Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

       

  

I.

Esimesed teated Karellide perekonna kohta viivad meid ligi 300 aastat tagasi, ajasse, mil kodumaa seisis Rootsi valitsuse all. 1690. a. sünnib Hageri kihelkonna Ruila mõisa kuuendikumaa „Orava” talu peremehele Jaanile poeg Jaan. Jaan Jaani poeg saab pärast Ruila mõisa kupjaks ja härrased nimetavad tema Johanniks. Ruila mõisast asub Johann värssi Haiba mõisa „Kondi” kõrtsimeheks. Siin, oma kauaaegses elukohas, surigi ta ka 1759. a. Tal oli 8 last: 5 poega ja 3 tütart. Tema esimene poeg oli Jakob Heinrich, sündinud 1720. a. Jakobilgi oli 8 last: 5 poega ja 3 tütart. Ta asus „Kondilt” naabritallu „Kondi-Jürile” elama, kus ta 1800. a. suri, 80 a. vana. Tema poeg Jakob, sünd. 1759. a., on juba noorelt Haiba mõisa härraste juurde toapoisiks läinud. Pärast saanud ta aidameheks. Haiba mõisas võtnud Jakob Jakobi poeg naise, kellegi vaes­lapse Marie, „Kõrtsi-Tõnu” tütre Ruilast, kelle olid här­rased mõisas üles kasvatanud. Haiba härrased annud Jakobile ka perekonnanime „Jakobson”.

1791. a. asus üks Haiba mõisa preilidest Tallinnasse elama. Sellele preilile antud Jakob Jakobson mõisast päristeenijaks ühes. Tallinnas oli Jakob Jakobson veel 15 a. Haiba mõisa preili päristeenijaks, kuni ta siis kas aastal 1805 või 1806 priiks lasti, kuid jäi veel kaheks aastaks oma endise omaniku juurde vabaks teenijaks edasi. Pärast oli kojameheks ja lõpuks veel piiritusekoormate revideerijaks, kui seda kaupa maalt linna veeti. Ta suri Tallinnas 1824. a., seega 65-aastasena. Tema kui ka ta naine on maetud Tallinna Kalamaja surnuaiale.

Jakobsonide perekond olnud väga usklik ja vaga. Nad astunud Püha Vaimu koguduse liikmeks ja võtnud ühtlasi ka herrnhuudi liikumisest osa. Nendel oli 10 last: 4 poega ja 6 tütart.  Nende nimed on: 1) Carl Friedrich, 2) Frederika Johanna, 3) Augusta Kaiharina, 4) Anna Chirstina, 5) Charlotte Helene, 6) Marie Helene, 7) Elisabeth Karoline, 8 ) Friedrich Hermann, 9) Philipp Jakob, 10) Ludvig Johann.

Jakobsoni perekond oli õige muusikaandeline, eriti vanem poeg Carl Friedrich. Juba noorelt oli ta koori­lauljaks, siis organistiks, Moskva ooperi esimeseks teno­riks ja viimaks Peterburi aristokraatide armsaks muusikuks. Temap see oligi, kes oma perekonnanime muutis Karelliks, mille ka teised omaks võtsid. Arvatakse, et see nimi Kaarel’i nimest on tekitatud. Nime muutmine sündis 1818. või 1819. a.

Jakobi kõige noorem poeg Ludvig Johann oli 42 a. Raplas köstriks ja tegi seal palju kultuuritööd. Ta suri 1871. a. Tal oli 4 last, kelledest veel praegu tütar Marie Friderike Halilas, Soomes, elab, kus ta ennemalt sanatoo­riumi majandusejuhatajaks oli.

Jakobi üheksas laps oli Philipp Jakob, sünd. 28. nov. 1806. a. „preili v. Ulrichi priikslastud teenija” pojana. Philipp’i sündimismaja on Vene kiriku ehitamise ajal Toom­peal maha kistud.

Philipp sai esimese koolihariduse Püha Vaimu kiriku algkoolis õpetaja Nymann’ilt, kelle „kasvandikkudest keegi ei võinud hukka minna”. 1817-1820. a. käis ta Tallinna kreiskoolis, siis 1820.-1826. a. kubermangugümnaasiumis. 1826. a. sügisel astus ta Tartu ülikooli, kus sel ajal ka Kreutzwald õppis, kellega ta kogu eluajaks heasse vahe­korda jäi.

