Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Mingi nägematu pööre sünnib prantsuse romaani alal: armastus on seal kaotamas oma ainuõigust, mis tal oli keskajast saadik. Mon­therlant aina põlgab teda, Saint-Exupéry jätab ta tagaplaanile, Berna­nos ja Peisson ei tunne teda ning kolm viimast Goncourt’i laureaati – Malraux, Vercel ja Peyré – on mehed, kes oma peateostest naise on peagu hüljanud.

Naise ja armastuse asemele on nad seadnud uued saatuslikud näh­tused: spordi Montherlant’il, lennuasjanduse Exupéryl, mere Peisson’il, revolutsiooni Malraux’l, sõja Vercelil ja Peyrél. Ühe sõnaga: heroismi.

Tahaksin katsuda siinkohal kindlaks teha, kuidas nad endile seda uut jumalat ette kujutavad, ja otsida ta juuri prantsuse kirjanduses ja traditsioonis. Piirdume seejuures nelja autoriga: Montherlant, Ver­cel, Peyré ja Malraux.

Montherlant. Kangelasmeel avaldub tema juures kõigepealt –   kisub ütlema peamiselt – kõige selle täielikus, agressiivses põlga­mises, mis pole kangelaslik. See vihatagavara ideaali vastu, mis on vastupidine tema omale, on nii tugev olnud, et on talle tõuget annud kaheks tüsedaks romaaniks: Poissmehed ja Noored tütarlapsed.

Mis pole siis kangelaslik? Terve rida mittesarnaseid nähtusi mahub selle eitava kogunimetuse alla. Kõigepealt – oma tundmuste ja tun­nete minnalaskmine (lõbutseja ja armunud naised Noortest tütarlas­test); siis – mõtlemine valmisideede varal; oma madalate tunnete toitmine (kasumeel, armukadedus); teistele enese moondunud kuju näitamine (silmakirjalisus). Viha madalate tunnete, eelarvamuste ja silmakirjalisuse vastu teevad kirjanikust ägeda arvustaja kodanlisele vaimule, milles tema silmis paistavad koos olevat need kolm pattu; siin läheneb ta Flaubert’ile ja puht „artistlikule” traditsioonile. Romaan Poissmehed pakub ses suhtes julma, kuid läbitungivat analüüsi.

Kõige selle kõrval võib Montherlant’i kangelasmeele käsi­tus tunduda pisut kõhnana: kangelasmeeleks peab ta, vähemalt oma esimestes teostes, sporti. Kuid olgem ettevaatlikud: sporti küll, kuid mitte kui seesugust, vaid ikkagi sedavõrd, kuipalju ta üksikinimese välja kisub massi mittekangelaslikust elust, niipalju, kui ta kaasa toob mängureeglite austamise ja loobumise üldiste lõbude avatlusest. Sport askeetliku distsipliinina võib avada kõrgema maailma väravad.

Ent asketism – mis puhul? Siin kohtame esmakordselt ideega, mis meid pärastki saadab: kangelasmeelel pole muud eesmärki kui ta ise, ta on seisund, millest talle endale jätkub.

V e r c e l. Kapten Conan, Goncourt’i auhinnaga 1934 kroonitud, on lugu mehest, keda sõda viib eneseteostusele, kes enam ei suuda sovelduda rahuga ning kes neisse järeldustesse sureb.

Põhiidee on sarnane Montherlant’i omaga: kangelasmeel on sei­sund, mis evib omaväärtuse. Ei rahvusidee ega patriotism tekita Conan’is sõjas ilmutuvat kangelasmeelt. See on seisund omaette, vaba aktiivsus, mille põhjused on sisemised ja mis saab rahuldust iseene­sest.

Kuid – ja Montherlant laseb seda vaid aimata – kangelasmeele sügavaimad juured on inimese enese loomus; see on osalt närvide või atavismi küsimus; argus pole mingi roim, vaid ainult konstitutsiooni vorm; on olemas kangelaste tõug.

Kangelane on elule sobimatu; kasulik ja ülistatud mõningais anormaalseis olukordades nagu sõjas, takistab ta rahu, skandaliseerib äri­päeva elu; ta pole loodud meie ilma jaoks.

