Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Möödund suvel Šotis maabudes nägin Edinburghi ajalehereklaa­midel esimese uudisena sõnumi, et Gilbert Keith Chesterton – kuulus G. K. C. oli surnud. Lehtedest selgus, et ta parajasti enne surma oli siiski jõudnud valmis kirjutada oma autobiograafia. Nüüd, mil see teos on ilmund, on võimalik selle najal uuesti värskendada oma mälestusi selle väsimatu, igavesti optimistliku sulemehe vaimsest kujust, mis juba umbes nelikümmend aastat mingi romantilise, ebakonventsionaalse Don Quijotena on viirastand inglise kirjanduse laias panoraamis.

Õieti ei ole väliselt suuremaid vastandeid kui Don Quijote ja Chesterton. La Mancha rüütli inglise vastega olen elus korra kokku puutund ühe vastuvõtu puhul Londoni Eesti saatkonnas. Kurvakujulisuse, kõhnuse, eluvõõruse asemel äärmine priskus, paksus, jõud ja otse pakatav elurõõm! Pikk, lai, kerekas hiid lopsakate juuste, laialt voola­vate – kui soovite, lotendavate – riietega, kelle silmad näisid unistena, kuid elustusid jalamaid, kui jutt puudutas probleemi, millest ta oli huvitet. Ning Chesterton oli huvitet kõigest peale pedantsuse. Tol korral ta oli parajasti tulnud tagasi Ameerika ühendriikidest, kus veel valitses keelusäädus, ning oli loomulik, et see veini, õlle ning igasuguse alkoholi tuline austaja ja rutiini suurim vihavaenlane sattus marru, tule­tades meelde oma transatlantilisi elamusi. „Kogu Ameerikas elab üks­ainus valge inimene – H. L. Mencken,” ütles Chesterton, raputades lõvilakka, „kõik muud on niggerid!” Arvestetagu sääljuures, et ta vih­kas puritanismi, snobismi, materialismi ja tasalülitumist, ning et kõige selle vastu sama hoogsalt nagu temagi veel tänase päevani raiub Mencken, endine The American Mercury toimetaja, kes kogu keelusääduseajastu kestel ei mõelnud hetkekski salata oma kiindumust parema­tesse veinisortidesse. Nende kahe mehe kohtamine pidi tõesti olema vennalik.

Kuid see John Bulli välimusega elurõõmus härra oli mitmeti siiski Cervantese kangelase sarnane. Temagi sõdis kogu oma elu kestes suu­rima innuga mittemoodsate ideede eest, kaitses seda, mida inglased nimetavad „lost causes”. Katoliku kirikul pole käesoleva sajandi Ing­lismaal olnud rüütellikumat eestvõitlejat kui see Londoni unitaarlikust ärimeesteperekonnast võrsund cockney. Materialismi vastu Chesterton kaitses imede usku, ratsionalistide vastu fantaasiat, imperialistide vastu väikerahvaid, modernistide vastu vanu traditsioone, fraditsionalistide vastu ebakonventsionaalsust. Londoni ajakirjanduse keskuses, Fleet Street’il ta käis ringi, revolver taskus ja jalutuskeppi peidet rapiir käes, oodates seiklusi. Ning üheski ajakirjas või -lehes, milles ta oli kaastöö­liseks, ei pidand ta tarvilikuks esitada toimetuse või väljaandjate vaate­kohti, vaid kirjutas nii, nagu temale isiklikult meeldis. Ainult tema hiiglapopulaarsusega nii harit kui vähem harit ringkonnis on seletetav, et teda ei vallandet, vaid et tema kaastööd tarvitasid isegi need toime­tajad, kelle vaated erinesid tema omist sajaprotsendiliselt.   Chesterton oli rahvuslik kuju. Nagu H. G. W. või G. B. S. – Herbert George Wells ja George Bernard Shaw – ei tarvitsend Chesterton alla kirjutada oma täit nime. Igaüks teadis, kes oli G. K. C. Tema kriminaalromaane ja -novelle paater Brown’ist luges väsind ärimees, tema värsse laulis joo­dik, tema filosoofilisi traktaate luges „highbrow” – kuid isegi viimastes leidus anekdoote ja aforisme, mille naermaajavus oli vastustamatu. Mitte kogu tema toodang ei olnud võrdsel tasemel, kuid halvimal puhul oli see haruldaselt hää žurnalism ja parimal kuulus see inglise kirjanduse raudvarasse. Naer, romantilised lennud pilvedesse, ülitüse tõelisuse kirjeldus, suur fabuleerimis- ja veelgi suurem argumenteerimisoskus tegid Chestertonist üldise lemmiku, kelles mitmeistki tema eksootilistest vaadetest hoolimata loomusunniliselt tunti midagi ürgselt rahvuslikku, nagu omal ajal Charles Dickensis – selle olulise vahega, et Chestertoni intellektuaalne bagaaž oli hoopis suurem Dickensi omast ja et ta see­tõttu mitmeti võis palju menukamalt esineda prohvetina ja apostlina ning sügavamalt mõjutada oma rahva haritlaskonda.