Ülikoolis oli esiotsa raske läbi saada, kuid juba 1828. a. sai ta kroonu abiraha osaliseks. Ta astus korporatsioon „Estonia” liikmeks, kus ühes Kreutzwaldiga kvartetis laulis, tuline vehklemise pooldaja ja duelli kaitsja oli. Temast on „Estoniale” Karelli kodukord järele jäänud, mis 1830. a. jõusse astus. Ta on nõudnud, et „Estonia” peab rüütlik noorte ühendus olema, kes ka oma korporatsiooni eest mõõgaga on valmis välja astuma. Ta on ka „Estonia” korporatsiooni esimees olnud.

Peale arstiteaduse on Karelli ka veel filosoofia ja estee­tika huvitanud.

Ülikooli lõpetas ta 1832.a. Oma väitekirja: „De rheumatismo uteri” kaitsis ta 16. mail 1832. a., millega ta dr. med. aukraadi omandas.

Enne ülikoolist lahkumist saanud Karell juhuslikult üihe prouaga tuttavaks, kes teda Peterburisse kutsunud ja temale lubanud edasisaamises abiks olla. Ühe sõnumi järele olnud see vürstiproua Golitsõna, teise järele proua v. Meyendorff. Nimelt hakanud hobused proua tõlla ees maanteel lõhkuma ja üliõpilane Karell peatanud nad õnnelikult.

II.

Ja tõesti, Karellil on õnne ja ettevõtlikkust. Juba 7. juunil 1832. a, nimetati ta kindral v. Meyendorffi ette­panekul ihukaardiväerügemendi pataljoni arstiks. Karell ei ole ka mitte harilik sõjaväe-arst. Ta püüab õppida ja oma teadmisi laiendada. Ta saab professor dr. Martin Mandt’iga tuttavaks, kes oli keiser Nikolai I ihuarst. Ta käib Mandt’i loenguid kuulamas ja võidab tema usalduse.

Juba 1838. a. avaneb Karellile võimalus välismaale pääseda. Ta pidi Hollandi arsti parun Heurteloup’i põiekivindite arstimise meetoditega tutvuma, kuid ei saanud Heurteloup’i kätte, olgugi et Karell teda Pariisis ja Londonis otsis. Pärast tuli Heurteloup ise Venemaale oma mee­todit tutvustama ja Vene valitsus nimetas temale saatjaks ning abiliseks dr. Karelli. Oma kogemused ja tähele­panekud selle arstimisviisi kohta on Karell ühes Hamburgi arstiteaduslikus ajakirjas 1838. a. avaldanud.

Karell oli Venemaal esimene, kes luumurdude arstimisel tärklissideme tarvitusele võttis.

Eriti tuttavaks ja kuulsaks sai Karell oma piimravi läbi, mille kohta tal kirjutis 1866. a. ühes prantsuse kuu­kirjas ilmus. Ta kirjeldab siin 32 leheküljel enda proo­vitud piimaga arstimise meetodit ja ütleb, et ta nõnda vähemalt 200 haiget on arstinud ja häid tagajärgi saavu­tanud. Näiteks toob ta 15 haigelugu.

Piimravi lõi palju laineid ja tema kirjutis selle kohta on paljudesse keeltesse tõlgitud. Iseäranis oli sellest huvi­tatud Tüübingeni professor Niemeyer, kes täh. ravimisviisist otse vaimustatud oli. „Certe divini aliquid in laete lätet” – „midagi jumalikku on piimas varjul.” Seda vanasõna on Karell kõige sügavamini mõistnud.

Soliidsed teadmised ja arstlik osavus tegid Karelli seltskonnas väga otsitavaks arstiks ja oma kolleegide hulgas lugupeetud meheks.

Ka teenistuses edasisaamine ei jäänud tulemata. 1834.a. nimetati ta ratsakaardiväe nooremaks arstiks ja 1838. a. sai ta sellesama rügemendi staabiarstiks, kuhu ta kuni 1855. a. jäi, ühtlasi 1840. a. saadik ka kindralstaabi arsti kohuseid täites.