Peyré. Sai Goncourt’i auhinna 1935. a. oma härjavõitlusromaani Vere ja valguste eest; oli juba kuulus oma Sahara romaanidega, mis meid siinkohal eriti huvitavad ning mille raamiks on kaameliratsasalkade eurooplastest juhtide elu.

Heroism – ning see on Montherlant’i mõtete edasiareng – on olemuslikult võit iseenese üle. Loobuda seltskonnaelust, – mitte et karastust otsida loodusest, nagu anglosaksi romaanides, vaid et selle loobumisega ise sisemiselt tõusta; valitseda oma keha üle, alistada see väsitustele, kannatustele, lasta tal üle astuda inimmasinlikkuse piiridest; alistuda reegleile, mida nõuab ülesanne – kangelus on nii siis üksainus vältav loomu ja looduse ületamine. Sahara võrdub kloostrile.

Kuid – ja siin tuleme tagasi Verceli juurde – see võit pole kõi­gile kättesaadav; on vaja loomu dispositsiooni; on väljavalituid ja teisi, ühtedele see on nagu armust antud, teistele mitte … Ainult tahtmine ei ütle siin midagi. Leitnant Marçay viib oma valge eskad­roni 1200 kilomeetri kaugusse, Kermeur aga sureb hoolimata oma ener­giast, sest ta pole kangelaste tõugu.

Ja ikka samaks saatemotiiviks – enese vallutamine, mil pole ühtki sihti peale enese. Mõte isamaast või tsiviliseerimise ülesandest ei õhuta hetkekski Peyré sõdurpühakuid. Oma surmaretkil ei otsi nad isegi rõõmu kordaminekust: „kõrve nõuded ja ta rõõmude karmid mõõdud” – need on „eskadroni” viimsed sõnad. Kangelasel on ainult üks siht – oma kangelasmeel teha täiuslikumaks. Pole egoistlikumat pühaklust kui seesinane.

Malraux. Sai 1933 Goncourt’i auhinna oma Šanhai revolut­sionääride elu kujutava romaani Elujärg (Condition humaine) eest. See on uusimas kirjanduses kangelasmeele kõige kaugemale läinud analüüs.

Kõigepealt kangelasmeel on kõrgem kui igasugune aktiivsuse laad.   Ei targa mõistus (Gisors) ega arsti ohvrimeel (May) ega võim (mida sümboliseerib ärimees Ferrai) ei anna ülimat hüvangut. Kõi­gest aru saada, kõike armastada, kõike evida – see on väär õnn, see loob ainult õnnetuid. Õige on ainuüksi kangelus.

Kolm meest kehastavad seda kangelasmeelt: terrorist Tchen, kel­lele kangelus tähendab vägivalda ja eitust, ta sureb atentaadis rahvus­laste juhi vastu, kus teda endavisatud pomm lõhki kisub; organisaator Kyo, kellele kangelus tähendab tahtejõudu, enesevalitsemist – van­gina, piinaähvardustes tapab ta enese stoikute printsiibi järele, sest surmale ei tohi passiivselt alistuda, vaid see tuleb ise täide viia; apostlilik Katov, kes on vangi läinud, et koos viibida oma seltsimees­tega, ja kellele heroism on eneseohverduseks: ta on mõistetud tule­surma, ja kuigi ta võiks piinamistest pääseda enesetapmise teel, annab ta oma mürgi siiski kahele seltsimehele ja läheb ise üksi piinasurma. „Seda jätkus täpselt ainult kahele”, ütleb ta neile, kes teda ära viivad. Ja Malraux lisab: „Ta oli loobunud kõigest, välja arvatud ütlus, et tal jätkub mürki ainult kahele.”

Kogu kangelasmeele analüüs ja hinnang on koos ses kolmes süm­bolis: kangelasmeel on vägivald; kangelasmeel on tegu; kangelas­meel on eneseohverdus. Need kolm on iga heroismi koostavad elemen­did. Kuid nende väärtus on lõpmata erinev. Primitiivne ja füüsi­line kangeluse vorm – vägivald – tuleb ületada tahtega, mis on suu­natud läbimõeldud teo poole; kõrgeim tipp aga on eneseohverdus, eneseohverdus mitte mingi sihi eest, olgu selleks inimene või idee. Kõik kolm tegelast on väljas ühise asja eest, kuid mitte sellele oma ülesandele ei ohverda nad oma elu, nagu seda ei tee ka Peyré või Verceli kangelased. Veel vähem ohverdab Katov oma julma agoonia kannatused kahele seltsimehele. Eneseohverduse väärtus peitub teos eneses ega sõltu objektist. Olles kaugel altruismist, on eneseohverdus isiksuse ülim eksaltatsioon loobumuse läbi: kui inimene on üle saa­nud oma tundeist ja oma kehast, jääb tal veel üle üks abinõu end tõsta kättesaamatusse kõrgusse: ületada elu. Eneseohverdus on viimne pingutus tõusta kõrgemale igasuguseist piiridest.

