Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

1.

Tänapäeval hoolitakse liiga vähe inimese isiksuse tuumast. Endi­ses kultuuris oli otsustandev, kas inimene oli usklik või mitte – see määras tema väärtust või ebaväärtust inimesena. Selline väärtustamis­viis jäi aga teadmatult kadunuks Maailmasõja keerises. Ja miski ei ole seda asendanud. Nüüd otsustatakse inimese üle kaudselt: koha, selle tulukuse ja kindluse, kinnistusjaoskonna sissekannete, soovitusaheliku, „kuuluvuse” ja teiste perifeersete andmete järgi.

Niisugused on moodsa moraali kehtivad otsused: Kreuger ei olnud kelm, sir Basil Zacharoff ei olnud mõrtsukas! Põhimõttel: suur ja õnnestunud roim pole roim ja korda läinud pettus on õigus. Tähtis on ainult edu, ükskõik, milliste vahenditega või knihvidega see saavu­tatakse. Südametunnistus ei loe, kuna see halvavat tegu. Selline „moraal” on saanud niivõrd järjekindlaks, et see selgapidi kasvab kokku otse moraali vastandiga: saadanalegi omistatakse nüüd oreool ja ülistatakse kurjuse toredust. Piisab väikese kruvikese pööramisest, et teha kuraditest jumalaid ja paljude ainsamaks usuks ongi satanism. Maailm leitakse allright olevat, kui aga lõkkab tahet – kurjematki – välispidise elu koldes.

Vanasti hinnati inimest selle järgi, kas ta uskus jumalat. Tänapäe­val hinnatakse inimest tema hävitusvõimu järgi.

Aga see peab jälle saama teiseks. Inimese tõeline seesmine väärtus, too hingeline inimeses, mida omal ajal teatud määrani ikkagi tagas hingeseik ,,usklikkus”, tuleb taas ausse tõsta, muutunud olude kohasel kujul. (Nüüdisaja teadus annab kätte mõnegi vahendi inimese usaldusväärsuse ja ehtsuse äratundmiseks ja võib-olla saame peagi määrata inimese väärtust süvapsühholoogia uute meetodite abil.)

On vaja, et inimene saaks jälle – ütelgem sümboolselt – uskli­kuks, ka siis, kui ta on ning jääb sealjuures ateistiks. Kiuste barbaar­sele ajavaimule, mis püüab lahtiväärtustada inimindiviidi, on vaja jälle kuulutada inimese pühadust, on vaja jutlustada headust ja vaimu, on tarvis äratada arastatud inimkonnas julgust ennastohverdavalt „uskuda” ja fanaatiliselt tahta arengut vaimse ja hea poole, mis võib hääbuda ülemaailmses katastroofis, kui inimene „ei usu”.

Aga kuidas saab inimeses esile manada seda usklikult pillavat tahet inimväärseks eneseteostuseks?

Mitte nagu muiste jumala nimel. Olgem kõik teadlikud, et see mõte – „jumal” – tänapäeval ei ole enam igapäevaseks konkreet­seks tarbejõuks, ei ole enam vältimatuks vajaduseks inim­elu asjakäigus. Tänapäevane maailm saab läbi ilma jumala nimeta. Veel enamgi: tänapäeval „jumal” näib olevat eluvõõras ning aegaraiskav mõiste. Nii tuleb otsida uut alust hinge igapäevases tarbes. Tuleb uuesti tagasi minna inimhinge nälja ja jänu juurde (alati inimhinged janunevad ja nälgivad) ja siit uuesti lähtuda. Milline mõiste, pildis, nimi, milline lahendus rahuldaks tänapäeval?

On kui ripuks see uus „sõna” pea kohal, iga hetk valmis langema küpse viljana. Sest nii kui kõik hinged põhiliselt armastavad suurt, üllast, õilsat, valgustavat, vaimustavat, kaasakiskuvalt-ilusat, nii peaks olema võimalik – otsekui uue kristluse lapsekäega – inimhingede suurest vajadusest kõike seda äratada. Otsigem kõik seda uut Sõna, uut logost, salapärast põlevat tänapäevast lunastust.

Ja vahepeal vankumatult hoidkem kinni kõik – ateistid eriti – sellest, et on vaja iga hingetõmbega taotella paremat. Või nagu vanasti öeldi: jumalat.

2.

Vana juudi usk ja selle järglased panid erilist rõhku jumala sea­duste kodifitseerimisele ning tõlgendamisele. Kuid see on ekslik: jumalat tohib sama vähe tõsta seaduseks kui seadusest teha jumalat. See tähendaks diskrediteerida õige, hea ja ilusa olemust. Sest tõeli­selt jumalik jumalas ongi: et ta meid millekski ei sunni. Mooses tun­dis oma aja metsikut hinge, kui ta õpetas, mida tohib ja mida mitte Aga meie teame juba: sa ei tarvitse käske täita, kui sa ei taha … Su isiklikud asjad, su käitumine ei huvita jumalat, kes ju pole mõni rebas­vanem.

Moosese käsud on alles inimkonna lapseea tunnusteks: need loodi, tundes kiskjaid ringi hulkuvat! Aga tõeliselt jumalik on: et „sa ei pea mitte” upuks uues „mina tahan”. Ainult tahtjale-igatsejale on olemas hea, tõeline, ilus, on olemas jumal.   Jumala juurde ei saa füürerdada.

Tuim jumalakartus, tömp „sa ei pea” pole jumalast, vaid ainult orjalik kavalus (mis hiljem võib teisenduda jäigaks „õuekondluseks”), seega must patt, vaimutu meelevald, asja olemuse mittemõistmine.