Chesterton võttis oma vaateid väga tõsiselt.   Seda hulgal ajal ei usut.  Tema paradoksid olid nii teravad, tema huumoritunne oli nii elav, kuiv teoreetiline stiil temale nii võõras, et temas nähti ainult briljantset ajakirjanikku, kes oskas iga asja pahupidi pöörda, kuid ise ei uskund millessegi.  Pealegi, nagu juba öeldud, oli Chesterton valmis oma ideid ja veendumusi propageerima igalpool, ka sääl, kuhu need vaated ei paistnud sugugi sobivat, näiteks ristiusku marksistlikes ajalehis.   Kui ini­mene, kes paistab silma oma stiili humoorika paradoksaalsusega, kirjel­dab sotsialistlikus lehes vaimustusega roomakatoliku rituaali, siis on lugejate loomulikuks impulsiks oletada, et ta teeb nalja. Sedasama arvati kaua aega ka Chestertonist, kuni selgus, et see oli eksimus.   Chesterton ise möönab, et arvustajad suhtusid suurima soosinguga tema oletetavaisse „säravaisse paradoksidesse”, senikaua kui selgus, et ta tõesti mõt­les, mis ta ütles.   „Sellestpeale nad on olnud sõjakamad, ja ma ei fee neile selle eest etteheiteid.”   Esmakordselt märkas  ta seda  muutust pärast ühte avalikku vaidluskoosolekut, kus oli tuliselt kaitsnud oma seisukohti. Sellele järgneval dineel ta juhtus istuma ühe Cambridge’i õppejõu kõrval, kelle otsaesisele kogus pilvi, nagu vaevaks teda mingi raske probleem. Järsku ta küsis viisakalt: „Vabandage minu küsimust, mr. Chesterton, muidugi saan täiesti asjast aru, kui eelistate mitte vastata, ega pane teile seda pahaks, kuid ega ma eksi, arvates, et te ometi ei usu noid väiteid, mida praegu kaitsesite.” Kui Chesterton, kes jutustab lugu oma autobiograafias, faile suurima tõsisusega teatas, et ta päris kindlasti uskus neisse, siis cambridgelase „külmas, peenes näos ükski nähtav lihas ei tuksatand, kuid kuidagi see oli täiesti muutund.”   „Oo, kas tõesti?” ütles ta. „Vabandust. Tänan. Muud ma ei soovind teada.” Ning ta jätkas oma (arvatavasti vegetaarset) õhtusööki. Kuid olin kindel, et oma rahu­likkusele vaatamata oli tal kogu õhtu tunne, nagu istuks ta muinasloo­lise grüpsi kõrval.”