Kui kirjanduslikud miljööd ja temperamendid erinevad, siis ei erine sugugi vähem kõige nelja romaanikirjaniku kangeluse käsitus. Katsume siiski ühendada nende eri jooni:

a) Kangelus pole vägivald ega vaba puhang; see pole dionüüslik joovastus Nietzsche kangeluse mõttes. Kangelus on rõõmlemise pii­ramine tahte, askeesi läbi.

b) Kõik pole võimelised selleks loobumuseks; see sõltub loomust, looduseheldusest, valikust. Kangelane nagu pühakki on argipäeva­eluga sobimatu.

c) Kangeluse õigustus on tas endas. Ta objekt pole tähtis. Mil­line mõte on sel õigustusel? Tõsta isiksus kõrgemale iseenesest. See on siis üks isiksusekultuse kujudest.

Võib ainult üllatuda sarnasusest heroismi sellise käsituse ja müs­tiliste usundite mõtete vahel. Ka seal on tegemist looduseheldusega, loobumusega enesest tahte abil, mis ületab kired ja keha; ka pühadus on lõplikult iseväärtus, mingi müstiline ühendus kõrgema inimsusega. Lähtudes kangeluse analüüsist jõuab moodne romaanikirjanik välja – kangelususuni.

See kangeluse kujutus tänapäeva kirjanduses paistab kokku põr­kavat üldise kujutlusega, mis eriti välismail on olemas prantsuse ro­maanist ja prantslase iseloomust. Ons siin siis tegemist mingi reaktsiooninähtusega ?

On tõsi, et prantsuse maitsele ei meeldi kõik see, millel on juu­res moraalse jutlustuse või ülesehituskirjanduse maik. Ent just kan­geluse kujutus, pealegi kui see liitub oma objektiga, võetagu selleks usk, isamaa või poliitiline ideaal, võib kergesti omandada sellelaadi­lise lisamaigu. Ja see on kahtlemata üks põhjuseid, miks Prantsus­maal põlastatakse näit. sõjaromaane.

Kuid kangelusel, mida oleme eespool määritlenud, pole hädaohtu langeda sesse „ülesehitavasse” liiki, kasvõi juba oma põlguse tõttu igasuguse eesmärgi vastu. On olemas teine, puhtpsühholoogiline põhjus, mis seletab kangelusekujutuse vähesuse, õieti näiliku vähesuse meie kirjanduses.

Prantsuse romaan on olemuslikult psühholoogiline, kirurgiline, see on katse avalikkusse tuua kõik inimese tegevuse vedrud. Ent kaua arvati, et seesuguse operatsiooni õnnestumiseks on vaja aine asetada mingisse vähima vastupanu asendisse, niiütelda teda kuidagi psühholoogiliselt lõdvendada. Inimhinge vastupanujõuks välisilma vastu on tahe. Kirjanduses ongi siis eelistatud selliseid hingeseisun­deid, kus ei avaldu tahe. On kujutatud tahtejõuetust, on maalitud kiresööste (siit see määratu osa, mida on prantsuse romaanis mängi­nud armastus, – mitte siis seepärast, et seda eriti on austatud, vaid et see on esmajärguline hingeline anesteesikum), on kangelast põlastatud. Mõeldagu ainult hetkeks prantsuse kirjanduse kuulsaimaile tüüpidele: Racine’i tegelastele, Manon Lescaut’le, Adolphe’ile, Madame Bovaryle, Prousti või Mauriaci kujudele: prantsuse romaan esi­tab peamiselt tahtenõrgenemise nähtuste kliinilisi kirjeldusi.