1849. a. oli keiser Nikolai I-le nooremat arsti reiside jaoks tarvis. Mandt soovitas keisrile selleks dr. Karelli. Viimase ilmumist Nikolai I ette kirjeldab Karelli biograaf õpetaja M. Lipp järgmiselt: „„Teie olete sakslane!” ütleb keiser dr. Karelli vastu, nägusat meest, kes laitmata oma ülesastumises, nõtke ja painduv oma liikumistes, nähtava meeleheaga vaadeldes. „Ei, majesteet, ma olen eestlane,” oli Philipp Karelli esimene sõna Nikolause vastu, „ma olen vaese eesti talupoja poeg. Aga ma olen,” tohib ta jät­kata, „saksa haridusele, mille ma enesele omandanud, palju tänu võlgu. Ka on minu perekond sakste poolt mõnda lahkust vastu võtnud.” – „Eestlane,” tähendab nüüd keiser omalt poolt, „vaese talurahva laps! Seda enam meeldite mulle. Teie jääte minu teenistusse.” See oli keisri otsus.”

Nüüd oli dr. Karell keisri saatjaks nii sise- kui ka välismaal ja seda 1849.-1855. a. Ta võitis keisri täieliku usalduse. Peagi oli ta mitmesuguste kõrgemate ordenite omanik ja mitmesuguste komiteede auliige. 1853. a. nime­tati ta „auõuemeedikuks”. 18. veebr. 1855. a. suri keiser Nikolai I. Surmaprotokollile on ühes prof. Mandt’iga ka dr. Karell alla kirjutanud.

Austus ja lugupidamine Karelli vastu oli keisrikojas üldine. Ja juba samal aastal nimetas Aleksander II Karelli enda ihuarstiks. Niisama oli Karell 1855.-1866. a. keiser Nikolai I proua, keisrinna Aleksandra Feodorovna ihu­arstiks.

Dr. Karell võitis ka Aleksander II täieliku usalduse. Keiser nimetas ta 1862. a. oma isiklikuks arstiks. Nüüd on Karell alati ta läheduses ja võtab kõigist ta reisidest nii sise- kui välismaal osa.

Kuid viimati lähenes tund, mil dr. Karell heaks arvas oma kohalt tagasi astuda. Selle kohta kirjutab ta biograaf M. Lipp järgmiselt:

„Siis on asjaolud esinenud, mis ametist lahkumise soovitavaks teinud. See on nimelt sündinud, kui tuttav vürstinna Dolgorukaja Aleksander II silmaringi astunud ja keiser temale intiimses sõpruses lähenenud. See on dr. Karellile, kes oma keisrit nii väga armastas, suureks südamevaluks saanud. Ja kui siis keiser oma tohtrile ühe iseäraliku soovi ette pani, mis selle uue pöördega ta elus ühenduses, tema kaasabi palunud, mille varal see sõprus veel oleks süve­neda võinud, pole Karell seda täita suutnud. Ta on vastu pannud südametunnistuse käsul. Ta elus on silmapilk kätte tulnud täis erutavat põnevust, nagu ei iial enne! Mis ihuarstil oma kõrgele käsuandjale ütelda olnud, selle üksikasju ei ole ta suure ilma ette kannud. Kuid mis meie sellest teada saanud, tahab meile teda samas seisu­korras näidata, milles omal ajal Naatan Taaveti ees, ristija Johannes Heroodese ees seisnud. Niisama on siin ka Philipp Karell ühe ilmariigi kroonikandja ees seisnud. Ka keeld viimase soovi täita pidi palvena ja manitsusena maksma teelt lahkuda, mille peale ta käsuandja sattunud. See on julgus, mida hariliku ilma härjapõlvlastel ei ole.

Seda on ka Aleksander II austanud. Ta pole selle peale mitte oma pahameelega vastanud. Nii palju kaalus Philipp Karelli mehemeel ja puhas hing. Kui aga siis viimati üks vene arst täitnud, milleks eesti arst keeldunud, ja esimene selle eest ihuarstide nimekirja vastu võetud, siis on elatanud aukandja ametikcormast vabakssaamist palunud, mida ta tervelt 30 aastat Vene keisrite läheduses kannud. Nüüd on palve 1879. a. täitmist leidnud kõige austavamal kombel. Kõigekõrgemalt poolt määrati dr. Karellile pension, mis seisukohane, peaaegu vürstlik.”