Sest jumal on ainult vabaduses.   Ning ta ei kõnele orjadega.

3.

Esoteeriline tõde.

Objektiivsete teaduste ja ratsionalismi võidukäigu ajastul kõlab uskumatuna, et nüüdisajagi kõrgemad tõed on ikka veel esoteerilised, salajased, ainult pühendatuile kättesaadavad. Kuid ometi on nõnda. Vist see kuulub kõrgema tõe olemusse, et seda ei saa öelda. Savanarola – hoolimata oma äärmiselt ekspansiivsest, ütlemisele, teadustamisele, jutlemisele ja jutlustamisele kihutavast iseloomust – hoidis püha saladusena ühe augustiinimunga sõna, mis oli temas esile kutsu­nud elustiili otsustava pöörde! Seda vapustavat sõna ta ei avaldanud kunagi, hoolimata lähimategi sõprade pealekäimistest. Ja Rasputin, kes ei olnud ju ainult „püha kurat”, keisrit lollitav mats, vaid ka tegevteos samaväärne vastasmängija maailmariigi kogenenud võimumeeste, pan­kurite, politseiülemate, välissaadikute ja nuhkide võitlusväljal, see isetõusnud „talupoegkantsler” pidas pühaks hlõstide usulahu asutaja Daniila Filippovic’i õpetust: „Pidage oma usu seadused saladuses, ärge usaldage neid ei isale ega emale ja vaikige ka piitsa all või tule­proovil”.

Viimset ei saa öelda, viimset saab ainult olla. Ja vist ei aitakski ütlemine. Sest – hoopis kõnelematagi inimese aren­guastmest – iga tõde ei nakka igaühele. Olen näinud inimesi, kes ei leidnud „midagi peale jama” Tiibeti erutatavamastki teosest Bardofhödol’ist (mahayana – buddistlik surmaraamat) – ja teisi, kellele sama esoteeriline tekst andis võime võita suuri elulisi raskusi.

Kindel on, et nii Stalinil kui Hitleril ja Mussolinil, kindlasti ka suu­rel teadlasel Pavlovil, on omad esoteerilised veendumused, mida nad ei avalda isegi oma toa seintele, kuid mis neid sõnalausumatult seovad teiste kaasteadjatega ja – oma ühiskonnaga. Sest mitte alati saladus ei isoleeri (muidugi on olemas ka mürgiseid ja lahutavaid saladusi), vaid saladus võib olla ka positiivseks jõuks ja mõnikord saab see elava ühistunde kandvaks talaks.

Viimne tõde peab jääma saladuseks juba sellepärast, et ainult vas­tava tõeni arenenu on suuteline mõistma ning on suuteline kannatamagi viimset tõtt, ilma et see laostaks ta hinge. Teatavasti tunnetus on võimalik ainult teatud astmejärjestuses, sõltudes tunnetusekandja ast­mest.   Kõrgemat tõde võib ütelda ainult selleni küpsenule, kellel on juba vastavad vastuvõttevõimed. Püütakse see seletada primitiivse­male, siis tuleb esiteks tõde lihtsustada, s. t. võltsimiseni moonutada ja teiseks kutsutakse esile tõe ja tõekuulutaja vastu loomusunnilist vihareaktsiooni. Sellega on kahjustatud nii tõde ise kui ka mõlemad sel­lest kõnelejad. Sellepärast manitseb isegi malbeim inimarmastuse kuu­lutaja Kristus: „Ärge heitke pärleid sigade ette, et 1) nemad ei sõtkuks neid jalgadega ja et 2) nad ümber ei pöörduks ja teid ei kisuks (Matt. 7, 6).

Ning veel: kes teab, kuidas kõikjal maailmas teostub Tao, tegeli­kud sõltuvused, mitte aga illusioonid ja arvamused – see ei kõnele sel­lest (muidu kui Õpetuses), sest kõnelemine on siin isiklikkude eluimpulsside mahapuistamine. Aga (välja arvatud Õpetuses) me peame küll ära andma vilja, mitte aga seemet.

Teadja kannab eneses seda, mis tas on suurt, elustavat, elamusvõimelt ülevoolavat. See võime tohib ilmneda ainult kaudselt ja siis pisiasjuski: pilgus, millega riivame möödaminejat, kaasinimesega vahe­tatud argipäevases sõnas, viisis, kuidas me haarame raamatu järele või kõneleme oma naisega või lahti päästame ta kingapaela. On tõdesid, mis – nagu formuleerib ühel teisel puhul kaasaegne filosoof – „on edasiantavad ainult vaikimise mooduses”.

Pere Lacombe, XIX sajandi kristlane, õpetas: „Ela jumalaga oma sisemuses nõnda, nagu oleksite tema ja sina üksinda maailmas.” Mina aga ütlen: Ka siis veel sa poleks küllalt üksi, vaid konventsiooni van­gistuses, sest sa aina piiluksid lapsena oma isast jumala otsa kiituse või laituse järgi. On aga vaja teostada oma õige tegu sama ihuüksinda ning sama endavastutusega, kui roimar teostab oma roima, kus keegi ei tohi pealt vaadata!

Kes tahab kohata loovat saladust, see läheb oma parema minaga innukalt ja ikka uuesti „kõrbe”, kus keegi ega miski ei „vaata pealt”. Ja on nii üksinda ning nii minajulge, kui inimesele vähegi võimalik. Siis talle avanevad esoteerilised tõed, mis on küll ütlematud, kuid elatavad.

Valmar Adams.

Akadeemiast nr. 2/1937