist vigadest, siis on mõeldud need keelendid, millede suhtes valitseb lõplik kindlus: õiged vormid on näit. otstar­vete, summasid, kaevanud, vaadatakse, kirglik, järelikult jne. ja ükski keelemees ei mõtle neid enam ümber teha. Õpetajad õpetavad neid juba kümmekond aastaid või veel rohkem ühesuguselt õpilastele ja ühesuguselt antakse need ka kõigis sõnaraamatuis ja grammatikais. Ja nii on lugu tuhandete keelenditega. Kui õpilased neid keelendeid õigesti ära ei õpi ja neis üha edasi vigu teevad, kuidas siis siin saab olla fikseerimattus süüdi? Need vormid on ju fikseeritud. Kas oleks keegi õigustet tegema näiteks viga ma tuleb sellepärast, et enne Veski järele nõuti pankrott ja nüüd Muugi järele pankrot? Keelendid, millede kohta seisukohad veel ei ole lõplikult fikseeritud ja millede suhtes võib tulla ümberhindamisi ja ümbertegemisi, moodustavad kõi­gist keelendeist vaid väikese murdosa, ja eksimisi nendes ei loetagi esialgu mingeiks suurteks vigadeks, vaid väga vabandetavaiks ja nende pärast ei tehta veel kellelegi etteheiteid keele puudulikus oskamises (näit. kas üksteist või teineteist, juletakse või julgetakse jne.).

Ja ülekohtune nõue keelemeestele on ka see, et nemad peaksid keele kõigis ta pisimaiski üksikasjus sajandeiks kindlaks määrama. Nemad peavad kohe eksimatult leidma iga küsimuse kohta lõpliku ja ümbertegematu lahenduse. Seaduste, põhikirjade, riigi põhisea­duste koostajad – ka targad ja asjatundlikud eriteadlased või neist koosnevad kommisjonid – tohivad eksida, seadusi muuta, ümber teha, mõnikord üsna lühikese aja järele. On ju meil küllalt olnud selle voi teise seaduse muutmise seaduse muutmise seadusi. Keelereeglite määrajailt aga tahetakse nõuda otse jumalikku eksimattust. See on ebaõiglane ja erapoolik. Keegi inimene ei ole eksimatu. Ka keele­uurimine areneb ja edeneb. Kui edasine süvenemine osutab, et mingi keelend teisel kujul on parem ja õigem kui esimesel fikseerimisel, kas siis ei tohi juhtunud eksitust parandada ja ümber teha? Muugi Väi­kese õigekeelsus-sõnastiku esimeses neljas trükis anti linnanime New-York hääldamine „njuu jook”; uusimas, viiendas trükis, on nüüd, „njuu jork”, mis on eesti keeles kahtlemata parem. Kas siis Muuk ei oleks, paremale arusaamisele jõudes, tohtinud oma endist seisukohta revideerida?

Ei – siin on lihselt tegemist patuoina otsimisega, kelle kaela veeretada omaenese patud – puudulik keeleoskus, mida alateadlikult tajutakse ja mida tahetakse millegagi vabandada.

Igatahes võib neile süüdistajaile ütelda: õppige enne ise eesti õigekeelsusest see valdav osa hästi ära, mis selles kindel on, ja vaba­nege selle vastu tehtavaist keelevigadest, alles siis tulge oma nurisemistega üksikasjade ja peenuste suhtes.

Vigade puhul märgitagu lõppeks veel seda: nii kaua kui meil valitseb säärane puudulik keeleoskus ja niipalju vigu tehakse, ei või keele lõplikust fikseerimisest veel juttugi olla. Järelikult niikaua võib ka teha muutus- ja uuendusettepanekuid ja koguni tarvitada keeleuuendusi. Muidu tuleb välja, et oskamattusest johtuvaid ning keelt rikkuvaid jämedaid vigu lastakse teha, aga teadlikke, läbikaalut ja keele paremust taotlevaid uuendusi ei lubata tarvitada.