Samasugune on esimene mulje igaühel, kes tutvub Chestertoni töö­dega. Neist kuulduv naer on nii rõkkav, neis märgatav kirg kõike (või näiliselt kõike) redutseerida ad absurdum on nii hoogne, et arvad ole­vat fegu äärmiselt vitaalse fabuleerimis- ja žongleerimisgeeniusega, kel­lele meeldib, kui ideid tiirleb ja hüpleb ning lõhkeb ümberringi kui keerutatavaid ja torgatavaid õhupalle. Aga kui tema kirjutisi mitte ainult „esteetiliselt nautida”, vaid ka tõeliselt jälgida nende tuuma, siis selgub, et Chestertonil on tõesti midagi öelda ja et ta ainult ütleb seda nii suure andumuse ja elaaniga, et skeptiline osa meist ei suuda säärast nähet tõeks võtta. Ta suudab teha nalja sellepärast, et tunneb endal kindlat põhja jalge all. Tema huumor ei ole võllahuumor. Ta ei tarvitse endale oma tooni pühalikkusega sisendada, et see, mis ta väidab, on tõsi, vaid on tões nii kindel, et sellest lähtudes võib endale lubada ka pisut kerge­meelsust. Samasugune, kuigi hoopis teistsugust maailmavaadet esindav tüüp on Bernard Shaw, Chestertoni ja tema samameelse sõbra Hilaire Belloci eluaegne vastane, kes Chestertonis ja Bellocis kokku nägi kole­tist, millele pani nimeks „Chesterbelloc”.

Chesterton on ise korduvalt kirjeldand, kuidas ja missugustel põh­justel ta muutus õigeusklikuks kristlaseks, kes lõppeks oli valmis võit­lema koguni katoliikluse dogmade eest. Ta vaimse küpsmise aastad kattuvad estetismi ja skeptitsismi ajastuga Inglismaal – ajaga, mil näi­teks Oscar Wilde hindas tõsielu ainult materjalina kunstiliseks käsitluseks ja keeldus omaks võtmast ühtki eetilist vaatekohta. Tolleaegse inglise haritlaskonna enamikku Chesterton kirjeldab kui häätahtlikku, aga veendumisvõimetut, veretut karja, kes agaralt arutas igasuguseid teooriaid ja kuulus igasugustesse maailmavaatelistesse ühingutesse, ilma et ühtki vaatekohta oleks jõudnud jälgida loogilise lõpuni, selle tõelisest omaks­võtust täiesti kõnelemata. Samasuguses maailmavaatelises udus liikus ka Chesterton, kuid probleem, mille kaalumisel ta sattus kristliku dogma pooldajaks, oli vaba tahte probleem. Tollal intelligentsis valitseva materialistliku ja deterministliku suuna järgi ei saand olla mingit isik­likku algatust. „Deterministid teatasid mulle rõkkaval häälel, et ma pol­nud üldse millegi eest vastutav. Ja kuna minule meeldib end kohelda lasta kui vastutusvõimelist olendit ja mitte kui üheks päevaks vabaks lastud hullumeelset, siis hakkasin otsima vaimset pelgupaika, mis oli midagi muud kui hullumaja …” See õpetus, „kui seda loogiliselt võtta, peaks meid takistama ütlemast „tänan”, kui keegi ulatab meile lauas sinepit. Sest kuidas saab teda kiita sinepi ulatamise eest, kui temale ei saa etteheiteid teha, kui ta jätab selle ulatamata?” Säärase õpetuse vastu tõstis mässu Chestertoni aktiivne loomus. Ta jõuline, õlut, veini, vaidlust ja tegusid nautiv iseloom nõudis teistsugust vaimset jalatuge hing instinktid koos loogikaga viisid ta kiriku rüppe, ilma et ta siiski kunagi oleks muutund palvevennaks. Või kui temast sai palvevend, siis nii tuline, elurõõmus ja nalja armastav, et tema palveid jälgida – ta on nad pannud tosinaisse köitesse – on tänini üks vitaalsust tõstvaimaid elamusi, mida uuem inglise kirjandus pakub.

Kogu oma elu on Chesterton võidelnud ideede eest, ning kogu tema ideoloogia on suunat fatalismi, passiivsuse ja asketismi vastu. Ta nõuab täit ja hoogsat elu nii füüsilisel kui vaimsel pinnal, ja ta ei karda teha oma seisukohtadest loogilisi järeldusi. Ta on ise suure huumoriga kirjeldand, kuidas tema järjekindlus mõnikord mõjus väga hämmastavalt.