     

III.

Kui 1864. a. Genfis prantslase Dunaut’ eestvõttel Punane Rist asutati, milleks 16 riigi saadikud kokku olid tulnud, siis tärkas ka Venemaal mõte Punase Risti Seltsi asutada. Sellest tegevusest võttis Karell elavalt osa ja oli üks tema asutajaist liikmeist 1867. a.

Pärast asutasid Peterburi luteri usu kogudused „Evangeelilise Sõjalaatsareti”, kus Karell alati abiks oli ja isegi eestseisuses töötas. Samuti oli ta tervelt 16 aastat „Evangeeliumi Piibliseltsi” eestseisuse liige.

Karellil ei puudunud head tuttavad tähtsate teaduse­meeste hulgas. Nii on ta tihti Karl Ernst v. Baer’iga ja Alexander v. Middendorfiga kokku puutunud. Tuntud reformeeritud kiriku õpetaja Hermann Dalton, kes Peter­buris oma apologeetiliste kõnede kaudu õige tuttavaks ‘sai, oli Karelli lähedane sõber. Karell on kuulsa vene kirurgi Pirogoviga sinasõber olnud ja 50 aastat temaga sõbralikus vahekorras seisnud.

    

IV.

Peterburisse oli salgake eesti soost võrsunud mehi kogunenud, keda ka mõned saksa tõugu eestisõbralised isikud toetasid. Tuttavamad nendest olid Köler, Schiefner, Russov, dr. Johnson ja Karell. Viimase kohta kirjutab Köler Hurfile 26. nov. 1863. a.: „Siinsete rahvasõprade peaisik on vastuvaidlemata dr. Karell, keisri majesteedi ihuarst.”

Karell püüdnud „Kalevipoja” väljaandmist igapidi toetada, ja nagu ta ise ütelnud, on ta .esimene Kalevi­poja ostja olnud”.

Kaarli kiriku nõukogu Tallinnas on kiriku ehitamiseks 1870. a. Karelli abil keiserlikult perekonnalt suurema raha­lise toetuse (15 000 rubla), ilusa maja ja suure platsi vana torniga saanud. Karell on ka Peterburi Eesti Jaani kogu­duse elust elavalt osa võtnud ja tema esimene aupatroon olnud. Samuti on Karell igapidi püüdnud toetada eestlasi, kes millegi pärast Peterburisse tulid kas kohta või muud abi otsima.

Kõik kodumaa tähtsamad sündmused on Peterburi pat­riootide hulgas elavat vastukõla leidnud. Ja nende hulgas ei puudunud mitte Karell. Ta on ka eesti piduõhtuist „Palme” seltsi saalis osa võtnud.

16. mail 1882. a pühitses Karell oma 50-a. doktorijuubelit. Vara hommikul, kell 7, äratas teda Eesti Jaani kogu­duse kirikukoor, eesotsas oma õpetaja Hurfiga. Pärast tuli saksa kogudus. Päris pidu oli keskpäeval Karelli korteris. Kõiksuguste seltside ja asutuste esindajad olid kokku tulnud. Kingitusi ja õnnesoove oli palju, ka välis­maalt, telegrammide hulgas Vene keisri ja keisrinna oma, Saksa keisri telegramm, suurvürstide omad jne. Tartu ülikool oli ta oma audoktoriks valinud, Tallinna linn oma aukodanikuks. Õpetatud Eesti Seltsi nimel tervitas juubi­lari Kreutzwald ja annetas oma „Viinakatku” pidukuues. Ilusaid, südamest tulevaid sõnu üteldi palju. Ja juubilar oli seda ära teeninud, sest ta oli aumees, oli anima candida – puhas hing.

1884. a. asutas Karell stipendiumi viie tuhande rubla suuruse põhikapitaliga Tallinna Gustav Adolfi asutatud kubermangugümnaasiumi õpilaste kasuks. Põhikirja teine punkt kõlab järgmiselt:

„Abirahad peavad kasuks tulema 1) kõige pealt eesti poistele või noortele meestele Hageri või Rapla kihelkon­nast Eestimaal, kes vara poolest kehvad on ja Tallinna saksa kubermangugümnaasiumis õpivad.