    

3

Vigade rohkus on ammune viletsus eesti keeles: see algas kohe esimeste raamatute ilmumisega meie kirjanduses ja on kestnud täna­päevani. Selle üle ei tule nii imestada, sest see on seni kestnud olukorra juures nagu paratamatu ja inherentne meie keeleoludele. Kuid iseseisvuse ajal on sellele viletsusele lisaks tulnud veel teine pahe: halbade keelendite maksmapanemine ja pealesundimine gram­matikate, sõnaraamatute ja korrektorite kaudu. Vigadeks neid keelendeid ei saa nimetada, sest nad on keelemeeste poolt teadlikult ja parima arusaamise järele moodustet või valitud või heaks kiidetud ja koolidele lubatud sõnaraamatute ja grammatikate kaudu saanud amet­liku maksvuse, vähimalt lubatavuse. Kuid sellest hoolimata pole nad mitte vähem halvad ja taunitavad, ja üks meie õigekeelsuse ja keeleolude korraldamise ning parandamise ülesanne peaks seisnema nende kõrvaldamises ja asendamises parematega.

Sääraseid halbu keelendeid või keelelisi halbusi saaks loetella mitu sada, kui arvestada ka üksikuid halbu sõnu, mida viimaseil aastail on esile kerkinud eriti rohkel arvul. Mõned näited halvust keelendeist: ümmar (parem ümar), jätkama (parem jätkama, nagu oli enne), kasustama, mürgistama (parem kasutama, mürgitama), oheldama või ohjendama (parem ohjeldama), ulguma (parem uluma), tänapäevne (parem tänapäevane).

Kuid vaatame neid teatavate kategooriate järjekorras.

Kõigepealt esineb mõnede tuletusliidete ebakohane tarvitamine, millede asemel on kindlasti parem jääda nende juurde, milledega vasta­vaid sõnu tarvitati varem ja tarvitatakse veel nüüdki nende poolt, kelledele uued halvemad ei ole veel nakanud või kes neid teadlikult ei ole omaks võtnud: -is – ehtis, lihtis, moodis, täppis (kindlasti parem ehtne, lihtne, moodne, täpne, ja samuti siis ka täpselt, mitte täpsalt); -tis – asutis, ehitis, kirjutis, jutustis, arvustis (kindlasti parem asutus, ehitus, kirjutus, jutustus, arvustus); -kas – keerukas (parem keeru­line) ; -lik pro -line – vaenlik (kindlasti parem vaenuline) ; teiselt poolt -line pro -lik – juhuline (parem juhuslik). Edasi, liig rohkesti ja ebakohaselt s-tuletisi: trükis (parem trüking) trükitoote tähen­duses, oles (parem olend) jne.

Halb – kohmakas ja veider – on ka ligipääsetamatu, möödapää­setamatu, parem lihtselt ligipääsmatu, möödapääsmatu, või kui tahe­takse just passiivset vormi, siis ligipäästamatu, möödapäästamatu, see oleks veel kuidagi mõeldav.

Võõrsõnade kuju alal: rõhu liialdet viimine esimesele silbile: politiline, politika (kindlasti parem poliitiline, poliitika), samuti teater, kanal, kooran, keefir, magnet, barbarne jne. (parem teaater, kanaal, koraan, kefiir, magneet, barbaarne) ; teiselt poolt vokaali tar­betu pikendus: ataak, kollookvium, liikvida (parem atakk, kollokvium, likvida); vahekonsonandi halb lühendus: koma (parem komma); muud halvad moonutused: sikatuur, rõdis, hospidal, lehter jne. (parem stukatuur, redis, hospital, trehter).

Huvitav ja kuriooslik keeleliste halbuste liik on see, mis on johtunud nende põhimõtete ja tendentsidega liialdamisest, mis keele­uuendus omal ajal üles seadis. Üks niisugune oli lühemus. Selle ebakohane tarvitamine ja sellega liialdamine on annud mingisuguse „lühemustõve”. Sellest järgmised näited: veene, vereringe, abielurike (parem veendumus, vereringlemine, abielurikkumine), üldse liialine e-lõpu tarvitamine; samuti maal (parem maaling) maalit pildi tähen­duses. Siia kuulub ka -ne ebakohane tarvitamine pro -line: tõenäone, täiseana, kahesilbine, mitmelehine (parem tõenäoline, täisealine, kahe­silbiline, mitmeleheline).