Buuride sõja ajal kuulus ta sellesse vahemikku, kes kaitses buure, kuid tema motiivid olid teistsugused kui teistel sama leeri inimestel.   Peagu kõik buuride pooldajad olid nimelt patsifistid, kuna Chesterton hoopis vastuoksa oli äge rahvuslane ning õigustas rahvusluse nimel  isegi sõda – koguni siis, kui seda pidasid buurid.  Tema rahvuslus oli antiimperialistlik, sest kuidas võib sellesse uskuja minna teisi rahvusi purus­tama? Nende väidete suurepärane kaitsmine pikas poleemikas tõstiski Chestertoni tolleaegse publitsistika esirinda.   Samale põhimõttele ta on jäänd truuks ka muudel puhkudel, näiteks Iirimaa suhtes, mille iseseisvumispüüdeid ta on alati toetand. Chestertoni arvates Inglismaa ei kaotaks midagi, kui ta loobuks   imperialistlikust  ekspansioonipüüdest. Ta koguni võidaks sellega palju, sest ta leiaks iseenese – leiaks uuesti kätte tolle „lõbusa vana Inglismaa”, mida tema meelest praegu kohtab ainult veel siinsääl, päämiselt neis külades, kus veel on talupoegi ning vanaaegseid kõrtse. Sest Chesterton võitleb igalpool praeguse kos­mopoliitse tsivilisatsiooni vastu. Ta otsib inimest, individuaalsust, oma­pära, juurdumist maamullas ja minevikus, normaalsust ja tervet löögijõudu vastandina ilmetule nivelleeringule ning mehhaniseerumisele. Nagu ka tavaline keskmine inglane seda õnneks enamasti teeb, hindab ta eel kõige isikupärasust, mida peab euroopluse tuumaks ning häda­vajalikuks vastukaaluks ameerikalikule  standardiseerumisele. Ta muu seas pilkab neid globe-trotter’eid, kes oma kodu intiimsest ja robust­sest tõelisusest põgenevad võõrsile, et reisimise unielus vältida ebamu­gavaid koduseid konventsioone ja komplikatsioone (kuigi tal ei tule meeldegi laita vaatepiiri avardamist võõraste olude tundmaõppimise kaudu). Elatagu omas koduses maailmas, suurendetagu selle elu inten­siivsust, mõistetagu tema pärimusi, kantagu sellest tekkivaid kohustusi, tuntagu ja hinnatagu selle eriõhustikku, parandetagu seda kõige vaja­liku pieteediga – kuid ärgu saadagu kosmopoliidiks, veerevaks elu­tuks kiviks, millele ei kasva koduse elu elavat sammalt. Ärgu põgene­tagu liiga kergesti oma loomuliku ümbruse ebamugavuste eest! Me ei ole sündind ideaalsesse maailma, kuid maailm ei ole kunagi ideaalne, aga kui palju ei ole kütkestavat just selles, mis meile kõige lähem – normaalses elus! Mitte see, mis ekstsentriline, vaid see, mis normaalne, moodustab meie olemasolu tuuma.   Suurim kunst ja väärtuslikem tõde tegeleb põhifaktidega – näljaga leiva järele, armastusega naiste ja laste vastu, religiooniga. Algupärasus ei seisa uue leiutamises. „Kui keegi ei peaks näiteks tundma närivat isu leiba süüa, vaid selle asemel tun­neks värsket, algupärast isu süüa vaskkäsipuid või mahagonilaudu, siis luule ei suudaks seda väljendada. Kui keegi, selle asemel et armuda naisesse, armuks fossiili või mereanemooni, siis sedagi ei suudaks luule väljendada .. .   Luule ei ole algupärane selles odavas tähenduses, et ta oleks uus, vaid tolles sügavamas tähenduses, et ta on vana; ta on algupärane selles mõttes, et tegeleb algupäradega.” Järelikult nõuab Chesterton oma inimliku olemuse sügavamat läbielamist ja ka teostamist sellele seatud traditsioonilistes raamides. Alles niisuguse enesepiira­mise teel on tema arvates võimalik põhjani tajuda tõelisust – kõik muu on sellest pagemine, öeldakse, et kodune kitsus ei võimaldavat saada küllaldast ergutust, kuid see olevat rumal väide. Võõras ümbruses kõik möödub unenäona, päris reaalsust kogeme alles kodus, kus oleme seo­tud tuhande sideme ja vastutusega. Tõde peitub hoopis vastupidi sel­les, et koduses ümbruses on ergutust ja erutust võib-olla liigagi palju. Kui tahame elamusi, siis hankigem neid kas või sel teel, et näiteks järsku hüppame üle aiamüüri naabri aeda – tulemused oleksid vististi küllaltki ergutavad. Selle asemel eelistame sõita Hiinasse või Ameerikasse.