Kahtlemata tänapäeva kirjanik astub sellele liialdusele vastu. Nii­suguste hingeseisundite eelistamine, kus inimesel puudub tahe, teeb meid ükskõikseks terve rea hingeliste nähtuste vastu. Nüüd on siis hakatud uurima just neid heroismi-avaldusi, mida teatud hingevaatluse tehnika on unarusse jätnud.

Kuid seegi reaktsioon mahub ilusasti prantsuse traditsiooni, mida ei tohiks unustada.

See traditsioon on sama pidev kui iga teine. Juba keskaja chanson de geste ja rüütellikud armastuslaulud annavad aimu selle tagamõttetu kangeluse olemasolust. Ta võtab kuju Montaigne’i stoit­sismis, avardub Comeille käsituses kohustusest (sõna on traditsio­naalne, kuid väär), mille nimel võideldakse kire vastu. Ta on Pascali kõrge mõttelennu aluseks. Ta hingestab kogu Stendhali. Ta annab värvuse Vigny ja Leconte de Lisle’i pessimismile. Barresi egotismi kaudu ulatub ta meieni. Ta on sama püsiv prantsuse kirjanduses kui racine’lik traditsioongi. Traditsioon, mis on õieti Descartes’i oma: inimene, see vaimu ja mateeria segu, peab maksma panema vaimu; tahe on vaim, mis on rakendatud mateeria võitmisele; kangelus = sel­gus = pühadus. Nagu Platonil armastus, nii on siin kangelus müsti­lise ühtimise ekvivalendiks.

Kangeluse motiivide sissetung tänapäeva romaani ei murra min­git traditsiooni, ta ainult märgib ära ühe suure traditsiooni vaheldu­mist prantsuse kirjanduse teise traditsiooniga.

Veel sügavamini kui kirjanduses asuvad ta juured kommete tra­ditsioonis.

See, mida võiks kutsuda prantsuse moraali folkloriks, eetikaks, nagu see avaldub pärimustes, vanasõnades, rahvalikes tüüpides, sisal­dab tugevasti just pingutuse ja loobumuse ülistust. „Mahe Prant­susmaa”, „rõõmus Prantsusmaa” on maa, kus sõna „kergus” on õieti etteheiteks, „artistlik” ja „sentimentaalne” solveks. See on maa, kus kool ja kasarm olid alles hiljuti teadlikult karmid ja ebamugavad, „sest noored inimesed ei tohi omandada halbu elukombeid”. See on maa, kus kokkuhoid pole rahaküsimus, vaid kõlblusdistsipliin, kus väikekodanlane kõneleb „enese ilmajätmisest” nagu askeet „liha sure­tamisest”. See on maa, kus selle asemel, et näidata oma südame tõusu, mille valitseja ühtlasi tahetakse olla, lastakse ikka veel terve maailma poolt endale näkku kinnitada tuuletallamise ja frivoolsuse vale nina…

Oleme lõpul. Nägime, et uus tegur – kangelus – on eluõigust nõudmas senise armastuse asemel prantsuse kirjanduses. See kange­lus ei paistnud meile mitte mingi vaba puhanguna, vaid askeesina, mis viib inimese täiuslikkuse piirini, millest kaugemat elu enam ei suuda pakkuda. Nägime veel, et see kangeluse käsitus, mis näis kokku põr­kavat mõnede liigkiirete prantsluse hinnangutega, liitub niihästi kartesiaanliku traditsiooniga kui ka Prantsusmaa enese sügavaima põhjaga.

Kas see kangeluse puhkemine tähistab mingit püsivamat mur­rangut? Või on ta ainult hetkepalavik? Kas teosed, mida ta on ins­pireerinud, jäävad seisma? Jätan sellelaadilised küsimused lahtiseks. Üks vähemalt on väljaspool kahtlust: kui romaanikirjandus on peamiselt väljatungimine – kas ette – unistusse või tahapoole – mäles­tusse, siis millise uue ja suurepärase matkatee pakuvad meile need teosed, mida eespool vaatlesime! See väljatungimine ei seisa põgenemises reaalsusest, vaid ta mõtestamises, mitte elu nautimises, vaid, tarvitades Malraux imetlemisväärset väljendust, niisuguses elus, mis meid õpetab „surema nii kõrgelt kui see üldse võimalik”.

Jean Cathala

Loomingust nr. 9/1936