2) Kui seesuguseid ei peaks olema, siis sellesama güm­naasiumi õpilastele eesti soost, kes ühesugustes oludes on ja Tallinna linnast pärit.

3) Sel juhtumusel, mis küll täiesti uskumata, et ka seesuguseid mitte ei peaks olema, teistele sellesama güm­naasiumi kehvadele õpilastele.”

Karell suri 18. aug. 1886. a. mao vähktõppe ja maeti 22. aug. Sergiuse kloostri surnuaiale, mis on üks ilusamaist Peterburi surnuaedadest. Matusel viibisid ka keisri perekonna liikmed ja keisrinna laskis elavatest, õrna­dest lilledest pärja tema hauale panna. 12. aprillil 1900. a. suri ta proua ja maeti oma mehe kõrvale. Kõik Karelli järelejäänud asjad, paberid, raamatud jne. on laiali valgunud. Nendest ei ole midagi teada. See on kurb ja sellest on ütlemata kahju.

Prof. Mandt’i järele oli Karell väikese kasvu ja kahvatu näoga. Oma olekus olnud ta tagasihoidlik, peaaegu alandlik.

Prof. Berendts kirjutab temast: „Karell oli väga ilus kuju oma hõbevalge juukse, vurrude ja põskhabemega. Ta oli imestust äratavalt vana keiser Vilhelm I sarnane. Peterburis räägiti, et kui ta kord oli Ems’i ravile reisinud, siis oli sealne publik ärevas olekus. Arvati, nagu oleks keiser Vilhelm incognito tulnud ja jalutavat eraisikuna Emsis ümber.”

Dr. E. Jannsen kirjeldab teda järgmiselt: „Dr. Karell oli parajasti 75 aastat vanaks saanud. Kehaehitus veel kaunis hea, niipalju kui pikk rüü selle kohta lubas otsus­tada, kasv vähe alla keskmist, sirge, kõnnak kaunis nobe ja kõbus. Üldine mulje tragi, ei annud vanaduse kõrgusest mingit tunnistust. Habet ei olnud. Ja kuidas ma pean silmi ja palet kirjeldama? Ei olnud ma siiamaale lahke­maid silmi peale ema ja isa silmade näha saanud; näo­jume priske. Dr. Karelli pale näis elumuredest ja tormidest puutumata jäänud olevat; vanadusekortsusid ei olnud tas pea sugugi.”

     

V.

Karell oli abielus oma varasurnud sõbra Nestler’i lesega, sündinud Marie Lebeau’ga, kelle isa oli prantslane, ema venelane. Nendel oli seitse last. Kaks esimest poega surid vara, kolmas, tütar, jäi vaimuhaigeks ja suri haige­majas. Järgmised lapsed olid:  Nikolai, Olga, Aleksander ja Jakob. Nikolai lõpetanud õigusteadlasena Tartu üli­kooli, kuid ei ole elus edasi jõudnud ja surnud 1908. a. Odessas üksi ja mahajäetuna. Tütar Olga suri noorena. Aleksander ja Jakob õppisid ohvitseriks, kuid astusid sellest seisusest värssi välja. Jakob abiellunud, kuid surnud juba värssi lasteta. Aleksander kosinud omale lihttüdruku Varvara abikaasaks. Nendel olnud kaks tütart, kelledest on tütar Lydia 1909. a. leitnant Vilhelm v. Gmelin’iga abi­ellunud. Aleksander jäänud leseks ja elab veel praegu õige viletsaid päevi Kopenhageni läheduses Helsingöris.

  

VI.

Karelli õde Frederika Johanna oli Kullamaa köstri Johann Bernhard Hirsch’i abikaasa. Nendel oli 9 last; seitsmes nendest oli poeg Gustav, pärastine Aleksander III ja Nikolai II ihuarst.

Karelli teine õde Augusta Katharina naitus Johann Gustav Ferchmin’iga. Nendel oli 6 last; neljas oli poeg Aug. Julius, kes arstiks õppis ja pärast õuemeedikuks sai.