Chesterton nõuab järelikult endapiiramist ja süvenemist olukorda­desse, milledesse saatus meid toond. Ta usub elu muinasloolisusse ja rikkusse näiliselt kõige „hallimas” ümbruses. Kõik oleneb vaatekohast. Kuid endapiiramine ei tohi jumalapärast minna solipsismini ega liigse introspektiivsuseni. Tuleb aktsepteerida välismaailma ja tuleb sellesse suhtuda aktiivselt, s. o. ei tohi m. s. muutuda ka lihtsalt oma ümbruse tooteks. Vaba tahe, elav tahteelu on normaalsuse paratamatuks eeldu­seks. Liialdet tegelemine endaga on kurjast, see on haigusetunnus. Isegi liigne mõlgutlemine vajaduse üle midagi tahta on haiglane. Nietzsche kujutles tahet mingi jumaliku pakitsusena, mingi ülevoolava võimuekstaasina, kuid ta ei teadnud sellele suunda anda. Igasugune tugev tahe oli tema meelest püha. Kuid säärane abstraktne tahtejumaldus on võrdne passiivsusele. Kui keegi tuleb ja ütleb „taha midagi!”, ütlemata, mida nimelt tuleb tahta, siis see tähendab, et temale on üks­kõik, mida me tahame ja teeme, teiste sõnadega, temal endal pole kind­lat tahet. See on liigne liberalism ega erine tulemustelt üldse Tolstoi spetsiitiliste toimingute eitusest. Nietzsche arvates kõik teod on hääd, Tolstoi arvates kõik on halvad. Nii mõlemad seisavad teelahkmel, üks armudes kõigisse teedesse ja teine vihates kõiki. „Tulemuseks on – kuid teatavaid asju pole raske kalkuleerida. Mõlemad jäävadki tee­lahkmele seisma.” Tahe on ainult siis midagi väärt, kui ta on spetsiifi­line, ja siis juba ei mõelda enam tahtest kui sellisest. Ei mõelda: „Nüüd ma kavatsen tahta seda inimest trepist alla visata!” vaid silme ette tekib kirjeldamatult kaunis nägemus tüütust külalisest, kes lamab trepi all maoli, ning välgukiirusel järgneb tegu, mille kaudu see taevalik visioon saab tõeks.

Üks Chestertoni huvitavaimaid teoseid on 1905. a. ilmund esseede­kogu Heretics („Ketsereid”), milles ta oma maailmavaatele vastava otsus­tavusega tituleerib ketsereiks kõiki neid, kellel on häbematust olla tema omast erineval arvamusel. Ta kuulutab ketserlikuks kõik maailmavaated peale enda oma, mööndes, et teistel on omast kohast õigus suhtuda samuti tema vaateisse, sest see on veendumuste omamise paratamatuks tulemuseks, kuigi ta hetkekski ei loobu seisukohast, et ekslikud on tei­sed ja mitte tema. Oma raamatus ta atakeerib kõigepäält oma aja andekaimaid mehi, Wellsi, Shaw’d ja Kiplingi. Wellsile ta heidab ette, et selle utoopiad arvestavad kõike peale normaalse inimese psühholoo­gia. Kõik on täpsalt kalkuleerit peale inimloomuse. „Oletatakse, et ükski inimene ei ihka rohkem kui endale kuuluvat osa, ja siis hakatakse targalt seletama, kas tema osa tuuakse talle kätte autoga või õhulae­vaga.” Unustatakse, et inimesele on omane pärispatt, egoism, kaldu­vus vahel enda isude rahuldamiseks ülekohut teha. Samalaadne puu­dus on Shaw’ üliinimese nägemustel, kus ei võeta üldse arvesse tõelist eksivat, õlutjoovat, usundeid loovat, patust inimest – „ja ükski ahel pole ometigi tugevam oma nõrgimast lülist.” Ning Kiplingile heide­takse ette tema kosmopoliitne distsipliinikultus, mis ainult juhuslikult keskendub Britile, kuid võiks leida veelgi parema eseme preisluses, mida Chesterton muide vihkab üsna eriliselt ägeda vihaga. Kosmopo­liitsus võrdub Chestertoni meelest patriotismipuudusele, see on, võime­tusele millelegi lõplikult anduda. See teos on üks tema sõjakaimaid ja sädeievaimaid, ning selles ilmneb muu seas autori suur demokraatsus, mis on täielikus kooskõlas kõige eelpool temast öelduga.

