Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Õigus on see riikliku ja ühiskondliku elu alus ja paratamatu tingimus, mis loob võimaluse nii kultuuri kui ka üksiku isiku arenemiseks ja täiene­miseks. Ainult õiguskorraga garanteeritud sisemine ja väline julgeolek, isiku ja riigi õiguste määratlus ja normide täitmine loovad usu ja austuse õigusesse. Vaid sel viisil on võimalik ühiskondlik elu, elu millel on sisu ja aadete rikkust, ja mis annab impulsse nii teaduslikuks kui praktiliseks teotsemiseks. Ajaloos on palju näiteid sellest, et riikliku ja õigusliku korra langus on toonud endaga ka kultuuri languse ning loonud pinna madalamate instinktide arenemiseks. Vaevalt ükski õiguskord saab rahuldada kõigi õiglustunnet, või teha kõiki õnnelikuks. Küll aga võib öelda, et õiguskorda sättivate normidega on tahetud fikseerida vastava ühiskondliku grupi üldisi õiguslikke ja eetilisi arusaamisi, millest kinni­pidamine on paratamatu alus selleks, et kultuuriline ühiskond üldse saaks eksisteerida.

Kaasaja tsiviliseeritud riigid baseeruvad eranditult õigusriigi ideo­loogial. Õigusriigi olemasolu eeldab kehtivate õigusnormide kohast käitumist. See on õigusriigi mõiste absoluutne nõue, sest õigusriigis seovad õigusnormid ka kõrgemaid riigiorganeid, see tähendab ka konstitutsiooniliste normide väljajaid. Ilma selle nõude täit­mata võib riik olla õigusriik küll seaduse tekstide järgi, mitte aga tegeli­kult. Sellise nõude täitmisel eksisteerib õigusriik ka tegelikult ja on mõeldav ühiselu stabiilsus, ning loodud tunne, et õiguslik kord on tõesti midagi kindlat ja loogilist, millele võib toetuda.

Ent eriti viimase ajastu diktatuuririikides, kui ka samuti formaaldemokraatiais, on mõningad valitsejad hakanud taas asendama õigust või­muga, kõigutades rahva usku õiguskorrasse. Sellised valitsejad on alati leidnud ka teatavate juristide seas isikuid, kes on lahkelt valmis olnud nende tegevust juriidiliselt õigustama ja põhjendama, lähtudes „tegeliku elu poliitilistest vajadustest”. Nad, kas äraelamise või kar­jääri huvides, on hakanud õigusnorme „tõlgendama” nii, nagu seda tin­gib eesmärgile jõudmine. Sealjuures otstarbekohasusele toetumise kõr­val on püütud neile takistuseks olevaid norme ümber tõlgendada ka eba­loogiliste ja seadustekstidest nopitud üksikutele sõnadele rajatud väide­tega. Eesmärke saavutatakse ka nii, et terminoloogiliselt samaseid, kuid sisult hoopis erinevaid mõisteid püütakse identifitseerida.

Selle tagajärjena on praksises rida juhtumeid, kus lühiajaliste vahe­aegade järele üht ja sama küsimust samas olukorras „tõlgendatakse” diametraalselt erinevalt, kattes seda, kas kitsendava või laiendava tõl­gendamise tähendusega. Olgugi et toodud viisidel tõlgendamisel pole midagi ühist juriidilise tõlgendamisega ega juriidilise mõtlemisega, on hakatud seltskonnas siiski üldistavalt tegema juristide kohta alaväärista­vad märkusi. Rahva hulgas kuuleme pahatihti viipeid juristidele kui isikutele, kes on võimelised rääkima musta valgeks ja vastupidi. Näib, et juristides hakatakse nägema isikuid, kes on võimelised kõigeks, kes osavate võtete kaudu on kasvõi vägivallaaktile võimelised andma õiguspärasuse oreooli.