Karelli neljas õde Charlotte Helene sai Siim Enghoffile mehele. Siim Enghoff oli mõisavalitseja ja suri varakult, järele jättes kaks last: Friedrich’i ja Marie. Friedrich õppis arstiks ja astus sõjaväkke teenima, kus ta tõusis teenistuseastmeti tõsiseks salanõunikuks. Marie kasvas dr. Karelli perekonnas üles ja sai ihuarst dr. Hirsch’i abikaasaks.

    

VII.

Karell olnud väga keiser Vilhelm I sarnane. Sellest on huvitav vahejuhtumus teada, mille ajalehed tervesse ilma laiali on kannud. Keiser Vilhelm I jalutanud vara­kevadel 1871. a. Wiesbadenis. Seal on keegi naisterahvas teda uulitsal peatanud: „Ma tänan Teid, tohtrihärra,” ütleb üks naisterahvas, kõvasti vana härra kätt surudes, „ma tänan Teid ravitsemise eest, mida Teie mu tütrele soovitasite. See on talle hea olnud. Ta on nüüd täiesti terve.” – „Mul pole õnn tohter olla, ma olen paljalt Saksamaa keiser! Aga sest pole viga; kelleks Teie mind siis õieti peate?” küsib keiser, kui naisterahvas suures kohmetuses maha vaadanud. Ja kui ta kuulnud, et teda Vene keisri ihuarstiks Karelliks peetud, lisab ta lahkesti juurde: „Ma olen selle üle rõõmus, kui ma ühte nägu näin olevat ausa mehega, keda ka mina tunnen ja austan.”

Karelli kohta on rahva hulgas Eestis palju anekdoote olemas, mis teda ülistavad ja ta võimet suurena näitavad. Nii kirjutab hr. A. Sitronlich rahva juttude järele Hagerist 1926. a. 7. veebr. Eesti Kirjanduse Seltsile järgmist: „Kord jäänud jälle see eespool nimetatud suurvürstinna koguni raskesti haigeks, nii et terve ihuarstide komisjon teda parandamatuks tunnistanud, ja haige olnud kui poolsur­nud maas. Seal tulnud keisril korraga meelde, et tema polgus on üks arst ka tark mees, ja saatnud kohe käsu Karelli järele, tulla suurvürstinnat ravitsema. Karell oli dr. Kreutzwaldi õpilane ja oli selleaegse moodu järele õppinud ka kupulaskmistega arstima. Nii hakanud ta ka suurvürstinnale kuppusid ümberringi panema ja see oli ka väga heade tagajärgedega õnnestunud, nii et suurvürstinna ka täiesti terveks oli saanud. Siis tõstetud ta sellega ka keisri ihuarstiks. Suurvürstinna omalt poolt pannud talle ette ja käskinud selle hea ravitsemise eest oma käest midagi paluda. Et Karell ikka Jumala armastaja inimene oli, siis palunud ta, et keiserlik kõrgus Tallinna ühe eesti kiriku laseks ehitada. Siis lasknud ka suurvürstinna omal kulul Tallinna Kaarli kiriku ehitada. Ka praegune Kaarli kiriku krunt oma anlaagidega ja Harju värava kivitreppidega on kõik keiserlik kingitud maa. Ja kui suurt vene peakiri­kut Toompeale ehitati, siis taheti küll Kaarli kiriku päralt olevaid kruntisid ära võtta, aga Kaarli kirikul olid doku­mendid keisri allkirjaga ette näidata ja sellega jäid ikka Kaarli kirikule ta endised õigustatud maad alles.”

Edasi kirjutab hr. Karl Jürgenson Tallinnast Karelli kohta nõnda (26. VII. 1926): „Ustavast suust kuulsin 1874. aastal, et dr. Karell oma venna, Rapla köstri juubelil järgmise anekdoodi enesest jutustanud: „Koolipoisikese põlves oli mul vähe taskuraha, aga saia armastasin süüa. Ükskord õnnestus mul saiakangi nurga poes saia võtta ja raha paar kopikat maksmata jätta. See vargus ei läinud mu meelest. Mitmekümne aasta pärast Tallinnas olles läksin tuntud koha peale, mis muutumatult alal, aga müüja mui­dugi teine. Võtsin saia, panin kuldtukati leti peale ja läksin.   Maksin kohale oma võla ausasti ära.”