Chestertoni resoluutne, loomusunniline antideterminism, mehaa­nilise maailma idee taunimine, materialismi vihkamine, tung kõigilt nõuda isiklikku algatust, leiab endale loomuliku täienduse usus isiklikku maailmaloojasse, kõike liikuma panevasse, kõikjal oma kätt näitavasse jumalasse, kes ei sula mitte panteismi ideestiku kohaselt ühte ega samastu kõige olevaga, vaid väljaspool seda seisvana juhib seda. Üldse ei mõista Chesterton, miks igalpool peab oletama vaid masinlikku sääduspärasust. Miks peaks päike ainult sellepärast päevast päeva paistma, et nõnda nõuavad loodussaadused? Kas ei oleks sama loomulik arvata, et ta teeb seda sellepärast, et see tegevus pakub talle lõpmatut, igavesti kestvat, alati uuenevat naudingut? See on tüüpiliselt chestertonlik argu­ment, sest selles väljendub tema enda tühjendamatu vitaliteet. Aasta­kümneid ta kirjutas järjekindlalt juhtkirju nädalažurnaalis The Sketch, avaldas ise ja suuremalt osalt täitis nädalakirja G. K’s Weekly, publit­seeris mitmeidkümneid teoreetilisi teoseid, esseekogusid, romaane, luu­letuskogusid, näidendeid, biograafiaid, ajaloolisi ja kirjandusloolisi raa­matuid – ja leidis selle kõrval võimalust elu nautida, reisida, loenguid pidada, esineda poliitilise kõnelejana, ilma et oleks kurtnud väsimust või et seda olnuks märgata tema teostes. Tema elujõu üheks tugevai­maks aluseks oli kahtlemata rõõm, millega ta andus elu mõtte ja luule suurele seiklusele – seiklusele, mis tema juures ei olnud siiski kunagi kindla suunata. Miks ei pidand niisugune mees oletama, et ka päike tunneb oma tegevusest rõõmu?

Selles normaalsuse ülistajas peitus müstik, kes pidas mõttekujutust üheks suurimaks inimomaduseks ning selle nimel õigustas usku müüti­desse ning imedesse. Miks me ei usu iiri puuraiuja tunnistust, kui see ütleb olevat näind haldjaid, kui me sellesama mehe tunnistuse põhjal oleme valmis teist inimest võllasse pooma? Lihtrahvas usub Chestertoni järgi igalpool üleloomulikku – see usk on inimsoo äravõtmatu aare, selleta inimkond degenereerub. Kahjuks on katsut seda kalduvust kõik­jal summutada, nii et ainult Iiri on ses suhtes veel täiesti normaalne.

Siin puhkeb Chestertonis esile poeet – poeet, kes õieti moodus­tab ühe tähtsaima osa tema olemusest, romantik,  kes meeleldi tahaks nii mitmeski suhtes elustada keskaega, mille süngust ta eitab, nähes sel­les palju nooruslikku, värsket ja rõõmsat, mida meie aeg kipub surnuks vaikima. Mungad olnud laisad – tegelikult nad olid töökad; nunnad olnud õnnetud – tõeliselt neis oli küllaltki rõõmsat meelt. Oma fan­tastilises romaanis The Return of Don Quixote (Don Quijote tagasitulek) Chesterton näitab, kuidas keskaegse feodaalkorra elustamine, mida ing­lise ülemkiht algul tervitab, lootes sellest oma prerogatiivide lõplikku kindlustust, tegelikult tõesti sisetundelise teostuse tagajärjel osutub sot­siaalselt revolutsioneerivaks just aadli kahjuks, kuna keskajal feodaalhärradelt nõutud ühiskondlikku vastutust ning iseloomuomadusi, mis meie ajal on sattund täielikku unarusse.