Teine keeleuuenduselt saadud ja nüüdiskeeles – nõnda nimetame siitpeale seda keelt – liiale viidud keelend on uma-refleksiivid. Seal on moodustet niisugused ebakohased uma-tuletised kui kohtuma (parem kohtama ka intransitiivses tähenduses, nagu Muukki seda lubab), kahvatuma, minestuma, kiirustuma, komistuma, emigreeruma, progresseeruma, vibreeruma (parem kahvatama, minestama, kiirus­tama, komistama, emigreerima, progresseerima, vibreerima), koguni maksuma – selle järele ei tohi talupojalt turul koormat heinu ostes enam küsida „kui palju see maksab?”, vaid peab ütlema „kui palju see maksub?” Veider! Ei – ainult maksma ja „kui palju see koorem maksab?”

Lühemustõbi ilmub ka teatavate võõrsõnade lõppvokaali äraheitmises: muus, valuut, angiin, panoraam (kindlasti parem muusa, valuuta, angiina, panoraama). Ka psüüh on halb, parem psüühhe.

Omal ajal võitles keeleuuendus eesti keelele ebakohase e-lõpu vastu võõrsõnadel (mitte grupe, vaid grupp); nüüd nüüdiskeel sellest põhimõttest kinni haarates ja, tema ka, seda kasutama hakates, viib selle liialduseni ja veidruseni.

Ka nominatiivsete liitumiste alal, mis ka on üks tähtsamaid keeleuuendusi, esineb mõni liialdamisjuhtum (nimelt mõne ne-sõna liit­mises s-konsonandiga, milline liitumine ka kuulub nominat. liitumise alla): päikeskiired, päikespiste, äikesilm (parem päikesekiired, päi­kesepiste, äikeseilm, või kui tahetakse lühemust, siis juba päikse­kiired, päiksepiste, äikseilm). Halb on ka inimeskeha, inimessaatus, parem inimkeha, inimsaatus; mitte inimespoeg (veider!), vaid inimesepoeg. Üldse kas inim-, kus see sobib, või inimese-, aga ei kunagi mitte inimes-.

Sõnade muutmise alal märgitagu järgmised halbused ja ebasoovitavused: väikesem (parem väiksem, nagu Muuk annabki oma sõna­raamatus), i-superlatiivid kurim, soim, märim (parem kurjim, soojim, märjim). Halb ja ebaloomulik vorm on vaikitakse (parem vaigitakse), samuti julgetakse (võiks väga hästi olla juletakse, nagu tege­likus kõnekeeles räägitaksegi).

Selle liigi puhul nenditagu, et kahest paralleelselt lubatavast vormist on hakatud nagu kiuste tarvitama just halvemat. Nii tarvi­tavad Looduse ja Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastused ja nende järele ka mitmed teised järjekindlasti vorme mõelda, öelda, mõelnud, öel­nud, mõelge, öelge, kuna parem oleks just mõtelda, ütelda, mõtelnud, ütelnud, mõtelge, ütelge; ainult passiivis sobib ka mõeldud, öeldud. Samuti tarvitavad samad kirjastused ja nende järele ka teised vii­masel ajal ainult makstud, pekstud, makstakse, pekstakse, maksti, peksti, aga boikoteerivad täiesti vorme maksetud, peksetud, makse­takse, peksetakse makseti, pekseti, kuigi ka need on ametlikult täiesti lubatavad ja pealegi kindlasti paremad. Ka kallite, kaunite ei ole head, parem kalliste, kauniste, mis ka on lubatavad. Tõe­poolest tähelepandav: just halvemaid keelendeid kaldutakse meil eelistama.    Vastuoksuse vaim valitseb  praegu keele alal  Eestis!

Halvaks tuleb pidada ka teatavat tüüpi eestisõnaliste päris­nimede käänmist nagu vastavaid sõnu, näit. nimed Ahas, Kallas, Põder, Vaher, Ahi, Saag, Susi jne. – millede genitiivid on ametli­kult Ahta, Kalda, Põdra, Vahtra, Ahju, Sae, Soe – parem tingimata Ahase, Kallase, Põderi, Vaheri, Ahi, Saagi, Susi. Muidugi muutmisviis Kask – Kase, Põld – Põllu jne. võib jääda. Tahta aga seda järjekindlasti läbi viia kõigi nimede suhtes, see viib veidrustele.

Süntaksi alal esinevad halbused: ,suhtub sellesse’ (parem sel­lele), sest illatiivne rektsioon on siin halb soomepärasus; ,võrdub sellega’ (parem sellele), ,sarnleb sellega’ (parem sellele); omama (e. evima) on ametlikult lubatav ainult osaobjektiga: ,omab kutseõigust, evib täielist õigust seda teha’; – parem tarvitada täisobjekti, kui objekti eseme laad seda tingib: ,omab kutseõiguse, evib täielise õiguse seda teha’; samuti: ,see raamat sisaldab kõik tarvilised andmed’.