Sellised üldistavad ütlused on väärad ja eeldavad ütlejas võhikut, kes ei mõista eristada juriidilisele mõtlemisele võõraid mõtlemisviise. Ei eristata õigusnormidele toetuvast juristist tegeliku elu poliitilisest vajadu­sest lähtujat poliitikut. Unustatakse, et juriidiliselt mõtlevat juristi ei või alavääristada veel see, kui juristi sildi all teostatakse juriidilisele alale vääri toiminguid. Analoogiliselt: ei või õigusnorme eitada seepärast, et neid on rakendatud omavoliliselt või vääralt. See oleks sama, kui eitada näiteks kunsti seepärast, et mõningad levitavad kunsti nime all porno­graafilisi kujutusi. On selge, et juristi ülesannete suur idee ei ole süüdi selles, et leidub üksikuid, kes kasutavad juristi nime otstarbeiks, millel pole midagi ühist ta tõeliste ülesannetega.

Eelkõige igaüks, kes esineb juristina, peab olema teadlik, et ta nor­mide rakendamise tõlgendamisega peaks sisendama lugupidamist ja usku õiguskorra stabiilsusele näidates, et õigus pole abinõu ebaõiguspäraste käitumiste õigustamiseks, vaid selleks, et selle abil selgitada, kuidas peab käituma, et see oleks õiguspärane. Sealjuures peab silmas pidama, et juristi ühiskondliku elu mitmekesistest ülesanne­test õigusliku korra kindlustamise missioon eeldab, et ta avalikus tegevu­ses ilmneks järjekindlus.

Jurist ei saagi teisiti käituda, kui ta peab silmas juriidilise mõtlemise põhilisemaid reegleid. Ka õigusteadus on rajatud samavõrdselt kindlaile reegleile nagu teisedki teadused, näiteks loodusteadus. Erinevus on selles, et õigusteaduse omapäraseks objektiks on abstraktsed õigusnor­mid, nii nagu nad antud on. Teoreetiline jurist saab ikkagi ainult neist lähtuda ning peab neist loodavad mõisted kokku kõlastama ja looma süsteemi, kus iga mõiste omaks kindlapiirilist sisu. Sellise süsteeminõude teostamine takistaks seaduse erinevat tõlgendamist igakordse vajaduse järgi.

Kontseptsioonide loomisel saab jurist aluseks võtta ikkagi vaid kehtivaid õigusnorme, ning neist loodud mõistetega analüüsida nii positiivset õigust kui konkreetseid juhtumeid. Ei ole aga sellel midagi ühist juriidilise mõtlemisega, kui luuakse alus „tegeliku elu” vaja­dusest ja sellega sisustatakse õigusnorme või kui normi rakendajad põh­jendavad õiguspärasust seaduste motiividega või „seadusandja tahtega”.

Edasi tagab juristile järjekindluse see viis, millega luuakse teoreeti­lisi mõisteid. Iga probleemistiku käsitlemises on juristile tähtis see meto­doloogiline lähtekoht, millega püütakse seletada vastavat küsimust. Selle, metodoloogilise aluse, õigest valikust sõltub esitatavate vastuste teaduslik väärtus. Ei ole käesoleva artikli ülesanne lähemalt peatuda sel­liste küsimuste juures. Küll aga peab tähendama, et järjekindluse taga­vad süstematiseeritud üldmõisted, mis on sobivad ajas ja ruumis. Oma­des sellised teoreetilised üldmõisted, mis sobivad kõikjal, mitte ainult vastava maa positiivsele õigusele, siis võib öelda, et sellisele juristile on rajatud sirgjooneline tee, tee millest ta võib kalduda vaid nende mõis­tete ebakonsekventsel või vigasel rakendamisel.

Lõpuks, kui jurist peab silmas normistikkude kehtejõulist jõuastmestikku sellega, et ta lähtub kõrgemajõulistest normidest ja nende alusel sisutab madalamaastme normistikke, siis garanteerib see omakorda vastu­oksuste mittetekkimise loodavate mõistete vahel.