Kustumatu poeet Chesterton nägi imet vähimaski igapäevases elamuses – igas karikakras, igas viirpuuõies, igas olemasolu hetkes. Sellel põhjeneb suur osa tema optimismist, nagu ta lähemalt kirjeldabki oma autobiograafias. Kui ümberkaudu kõik olid sünged, sest et elu ei võimaldand soovide maksimumi teostamist, tundis tema, et juba elu tõsi­asi ise on küllaldane põhjus rõõmutsemiseks. Browningi luule jätab karastava mulje mitte sellepärast, et Browning elus oleks kogend ainult õnne, vaid sellepärast, et õnnehetked jäid tal erilise intensiivsusega meelde, nagu Chesterton ise tähendab. Sedasama võib öelda Chestertonist. Ta imeb igast asjast instinktiivselt elujõudu. Alati lahinguhimuline ning valmis vaidlema metafüüsikast ja poliitikast, kirjutas ta luule­tusi lihtsaimaistki esemeist ja elamusist ning oskas neile anda romantilise sära. Igalpool nägi ta muinaslugusid nagu Don Quijote, kuid ilma et tal olnuks tarvis selleks kaotada tervet mõistust. Ning igalpool oli tal midagi rünnata ja midagi ülistada. Sel punapõselisel jutlustajal puudus täiesti pahe, mida ta vaenustas ja vastustas nagu kõik apostlid – üks­kõiksuse, leiguse pahe.

Ei usu, et Chestertoni nõudlikumatest intellektuaalsetest ehitustest väga paljud jääksid püsima, kuigi nende loogika on hoopis kindlam kui esialgu teaks arvata. Liiga sageli läheb siiski fantaasia temaga lendu. Kuigi ta oli valmis millise väite kaitseks tahes leiutama saksataolisf filo­soofilist süsteemi, ei suuda ta mõtlejana võistelda Kantiga või vahest isegi mõne tema võrdlemisi äsjase kaasmaalasega. Pealegi need tema tõed, mida ta suudab esitada veenvalt, on lähemalt vaadates suhteliselt lihtsad, ja nagu ta ise möönab, et oli ta avastand Ameerikaid. Kuid tea­tavaid põhitõdesid on ta võrratu värskusega ikka uuesti osand kergi­tada üldise diskussiooni esemeks, kui need juba kippusid mõtlejatel ununema. Vähesed on nii virgutava ekstsentrilisusega tõstnud kilbile normaalset inimest, kuid Chestertoni normaalinimene ei ole lõppude lõpuks siiski endaga rahulduv buržuaa, vaid tüüp, kelles on küllalt vaimset ja kehalist tervist rõõmuga soostumaks ka avantüüridesse. Juu­red olgu maas, kuid latv ulatugu pilvedesse! Tõsi küll, Chestertoni tem­peramendiga varustefuna võiks säärane tüüp vahel siiski kaotada pinna jalge alt – vähemalt loogika kindla pinna. Sellele vist vihjabki see karikaturist, kes kujutab kirjanikku taevasse lendava keerubina – vaatja kehaga ja lehvivate käharatega õllenautija ekstaatilisel pilgul kandumas ülasfääridesse! Aga olgugi see tõsi – kui kunstnik tahtis ühtlasi juh­tida tähelepanu selle John Bulli võimele vaimselt tõusta kaugele üle tuhmi argimeelsuse taseme, siis selles paradoksaalses pildis peitub kahe­kordne tõetera, nagu nii sageli Chestertoni enda mitmetahulistes para­doksides.

Ants Oras.

Loomingust nr. 1/1937