Halvaks loen ka järelsõna tarvitamist järele asemel ajalises tähenduses: ,mõne aasta järel (parem järele) tuli ta tagasi’. See järel on seda tarbetum, et ametlikus keeles nüüd kohasuse mõttes tarvitatakse järgi (,seaduse järgi’), nii et kahemõttelisve ei ole karta. Pealegi on ajaline järel ebarahvakeelne ja alles Veski poolt kirja­keele „sisse parandet”.

Kõige rohkem keelelisi halbusi aga leidub sõnavara alal; neid on võimatu üksikult loetella.    Eriti  rohkesti  on neid eriteaduste ja -alade terminoloogiais. Leksikaalseist halbustest märgitagu näiteina vaid järgmised.

Rõivad, rõivastuma – parem riided, riietuma. Juba kõlaliselt on rõivas inetu; kehakatte tähenduses on senine riie kindlasti parem. Tahetakse rõivast tarvitada, siis ainult riidematerjali tähenduses, aga mitte vastupidi, nagu nüüdiskeel seda tahab. Seega: ,see riie on tehtud heast rõivast’. Kehakatte (riide) tähenduses sugereerib sõna rõivad alati mingit räbaldunud riiet: ,kerjuse rõivad’. – Sõna pale tarvitatakse nüüdiskeeles nii kogu näo kui põse tähenduses; parem tarvitada seda ainult näo sünonüümina.

Halvad sõnad on sedastama (parem nentima), oim (parem tõik), otsmik (parem laup), olelema, olelus (parem olemas olema, olemas­olu), loendama (parem loetlema) tähenduses „üles lugema” (sk. aufzählen), tulenema (parem johtuma), puudama (parem niimama) tähenduses sk. „vermissen”, täheldama (parem olbama, olvata) tähen­duses sk. „beobachten”, õevane (parem oivaline), sest misjaoks tahta kõlaliselt ilusamat oivalist, mis pealegi on juba jõudnud kõigile tuttavaks harjuda, asendada inetukõlalise õevasega?   Maitsevaesus!

Halvad tuletuslikud sõnad on veel kuuletuma, kuulekas, kuuletu (paremad on harilikud sõna kuulma, sõnakuulelik, sõnakuulmatu). Kuigi mitmed kahestkoosnevad sõnad on halvad ja neid tuleb asen­dada omaette tüvisõnadega ja kuigi seega ka sõna kuulma vajaks asendamist, on ometi parem jääda selle kahestkoosneva juure kui seda asendada halvaga. Parem halb vana kui veel hal­vem uus. Küll ükskord õnnestub sõna kuulma asemele leida hea uus eriline tüvisõna. Sama maksab ka järgmiste sõnade kohta: töötlema (parem välja töötama), toimama (parem toime panema). Halvad tuletised on veel irdama (parem irrutama), raevama (parem raevustama), ka kõlblas (parem kõlbeline).

Erilise liigi halbu sõnu moodustavad need, mis on moodustet puristlikul tendentsil, see on seks, et nendega asendada halvaks pee­tavaid võõrsõnu. Tõsi küll, teatavad võõrsõnad väärivad asendamist eestipärastega või vähimalt eestikõlalistega. Need on peamiselt üld­mõisteid ja -funktsioone tähendavad sõnad nagu konstateerima, pre­tendeerima, fakt jne. Aga neidki maksab asendada ainult siis, kui seda saab teha tõesti heade sõnadega. Vastasel korral on parem jääda esialgu võõrsõnade juure. Sest parem rahvusvahe­line võõrsõna kui halb „oma” sõna. Ja halvad „omad” sõnad on kahtlemata üllitama (parem publitseerima või välja andma), osundama (parem tsiteerima), kujustama (parem redigeerima), lõppama (parem likvideerima), läkitama (parem komandeerimä), arvutema (parem kalkuleerima), talitlema (parem funktsioneerima), tüsitus (inetu sõna, parem komplikatsioon), sihind (parem tendents), värvusteris (parem pigment), mihus (veider sõna, parem kvaliteet), mihustama (parem kvalifitseerima), mõtendlik (parem abstraktne). Ka kaemus ja pärimus ei ole kõige paremad, parem vastavalt intuit­sioon ja traditsioon; küsitav on ka oodustama (parem diskonteerima) jne. jne.