Toodud üldiseist reegleistki peaks nähtuma, et neile rajaneval jurii­dilises mõtlemises ja tõlgendamises ei ole mõeldav vastuolude tekki­mine ja ühele ja samale juhule kahesugusfe lahenduste andmine. Sel­lise vastuoluliste lahendusteni võivad jõuda pealiskaudselt ja lingvistlikult kaasusi lahendavad juristid, kes pahatihti eksivad ka normistikkude deklaratiivseisse lauseisse. Teoreetilise alusega jurist, kes aga veatult rakendab kõikjal sobivaid teoreetilisi printsiipe, ei saa kunagi selleni jõuda.

Ühes õigusnormistiku evolutsiooniga teeb evolutsiooni kaasa dog­maatik, samal ajal kui teoreetilised mõisted jäävad püsima, sest nagu öeldud, need peavad olema sellised, mis sobiks ajas ja ruumis.

Eesöeldust oleks ekslik arvata, et jurist peab tegelema vaid õigus­normidega ega võiks tegelda õiguspoliitikaga, või et õiguspoliitiline vaatlus ei olegi juristi ülesanne. Vastuoksa – see on paratamatu juba õigusliku elu evolutsiooni huvides, rääkimata sellest, et teoreetilise hari­dusega juristi on selleks otseselt vaja. Kui jurist-teoreetik annab teoree­tilisi üldmõisteid, ja dogmaatik analüüsib selle alusel positiivset õigust, siis jurist-poliitik vaatleb, kuidas peaks ja oleks võimalik õigusnormidega lahendada üht või teist eesmärki või muutunud olukorda. Ta lähtub sihist ja vahendist, ning arvestades otstarbekohasuse printsiipi, loob endale ise mingi ideaalkuju, mis on mõeldav kehtivas õiguses vaid de lege ferenda. Kuid nende poliitiliste ideede sissetoomine kehtivasse õigusesse pole mõeldav „tõlgendamise” teel, vaid vastavalt kehtivas õiguses ettenähtud kompetentse organi poolt, vastavalt sätitud vormis ja protseduuris. Õiguspoliitiline vaatleja, kes loonud ideelise kuju või instituudi, peab selle realiseerimiseks kehtivasse õigusesse käima paratamatult seda teed.  Selles õigusriigi suurim kindlus seisabki, et iga uue ühiskondliku elu korraldava normi loomine on või­malik vaid õiguspärasel teel.

Siiski, nagu eespool märkisime, on seda õigusteaduse elementaar­semat nõuet unustatud isikute poolt, kes väidavad, et poliitilised vaja­dused õigustavad õigusnormidest möödaminemist. Selliste väidetega ei muudeta ühtki käitumist õiguspäraseks, sest poliitiku poolt loodud idee pole veel norm, mis muudaks õigusnorme, vaid ta on ikkagi idee de lege ferenda.

Vastupidisel juhul oleks meil tegu mõtlemisega, mis on kaugel jurii­dilise mõtlemise eeskirjadest, ning vaevalt selliselt mõtleja väärib juristi nime. See tähendaks ju lahtiütlemist nii õigusriigist kui õiguspärasusest, ühtlasi asutakse sellega teele, millel pole midagi ühist juristi sirgjoone­lisusega, küll aga võib sellega kiiresti jõuda anarhiani. Samuti kaoks üldse mõte luua õigusnorme, kui neid võiks igaüks rikkuda või teisiti tõlgendada poliitilistele vajadustele toetudes. Iga mees vabandaks sel juhul oma ebaõiguspärast käitumist otstarbekohasusega, kuna seaduse tekstid muutuksid paberiteks, millel poleks mingit kaalu.