Kõige ilusam ja tähtsam sel korral oli veel see asja­olu. Köstri juubelipidule olid ka Rapla kihelkonna mõisa­omanikud tulnud ja neile oli eriti söömalaud kaetud. Dr. Karell oma toredas aumärkidega mundris oli eestlaste (talu­rahva) lauas, teenis neid ja ajas lõbusat juttu iseäranis oma reisidest ja reisijuhtumustest.”

Juba noore arstina õppinud Karell üht eesti soldatit Nigolas Tischler’it. tundma ja võtnud ta enesele teen­riks. Nigolas jäänud peaaegu kogu eluajaks Karellile ustavaks teenijaks.

Karellil oli oma perekonnavapp, mis keisri poolt 4. dets. 1864. a. kinnitatud. Selle ehtena on ka eesti hõbeprees vastuvõtmist leidnud.

Karell oli osav, selge peaga ja õiglase südamega ini­mene. Kõik ta sõbrad ja tuttavad kiidavad ta ausameelsust ja headust. Ta tööjõud ja usinus olnud suur. Suure andumusega võtnud ta seltskondlikust tööst osa, suure armastusega rippunud ta oma kodumaa küljes. Ta eestimeelsus on väljaspool kahtlust, olgugi olude sunnil vahel varjatud ja tagasihoidlik. Tema tööd ja osavõtmist eesti asjust Peterburi patriootide hulgas valgustavad Köleri kir­jad Hurtile ja Schiefneri kirjad Kreutzwaldile.

Nii kirjutas Kreutzwald Schiefnerile 15. mail 1859. a.: „Ka minule on see südamlikku rõõmu valmistanud, et Õpet. E. Selts minu ettepanekut tähele pannes dr. Karelli oma auliikmeks on valinud. Tema on praegusel ajal vahest ainus nii kõrgel kohal seisev eestlane, kes oma rahva vastu armastava südame alal on hoidnud, kuna muidu pea kõik teised, niipea kui nad saksa kuue selga panevad, endid rahvast lahti ütlevad. Jumal hoidku teda selle meelsuse juures!”

Liigutav on ka Haiba 80-aastase vanamehe Jüri Ruben’i jutustus Hageri kirikuõpetajale 1909. a.: „Kui ma alles 20-aastane noormees olin ja põllu peal „Kondi” kõrtsi ligidal kündsin, tuli maanteed mööda sõites minu ligidale uhke neljahobusetõld ja pidas just minu kohal kinni. Tõllast astus välja vene kindral ja küsis: „Kas on siin „Kondi-Jüri” koht?” – „Seda kohta pole enam,” vastasin mina”, „üksi ahervars on järele jäänud.” Ma viisin nüüd väemundris võõra ahervarre juurde, mis paarsada sammu eemal oli. Võõras andis mulle hõberubla, võttis mütsi peast ja palvetas . .. „See on minu vanemate sünnipaik,” ütles ta viimaks suures liigutuses. Küll see võis suur kroonu mees olla, sest ka kõik teised härrad võtsid mütsid peast.”

Ainult üks lahkheli on Karelli kohta tänini teatavaks saanud. See tuleb ta endiselt õpetajalt Peterburis – pro­fessor Mandt’ilt, kes oma mälestustes Karell’ile tänamatust oma endiste aitajate vastu ette heidab. Kuid Mandt ei näi  mitte täiesti õiglaselt talitavat.    Vähemalt kirjutab keegi arst Karelli surma puhul: „Ja ta (Karell) seisis nende kurjade kogemuste peale vaatamata, mida ta dr. Mandt’i intriigide pärast läbi pidi tegema, kui nooruslik vanamees meie ees.”

Erilist tähtsust omab Karell oma piimraviga. See arstimisviis on kõige ilma arstide omandiks saanud ja seisab praegu sama kindlasti nendel alustel, mille peale Karell ta 60 a. eest rajas. Kui arst on Karell suurem kõigist eesti arstidest. Ta ligi pääsevad ainult Fählmann ja võib-olla ka Peeter Hellat. Ta nimi hiilgab jäädavalt arstiteaduse parimate nimede hulgas.

  

Dr. Med. A. Lüüs.

Eesti Kirjandusest nr. 11/1926