Täiesti tarbetu aga on asendada neid võõrsõnu, mis juhuslikult juba on eestikõlalised, vaid siin tuleb kindlasti eelistada võõrsõnu, seda enam kui asendajad vasted on tuletuslikud. Järelikult on kind­lasti halvad sõnad erk (mis muide on keelerumalus; absoluutselt parem on närv), taskukell (parem uur), sulg (parem klamber), üllik (kahtlemata parem on publik).

Mõnikord sõna ise on hea, kuid talle on antud ebakohane tähendus. Ereda näite sellest pakub taastama, mille ebakohane tähendus on restaureerima. Ei sobi. Ainus kohane tähendus sellele sõnale on „millegi (nähtuse, põhjuse) kui algallika juure tagasi viima, sellega ühendusse viima”: ,need eri nähtused võib kõik taas­tada ühele ühisele algpõhjusele’; samuti taastuma – „tagasi minema, tagasi ulatuma mingile lähtekohale, sellest johtuma”: ,need eri näh­tused taastuvad kõik ühele ühisele algpõhjusele; mõnigi nüüdse eesti keele s taastub esialgsele h-le’. Mõiste „restaureerima” jaoks sobiks vahest, näib mulle, paremini sõna ennaldama (s. o. „ennale, endisesse olekusse viima”: ,see kirik ennaldati’).

Ka sõnale häire on antud väär tähendus, – „hädalärm, alarm” !); ta õige tähendus on „takistus, segadus” (sk. Störung). Ka sõna virge „alarmi” tähenduses on halb, samuti verb virgestama (alarmeerima). Seepärast kui ei taheta vastu võtta nende ridade kirjutaja poolt soovitet uut sõna hälitama ja selle tuletust hälitus, siis on parem tarvitada esialgu võõrsõna alarm ja alarmeerima.

Üldse kui vaadelda neid siin käsiteldud halbu sõnu, siis paistab silma üks kohutav asi – suur maitse puudus. Hämmastab nende keeleline maitse, kes need sõnad on moodustanud, loonud, tarvitatavaks soovitanud, ja ka nende keeleline ükskõiksus ja värvipimedus, kes neid pimesi, ilma ühegi kriitikata vastu võtavad ja tarvitama hakkavad. Kui nõnda edasi läheb, mis saab siis eesti keelest, sest seesuguseid halbu sõnu tuleb järjest juure! Oskussõnade komisjonid töötavad. Ja suur hulk nende poolt sanktsioneerit sõnu polegi oskussõnad, vaid üldsõnad või niisugused, mis ka üldkeele valguvad ja seda rikuvad. Millise maitselageduseni niisuguseis terminoloogiais minnakse, näitab kõige eredamini paari aasta eest ilmunud Õigusteaduse sõna­raamat.

See maitse ja parema keeletunde puudus ei ilmne mitte üksi halvus sõnus, vaid ka kõigis neis muis halvus keelendeis, mis selles peatükis esile toodi. Kõigi nende halbustega on eesti keel rikutud, infitseeritud. Endine iseseisvuseeelne keel tundub sellega võr­reldes nagu paremana ja puhtamana. Seal on küll vigu (samuti kui neist puudus pole nüüdseski), aga seal vähimalt ei ole neid pööraseid maitsetusi ja halbusi, mis nüüdses eesti keeles ärritavad.

*

Olukord on seega järgmine: keeleuuendus on juba enam kui kümne aasta eest välja lülitet, keeldud, taga kiusatud, ükski kir­jastus ei taha meeleldi enam sellega välja anda mingit raamatut. Selle eest aga õitseb ja areneb „praegune keel” – nüüdiskeel – see praegune asutuste, kirjastuste, autorite, tõlkijate ja korrektorite keel kõigi oma ti’sidega ja möödapeasetamatutega, oma õevaste ja rõivas­tega, oma ehtis- ja lihtisega, oma kasustamate ja keerukatega, oma rasvärama ja rasvatustamaga, oma ebakohase purismi, vastuoksuste, lühidustõve ja halva sõnajärjestusega. See keel tohib maksma panna oma uuendusi, koguni oma halbusi ja vigu, ja publik, kirja­nikud, õpetlased ja ajakirjanikud ruttavad neid tarvitama osalt tead­likult, osalt alateadlikult teiste eeskujul ning mõjul, ka need, kes omal ajal keeleuuendust pooldasid, ja isegi need, kes ütlevad end veel praegu olevat selle pooldajad. Kõik alistuvad komplatsentselt praegu kirjastustes valitsevale keelele. Selle omapärasused jäävad inimestele külge nagu jahutolm veskis…