On selge, et sellise väite kaitsmine on kõige vähem andeksantav juristile, kes eelkõige peab olema teadlik, et tugevasti arenenud õiguspärasuse tunne loob ühiskonnas lugupidamise ja austuse õiguse korral­davasse ja kindlustavasse jõusse. Juba selline meeleolu loob ja aitab säilitada õiguskorda, ning loob tugeva riikliku korra aluse. Nägime, et metodoloogiliselt õieti valitud teoreetiline mõtlemine annab juristile ta käitumisteks sirgjoonelise tee, ning sellest lähtudes juristi tegevus kahtlemata peab avaldama ja sisendama sellist meeleolu ja kindlust ka õigus­korrale.

See eeldab omakorda ka juristis endas usku õigusesse. Sest pole mõeldav, et see, kes isegi ei tea, mis on õigus ja õiguslik mõtlemine, võiks teistele sisendada midagi muud, kui üleolevat suhtumist õigusesse. Võiks öelda Sokratese sõnadega, et meil on sel juhul tegu mitte pool­haritud juristidega, vaid topeltharimata juristidega. Esiteks, et nad arva­vad, et nad teavad ja teiseks, et nad ei tea. Õiguse kui ühiskonna alussamba suurt missiooni saab ellu viia ikkagi see jurist, kes ise on teadlik selles.

Olgu märgitud siinkohal ka seda, et ülikooli õigusteaduskonnal lasub ses suhtes suuri ülesandeid, mille kõrval dogmaatiline tutvustamine positiivse õigusega pole kaugeltki esmajärguline. Kaasaeg on aru saa­mas, et ainult positiivõiguse ümberjutustamisega ei omandata juriidilise mõtlemise sirgjoonelisust, ega anta alust juriidilise maailmavaate välja­töötamiseks. See on ka loomulik, sest ülikooli õigusteaduskonna fakulteet pole eelkõige ametnikkude-praktikute ettevalmistamiseks, kus õpe­tatakse vaid asjaajamist ja tehnikat normide rakendamiseks.

See pole kaugeltki ülikooli kui puht teadusliku asutise esi­mene ja olulisem eesmärk. Ta olulisem ülesanne on anda juristidele, keda ta saadab ühiskondliku elu mitmekesistele tegevuspõldudele, eel­kõige õiguse ideeline eesmärk, metodoloogiline alus teoreetiliseks jurii­diliseks mõtlemiseks, ja juriidilise maailmavaate kujundamise alused. Vähemalt õiguse ideelise missiooni selgituse peab ta vajutama pitserina iga õppiva juristi vaimule, et elu ühekülgseski tegevuses see ei laseks end mõjustada poliitilistest või subjektiivseist kasudest. Siis võiks olla kindel, et jurist ei vaheta oma teadusala mõtlemist karjääri lootusega, vaid hoiab selgeina neid printsiipe, mida dikteerib talle juriidiline mõt­lemine. Siis võib oila kindel, et iga jurist tõelise õiguse teenrina on õiguse eest võitleja, arvestamata poliitilist antipaatiat või sümpaatiat, ega hakka pahempidi väänama õigusnorme.

See on seda olulisem tähendada seepärast, et kui mõne teise ala teadlane, kes kaldub kõrvale oma teaduse eesmärkidest, näiteks keemik, kes sepitseb valeraha jaoks väärmetalli, saab veel näidata teadmisi oma teaduse vallast, siis jurist oma ülesannetest kõrvale kaldudes peab sal­gama maha oma teaduse mõtlemisviisi, ning saab näidata vaid mittetead­mist oma ala algelisemaistki reegleist. Seepärast ei või hetkekski unus­tada ükski jurist seda, et õigus pole selleks, et sellega saaks õigustada iga käitumist – küll aga selleks, et selle abil määrata ja juhtida käitumisi, ja et juristi esimeseks ja ülimaks missiooniks on õiguskorra kindlus­tamisele ja korraldamisele kaasaaitamine.

Edg. Talvik

Akadeemiast nr. 2/1937