*

Vead ja halbused – need on need kaks suurt puudust, mis rikuvad praegust eesti keelt ja teevad, et selles kirjutet kirjandust paiguti piinav ja ärritav on lugeda: igal leheküljel kohtad mitu keelendit, millest sooviksid, et need teisiti oleksid. Kirjanduse sisu­line nautimine kannatab selle all.

Meil räägitakse viimasel ajal küll palju rahvusest ja rahvuslu­sest ja tahetakse olla rahvuslased, kuid imelik – seejuures ei nähta ega tajuta kõige rahvuslikuma asja, eesti keele praegust suurt vilet­sust ega tehta endale selle pärast muret. Ei või olla tõsist rahvus­likku kultuuri, kui üks selle kultuuri tähtsaimaid aluseid, rahvuslik keel ei ole korras. Esimeses järjekorras tuleks eesti keel puhastada kahest ülalkäsiteldud pahest – vigadest ja halvust, ebakohaseist keelendeist. See peaks olema praeguse keelekultuuri kõige põletavamaks ja aktuaalsemaks probleemiks. Puhasolek vigadest, eba­kohasustest ja halbustest – vähimalt see peaks meil saavutetama lähimail aastakümneil eesti keele suhtes. Muud lisaväärtused, mis aitavad tõsta keele painduvust, varjundirikkust, peenust ja ilu, võivad siis tulla ka hiljem. Praegu aga oleme sellest malbest ideaalist, korralikust, vigade- ja halbustepuhtast keelest veel kaugel.

Ainult üht positiivset külge võiks näha praeguses vigade ja ebakohasuste olemasolus: see õigustab ka mitteametlike uuenduste ja muutusettepanekute tegemist. Sest kui X võib välja lasta ja üld­susele pakkuda oma keeletooteid, miks ei peaks tohtima seda teha ka Y? Ja kui vigu lastakse keeles eksisteerida, miks ei või siis tarvitada teadlikult otsustet ja paremaks peetud erinevusi ja uuendusi ?

Olgu kuidas on, igatahes kergib praegu kõige teravamana ja saatustiinemana küsimus, kas praegune olukord tegelikult tarvitatavas keeles jääb jäädavalt püsima, s. o. praeguste vigade, ebakoha­suste ja halbustega keel, või on see olukord vaid ajutine, mis edas­pidi, mõnekümne aasta pärast muutub ja paraneb. See oleneb sellest, kas meil kestab jäädavalt edasi suur ükskõiksus eesti keele vastu või ei kesta, – kas meie haritlaskond, eriti meie kirjanikud, ülikooli õppejõud, meie filoloogid jäävad kõige selle passiivseiks, kriitikata vastuvõtjaiks, mis teatavalt poolt keeleliselt pakutakse, või ei jää; – kas püsib praegune maitse ja arusaamine, mis lepib nüüdse keele­kujuga, või areneb natuke teissugune arusaamine ja maitse, mis hakkab vastu tõrkuma praegusele keelele ja nõudma teist, paremat.

Karta on, et parimaski juhtumis praegune olukord jääb veel kauaks ajaks. Peatset muutust, järsku pööret meie inimeste vaimu­laadis, maitses ja suhtumistes ei ole ette näha. Aga kui peaks sündima kõige pahem – kui praegune keel jääb jäädavalt oma puuduste ja halbustega, kui võiks olla kindel, et mingit muutuse ja paremuse võimalust enam ei ole, siis… siis on eesti rahvuskultuuriline alus nõrk, ja see ei eelda ega ennusta Eestile head tulevikus. Tahame olla ja oleme siiski optimistid. Ja selleks õigustab meid meie keele ja kultuuri ja kogu meie rahva mineviku vaatlus: on olnud kauakest­vaid halbu olukordi, kuid ometi on lõpuks ikka võitnud paremus. Küll ükskord ka praegused keelelised halbused kaovad ja kujuneb välja parim eesti keel.

Joh. Aavik

II osa Loomingust nr. 7/1936